3-3-1-8-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-8-14

Otsuse kuupäev

28. mai 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Ivo

Pilving, Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Ain Aroldi (Arold) kaebus Tartu Vangla 2. jaanuari 2012. a

käskkirja nr 6-2/8 tühistamiseks ning Tartu Vangla toimingu

(vanglasse saabumisel õigusaktidega tutvustamata jätmine)

õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 1. novembri 2013. a otsus haldusasjas

nr 3-12-165

Menetluse alus Riigikohtus

Tartu Vangla kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tartu Vangla kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 1. novembri 2013. a otsus haldusasjas nr 3-12-165

tuvastamiskaebuse rahuldamist puudutavas osas. Jätta tühistatud osas jõusse Tartu

Halduskohtu 23. mai 2012. a otsuse resolutsioon haldusasjas nr 3-12-165, asendades kohtu-

otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla 2. jaanuari 2012. a käskkirjaga nr 6-2/8 karistati Ain Aroldit noomitusega Tartu

Vangla kodukorra p-s 14.10 sätestatud nõude süülise rikkumise eest, sest ta jättis 13. detsembril 2011

esitamata kirjalikud andmed telefonikõnede kohta.

A. Arold esitas käskkirja nr 6-2/8 tühistamiseks Tartu Vanglale vaide, mis jäeti rahuldamata.

2. 25. jaanuaril 2012 esitas A. Arold Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 2. jaanuari 2012. a

käskkirja nr 6-2/8 tühistamiseks ning Tartu Vangla toimingu (vanglasse saabumisel õigusaktidega

tutvustamata jätmine) õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebuse kohaselt pole A. Aroldile 29. augustist

2011 (e tema Tartu Vanglasse saabumisest) saati tutvustatud vanglas kehtivaid õigusakte. Asjakohatu

on vastustaja väide, et kaebaja tutvus õigusaktidega 24. septembril 2009, kui ta saabus esimest korda

Tartu Vanglasse. Kaebaja ei olnud teadlik, et peab kinnises sektsioonis viibides täitma peetud

telefonikõnede kohta blanketi. Helistamist korraldanud ametnik ei andnud talle täitmiseks blanketti

ning ise ta seda küsida ei osanud. Tartu Vangla ei ole täitnud vangistusseaduse (VangS) § 14 lg-st 2 ja

Tartu Vangla kodukorra p-st 4.8 tulenevat kohustust tutvustada õigusakte. Toimingu õigusvastasuse

tuvastamine on vajalik selleks, et soodustada kaebaja õiguste kaitset tulevikus ja vältida vangla

jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust kaebaja suhtes.

3. Tartu Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja kannab vanglakaristust alates 22. juulist

2009. Tartu Vanglasse paigutati kaebaja karistuse edasiseks kandmiseks 29. augustil 2011. VangS

§ 29 lg 21 kohaselt kontrollib vanglateenistus, kellega kinnipeetav telefoni teel suhtleb. Kuna kaebaja

on pidev telefoni kasutaja, on ilmselge, et kaebajale on helistamise korraldus ning kinnipeetavatele

telefoni kasutamisest tulenevad kohustused teada. Kaebaja on oma käitumisega näidanud, et on

õigusaktides sätestatust teadlik, sest varem ei ole kaebajal helistamise kohta andmete esitamisel

probleeme olnud. Kaebaja on allkirjaga kinnitanud, et on 26. aprillil 2011 tutvunud vangistus-

seadusega, vangla sisekorraeeskirjaga (VSkE), Tartu Vangla kodukorraga, Tartu Vanglas kinni-

peetavatele keelatud esemete ja ainete nimekirjaga ning haldusmenetluse seadusega. Kaebaja väide

normide mitteteadmise kohta on asjakohatu.

4. Tartu Halduskohus jättis 23. mai 2012. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtu põhjenduste

kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kaebaja helistas 13. detsembril 2011 telefoniga, kuid ei esitanud

selle kohta vanglale kirjalikult andmeid. Seega on kaebaja jätnud täitmata Tartu Vangla kodukorra

p-s 14.10 sätestatud kohustuse esitada õhtuse loenduse ajal valvurile kirjalikult andmed päeva

jooksul peetud telefonikõnede kohta. Kaebaja on süüdi temale inkrimineeritud distsipliinirikkumises.

Asjas ei ole tõendatud, et vastustaja on eiranud selliseid menetlusnõudeid, mis tingiksid käskkirja

tühistamise. Määratud karistus on proportsionaalne toimepandud rikkumisega. Asjassepuutumatu on

kaebaja väide, et Tartu Vanglasse saabumisel ei tutvustatud talle õigusakte. Kaebaja kannab

vanglakaristust alates 22. juulist 2009. Tartu Vanglasse paigutati kaebaja karistuse edasiseks

kandmiseks 29. augustil 2011. Kaebaja on oma allkirjaga kinnitanud, et on 26. aprillil 2011 tutvunud

vangistusseadusega, vangla sisekorraeeskirjaga, Tartu Vangla kodukorraga, Tartu Vanglas

kinnipeetavatele keelatud esemete ja ainete nimekirjaga ning haldusmenetluse seadusega. Kuigi

tutvumine on toimunud enne seda, kui kaebaja viimati Tartu Vanglasse saabus, võib järeldada, et

kaebaja on olnud Tartu Vanglas ka varem ja siis on talle õigusakte ka tutvustatud. Seega oli kaebaja

enne distsiplinaarsüüteo toimepanemist Tartu Vangla kodukorraga tutvunud. Kaebust ei ole alust

rahuldada ka tuvastamiskaebuse osas, sest ei ole tõendatud, et kaebaja õigusi oleks vaidlustatud

toiminguga rikutud.

5. A. Arold esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada. Kaebajale ei

tutvustatud 29. augustil 2011 sel ajal kehtinud õigusakte. Asjakohatu on seisukoht, et kui kinnipeetav

on varem vanglas viibinud, ei pea talle uuesti vanglasse saabudes kehtivaid õigusakte tutvustama.

6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 1. novembri 2013. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ning

tühistas Tartu Halduskohtu 23. mai 2012. a otsuse osas, millega halduskohus jättis rahuldamata

tuvastamiskaebuse. Ringkonnakohus tegi selles osas uue otsuse, millega tunnistas õigusvastaseks

Tartu Vangla toimingud, millega jäeti kaebajale 29.-30. augustil 2011 tema ümberpaigutamise järel

Tartu Vanglasse sealne kodukord ja kinni peetavatele isikutele keelatud esemete ja ainete loetelu

uuesti tutvustamata. Tühistamiskaebuse osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjen-

dustega. Väide, et kaebaja ei saanud kehtivast korrast teadlik olla, sest seda ei tutvustatud talle pärast

ümberpaigutamist, võiks ringkonnakohtu hinnangul paika pidada näiteks siis, kui kaebaja viibiks

Tartu Vanglas esimest korda. Samuti siis, kui eksimus oleks aset leidnud kohe pärast ümber-

paigutamist, eeldusel, et kaebaja rikub üksnes Tartu Vanglas kehtivat käitumisreeglit. Telefonikõne

kohta vanglale andmete esitamise kohustus tulenes vaidlusalusel ajavahemikul otse VSkE § 51

lg-st 4, mis kehtis kõigis vanglates ühtviisi. VSkE § 51 lg 4 pidi kaebajale olema tuttav.

Tuvastamiskaebuse kohta leidis ringkonnakohus, et kaebaja on selgitanud, et ta soovib tuvastamis-

kaebusega soodustada oma õiguste kaitset tulevikus ning vältida vangla jätkuvat või korduvat õigus-

vastast tegevust tema suhtes. Preventiivse huvi esinemiseks tuleb piisavaks lugeda seda, kui on

olemas tõenäosus, et õigusvastane tegevus kordub. Preventiivne huvi lakkab üldjuhul eksisteerimast

näiteks kinnipeetava vanglast vabanemise korral, sest sellisel juhul on piiratud õigustega õigussuhe

lõppenud. Praegusel juhul ei ole kahtlust, et kaebajal on preventiivne huvi. Ringkonnakohus ei nõustu

Tartu Vangla seisukohaga, et kuna vangistust reguleerivad õigusaktid ei näe ette, et kinnipeetava

igakordsel vanglasse saabumisel tuleb temale õigusakte tutvustada, siis ei saa selle tegemata jätmine

olla ka õigusvastane. Vajalikuks tuleb pidada, et kinnipeetavale selgitatakse tema põhilisi õigusi ja

kohustusi iga kord ka siis, kui ta etapeeritakse ühest vanglast teise karistuse kandmise jätkamiseks.

On ilmne, et esimest korda vanglasse vastuvõetav ja ühest vanglast teise ümberpaigutatav kinnipeetav

ei vaja ühepalju selgitusi oma õiguste ja kohustuste kohta. Kui esimesele on tarvis tutvustada kogu

vangistusõiguse regulatsiooni alates vangistusseadusest ja lõpetades vangla kodukorda täiendavate

direktori käskkirjadega, siis ümberpaigutamise korral tuleb lugeda piisavaks, kui vangla tutvustab

üksnes konkreetse vangla korraldust puudutavaid olulisemaid akte eesotsas vangla kodukorraga. Kui

muid akte ei ole, siis piisab ka kodukorra tutvustamisest. Tartu Vangla oleks eelnevast tulenevalt

pidanud kaebajale 29.-30. augustil 2011 tutvustama uuesti Tartu Vangla kodukorda ja kinni

peetavatele isikutele keelatud esemete ja ainete loetelu. Kuna vangla seda ei teinud, tuleb toimingud

selles osas tunnistada õigusvastaseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Tartu Vangla esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta

jõusse halduskohtu otsuse. Ringkonnakohus rikkus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 45

lg-t 2, kuna tuvastusnõude rahuldamiseks ei olnud põhjendatud huvi. A. Arold vabanes vanglast

22. juulil 2013 seoses karistuse ärakandmisega ning ringkonnakohus oli sellest asjaolust teadlik.

Ringkonnakohus on ise oma otsuses märkinud, et preventiivne huvi lakkab üldjuhul eksisteerimast

kinnipeetava vanglast vabanemise korral. Asudes seisukohale, et VangS § 14 lg 2 on kohaldatav ka

teisest vanglast saabuva kinnipeetava suhtes, tulnuks kassaatori tegevus tunnistada õigusvastaseks

kõigi vangistust reguleerivate õigusaktidega tutvustamata jätmise osas. Ringkonnakohus kohaldas

ebaõigesti VangS § 14 lg-t 2, kuna normist ei tulene valikuõigust õigusaktidega tutvustamisel.

8. A. Arold ei esitanud Riigikohtule oma seisukohta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Esmalt selgitab kolleegium tuvastamiskaebuse rahuldamise võimalust preventiivsetel eesmärkidel

(I), seejärel vangla kohustusi kinnipeetavatele õigusaktide tutvustamisel (II). Viimaseks teeb

kolleegium menetluslikud otsustused (III).

I

10. HKMS § 37 lg 2 kohaselt võib tuvastamiskaebusega nõuda toimingu õigusvastasuse kindlaks-

tegemist. Tuvastamiskaebuses selgitatakse, miks on kaebuse esitamine vajalik kaebaja õiguste

kaitseks (HKMS § 38 lg 4).

A. Arold taotleb Tartu Vangla toimingu (vanglasse saabumisel õigusaktidega tutvustamata jätmine)

õigusvastasuse tuvastamist preventiivsel eesmärgil, et soodustada oma õiguste kaitset tulevikus ja

vältida vangla jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust. Kaebusest ei nähtu, et kaebajal oleks

kavatsus esitada hiljem hüvitamiskaebus.

11. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et põhjendatud huvina on käsitatav ka preventiivne

huvi, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust kaebaja suhtes (vt haldus-

kolleegiumi 25. veebruari 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-100-09, p-d 18 ja 22 ning halduskolleegiumi

21. jaanuari 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-88-08, p-d 13–14). Tuvastamisekaebuse esitamise piisava

põhjendatud huvina ei saa preventiivset huvi käsitada juhul, kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei

saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest tingituna üldse aidata kaasa kaebuse

eesmärkide saavutamisele. Nii on näiteks juhul, kui kinnipeetav on vanglast vabanenud, sest siis ei

saa tuvastamiskaebuse esitamine preventiivsel eesmärgil aidata kaasa tema kui kinnipeetava õiguste

kaitsmisele tulevikus (vt halduskolleegiumi 21. juuni 2010. a otsust asjas nr 3-3-1-24-10, p 20).

Kolleegiumi hinnangul on praegusel juhul faktilised asjaolud muutunud, mistõttu ei mõjutanud

vaidlustatud toiming (vanglasse saabumisel õigusaktidega tutvustamata jätmine) ringkonnakohtu

otsuse tegemise ajal 1. novembril 2013 enam kaebaja õigusi. A. Arold vabanes 22. juulil 2013 Tartu

Vanglast seoses karistuse ärakandmisega. Tartu Vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamine ei saaks

seepärast aidata kaasa A. Aroldi eesmärgi saavutamisele ega vältida vangla jätkuvat või korduvat

õigusvastast tegevust tema suhtes (vt ka halduskolleegiumi 22. septembri 2010. a määrus asjas nr 3-

3-1-40-10, p 10).

12. Kolleegium leiab, et praegusel juhul on tegemist olukorraga, kus preventiivse huvi kontrollimine

kaebuse esitamise seisuga ei olnud piisav. Oluline oli kindlaks teha, kas kaebuse esitamise ajal

eksisteerinud preventiivne huvi oli alles ka kohtulahendi tegemise ajal. Preventiivne huvi oli ära

langenud ajaks, mil ringkonnakohus rahuldas tuvastamiskaebuse osaliselt.

Kolleegium ei muuda sellega oma varasemat praktikat ja on endiselt seisukohal, et reeglina antakse

kaebeõigusele hinnang kaebuse esitamise hetke seisuga (vt halduskolleegiumi 16. novembri 2011. a

otsus asjas nr 3-3-1-65-11, p 15 ning 14. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-76-10, p-d 16 ja 17).

Vajaduse kontrollida põhjendatud huvi olemasolu lisaks kaebuse esitamise hetke seisule ka

tuvastamiskaebuse rahuldamise ajal tingib kaebuse preventiivne eesmärk. Selline järelkontrolli

vajadus on kolleegiumi hinnangul erandlik ning esineb peamiselt preventiivsel eesmärgil esitatud

tuvastamiskaebuste menetlemisel. HKMS § 2 lg 1 kohaselt on halduskohtumenetluse ülesanne

eelkõige isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel. Kui

tulevikus prognoositav täidesaatva võimu tegevus ei saa enam kuidagi kaebaja õigusi puudutada, ei

ole tuvastamiskaebuse rahuldamine preventiivse huvi eesmärgil põhjendatud.

Kolleegiumi hinnangul rikkus ringkonnakohus oluliselt kohtumenetluse normi, kui rahuldas

preventiivsetel eesmärkidel esitatud tuvastusnõude, olgugi et kaebaja oli kinnipidamiskohast

vabanenud.

II

13. Järgmiseks selgitab kolleegium vangla kohustust tutvustada kinnipeetavale vangistusõigust

puudutavaid õigusakte kinnipeetava ümberpaigutamisel ühest vanglast teise. Kolleegium ei pea

vajalikuks anda hinnangut praeguse situatsiooni õiguspärasusele, kuna õigusvastasuse tuvastamise

kaebus õigusaktide tutvustamata jätmise osas tuli jätta rahuldamata preventiivse huvi puudumise

tõttu.

14. VangS § 14 lg 2 kohaselt kohtub kinnipeetav hiljemalt vanglasse saabumisele järgneval päeval

vanglateenistuse ametnikuga, kes selgitab kinnipeetavale tema õigusi ja kohustusi. Kinnipeetavale

antakse kirjalik teave vangistuse täideviimist reguleerivate seaduste, vangla sisekorraeeskirjade ja

kaebuste esitamise kohta.

Kolleegiumi hinnangul on vanglal kohustus tutvustada kinnipeetavale vangistusõigust puudutavaid

õigusakte VangS § 14 lg-s 2 sätestatud viisil kinnipeetava esmakordsel saabumisel vanglasse. Sellega

aga vangla kohustused, tulenevalt haldusmenetluses valitsevast hea halduse põhimõttest, vangistus-

õiguse regulatsiooni kohta teabe andmisel ei piirdu.

15. VangS § 14 lg 2 kohaldub ka kinnipeetava ümberpaigutamisel ühest vanglast teise. Kolleegium

nõustub ringkonnakohtuga, et VangS § 14 lg-t 2 tuleb kohaldada nii, et kirjalik teave antakse vangla

selle õigusakti kohta, mille on kehtestanud iga vangla ise ja mis võib seetõttu olla erinev. Tartu

Vangla puhul olid sellisteks uut tutvustamist vajavateks aktideks Tartu Vangla kodukord ja Tartu

Vanglas kinni peetavatele isikutele keelatud esemete ja ainete loetelu. Kui vangistusseadus, vangla

sisekorraeeskiri jms õigusakt ei ole enne ümberpaigutamist muutunud ja kinnipeetavale on neid

tutvustatud, siis ei ole pärast vanglatevahelist ümberpaigutamist vaja anda teavet kõigi vangistus-

õigust puudutavate õigusaktide kohta. Kolleegium rõhutab siiski, et ümberpaigutamisest tulenevat

teabe andmise vajadust tuleb iga konkreetse juhtumi puhul hinnata eraldi.

16. Kinnipeetaval peab olema informatsioon nende aktide kohta, millest tulenevad tema õigused ja

kohustused. Kuna õigused ja kohustused võivad vanglates erineda, on vanglal vaja VangS § 14 lg-s 2

sätestatud kohustust täita ka kinnipeetava ümberpaigutamise korral. Euroopa Nõukogu Ministrite

Komitee soovitusega nr Rec(2006)2 kinnitatud "Euroopa vanglareeglistiku" p 30.1 sätestab, et

vastuvõtmisel ning vajaduse korral hiljemgi tuleb kõiki vange teavitada kirjalikult ja suuliselt vanglas

kehtivast kodukorrast, samuti vangide õigustest ning kohustustest vanglas. Kolleegiumi hinnangul

vastab VangS § 14 lg 2 Euroopa vanglareeglistiku eeltoodud soovitustele.

III

17. Tartu Vangla kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning Tartu Ringkonnakohtu 1. novembri 2013. a

otsus tuvastamiskaebuse rahuldamist puudutavas osas tühistada. Jõusse tuleb jätta Tartu Halduskohtu

23. mai 2012. a otsuse resolutsioon, asendades kohtuotsuse põhjendava osa käesoleva otsuse

põhjendustega (HKMS § 230 lg 5 p 4 ja p 6).

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann