3-2-1-52-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-52-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 11. juuni 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Lev Zagradski hagi MAXIMA Eesti OÜ vastu töölepingu

ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 23. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-41688

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Lev Zagradski kassatsioonkaebus

580 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Lev Zagradski, esindaja vandeadvokaat Li Uiga

Kostja MAXIMA Eesti OÜ (registrikood 10765896)

Asja läbivaatamise kuupäev

12. mai 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 23. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-41688 ja

Tartu Maakohtu 17. juuni 2013. a otsus samas tsiviilasjas ning saata asi uueks läbivaatamiseks

samale maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Määrata vandeadvokaat Li Uiga (osaühing Advokaadibüroo Valge & Uiga) tasuks riigi

õigusabi eest 360 (kolmsada kuuskümmend) eurot. Saata määrus selles osas täitmiseks Eesti

Advokatuurile.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lev Zagradski (hageja) esitas 13. juulil 2012 Tööinspektsiooni Lõuna Inspektsiooni

Töövaidluskomisjonile MAXIMA Eesti OÜ (kostja) vastu avalduse, milles palus tuvastada, et

töölepingu ülesütlemine on tühine, lõpetada tööleping töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel

ning mõista kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel välja kolme kuu töötasu suurune hüvitis ja vähem makstud

töövõimetushüvitis. Töövaidluskomisjon luges 13. septembri 2012. a otsusega, et tööleping ei

lõppenud 20. juunil 2012 ülesütlemisega, lõpetas töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 20. juunist

2012 ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahe kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise 580 eurot

ja vähem makstud töövõimetushüvitise 4 eurot 56 senti. Kostja ei nõustunud töövaidluskomisjoni

otsusega ja esitas 12. oktoobril 2012 Tartu Maakohtule taotluse lahendada asi hagimenetluses.

2. Hageja palus 5. detsembril 2012 esitatud täpsustatud hagis nõuda kostjalt välja hageja ümberõppe

dokumendid ja nõusolek kassapidajana töötamiseks ning mõista kostjalt hageja kasuks välja kolme

kuu keskmise töötasu suurune hüvitis 840 eurot. Hageja esitas 14. jaanuaril 2013

menetlusdokumendi, milles palus nõuda kostjalt välja hageja ümberõppe dokumendid ja nõusolek

kassapidajana töötamiseks ning mõista kostjalt hageja kasuks välja kahe kuu keskmise töötasu

suurune hüvitis 560 eurot. 4. märtsil 2013 esitas hageja maakohtule dokumendi, milles palus

tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisuse ja lõpetada töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel.

Töövaidluskomisjonile ja maakohtule avaldatu kohaselt töötas hageja 17. aprillil 2012 sõlmitud

tähtajatu töölepingu alusel kostja kaupluses saalitöötajana. Töölepingu järgi kohaldati hagejale

neljakuulist katseaega. Hageja viidi üle kassapidaja ametikohale, kuid töölepingut ei muudetud. Viies

hageja ilma väljaõppeta üle teisele tööle, põhjustas kostja hagejale stressi, mis takistas tööülesandeid

nõuetekohaselt täita. Hageja haigestus 9. mail 2012 ja oli kuni 29. juunini 2012 töövõimetu. Hageja

töövõimetuse ajal teatas kostja hagejale telefoni teel, et pärast töövõimetuse lõppemist ei ole vaja

hagejal tööle tulla, sest ta on vallandatud. Hageja ei ole saanud kirjalikku teadet töölepingu

ülesütlemise kohta ega tea ülesütlemise põhjust. Töölepingu ülesütlemine haiguse ajal on vastuolus

heade kommetega.

3. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja ütles hagejaga sõlmitud töölepingu üles katseaja ebarahuldava tulemuse tõttu. Kuna hageja oli

ülesütlemise ajal töövõimetu, saatis kostja 31. mai 2012. a kuupäevaga ülesütlemisavalduse hagejale

tähitud postiga. Kostja selgitas hagejale telefoni teel, et ülesütlemisavaldus saadetakse talle tähitud

kirjaga. Arvestades kirja kättetoimetamise aega ja 15-päevast etteteatamistähtaega, luges kostja

töölepingu lõppemise kuupäevaks 20. juuni 2012. Hageja pidi ülesütlemisavalduse saama kätte

hiljemalt 11. juunil 2012, s.o mõistliku aja jooksul pärast seda, kui hagejale jäeti 1. juunil 2012

postkasti teade tähtkirja kohta, millega edastati töölepingu ülesütlemise avaldus. Hageja ei ole

ülesütlemist vaidlustanud tähtaegselt, mistõttu on tema nõuded aegunud.

Kostjal oli õigus tööleping üles öelda, sest katseajal selgus, et hageja ei ole oma tervise ja oskuste

tõttu võimeline kostja pakutud tööd tegema. Lisaks rikkus hageja töödistsipliini. Hageja oli läbinud

kassapidaja koolituse, mis pidi tagama vajaliku väljaõppe. Kostja põhjendas töölepingu ülesütlemist

ülesütlemisavalduses.

Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt täiendavat haigushüvitist.

4. Tartu Maakohus jättis 17. juuni 2013. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt jäi hageja kohtusse esitatud avalduses töövaidluskomisjonile esitatud

nõuete juurde, välja arvatud töövõimetushüvitis. Otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle

üle, et hageja ei olnud võimeline tegema töölepingus kokkulepitud saalitöötaja tööd. Seetõttu oli

pooltel õigus juba siis lõpetada tööleping kokkuleppel või kostjal öelda leping üles katseaja

ebarahuldava tulemuse tõttu. Kostja andis hagejale võimaluse töötada kassapidajana. Kostja on

tõendanud, et hageja ei sobinud kassapidajana töötama. Hageja sobimatus nähtub

ülesütlemisavalduses toodud põhjendustest ja tunnistajate ütlustest. Hageja ei suutnud töötada

kassapidajana piisavalt kiiresti, ei omandanud klientidega suhtlemiseks vajalikku käitumist, ei

suutnud töötada pikas vahetuses ilma täiendavate vaheaegadeta. Hageja haigestus 6. mail 2012 ja

lahkus seetõttu töökohalt enne tööpäeva lõppu, olles töötanud kassapidajana kuus tööpäeva. Pärast

ajutise töövõimetuse lõppemist tuvastati hagejal püsiv töövõime kaotus. Seega ei saa hageja väita, et

tervis oleks võimaldanud või võimaldab tal jätkata töötamist kostja juures kassapidajana 12-tunnistes

vahetustes. Hageja ei ole väitnud seda, et talle ei selgitatud piisavalt kassapidaja tööülesandeid.

Hageja töötamise kiirust ja klientidega käitumise korrektsust on õigus katseajal hinnata kostjal. Kui

viimane leiab, et hageja ei suuda klientidega teenindajana käituda, on tal õigus öelda tööleping üles

katseaja ebarahuldava tulemuse tõttu TLS § 86 lg 1 alusel.

Hageja nõue ei ole aegunud. Hageja oli ajavahemikul 9. mai kuni 29. juuni 2012 ajutiselt töövõimetu

ega pidanud sel ajal minema postkontorisse kostja saadetud dokumendile järele. Ei ole mõistlik

lugeda töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldust kätte toimetatuks ainuüksi tähitud kirja kohta

teatise jätmisega kirja saaja postkasti, kui töötaja on ajutiselt töövõimetu. Kostja tähitult saadetud

ülesütlemisavaldus tagastati talle 18. juunil 2012. Kui ülesütlemisavaldus tagastatakse tööandjale ajal,

mil töötaja on jätkuvalt töövõimetu, ei ole töötajale ülesütlemisavaldust kätte toimetatud. Kuna

tähitud kirja saabumise ja postiasutusse hoiustamise teatis ei sisalda teavet saabunud kirja sisu kohta,

ei olnud hagejal mõistlikku võimalust kostja tahteavalduse sisuga tutvuda. Seega ei saa lugeda, et

hageja on kostja ülesütlemisavalduse kätte saanud. Järelikult esitas hageja töövaidluskomisjonile

avalduse tähtaegselt.

Hageja ei ole taotlenud töövaidluskomisjonile ega kohtule esitatud avalduses töölepingu lõppemise

kuupäeva muutmist. Kohus ei või ületada hagi piire ega teha otsust nõudes, mida kohtule ei ole

esitatud. Kuna kostja on maksnud hagejale töövõimetuse hüvitise välja õigesti, tuleb jätta

rahuldamata ka tema ajutise töövõimetuse hüvitise nõue. Hageja ei ole esitanud arvestust selle kohta,

et tal on õigus saada hüvitist 33 eurot 45 senti.

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada.

6. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tartu Ringkonnakohus jättis 23. detsembri 2013. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt vaidlustas hageja töölepingu ülesütlemise katseaja ebarahuldavate

tulemuste tõttu. Sellest tulenevalt ei ole asjakohased tema väited selle kohta, et kostja rikkus hageja

töölevõtmisel ja teisele tööle üleviimisel töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Selliste nõuete ja

hagejaga töölepingu lõpetamise aluse vahel ei ole seost. Lisaks ei ole hageja põhjendanud, miks ta on

esitanud apellatsioonkaebuses uusi asjaolusid. Hageja asjakohatud tõendid tuleb jätta tähelepanuta.

Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et hagejale võimaldati kassapidaja tööks tavapärane väljaõpe.

Ekslik on hageja seisukoht, et kassapidajana töötamisele ei kehtinud katseaeg. Töölepingu p-s 3.3

leppisid pooled kokku neljakuulise katseaja kohaldamises. Töölepingu järgi oli hageja ametikohaks

saalitöötaja. Mõlemad pooled on seisukohal, et alates 25. aprillist 2012 täitis hageja kassapidaja

ülesandeid, st pooled muutsid kokkuleppel töölepingus kokkulepitud ametikohta, kuid muus osas,

sh katseaja kohaldamine, jäi 17. aprillil 2012 sõlmitud tööleping kehtima. TLS § 4 lg-te 2 ja 4 järgi ei

muuda töölepingu muutmise kirjalikult vormistamata jätmine muutmise kokkulepet tühiseks.

Hageja ei ole täpsustanud, miks ei võinud kostja lõpetada töölepingut ajal, mil hageja oli töövõimetu.

Töölepingu ülesütlemine seadusest tuleneval alusel ei saa olla heade kommetega vastuolus. Kostja ei

öelnud töölepingut üles hageja töövõimetuse tõttu.

Kuna hageja ei ole taotlenud töösuhte lõppemise kuupäeva muutmist, ei saanud kohus seda ise

muuta. Samuti ei ole hageja esitanud kostja vastu hüvitisenõuet ülesütlemise etteteatamistähtaja

järgimata jätmise tõttu (TLS § 96). Seetõttu ei ole vaja teha kindlaks, millal jõudis hagejani kostja

tahteavaldus lepingu lõpetamiseks, s.o mis tähtpäevast hakkas kulgema töölepingu ülesütlemise

etteteatamistähtaeg.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega tuvastada, et kostja töölepingu ülesütlemine on tühine, lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2

alusel alates 20. juunist 2012 ning mõista kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel välja kolme kuu töötasu

suurune hüvitis.

Kostja ülesütlemisavaldus on tühine, sest see ei vasta vorminõuetele. Ülesütlemisavalduses ei ole

märgitud hageja ametikohta, asukohta, töölepingu numbrit, töölepingu muudatusi, muudatuste

sõlmimise kuupäeva ja kostja nime, hageja isikukoodi, hoiatuste tegemise kuupäevi, hageja allkirja,

ülesütlemise kuupäeva ja märget selle kohta, hagejale ei antud ülesütlemisavalduse koopiat.

Kostjal ei olnud seadusest tulenevat alust töölepingut üles öelda. Kostja ei olnud hagejat

kassapidajaks välja õpetanud ja talle ametijuhendit tutvustanud. Hageja töötingimused ei vastanud

nõuetele ning kostja ei tuvastanud meditsiiniliselt, et hageja ei ole võimeline tööd tegema.

9. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et maakohtu ja ringkonnakohtu otsused tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2

alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise

tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 järgi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.

11. Hageja väitel ei olnud kostjal alust töölepingut katseajal üles öelda ja ta ei ole saanud kostjalt

kirjalikku ülesütlemisavaldust. Kostja vastuväite kohaselt oli tal õigus öelda tööleping üles katseaja

ebarahuldava tulemuse tõttu ning ta ütles töölepingu üles 31. mai 2012. a avaldusega, mille kohta

jäeti 1. juunil 2012 teade hageja postkasti, ja selgitas töölepingu ülesütlemist telefoni teel. Seega

vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal oli seadusest tulenev alus tööleping üles öelda ja kas

ülesütlemine vastab seaduse nõuetele, st kas ülesütlemine on kehtiv.

Maakohus tuvastas, et kostjal oli seadusest tulenev alus tööleping katseajal üles öelda. Maakohus

tuvastas ka selle, et hageja ei saanud kätte kostja tähitud kirjaga saadetud 31. mai 2012

ülesütlemisavaldust. Maakohus leidis, et kostja töölepingu ülesütlemine on kehtiv. Ringkonnakohus

nõustus maakohtu põhjendustega.

12. Töölepingu pool võib TLS § 86 lg 1 alusel öelda töölepingu üles neljakuulise katseaja jooksul

töötaja tööle asumise päevast arvates. Sama paragrahvi neljanda lõike järgi ei või tööandja

töölepingut üles öelda põhjusel, mis on vastuolus katseaja eesmärgiga. TLS § 6 lg-st 1 tulenevalt on

katseaja eesmärgiks hinnata, kas töötaja tervis, teadmised, oskused, võimed ja isikuomadused

vastavad töö tegemiseks nõutavale tasemele, st kas töötaja sobib kokkulepitud tingimustel tööd

tegema.

Kohtud tuvastasid, et kostjal oli eeltoodud sätete alusel õigus öelda tööleping üles katseaja

ebarahuldavate tulemuse tõttu. Kolleegiumi arvates ei ole maa- ja ringkonnakohtus selles osas

materiaalõiguse normi valesti kohaldanud ega menetlusõiguse normi oluliselt rikkunud.

Hageja väitel ei olnud kostjal õigust töölepingut katseajal üles öelda, sest kostja ei olnud hagejat

kassapidajana töötamiseks välja õpetanud. Kolleegium märgib, et TLS §-d 6 ja 86 ega ükski muu säte

ei kohusta tööandjat korraldama katseaja tulemuste täitmiseks või parandamiseks töötaja väljaõpet

või täiendusõpet. Üldjuhul ei ole tööandjal kohustust õpetada töötajat välja, et ta saaks asuda vabale

töökohale. Tööandjal on kohustus korraldada töötajale täiendusõpe, st erialateadmisi ja -oskusi

täiendav õpe, töölepingu erakorralisel ülesütlemisel töötajast tuleneva põhjuse või koondamise tõttu,

kui tööandjal on võimalik pakkuda töötajale teist tööd, millele sobimiseks õppe korraldamine ei

põhjusta tööandjale ebaproportsionaalselt suuri kulusid (TLS § 88 lg 2 ja § 89 lg 3). Töölepingu

ülesütlemisel katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu ei ole tööandjal kohustust töötajale täiendusõpet

korraldada.

Lisaks peab kolleegium vajalikuks selgitada, et tulenevalt TLS § 86 lg-st 4 saab tööandja põhjendada

töölepingu ülesütlemist katseaja ebarahuldavate tulemuse tõttu üksnes asjaoludega, mis näitavad töö

tegemisega toimetulekut. Asjaoludega, mis ei näita tööga hakkamasaamist, ei saa katseaja

ebarahuldavaid tulemusi põhjendada ja töölepingut TLS § 86 lg 1 alusel üles öelda. Näiteks ei ole

tööandjal õigust öelda töölepingut üles katseaja eesmärgi täitmata jätmise tõttu, kui ülesütlemise

põhjuseks on töötaja lepingurikkumine või koondamine. Sellistel juhtudel on tööandjal õigus öelda

tööleping üles töötajast tuleneval põhjusel TLS § 88 lg 1 järgi või tööandja majanduslikel põhjustel

TLS § 89 lg-te 1 või 2 kohaselt, järgides TLS §-s 97 ettenähtud etteteatamistähtaega ning TLS §-

des 88 või 89 ja 100 sätestatud muid nõudeid.

13. TLS § 95 lg 1 esimese lause järgi võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas

vormis ülesütlemisavaldusega. TLS § 95 lg 1 teise lause järgi on vorminõuet rikkudes tehtud või

tingimuslik ülesütlemisavaldus tühine.

Kuna töölepingu ülesütlemise õigust teostatakse ühe poole tahteavaldusega, st tegemist on töösuhet

lõpetava kujundusõigusega, piisab lepingu lõppemiseks tahte väljendamisest, mis muutub kehtivaks

kättesaamisega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 esimene lause) (vt ka Riigikohtu

9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-14, p 11). Töölepingu ülesütlemise avaldus, mida teine

pool ei ole kätte saanud, ei ole kehtivaks muutunud. Sellisel juhul tuleb lugeda, et töölepingu

ülesütlemise avaldust ei ole tehtud.

14. Seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine on

TLS § 104 lg 1 kohaselt tühine. TLS § 105 lg 1 järgi peab kohtule hagi või töövaidluskomisjonile

avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitama 30 kalendripäeva jooksul arvates

ülesütlemisavalduse saamisest. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et ülesütlemise

tühisuse tuvastamise nõude peab esitama pool, kellele ülesütlemisavaldus tehti (vt nt Riigikohtu

6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-11, p 12, 13).

Kolleegium selgitab, et TLS § 105 lg 1 kohase hagi või avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks

peab pool, kellele avaldus tehti, esitama üksnes juhul, kui ta on saanud kätte seaduses sätestatud

vorminõuetele vastava ülesütlemisavalduse. Olukorras, kus töölepingu ülesütlemise avaldus on

töötajale või tööandjale kättetoimetatud muus kui kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

(suuliselt), ei pea ta töösuhte jätkumiseks töölepingu ülesütlemist TLS § 105 lg 1 kohaselt

vaidlustama. Küll aga saab töötaja juhul, kui talle ei ole kätte toimetatud seaduses sätestatud

vorminõuetele mittevastavat ülesütlemisavaldust, tugineda töölepingu ülesütlemise tühisusele

TLS § 95 lg 1 teise lause järgi muus vaidluses, nt saamata jäänud töötasu hüvitamise nõudes

TLS § 108 järgi. Samuti on töötajal sellisel juhul õigus esitada tuvastushagi töölepingu kehtivuse

tuvastamiseks TsMS § 368 lg 1 järgi, järgimata TLS § 105 lg-s 1 sätestatud tähtaega. Nendel juhtudel

ei ole töötajal ega tööandjal õigust taotleda TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamist ning

töövaidlusorganil õigust töölepingut lõpetada. Samuti ei ole sellisel juhul töötajal õigust nõuda

tööandjalt TLS §-s 109 nimetatud hüvitist.

15. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei saanud hageja kätte kostja tähitud kirjaga saadetud 31. mai

2012. a ülesütlemisavaldust. Kassatsiooniastmes ei vaidle pooled selle asjaolu üle. Kostja ei ole

väitnud ja kohtud ei ole tuvastanud, et kostja esitas hagejale kirjalikku taasesitamist võimaldavas

vormis ülesütlemisavalduse muul ajal. Kuna hageja ei ole kostjalt TLS § 95 lg-le 1 vastavat

ülesütlemisavaldust kätte saanud, ei pidanud hageja iseenesest esitama töövaidluskomisjonile

avaldust ega kohtule hagi töölepingu ülesütlemise tuvastamiseks (vt käesoleva otsuse p 14).

Kolleegium on korduvalt väljendanud seisukohta, et kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud

õiguslike väidetega ning kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud

(vt nt Riigikohtu 6. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-12, p 13; 9. juuni 2009. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-62-09, p 13; 10. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-08, p 11). See

nõue kehtib ka ringkonnakohtu kohta, kes TsMS § 652 lg 8 järgi ei ole seotud apellatsioonkaebuse

õigusliku põhjendusega (vt Riigikohtu 6. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-12, p 13; 13. mai

2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-08, p 15). Kohtul tuleb hageja esiletoodud asjaolude alusel tema

nõue kvalifitseerida ning seda pooltega arutada, st õiguslik kvalifikatsioon ei tohi tulla pooltele

üllatuslikult (vt ka Riigikohtu 7. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 41; 5. jaanuari

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p-d 39 ja 40; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-153-10, p 16; 15. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 10).

Hageja nõue tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus on, arvestades kohtute tuvastatud asjaolu, et

hagejale ei ole kätte toimetatud seaduses sätestatud vorminõuetele vastavat ülesütlemisavaldust,

ilmselt põhjendatud. Hageja selle nõude saab lugeda esitatuks TsMS § 368 lg 1 järgi tuvastushagina

(vt käesoleva otsuse p-d 14 ja 15). Hageja nõuet saada hüvitist tema kahe kuu töötasu ulatuses ei ole

võimalik rahuldada TLS § 107 lg 2 ja § 109 lg 1 alusel. Küll aga ei ole välistatud, et hageja peab

hüvitisnõude all silmas kaotatud töötasu hüvitamise nõuet, mis on kvalifitseeritav TLS § 108 järgi,

ning sel õiguslikul alusel on hageja hüvitise nõue täielikult või osaliselt põhjendatud.

Kolleegium selgitab, et hagejal on juhul, kui töölepingut kehtivalt üles ei öeldud, iseenesest õigus

saada hüvitist kaotatud töötasu eest kuni töölepingu lõppemiseni. Kuna hageja avaldas

töövaidluskomisjonile esitatud avalduses tahet tööleping lõpetada ja kostja on sellega nõustunud,

võib tööleping olla lõppenud poolte kokkuleppel. TLS § 108 kohaldamine ei eelda, et tööleping peab

olema lõppenud. Samas ei ole välistatud, et pärast töölepingu tühist ülesütlemist on tööandja sama

töölepingu kehtivalt üles öelnud. Sellisel juhul on töötajal õigus nõuda saamata jäänud töötasu eest

hüvitist TLS § 108 järgi kuni töölepingu kehtiva ülesütlemiseni. TLS § 108 alusel tööandjalt töötaja

kasuks välja mõistetava hüvitise suuruse määramisel tuleb TLS § 1 lg 3 ja VÕS § 1 lg 1 alusel

kohaldada ka VÕS § 127 lg-t 5 ning § 139 ja § 140.

16. Eeltoodust tulenevalt peab maakohus asja uuel läbivaatamisel andma TsMS § 3401 lg 1 alusel

hagejale tähtaja oma nõude täpsustamiseks. Pärast seda, kui hageja on oma nõuet täpsustanud, peab

kohus andma kostjale võimaluse esitada sellele vastuväiteid. Juhul kui hageja nõue on kvalifitseeritav

TLS § 108 järgi, peab maakohus muu hulgas tuvastama, kas ja millal tööleping lõppes.

17. Riigikohus andis hagejale kassatsioonkaebuse koostamiseks menetlusabi ning määras tema

esindajaks vandeadvokaat Li Uiga. Hagejale määratud esindaja esitas Riigikohtule taotluse riigi

õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Kolleegium leiab, et taotlus määrata kindlaks riigi

õigusabi tasu tuleb rahuldada osaliselt.

Taotluses on õigusabi ajakulu ja tasu valesti arvutatud. Taotlusesse märgitud toimingute tegemiseks

kulus ajakulu arvestuse ja kliendi arvestuslehe järgi kokku 5 tundi 40 minutit, mitte 6 tundi

30 minutit. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 21 lg 3 alusel kehtestatud korra p 44 järgi on isiku

esindaja tasu tsiviilasja kohtulikus menetluses osalemise eest 30 eurot iga poole tunni kohta.

Kolleegium märgib, et kui õigusabi osutamisel tehtud toimingule kulub vähem kui pool tundi, tuleb

tasumäära proportsionaalselt vähendada. Lisaks on osa toimingute tegemiseks märgitud aeg

kolleegiumi arvates põhjendamatult suur. Kolleegium leiab kooskõlas RÕS § 22 lg-ga 7, et

põhjendatud ajakuluks on 5 tundi, st 10 pooltundi. Juhindudes eespool nimetatud sätetest, määrab

kolleegium RÕS § 23 lg 1 alusel hageja esindaja tasuks 360 eurot (koos käibemaksuga). Tasu

maksmise korraldab RÕS § 24 lg 1 kohaselt advokatuur.

18. Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu