3-2-1-50-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-50-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 11. juuni 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

HM Skog Hansen Møllerud AS-i hagi Aktsiaseltsi Tarriks

vastu 340 529 euro 85 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. novembri 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 2-12-24257

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

HM Skog Hansen Møllerud AS-i kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

340 529 eurot 85 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja HM Skog Hansen Møllerud AS (registrikood 980 410

234, asukoht Aasmund Vinjes vei 28, 0373 Oslo, Norra

Kuningriik), esindaja vandeadvokaat Rajar Miller

Kostja Aktsiaselts Tarriks (registrikood 10004068), esindaja

vandeadvokaat Kati Raudsepp

Asja läbivaatamise kuupäev

19. mai 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-24257 ja

Harju Maakohtu 5. aprilli 2013. a otsus samas asjas ning saata asi samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada HM Skog Hansen Møllerud AS-ile kassatsioonkaebuselt 28. jaanuaril 2014

tasutud kautsjon 3000 (kolm tuhat) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. HM Skog Hansen Møllerud AS (hageja) esitas 19. juunil 2012 Harju Maakohtule Aktsiaseltsi

Tarriks (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista 340 529 eurot 85 senti.

Hagi kohaselt sõlmisid OÜ HM Skog (tellija) ja kostja lepingu, mille kohaselt pidi kostja enda

saeveskis saagima tellija tarnitud palke saematerjaliks. Samuti lepiti kokku, et saematerjali

hoiustatakse kostja saeveskis. 28. oktoobri 2008 ja 19. juuni 2009 vahelisel ajal läks kaotsi

2497,111 m3 kostja saeveskis hoiustatud tellija saematerjali, mille väärtus on 340 529 eurot 85 senti.

Sellega rikkus kostja enda lepingust tulenevaid kohustusi ja tekitas tellijale kahju. Alternatiivselt võib

tegemist olla õigusvastase kahju tekitamise või kostja alusetu rikastumisega.

Tellija loovutas 2. veebruaril 2011 selle nõude hagejale. Nõude loovutamise lepingule tellija

esindajana alla kirjutanud Paal Hansen-Møllerud oli ühtlasi tellija ainuosanik. Kuna ta jätkas tellija

esindamist ka pärast juhatus liikme ametiaja möödumist, saab lugeda ametiaja ainuosaniku otsusega

pikendatuks. P. Hansen-Møllerud oli tellija juhatuse liikmena kantud äriregistrisse kuni tellija

registrist kustutamiseni 22. mail 2012.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis mh, et nõue ei ole hagejale

kehtivalt loovutatud. Nõude loovutamise lepingule on mõlema poole esindajana kirjutanud alla

P. Hansen-Møllerud, kelle ametiaeg lõppes äriseadustiku (ÄS) § 184 lg 2 kuni 31. detsembrini 2010

kehtinud redaktsiooni kohaselt 8. novembril 2008. Nõude loovutamise lepingu sõlmimise ajal,

2. veebruaril 2011 ei olnud P. Hansen-Møllerudil enam õigust tellijat esindada. Tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 129 lg 1 kohaselt on teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne

tehing tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem

heaks kiidab. Tellija ainuosanik oli hageja, mitte P. Hansen-Møllerud, mistõttu ei saanud viimane ka

enda juhatuse liikme ametiaega pikendada. Kuna hageja oli ise tellija osanik, siis ei saa ta ÄS § 34

lg 2 kohaselt tugineda ka äriregistri kandele.

3. Harju Maakohus jättis hagi 5. aprilli 2013. a otsusega rahuldamata.

Maakohus leidis, et P. Hansen-Møllerud valiti tellija juhatuse liikmeks 9. novembril 2005. ÄS § 506

lg 51 järgi kohaldatakse enne 2011. aasta 1. jaanuari valitud juhatuse liikme ametiajale ÄS § 184 lg-

t 2 juhatuse liikme valimise ajal kehtinud redaktsioonis. P. Hansen-Møllerudi juhatuse liikmeks

valimise ajal kehtinud ÄS § 184 lg 2 kohaselt valiti juhatuse liige kolmeks aastaks, kui põhikirjas ei

olnud ette nähtud lühemat tähtaega. Tellija põhikirjas ei olnud lühemat tähtaega ette nähtud. Juhatuse

liikme ametiaja pikendamiseks on ÄS § 184 lg-te 1 ja 2 kohaselt vaja osaühingu osanike otsust ja

juhatuse liikme nõusolekut sellega. Tellija osanik ei ole teinud otsust juhatuse liikme ametiaja

pikendamise kohta, mida tõendab tellija äri- ja registritoimik. Järelikult lõppes P. Hansen-Møllerudi

ametiaeg tellija juhatuse liikmena 8. novembril 2008.

Juhatuse liikmeks olek on tehinguline õigussuhe osaühingu ja selle juhatuse liikme vahel, milleks on

vajalik mõlema poole tahteavaldus. Seadus ei näe ette selle suhte automaatset pikenemist tähtaja

möödudes, st juhatuse liikme ametikohustuste täitmist saab isik jätkata üksnes juhul, kui osaühing

kokkuleppel temaga isiku ametiaega pikendab. Riigikohus on leidnud, et erandlikult tuleb kõne alla

mõne muu osanike otsuse lugemine juhatuse liikme ametiaja pikendamise otsuseks, kui sellega on

sisuliselt tunnustatud isikut juhatuse liikmena, kui see otsus vastab formaalselt juhatuse liikme

nimetamise otsuse nõuetele. P. Hansen-Møllerudi juhatuse liikme ametiaega ei saa lugeda pikenenuks

ainuüksi seetõttu, et ta tegi tellija nimel tehingud, kuna nendest ei nähtu tellija osaniku tahteavaldus

juhatuse liikme ametiaega pikendada. Äritoimikust nähtuvalt ei reageerinud P. Hansen-Møllerud

ühelegi tellija suhtes tehtud äriregistri kohtunikuabi määrusele, millest saab järeldada, et ta kas ei

tegutsenud enam juhatuse liikmena või ei aktsepteerinud osaühingu osanik teda enam juhatuse

liikmena. Tellija osaniku otsust 2008. a majandusaasta aruande kinnitamise või heakskiidu kohta ei

nähtu. Seega ei saa 2008. a majandusaasta aruandest järeldada, et tellija osanik oleks P. Hansen-

Møllerudi juhatuse liikme ametiaega pikendanud.

Hageja väide selle kohta, et tellija ainuosanik oli kuni tellija äriregistrist kustutamiseni P. Hansen-

Møllerud, ei ole veenvalt tõendatud. Äriregistrile esitatud 2006. a majandusaasta aruandele lisatud

tellija osanike nimekirjast ja 2008. a majandusaasta aruandele lisatud osanike nimekirjast nähtub, et

tellija ainuosanik oli hageja. Ka on 2008. a majandusaasta aruandes viidatud hagejale kui tellija

emaettevõtjale nii 2008. kui ka 2007. a majandusnäitajates. Ühestki kohtule esitatud tõendist ei nähtu

hageja tahteavaldust pikendada P. Hansen-Møllerudi kui tellija juhatuse liikme ametiaega. ÄS § 34

lg 2 kohaselt ei kehti äriregistri kanne kolmanda isiku suhtes õigena juhul, kui kolmas isik teadis või

pidi teadma, et kanne ei ole õige. Kuivõrd tellija ainuosanik oli hageja, siis ta teadis või pidi teadma,

et tellija juhatuse liikme kanne ei ole õige. Seetõttu ei olnud P. Hansen-Møllerudil 2. veebruaril 2011,

mil tellija ja hageja sõlmisid nõude loovutamise lepingu, esindusõigust tellija esindamiseks.

TsÜS § 129 lg 1 kohaselt on teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing tühine,

välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab.

Kuna tellija on äriregistrist kustutatud, siis ei saa ta enam heakskiitu anda. Seega on nõude

loovutamise tehing tühine ega oma TsÜS § 84 lg 1 kohaselt algusest peale õiguslikke tagajärgi.

Seetõttu ei saanud hageja omandada tühise nõude loovutamise lepingu alusel hagiavalduses kostja

vastu esitatud nõuet ja hagi tuleb jätta rahuldamata.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 21. novembri 2013. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega. Maakohus arvestas ringkonnakohtu arvates

õigesti tõendina tellija majandusaasta aruandeid ega pidanud lähtuma üksnes tellija äritoimikus

sisalduvast 9. novembri 2005. a osa võõrandamise lepingust, millega P. Hansen-Møllerud omandas

tellija osa. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus

seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma

siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, ning ühelgi

tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti.

Praegusel juhul ei ole pooled teisiti kokku leppinud. Maakohus leidis põhjendatult, et ajal, kui

P. Hansen-Møllerudi juhatuse liikme ametiaeg lõppes, oli tellija ainuosanikuks hageja. Maakohus

põhjendas, milliste asjaolude ja tõendite alusel ta selle järelduse tegi. Iseenesest on õige, et tellija

äritoimik ei sisalda osa hagejale võõrandamise lepingut. Samas viitavad osa võõrandamisele tellija

2006. ja 2008. a majandusaasta aruanded, milles on ainuosanikuks märgitud hageja. Aruanded

allkirjastanud P. Hansen-Møllerud on kinnitanud esitatud andmete õigsust. Ei ole eluliselt usutav, et

ta märkis enda asemel ainuosanikuks hageja eksimuse tõttu.

Äriseadustik ei sea osa omandiõiguse üleminekut sõltuvusse sellest, kas notariaalne osa

võõrandamise leping või teade selle sõlmimise kohta on äriregistrile esitatud või mitte. Kuigi kuni

15. novembrini 2009 kehtinud ÄS § 150 lg 4 nägi ette võõrandamislepingu ja alates 16. novembrist

2009 kehtiv ÄS § 149 lg 4 sellekohase teate äriregistrile esitamise kohustuse, ei ole eelnimetatud

kohustuse täitmata jätmise tagajärjeks, et osa omandiõigus ei lähe omandajale üle. Arvestades

asjaolu, et tellija ei esitanud äriregistrile ka muid seadusega ettenähtud andmeid, ei ole osa

võõrandamisest äriregistri teavitamata jätmine üllatav.

Alusetud on hageja etteheited, et maakohus rikkus selgitamiskohustust ega andnud hagejale

võimalust esitada täiendavaid selgitusi ja tõendeid. TsMS § 230 lg 1 järgi peab hagimenetluses

kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest

ei tulene teisiti. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised ning kohus

võib teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Kuna keskseks

vaidlusküsimuseks oli asjaolu, kas nõude loovutamise lepingule tellija nimel alla kirjutanud

P. Hansen-Møllerudi juhatuse liikme volitusi oli osaniku otsusega pärast 8. novembrit 2008

pikendatud või mitte, pidi hageja olema teadlik kohustusest tõendada, kes oli P. Hansen-Møllerudi

kui tellija juhatuse liikme volituste lõppemise ajal osanik ja millal tegi see osanik otsuse juhatuse

liikme ametiaja pikendamise kohta. Maakohus ei pidanud eeldama, et hagejal on kohtule esitamata

tõendeid eeltoodud asjaolude tõendamiseks. Selliste tõendite olemasolule ei viita hageja ka

apellatsioonkaebuses. Apellatsioonkaebuses ei ole toodud välja ka ühtegi mõjuvat põhjust, mis

takistanuks hagejal pärast kostja seisukohtade ja tõendite saamist esitada soovi korral neis

esiletoodud asjaolude kohta oma seisukohti ja tõendeid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada ja saata

asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hageja leiab, et kohtud on ekslikult asunud seisukohale, et tellija ainuosanikuks oli hageja, mitte

P. Hansen-Møllerud. Vale on kohtute seisukoht, et osa omandiõigust tõendavad majandusaasta

aruanded, mitte osa notariaalne müügileping. Osa omandiõiguse aluseks ei ole märge majandusaasta

aruandes. Kuna kohtud on valesti tuvastanud tellija ainuosaniku, on valed ka kohtute järeldused selle

kohta, et P. Hansen-Møllerudi ametiaega juhatuse liikmena ei pikendatud. Vale on ka ringkonnakohtu

seisukoht, et maakohus ei rikkunud selgitamiskohustust. Hageja on pidevalt väitnud, et tellija

ainuosanik oli P. Hansen-Møllerud. Olukorras, kus kohtul tekkis poolte esitatud tõendeid ja seisukohti

hinnates küsimus, kas ainuosanikuks on P. Hansen-Møllerud või hageja, pidanuks kohus selgitama, et

P. Hansen-Møllerudi tellija ainuosanikuks olekut on vaja täiendavalt tõendada või selgitada, ning

võimaldama hagejal esitada täiendavaid selgitusi ja vajadusel täiendavaid tõendeid.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, palub kontrollida selle esitamise tähtaegsust ning jätta

see läbi vaatamata, kui see ei ole esitatud tähtaegselt. Kui kassatsioonkaebus on esitatud tähtaegselt,

palub kostja jätta see rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1

p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel saata samale maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

10. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas tellija loovutas hagejale vaidlusaluse nõude

kostja vastu. Sisuliselt vaidlevad pooled selle üle, kas nõude loovutamise lepingule tellija esindajana

allakirjutanud P. Hansen-Møllerudil oli selleks esindusõigus. Nii maa- kui ka ringkonnakohus leidsid,

et nõude loovutamise leping oli tühine, kuna selle sõlmimise ajaks oli lepingule allakirjutanud

P. Hansen-Møllerudi kui tellija juhatuse liikme ametiaeg lõppenud ning tellija ainuosanikuks oli

hageja, mitte P. Hansen-Møllerud.

11. Pooled ei vaidle selle üle, et P. Hansen-Møllerud omandas 9. novembril 2005 tellija asutajalt

osaühingu ainsa osa. Pooled vaidlevad selle üle, kas P. Hansen-Møllerud oli tellija osa hagejale edasi

võõrandanud. Kolleegium leiab, et kohtud on põhjendamatult jätnud tähelepanuta ÄS § 149 lg 4 ja

§ 150 lg 1, mis reguleerivad osa võõrandamist, ning enne 1. jaanuari 2006 kehtinud ÄS § 150 lg 2.

Enne 1. jaanuari 2006 kehtinud ÄS § 150 lg 2 teise lause järgi loeti osaühingu suhtes osa üle läinuks

osanike nimekirjas muudatuse tegemisest. Alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva ÄS § 150 lg 1 järgi

loetakse osaühingu suhtes osa võõrandamine toimunuks ja osanik vahetunuks pärast osaühingule

võõrandamisest teatamist ja osa ülemineku tõendamist. Kohtud ei ole osa kuuluvust hinnates osanike

nimekirja käsitlenud ega võtnud seisukohta, kas ÄS § 150 lg 1 nõuded olid täidetud. Lisaks pidi

osaühingu osa võõrandamise leping olema notariaalselt tõestatud nii enne kui ka pärast 1. jaanuari

2006 kehtinud ÄS § 149 lg 4 järgi. Notariaalselt tõestatud lepingut ei saa asendada muus vormis

sõlmitud leping. Seega lasus kostjal notariaalse lepingu tõendamise koormus.

Kohtud on leidnud, et tellija osa hagejale võõrandamisele viitavad tellija 2006. ja 2008. a

majandusaasta aruanded, milles on ainuosanikuks märgitud hageja. Sellega aga ei ole kohtud

tuvastanud, et osa müümiseks sõlmiti notariaalne leping. Kostja ei ole ka väitnud, et P. Hansen-

Møllerud müüs talle kuuluva tellija osa hagejale notariaalselt tõestatud müügilepinguga. Kohtud ei

ole ka tuvastanud, millal P. Hansen-Møllerud tellija osa hagejale võõrandas.

12. Kolleegium leiab, et see, kas tellija ainuosanik oli nõude loovutamise lepingu sõlmimise ajal

hageja või P. Hansen-Møllerud, ei pruugi mõjutada asja lahendust. ÄS § 168 lg 2 kohaselt võivad

osanikud otsustada ka juhatuse pädevusse kuuluvaid küsimusi. Osaühingu juhatuse pädevusse kuulub

ÄS § 180 lg 1 järgi ka osaühingu esindamine. See õigus hõlmab ka volituste andmist kolmandatele

isikutele, et need esindaksid osaühingut. Samuti hõlmab see õigust kiita heaks osaühingu nimel

esindamisõiguseta sõlmitud tehingud. ÄS § 173 lg 6 kohaselt saab juhul, kui osaühingul on ainult üks

osanik, osanike otsuse vastu võtta lihtsustatud korras, st osanike koosolekut kokku kutsumata.

Eeltoodust tuleneb, et juhul kui nõude loovutamise lepingu sõlmimise ajal oligi tellija ainuosanikuks

hageja, P. Hansen-Møllerud ei olnud tellija juhatuse liige ning tal puudus ka lepingust tulenev

esindusõigus nõude loovutamise lepingu sõlmimiseks, oli hagejal kui tellija ainuosanikul õigus kiita

see leping ilma osanike koosolekut pidamata heaks. Kuna hageja tugineb sellele nõude loovutamise

lepingule, siis on ta selle juhul, kui see vajas kehtivuseks tema heakskiitu, eeldatavasti heaks kiitnud.

13. Kuivõrd kohtud on nõude loovutamise lepingu kehtivuse hindamisel kohaldanud vääralt

materiaalõiguse norme ja rikkunud sellest tulenevalt selgitamiskohustust, tuleb kohtute otsused

tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus

andma hagejale võimaluse esitada tõendeid selle kohta, kas ja millal P. Hansen-Møllerud ja hageja

sõlmisid tellija osa notariaalselt tõestatud müügilepingu ja kas sellise lepingu olemasolu korral on osa

tellija kui osaühingu suhtes üle läinud (vt käesoleva otsuse p 11). Arvestades võimalusega, et kohus

võib lugeda tõendatuks, et hageja oli nõude loovutamise lepingu sõlmimise ajal tellija ainuosanik,

tuleb kostjale anda võimalus esitada tõendeid selle kohta, et hageja ei ole kiitnud nõude loovutamise

lepingut heaks (vt käesoleva otsuse p 12).

14. Vastuseks kostja väidetele märgib kolleegium, et kassatsioonkaebus esitati toimiku materjalide

kohaselt tähtaegselt. Ringkonnakohtu otsus toimetati hagejale kätte 21. novembril 2013.

Kassatsioonkaebus esitati 23. detsembril 2013, seega tähtaegselt. Samal kuupäeval on kaebus ka

allkirjastatud.

15. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

16. Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

Villu Kõve, Jaak Luik, Tambet Tampuu