3-3-1-41-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-41-14

Määruse kuupäev

11. juuni 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Jüri Põld

Kohtuasi

Pjotr Godžitašvili kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

5. detsembri 2012. a lahkumisettekirjutuse pikendamise otsuse

nr 1020460294 tühistamiseks ja kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 28. veebruari 2014. a määrus haldus-

asjas nr 3-12-2715

Menetluse alus Riigikohtus

Pjotr Godžitašvili määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Pjotr Godžitašvili määruskaebus osas, millega taotletakse Tartu Ringkonna-

kohtu 28. veebruari 2014. a määruse haldusasjas nr 3-12-2715 tühistamist. Ülejäänud osas jätta

Pjotr Godžitašvili määruskaebus läbi vaatamata.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 28. veebruari 2014. a määrus haldusasjas nr 3-12-2715 ja

jätta jõusse Tartu Halduskohtu 18. jaanuari 2013. a määrus haldusasjas nr 3-12-2715.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pikendas 5. detsembri 2012. a otsusega nr 1020460294 Pjotr

Godžitašvili Eestist lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaega 30 päeva võrra kuni

3. jaanuarini 2013.

P. Godžitašvili esitas 31. detsembril 2012 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA Ida Prefektuuri tegevuse

(tunnistada seadusevastaseks PPA 5. detsembri 2012. a haldustoiming) vaidlustamiseks, välja-

sõiduotsuse õigusvastasuse tuvastamiseks, 5. detsembri 2012. a otsuse nr 1020460294

nr 1020460294 tühistamiseks ja tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaebus sisaldas ka P. Godžitašvili

taotlusi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ja riigi õigusabi saamiseks

kaebaja esindamiseks käesolevas asjas.

2. Tartu Halduskohus jättis 18. jaanuari 2013. a määruse resolutsiooni p-ga 1 P. Godžitašvili

taotlused riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ja riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

Määruse resolutsiooni p-ga 2 jättis halduskohus kaebuse käiguta ning p-ga 3 andis kaebuse esitajale

kaebuse puuduste kõrvaldamiseks tähtaja.

Halduskohus leidis, et vaidlustatav lahkumisettekirjutuse pikendamise otsus on menetlustoiming,

mille tühistamist halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) ette ei näe. Esitatud tuvastuskaebus on

ilmselt perspektiivitu, kuna kaebajal puudub põhjendatud huvi. Asjaoludest tulenevalt on kaebaja

võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene ja seega puudub vajadus kaebajale riigi õigusabi

andmiseks riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 5 alusel. Tuginedes HKMS § 111 lg-tele 1 ja 3

jättis halduskohus kaebaja riigilõivust vabastamise taotluse rahuldamata ning andis kaebajale

15-päevase tähtaja määruse kättesaamisest arvates riigilõivu 250 eurot tasumiseks.

3. P. Godžitašvili esitas apellatsioonkaebusena pealkirjastatud määruskaebuse, milles palus tühistada

halduskohtu määruse. Määruskaebuse kohaselt tegi halduskohus kaalutlemata määruse, mis on ka

motiveerimata ja õigusvastane. Halduskohus ei märkinud, kuidas ta tuvastas, et kaebaja võimalused

oma huvide kaitseks on ilmselgelt ebapiisavad ja kaebaja saadav kasu, võrreldes eeldatavate

riigipoolsete kulutustega riigi õigusabi andmisel, on väike. Selgusetu on, kuidas kohus kaalutles, et

kaebusel on vähene eduperspektiiv. Kaebajal ei ole võimalik tasuda riigilõivu, kuna tal ei ole lubatud

Eestis töötada, tal puuduvad sotsiaalsed garantiid ja talle ei ole antud õigust omada elukohta. Kaebaja

põhjendatud huvi PPA menetlustoimingu õigusvastasuse tuvastamiseks on tõendatud. PPA otsusega

riivati kaebaja õigusi ja vabadusi.

4. Tartu Ringkonnakohus tühistas määruse resolutsiooniga halduskohtu määruse ja tegi uue määruse,

millega jättis P. Godžitašvili kaebuse läbi vaatamata. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt

tühistab ringkonnakohus halduskohtu määruse ja teeb uue määruse, millega tagastab kaebuse HKMS

§ 121 lg 2 p 1 ja 2 alusel.

Ringkonnakohus põhjendas määrust järgmiselt:

1) õige ei ole halduskohtu seisukoht, et vaidlustatav lahkumisettekirjutuse pikendamise otsus on

käsitatav menetlustoiminguna, mille tühistamist kehtiv seadus ette ei näe. Riigikohtu haldus-

kolleegium on 17. detsembri 2013. a määruse haldusasjas nr 3-3-1-74-13 p-s 12 asunud seisukohale,

et lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise pikendamise kohta tehtud otsus on haldusakt haldus-

menetluse seaduse § 51 lg 1 mõttes, kuna sellega on muudetud lahkumisettekirjutusega Eestist

vabatahtlikuks lahkumiseks määratud tähtaega. Kuna tegemist on haldusaktiga, millega selle

adressaadile on antud õigus viibida Eestis kauem, kui tuleneb lahkumisettekirjutusest, siis on

lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamise otsus soodustav haldusakt. Kuna

sisuliselt on kaebaja eesmärgiks lahkumiskohustusest vabanemine, siis ei ole sellise soodustava

haldusakti vaidlustamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik (HKMS § 44 lg 1) ega võimalda saavutada

kaebuse eesmärki (HKMS § 121 lg 2 p 2). Kuna Riigikohtu lahend on tehtud sama isiku suhtes

analoogsetel asjaoludel, siis on need seisukohad kohaldatavad ka antud haldusasjas ja kaebus selles

osas tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel;

2) halduskohus andis vaidlustatud määruse p-ga 3 kaebajale tähtaja kaebuse puuduste kõrvalda-

miseks. Halduskohus pidas kaebuse puuduseks seda, et kaebaja ei ole tasunud riigilõivu ega

näidanud, milline on tema tuvastamiskaebuse esitamise põhjendatud huvi. Halduskohus oleks

pidanud need puudused ära näitama määruse resolutsioonis, kuna täitmiseks kohustuslik on ainult

määruse resolutsioon. Kindlasti oleks tulnud resolutsioonis märkida tasumisele kuuluv riigilõiv, selle

tasumise tähtaeg ja kuhu tuleb riigilõiv tasuda, kuna praegusel momendil ei tulene riigilõivu tasumise

kohustus määruse resolutsioonist. Sellist seisukohta on pooldanud ka Riigikohus märgitud määruse

p-s 14;

3) halduskohus leidis, et kaebus PPA 5. detsembri 2012. a otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks on

ilmselt perspektiivitu ja on sellel alusel jätnud kaebajale riigi õigusabi andmata. Samas ei ole haldus-

kohus üldse analüüsinud seda, et kui tegemist on kaebajale soodsa haldusakti või halduskohtu

hinnangul toiminguga, siis kuidas on sellega võimalik saavutada kaebuse eesmärki. HKMS § 45 lg 2

sätestab, et tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid

vahendeid. Käesoleval juhul ei ole ringkonnakohtu arvates vaidlust selles, et kaebaja saaks oma

õigusi tõhusamalt kaitsta, vaidlustades tema suhtes tehtud lahkumisettekirjutust. Sama paragrahvi

2. lause kohaselt võimalus esitada hüvitamiskaebus ei välista õigust esitada tuvastamiskaebus sellise

haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks, millega võidi kaebajale kahju tekitada.

Käesoleval juhul ongi kaebaja sisuliselt leidnud, et lahkumisettekirjutuse pikendamisega on talle

tekitatud ka kahju. Riigikohtu halduskolleegium on ülalviidatud määruse p-s 21 leidnud, et kuna

lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamise otsus oli kaebajale adresseeritud

soodustav haldusakt, siis ei saanud see talle põhjustada ka kahju. Kaebajale võis kahju tekitada

lahkumisettekirjutus kui koormav haldusakt. Seega on nii tuvastamiskaebuse kui ka hüvitamis-

kaebuse puhul tegemist perspektiivitute kaebustega. Kaebus nende nõuete suhtes tuleb tagastada

HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. P. Godžitašvili esitas Riigikohtule apellatsioonkaebusena pealkirjastatud määruskaebuse, milles

palus tühistada halduskohtu otsused asjas nr 3-12-2715, vaadata tema kaebus läbi esimese kohtu-

astmena, saatmata seda esimese või teise astme kohtule, tunnistada ringkonnakohtu otsus õigus-

vastaseks, tunnistada ringkonnakohtu otsus tühiseks, määrata kohtu äranägemisel rahaline kompen-

satsioon moraalse ja materiaalse kahju eest, tunnistada Politsei- ja Piirivalveameti otsus õigus-

vastaseks ja tühiseks ning tühistada see otsus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja

pikendamise otsus pole menetlustoiming, vaid soodustav haldusakt, mille vaidlustamine pole kaebaja

õiguste kaitseks vajalik (HKMS § 41 lg 1) ega võimalda saavutada kaebuse eesmärki (HKMS § 121

lg 2 p 2), milleks on lahkumisettekirjutusest vabanemine, ning et lahkumisettekirjutuse

pikendamisega kui soodustava haldusaktiga ei saa kaebajale olla tekitatud kahju.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et halduskohus pidanuks määruse resolutsioonis ära

näitama ka kaebuse puudused, milleks olid riigilõivu mittetasumine ning tuvastamiskaebuse esitamise

põhjendatud huvi ära näitamata jätmine.

7. Kolleegium ei nõustu aga sellega, et ringkonnakohus tühistas halduskohtu määruse ning tegi uue

määruse, millega jättis kaebuse läbi vaatamata. Halduskohus oli määruse resolutsioonis jätnud

rahuldamata taotlused vabastada kaebaja riigilõivust ja määrata talle riigi õigusabi.

Ringkonnakohus sai määruse resolutsioonis teha otsustuse üksnes halduskohtu poolt menetlusabi

andmata jätmise kohta (hinnata menetlusabi andmata jätmist), mitte aga kaebuse perspektiivikusele

antud hinnangu alusel tühistada menetlusabi küsimuses tehtud halduskohtu määrust ja jätta kaebus

läbi vaatamata. Ringkonnakohus ületas määruskaebuse piire (HKMS § 203 lg 2 ja § 197 lg 1).

8. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu määruse resolutsioonis on ka menetlusõiguslik ebatäpsus.

Ringkonnakohus põhjendas määruse põhjendavas osas kaebuse tagastamist HKMS § 121 lg 2

p-dega 1 ja 2, kuid määruse resolutsiooniga jättis kaebuse läbi vaatamata. Kaebuse läbi vaatamata

jätmist reguleerib HKMS § 151, mille järgi jäetakse läbi vaatamata kaebus, mis on võetud

menetlusse. P. Godžitašvili kaebust ei ole menetlusse võetud. Menetlusse mittevõetud kaebusi saab

tagastada HKMS § 121 alusel.

9. Kuna PPA otsus, millega pikendati lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaega, on

soodustav haldusakt ega saa rikkuda kaebaja õigusi ega tekitada talle varalist või mittevaralist kahju

ning kaebaja võimalus saavutada selle otsuse vaidlustamisega lahkumisettekirjutuse tühistamist on

olematu, siis puudub alus tema riigilõivust vabastamiseks (HKMS § 111 lg 3) ja talle riigi õigusabi

määramiseks (RÕS § 7 lg 1 p 5). Riigilõiv 250 eurot on tulenevalt riigilõivuseaduse § 571 lg-st 3 ja

HKMS § 104 lg 1 teisest lausest määratud õigesti.

10. Määruskaebus rahuldatakse osas, millega taotletakse ringkonnakohtu määruse tühistamist.

Ringkonnakohtu määrus tühistatakse. Jõusse jääb halduskohtu määrus.

11. Kuna halduskohtule esitatud kaebust ei ole kohtumenetlusse võetud ning Riigikohtul puudub

halduskohtumenetluse seadustiku järgi pädevus võtta esimese astme kohtule esitatud kaebus ise

menetlusse, siis jääb määruskaebus läbi vaatamata osas, milles taotletakse halduskohtule esitatud

kaebuse läbivaatamist, hüvitise väljamõistmist ning PPA 5. detsembri 2012. a otsuse õigusvastaseks

ja tühiseks tunnistamist ning tühistamist.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann