3-1-2-1-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-2-1-14

Otsuse kuupäev

30. mai 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Lea Kivi ja Saale Laos

Kohtuasi

Kriminaalasi

Alexey

Vronchenko

süüditunnistamises

KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 ning § 121 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27. veebruari 2009. a ja Tallinna

Ringkonnakohtu 17. juuni 2009. a otsus kriminaalasjas nr 1-

08-7281

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Alexey Vronchenko kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev,

teistmisavaldus

Teised teistmismenetluse pooled

Prokuratuur,

esindaja

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Andra Sild

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

30. aprill 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Alexey Vronchenko kaitsja vandeadvokaat Sergei Politševi teistmisavaldus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Alexey Vronchenko tunnistati Harju Maakohtu 27. veebruari 2009. a otsusega süüdi ja teda

karistati karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi 8 aasta 2 kuu pikkuse vangistusega

ning § 121 järgi 6-kuulise vangistusega. Liitkaristuseks mõisteti A. Vronchenkole vangistus 8 aastat

ja 3 kuud. Karistuse kandmise alguseks loeti 13. detsember 2007.

1.1 KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi tunnistati A. Vronchenko süüdi selles, et ta alates 2006. aasta

suve täpselt tuvastamata kuupäevast kuni 9. detsembrini 2007 astus oma arusaamisvõimetu

kasutütrega korduvalt vaginaalsesse ja oraalsesse suguühendusse.

1.2 KarS § 121 järgi tunnistati A. Vronchenko süüdi 2007. aasta sügisel ja talvel oma kasutütre

kehalises väärkohtlemises. Süüdistuse kohaselt lõi A. Vronchenko teda kolmel korral rihmaga vastu

erinevaid kehaosi ja ühel korral rusikaga vastu nina, põhjustades kannatanule füüsilist valu,

hematoome ja verejooksu ninast. Süüdistus oli kvalifitseeritud KarS § 122 järgi piinamisena, ent

maakohus leidis, et kehalise väärkohtlemise mitmeepisoodilisus ei moodustanud järjepidevat

väärkohtlemist, ja kvalifitseeris süüdistatava käitumise ümber KarS § 121 järgi kannatanu kehalise

väärkohtlemisena.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid A. Vronchenko ja tema kaitsja vandeadvokaat Rein Kiviloo

apellatsioonid

Tallinna

Ringkonnakohtule,

taotledes

otsuse

tühistamist

ja

süüdistatava

õigeksmõistmist.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2009. a otsusega jäeti Harju Maakohtu 27. veebruari 2009. a

otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

4. Kaitsja esitas Riigikohtule kassatsiooni, milles taotles nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista A. Vronchenko esitatud süüdistustes õigeks.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium jättis 9. septembri 2009. a määrusega kaitsja kassatsiooni

menetlusse võtmata.

6. Süüdimõistetu A. Vronchenko esitas individuaalkaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtule (EIK).

18. juulil 2013 tegi EIK otsuse, millega tuvastas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (EIÕK) artikli 6 lõike 1 (õiglane kohtumenetlus) ja lõike 3 punkti d (küsitlemisõigus)

rikkumise. EIK mõistis A. Vronchenkole mittevaralise kahju katteks välja hüvitise 5200 eurot. Otsus

jõustus 18. oktoobril 2013. EIK-i otsuses väljendatud seisukohad olid kokkuvõtvalt järgmised.

6.1 Võistleva menetluse tagamiseks tuleb üldjuhul kõik tõendid esitada avalikul kohtuistungil

süüdistatava juuresolekul. EIÕK artikli 6 lõiget 1 ja lõike 3 punkti d ei saa aga tõlgendada nii, et

kõikidel juhtudel peab süüdistatav või tema kaitsja esitama küsimusi otse ristküsitluse käigus, vaid

süüdistataval peab olema piisav ja nõuetekohane võimalus vaielda vastu ja esitada küsimusi tema

vastu ütlusi andvale tunnistajale kas siis, kui tunnistaja annab ütlusi, või hiljem. Seega ei ole

kohtueelses menetluses antud ütluste kasutamine tõendina konventsiooniga vastuolus, kui

arvestatakse kaitseõigusega. Kuna seksuaalkuritegude menetluses tuleb kasutada kannatanute

kaitseabinõusid (eriti alaealisi puudutavates kohtuasjades), oli kannatanu mitteosalemine

A. Vronchenko süüasja arutamisel ja tema kohtueelses menetluses antud ütluste tõendina arvestamine

põhjendatud. Kannatanu ütlused olid ka ainsaks otseseks süüdistatava süüd kinnitavaks tõendiks.

6.2 EIK tuvastas, et uurimisasutus oli juba A. Vronchenko kriminaalasja uurimise algetapis valmis

selleks, et kannatanut kohtuistungil üle ei kuulata. Sellele vaatamata ei võimaldatud kaitsjal

kannatanule küsimusi esitada. Ehkki kohtutele ei saa ette heita, et nad eksperdiarvamusele tuginedes

keeldusid kannatanut kohtusse kutsumast, pidanuks sellisel juhul olema kaitsjale tagatud võimalus

esitada kannatanule küsimusi kohtueelse uurimise ajal. Kohtuistungil kannatanu ülekuulamise

videosalvestise vaatamine võimaldas hinnata tema ütluste usaldusväärsust üksnes teatud ulatuses.

Arvestades kannatanu ütluste olulisust, ei olnud see süüdistatava kaitseõiguse tagamiseks piisav.

A. Vronchenko süüasja arutamisel puudusid piisavad tasakaalustavad meetmed, mis oleks

võimaldanud õiglaselt ja nõuetekohaselt hinnata kannatanu ütluste usaldusväärsust. Seega ei tagatud

A. Vronchenkole õiglast kohtumenetlust.

TEISTMISMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. A. Vronchenko kaitsja esitas teistmisavalduse, milles taotleb Harju Maakohtu 27. veebruari 2009. a

otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2009. a otsuse tühistamist ja kriminaalasja Harju

Maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Teistmise alusena tugineb kaitsja kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) § 366 p-le 7. EIK rahuldas A. Vronchenko individuaalkaebuse osas, milles

kaebaja leidis, et tema suhtes toimunud kriminaalmenetlus ei olnud õiglane, kuna ta ei saanud

küsitleda alaealist, kelle ütluste alusel teda süüdi mõisteti. Sellise rikkumise kõrvaldamine on

võimalik ainult kriminaalasja uueks arutamiseks saatmisega. Kuna kaebaja mõisteti süüdi üksnes

alaealise kannatanu ütluste alusel, võis EIK-i poolt tuvastatud rikkumine mõjutada otsuse sisu. Kui

A. Vronchenko suhtes on tehtud põhjendamatu kohtuotsus, on seda võimalik tühistada vaid teistmise

kaudu.

8. Prokuratuur esitas teistmisavaldusele vastuse, milles leiab, et alus avalduse menetlusse võtmiseks

puudub. Prokuratuur ei nõustu kaitsja seisukohaga, et A. Vronchenko suhtes läbi viidud

kriminaalmenetlus ei olnud õiglane, sest tal ega kaitsjal ei võimaldatud kannatanut küsitleda, ja

selline rikkumine tuleks kõrvaldada uue kohtuliku arutamise käigus. Lisaks kannatanu ütlustele kui

otsesele tõendile oli asjas ka rida kaudseid tõendeid, mida istungil põhjalikult uuriti. Otsuse tegemisel

hindas kohus põhjalikult kõiki tõendeid, sh ka süüdistatava ütlusi. Prokurör leiab, et kannatanu

ülekuulamise protokolli tutvustamisega süüdistatavale ja tema kaitsjale, võimalusega esitada

kannatanule menetleja vahendusel küsimusi, oli süüdistatava kaitseõigus tagatud. Kuna lisaks

kannatanu ütlustele olid otsuse tegemisel aluseks mitmed kaudsed tõendid, ei mõjutanud EIK-i poolt

välja toodud kaitseõiguse rikkumine süüdistatava süüküsimuse otsustamist tervikuna.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. KrMS § 366 p 7 kohaselt on teistmisaluseks teistetavas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse või -

määruse peale EIK-ile esitatud individuaalkaebuse rahuldamine EIÕK või selle protokolli rikkumise

tõttu, kui rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ja seda ei ole võimalik kõrvaldada või sellega

tekitatud kahju hüvitada muul viisil kui teistmise kaudu (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

26. jaanuari 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-2-08, 17. veebruari 2010. a otsus kriminaalasjas nr

3-1-2-5-09 ja 11. aprilli 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-1-13). Kõigepealt tuleb seega otsustada,

kas EIK-i tuvastatud rikkumine võis mõjutada kriminaalasja lahendamist.

10. Kaitsja arvates võis EIK-i otsusega tuvastatud õiglase kohtumenetluse rikkumine mõjutada

A. Vronchenko kriminaalasja lahendamist, kuna kannatanu ütlused olid ainsaks süüdistatavat otseselt

süüstavaks tõendiks. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Ehkki kannatanu ütlused olid

tõepoolest ainsaks otseseks tõendiks, on maa- ja ringkonnakohtu otsustes põhjalikult kirjeldatud ja

analüüsitud ka muid tõendeid, mis võimaldasid kogumis lugeda A. Vronchenko poolt süüdistuses

kirjeldatud tegude toimepanemise tõendatuks. Riigikohtu praktika järgi ei ole välistatud isiku

süüditunnistamine

ka

üksnes

kaudsetele

tõenditele

tuginevalt

(vt

lähemalt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 9. märtsi 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8-10, p-d 9-10). Seega, isegi kui

kohus oleks kannatanu ütlused tõendikogumist välja jätnud, ei anna see veel alust väita, et sellega

oleks kaasnenud süüdistatava õigeksmõistmine.

11. Praeguses asjas nõustus EIK riigisiseste kohtute seisukohaga, et kannatanu mitteosalemine

kohtuistungil oli põhjendatud. Seega jagas EIK kohtute arvamust, mille kohaselt esines asjas

KrMS § 291 p-s 5 sätestatud alus kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseks

kohtumenetluses, kuivõrd ta ei saanud kõrvaldamatu takistuse tõttu kohtusse ilmuda. Sellest

tulenevalt oli kohus otsuse tegemisel õigustatud tuginema ka nende tunnistajate ütlustele, kelle ütluste

sisuks oli teiselt isikult kuuldu. Menetluse ajal kehtinud KrMS § 68 lg 5 sätestas, et tunnistaja ütlus

tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta oli saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, oli

arvestatav tõendina, kui vahetut tõendiallikat ei saanud üle kuulata. Kriminaalasja arutamisel andis

kohtus ütlusi mitu tunnistajat, kes olid kannatanu kaudu või teiste isikute vahendusel saanud

teadlikuks tõendamiseseme asjaoludest.

12. Kõige täpsemaid ütlusi kannatanu vägistamise ja kehalise väärkohtlemise asjaolude kohta andis

tema sõbranna V, kellele kannatanu rääkis üksikasjalikult kodus aset leidnud sündmustest: rihmaga

peksmisest, isaga suudlemisest, temaga koos pornograafiliste filmide vaatamisest, isa sunnil

lahtiriietumisest ja tema peale istumisest. Tunnistaja andis ütlusi, et kannatanuga hakkasid nad

sõbrustama teises klassis, s.o 2006/2007. õppeaastal. Oma isast ja kodus toimuvast hakkas kannatanu

V-ile rääkima pärast oma sünnipäeva 24. mail. Tunnistaja sõnul nuttis kannatanu igal esmaspäeval

kooli naastes, sest isa lõi teda, kui ema kodus ei olnud. V nägi tihti kannatanu kehal sinikaid. Seega

olid tunnistaja V ütluste põhjal tuvastatavad nii A. Vronchenkole etteheidetavate kuritegude

toimepanemise aeg, koht kui ka viis. Asjaolu, et süüdistuses kirjeldatud sündmused toimusid just siis,

kui kannatanu ema kodus ei olnud, kinnitas kaudselt ka J töölepingu ja -graafiku analüüs. Lepingu

kohaselt alustas J OÜ-s F tööd 12. oktoobril 2006 ja töötas sageli ka nädalavahetustel. Seega oli

süüdistataval piisavalt võimalusi kannatanuga kahekesi jäämiseks ja süüdistuses kirjeldatud tegude

toimepanemiseks.

13. Kohtus kuulati üle koolipsühholoog A. K., kes esitas kuriteoteate. Tunnistaja kuulis õpetaja M.

K.-lt, et V oli talle kannatanuga toimunust rääkinud. Kannatanu A. K.-le ise midagi ei rääkinud, ent

oli õpetaja küsimustele vastates pinges, mis tekitas õpetajas piisava kahtluse kuriteoteate esitamiseks.

Tunnistaja ütluste kohaselt oli kannatanu pärast nädalavahetusi kooli naastes ärritunud. Samuti ei

olnud tema hinnangul võimalik, et kannatanu oleks juhtunu välja mõelnud. Pedagoog G. I. ütlustega

oli ümber lükatud süüdistatava kaitseväide, mille kohaselt võis kannatanu olla seksuaalvahekorras

mõne erikooli kasvandikuga. Kasvataja selgitas, et lapsed olid pideva jälgimise all, sh ka öösel.

Kohtus andis ütlusi ka tunnistaja T. S., kes oli laste turvakeskuse psühholoog ja kellele kannatanu

rääkis, et saab kodus karistada ja vanemad annavad talle rihma. Veel kuulati üle õpetaja M. K., kellele

V rääkis kannatanult kuuldut seksuaalsest väärkohtlemisest. M. K. andis ütlusi ka selle kohta, et

kannatanu tegi tööõpetuse tunnis plastiliinist meessuguelundi ja võttis selle suhu. Seega andsid

tunnistajad ütlusi nii kuriteosündmuste kui ka kannatanu käitumise kohta üldisemalt, tuues esile

asjaolusid, mis on iseloomulikud seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langenud lastele.

14. Lisaks tunnistajate ütlustele uuriti kohtus ka dokumentaalseid tõendeid, mis kinnitasid samuti

kaudselt süüdistatava süüd. Kannatanu suhtes tehtud kohtuarstliku günekoloogilise ekspertiisi käigus

tuvastati tema suguelunditel punetus, mis võis olla tingitud uriini ärritavast toimest, kuid ekspert ei

välistanud lokaalse punetuse teket ka mehaanilise mõjutuse tulemusel. Lapse suguelunditel oli

võõras, ebapuhas lõhn. Kohtus selgitas ekspert, et lastel on kindel mikrofloora, mille häirimisel tekib

võõras lõhn (see püsib kuni mikrofloora taastumiseni ka pärast pesemist). Häirida võivad seda

võõrained ja -kehad (nagu näiteks suguühenduse käigus). Samuti väitis ekspert, et suuremal osal

seksuaalselt väärkoheldud lastest ei tuvastata vigastusi. Pindmised neitsinaha marrastused paranevad

paari päevaga. Ekspert tuvastas kannatanu kehal ka sinikaid. Spermat ega libestusaine jälgi ekspert ei

leidnud. Kuna ekspertiis teostati mitu päeva pärast väidetavat kuriteosündmust ja kannatanu oli

korduvalt käinud pesemas, ei saanud viimasest teha järeldusi süüdistuse alusetusest. Veel läbis

kannatanu ambulatoorse kompleksse kohtupsühhiaatrilise ja -psühholoogilise ekspertiisi, mille käigus

ei tuvastatud tal kõrgenenud fantaseerimiskalduvust. Ekspert selgitas, et huvi poiste vastu, millest

kannatanu ema rääkis, esineb seksuaalselt ärakasutatud tüdrukutel. Kannatanu oli ebakindel ja tal

esines agressiivseid reaktsioone, mis võis eksperdi hinnangul olla psüühilise ja füüsilise vägivalla

tagajärg.

Süüdistatavale

tehti

ambulatoorne

kohtupsühhiaatrilis-kohtuseksuoloogiline

kompleksekspertiis. Ekspertiisiakti kohaselt tuvastati süüdistataval seksuaalsuunitluse häire, mida

nimetatakse pedofiiliaks. Süüdistatav oli eksperdi küsimustele vastuste andmisel kohati põiklev ja

varjas ilmseid fakte (nt varem uurimisel kinnitust leidnud vägivaldsust laste suhtes). Kannatanu

aluspükstele tehti DNA-ekspertiis. Ehkki aluspükstelt ei tuvastatud seemnevedelikku, leiti võetud

proovidest mehe bioloogilist materjali. Eksperdil ei õnnestunud küll teha järeldusi selle konkreetsele

mehele kuulumisest, ent kaudselt kinnitas ka see tõend süüdistust. A. Vronchenko elukoha

läbiotsimisel leiti ja võeti ära DVD-plaadid, kuhu oli salvestatud hulgaliselt pornograafilise sisuga

video- ja pildifaile. Süüdistatava vägivaldsust kannatanu suhtes tõendas Tallinna Laste Turvakeskuse

iseloomustus. Sellest nähtub, et kannatanu viibis koduse vägivalla tõttu turvakeskuses juba varem, s.o

2005. aasta veebruaris. Turvakeskuses rääkis kannatanu kodusest vägivallast ja sellest, et vanemate

riiu korral magas isa tema juures. Isast rääkides oli kannatanu kidakeelne.

15. Seetõttu leiab kolleegium, et A. Vronchenko kriminaalasja arutamisel maa- ja ringkonnakohtus

uuriti piisavalt kaudseid tõendeid, mis võimaldasid kogumis järeldada tema süü tõendatust. Seetõttu

ei tingi EIK-i poolt tuvastatud õiglase kohtumenetluse rikkumine kriminaalmenetluse uuendamist.

Kuna rikkumine ei saanud mõjutada asja otsustamist, puudub kriminaalasjas teistmisalus KrMS § 366

p 7 mõttes.

16. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 373 lg-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

A. Vronchenko kaitsja teistmisavalduse rahuldamata.

Jüri Ilvest, Lea Kivi, Saale Laos