3-2-1-54-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-54-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 11. juuni 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull

Kohtuasi

Osaühingu Optima Privaat hagi Askersund Trading

Osaühingu vastu veolepingust tuleneva võlgnevuse

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 17. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 2-11-20569

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Optima Privaat kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

37 978 eurot 16 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing Optima Privaat (registrikood 10520048),

esindaja vandeadvokaat Kaidar Sultson

Kostja Askersund Trading Osaühing (registrikood 10414518),

esindaja vandeadvokaat Nikolai Kõiv

Asja läbivaatamise kuupäev

19. mai 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 17. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-20569 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Osaühingule Optima Privaat 19. märtsil 2014 kassatsioonkaebuselt tasutud

kautsjon 383 (kolmsada kaheksakümmend kolm) eurot 92 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Optima Privaat (hageja) esitas 3. mail 2011 Harju Maakohtule hagi Askersund Trading

Osaühingu (kostja) vastu veolepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks, paludes kostjalt hageja

kasuks välja mõista kahjuhüvitis 37 978 eurot 16 senti, samuti viivis alates 30. juulist 2009 kuni hagi

esitamiseni 3418 eurot 79 senti ning alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni kogunev

viivis arvestusega 5% aastas. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Harju Maakohus keeldus 12. mai 2011. a määrusega hagi menetlusse võtmast ning edastas selle

lahendamiseks Tartu Maakohtu Viljandi kohtumajale.

3. Hagiavalduse kohaselt tellis AgroFood OÜ (kustutatud registrist 11. veebruaril 2013) Saksamaa

ettevõttelt Peter Zenz GmbH 21 206 kilogrammi külmutatud sealiharibasid (kaup) hinnaga

35 414 eurot 2 senti, mille kinnituseks saatis Peter Zenz GmbH AgroFood OÜ-le 22. mail 2009 arve,

mille AgroFood OÜ on ka tasunud. Tulundusühistu JEWE sõlmis AgroFood OÜ ülesandel

AKTSIASELTSIGA ALLANDO TRAILWAYS 19. mail 2009 kaubaveo leping-tellimuse kauba

transpordiks Saksamaalt aadressilt Peter Zenz GmbH, Südstraβe 1, 66780 Rehlingen aadressile

Via 3L, Harjumaa, Estonia, Kalevi tee 2. Kokkuleppeliseks kauba mahalaadimise ajaks oli 26. mai

2009. Kauba mahalaadimise aja suhtes toimus AgroFood OÜ ja AKTSIASELTSI ALLANDO

TRAILWAYS esindaja A. Kingsi vahel otsesuhtlus e-posti teel. Ühtlasi uuris A. Kings, kas

AgroFood OÜ esindajale sobib asendada ülalnimetatud veo puhul arvel AKTSIASELTS ALLANDO

TRAILWAYS Osaühinguga Allando Ekspeditsioon. Osaühingu Allando Ekspeditsioon 25. mail 2009

esitatud arve kohaselt on AgroFood OÜ ülesandel kaubaveo leping-tellimuse sõlminud

Tulundusühistu JEWE rahvusvahelise transporditeenuse eest tasunud 40 120 krooni ehk 2564 eurot

14 senti. Kaup ei ole kokkulepitud mahalaadimiskohta Eestis saabunud.

Saatja Peter Zenz GmbH 25. mail 2009 AgroFood OÜ-le faksiga saadetud, nii saatja kui ka vedaja

allkirjastatud saatedokumendi kohaselt on Peter Zenz GmbH kauba aadressilt Südstraβe 1, 66780

Rehlingen vedaja Askersund Trading Osaühingule 22. mail 2009 üle andnud. Saatedokumendi

kohaselt on kauba kaaluks 21 200 kg, kauba üleandmise kohaks „11314 Tallinn" ning kauba saajaks

AgroFood OÜ. AgroFood OÜ ning kostja vaheliste 26. mai 2009 ja 27. mai 2009 telefonivestluste

käigus selgus, et kaubad on üle tõstetud teisele veokile Riias. Vastavad dokumendid lubas Askersund

Trading Osaühingu juhataja esitada hiljemalt 8. juunil 2009, ent ei ole seda teinud. Samuti pole ta

vastanud AgroFood OÜ 2. juuni 2009 faksiga esitatud teabenõudele ega 11. juuni 2009 kirjalikule

pretensioonile. Kostja on hagejale 12. juuni 2009 e-kirjas teatanud, et on kõik oma kohustused

AKTSIASELTSI ALLANDO TRAILWAYS kui kostjalt veoteenust tellinud isiku ees nõuetekohaselt

täitnud. Ühtlasi ei ole kostja väidetavalt teadlik kauba asukohast. Kostja väitel on kaup toimetatud

Lätti aadressile Dominante Park 2, APS Trans. Nimetatud asjaolu kinnitamiseks on kostja esitanud

AgroFood OÜ-le Osaühingu Allando Ekspeditsioon 26. mail 2009 esitatud 35 400 krooni ehk

2262 euro 47 sendi suuruse arve, mille on kostja veoteenuse eest Saksamaalt Lätti aadressile

Dominante park 2, APS Trans, EJ-7330 esitanud Allando Ekspeditsioon OÜ-le.

AgroFood OÜ loovutas kauba ostu-müügilepingutest ning kauba veoleping-tellimusest tulenevad

nõuded kogusummas 733 723 krooni 21 senti ehk 46 893 eurot 46 senti hagejale 1. augusti 2009

loovutamise lepinguga. Tulundusühistu JEWE oli loovutanud kaubaveo leping-tellimusest tulenevad

nõuded AgroFood OÜ-le 27. juulil 2009 nõude loovutamise lepinguga. Seega on hageja õigustatud

esitama kõiki nõudeid, mis puudutavad nimetatud lepingute täitmist ja eespool mainitud kaupade

transporti.

4. Kostja vaidles hagile vastu. Rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) art 32

lg 1 alapunkti b kohaselt on nõue aegunud. 21. ja 22. mail 2009 oli kostja auto Saksamaalt tagasiteel,

kui Osaühingu Allando Ekspeditsioon (ALLANDO TRAILWAYS) logistik Ariel Kings esitas

kostjale tellimuse võtta Saksa Liitvabariigist Peter Zenz GmbH-st peale lihakoorem ja toimetada see

Tallinna saatelehel märgitud aadressile. Kostja autojuht A. Soosaar võttis Peter Zenz GmbH-st kauba

peale, et see toimetada Tallinnasse. Teel Saksamaalt Riiga muutis Osaühingu Allando Ekspeditsioon

logistik A. Kings esitatud tellimust ja määras toimetada saadetis ainult Riiga, anda see üle Riias

Dominante Park 2 ja laadida saadetis ümber APS Trans autole EJ-7330, mis pidi saadetise ise

toimetama Tallinnasse. Oma tellimust kinnitas ta ka kirjalikult. Kostja autojuht A. Soosaar andis

tellimuses märgitud tähtajal kauba üle uuele adressaadile ja võttis kauba üleandmise kohta saatelehele

vastuvõtja allkirja, märkides ära auto numbri, millele kaup laaditi. 18. augustil 2009 esitas kostja

AKTSIASELTSILE ALLANDO TRAILWAYS 1917 euro suuruse arve veoteenuse eest Saksamaa-

Läti (mahalaadimise koht Dominante Park 2, LV, APS Trans autole EJ-7330). Nimetatud arve on

kostjale tasutud. Kostjal oli lepinguline võlasuhe (veoleping) Osaühinguga Allando Ekspeditsioon,

mitte aga AgroFood OÜ-ga. Asjaolu, et kaubaveo saatelehele oli esialgu märgitud AgroFood OÜ, ei

tähenda veel seda, et võlasuhe oleks AgroFood OÜ-ga. Veose tellijaks oli Tulundusühistu JEWE, mis

oli sõlminud veolepingu AKTSIASELTSIGA ALLANDO TRAILWAYS (Osaühinguga Allando

Ekspeditsioon), mis omakorda sõlmis lepingu kostjaga kauba toimetamiseks Saksamaalt Riiga

kohustusega anda kaup üle aadressil Dominante Park 2 ja laadida kaup ümber APS Trans autole EJ-

7330. Kostjal ei olnud kohustust toimetada kaup Tallinnasse, kuna esialgne tellimus tühistati. Seega

kostja on täitnud oma kohustuse veose tellija ees ja ta ei vastuta edaspidise võimaliku kauba

kaotsimineku eest.

Hageja on esitanud hagi vale kostja vastu. Eeldades, et kaup on läinud kaduma, oleks hageja pidanud

esitama eelkõige hagi oma lepingulise vedaja AKTSIASELTSI ALLANDO TRAILWAYS

(Osaühingu Allando Ekspeditsioon) vastu, kes korraldas vedu ja kes vastutab veose

kohaletoimetamise eest. Lisaks puudub hagejal hagemisõigus. Mitte ühestki dokumendist ei nähtu, et

AgroFood OÜ oleks loovutanud oma võlanõude kostja vastu edasi hagejale või hageja oleks

omandanud muul viisil AgroFood OÜ-lt võlanõude kostja vastu. Seega ei ole hageja viide 1. augusti

2009 nõude loovutamise lepingule asjakohane. AgroFood OÜ on end tunnistanud võlausaldajaks

võlanõudes kostja vastu pärast 1. augustit 2011. 25. septembril 2009 esitas AgroFood OÜ kohtusse

pankrotiavalduse kostja vastu. Pankrotiavalduses tugineb AgroFood OÜ hagiavalduses märgitud

võlanõudele. 3. novembril 2009 sõlmisid AgroFood OÜ ja kostja kompromissi, mille kohaselt

AgroFood OÜ loobub pankrotiavaldusest. Sisuliselt loobus AgroFood OÜ oma võlanõudest kostja

vastu. Hageja kohtule esitatud kinnitus nõude loovutamise kohta tuleb jätta tähelepanuta.

5. Tartu Maakohus jättis 11. detsembri 2012. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on veolepingu rikkumisest tekkinud hagejale kahju, kuid hagi

tuleb jätta rahuldamata, sest hagejal puudub hagemisõigus. Kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu,

et AgroFood OÜ oleks loovutanud oma nõude kostja vastu edasi hagejale või hageja oleks

omandanud muul viisil AgroFood OÜ-lt nõude kostja vastu. AgroFood OÜ on tunnistanud end

võlausaldajaks nõudes kostja vastu pärast 1.augustit 2009. 25. septembril 2009 esitas AgroFood OÜ

Tartu Maakohtule pankrotiavalduse kostja vastu. Pankrotiavalduses tugines AgroFood OÜ kostja

vastu samale nõudele, mis on käesolevas asjas nõude esemeks. 3. novembril 2009 sõlmisid

AgroFood OÜ ja kostja kompromissi, mille kohaselt AgroFood OÜ loobus oma pankrotiavaldusest

kostja vastu ja kohus lõpetas menetluse. AgroFood OÜ loobus kompromissi sõlmimisega nõudest

kostja vastu. Avaldusest loobumine sisaldab loobumist avalduse esitamise aluseks olnud nõudest.

Hageja esitatud nõude loovutamise kinnitus ei välista osutatud asjaoludele tuginemist. Olukorras, kus

AgroFood OÜ on pärast 1. augustit 2009 kasutanud vaidlusalusest nõudest tulenevat õigust kostja

vastu, ei ole tõsikindlalt tuvastatav, et AgroFood OÜ ja hageja ei soovinud loovutust piirata teiste

võimalike võlgnike suhtes.

Kuivõrd veolepingu järgi tuli kaup vedada Saksamaalt Eestisse (CMR art 1 lg 1), siis tuleb asi

lahendada CMR-i sätete järgi. Asjaolude osas, mida CMR ei reguleeri, tuleb veolepingule kohaldada

siseriiklikku õigust.

Hagi rahuldamata jätmise aluseks ei ole nõude aegumine. CMR art 12 lg-st 1 tuleneb, et õigus

käsutada kaupa, iseäranis nõuda vedajalt veo katkestamist, kauba ettenähtud üleandmiskoha

muutmist või kauba väljaandmist saatedokumendis märgitust erinevale saajale kuulub saatjale Peter

Zenz GmbH-le. Seega tuleb kauba vedajal lähtuda kauba saatja juhistest, kui ei esine asjaolusid, mis

tõendaks, et kauba käsutamise õigus kuulus saajale. Saatedokumendiks asjas on rahvusvahelise

kaubaveo saateleht. Asjaolu, et kaubaveo saatelehele oli esialgu märgitud AgroFood OÜ, ei tähenda

seda, et võlasuhe oleks AgroFood OÜ-ga. Veose tellijaks oli Tulundusühistu JEWE, kes oli sõlminud

veolepingu AKTSIASELTSIGA ALLANDO TRAILWAYS (Osaühinguga Allando Ekspeditsioon),

mis omakorda sõlmis lepingu kostjaga kauba toimetamiseks Saksamaalt Riiga kohustusega anda kaup

üle aadressil Dominante Park 2 ja laadida kaup ümber APS Trans autole EJ-7330. Kostja seisukohad,

et tema lepingupartneriks oli AKTSIASELTS ALLANDO TRAILWAYS ning temal vastutus puudub,

on ebaõiged, kuna õigus käsutada kaupa, sh õigus määrata kauba ettenähtud üleandmiskoha muutmist

või kauba väljaandmist saatedokumendis märgitust erinevale saajale, kuulus saatjale Peter Zenz

GmbH-le. Kostja on tahtlikult eiranud kauba käsutamise õigust omanud saatja juhiseid ning

saatedokumendis kajastatud veolepingu tingimusi kauba üleandmise koha osas, toimetades kauba

saatedokumendis märgitule vaatamata Tallinna asemel Riiga. Nimetatud käitumist saab käsitada kui

tahtlikult õigusvastast tegevust ja seega tuleb kohaldada CMR art 32 lg 1 teist lauset, millest

tulenevalt saab järeldada, et nõue ei ole hagi esitamise seisuga, s.o 3. mail 2011, aegunud.

Õige on hageja käsitlus, mille kohaselt kauba transpordi eest on AgroFood OÜ tasunud Osaühingu

Allando Ekspeditsioon 25. mail 2009 esitatud arve alusel 40 120 krooni ehk 2564 eurot 14 senti,

seega on tegemist tasulise kaubaveoga. Nii saatja kui ka vedaja on saatedokumendi allkirjastanud,

mistõttu on saatedokument kuni vastupidise tõendamiseni tõend sellest, et saatedokumendis näidatud

kauba suhtes on sõlmitud kauba autoveo leping, millele kohaldub CMR, leping on sõlmitud

saatedokumendist nähtuvatel tingimustel ning Peter Zenz GmbH on saatedokumendis nimetatud

kauba saatedokumendijärgses koguses, seisundis ning tingimustel kostjale vedamiseks üle andnud.

CMR art 12 lg-st 1 tuleneb, et õigus käsutada kaupa, iseäranis nõuda vedajalt veo katkestamist, kauba

ettenähtud üleandmiskoha muutmist või kauba väljaandmist saatedokumendis märgitust erinevale

saajale, kuulub saatjale Peter Zenz GmbH-le. Seega tuleb kauba vedajal lähtuda kauba saatja

juhistest, kui ei esine asjaolusid, mis tõendaks, et kauba käsutamise õigus kuulus saajale. Osaühingul

Allando Ekspeditsioon ei olnud volitusi tegutseda saatja esindajana, mistõttu on kostja nimetatud

väitele vaatamata rikkunud CMR art 12 lg-s 1 sätestatut. Kostja väide, mille kohaselt on ta järginud

kauba vedamisel saatedokumendis üleandmiseks ettenähtud kohana märgitud Tallinna aadressi

asemel teisele aadressile Riias temalt kaubaveo tellinud Osaühingu Allando Ekspeditsioon juhiseid,

ei ole kostja vastutust välistav, kuivõrd kostja lepingulise suhte osalisena vastutas lepingu täitmise

eest. Kuivõrd kostja ei toimetanud kaupa üleandmiseks ettenähtud kohta, vastutab ta kauba

kaotsimineku eest CMR art 12 lg 7 ja art 20 lg 1 kohaselt.

Kuna AgroFood OÜ on tasunud nii kauba kui ka selle vedamise eest, on kauba kaotsiminekuga

AgroFood OÜ-le tekkinud kahju, mille tekitamise eest vastutab kostja CMR art 34 järgi. Kohus

nõustus hageja esindaja seisukohtadega, mille kohaselt kauba maksumust kauba veoks vastuvõtmise

kohas ja ajal näitab kauba eest Peter Zenz GmbH-le tasutud 35 414 eurot 2 senti. Saaja on tasunud ka

kauba vedamise kulud 40 120 krooni ehk 2564 eurot 14 senti. Saaja esitas kostjale kahjunõude

30. juulil 2009. Seega on võimalik viivist arvestada hüvitamisele kuuluvalt summalt alates 30. juulist

2009.

6. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada ning

teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

7. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, vaidlustades maakohtu otsuse põhjendusi osas, mis oleks

võinud kaasa tuua teistsuguse kohtulahendi ning mis võivad oluliselt mõjutada ringkonnakohtu

tehtavat lahendit. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

8. Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tartu Ringkonnakohus jättis 17. veebruari 2014. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni

muutmata, muutes kohtuotsuse õiguslikke põhjendusi. Ringkonnakohus kohaldas aegumist ning jättis

hagi rahuldamata aegumise tõttu. Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata

ning rahuldas osaliselt kostja vastuapellatsioonkaebuse. Maa- ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb vaidlusalusele suhtele kohaldada CMR-i ning

selle art 32 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaega. Kostja on taotlenud aegumise kohaldamist. CMR art 32

lg 1 kohaselt kehtib konventsiooni toime alla kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele üldjuhul

üheaastane hagi aegumistähtaeg. Erandina kohaldatakse kolme aasta pikkust aegumistähtaega

juhtudele, kus nõude aluseks on kostja tahtlik õigusvastane tegevus või kohustuse niisugune

rikkumine, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu kohaldatavale seadusele võrdsustatakse sihiliku

õigusvastase tegevusega. CMR art 32 lg 1 kohaldamisel tuleb juhinduda tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 146 lg-te 1 ja 4 tõlgendamispõhimõtetest, kuna konventsiooni säte viitab

siseriikliku õiguse aegumist käsitlevatele normidele. Sellest tuleneb, et kohustuse tahtliku

rikkumisena CMR art 32 lg 1 teise lause mõttes tuleb käsitada niisugust rikkumist, mida kohus loeks

tahtlikuks TsÜS § 146 lg 4 mõttes. CMR art 32 lg 1 ja TsÜS § 146 lg 4 vahelist seost on käsitlenud

Riigikohus asjas nr 3-2-1-165-12 tehtud otsuse p-s 41, leides, et nimetatud sätte kontekstis pidanuks

kohustuse rikkumine (sh maksekohustuse täitmata jätmine) olema suunatud õigusvastase tagajärje

saavutamisele, sh eelkõige kostja tahtlikule kahjustamisele, ning sarnase sisuga on TsÜS § 146 lg 4.

Puudub alus lugeda kostjat veolepingust tulenevat kohustust tahtlikult rikkunuks ja seetõttu on

põhjendatud kohaldada ühe aasta pikkust aegumistähtaega CMR art 32 lg 1 esimese lause järgi. Õige

ei ole maakohtu seisukoht, mille kohaselt luges kohus kostja oma kohustust tahtlikult ja

õigusvastaselt rikkunuks seetõttu, et kostja eiras tahtlikult kauba käsutamisõigust omanud saatja

juhiseid ning saatedokumendis kajastatud veolepingu tingimusi kauba üleandmise koha osas,

toimetades kauba saatedokumendis märgitule vaatamata Tallinna asemel Riiga. TsÜS § 146 lg-s 4

sätestatud aegumistähtaeg kohaldub nõuetele, mis tulenevad lepingupoole tahtlikust heade kommete

vastasest teost, kui viimane soovib õigusvastase tagajärje saabumist. Selline tegu võib olla kas

aktiivne või passiivne. Esimesel juhul rikub isik kohustust tahtlikult heade kommete vastase

tegevusega, teisel juhul tegevusetusega. Riigikohus on rõhutanud, et ainuüksi kohustuse täitmata

jätmine, ka tahtlikult, ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks

piisav. Kostja ei ole käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt ega soovinud tekitada teisele

lepingupoolele õigusvastaselt kahju või omandada tema arvel ebaausalt eelist. Pikendatud

aegumistähtaja kohaldamise aluseks ei saa olla ainuüksi asjaolu, et kostja rikkus oma kohustust ja

seda endale teadvustas või pidi teadvustama.

Seega on CMR art 32 lg 1 esimese lause ja alapunkti b järgi hageja nõue aegunud. Kuna asjaolude

kohaselt on kogu kaup kaduma läinud, algas hagi aegumistähtaja kulgemine 30. päeval pärast

kokkulepitud tähtaja möödumist. Lähtudes sellest, et kauba kohaletoimetamise tähtajana oli kokku

lepitud 27. mai 2009, algas aegumine 26. juunil 2009 ja lõppes 27. juulil 2010. Hagi on esitatud

3. mail 2011. Hagi aegumise üle otsustamisel puudub vajadus tuvastada nõude olemasolu või

põhjendatust, kuna see tähendaks kogu vaidluse sisulist lahendamist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsus

tühistada ning saata asi alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta

kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt rikkus ringkonnakohus menetlusõiguse norme, jättes nõude aegumise

küsimuse lahendamisel vastuolus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-s 2, § 438 lg-s 1,

§ 654 lg-tes 5 ja 6 sätestatuga aegumise seisukohalt olulised asjaolud ja tõendid tähelepanuta. Kuna

ringkonnakohus ei järginud maakohtu põhjendusi, pidanuks ta võtma seisukoha maakohtus esitatud

poolte kõigi väidete kohta, mh nende väidete kohta, mis on olulised aegumise kohaldamise

seisukohalt. Ringkonnakohus ei hinnanud hageja maakohtus esitatud väiteid, et kostja ei ole pärast

kauba kaotsiminekut väljastanud AgroFood OÜ-le järelepärimistele vaatamata kauba

saatedokumente. Kaubaveo saatelehe esitas kostja maakohtu 12. septembri 2012. a eelistungil.

Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme. Ringkonnakohus on CMR art 32 lg 1

kohaldamisel jätnud arvestamata VÕS § 802 lg 1, mis sätestab vedamisest tulenevate nõuete

aegumise tähtajad. Märgitud sätte teise lause kohaselt on tahtlikult või raske hooletuse tõttu tekitatud

kahju hüvitamise nõuete aegumistähtaeg kolm aastat. Kohaldada tuleb VÕS § 802 lg 1 teist lauset,

kuna see on erisätteks TsÜS § 146 lg 4 suhtes. Kuna kostja ei ole järginud kauba saatja juhiseid kauba

üleandmise koha osas, vaid muutis kolmanda isiku korraldusel kaubaveo sihtkohta, mille tagajärjel

läks kaup kaduma, on kostja olnud raskelt hooletu.

Keeldudes AgroFood OÜ-le selgitamast kaubaveoga seotud asjaolusid (kellele andis kostja kauba

AgroFood OÜ asemel üle, millal toimus üleandmine jne), käitus kostja tahtlikult heade kommete

vastaselt ja soovis õigusvastase tagajärje saabumist. Kostja on takistanud kahju hüvitamise hagi

esitamist isiku vastu, kes kauba omastas ja sellest kasu sai. Kostja on veolepingut tahtlikult rikkunud.

11. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p 1 alusel

tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

13. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hageja nõudele kostja vastu kohaldub CMR

art 32 lg-st 1 tulenev ühe- või kolmeaastane aegumistähtaeg. Ringkonnakohus on leidnud, et

kohaldades CMR art 32 lg-t 1, tuleb juhinduda TsÜS § 146 lg-te 1 ja 4 tõlgendamispõhimõtetest.

Ringkonnakohus jõudis järeldusele, et kohustuse tahtliku rikkumisena CMR art 32 lg 1 teise lause

mõttes tuleb käsitada niisugust rikkumist, mida kohus loeks tahtlikuks TsÜS § 146 lg 4 mõttes.

Ringkonnakohus märkis, et puudub alus lugeda kostjat veolepingust tulenevat kohustust tahtlikult

rikkunuks ja seetõttu on põhjendatud kohaldada ühe aasta pikkust aegumistähtaega CMR art 32 lg 1

esimese lause järgi. Ringkonnakohus luges seega hageja nõude CMR art 32 lg 1 esimese lause ja

alapunkti b alusel aegunuks. Kolleegium ringkonnakohtu järeldustega CMR art 32 lg 1 tõlgendamisel

ei nõustu.

14. CMR art 32 järgi kehtestatakse selle konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest

tulenevatele nõuetele hagi üheaastane aegumistähtaeg. Tahtliku õigusvastase tegevuse või selliste

kohustuste mittenõuetekohase täitmise puhul, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu kohaldatavale

seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega, kehtestatakse kolmeaastane

aegumistähtaeg. Riigikohus on 26. märtsil 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-191-13 tehtud lahendi p-s 12

leidnud, et sobivaks võrdlusaluseks CMR nõuete aegumise regulatsiooni sisustamiseks on riigisisene

regulatsioon veolepingust tulenevate nõuete aegumise kohta, mis on eriregulatsioon võrreldes TsÜS-i

järgsete tehingust tulenevate nõuete üldiste aegumistähtaegadega. Sobiv on selline võrdlusalus

seetõttu, et CMR-ist tulenevale vastutusele ja nõude aegumisele ei ole põhjust esitada teistsuguseid

kriteeriume, kui on kehtestatud riigisiseses õiguses. See vastab ka CMR art 32 lg 1 teisele lausele,

mis viitab konventsiooni osalisriikide õiguse kohaldatavusele. Riigisiseselt reguleerib

kaubaveolepingust tulenevate nõuete aegumist VÕS § 802. VÕS § 802 lg 1 esimese lause kohaselt on

kaubaveolepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg üks aasta. Sama lõike teise lause järgi on

tahtluse või raske hooletuse tõttu tekitatud kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

Seega järeldub VÕS § 802 lg 1 alusel, et ka raske hooletus on asjaolu, mis annab aluse kohaldada

pikemat aegumistähtaega. Kaubaveolepingul põhineva nõude aegumistähtaja õiguslik käsitlus tuleneb

seega lisaks CMR art-le 32 ka VÕS §-st 802. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

15. Kuna ringkonnakohus tugines TsÜS § 146 lg-te 1 ja 4 tõlgenduspõhimõtetele ning hindas üksnes

seda, kas kostja on veolepingust tulenevat kohustust tahtlikult rikkunud, on ringkonnakohus

kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme – jätnud CMR art 32 lg 1 kohaldamisel kohaldamata

VÕS § 802 lg 1 ning kohaldanud ekslikult TsÜS § 146 lg-d 1 ja 4. Eeltoodud Riigikohtu lahendist

(asjas nr 3-2-1-191-13) tulenevalt tuleb selleks, et hinnata, kas kohaldub kolmeaastane

aegumistähtaeg, hinnata lisaks kostja võimalikule tahtlikule õigusvastasele käitumisele ka asjaolu,

kas kostja käitumine oli raskelt hooletu. Seda pole ringkonnakohus teinud, mistõttu tuleb

ringkonnakohtu otsus tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

16. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul seega aegumise küsimuse lahendamisel hinnata

ka seda, kas kostja käitumine oli raskelt hooletu. Seejuures tuleb arvestada ka hageja väiteid, et kostja

ei ole järginud kauba saatja juhiseid kauba üleandmise koha osas, vaid muutis kolmanda isiku

korraldusel kaubaveo sihtkohta ja toimetas kauba saatedokumendis märgitule vaatamata Tallinna

asemel Riiga, mille tagajärjel läks kaup kaduma.

Kui ringkonnakohus leiab, et kostja oli raskelt hooletu, kohaldub hageja nõudele kostja vastu CMR

art 32 lg 1 teises lauses ning VÕS § 802 lg 1 teises lauses sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg.

17. Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi asja uuel läbivaatamisel

sõltuvalt selle tulemusest.

18. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada.

Villu Kõve, Henn Jõks, Ants Kull