3-3-1-22-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-22-14

Määruse kuupäev

26. mai 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

P.K. kaebus Võru Maavalitsuse 28. detsembri 2012. a

vastuskirja nr 2-3/2287 ja 28. juuni 2011. a vastuskirja nr 5-

10/1355-1 peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 8. novembri 2013. a määrus

haldusasjas nr 3-13-284

Menetluse alus Riigikohtus

P.K. määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada P.K. määruskaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 30. augusti 2013. a määrus haldusasjas nr 3-13-284, millega

tagastati P.K. kaebus ja jäeti esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata, ja Tartu

Ringkonnakohtu 8. novembri 2013. a määruse resolutsiooni p 3 haldusasjas nr 3-13-284. Saata

asi menetlusse võtmise otsustamiseks Tartu Halduskohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. P.K. pöördus 3. juunil 2011 avaldusega Võru maavanema poole, et saada raske uneaegse

hingamishäire ehk uneapnoe raviks CPAP-aparaat.

2. Võru Maavalitsus vastas 28. juuni 2011. a kirjaga nr 5-10/1355-1, et ei saa taotlust rahuldada,

kuna CPAP-aparaat ei kuulu maavalitsuste kaudu soodustusega finantseeritavate tehniliste

abivahendite hulka, mis on sätestatud sotsiaalministri 14. detsembri 2000. a määruse nr 79 „Tehniliste

abivahendite taotlemise ja soodustingimustel eraldamise tingimused ja kord“ (edaspidi määrus nr 79)

lisa 1 ja lisa 2 loeteludes. Maavalitsus soovitas P. K.l pöörduda toetuse saamiseks Võru

Linnavalitsuse poole.

3. P. K. esitas 21. detsembril 2012 uuesti Võru maavanemale avalduse sooviga saada CPAP-aparaat

100%-lise soodustusega.

4. Võru Maavalitsus teatas 28. detsembri 2012. a vastuskirjaga nr 2-3/2287 P. K.le, et Võru

Maavalitsuse pädevusse ei kuulu CPAP-seadme omaosaluseta saamise tagamine. Võru Maavalitsus

selgitas, et isikutel ei ole võimalik riigilt taotleda 100%-lise soodustusega, st tasuta abivahendeid ning

omaosalus tuleb taotlejal ise tasuda või pöörduda kohaliku omavalitsuse poole toetuse saamiseks.

Võru Maavalitsus soovitas P. K.l pöörduda toetuse saamiseks Võru Linnavalitsuse poole.

5. P. K. esitas 6. veebruaril 2013 Tartu Halduskohtule kaebuse Võru Maavalitsuse 28. detsembri

2012. a vastuskirja nr 2-3/2287 ja 28. juuni 2011. a vastuskirja nr 5-10/1355-1 peale. Kaebaja märgib,

et eriarsti koostatud tervisekaardi kohaselt on tal raske uneaegne hingamishäire, mille ravi on praegu

võimalik vaid CPAP-raviaparaadiga. Kaebaja sõnul ei ole tal raviaparaadi, ninamaski ja niisuti

omaosaluse tasumiseks raha. Võru maavanema vastuskirjad on vastuolus sotsiaalhoolekande seaduse

(SHS) § 7 lg 1 p-dega 1, 5 ja 6 ning § 12 lg-ga 1. Keelduvad otsused ei ole pädevad, kuna taotluse

rahuldamine on määrusega nr 79 antud kohaliku ekspertkomisjoni pädevusse. Otsused on

õigusvastased ja need tuleb kehtetuks tunnistada.

6. Tartu Halduskohus tagastas 30. augusti 2013. a määrusega P. K. kaebuse halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 2 alusel. Kohus leidis järgmist:

a) kaebuse eesmärgiks on saada omaosaluse maksumuse hüvitus CPAP-seadme, ninamaski ja niisuti

eest. Määruse kohaselt ei ole soovitud aparaat hüvitatavate tehniliste abivahendite loetelus, mistõttu

ei saa Võru Maavalitsus nende seadmete soetamist finatseerida. Kuna seadmete maksumuse

hüvitamine ei ole Võru Maavalitsuse pädevuses, ei saavutaks P. K. Võru Maavalitsuse tegevuse

vaidlustamisega praegusel juhul oma kaebuse eesmärki;

b) Sotsiaalkindlustusameti 19. oktoobri 2012. a otsusega on kaebajal tuvastatud keskmine puue. Võru

Linnavolikogu 22. detsembri 2010. a määruse nr 48 „Sotsiaaltoetuste määramise ja maksmise kord“ §

19 kohaselt on puudega isikul võimalik taotleda toetust abivahendite, sotsiaalteenuste,

transpordikulude ja muude kulude omaosaluse osaliseks või täielikuks hüvitamiseks. Toetuse

saamiseks tuleb määruse § 19 lg 2 kohaselt esitada Võru Linnavalitsusele avaldus, kuludokument ja

otsus puude määramise kohta. Seega on vaidlusaluste seadmete maksumuse hüvitamine hoopiski

Võru Linnavalitsuse pädevuses. Kaebajal tuleb esmalt pöörduda sellekohase taotlusega Võru

Linnavalitsuse poole. Kui taotlus jäetakse rahuldamata, on tal võimalik esitada halduskohtule kaebus.

7. P. K. esitas määruskaebuse, milles palus halduskohtu 30. augusti 2013. a määrus tühistada.

8. Tartu Ringkonnakohus jättis (resolutsiooni p 3) määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu

määruse muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohaga ega pidanud vajalikuks

esitatud põhjendusi korrata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. P. K. esitas määruskaebuse, milles palus halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused tühistada.

Kaebaja leiab, et CPAP-aparaadi tagamine kuulub Võru maavanema ametikohustuste hulka. Tegemist

on määruse nr 79 §-s 4 nimetatud erandjuhtumiga, mille puhul teeb otsuse aparaadi võimaldamise

kohta ekspertkomisjon.

10. Võru Maavalitsus oma seisukohta ei esitanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. SHS § 7 lg 1 p 5 sätestab, et maavanema ülesandeks sotsiaalhoolekande korraldamisel on

koostöös kohalike omavalitsusorganite ning teiste juriidiliste ja füüsiliste isikutega oma pädevuse

piires proteeside, ortopeediliste ja muude abivahenditega varustamise korraldamine maakonnas. SHS

§ 7 lg 1 p 10 kohaselt on maavalitsuse kohustuseks ka muude seaduste ja õigusaktidega temale

pandud sotsiaalhoolekandealaste ülesannete täitmine. SHS § 12 lg 1 järgi on haiguse, kõrge ea või

puude tõttu proteesi, ortopeedilist ja muud abivahendit vajaval isikul õigus saada vastav abivahend.

Soodustingimustel antavate proteeside, ortopeediliste ja muude abivahendite loetelu ning nende

saamise tingimused ja korra kehtestab sotsiaalminister (SHS § 12 lg 2).

P. K. on Võru Maavalitsusele esitatud avaldustes taotlenud talle vajaliku CPAP-aparaadi komplekti

võimaldamist, sest kaebajal endal ei ole selle ostmiseks raha. Maavalitsus on tõlgendanud kaebaja

tahet ja leidnud, et avaldus on esitatud sooviga saada CPAP-seade 100%-lise soodustusega. Oma

vastustes on maavalitsus asunud seisukohale, et P. K. taotlused tuleb jätta rahuldamata, kuna CPAP-

seade ei kuulu maavalitsuste kaudu finantseeritavate abivahendite nimekirja ning riigilt ei saa

taotleda 100%-lise soodustusega abivahendeid.

12. Määrus nr 79 reguleerib § 1 lg 1 kohaselt tehniliste abivahendite soodustingimustel müümise ja

laenutamise teenuse osutamist lastele, puuetega inimestele ja vanuritele. Asjas ei ole vaidlust, et

CPAP-seade vastab tehnilise abivahendi määratlusele (määruse nr 79 § 1 lg 2), P. K. on abivahendi

taotlemiseks õigustatud isik (määruse nr 79 § 2 lg 1 p 3) ning abivahendi kasutamise vajaduse on

selles asjas määranud eriarst (määruse nr 79 § 2 lg 2 p 1). Kuid CPAP-seade ei kuulu määruse nr 79

lisas 1 ega 2 toodud abivahendite loetellu ja seetõttu ei saa maavalitsused seda soodustingimustel

eraldada.

Kolleegiumil tuleb anda hinnang, kas halduskohus on kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel õigesti

tagastanud, leides, et seadme maksumuse hüvitamine ei ole Võru Maavalitsuse pädevuses ja seetõttu

ei ole võimalik kaebuse eesmärki saavutada.

13. Kolleegium on seisukohal, et selles asjas ei ole määravat tähtsust asjaolul, et kaebaja soovis saada

abivahendi 100%-lise soodustusega. Haldusorgan saab keelduda abivahendi täies ulatuses

kompenseerimisest, kui õigusaktid seda ei võimalda. Hea halduse tavaga on aga vastuolus olukord,

kus haldusorgan ei selgita taotlejale abivahendi osalise kompenseerimise võimalust pelgalt põhjusel,

et kaebaja tahe on saavutada abivahendi täielik hüvitamine. Selles olukorras ei ole haldusorgan teinud

kõike endast olenevat kaebaja abivajaduse rahuldamiseks ega viinud läbi haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 5 lg-s 2 nimetatud eesmärgipärast ja efektiivset haldusmenetlust. Juhul, kui taotlus on

võimalik rahuldada osaliselt, tuleb taotlejale osalise abi andmise võimalust ka selgitada.

14. Kolleegium leiab, et Võru Maavalitsus ei ole käitunud kaebaja taotluse lahendamisel

õiguspäraselt. Määruse nr 79 § 4 lg 1 p 4 sätestab, et juhul, kui isik vajab abivahendit, mis ei ole

määruse nr 79 lisades 1 ja 2 toodud loeteludes, vaatab tehniliste abivahendite soodustingimustel

ostmise taotlused läbi ja teeb otsuse määruse nr 79 paragrahvi 5 lõikes 6 nimetatud kohalik

ekspertkomisjon. Uue abivahendi puhul määrab ekspertkomisjon omaosaluse protsendi, mis ei ole

väiksem kui 10%.

Määruse nr 79 § 4 lg 1 p-st 4 tuleneb, et Võru Maavalitsuse pädevuses ei olnud otsustada, kas P. K.

taotlus tuli rahuldada või mitte. Maavalitsus on küll õigesti leidnud, et seadme hinda ei saa 100%-

liselt hüvitada, kuid jätnud P. K. taotluse pädevale organile, s.o ekspertkomisjonile, edastamata. Võru

Maavalitsus on ületanud oma pädevust, asudes seisukohale, et määruse nr 79 lisades 1 ja 2

nimetamata seadmeid ei kompenseerita. Kuna otsust ei ole teinud pädev haldusorgan, ei saa taotluse

rahuldamata jätmine olla õiguspärane (HMS § 54). Määruse nr 79 § 4 lg 1 p 4 kohaselt pidi sellise

otsuse tegema ekspertkomisjon.

15. Määruse nr 79 § 2 lg 5 kohaselt esitab isik sama määruse § 4 lg 1 p-s 4 toodud erandjuhtumitel

elukohajärgsele maavalitsusele vabas vormis avalduse. Määrus nr 79 ei näe ette taotleja pöördumist

otse ekspertkomisjoni poole. Selles asjas oleks Võru Maavalitsus pidanud edastama CPAP-seadme

saamiseks esitatud taotluse ekspertkomisjonile, kes teeb otsuse taotluse rahuldamise või rahuldamata

jätmise kohta. Maavalitsusel oli võimalus kaebajale selgitada, et ka siis, kui ekspertkomisjon

rahuldab taotluse, ei hüvitata selle maksumust 100%-liselt ning kaebajal tuleb siiski tasuda

ekspertkomisjoni määratud omaosalus.

Kuna avalduse esitamine ekspertkomisjonile käib määruse nr 79 § 2 lg 5 kohaselt maavalitsuse

kaudu, on halduskohus asunud ebaõigesti seisukohale, et Võru Maavalitsuse asemel oleks kaebaja

pidanud pöörduma hoopis Võru Linnavalitsuse poole.

16. Maavalitsus on kaebajat teavitanud, et omaosaluse kompenseerimiseks on kaebajal võimalik

pöörduda kohaliku omavalitsuse poole. SHS § 8 p 2 järgi on kohaliku omavalitsusüksuse ülesandeks

sotsiaalhoolekande korraldamisel sotsiaalteenuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmise

korraldamine ning sotsiaaltoetuste määramine ja maksmine. SHS § 23 lg 1 kohaselt võib valla- või

linnavalitsus määrata ja maksta täiendavaid sotsiaaltoetusi kohaliku omavalitsuse eelarvest kohaliku

omavalitsuse volikogu kehtestatud tingimustel ja korras. Kolleegium märgib, et seesuguse soovituse

andmine ei vabasta maavalitsust kohustusest edastada P. K. avaldus läbivaatamiseks ja lahendamiseks

ekspertkomisjonile. Millises osas ning ulatuses tekib kaebajal vajadus taotleda abi kohalikult

omavalitsuselt, selgub pärast ekspertkomisjoni otsuse tegemist.

17. Kolleegium on seisukohal, et P. K. kaebus on ebaõigesti HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastatud.

Kolleegium leiab, et kaebaja tahteks on saada ekspertkomisjonilt otsus oma taotluse kohta.

Efektiivsemaks nõudeks kaebaja õiguste kaitseks on kohustamiskaebus Võru Maavalitsuse

kohustamiseks edastada P. K. taotlus lahendamiseks ekspertkomisjonile. Kuna praeguses asjas ei ole

pädeva organi seisukohta, kuid see on võimalik saada, on halduskohus ebaõigesti leidnud, et

kaebusega ei olnud võimalik saavutada soovitud eesmärki.

18. Määruskaebus tuleb rahuldada ning halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused tühistada osas,

millega tagastati P. K. kaebus Võru Maavalitsuse vastuskirjade peale. Asi tuleb saata halduskohtule

kaebuse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks.

19. Kaebaja on esitanud Riigikohtule taotluse istungi korraldamiseks, mitmete ministeeriumite

menetlusse kaasamiseks ja kirjalikku menetlust võimaldavate halduskohtumenetluse seadustiku sätete

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. HKMS § 238 lg 2 kohaselt vaadatakse

määruskaebus läbi kirjalikus menetluses, vajaduse korral võib kohus korraldada kohtuistungi.

Vastuseks kaebaja taotlusele märgib kolleegium, et säte ei ole kolleegiumi hinnangul põhiseadusega

vastuolus. Kolleegium ei pea asja arutamist kohtuistungil vajalikuks. Seega jäävad kaebaja taotlused

istungi korraldamiseks, haldusorganite menetlusse kaasamiseks jms rahuldamata.

20. Kuna Riigikohus ei tee asjas lõplikku otsust, ei võta ta seisukohta menetluskulude jaotamise

kohta (HKMS § 109 lg 2). Võru Maavalitsus ega P. K. pole Riigikohtule menetluskulude nimekirja

ega nende väljamõistmise taotlust esitanud. Määruskaebuse esitamisel oli P. K. kautsjoni tasumisest

vabastatud.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann