3-2-1-51-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-51-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 2. juuni 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull

Kohtuasi

CKE Inkasso OÜ hagi Erki Pakosta vastu põhivõla

15 977 euro 92 sendi, intressi 7988 euro 96 sendi ja viivise

7988 euro 96 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. novembri 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 2-12-11005

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Erki Pakosta kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

15 977 eurot 92 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja CKE Inkasso OÜ (registrikood 11512890), esindaja

vandeadvokaat Armand Reinmaa

Kostja Erki Pakosta, esindaja vandeadvokaat Rauno Ligi

Asja läbivaatamise kuupäev

19. mai 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-11005 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Borenius 20. detsembril 2013 Erki Pakosta

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 159 (ükssada viiskümmend üheksa) eurot 78 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. CKE Inkasso OÜ (hageja) esitas 16. märtsil 2012 Harju Maakohtule Erki Pakosta (kostja) vastu

hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõla 15 977 eurot 92 senti, intressi

7988 eurot 96 senti ja viivise 7988 eurot 96 senti.

Hagi kohaselt sõlmisid Tiit Griffel (laenuandja) ja Osaühing Allauto AT (laenusaaja) 3. jaanuaril

2006 laenulepingu. Samal päeval sõlmisid laenuandja ja kostja käenduslepingu, millega kostja

käendas laenusaaja laenulepingust tulenevaid kohustusi. Laenulepingu p 1.1 kohaselt oli laenusumma

500 000 krooni (31 955 eurot 82 senti) ja laenu tagasimaksmise tähtaeg 3. september 2006.

Laenulepingu p 1.2 kohaselt oli intress 12% aastas ja laenulepingu p 1.3 kohaselt oli viivis 0,15%

tasumata makselt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. 21. detsembril 2007 sõlmisid

laenulepingu pooled laenulepingu lisa, millega pikendasid laenu tagasimaksmise tähtaega 31. maini

2009 ja leppisid kokku intressis 14% aastas. Laenuandja loovutas enda laenulepingust tuleneva nõude

hagejale. Kostja ega laenusaaja ei ole laenu tagastanud ega kõrvalnõudeid tasunud.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Laenuandja ei ole laenulepingu alusel

laenusaajale tegelikult laenu andnud. Laenuleping sõlmiti, kuna laenusaajal tekkis 2005. a teises

pooles vajadus täiendavate vahendite järele. Kuna 2006. a alguses laenusaaja käive kasvas, siis enam

ei olnud laenusaajal laenu vaja. Laenulepingut pikendati eesmärgiga tagada vajadusel võimalus saada

kiirelt käibevahendeid. Hageja intressinõue on aegunud. Viivise arvestamine tulnuks lõpetada

pankrotiseaduse (PankrS) § 35 lg 1 p 6 kohaselt 26. novembril 2009, mil kuulutati välja laenusaaja

pankrot.

3. Harju Maakohus jättis 3. juuni 2013. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohus leidis, et laenu tagasimaksmise ja intressi tasumise kohustus tekib juhul, kui laenuandja on

laenusaajale laenusumma üle andnud. Hageja ei ole tõendanud, et laenuandja andis laenulepingu

esemeks oleva summa üle laenusaajale. Kostja selgitused laenulepingu sõlmimise ja pikendamise

kohta on ülejäänud kostja esitatud väidete ja tõendite kogumis usutavad. Laenusaaja 2006. a

majandusaasta aruande lisas 7 on kajastatud laenusaaja laenukohustused 31. detsembri 2006. a

seisuga ning nende hulgas ei ole laenuandja väidetavalt antud laenu. Majandusaasta aruande on teiste

seas allkirjastanud laenusaaja juhatuse liikmena Sten Nugis, kes väidetavalt laenusumma vastu võttis.

Majandusaasta aruande allkirjastamisega kinnitas S. Nugis selle õigsust ja täielikkust. Seega on

S. Nugis sisuliselt kinnitanud seda, et laenusaajal ei olnud laenukohustust laenuandja vastu. Ka

laenusaaja 2007. a ja 2008. a majandusaasta aruannetest ei nähtu, et laenusaajal oleks olnud

laenukohustusi laenuandja vastu. Tunnistajana üle kuulatud S. Nugis ei osanud anda selgitusi selle

kohta, kus laenusumma talle üle anti ning millal ja millisel viisil ta laenusumma laenusaajale üle

andis. Samuti on S. Nugise ütlused vastuolus laenuandja tunnistajana antud ütlustega osas, kellele

raha üle anti ja kes viibisid raha üleandmise juures. S. Nugise ütluste kohaselt käis ta üksinda raha

järel, laenuandja ütlustest selgus, et raha järel käisid S. Nugis ja kostja. Kostja ise eitab laenusumma

saamist. 500 000 krooni suurune laen 2006. a-l oli piisavalt suur, et mäletada kus, kuidas ja kellele

see üle anti ja kellelt see saadi. Nimetatud vastuolud ei ole põhjendatud. Ka kohtuistungil üle

kuulatud tunnistajad, laenusaaja endised osanikud ja juhatuse liikmed aastatel 2007–2009 Aare

Arikas ja Kaupo Jõgi, ei olnud laenust ja selle tagasimaksmise kohustusest teadlikud. Ühtlasi on

hageja seisukoht intressi maksmise kohta olnud kohtumenetluse vältel muutlik. Hagiavalduses on

intressi arvestatud alates laenulepingu sõlmimisest. Samas on hageja väitnud, et kostja on tasunud

15 000 krooni intressi koos viitega konkreetsele laenulepingule. Hiljem on hageja väitnud, et intressi

tasuti sularahas. Kostja esitatud laenusaaja konto väljavõttest ja pearaamatu väljavõttest nähtuvalt on

laenuandja 24. aprillil 2006 teinud laenusaajale tagasimakse 15 000 krooni selgitusega „valesti

laekunud maksed". Hageja ei ole esitanud kokkulepet, mille kohaselt tuli intress tasuda sularahas, ega

tõendanud intressi sularahas tasumist. Seetõttu kinnitab intressi tagastamine kostja väidet, et

laenusummat tegelikkuses laenusaajale üle ei antud ning laenusaajal ei tekkinud ka intressi maksmise

kohustust. Ei ole usutav, et võlausaldaja ei nõua intressi ega laenumaksete tasumist rohkem kui

3 aasta jooksul, arvestades seda, et laenulepingu p 1.1 kohaselt oleks pidanud intressi maksma iga

kuu ning algse laenulepingu kohaselt oli laenu tagasimaksmise tähtaeg 3. septembril 2006. Eeltoodud

asjaolusid arvestades tuleb jätta hageja esitatud tõend laenusumma üleandmise kohta tõendina

arvestamata, kuivõrd on alust kahelda selle ehtsuses.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha uus

otsus, millega hagi rahuldada.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 21. novembri 2013. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas

maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhivõla 15 977 eurot 91 senti, intressi 7988 eurot 95 senti ja viivise 7988 eurot 95 senti.

Ringkonnakohus leidis, et tõendeid tuleb hinnata ja asjaolud tuvastada maakohtust erinevalt.

Tõendatud on, et laenuandja ja laenusaaja sõlmisid laenulepingu ning laenuandja ja kostja sõlmisid

käenduslepingu, millega kostja tagas laenusaaja laenulepingust tulenevaid kohustusi. Kostja ei ole

laenulepingu ega käenduslepingu sõlmimisele vastuväiteid esitanud. Pooled vaidlevad selle üle, kas

laenuandja maksis laenulepingu alusel laenusaajale 500 000 krooni. Ringkonnakohus leidis, et raha

üleandmine on tõendatud kirjaliku dokumendiga, milles laenusaaja juhatuse liige S. Nugis kinnitab,

et talle kui laenusaaja juhatuse liikmele on makstud sularahas 500 000 krooni. Sellel dokumendil

oleva allkirja ehtsust on kinnitanud ka tunnistajana üle kuulatud S. Nugis. Laenuraha kättesaamist

kinnitab kaudse tõendina ka see, et laenusaaja asus laenulepingut täitma ja tasus intressi. Seda ei

muuda olematuks tõik, et laenuandja tagastas hiljem intressi. Hageja esitatud väide, et laenuandja ei

soovinud intressi saamist maksupettuse eesmärgil näidata, on usutav. Laenuraha kättesaamist kinnitab

kaudse tõendina ka see, et laenulepingut pikendati. Olukorras, kus laenuraha ei oleks välja makstud,

ei oleks olnud pooltel põhjust olemasolevat laenulepingut pikendada.

Kostja väide, et laenuleping sõlmiti selleks, et laenusaajal oleks õigus lepingu alusel kogu lepingu

kehtivusaja jooksul laenuandjalt laenu küsida, ei ole tõendatud. Laenulepingu tekst on koostatud

selliselt, et laen makstakse välja lepingu sõlmimisel. Lepingus ei viita miski sellele, et laenuraha välja

ei maksta ja et laenusaajal oleks õigus nõuda laenu väljamaksmist hiljem. Ka laenulepingu

pikendamiseks koostatud kirjaliku dokumendi sõnastus viitab sellele, et laenuraha on välja makstud.

Järelduse tegemiseks, et laenuraha tegelikult välja ei makstud, ei anna alust ka see, et laenusaaja

raamatupidaja kinnitusel raha laenusaaja kassasse ei laekunud või et laenusaaja majandusaasta

aruannetes vastavat laenukohustust ei kajastatud. Laenusaajal on laenuraha tagastamise kohustus ka

siis, kui juhatuse liige laenuraha kassasse ei vii ning ka siis, kui laenulepingust tulenevat kohustust

majandusaasta aruannetes ei kajastata. Kostja ei ole usutavaks muutnud seda, et S. Nugise puhul oli

kindlalt välistatud see, et ta oleks võinud võtta äriühingu nimel vastu rahalisi vahendeid ning neid

kassasse mitte üle anda või kohustusi majandusaasta aruannetes mitte kajastada.

Tunnistajate ütlustest ei saa järeldada, et laenuandja ja S. Nugis valetasid raha üleandmise kohta.

Tunnistajate ütlused ei lahkne olulistes küsimustes. See, et tunnistajad ei mäleta aastatetagustest

sündmustest detaile, ei tähenda, et nende ütlused oleksid ebausaldusväärsed. Asjaolu, et ei ole

esitatud tõendeid selle kohta, et intressi oleks makstud või et laenuandja oleks enne 23. märtsi 2009

intressi tasumist nõudnud, näitab laenuandja passiivsust, kuid sellest ei saa järeldada, et laenuraha ei

oleks välja makstud. Olukorras, kus hageja esitas laenusaaja juhatuse liikme kirjaliku kinnituse

laenuraha saamise kohta ja laenusaaja on kolmel korral intressi maksnud, ei pea hageja hakkama

laenuandja väidetava passiivsuse põhjuseid kohtu ette tooma ja tõendama.

Kuivõrd laenuraha saamine on tõendatud, tuleks laenulepingust tulenev laenuraha tagastamise nõue

laenusaaja vastu võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 ja § 396 lg 1 alusel rahuldada. Kuivõrd

laenusaaja ei ole laenu tagastamise kohustust täitnud, tuleb vastav summa välja mõista käendajalt

(VÕS § 145 lg 1). Kuivõrd hageja palus kostjalt välja mõista põhivõla 250 000 krooni, tuleb hagi

põhivõla nõude osas rahuldada selles summas. Alates 3. jaanuarist 2006 kuni 31. maini 2009 tuli

maksta intressi (ajavahemiku 3. jaanuarist 2006 kuni 21. detsembrini 2007 eest 12% aastas ja alates

22. detsembrist 2007 kuni 31. maini 2009 14% aastas). Laen tuli tagastada hiljemalt 31. mail 2009.

Seega, alates 1. juunist 2009 võis laenuandja nõuda viivist suuruses 0,15% päevas (laenulepingu

p 1.3). Intressi ja viivist võib nõuda 500 000 kroonilt. Hageja nõuab intressi 125 000 krooni ja viivist

125 000 krooni. Need summad on väiksemad kui see, mille ulatuses võiks laenulepingu alusel viivist

ja intressi nõuda. Seetõttu tuleb nõue rahuldada. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

kokku 500 000 krooni (31 955 eurot 81 senti). See ei ületa käenduslepingus kokku lepitud käendaja

vastutuse maksimummäära.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada ja jätta

jõusse maakohtu otsus või saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostja leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 652 lg 5 kohaselt võib ringkonnakohus

tõendeid maakohtus erinevalt hinnata juhul, kui maakohus on tõendeid hinnates rikkunud

menetlusõiguse norme. Kuna maakohus praeguses asjas tõendite hindamisel menetlusnorme ei

rikkunud ning ringkonnakohus ei ole seda maakohtule ka ette heitnud, ei võinud ringkonnakohus

tõendeid maakohtust erinevalt hinnata. Ringkonnakohus rikkus ka TsMS § 653, jättes põhjendamata,

miks ta hindab tõendeid maakohtust erinevalt. Ringkonnakohtu otsus on selles osas üllatuslik.

Ringkonnakohus oleks pidanud selgitama, et võib tõendid ümber hinnata, ning oleks pidanud andma

pooltele võimaluse täiendavaid tõendeid esitada.

Ringkonnakohus lähtus hagi rahuldades põhjendamatult laenuandja ja S. Nugise tunnistajana antud

ütlustest. Laenuandja tunnistaja positsioon oli loodud kunstlikult nõude loovutamisega. Ilma selleta,

ei oleks teda saanud tunnistajana üle kuulata. Kohtud jätsid põhjendamatult rahuldamata kostja

taotluse kaasata S. Nugis menetlusse kolmanda isikuna. Seega oleks S. Nugis pidanud samuti olema

asjas menetlusosaline, mis välistab tema tunnistajaks oleku. Nii laenuandja kui ka S. Nugise ütlused

on ebausaldusväärsed. Samas on ringkonnakohus jätnud hindamata tunnistajate A. Arikase ja K. Jõgi

ütlused. Ringkonnakohus on jätnud ka tähelepanuta kostja väited ja tõendid intressi maksmise ja

hageja väidete vastuolulisuse kohta.

Ringkonnakohus on jätnud käsitlemata kostja vastuväite intressinõude aegumise kohta. Seejuures on

ka hageja ise väitnud, et intressi maksti sularahas. Samuti on ringkonnakohus jätnud käsitlemata

kostja väite, et PankrS § 35 lg 1 p 6 kohaselt tulnuks laenusaaja pankroti väljakuulutamisest lõpetada

viivise arvutamine.

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 järgi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas laenuandja andis laenusaajale laenulepingus

kokkulepitud rahasumma üle, st pooled vaidlevad faktilise asjaolu tuvastamise üle. Riigikohus ei saa

TsMS § 688 lg-te 3–5 kohaselt tõendeid hinnata ning on üldjuhul seotud ringkonnakohtu tuvastatud

asjaoludega. Seega ei ole kolleegiumil võimalik anda hinnangut ka kostja kassatsioonkaebuse väidete

kohta, et osa tõendeid, millele ringkonnakohus tugines, ei olnud usaldusväärsed ning ringkonnakohus

oleks pidanud tõendeid teisiti hindama. TsMS § 688 lg 4 kohaselt saab Riigikohus üksnes kontrollida,

kas asjaolude tuvastamisel on rikutud menetlusõiguse norme.

11. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et TsMS § 652 lg 5 kohaselt võib

ringkonnakohus tõendeid maakohtust erinevalt hinnata üksnes juhul, kui maakohus on tõendeid

hinnates rikkunud menetlusõiguse norme. TsMS § 652 lg 5 kohaselt võib ringkonnakohus, kui ta

peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks, koguda, uurida ja hinnata uuesti esimese astme

kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, mh siis, kui pool vaidlustab esimese astme

kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu. Hageja vaidlustas

apellatsioonkaebuses maakohtu tuvastatud asjaolu, et laenuandja laenusaajale raha üle ei andnud.

Seega võis ringkonnakohus selle asjaolu tõendamiseks esitatud tõendeid uuesti hinnata. Seejuures

võis ta samadele tõenditele tuginedes tuvastada asjaolu maakohtu tuvastatust erinevalt.

12. Olukorras, kus ringkonnakohus soovib tõendeid maakohtust erinevalt hinnata, peab

ringkonnakohus TsMS § 653 kohaselt põhjendama, miks ta tõendit teisiti hindab. Kui

ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, tuleb tal TsMS § 654 lg 5 kohaselt võtta

seisukoht kõigi poolte maakohtus esitatud väidete ja vastuväidete kohta ning TsMS § 442 lg 8

kolmanda lause ning § 639 lg 1 kohaselt tuleb otsuses analüüsida kõiki esitatud tõendeid.

Ringkonnakohus rikkus viidatud norme sellega, et jättis käsitlemata tunnistajate A. Arikase ja K. Jõgi

ütlused. Maakohus tugines otsuses mh ka nende tunnistajate ütlustele. Seega oleks ringkonnakohus

pidanud TsMS § 653 kohaselt põhjendama, miks ta nende ütlusi teisiti hindab. Ringkonnakohus ei ole

aga nende tunnistajate ütluseid otsuses üldse käsitlenud.

Ülejäänud tõendite hindamise osas ringkonnakohtus kolleegium menetlusõiguse normide olulist

rikkumist ei näe. Ringkonnakohus on põhjendanud, miks ta hindab tõendeid maakohtust erinevalt.

Kolleegium ei nõustu ka kassatsioonkaebuse väitega, et laenuandja ja S. Nugis ei oleks tohtinud olla

tunnistajaks. TsMS § 251 lg 1 kohaselt ei või tunnistaja olla asjas menetlusosaline või

menetlusosalise esindaja. Laenuandja ja S. Nugis ei ole menetlusosalised ega menetlusosalise

esindajad. Asjaolu, et nad võivad olla huvitatud asja hageja kasuks lahendamisest, ei välista nende

tunnistajana ülekuulamist. Küll aga saab kohus seda asjaolu arvestada nende ütluste hindamisel.

13. Kolleegiumi arvates on põhjendatud ka kassatsioonkaebuse väide intressi aegumise kohta. Kostja

esitas hageja intressinõudele aegumise vastuväite maakohtus. Ringkonnakohus oleks pidanud

TsMS § 654 lg 5 kohaselt selle väite kohta seisukoha võtma, kui ta maakohtu otsuse tühistas ja uue

otsuse tegi. Ringkonnakohus jättis aga selle väite tähelepanuta. Kolleegium märgib, et intressinõude

kui korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumistähtaeg on tsiviilseadustiku üldosa

seaduse § 154 järgi kolm aastat alates aasta lõpust, mil kohustus muutus sissenõutavaks.

14. Iseenesest on õige ka kostja väide, et ringkonnakohus on jätnud käsitlemata tema vastuväite

viivisearvutuse kohta seoses laenusaaja pankrotiga. See rikkumine ei mõjuta aga asja lahendust,

kuivõrd käendaja suhtes ei kehti põhivõlgniku pankrotimenetluse ajal intressi ja viivise arvestamise

keeld. Käendaja ei saa VÕS § 149 lg 2 järgi üldjuhul sellist põhivõlgniku vastuväidet esitada, sest

käenduse olemusest tulenevalt on käenduslepingu eesmärgiks tagada võlausaldaja nõuete

rahuldamine põhivõlgniku vastu ka juhul, kui kuulutatakse välja võlgniku pankrot (vt Riigikohtu

29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 41; Riigikohtu 30. novembri 2010. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-121-10, p 13).

15. Menetluskulude jaotuse jätab kolleegium TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu

otsustada.

16. Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull