3-2-1-60-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-60-14

Määruse kuupäev

Tartu, 10. juuni 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

AB bankas SNORAS (Akcinė bendrovė bankas SNORAS)

(pankrotis) pankrotiavaldus Corvus Holding OÜ

(OÜ Severi Holding õigusjärglane) pankroti

väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. märtsi 2014. a määrus

tsiviilasjas nr 2-10-59104

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AB bankas SNORAS (pankrotis) määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Võlausaldaja AB bankas SNORAS (pankrotis), (Leedu

registrikood 112025973), esindaja vandeadvokaat Kadri

Michelson

Võlgnik Corvus Holding OÜ (registrikood 10997885),

esindaja vandeadvokaat Siim Roode

Asja läbivaatamise kuupäev

26. mai 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-59104 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada 4. aprillil 2014 määruskaebuselt tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot

Advokaadibüroo LAWIN AS-le (konto nr EE762200221001101088, Swedbank AS).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AB bankas SNORAS (pankrotis) (võlausaldaja) esitas 25. novembril 2010 Pärnu Maakohtule

avalduse, milles palus kuulutada välja OÜ Severi Holding (Severi, varasemad ärinimed AS Severi

Holding, aktsiaselts SEVERI KAUBANDUS) pankrot.

Pankrotiavalduse kohaselt sõlmisid võlausaldaja ja Severi käenduslepingu, millega Severi kohustus

käendama võlausaldaja ja OÜ Ehitusfaktor (pankrotis, põhivõlgnik) vahel 2. jaanuaril 2010 sõlmitud

laenulepingust tulenevaid põhivõlgniku kohustusi. 1. veebruaril 2010 kuulutati välja põhivõlgniku

pankrot. Pankrotimenetluses jäi võlausaldajal saamata 497 734 eurot 44 senti. Kuna võlausaldaja ei

saanud oma nõuet põhivõlgniku pankrotimenetluses täies ulatuses rahuldatud, esitas ta nõude Severi

kui käendaja vastu. Severi ei ole võlga tasunud ka pärast pankrotihoiatust. Severi on püsivalt

maksejõuetu.

2. Severi vaidles pankrotiavaldusele vastu ja palus jätta pankrotiavalduse rahuldamata ning ajutise

pankrotihalduri nimetamata. Võlausaldaja nõue ei ole selge. Vaidlus nõude tekkimise aluse ja suuruse

üle tuleb lahendada hagimenetluses. Võlausaldaja nõue on täies ulatuses viivisenõue. Võlgnikul on

õigus nõuda VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel viivise vähendamist mõistliku suuruseni.

Põhjendatud ei ole käendusnõude laiendamine viivisenõudele, eelkõige põhivõlgniku

saneerimismenetluse ajal arvestatud viivisenõudele. See nõue tekkis Severist kui käendajast

sõltumatutel asjaoludel. Lisaks piisab põhivõlgniku pankrotivarast nõude täielikuks rahuldamiseks.

3. Pärnu Maakohus nimetas 17. jaanuari 2011. a määrusega võlgniku ajutiseks pankrotihalduriks Ly

Müürsoo.

Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt on Severil likviidset vara 964 eurot 78 senti ja kohustusi

623 547 eurot 34 senti. Severi majandustegevus on peatunud. Severi on püsivalt maksejõuetu, ta ei

suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast

tulenevalt ajutine.

4. 4. märtsil 2011 kanti äriregistrisse Severi ühinemine Corvus Holding OÜ-ga (võlgnik), mille

tulemusel Severi kui ühendatav äriühing kustutati registrist.

5. Võlausaldaja oli seisukohal, et menetluse lõpetamiseks ei ole alust, sest Severi ei lõppenud

õigusjärgluseta. ÄS § 391 lg 4 järgi läheb ühinemisel ühendatava ühingu vara, sh kohustused,

tervikuna üle ühendavale ühingule. Kuna võlgnikul on maksuvõlg ja ta on lõpetanud

majandustegevuse, siis tuleb menetlust võlgniku suhtes jätkata. Ajutisel halduril on võimalik

selgitada välja võlgniku vara ja anda hinnang tema maksejõulisusele.

6. Võlgnik vaidles pankrotiavaldusele vastu ja palus jätta selle läbi vaatamata, alternatiivselt jätta

pankrot välja kuulutamata.

Võlausaldaja nõue on aegunud, sest aegumine oli küll peatunud pankrotiavalduse menetlemise ajal,

kuid peatumise toime langes ära selle aja möödumisel, mille jooksul pidi kohus tegema ühe

PankrS § 27 lg-s 5 nimetatud lahenditest. Lisaks jäi võlgnik kõigi Severi esitatud vastuväidete ja

seisukohtade juurde.

7. Pärnu Maakohus lubas 3. aprilli 2013. a määrusega astuda menetlusse võlgnikul kui Severi

õigusjärglasel ja tegi ajutisele pankrotihaldurile ülesandeks selgitada välja võlgniku varaline seisund.

Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt on võlgnikul likviidset vara 1921 eurot 94 senti, kohustusi

aga 596 479 eurot 86 senti. Viimane majandusaasta aruanne on esitatud äriregistrile 2010. a-l. Alates

20. veebruarist 2012 ei ole võlgnik esitanud käibedeklaratsioone ja alates 11. juunist 2012 tulu- ja

sotsiaalmaksudeklaratsioone. Seega on võlgnik lõpetanud majandustegevuse. Võlgnik on püsivalt

maksejõuetu ja tema pankrot tuleb välja kuulutada.

16. oktoobril 2013 esitatud ajutise pankrotihalduri seisukoha järgi on võlgnikul likviidset vara

4281 eurot 94 senti ja kohustusi 514 791 eurot 27 senti, millest võlausaldaja nõue moodustab

497 734 eurot 44 senti.

8. Pärnu Maakohus rahuldas 6. detsembri 2013. a määrusega pankrotiavalduse ja kuulutas välja

võlgniku pankroti.

PankrS § 31 lg 1 ja § 1 lg-te 2 ja 3 kohaselt tuleb juriidilise isiku pankroti väljakuulutamisel kindlaks

teha juriidilise isiku maksejõuetus. Juriidilistele isikutele ei laiene PankrS § 31 lg 2, mille kohaselt

jätab kohus pankroti välja kuulutamata, kui esineb PankrS § 15 lg-s 3 nimetatud ajutise halduri

nimetamata jätmise alus. Pankrotiavalduse aluseks olev nõue on viivisenõue, mis ei ole selge. Seega

ei saa võlgniku maksejõulisuse hindamisel selle nõudega arvestada. Ilma võlausaldaja nõudeta on

võlgnikul kohustusi 17 056 eurot 59 senti, vara aga ca 10 281 eurot 94 senti. Võlgnik on püsivalt

maksejõuetu, ta on ise kahel korral esitanud kohtule oma pankrotiavalduse, kuid puuduste

kõrvaldamata jätmise tõttu ei ole neid avaldusi menetlusse võetud. Seega on võlgnik ka ise

tuvastanud enda maksejõuetuse. Eeltoodust tulenevalt tuleb võlgniku pankrot välja kuulutada.

9. Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada

ja teha uue määruse, millega jätta pankrot välja kuulutamata või saata asi maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Võlausaldaja ja ajutine pankrotihaldur palusid jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse

muutmata.

10. Pärnu Maakohus edastas määruskaebuse TsMS § 663 lg 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule

läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

11. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 13. märtsi 2014. a määrusega maakohtu määruse ja jättis

pankrotiavalduse rahuldamata.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus õigesti, et võlausaldaja nõue ei ole

selge ja tuleb lahendada hagimenetluses. PankrS § 31 lg 2 kohaselt jätab kohus, olenemata füüsilisest

isikust võlgniku maksejõuetusest, pankroti välja kuulutamata, kui esineb PankrS § 15 lg-s 3

nimetatud ajutise halduri nimetamata jätmise alus. Kuigi pankrotiseadus ei reguleeri sellist olukorda

juriidilise isiku puhul, ei saa sellest järeldada, et juriidilise isiku pankroti saab ebaselge nõude alusel

välja kuulutada. PankrS § 15 lg 3 p 1 ja § 31 lg-t 1 nende koostoimes tõlgendades saab järeldada, et

ka juriidilise isiku pankrotti pole võimalik välja kuulutada, kui nõue on ebaselge. Kuna võlausaldaja

nõue ei olnud selge, ei pidanud maakohus hindama võlgniku maksevõimet.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

12. Määruskaebuses palub võlausaldaja ringkonnakohtu määruse tühistada ja jätta jõusse Pärnu

Maakohtu määruse või alternatiivselt teha uue määruse, millega kuulutada välja võlgniku pankrot.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas ringkonnakohus valesti PankrS § 31 lg-d 1 ja 2, mis

tõi kaasa ebaõige lahendi. PankrS § 31 lg 2 ei võimalda jätta maksejõuetu juriidilise isiku pankrotti

välja kuulutamata, kui esineb mõni PankrS § 15 lg-s 3 nimetatud alus. Kui juriidiline isik on

maksejõuetu, siis tuleb PankrS § 31 lg 1 alusel pankrot välja kuulutada.

Maakohtu määrusega on õigesti tuvastatud võlgniku maksejõuetus. Võlausaldaja nõude väidetaval

ebaselgusel ei ole tähendust. Maakohus lähtus võlgniku maksejõuetuse hindamisel asjakohastest

kaalutlustest ega ületanud diskretsiooni piire. Maakohus on analüüsinud võlgniku vara ja kohustusi

ning leidnud, et võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole ajutine. Seejuures ei ole

kohus arvesse võtnud võlausaldaja viivise nõuet.

13. Võlgnik vaidleb võlausaldaja määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel tühistada ja asi tuleb

saata uueks lahendamiseks ringkonnakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

15. Võlgnik ja võlausaldaja vaidlevad selle üle, kas kohus saab võlgniku pankroti välja kuulutada, kui

võlgnik vaidleb nõudele vastu ja kohus leiab, et nõue ei ole selge. Maakohus kuulutas võlgniku

pankroti vaatamata nõude ebaselgusele välja, kuna tuvastas võlgniku püsiva maksejõuetuse.

Ringkonnakohus seevastu leidis, et võlgniku pankrotti ei ole võimalik välja kuulutada, sest

võlausaldaja nõue ei ole selge.

16. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus eksis PankrS § 31 lg 1 koostoimes lg-ga 2 tõlgendamisel.

PankrS § 31 lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Alates

1. jaanuarist 2010 kehtiva PankrS § 31 lg 2 esimese lause järgi jätab kohus olenemata füüsilisest

isikust võlgniku maksejõuetusest pankroti välja kuulutamata, kui esineb PankrS § 15 lg-s 3

nimetatud ajutise halduri nimetamata jätmise alus. Muu hulgas on PankrS § 15 lg 3 p 1 järgi selliseks

aluseks olukord, kus võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle

tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust.

PankrS § 31 lg-st 2 tuleneb selgelt, et eelnimetatud säte ei kohaldu juriidilisest isikust võlgniku

puhul. Muudatuse sätestanud kohtutäituri seaduse eelnõu (462 SE) seletuskirja järgi oli PankrS § 31

muutmise eesmärgiks lihtsustada pankroti väljakuulutamise eeldusi ja võimaldada alustada

pankrotimenetlust iga juriidilisest isikust võlgniku vastu, kes on maksejõuetu. Selliselt sooviti

tagada, et tsiviilkäibes ei osaleks maksejõuetud juriidilised isikud. Seega hinnatakse juriidilisest

isikust võlgniku puhul nõude selgust PankrS § 15 lg 3 p 1 järgi üksnes ajutise halduri määramisel.

Eeltoodust tulenevalt on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et juriidilisest isikust võlgniku pankroti

saab jätta välja kuulutamata, kui võlausaldaja nõue ei ole selge. PankrS § 31 lg 1 koostoimes lg-ga 2

kohustab kohut kuulutama püsivalt maksejõuetu juriidilise isiku pankroti välja ka juhul, kui võlgnik

vaidleb nõudele vastu ja kohus leiab, et nõue ei ole selge.

17. PankrS § 1 lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid

ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Sama paragrahvi

kolmanda lõike järgi on juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata

tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.

PankrS § 22 lg 2 p 2 järgi on võlgniku varalise seisundi ja maksejõulisuse hindamine ajutise halduri

ülesanne. Ajutine pankrotihaldur on praeguses asjas leidnud, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu.

18. Kolleegium märgib, et võlausaldaja nõude olemasolu ja selle ulatus ning selgus ei ole pankroti

väljakuulutamise otsustamise staadiumis siiski tähtsusetud. Nimelt tuleb olukorras, kus võlausaldaja

on esitanud juriidilisest isikust võlgniku vastu pankrotiavalduse, võlgnik vaidleb nõudele vastu ja

ajutine haldur leiab, et võlgnik on maksejõuetu PankrS § 1 lg 2 või lg 3 tähenduses, kohtul võlgniku

maksejõulisust (st suutlikkust tasuda võlgu ning vara ja kohustuste omavahelist vahekorda) hinnata

ilma vaidlusaluse nõudeta. Kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ka ilma vaidlusalust nõuet

arvestamata või kui võlgnik ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada ka juhul, kui vaidlusalune

nõue kõrvale jätta, siis on täidetud püsiva maksejõuetuse esimene eeldus PankrS § 1 lg 2 või lg 3

järgi. Seejärel tuleb hinnata ka samadest sätetest tuleneva teise eelduse täidetust ehk seda, kas

maksejõuetus on püsiv. Seega on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et maakohus ei pidanudki

hindama võlgniku maksejõulisust.

19. Eeltoodust tulenevalt tühistab kolleegium ringkonnakohtu määruse ja saadab asja uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata

maksejõuetuse eeldusi, arvestades käesoleva määruse seisukohtadega. TsMS § 693 lg 2 järgi on

Riigikohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale

kohtule kohustuslikud.

20. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt ringkonnakohtu otsustada.

21. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel tagastada.

Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve