3-1-1-131-13 · Riigikohus

Eriarvamus kriminaalasjas nr 3-1-1-131-13

1. Ma ei nõustu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu 8. mai 2014. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-

1-131-13 (otsus), millega jäeti Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2013. a otsus kriminaalasjas

Anatoli Jõhviku süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8 ja 9, § 414 lg 2 p 2 ning § 415 lg 1 järgi

muutmata ja süüdistatava kaitsja kassatsioon rahuldamata. Jagan süüdistatava kaitsja vandeadvokaat

Vladimir Sadekovi seisukohta selles, et hageja asendamine ei ole käsitatav tsiviilhagi muutmise ega

täpsustamisena, vaid see tähendab uue hagi esitamist ja selline uue hagi esitamine ei ole kriminaalasja

kohtuliku arutamise käigus võimalik. Samuti jään põhimõttelisele eriarvamusele otsuse III osas

sisalduva isikulisest tõendiallikast pärineva tõendi osalise arvestamise lubatavuse käsitluse osas.

2. A. Jõhviku vastu seoses KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8 ja 9 järgi kvalifitseeritavate kuritegude

toimepanemisega esitatud tsiviilhagide lahendamise kohta märgin järgmist.

2.1 Esmalt nõustun otsuse p-s 9.1 kirjapanduga selles, et „KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanu

füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga

vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Tingimus, mille kohaselt peab kahju olema

tekitatud vahetult kuriteoga (või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga), tähendab seda, et kannatanuna

saab käsitada üksnes isikut, kelle kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga (õigusvastase

teoga) nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2011. a

määrus asjas nr 3-1-1-97-10, p 17). Eelnevas väljendub muu hulgas kriminaalmenetluse eripära, et

KrMS § 38 lg 1 p-s 2 ette nähtud tsiviilhagi esitamise õigust saab realiseerida üksnes kannatanu.“

2.2 Puutuvalt otsuse tsiteeritud punkti (9.1) viimasesse lausesse ei saa aga jätta tähelepanuta, et KrMS

§ 38 lg 1 p 2 ei näe ette üksnes kannatanu tsiviilhagi esitamise õigust, vaid ka selle õiguse

realiseerimise kindla korra. Nii annab KrMS § 38 lg 1 p 2 kannatanule õiguse esitada tsiviilhagi vaid

uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu ja hiljemalt KrMS § 225 lg-s 1 sätestatud tähtajaks,

s.o hiljemalt kümne päeva jooksul alates kriminaaltoimiku tutvustamisest. Olulise kaaluga on sellest

aspektist ka KrMS § 225 lg 11, mis sätestab, et pärast sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja

möödumist esitatud tsiviilhagi tagastab prokuratuur määrusega, selgitades kannatanule õigust esitada

hagi tsiviilkohtumenetluse korras. Seega väljendub kriminaalmenetluse eripära tsiviilhagi esitamisel

erinevalt otsuse p 9.1 viimases lauses märgitust selles, et tsiviilhagi esitamise õigust saab

kriminaalmenetluses realiseerida vaid kannatanu, kes esitab hagi uurimisasutuse või prokuratuuri

kaudu hiljemalt kümne päeva jooksul alates kriminaaltoimiku tutvustamisest - hiljem esitatud

tsiviilhagi tagastatakse, mis aga ei võta kannatanult võimalust esitada hagi tsiviilkohtumenetluse

korras.

2.3 Otsuse p-s 9.2 on märgitud, et süüdistusakti järgi hõivas A. Jõhvik ebaseadusliku omastamise

eesmärgil ka AS-ile Aatmaa, Temeko Metall OÜ-le, Reusner AS-ile, Krisling OÜ-le ja Hitech

Autoteenindus OÜ-le kuuluvat vara, tekitades neile varalist kahju. Seega on õige süüdistuse teksti

põhjal tehtud ühemõtteline järeldus, et need äriühingud on seetõttu KrMS § 37 lg 1 mõttes

kannatanud, kellel on õigus esitada KrMS § 38 lg 1 p 2 alusel tsiviilhagi vargustega tekitatud kahju

hüvitamiseks. Ometi ei nõustu ma kolleegiumi kogu koosseisu enamusega selles, et need äriühingud

on kõnealust õigust kasutanud. Väidan vastupidist - minu hinnangul ei ole AS Aatmaa, Temeko

Metall OÜ, Reusner AS, Krisling OÜ ja Hitech Autoteenindus OÜ selles asjas KrMS § 38 lg 1 p-s 2

ja § 225 lg-s 1 sätestatud korras tsiviilhagi esitanud. Muuhulgas leian oma seisukohale kinnitust

otsuse p-s 9.2 kirjapandust, mille kohaselt on süüdistusaktile lisatud tsiviilhagides hagejatena

märgitud M. R., H. L., D. V., T. K. ja A. V. Vaidlust ei ole selles, et need isikud hagi ka esitasid.

TsMS § 205 lg 2 kohaselt on hageja isik, kes on esitanud hagi, kostja aga isik, kelle vastu on hagi

esitatud. Oluline on seejuures tähele panna, et kui kostja asendamine ja kaasamine on hagi

läbivaatamisel võimalik (TsMS § 208), siis hageja asendamine võimalik ei ole.

2.4 Õige on otsuses märgitu, et hagi esitanud M. R., H. L., D. V., T. K. ja A. V. on äriregistri andmete

kohaselt kannatanuteks olevate äriühingute juhatuse liikmed. Samuti tuleb nõustuda otsuse

ühemõttelise tõdemusega, et M. R., H. L., D. V., T. K. ja A. V. ei ole ega saagi olla kõnealuses asjas

KrMS § 37 lg 1 kohaselt kriminaalmenetluses kannatanuks. Selle põhjal on aga tehtud järeldus, et

kuivõrd M. R., H. L., D. V., T. K. ja A. V. ei ole kannatanud, kellel oleks õigus esitada

kriminaalmenetluses iseseisvalt tsiviilhagi, on hagi esitanud AS Aatmaa, Temeko Metall OÜ,

Reusner AS, Krisling OÜ ja Hitech Autoteenindus OÜ. Ma ei oska sellise järeldusega kuidagi

nõustuda. Minu hinnangul tähendab kriminaalmenetluses tuvastatud asjaolu - et hagi esitanud isik ise

ei ole ega saagi olla selles asjas kannatanu - seda, et tema esitatud hagi kriminaalmenetluses läbi

vaadata ei saa ja tema asemele ei saa kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus „tekkida“ n.ö kohast

hagejat. Lisan vaid seda, et minu arusaamise kohaselt tuleb taolised vead kõrvaldada maakohtu

eelmenetluses. Tuvastanud, et hagi esitanud isik ei saa selles asjas olla kannatanu, ei pea kohus

hakkama välja selgitama, kas hagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kirjeldus on kokkulangev

kuriteo tehioludega ja kas on võimalik leida kedagi (otsuse p-de 9.2 ja 9.3 kontekstis loe: kas on

võimalik täpsustada) kes kannatanutest paremini „hagejaks sobib“.

2.5 Selle teema lõpetuseks veel niipalju, et õigustades kõnealuses asjas „hagide täpsustamist nendes

ilmnenud ebaselguste kõrvaldamiseks“ viidatakse otsuse p-s 9.3 ka Riigikohtu erikogu 22. veebruari

2013. a otsusele asjas nr 3-1-1-106-12, täpsemalt selle otsuse p-le 45. See viide käesolevas otsuses

kirjapandut ei toeta ja on seetõttu eksitav. Viidatud otsuses leidis erikogu, et tsiviilhagis selle isiku

nimetamata jätmine, kelle vastu hagi on esitatud, on üldjuhul käsitatav sellise puudusena, mille

kõrvaldamiseks on kohus kohustatud KrMS § 2631 lg 1 järgi kannatanule eelmenetluses tähtaja

määrama, ning et tsiviilhagis esitatud nõude adressaadi täpsustamiseks kannatanule tähtaja

määramine, aga ka nõude adressaadi täpsustamine kannatanu enda initsiatiivil on siiski võimalik ka

kohtuliku arutamise ajal. Selline järeldus on igati põhjendatav kriminaalmenetluse eripäraga. Nt saab

kannatanu kuriteo toimepannud ja sellega kahju tekitanud isikust sageli teada oluliselt hiljem kui

kahju tekitamisest, ja sedagi uurimisasutuse/prokuratuuri abil, või toob kriminaalasja kohtuliku

arutamise käigus tuvastatu kaasa vajaduse nõude adressaadi muutmiseks või täpsustamiseks. Ka saab

seda järeldust põhjendada asjaoluga, et tsiviilkohtumenetluses on võimalik kostja asendamine ja

kaasamine, samuti näeb TsMS § 3401 lg 1 ette võimaluse menetlusdokumendi teatud puuduste

kõrvaldamiseks. Kriminaalmenetlusest ei tulene aga mingisugust eripära, mis takistaks äriühingust

kannatanul (olgu siis seadusliku või lepingulise esindaja vahendusel) korrakohase hagi esitamist

kriminaalmenetluses selleks ettenähtud tähtaegade jooksul. Ka ei ole tsiviilkohtumenetluses võimalik

hageja muutmine ja selles osas hagi puuduste kõrvaldamine.

2.6 Eeltoodu tõttu ei pea ma käesolevas asjas asetleidnud „hagiavalduse täpsustamist kohtuistungi

käigus“ lubatavaks.

3. Järgnevalt põhjendan lühidalt, miks ma ei nõustu otsuse III osas sisalduva käsitlusega isikulisest

tõendiallikast pärineva tõendi osalise arvestamise lubatavusest ja sellest tulenevalt kohtupraktika

põhimõttelise muutmisega.

3.1 Otsuse p-s 11 on kokkuvõtvalt sõnastatud Riigikohtu senises praktikas omaksvõetud (sealhulgas

kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu poolt rõhutatud) seisukohad. Ja nimelt: kui isiku ütlustes on

diametraalselt lahknevad erinevused ja ta ei suuda mõistuspäraselt ja kohtule arusaadavalt selgitada

erinevuse põhjust, tuleb selle isiku ütlused tervikuna ebausaldusväärsena kõrvale jätta; kui ta aga

suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks ta on andnud erinevaid ütlusi, saab nendest

lugeda usaldusväärseks kohtus (mitte kohtueelses menetluses) antud ütlused.

3.2 Sellise praktika kujundamine lähtus muuhulgas arusaamast, et ühe isiku poolt menetluse käigus

antud ütlused on üheks tõendiks, mitte aga paljudeks erineva usaldusväärsusega tõenditeks, ja lisaks

põhimõttest, et kohus saab üldjuhul lähtuda kohtulikul arutamisel isikulise tõendiallika poolt esitatud

ja seega vahetult uuritud ütlustele. Oldi arvamusel, et isik, kes annab vähemalt mingis osas valeütlusi,

muutub tõendi allikana tervikuna ebausaldusväärseks, sest olukorras, kus ta on juba valetanud, ei ole

piisavat alust uskuda, et tema ülejäänud ütlused vastavad tõele. Lihtsustatult kokku võttes - olukorras,

kus isik ei suutnud mõistuspäraselt ja kohtule arusaadavalt selgitada oma ütluste diametraalse

lahknevuse põhjust, ei räägitud ütluste (või selle erinevate osade) ebausaldusväärsusest vaid

tõendiallika enese ebausaldusväärsusest, ning leiti, et isiku süüditunnistamisel ei saa tugineda

ebausaldusväärsest isikulisest tõendiallikast pärinevale tõendile. Pean sellist lähenemist jätkuvalt

õigeks ega näe kaalukaid argumente senise praktika muutmiseks. Liiati praeguse kohtuasja pinnalt.

Tähelepanuväärne on samuti asjaolu, et ka seadusandja on kriminaalmenetlusõiguse arendamisel

lähtunud juba aastaid samadest arusaamadest. Nii on viimastel aastatel toimunud ulatuslikud

muudatused isikulisest tõendiallikast pärinevate tõendite kohtuliku uurimise regulatsioonis (nt ütluste

deponeerimine ja deponeeritud ütluste kasutamine, abivahendite kasutamine ja „mälu

värskendamine“ ristküsitlusel, muudatused tunnistaja usaldusväärsuse kontrollimisel, varasemate

ütluste kasutamise võimalused kohtulikul uurimisel), mis on lähtunud Riigikohtu varasemast

praktikast või on moodustanud sellega ühtset tervikut.

3.3 Otsuse p-s 12 tõdes kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu enamus pärast kaheksa-aastast

vastupidist seisukohta ootamatult, et: „Praeguse kohtuasja näitel saab aga järeldada, et eespool

refereeritud kolleegiumi seisukoht on kriminaalmenetluse praktikas osutunud liiga jäigaks ega

võimalda alati arvesse võtta konkreetse kriminaalasja eripära.“. Seda arvestades leidis kolleegium, et

kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud

ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused

tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Ütluste seda osa,

milles vastuolud puuduvad, tuleb aga kohtul KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnata kogumis teiste

tõenditega oma siseveendumuse kohaselt.

3.4 Loomulikult ei tähenda kohtupraktikasse raiutud seisukoht seda, et see on igavene - kohtupraktika

saab muutuda ja peabki muutuma. Seega ei ole kohtupraktika muutmises ja muutumises iseenesest

midagi taunimisväärset. Ometi olen seda meelt, et kohtupraktika taoline ootamatu ja põhimõtteline

muutmine vajab põhjendamist. Kahetsusväärselt ei nähtu otsusest aga ühtegi tõsiseltvõetavat

argumenti, millega võiks praktika kõnealust muutust põhjendada, rääkimata siis põhjenduste

veenvusest. Kolleegiumi kogu koosseisu enamus leidis, et esiteks näitab praegune kohtuasi senise

praktika jäikust, teiseks ei võimalda senine praktika võtta arvesse konkreetse kriminaalasja eripära, ja

kolmandaks ei sisalda kriminaalmenetluse seadustik piirangut, mis välistaks vaadeldava

menetlusõigusliku küsimuse käsitlemise varasemast erinevalt. Ja see ongi kogu põhjendus

aastatepikkuse praktika muutmiseks.. Otsusest ei selgu, milles seisnes senisele praktikale üllatuslikult

etteheidetav „jäikus“, nagu ka seda, mis on praeguse kohtuasja eripära või kuidas senine praktika ei

võimaldanud konkreetse kriminaalasja eripära arvesse võtta. Argumendil, et kriminaalmenetluse

seadustik ei sisalda piirangut, mis välistaks vaadeldava menetlusõigusliku küsimuse käsitlemise

varasemast erinevalt, ei ole aga praktika muutmisele tõuke andmisel sootuks mingisugust kaalu.

Seetõttu leian, et eriarvamuse p-s 3.2 märgitud ja senise praktika kujundamise aluseks olnud

arusaamade valguses on pikaajalise praktika muutmine jäänud sisuliselt põhjendamata.

3.5 Minu hinnangul seisneb kolleegiumi seisukoha muutus eelkõige selles, et kui olukorras, kus isik

ei suutnud mõistuspäraselt ja kohtule arusaadavalt selgitada oma ütluste diametraalse lahknevuse

põhjust, räägiti varem tõendiallika enese ebausaldusväärsusest, siis nüüdsest räägitakse samas

olukorras isiku poolt antud ütluste erinevate osade ebausaldusväärsusest, ehk teisisõnu - kui

varasemas praktikas loeti ühe isiku poolt menetluse käigus antud (ühest isikulisest tõendiallikast

pärinevad) ütlused üheks tõendiks, siis nüüdsest võib ühest isikulisest tõendiallikast tulla lugematul

arvul erinevaid tõendeid (nt ühed ütlused enda rolli kohta, teised kaastäideviijate kohta, kolmandad

mõne üksiku kannatanu kohta, neljandad mõne kuriteo kohta jne, jne) ja kõik need erinevad tõendid

on kogumis teiste tõenditega ka hinnatavad (välja arvatud osas, kus isik ei ole suutnud

mõistuspäraselt ja kohtule arusaadavalt selgitada erinevatel aegadel samas küsimuses antud ütluste

diametraalse lahknevuse põhjust).

3.6 Praktika muutus tekitab arusaamatust kohtuliku uurimise ja kohtu otsustuse põhistamise praktilise

poole pealt. Otsuse p-s 13 möönab kolleegium, et isikulisest tõendiallikast pärineva teabe osaliselt

ebausaldusväärseks tunnistamine võimaldab tõstatada tõsiseid kahtlusi samast tõendiallikast pärineva

teabe tõelevastavuse kohta tervikuna. Sellega tuleb kahtlemata nõustuda. Edasi märgib kolleegium

aga, et: „Kahtluste olemasolu iseenesest ei tähenda veel seda, et sellised ütlused tuleks

tõendikogumist automaatselt kõrvale jätta ka osas, milles vastuolud puuduvad, vaagimata seejuures

kriminaalasja eripära. Kujunenud olukorras tuleb kohtul aga veenvalt põhjendada, missugused on

need konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad isiku ütlusi tõendina osaliselt arvestada.“. Täielikult

jääb otsusest arusaamatuks, milles seisneb otsuse kontekstis tõendi usaldusväärsuse hindamisel

„kriminaalasja eripära“ ja selle „vaagimine“ - otsuses on asutud ju seisukohale, et varasem praktika

on väär ja nüüd tuleb „ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, kohtul KrMS § 61 lg 2 kohaselt

hinnata kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt“ (vt otsuse p 12). „Kriminaalasja

eripära“ ega selle „vaagimine“, nagu ka otsuse p-s 13 antud näidisloetelu seda põhimõtet ei väära. Ei

saa ju kujutada ette olukorda, kus lubatavad tõendid jäetakse tõendite kogumis siseveendumuse

kohaselt hindamata, põhjendades seda kriminaalasja eripäraga. Lisaks jääb arusaamatuks, mida peab

kohus ütluste osalisel hindamisel veenvalt põhjendama. Kui üldiselt tuleb erilise hoolega põhjendada,

miks jätab kohus mõne tõendi (nüüdsest ka ütluste mingi osa) tõendikogumist välja, ehk hindamata,

siis nüüd näib, et lisaks sellele on kolleegium pannud kohtutele ka teisesuunalise kohustuse, s.o

kohustuse põhjendada erilise veenvusega ka seda, miks mingi tõend (või ütluste mingi osa)

kogumisse võetakse ja seda hinnatakse.

3.7 Otsusest näib, et edaspidi soovitakse ühest isikulisest tõendiallikast pärineva tõendi

usaldusväärsuse hindamist n.ö osade kaupa. Sellisel juhul jääb aga täielikult arusaamatuks, miks jäi

kolleegium mõneti varasemate ja uue praktikaga haakumatute seisukohtade juurde. Märkis ju

kolleegium otsuse p-s 12, et: „ Samas jääb kriminaalkolleegium varasemates lahendites väljendatud

seisukoha juurde, et kohtuotsuse rajamine isiku nendele ütluste osadele, milles ilmnevad

diametraalsed vastuolud, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2

mõttes“. Kolleegiumi uue praktika valguses ei ole aga selliseks piiranguks enam vähimatki õigustust

- kui kohus saab hinnata ühest allikast pärinevaid ütlusi (mis-iganes) osade kaupa, saab ta anda

hinnangu ka diametraalselt lahknevate osade usaldusväärsusele.

3.8 Kokkuvõttes leian, et kolleegiumi senisest praktikast lahtiütlemine on olnud läbimõtlematu ja

seda ei ole nõuetekohaselt põhjendatud. Samuti kaotab see selgepiirilise lähenemise isikulisest

tõendiallikast pärineva tõendi usaldusväärsusele hinnangu andmisel, toodab selgusetust ega toeta

kriminaalmenetlusõiguse viimaste aastate arenguid.

Hannes Kiris