3-2-1-57-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-57-14

Määruse kuupäev

Tartu, 10. juuni 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull

Kohtuasi

Pillar Securitisation S.àr.l. avaldus osaühingu Noverand

pankroti väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas

nr 2-13-17646

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Pillar Securitisation S.àr.l. määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Võlausaldaja Pillar Securitisation S.àr.l. (Luksemburgi

registrikood B147031), esindaja vandeadvokaat Rivo Kaldvee

Võlgnik osaühing Noverand (registrikood 10059106), esindaja

vandeadvokaat Elmer Muna

Asja läbivaatamise kuupäev

26. mai 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 7. jaanuari 2014. a määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu 7. märtsi

2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-17646 ning saata asi uueks läbivaatamiseks Harju

Maakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada MAQS Law Firm Advokaadibüroo OÜ-le (konto nr EE651010220049344018)

24. märtsil 2014 määruskaebuselt tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pillar Securitisation S.àr.l. (võlausaldaja) esitas 19. aprillil 2013 Harju Maakohtule avalduse

osaühingu Noverand (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks.

Avalduse kohaselt sõlmisid Kaupthing Bank Luxembourg S.A. (Kaupthing) ja võlgnik 28. augustil

2007 laenulepingu, mille alusel Kaupthing andis võlgnikule laenu 2 miljonit eurot. Võlgnik kohustus

laenusumma koos intressiga tagastama ühekordse maksena 31. augustil 2012. Võlausaldaja teatas

võlgnikule 13. juulil 2009 kirjaga, et laenulepingust tulenev nõue on endise võlausaldaja Kaupthingi

jagunemise tulemusel temale üle läinud. Võlgnik ei ole laenulepingust tulenevaid kohustusi täitnud.

Pankrotihoiatuse sai võlgnik kätte 16. märtsil 2013. Võlausaldaja nõue võlgniku vastu on sissenõutav.

Võlgnik on püsivalt maksejõuetu.

2. Võlgnik vaidles pankrotiavaldusele vastu ega tunnistanud võlausaldaja nõuet. Tõendamata on, et

nõue on Kaupthingilt võlausaldajale üle läinud. Võlausaldaja esindajad on käendaja Daago Rubli

pankrotimenetluses kinnitanud, et nõue võlgniku vastu kuulub hoopis Banque Havilland S.A.-le

(Havilland).

Laenulepingu p 24 kohaselt tuleb laenulepingust tulenevad vaidlused lahendada Luksemburgi kohtus.

Laenulepingu p 20.3 järgi võis Kaupthing loovutada laenulepingust tuleneva nõude ainult juhul, kui

nõude omandaja on laenuvõtjale kinnitanud, et peab laenulepingu tingimusi endale siduvaks.

Võlausaldaja ei ole esitanud sellekohast dokumenti. Nõude sai loovutada ainult Kaupthingi

sidusettevõttele, kuid kuna võlausaldajal ei ole litsentsi pangana tegutsemiseks, siis ei saa ta olla

esialgse võlausaldaja sidusettevõte. Võlgniku maksejõulisust tuleb hinnata ilma 2 miljoni euro suuruse

laenukohustuseta. Ilma selle kohustuseta ei ole võlgnik maksejõuetu.

3. Harju Maakohus nimetas 26. juuni 2013. a määrusega võlgniku ajutiseks pankrotihalduriks Peeter

Sepperi.

Ajutise halduri aruande kohaselt lõppes võlgniku majandustegevus juba 2010. a-l ja alates 2010. a

lõpust on võlgnik püsivalt maksejõuetu. Võlgnikul on kohustusi kokku vähemalt 3 347 095 euro eest.

Vara on võlgnikul ainult 3000 euro eest. Sissenõutavaks muutnud kohustuste täitmiseks ei ole piisavalt

vara.

4. Harju Maakohus rahuldas 5. septembri 2013. a määrusega pankrotiavalduse ja kuulutas välja

võlgniku pankroti.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on võlgnik püsivalt maksejõuetu ja tema majandustegevus

lõppes juba 2010. a-l. Võlausaldaja nõudele vastava kohustuse olemasolu on tõendatud, sest see on

kajastatud võlgniku 2011. a bilansis ja võlgnik on sellest teadlik. Seega tuleb võlgniku pankrot välja

kuulutada.

5. Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja

teha uue määruse, millega jätta pankrotiavaldus rahuldamata.

Võlausaldaja ja ajutine pankrotihaldur palusid jätta määruskaebuse rahuldamata.

6. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 24. oktoobri 2013. a määrusega maakohtu määruse ja saatis asja uueks

läbivaatamiseks maakohtule.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei hinnanud maakohus piisavalt võlgniku vastuväiteid

nõudele. Nõude olemasolu põhjendamiseks ei ole piisav, et võlgniku bilansis on kajastatud

võlausaldaja õiguseellase nõue. Nõude kajastamisest raamatupidamisaruandes ei teki isikule

tsiviilõigusi ega -kohustusi. Maakohus ei tuvastanud piisavalt pankroti väljakuulutamise aluseks

olevaid asjaolusid ja jättis kontrollimata, kas võlausaldaja nõue on piisavalt selge või tuleb see lahendada

väljaspool pankrotimenetlust.

8. Asja uuel läbivaatamisel jättis Harju Maakohus 7. jaanuari 2014. a määrusega võlgniku pankroti

välja kuulutamata ja lõpetas asja menetluse.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt peab pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja PankrS § 10

lg 4 järgi esitama tõendid oma nõude suuruse, aluse ja täitmise tähtaja kohta. Võlausaldaja ei ole

esitanud usaldusväärseid tõendeid nõude olemasolu kohta. Nõude üleminekut võlausaldajale ei tõenda

jagunemisotsus ega privaatpanganduse laenude nimekiri. Võlgnik on pankrotiavaldusele põhjendatult

vastu vaielnud ja vaidlus nõude kuuluvuse üle tuleb lahendada hagimenetluses.

9. Võlausaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse

tühistada ja teha uue määruse, millega pankrotiavaldus rahuldada või saata asi uueks lahendamiseks

tagasi maakohtule.

Võlgnik palus jätta võlausaldaja määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.

10. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

11. Tallinna Ringkonnakohus jättis 7. märtsi 2014. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

võlausaldaja määruskaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt leidis maakohus põhjendatult, et vaidlus nõude ja

sõlmitud jagunemislepingu üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Õige on maakohtu

seisukoht, et pankrotimenetluse aluseks olev nõue peab olema selge ja kuna praegusel juhul ei ole nõue

selge, siis ei saanud maakohus võlgniku pankrotti välja kuulutada ning menetlus tuleb lõpetada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

12. Määruskaebuses palub võlausaldaja ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse,

millega rahuldada pankrotiavaldus, või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on tõendatud, et võlgnik ja Kaupthing sõlmisid laenulepingu,

millest tulenevad kohustused läksid Kaupthingi jagunemisel üle võlausaldajale. Võlgnik ei ole

laenulepingust tulenevaid kohustusi täitnud. Samuti on võlgnik püsivalt maksejõuetu.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 659 ja § 654 lg-t 5, kui ei käsitlenud kõiki võlausaldaja

määruskaebuse väiteid. Selle tulemuseks on ebaõige kohtulahend. Mõlemad kohtud jätsid

põhjendamata, miks nad pidasid võlausaldaja esitatud tõendeid laenulepingu ülemineku kohta

Kaupthingilt võlausaldajale ebausaldusväärseteks.

13. Võlgnik vaidleb võlausaldaja määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel tühistada

ja asi tuleb saata uueks lahendamiseks maakohtule. Määruskaebus rahuldatakse.

15. Võlgnik ja võlausaldaja vaidlevad selle üle, kas kohus saab võlgniku pankroti välja kuulutada, kui

võlgnik vaidlustab võlausaldaja nõude olemasolu või nõude kuulumise võlausaldajale. Maakohus

leidis asja teistkordsel läbivaatamisel, et pankrot tuleb jätta välja kuulutamata, kuna võlgnik on

pankrotiavaldusele põhjendatult vastu vaielnud ja vaidlus nõude kuuluvuse üle tuleb lahendada

hagimenetluses. Ringkonnakohus nõustus selle seisukohaga ja märkis täiendavalt, et

pankrotimenetluse aluseks olev nõue peab olema selge. Ringkonnakohtu määruse kohaselt ei ole

praeguses asjas esitatud piisavalt usaldusväärseid tõendeid, mis kinnitaksid, et nõue, mille alusel

võlausaldaja taotleb võlgniku pankroti väljakuulutamist, kuulub võlausaldajale.

16. Kolleegium leiab, et kohtud on pankroti välja kuulutamata jätmisel eksinud PankrS § 31 lg 1

koostoimes lg-ga 2 tõlgendamisel.

PankrS § 31 lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Alates

1. jaanuarist 2010 kehtiva PankrS § 31 lg 2 esimese lause järgi jätab kohus olenemata füüsilisest

isikust võlgniku maksejõuetusest pankroti välja kuulutamata, kui esineb PankrS § 15 lg-s 3 nimetatud

ajutise halduri nimetamata jätmise alus. Muu hulgas on PankrS § 15 lg 3 p 1 järgi selliseks aluseks

olukord, kus võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb

lahendada väljaspool pankrotimenetlust, ja sama sätte p 4 järgi ka olukord, kus võlausaldaja ei ole

nõude olemasolu tõendanud.

PankrS § 31 lg-st 2 tuleneb selgelt, et eelnimetatud sätted ei kohaldu juriidilisest isikust võlgniku

puhul. Muudatuse sätestanud kohtutäituri seaduse eelnõu (462 SE) seletuskirja järgi oli PankrS § 31

muutmise eesmärgiks lihtsustada pankroti väljakuulutamise eeldusi ja võimaldada alustada

pankrotimenetlust iga juriidilisest isikust võlgniku vastu, kes on maksejõuetu. Selliselt sooviti tagada,

et tsiviilkäibes ei osaleks maksejõuetud juriidilised isikud.

17. Eeltoodust tulenevalt on ekslik kohtute seisukoht, et juriidilisest isikust võlgniku pankroti saab

jätta välja kuulutamata, kui võlausaldaja nõue või nõude kuulumine võlausaldajale ei ole selge.

PankrS § 31 lg 1 koostoimes lg-ga 2 kohustab kohut kuulutama püsivalt maksejõuetu juriidilise isiku

pankroti välja ka juhul, kui võlgnik vaidleb nõudele vastu ja kohus leiab, et nõue või nõude kuulumine

võlausaldajale ei ole selge. Seega hinnatakse juriidilisest isikust võlgniku puhul nõude tõendatust ja

selgust PankrS § 15 lg 3 p-de 1 ja 4 järgi üksnes ajutise halduri määramisel. Nõude olemasolu või

kuuluvus on võimalik selgeks vaielda nõuete kaitsmise ja tunnustamise käigus (PankrS §-d 100–107).

18. PankrS § 1 lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid

ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Sama paragrahvi

kolmanda lõike järgi on juriidilisest isikust võlgnik maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema

kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. PankrS § 22

lg 2 p 2 järgi on võlgniku varalise seisundi ja maksejõulisuse hindamine ajutise halduri ülesanne.

Ajutine pankrotihaldur on praeguses asjas leidnud, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu.

19. Kolleegium märgib siiski, et võlausaldaja nõude olemasolu ning selle kuuluvus ja selgus ei ole

pankroti väljakuulutamise üle otsustamise staadiumis siiski tähtsusetud. Nimelt tuleb olukorras, kus

võlausaldaja on esitanud juriidilisest isikust võlgniku vastu pankrotiavalduse, võlgnik vaidleb nõudele

vastu ja ajutine haldur leiab, et võlgnik on maksejõuetu PankrS § 1 lg 2 või lg 3 tähenduses, kohtul

võlgniku maksejõulisust (st suutlikkust tasuda võlgu ning vara ja kohustuste omavahelist vahekorda)

hinnata ilma vaidlusaluse nõudeta. Kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ka ilma vaidlusalust nõuet

arvestamata või kui võlgnik ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada ka juhul, kui vaidlusalune nõue

kõrvale jätta, siis on täidetud püsiva maksejõuetuse esimene eeldus PankrS § 1 lg 2 või lg 3 järgi.

Seejärel tuleb hinnata ka samadest sätetest tuleneva teise eelduse täidetust ehk seda, kas maksejõuetus

on püsiv.

20. Eeltoodust tulenevalt tühistab kolleegium nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse ja saadab asja

uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel uuesti hinnata

maksejõuetuse eeldusi, arvestades käesoleva määruse seisukohtadega. TsMS § 693 lg 2 järgi on

Riigikohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale

kohtule kohustuslikud.

21. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt maakohtu otsustada.

22. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada.

Villu Kõve, Henn Jõks, Ants Kull