3-1-1-131-13 · Riigikohus

Eriarvamus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsuse nr 3-1-1-131-13

juurde

I

Jään eriarvamusele eeskätt Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-131-13 (edaspidi otsus) põhiosa alapunktides II

(eriarvamuse tekstis alapunkt A) ja III (alapunkt B) esitatud analüüsi ja järelduste osas ning püüan

enda erimeelsust põhjendada järgmisel moel.

A

1. Otsuse p-s 10.1 on KrMS § 15 lg 2 teksti õigesti refereerides märgitud, et ringkonnakohtu lahend

võib tugineda nii tõenditele, mida on ringkonnakohtus asetleidval kohtulikul arutamisel suuliselt

esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (KrMS § 15 lg 2 p 1) kui ka tõenditele, mida

ringkonnakohus ise ei ole küll vahetult uurinud, kuid mida on eelnevalt vahetult uuritud maakohtus ja

mis on apellatsioonimenetluses avaldatud (KrMS § 15 lg 2 p 2).

2. Otsuse

kõnealuses

punktis

märgitakse

õigesti

sedagi,

et

kuigi

praktikas

(meie

apellatsioonimenetluse eripärast tulenevalt) üldjuhul tõepoolest tuginevadki ringkonnakohtu lahendid

tõenditele, mida on vahetult uurinud maakohus ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud, siis on

meie kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt teatud juhtudel - ja seda eeskätt just ausa

kohtumenetluse huvides - lausa kohustuslikus korras vaja uurida ka apellatsioonimenetluses tõendeid

vahetult. Tasub tähele panna, et selline kohtupraktika põhimõtteline seisukoht ei sea võrdlusmärki

KrMS § 15 lg 2 p-des 1 ja 2 sisalduvate võimaluste vahele, vaid eelistatakse selgelt KrMS § 15 lg 2

p-s 1 sätestatud võimalust.

3. Õige on ka see, et kohtupraktika kõnealune seisukoht pärineb eeskätt ja põhiliselt Riigikohtu

lahendist 3-1-1-17-03. Paraku ei viidata minu meelest Otsuses sellele lahendile piisavalt korrektselt ja

käesoleva kohtuasja konteksti arvestavalt. Nimelt märgitakse Otsuse p-s 10.1 (viitega Riigikohtu

lahendi 3-1-1-17-03 p-le 14 ) küll seda, et tõendite vahetust suulisest uurimisest loobumine võib olla

ringkonnakohtus õigustatud näiteks juhtudel, mil kohus lahendab vaid õiguslikke küsimusi. Samas

aga asjaolusid, mille puhul ei tohi hoiduda tõendite vahetust uurimisest ringkonnakohtus, on leidnud

võrdlemisi põhjalikku kajastamist hoopis Riigikohtu selle lahendi p-des 15-19.

4. Olen seda meelt, et ka käesoleva kohtuasja asjaolud oleks pidanud kas kohustuslikus korras kaasa

tooma J. K. vahetu ülekuulamise ringkonnakohtus või vähemalt tema poolt maakohtus antud ütluste

usaldusväärsuse kahtluse alla seadmise. Otsuse p-s 10.3 sisalduvad J. K. ringkonnakohtus

ülekuulamata jätmise põhjendused (õigustused) ei ole minu arvates veenvad (kui taaskasutada

Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-17-03 sõnastust). Leian, et kõigi nende asjaolude uurimine, mis on seotud

J. K. väitega, et ta andis maakohtus A. Jõhvikut alusetult süüstavaid ütlusi, oleks pidanud olema

apellatsioonimenetluse esemesse kuuluv ja nende asjaoludega seotud tehteid ei oleks ringkonnakohus

tohtinud teha pelgalt vaid mõttes. Selliselt siiski toimides on ringkonnakohus läinud selgelt kergema

vastupanu teed ja jõudnud sisuliselt samasse situatsiooni, mida on Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-17-03

p-s 19 nimetatud ebaõiglaseks.

5. Kooskõlas eelmärgituga on mul raske nõustuda ka Otsuse p-s 10.2 sisalduva väitega, et kassaatori

viide Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-89-12 ei ole asjassepuutuv. On ikka asjassepuutuv: ega erilist

vahet ei ole sellel, kas tunnistaja keeldub ütluste andmisest maakohtu istungil või tunnistab istungi

järel maakohtule saadetud kirjas enda ütlused süüdistatavat rõõnavateks. Mõlemal juhul võib tõsiselt

kahelda ütluste kui tõendi olemasolus.

B

6. Otsuse III osa tegeleb sihipäraselt Riigikohtu senise ja suhteliselt pikaajalise praktika muutmisega.

Kahtlemata võib Riigikohtu praktika ajas muutuda, kui selleks on tungivad põhjused, kui see on

kantud näiteks isikute põhiõiguste senisest veelgi parema tagamise huvidest ja kui neid põhjuseid ka

veenvalt põhjendatakse. Otsuse p-s 12 põhjendatakse praktika muutmise vajadust järgmiselt.

„Praeguse kohtuasja näitel saab aga järeldada, et eelpool refereeritud kolleegiumi seisukoht on

kriminaalmenetluse praktikas osutunud liiga jäigaks ega võimalda alati arvesse võtta konkreetse

kriminaalasja eripära. Kriminaalmenetluse seadustik ei sisalda piirangut, mis välistaks vaadeldava

menetlusõigusliku

küsimuse

käsitlemise

varasemast

erinevalt.

Seda

arvestades

peab

kriminaalkolleegiumi kogu koosseis vajalikuks senist praktikat muuta ja leiab, et kui isiku

ristküsitlusel antud ütlustest osa on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja

isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist

välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud“.

7. Pean kestvalt loogiliselt ja psühholoogiliselt põhjendatuks ning ka seaduse sättest ja mõttest

lähtuvaks arusaama, et kohtus väga selgelt ilmnenud tunnistaja mingite konkreetsete ütluste

kõrvaldamata vastuolud tingivad selle tunnistaja (kui tõendiallika) ebausaldusväärsuse ja välistavad

tõendiallika täielikult selles kohtuasjas tõendamisprotsessist. Usutavasti ei ole inimest, kes ei oleks

elus kordagi (teadlikult ja tahtlikult) valetanud. Ja teisalt: ka mitte paadunud valetaja ei suudaks

ilmselt valetada pidevalt. Ka tema jutus esineb tõenäoliselt hetki, mil ta vähemalt enda teada räägib

tõtt. Ei ole vist võimalik üheselt öelda, et kuidas mõjutab üks konkreetne ilmnenud vale edasist

inimsuhtlust. Need valed võivad olla täiesti erineva tõsidusastmega. Vigurivänt, kelle suu

argisuhtluses üldjuhul alati suitseb, ei pruugi olla kaaslaste poolt üldsegi mitte tõrjutud, isegi siis

mitte, kui iga tema sõna tingib järelkontrolli vajadust. Kuid valel ja valel on vahe sees sõltuvalt

sfäärist, kus need ilmnevad. Kohtumenetlus on valdkond, milles alati suuremal või väiksemal määral

määratakse inimsaatust. Milline peaks olema hoiak inimese suhtes, kes on meile midagi valetanud

valdkonnas, kus määratakse inimese saatust? Tahaksin veel kord toonitada, et ma pean siin silmas

olukorda, mil me oleme kohtus eelnevalt tuvastanud teadliku ja tahtliku valetamise tunnistaja poolt

(kohtueelses menetluses rääkis, et nägi traktorit; kohtumenetluses ristküsitluse tulemina aga selgub, et

ei näinud ja ka põhimõtteliselt ei saanud näha, sest ei olnud kõnealusel ajal sündmuskohal).

7.1 Kas loogiliselt ja ka psühhologiliselt on iseenesest midagi väga valet hoiakus, et sellise

valevorstiga me kohtumenetluses enam üldse ei tegele, sest usaldus on kadunud? Kindlasti mitte.

7.2 Kui tegemist on süüdistuse tunnistajaga, siis kas on meil midagi ette heita kaitsjale, kelle töö

tulemina on selline vale paljastatud ja kes ütleb, et ta ei taha rohkem midagi kuulda süüdistuse

sellisest tõendist? Kindlasti mitte.

7.3 Kuidas õieti peaks prokurör põhjendama vajadust jätkata kõnealuse valeliku tunnistaja kasutamist

uute asjaolude tuvastamiseks? Kas siin mõjuvad kohtule ja ka üldsusele veenvalt sellised (iseenesest

ju täiesti õiged) väited, et ega siis inimene kogu aeg valeta? Ei mõju veenvalt.

8. Eelnevat teiste sõnadega kokkuvõtvalt võib öelda, et praegu kehtiv Riigikohtu praktika ongi

lähtunud loogiliselt ja psühholoogiliselt põhjendatavast reeglist, et kord valelt tabamise pinnalt

isikuline tõendiallikas välistatakse tõendamisprotsessist. Otsusega juurutatav uus lähenemine - jah on

selles mõttes „moodne“, et eitab ka siin reegli võimalikkust-vajalikkust ja peab õigeks postmodernset

printsiibilist lähenemist. See uus lähenemine lähtub eeldusest ja usust, et maailmas ei olegi midagi

kindlat ja et reegliline lähenemine kõnealusele küsimusele ei ole ju kasulik. Aga kellele kasulik?

9. Möönan, et see tänane Riigikohtu praktikast lähtuv lähenemine võib tekitada ka mitmesuguseid

teisi (seega mitte üksnes süüdistus-pragmaatilisi) vastuväiteid. Nii võib filosoofiliselt küsida, et kas

siis tõesti tunnistaja A poolt ühes kriminaalmenetluses T kohta räägitu pinnalt tema jutu tunnistamine

ebausaldusväärseks tähendab seda, et A paigutub ka tulevikuliste kohtumenetluste mõttes n-ö

puutumatute kasti ja tema ütlused mistahes hilisemates kohtumenetlustes on juba 'a priori tõenditena

absoluutselt välistatud?

9.1 Ühelt poolt arvan, et tõepoolest selline teolt tabamine peaks muutma väga ettevaatlikuks

kohtumenetluse poolt, kes soovib mingis tulevikulises kohtumenetluses seda tunnistajat kasutada.

Kahtlevat hoiakut ei saa siin ju kuidagi välistada.

9.2 Samas tuleb silmas pidada, et tõendamiskeeldude teema on vaid (konkreetse) kohtumenetluse

küsimus. Ja ka formaalselt ei sisaldu menetlusõiguses keeldu kasutada tunnistajana isikut, kes on

varasemas menetluses tunnistatud ebausaldusväärseks.

10. Kardan, et otsusega juurutatav kohtupraktika võib külvata selgusetust ja tuua kohtutele kaasa

täiendavaid põhjendamisraskusi. Arvan nimelt, et ka selle uue lähenemise pinnalt on kohtumenetluse

pooltel õigus kohtult nõuda järgmise skeemi kasutamist. Kui näiteks tunnistaja A valetas meile T

suhtes, siis on ta selles kohtumenetluses igal juhul põhimõtteliselt ebausaldusväärne tunnistaja, kelle

suhtes on põhjust kehtestada - ütleme -ebausaldusväärsuse presumptsioon. Kui nüüd näiteks prokurör

tahab siiski kasutada A ütlusi H ja N osas, siis peab prokurör minu arvates igal üksikul juhul selle

ebausaldusväärsuse presumptsiooni kummutama, põhjendades täiendavalt seda, miks nii H kui ka N

osas on siiski põhjust A juttu uskuda. See tähendab mu meelest, et ütluste ühetaolisusest H ja N osas

siin enam usaldusväärsuseks kindlasti ei piisa. Kujutan ette, et täiendav tõendamine tähendab siin

prokuröri poolt umbes järgmist sõnakasutust: "Kuigi tunnistaja A valetas T osas, on meil nendel ja

nendel kaalutlustel (siia peaks siis tulema põhjendus) kindel veendumus, et H ja N osas räägib A tõtt

ja üksnes tõtt". Tunnistagem, et nende viimaste sulgude täitmine ei saa olema kõige kergem ülesanne.

Aga raskused on ületamiseks.

II

11. Olen suuresti nõus ka kolleeg Hannes Kirise eriarvamuse selle osaga, mis sisaldab kriitikat

tsiviilhagi lahendamise, täpsemalt hagejate asendamise kohta. Eriti ebaveenvalt mõjub otsuse

argumentatsioon, mida on H. Kiris käsitlenud eriarvamuse p-s 2.4. On tõepoolest raske mõista

loogikat, millest lähtudes on füüsilistest isikutest hagejate asendamine juriidiliste isikutega võimalik

seetõttu, et need füüsilised isikud ei olnud kannatanud ega oleks seetõttu saanud hagi esitada.

Kriminaalkolleegiumi kõnealune seisukoht ei saa kuidagi olla seotud kriminaalmenetluse eripäraga.

Järelikult on kriminaalkolleegium loonud suurema üldistusastmega tsiviilkohtumenetlusõigusliku

novelli. Kriminaalkolleegiumi pädevus selliseks kohtuõigusloomeks on aga vähemalt küsitav.

Riigikohtunik Eerik Kergandberg