3-1-1-131-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-131-13

Otsuse kuupäev

28. mai 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar,

Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Saale Laos

Kohtuasi

Kriminaalasi Anatoli Jõhviku süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-

de 7, 8 ja 9, § 414 lg 2 p 2 ning § 415 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

18. juuni

2013.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-12-8320

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Anatoli Jõhviku kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekov,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör

Eve Soostar

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

26. märts 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2013. a otsus Anatoli Jõhviku süüdistusasjas

muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Anatoli Jõhvik anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 2 p-de 7, 8 ja 9, §

203, § 414 lg 2 p 2 ning § 415 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises.

1.1 KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8 ja 9 järgi süüdistati A. Jõhvikut selles, et ajavahemikul 14. detsembrist

2011 kuni 19. märtsini 2012 pani ta Harju maakonnas ning Pärnu maakonnas süstemaatiliselt, grupis

J. K., S. A., A. N.-i, A. L.-i ja J. O.-ga sissetungimise teel toime üksteist vargust. Varguste käigus

hõivati muu hulgas AS-ile Aatmaa, Temeko Metall OÜ-le, Reusner AS-ile, Krisling OÜ-le ja Hitech

Autoteenindus OÜ-le kuuluvaid esemeid, millega neile tekitati varalist kahju.

1.2 KarS § 203 järgi süüdistati A. Jõhvikut selles, et ajavahemikul 23. detsembrist 2011 kuni 6.

märtsini 2012 lõhkus ta Tallinnas, Maardus ja Jõelähtme vallas Politsei- ja Piirivalveameti kasutuses

oleva üheksa politseisõiduki rehvid ning AS-ile Ühisteenused ja Roheline Laine OÜ-le kuuluvate

sõidukite rehvid, tekitades Politsei- ja Piirivalveametile 3723,50 euro, AS-ile Ühisteenused 250,35

euro ning Roheline Laine OÜ-le 320,70 euro suuruse varalise kahju.

1.3 KarS § 414 lg 2 p 2 järgi süüdistati A. Jõhvikut selles, et lõhkematerjaliseaduse (LMS) § 14 lg 1

p-s 2 sätestatud lõhkematerjali käitlemise loata omandas ta tuvastamata ajal, kohas ja isikult 10 094

grammi lõhkeainet, millest 4135 grammi sisaldas ammooniumnitraati ning suure tõenäosusega 1,2-

dinitroksüetaani ehk etüleenglükooldinitraati (EGDN) ja 5959 grammi sisaldas 2-metüül-1,3,5-

trinitrobenseeni ehk trotüüli (TNT). Tegemist on brisantse lõhkeainega, mida süüdistatav hoidis 18.

aprillini 2012 Maardus Xxxxxxxxx XX-XXX asuvas garaažis.

1.4 KarS § 415 lg 1 järgi süüdistati A. Jõhvikut selles, et ta omandas tuvastamata ajal, kohas ja isikult

kümme ED-tüüpi elektridetonaatorit, miinisütiku MUV-3 löögimehhanismi ja miinisütiku kapsli MD-

6, mis on lõhkeseadeldise olulised osad KarS § 413 mõttes. Neid esemeid hoidis süüdistatav 18.

aprillini 2012 Maardus Xxxxxxxxx XX-XXX asuvas garaažis.

2. Harju Maakohtu 12. märtsi 2013. a otsusega tunnistati A. Jõhvik süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8 ja

9 järgi ning teda karistati vangistusega 3 aastaks ja 6 kuuks. Samuti tunnistati ta süüdi KarS § 414 lg

2 p 2 ja § 415 lg 1 järgi ning KarS § 63 lg 1 kohaselt karistati teda vangistusega 6 aastaks ja 6 kuuks.

KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel mõisteti A. Jõhvikule liitkaristuseks 7 aasta pikkune vangistus.

KarS § 68 lg 1 järgi arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 3 päeva ja karistuse kandmise

aja alguseks loeti 20. märts 2012. Süüdistuses KarS § 203 järgi lõpetati kriminaalmenetlus

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 274 lg 1 alusel, sest süüdistatava tegevus vastab väärteo

tunnustele. Eesti Vabariigi, AS-i Ühisteenused ja Roheline Laine OÜ tsiviilhagid jäeti läbi vaatamata.

Teiste kannatanute tsiviilhagid rahuldati. A. Jõhvikult mõisteti AS-i Aatmaa kasuks välja 2517,73

eurot, OÜ Krisling kasuks 402 eurot, Temeko Metall OÜ kasuks 5000 eurot, AS-i Reusner kasuks

3600 eurot ja OÜ Hitech Autoteenindus kasuks 138 eurot. Maakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist.

2.1 Sõidukite rehvide lõhkumist puudutavates tegudes KarS § 203 järgi tuleb kriminaalmenetlus

KrMS § 274 lg 1 alusel lõpetada seoses A. Jõhviku käitumises väärteo tunnuste ilmnemisega.

2.2 Süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8 ja 9 järgi tunnistas A. Jõhvik ennast süüdi. Need kuriteod

on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud.

2.3 Süüdistuses KarS § 414 lg 2 p 2 ja § 415 lg 1 järgi on keskseks küsimuseks tunnistaja J. K. ütluste

usaldusväärsus. Tema ütlusi saab pidada olulises osas usaldusväärseks ja nendega on tõendatud, et A.

Jõhvik kasutas Maardu linnas Xxxxxxxxx tänaval asuvat garaaži. Tunnistaja V. N.-i ütluste kohaselt

üüris ta garaaži süüdistatavale, mida kinnitab V. N.-i ja A. Jõhviku vahel sõlmitud kasutuskokkulepe.

18. aprilli 2012. a sündmuskoha vaatlusprotokolli ja fototabeli ning ekspertide arvamusega on aga

tõendatud, et garaažist leiti lõhkeaine ja lõhkeseadeldise olulised osad.

2.4 Eluliselt usutavad ja tõenditega kooskõlas ei ole A. Jõhviku ning tema kaitsja väited, mille

kohaselt võisid garaažist leitud lõhkeaine ja lõhkeseadeldise olulised osad kuuluda V. N.-ile, V. B.-le

või J. K.-le, ning välistatud on ka võimalus, et need esemed tõid sinna kolmandad isikud. Garaaži

otsene valdaja oli A. Jõhvik, kes peeti 19. märtsil 2012 kahtlustatavana kinni. Kahtlustatavana

kinnipidamisest kuni lõhkeainete leidmiseni puudus süüdistataval võimalus garaaži vallata. Samas ei

ole tõsikindlalt tõendatud, et 26. märtsil 2012, mil toimus garaaži esimene läbiotsimine, seal

lõhkeainet ja lõhkeseadeldise olulisi osi ei olnud. Sündmused, mis päädisid A. Jõhvikule KarS § 414

lg 2 p 2 ja § 415 lg 1 järgi kvalifitseeritud süüdistuse esitamisega, vallandas J. K. juhuleid. J. K. väitel

helistas talle vanglast M. T., kes käskis garaaži ära koristada. Leitud lõhkeainest teatas tunnistaja

politseile, mida kinnitas ka tunnistaja M. I. Kohtuistungil taotles kaitsja M. T. ülekuulamist, kuid

taotlust ei esitatud õigeks ajaks. M. T. kirjalikku avaldust ei saa kohtu hinnangul arvestada, sest

tõendiks võivad olla vaid tunnistaja ristküsitlusel antud ütlused. Lõhkeaine ja lõhkeseadeldise oluliste

osade kuulumist A. Jõhvikule tõendavad aga 15. augusti 2008. a ekspertiisiaktis nr 12E-GE0423

väljendatud eksperdi arvamus ning tema ütlused. Nendest tõenditest nähtub süüdistatava seos

kõnealuste esemetega. Oluliseks A. Jõhvikut süüstavaks tõendiks on ka 22. augusti 2012. a

jälitustoimingu protokoll, mis kajastab A. Jõhviku ja A. L.-i vahelise 7. augustil 2012 toimunud

telefonivestluse sisu.

2.5 Karistuse mõistmisel tuleb arvesse võtta varguste arvu, süüdistatava rolli, kuritegude

toimepanemist kavatsetult ja kahju suurust. KarS § 414 lg 2 p 2 ja § 415 lg 1 järgi kvalifitseeritavates

tegudes A. Jõhvik ennast süüdi ei tunnistanud ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud

puuduvad. Nende tegude puhul mõjutab süü suurust lõhkeaine kogus ja hoidmise koht.

2.6 Tsiviilhagides on mõnel juhul hagejateks märgitud äriühingute juhatuse liikmed, kes taotlesid

hüvitise kandmist nende esindatavate äriühingute pangakontodele. Hagiavaldustele on lisatud

registrikaartide b-osa väljatrükid. Seetõttu on arusaadav, et hagiavaldused esitati äriühingute huvides.

Hagide koostamisel kvalifitseeritud õigusabi ei kasutatud ja nendes esinevad puudused avalduste sisu

oluliselt ei mõjuta. Tekkinud vea parandasid kannatanud kohtuistungi käigus. Nõuete aluseks on

deliktiõiguslik koosseis ja kriminaalasjas puudub vaidlus, et kuritegudega tekitati varalist kahju

juriidilistele isikutele.

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör

Eve Soostar, A. Jõhvik ja tema kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekov. Prokurör taotles otsuse

tühistamist osas, millega kriminaalmenetlus süüdistuses KarS § 203 lg 1 järgi lõpetati. Prokurör

leidis, et A. Jõhvik tuleb KarS § 203 lg 1 järgi süüdi tunnistada ja teda karistada vangistusega 3

aastaks ning 6 kuuks, mõistes liitkaristuseks 9 aastat vangistust. Samuti taotles ta Eesti Vabariigi,

Roheline Laine OÜ ja AS-i Ühisteenused tsiviilhagide rahuldamist. A. Jõhvik ja tema kaitsja taotlesid

maakohtu otsuse osalist tühistamist, süüdistatava õigeksmõistmist KarS § 414 lg 2 p 2 ning § 415 lg 1

järgi, kergema karistuse mõistmist ja tsiviilhagide läbi vaatamata jätmist. Alternatiivselt taotles

kaitsja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2013. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist.

4.1 Kaitsja taotles tunnistaja J. K. uut ülekuulamist, sest tunnistaja oli kohtule saadetud kirjas

teatanud, et ta andis A. Jõhvikut alusetult süüstavaid ütlusi. Taotlus rahuldati, kuid 3. juunil 2013

esitas tunnistaja uue avalduse, teatades, et jääb maakohtus antud ütluste juurde ega soovi ütlusi anda,

sest kardab enda elu pärast. Ringkonnakohtu istungil esitas prokurör kohtule J. K. poolt

prokuratuurile saadetud avalduse, milles tunnistaja selgitas, et kirju saates tegutses ta enda naise

turvalisuse huvides, kuna viimast hirmutasid A. Jõhviku tuttavad. Need asjaolud võimaldavad

ringkonnakohtu arvates järeldada, et tunnistaja uus ülekuulamine ringkonnakohtus süüdistatava

süüküsimuse lahendamisel lisateavet ei anna. Põhjendatud ei ole ka M. T. ülekuulamise taotlus, sest

ei saa välistada, et J. K. võis korralduse andmist puudutava versiooni esitada enda tegevuse

õigustamiseks, kuna läks tegelikult garaaži otsima müümiseks kõlblikke asju. Ühtlasi ei esitatud seda

taotlust maakohtus õigel ajal.

4.2 Apellatsioonikohtu istungil taotles kaitsja A. Jõhviku ja A. L.-i telefonivestluse salvestise

kuulamist, leides, et maakohus tõlgendas vestluse sisu meelevaldselt. Samas ei vaielnud kaitsja ja

süüdistatav vastu sellele, et jälitustoimingu protokollis kajastatud vestlus tegelikult toimus ning et

vaidlus puudutab üksnes tõendi hindamist.

4.3 26. märtsi 2012. a läbiotsimise protokoll tõendab süüdistatavale etteheidetavate varguste

toimepanemist, kuid KarS § 414 lg 2 p 2 ja § 415 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude osas ei ole

sellel tõendina tähtsust.

4.4 Tsiviilhagejaks kriminaalmenetluses saab olla vaid kannatanu. Tunnistades hagiavalduste

täpsustamise korras hageja isiku vormilist muutust hagist loobumisena, võtaks kohus kannatanult

võimaluse kahju hüvitamist nõuda. Puudub vaidlus, et kannatanud esitasid algsed tsiviilhagid

sisuliselt neile tekitatud kahju hüvitamise eesmärgil. Hagiavalduste esitamisel järgiti KrMS § 2631

nõudeid. Avastades kriminaalmenetluse käigus hagi läbi vaatamata jätmise aluse, on

kriminaalmenetluse eripäraks see, et sellist otsustust ei saa teha kohtuotsusest eraldi, v.a kohtu alla

andmisel KrMS § 2631 lg 2 järgi. Õigus anda tsiviilhagejale aega hagiavalduses ilmnenud puuduste

kõrvaldamiseks säilib kohtul ka kohtumenetluse käigus, kui sellega ei kaasne süüdistatava vastu

lisanõudeid. Sellist võimalust toetas ka Riigikohus asjas nr 3-1-1-106-12. Maakohtul oli õigus

otsustada tsiviilhagide rahuldamine kohtuotsusega ja kohus ka põhjendas, millisele õigusnormile ta

tsiviilhagide rahuldamisel tugines ning missuguste dokumentidega on kannatanute nõuded tõendatud.

4.5 Maakohus kaalus kõiki kaitseväiteid, jõudes välistamismeetodi alusel põhjendatult järeldusele, et

teised isikud ei saanud garaaži lõhkeaine ja lõhkeseadeldise oluliste osade hoidmiseks kasutada.

Samuti on välistatud, et A. Jõhviku võisid süüdi lavastada politseiametnikud või J. K. Kuigi 26.

märtsil 2012 vaidlusaluseid esemeid ei leitud, ei tähenda see, et neid läbiotsimise ajal garaažis ei

olnud. Pärast süüdistatava vahistamist vahetati mitu korda garaažiukse lukku ja 26. märtsist kuni 18.

aprillini oli garaažile juurdepääs J. K.-l, V. B.-l ning V. N.-il. Nemad teadsid, kes garaaži üüris ja

kelle asjad seal on ning et see isik viibib vahi all ega saa sinna sattuda. Samas teadsid nad, et garaaži

võivad sattuda teised isikud. Kirjeldatud olukorras ei ole eluliselt usutav, et nad peitsid lõhkeaine

kohta, kuhu võinuks sattuda kõrvalised isikud või politsei.

4.6 Ka juhul, kui J. K. ütlused tuleks tõendikogumist ebausaldusväärsuse tõttu välja jätta, on

tõendatud, et tunnistaja helistas politseisse, väites, et ta leidis garaažist lõhkeainet. Eitada tuleb

võimalust, et tunnistajal oli A. Jõhviku süüdilavastamiseks motiiv. Välistada ei saa, et 18. aprillil

2012 sattus J. K. garaaži omakasulisel eesmärgil, kuid pigem sai ta aru, et lõhkeaine- ja seadeldise

äraviimine või garaaži jätmine võimaldaks nende esemetega seostada teda. Süüdistusversiooni

tõendavad DNA-ekspertiisi akt ja A. Jõhviku ning A. L.-i telefonivestlus. Neid tõendeid analüüsiti

põhjalikult. On tuvastatud, et lõhkeainet ja lõhkeseadeldise olulisi osi käitles ebaseaduslikult ning

kavatsetult just süüdistatav.

4.7 Seoses J. K. ütluste osalise arvestamisega peab kindlaks tegema, kas isik, kelle ütluste

usaldusväärsuse üle otsustatakse, andis diametraalselt erinevaid ütlusi ja kui ta seda tegi, siis kas

vastuolud puudutavad tõendamiseseme asjaolude seisukohalt olulist teavet. Isikulist tõendiallikat ei

saa käsitleda, lähtudes põhimõttest „kõik või mitte midagi“. Isikuliste tõendiallikate avaldatud teabe

usaldusväärsus tuleb asetada tõendite terviklikku konteksti, arvestada ütluste andmise asjaolusid,

nende tähendust tõendiallika enda jaoks, hinnata mh ütlustes sisalduvate detailide rohkust, kõrvutada

teavet teiste tõenditega jne. Seega on võimalik, et ütlused loetakse ebausaldusväärseks üksnes

osaliselt. J. K. ütlused puudutavad erinevaid A. Jõhvikule inkrimineeritud kuritegusid ja fakt, et

tunnistaja püüdis enda rolli grupilistes kuritegudes vähendada, ei tähenda automaatselt teiste tegude

osas selle tõendiallika ebausaldusväärseks tunnistamist. Lõhkeaine ja lõhkeseadeldise oluliste osade

käitlemist käsitlevad ütlused ei puuduta tõendamiseseme asjaolusid. Küsimusega, kas nende esemete

käitlemisega on karistusõiguslikult seotud A. Jõhvik, need ütlused aga seotud ei ole.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Jõhviku kaitsja vandeadvokaat V.

Sadekov, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning süüdistatava õigeksmõistmist

süüdistuses KarS § 414 lg 2 p 2 ja § 415 lg 1 järgi või alternatiivselt kriminaalasja saatmist uueks

arutamiseks samale maakohtule. Samuti taotleb kassaator süüdistatavale kergema karistuse mõistmist

ja tsiviilhagide läbi vaatamata jätmist, märkides kokkuvõtlikult järgmist.

5.1 Hageja asendamine ei ole käsitatav tsiviilhagi muutmise ega täpsustamisena. Kui hageja kohtus

tsiviilhagi ei toeta, on ta hagist loobunud või hagi tagasi võtnud. Isiku asendamine teise hagejaga

tähendab uue hagiavalduse esitamist ja see ei ole lubatav.

5.2 Ringkonnakohus hindas J. K. avalduste sisu, kuid ei võimaldanud kohtumenetluse pooltel

tunnistajat küsitleda. Sellega rikuti kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtet. Ei ole selge,

miks J. K. enda seisukohta kolmel korral diametraalselt muutis. Vaidlusalused avaldused saatis

tunnistaja kohtule pärast kohtumenetluse lõppu esimese astme kohtus. Kohtuasjas nr 3-1-1-89-12

leidis Riigikohus, et kuigi kriminaalasjade menetlemisel tuleb ette tunnistaja ähvardamist, on riiki

esindava prokuratuuri ülesanne kõigi seaduslike vahenditega ähvardused lõplikult ja resoluutselt

tõrjuda ning tagada tunnistajate turvatunne kodanikukohustuste täitmisel. Tunnistaja hirm ja selle

tõttu kohtumenetluses ütluste andmisest keeldumine ei anna üldjuhul alust avaldada tema kohtueelses

menetluses antud ütlusi. Praeguses asjas ei ole tegemist kohtueelses menetluses antud ütluste

avaldamisega, kuid kohtumenetluse pooltel pidi olema õigus tunnistajat kõigi asjaolude, sh väidetava

ähvardamise kohta küsitleda.

5.3 J. K. ei ole usaldusväärne tunnistaja ja maakohus tugines tema ütlustele ekslikult, eirates

seejuures Riigikohtu praktikat. See rikkumine tõi kaasa ebaõige kohtuotsuse, sest tunnistaja ütlused

oleks tulnud tõendikogumist tervikuna välja jätta. Menetluse kestel muutis J. K. ütlusi, püüdes ennast

õigustada ja A. Jõhvikut süüstada. Tal võis olla eesmärk A. Jõhvik kuritegudes süüdi lavastada.

Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, kas ja missuguses osas on J. K. ütlused ebausaldusväärsed. Juhul

kui need on ebausaldusväärsed, tulnuks kohtuotsust põhjendada teisiti. Ringkonnakohus ei välistanud

võimalust, et J. K. võis valeütlusi anda selle kohta, mis puudutab garaaži koristamiseks korralduse

saamist. Kohtu järeldused aga võimendavad tunnistaja ütlustes esinevaid vastuolusid. Alusetult eirati

ka V. N.-i ütlusi.

5.4 Nõustuda ei saa järeldusega, mille kohaselt ei ole läbiotsimise protokoll lõhkeaine käitlemist

puudutava kuriteo puhul tõendina tähtis. Kahtlustatava osavõtuta tehtud menetlustoiming tekitab

läbiotsimise seaduslikkuse suhtes kahtlusi, kuid see on tähtis ka läbiotsimisega kaasnenud tagajärgede

jaoks. Kaitsja ei süüdistanud politseid selles, et nad oleksid pannud A. Jõhviku kasutuses olnud

garaaži lõhkeaine. Eksimus seisnes läbiotsimise nõuete rikkumises ja tunnistaja J. K. varjamises ning

seda vaatamata asjaolule, et viimane kohtumenetluse pooltele valetas. Kõrvaldada ei saa kahtlust, et

lõhkeaine võisid garaaži tuua muud isikud. Kohtuotsused on selles küsimuses ebaselged.

5.5 Süüdistatava ja A. L.-i telefonikõne sisu tõlgendati ebaõigesti, sest vestlusest ei tulene, et A.

Jõhvik hoidis garaažis lõhkeainet. Kahtlus tekkis salvestise tõlgendamise õigsuse, mitte vestluse

toimumise suhtes. Salvestise kuulamise taotlus jäeti seetõttu alusetult rahuldamata.

5.6 Ei saa välistada, et 26. märtsil 2011 garaažis lõhkeainet ei olnud, sest seal olnud esemete loetelu

ei koostatud. On usutav, et pärast läbiotsimist võisid lõhkeaine garaaži tuua isikud, kellel oli sinna

juurdepääs. Nõustuda ei saa maakohtu argumendiga, et asjaolu, kelle initsiatiivil võtmete edastamine

toimus, ei ole sellise tähendusega, mis annaks kohtule aluse veenduda, et J. K. andis ristküsitlusel

valeütlusi.

5.7 Süüdistatavale mõistetud karistus on liiga raske. Ebaõige on järeldus, et kuna

kokkuleppemenetluse näol on tegemist lihtmenetlusega, on ka karistused kergemad.

6. Kassatsioonivastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör E. Soostar, et

ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja kassatsioon rahuldamata. Kannatanute tsiviilhagidest ja

nende täpsustustest järeldub üheselt, et tegemist ei olnud hagejate asendamise, hagidest loobumise

ega nende tagasivõtmisega. Tsiviilhagide rahuldamist põhistati ammendavalt ja menetluspraktikale

tuginevalt. J. K. ristküsitleti maakohtu istungil ja tema ütluste usaldusväärsusele anti põhjalik

hinnang, mille tõttu ei ole väide kohtuliku arutamise vahetuse ning suulisuse põhimõtte rikkumisest

asjakohane. Ainuke tunnistaja ütlustes esinev vastuolu puudutab ühte sõiduki rehvide lõhkumisega

seotud osategu, kuid tegemist ei ole diametraalse vastuoluga tõendamiseseme oluliste asjaolude

suhtes. Lõhkeaine käitlemise tõendatust käsitlevad järeldused on põhjendatud ja jälgitavad ning muud

kassatsiooni väited ei anna samuti kohtuotsuste muutmiseks alust.

7. Kriminaalasja lahendamisel 11. detsembril 2013 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kolmeliikmelises

koosseisus ilmnes, et asja otsustamisel võib osutuda vajalikuks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

varasema praktika muutmine. Seetõttu anti kriminaalasi KrMS § 354 alusel läbivaatamiseks

kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium vastab esmalt kassaatori väidetele, mis puudutavad kannatanute

tsiviilhagide rahuldamise võimalikkust (I), analüüsib seejärel KrMS § 15 nõuete väidetavat rikkumist

ringkonnakohtus (II), kujundab seisukoha J. K. ütluste osalise arvestamise lubatavuse kohta (III),

annab hinnangu A. Jõhviku süüditunnistamise põhjendatusele KarS § 414 lg 2 p 2 ning § 415 lg 1

järgi (IV), käsitleb karistuse mõistmisega seotud argumente (V) ja võtab viimaks kokku

kassatsioonimenetluse tulemused (VI).

I

9. Kassaator leiab, et kannatanute tsiviilhagid, mis esitati A. Jõhviku vastu seoses KarS § 199 lg 2 p-

de 7, 8 ja 9 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemisega, tuleb jätta läbi vaatamata. Taotluse

kohaselt on hagiavalduste täpsustamine hagejate isikute osas hinnatav uute hagiavalduste esitamisena

ja selline muudatus ei ole menetlusõiguslikult lubatav. Kriminaalkolleegium sellega ei nõustu.

9.1 KrMS § 37 lg 1 sätestab, et kannatanu on füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või

süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju.

Tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga (või süüvõimetu isiku

õigusvastase teoga), tähendab seda, et kannatanuna saab käsitada üksnes isikut, kelle kahju on

kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga (õigusvastase teoga) nii faktiliselt kui ka õiguslikult

seotud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-97-10, p 17).

Eelnevas väljendub muu hulgas kriminaalmenetluse eripära, et KrMS § 38 lg 1 p-s 2 ette nähtud

tsiviilhagi esitamise õigust saab realiseerida üksnes kannatanu.

9.2 Süüdistusakti järgi hõivas A. Jõhvik ebaseadusliku omastamise eesmärgil ka AS-ile Aatmaa,

Temeko Metall OÜ-le, Reusner AS-ile, Krisling OÜ-le ja Hitech Autoteenindus OÜ-le kuuluvat vara,

tekitades neile varalist kahju. Süüdistuse tekstist tuleneb ühemõtteliselt, et need äriühingud on

seetõttu KrMS § 37 lg 1 mõttes kannatanud, kellel on õigus esitada KrMS § 38 lg 1 p 2 alusel

tsiviilhagi vargustega tekitatud kahju hüvitamiseks ja kes ongi seda õigust kasutanud. Süüdistusaktile

lisatud tsiviilhagides on hagejatena märgitud M. R., H. L., D. V., T. K. ja A. V, kes on äriregistri

andmete kohaselt kannatanuteks olevate äriühingute juhatuse liikmed. Tsiviilhagide aluseks olevate

faktiliste asjaolude kirjeldus on kokkulangev varguste tehioludega ja hagides taotletakse hüvitise

kandmist kannatanuteks olevate äriühingute pangakontodele. Maakohtu istungil on kannatanud

esitatud hagiavaldusi ka täpsustanud, paludes lugeda hagejateks äriühingud.

9.3 KrMS § 37 lg 2 järgi osaleb juriidilisest isikust kannatanu kriminaalmenetluses oma juhatuse või

seda asendava organi kaudu, kellel on kõik kannatanu õigused ja kohustused, sealhulgas õigus anda

juriidilise isiku nimel ütlusi. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt on M. R., H. L., D. V., T. K. ja A. V

kriminaalmenetluses osalenud kannatanute esindajate, mitte aga füüsilistest isikutest kannatanutena.

See, et nad ise KrMS § 37 lg 1 kohaselt kriminaalmenetluses kannatanud ei ole ega saagi olla, vaid

tegutsesid juriidiliste isikute huvides, on selgelt tuvastatav nii süüdistuse teokirjelduse ja

süüdistusakti põhiosas toodud andmete kui ka hagide aluseks olevate asjaolude kirjelduse ning

hagiavaldustele lisatud dokumentaalsete tõendite põhjal. Kuivõrd tegemist ei ole kannatanutega,

kellel oleks õigus esitada kriminaalmenetluses iseseisvalt tsiviilhagi, leidsid kohtud õigesti, et algsed

tsiviilhagid on sisuliselt esitanud juriidilised isikud. Sel põhjusel ei saa rääkida hagejate

asendamisest, vaid juriidiliste isikute esitatud hagide täpsustamisest nendes ilmnenud ebaselguste

kõrvaldamiseks (vt ka Riigikohtu erikogu 22. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-106-12, p 45).

Lähtudes eeltoodust, peab kriminaalkolleegium hagiavalduste täpsustamist kohtuistungi käigus

lubatavaks ja leiab, et tegemist ei olnud süüdistatava ning kaitsja jaoks üllatusliku muudatusega.

II

10. Kassaator kritiseerib ka ringkonnakohtus tunnistaja J. K. üle kuulamata jätmist, leides, et sellega

rikuti KrMS §-s 15 sätestatud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtet ning süüdistatava

õigust tunnistajat küsitleda. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole seegi väide põhjendatud.

10.1 KrMS § 15 lg 2 p 1 järgi võib ringkonnakohtu lahend tugineda tõenditele, mida on kohtulikul

arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama

lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult

uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Kuigi ringkonnakohtule on seadusega antud

õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme

kohtul, ei ole kriminaalasja arutamine apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu menetluse

kordamine samasuguses mahus. Üldjuhul apellatsioonikohtus tõendite vahetut uurimist ei toimu, kuid

teatud juhtudel võib see õiglase õigusemõistmise huvides vajalikuks osutuda. Milline olukord tingib

tõendite vahetu uurimise ja missuguseid tõendeid vahetult uurida, selle määrab igal konkreetsel juhul

menetluse iseloom. Tõendite vahetust suulisest uurimisest loobumine võib olla õigustatud näiteks

juhtudel, mil kohus lahendab vaid õiguslikke küsimusi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai

2003. a otsus asjas nr 3-1-1-17-03, p 14).

10.2 Kõnealust küsimust lahendades märgib kolleegium esmalt, et kassaatori viide Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 18. veebruari 2013. a otsusele asjas nr 3-1-1-89-12 ei ole asjasse puutuv. Selles

otsuses käsitleti olukorda, kus tunnistaja keeldus maakohtu istungil ütluste andmisest, põhjendades

seda hirmuga ühe süüdistatava ees. Süüdistatavatel ja nende kaitsjatel ei olnud võimalik maakohtu

istungil tunnistajat küsitleda. Erinevalt osutatud kriminaalasja tehioludest kuulati aga J. K. maakohtus

tunnistajana vahetult üle ja süüdistatav ning kaitsja said teda küsitleda.

10.3 Vaidlus on tekkinud selle üle, et 5. märtsi 2013. a avalduses teatas tunnistaja maakohtule, et ta

andis A. Jõhvikut alusetult süüstavaid ütlusi. 1. juuni 2013. a kuupäevaga dateeritud

ringkonnakohtule adresseeritud avalduses selgitas J. K. seevastu, et apellatsioonikohtus ta ütlusi anda

ei soovi ja jääb ristküsitlusel räägitu juurde. Kujunenud olukorras tuli ringkonnakohtul võtta

seisukoht, kas tunnistaja korduv ülekuulamine on KrMS § 15 lg 2 kohaselt vajalik. Selliselt ongi

ringkonnakohus toiminud, põhistades, miks ta kaitsja taotluse rahuldamata jättis. Kolleegiumi

hinnangul sedastas apellatsioonikohus põhjendatult, et kuivõrd J. K. selgitas avalduste erinevuse

põhjusi, kinnitades seejuures ristküsitlusel räägitu õigsust ja jäädes varem antud ütluste juurde, ei

oleks tema korduv ülekuulamine tõendamiseseme asjaolude kohta võimaldanud uut informatsiooni

saada. Seega tugines ringkonnakohus otsuse tegemisel kooskõlas KrMS § 15 lg 2 p-ga 2 õigustatult

maakohtu istungil vahetult uuritud ja apellatsioonimenetluses avaldatud tunnistaja ütlustele. Väidetav

tunnistaja mõjutamine leidis aset pärast tema ristküsitlemist maakohtus, mille tõttu ei saanud tema

ütluste sisu sellest muutuda. Kuna J. K. jäi ristküsitlusel antud ütluste juurde, ei ole ähvardamise

asjaolud praeguse kriminaalmenetluse esemeks olevate tegude tehioludega seotud ja sellega seonduv

võib olla eraldiseisva kriminaalmenetluse esemeks. Nendel põhjustel ei ole tunnistaja

ringkonnakohtus üle kuulamata jätmine ja otsuses tema maakohtus antud ütlustele tuginemine

käsitatav KrMS § 15 nõuete ega ka süüdistatava konfrontatsiooniõiguse rikkumisena.

III

11. Kriminaalkolleegium on senises praktikas olnud seisukohal, et kui tegemist on diametraalselt

lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei

suuda mõistuspäraselt ja kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajal antud ütluste erinevuse põhjust,

tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui isik suudab kohtule usutavalt

ja arusaadavalt selgitada, miks ta on erineval ajal andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks

lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. märtsi 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-113-06, p 17). Kirjeldatud arusaam

põhineb eeskätt tõdemusel, et isik, kes annab vähemalt mingis osas valeütlusi, muutub tõendi allikana

tervikuna ebausaldusväärseks, sest olukorras, kus ta on juba valetanud, ei ole piisavat alust uskuda, et

tema ülejäänud ütlused vastavad tõele. Seda ka olenemata vastuolude puudumisest tema poolt

kohtueelsel uurimisel ja ristküsitlusel räägitu vahel.

12. Praeguse kohtuasja näitel saab aga järeldada, et eespool refereeritud kolleegiumi seisukoht on

kriminaalmenetluse praktikas osutunud liiga jäigaks ega võimalda alati arvesse võtta konkreetse

kriminaalasja eripära. Kriminaalmenetluse seadustik ei sisalda piirangut, mis välistaks vaadeldava

menetlusõigusliku

küsimuse

käsitlemise

varasemast

erinevalt.

Seda

arvestades

peab

kriminaalkolleegiumi kogu koosseis vajalikuks senist praktikat muuta ja leiab, et kui osa isiku

ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik

ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja

jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Varasema praktika kohaselt oleks tulnud

sellised ütlused tõendikogumist tervikuna välja jätta. Ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad,

tuleb aga kohtul KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnata kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse

kohaselt. Samas jääb kriminaalkolleegium varasemates lahendites väljendatud seisukoha juurde, et

kohtuotsuse rajamine isiku nendele ütluste osadele, milles ilmnevad diametraalsed vastuolud, on

käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 13. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-89-06, p 12).

13. Kolleegium möönab, et isikulisest tõendiallikast pärineva teabe osaliselt ebausaldusväärseks

tunnistamine võimaldab tõstatada tõsiseid kahtlusi samast tõendiallikast pärineva teabe

tõelevastavuse kohta tervikuna. Kahtluste olemasolu iseenesest ei tähenda veel seda, et sellised

ütlused tuleks tõendikogumist automaatselt kõrvale jätta ka osas, milles vastuolud puuduvad,

vaagimata seejuures kriminaalasja eripära. Kujunenud olukorras tuleb kohtul aga veenvalt

põhjendada, missugused on need konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad isiku ütlusi tõendina

osaliselt arvestada. Kolleegiumi arvates võib ütluste osaline arvestamine kõne alla tulla eeskätt siis,

kui ütlused tervikuna puudutavad mitut kuritegu ja diametraalsed vastuolud ilmnevad pelgalt ühe või

mõne teo osas või ka juhtudel, mil mitut toimepanijat hõlmava süüteo puhul esinevad diametraalsed

vastuolud üksnes isikute teopanuse osas. Näiteks püüab isik ristküsitlusel antud ütlustes vähendada

enda teopanuse kaalu või eitada mõne toimepanija osalemist süüteos, andes samal ajal muude kuriteo

tehiolude kohta ühetaolisi ütlusi. Ütluste osalise arvestamise võimalikkust peab kaaluma ka siis, kui

ütlused samal ajal süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ja isik on ütluste sellisest tähendusest

teadlik. Mõistetavalt tuleb ka nende juhtumite korral otsustada, kas isiku ütluste see osa, milles

diametraalsed vastuolud puuduvad, on usaldusväärne tõend ja kas sellistele ütlustele saab otsuses

tugineda või tuleb need sarnaselt ülejäänud ütluste osaga tõendikogumist välja jätta.

14. Eelöeldut kokku võttes nõustub kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu seisukohaga, et

võimalik on olukord, kus isiku ütlused loetakse osaliselt usaldusväärseks ning neile tuginetakse

kohtuotsuse tegemisel, ülejäänud ütluste osa jäetakse aga tõendikogumist välja nendes esinevate

diametraalsete vastuolude tõttu. Küsimus selle kohta, kas ja missugustel tingimustel ütlusi osaliselt

arvestada saab, tuleb lahendada igas kohtuasjas eraldi.

15. J. K. ütlused puudutavad A. Jõhvikule süüksarvatavaid tegusid, mis on kvalifitseeritud

karistusseadustiku nelja erineva paragrahvi järgi, kusjuures mõne KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8 ja 9 järgi

kvalifitseeritud kuriteo osas on tunnistaja käsitatav A. Jõhviku suhtes endise kaassüüdistatavana.

Kohtud leidsid, et J. K. ütlused on olulises osas usaldusväärsed. Analüüsides küsimust tunnistaja

ütluste osalise usaldusväärsuse kohta, märkis ringkonnakohus, et varguste kohta antud ütlustes püüdis

J. K. enda rolli grupilistes kuritegudes vähendada, kuid see, missugune isik kellegi hinnangul kuriteo

initsiaatoriks oli, ei ole tõendamiseseme asjaoludega seotud. Teiseks süüstavad sellised ütlused ka J.

K.-d ennast ja seetõttu tuleb neid hinnata kogumis teiste tõenditega. Maakohtu järeldus, et varguste

algatajaks oli A. Jõhvik, ei tugine siiski pelgalt tunnistaja ütlustele. KarS § 203 järgi kvalifitseeritud

teo osas sedastas apellatsioonikohus, et kuivõrd selle süüdistusega seotud tegude suhtes kuulub

kriminaalmenetlus KrMS § 274 lg 1 alusel lõpetamisele, ei ole tunnistaja ütlustele hinnangu andmine

praeguse kriminaalmenetluse ülesanne, kuid nendes ütlustes diametraalseid vastuolusid ei ole. KarS §

414 lg 2 p-s 2 ja § 415 lg-s 1 ettenähtud kuritegude kohta märkis ringkonnakohus, et J. K. ütlused ei

puuduta A. Jõhvikule süüksarvatavate kuritegude tõendamiseseme asjaolusid, sest nende alusel ei saa

lahendada küsimust, kas kuriteod pani toime süüdistatav. Ütlustes ilmnevad vastuolud puudutavad

garaaživõtme vahetamist ja tunnistaja selgitusi, millisel põhjusel ta garaaži sattus, vaidlusalused

esemed leidis ning politseile üle andis.

16. Eelmises punktis refereeritud põhjendustest nähtuvalt puudutasid tunnistaja ütlused erinevaid

kuritegusid, käsitledes osaliselt ka tõendamiseseme väliseid asjaolusid ja süüstades muu hulgas J. K.-

d ennast. Diametraalsed vastuolud tuvastati aga pelgalt mõne teo osas. Kuna apellatsioonikohus tõi

välja selle, milles vastuolud seisnevad ja missuguses osas puutuvad tunnistaja ütlused asjasse, leiab

kassaator ekslikult, justkui ei oleks arusaadav, missugusele ütluste osale otsuses tugineti. Olles

kindlaks teinud, missugune osa tunnistaja räägitust on ühetaoline, põhistasid kohtud jälgitavalt, miks

need ütlused loeti usaldusväärseks. Ütluste hindamisel arvestati muu hulgas ütluste andmise

asjaolusid ja motiive, ütluste detailsust, sündmuste tajumise asjaolusid ning riimumist teiste

tõenditega. Lähtudes eeltoodust, leiab kriminaalkolleegium, et J. K. ütluste osaliselt usaldusväärseks

lugemisel ja neile süüdimõistva otsuse järelduste rajamisel kriminaalmenetlusõigust rikutud ei ole.

IV

17. KarS § 414 lg 2 p 2 ja § 415 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude puhul põhineb kaitseversioon

väitel, mille kohaselt ei saa kõrvaldada kahtlust, et lõhkeaine ning lõhkeseadeldise olulised osad

võisid garaaži tuua teised isikud.

17.1 Kassaator märgib iseenesest õigesti, et 26. märtsil 2012 toimunud läbiotsimisel rikuti

kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid. KrMS § 91 lg 6 järgi tutvustatakse läbiotsimist rakendades

isikule, kelle juures läbi otsitakse, või tema täisealisele perekonnaliikmele või selle juriidilise isiku

või riigi või kohaliku omavalitsuse asutuse esindajale, kelle juures läbi otsitakse, läbiotsimismäärust,

mille kohta võetakse määrusele allkiri. Vastava isiku või esindaja puudumisel peab kaasama kohaliku

omavalitsuse esindaja. Maakohus tuvastas, et menetlejale teadaolevalt kasutas garaaži süüdistatav,

kuid teda menetlustoimingu juurde ei kutsutud. Läbiotsimise juures ei viibinud ka kohaliku

omavalitsuse esindaja. See tähendab, et läbiotsimisel rikuti KrMS § 91 lg 6 nõudeid.

Kriminaalkolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, nagu oleks läbiotsimise nõuete rikkumise

heastanud garaaži omaniku kaasamine menetlustoimingule, kuivõrd selline järeldus on otseses

vastuolus KrMS § 91 lg-s 6 sätestatuga. Samas tõdes ringkonnakohus põhjendatult, et kõnealusel

läbiotsimise protokollil ei ole KarS § 414 lg 2 p 2 ja § 415 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude

puhul tõendina tähtsust.

17.2 Nimelt ei kummuta 26. märtsil 2012 toimunud läbiotsimise ebaseaduslikuks tunnistamine ja

selle arvestamine, et garaažile oli juurdepääs mitmel isikul, kellest mõned võisid anda valeütlusi,

tõdemust, et tuvastatud on süüdistatava vahetu seos lõhkeaine ning lõhkeseadeldise oluliste osade

käitlemisega. Tõendite analüüsimisel välistasid kohtud võimaluse, et vaidlusalused esemed toodi

garaaži pärast 26. märtsil 2012 toimunud läbiotsimist. Teisalt välistati seegi, et lõhkeaine ja

lõhkeseadeldise oluliste osade ebaseadusliku käitlemisega võisid olla seotud muud isikud, k.a J. K.

Kritiseerides neid asjaolusid puudutavaid seisukohti, jätab kassaator tähelepanuta, et A. Jõhviku

süüdimõistmine ei põhine pelgalt välistamismeetodist tulenevatel järeldustel, vaid kõigil tõenditel

kogumis.

17.3 Tõenditena, mis seovad sündmuskohalt leitud lõhkeaine ja lõhkeseadeldise olulised osad just A.

Jõhvikuga, on esmajoones nimetatud 15. augusti 2012. a ekspertiisiakti nr 12E-GE0423, eksperdi

kohtuistungil antud ütlusi ning süüdistatava ja A. L.-i vahelise telefonivestluse sisu kajastavat

jälitustoimingu protokolli. Ekspertiisiakti ja eksperdi ütluste kohaselt saadi ühelt lõhkeaine pakilt ja

lõhkeaine pakendamiseks kasutatud kahelt kilekotilt võetud proovidest DNA-analüüsil täisprofiilid,

mis on suure tõenäosusega seostatavad süüdistatavalt võetud võrdlusproovides sisalduva bioloogilise

materjaliga. Ekspertiisiakti ja eksperdi ütlustega haakub otseselt jälitustoimingu protokolli kantud

telefonivestluse sisu, milles A. Jõhvik ja A. L. räägivad J. K. bioloogilise materjali leidmisest

garaažis olnud kilekotilt, A. L.-ilt bioloogilise materjali võtmisest ning selle seostamisest viimase

poolt garaaži tassitud karpidega, kusjuures süüdistatav lubas vestluse käigus A. L.-i osalust eitada.

Vähetähtis ei ole seegi, et J. K. ütluste kohaselt nägi ta sama kotti, millest lõhkeaine leiti, ajal, mil

tema ja A. Jõhvik süüdistatava asju ühest garaažist teise kolisid. Kõnealuseid tõendeid on kohtud

põhjalikult analüüsinud, järeldades tõendikogumi põhjal õigustatult, et KarS § 414 lg 2 p 2 ja § 415 lg

1 järgi kvalifitseeritud kuriteod pani toime süüdistatav.

18. Kassaatori arvamuse kohaselt tõlgendas maakohus A. Jõhviku ja A. L.-i vahelise telefonikõne

sisu ekslikult, mille tõttu ta taotleski ringkonnakohtus teabesalvestise vahetut kuulamist, kuid see

taotlus jäeti alusetult rahuldamata.

18.1 Jälitustoimingu tegemise ajal kehtinud KrMS § 113 lg 1 kohaselt vormistati jälitustoiminguga

saadud teave jälitusprotokollis. Sama paragrahvi 4. lõike kohaselt tuli protokollile lisada

jälitustoiminguga saadud foto, film, heli- või videosalvestis või muu teabetalletus üksnes vajadusel.

Samasugused nõuded on ette nähtud 1. jaanuaril 2013 jõustunud KrMS § 12610 lg-tes 1 ja 2.

Arvestades, et jälitusprotokoll on KrMS § 63 lg 1 järgi iseseisev tõendiliik, peab just see olema

vahetu kohtuliku uurimise esemeks. Samal ajal oli 1. jaanuarini 2013 kehtinud KrMS §-s 118 ette

nähtud jälitustoimingu vahetuks tulemiks teabesalvestis ja selle põhjal koostatud jälitusprotokoll

kujutas endast sisuliselt teabesalvestise üleskirjutust. Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas

leidnud, et jälitusprotokolli vastavust teabesalvestisele peab olema võimalik kontrollida, sest olles

tuletatud tõendiks, ei ole välistatud näiteks inimlike eksituste esinemine teabesalvestisel fikseeritu

vormistamisel jälitusprotokolliks. Kui kohtumenetluse poolel või kohtul on tekkinud kahtlus

jälitustoimingu protokollis kajastatud teabe õigsuses, tuleb kohtulikul arutamisel kontrollida

jälitusteabe kirjaliku fikseerimise tulemuse ehk jälitusprotokolli vastavust jälitustoiminguga saadud

salvestise sisule, kuulates või muul viisil vahetult uurides teabesalvestist ennast (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-63-08, p-d 14.2-14.3). Seejärel tuleb

kohtul KrMS § 312 nõuetest lähtudes otsuses analüüsida, kas jälitustoimingu protokollis ja selle

aluseks oleval teabesalvestisel talletatu on omavahel kooskõlas, ning vaagida jälitustoiminguga

saadud tõendi usaldusväärsusega seonduvat. Vastasel juhul võib nii kohtuotsus kui ka teabesalvestise

vahetu kontrollimise tulem osutuda põhjenduste puudumise tõttu jälgimatuks, mis kujutab endast

kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-119-09, p 24).

18.2 Praeguses asjas maakohus jälitustoimingu protokolli aluseks olevat teabesalvestist vahetult ei

uurinud, kuna selleks ei esitatud taotlust. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt ei eita süüdistatav ega

kaitsja seda, et A. L.-i ja A. Jõhviku vaheline telefonivestlus toimus jälitustoimingu protokollis

fikseeritud kujul. Kassaator ei nõustu pelgalt selle tõendi hindamisest tehtud järeldustega. Kirjeldatud

asjaoludel jättis ringkonnakohus taotluse teabesalvestise kuulamiseks põhjendatult rahuldamata.

Tegemist ei ole olukorraga, kus jälitustoimingu protokolli ja selle aluseks oleva teabesalvestise

omavahelise kooskõla suhtes oleks tõstatatud kahtlus ning et sellest lähtudes esinenuks vajadus

vaagida jälitustoiminguga saadud tõendi usaldusväärsust. Kõnealusel tõendil põhinevaid kohtu

järeldusi vaidlustades taotletakse Riigikohtult sisuliselt uute faktiliste asjaolude tuvastamist, mis ei

ole KrMS § 363 lg 5 kohaselt kassatsioonikohtu pädevuses.

19. Lähtudes eeltoodust, ei anna kassaatori väited alust mõista A. Jõhvik õigeks suures koguses

lõhkeaine ja lõhkeseadeldise oluliste osade ebaseaduslikus käitlemises.

V

20. Kaitsja on vaidlustanud ka süüdistatavale mõistetud karistuse raskuse, esitamata samas ühtegi

tõsiselt võetavat argumenti, mis selles osas kohtuotsuste seaduslikkuse kahtluse alla seaks. Karistuse

mõistmist puudutavates põhjendustes osutas maakohus tõepoolest sellele, et kohtupraktika kohaselt

on lihtmenetluses mõistetavad karistused võrreldes üldmenetlusega kergemad ja süüdistatav

kokkuleppemenetlusega ei nõustunud. Selline seisukoht ei võimalda aga kuidagi tõdeda, et A.

Jõhvikule mõisteti raskem karistus põhjusel, et ta kokkuleppemenetluse kohaldamisest keeldus või et

mõistetud karistus ei vasta tema süü suurusele. Kriminaalkolleegiumi hinnangul järgiti karistuse

mõistmisel ja liitkaristuse moodustamisel KarS § 56 lg 1, § 63 lg-te 1 ja 2 ning § 64 lg 1 nõudeid ja

põhistati veenvalt, missugused asjaolud tingivad süüdlase karistamise just sellises määras, s.o

vangistusega 7 aastaks. Ringkonnakohus märkis õigustatult, et olukorras, kus maakohtul oli võimalik

üksikkaristuste määrasid arvesse võttes karistada süüdistatavat kuni 10-aastase vangistusega, ei saa

tema karistusõiguslikku kohtlemist pidada liialt rangeks.

VI

21. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2013. a otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Saale Laos