3-3-1-30-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-30-14

Määruse kuupäev

22. mai 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Harri Salmann

Kohtuasi

I. A. kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 159 eurot ja 50 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. detsembri 2013. a määrus

haldusasjas nr 3-13-70034

Menetluse alus Riigikohtus

I. A. määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada I. A. määruskaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. detsembri 2013. a määrus ja Tallinna Halduskohtu

9. detsembri 2013. a määruse resolutsiooni p 1 haldusasjas nr 3-13-70034.

3. Saata asi halduskohtule menetlusabi taotluse uueks lahendamiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla jättis 1. novembri 2013. a otsusega nr 5-18/13/28142-3 rahuldamata I. A.

taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks. I. A. taotles kahjuhüvitist 159 eurot ja 50 senti selle eest, et

vangla paigutas ta ajavahemikel 18.11.2011–22.01.2012 ja 20.03.2012–14.08.2012 kambritesse, kus

viibisid suitsetavad kinnipeetavad, põhjustades sellega taotlejale muret, kaotusvalu ja alandust.

Otsuses leiti, et kuna suitsetamine oli lubatud üksnes jalutusboksis ning kambrites oli suitsetamine

keelatud, puutus taotleja suitsetavate kinnipeetavatega kokku ainult jalutusboksis, kus värske õhk

pidevalt ja loomulikult vahetub. Jalutusboksi suurust (3 × 5 m) arvestades oli taotlejal võimalik valida

endale sobiv koht, et ülejäänud kinnipeetavate tegevus teda ei häiriks. Seega pole kahju hüvitamise

eeldused täidetud.

2. I. A. esitas halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks

summas 159 eurot ja50 senti ning taotles maksejõuetuse tõttu riigilõivu tasumisest vabastamist.

Kaebuse põhjendused olid järgmised:

1) kambris nr 236 viibisid korrarikkujad, kes suitsetasid terve päeva kestel nii kambris kui ka

jalutuskäigul. Kambris nr 50 suitsetati ainult õhtuti pärast 22.00 ventilatsiooniaugus, aga üldjuhul

avaldas ka see kaebajale mõju;

2) kaebaja ei nõustu jalutusboksis suitsetamist puudutavate seisukohtadega. Tallinnas on bussi-

peatustes suitsetamine keelatud, kuigi ka see on avatud ruum;

3) kaebajale tekitatud mittevaralist kahju, mis seisnes hingelistes kannatustes (alandus, solvumine,

mure, kaotusvalu). Kaebaja on varem suitsetanud ja tahaks teisi kinnipeetavaid vaadates samuti suit-

setada. Vangla rikkus tubakaseadust, vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-t 1, põhiseaduse (PS) § 10 ja

§ 18 ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3. Vangla käitumine pole

kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga. Tallinna Vanglas olid aastatel 2011–2012

kambrid suitsetajatele ja mittesuitsetajatele. Kaebajat koheldi ebavõrdselt võrreldes teiste kinni-

peetavatega ning tema väärikust alandati.

3. Tallinna Halduskohus jättis 9. detsembri 2013. a määrusega haldusasjas nr 3-13-70034 kaebaja

menetlusabi taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 1), jättis kaebuse käiguta ning andis kaebajale

puuduste kõrvaldamiseks (riigilõivu tasumiseks) tähtaja. Määruse põhjendused olid järgmised:

1) kaebaja on maksejõuetu ning puuduvad halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 112 lg-st 1

tulenevad piirangud. Riigilõivu tasumisest vabastamine pole siiski põhjendatud, sest kaebus on ilm-

selgelt perspektiivitu;

2) kaebaja viidatud ajavahemikel sätestas justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 "Vangla

sisekorraeeskiri" (VSKE) § 82 lg 2, et kinnipeetav võib vanglas suitsetada üksnes selleks ettenähtud

ja vastavalt märgistatud kohtades ja ajal, millal kinnipeetaval on õigus seal viibida. Ka tubakaseaduse

(TubS) § 30 lg 2 p 1 lubas riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuse ruumides suitsetada üksnes

suitsetamisruumis või suitsetamisalal. Tallinna Vangla kodukorrast tulenevalt oli suitsetamine lubatud

üksnes jalutusboksis ning kambris suitsetamine oli keelatud;

3) kaebaja pidanuks kodukorra rikkumisest (kambris suitsetamisest) vanglat teavitama ning sel viisil

esmaste õiguskaitsevahenditega kahju tekkimist vältima. Kuna kaebaja seda ei teinud, ei saanud

vangla sellele ka reageerida. Selles osas puudub vangla õigusvastane süüline tegevus/tegevusetus (vt

ka Riigikohtu halduskolleegiumi (RKHK) otsus kohtuasjas nr 3-3-1-76-11, p 15);

4) ükski õigusakt ei sätesta, et suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad ei tohiks jalutada ühes

jalutusboksis. Seega puudub ka selles osas vangla õigusvastane ja süüline tegevus. Samuti ei nähtu ka

selles osas, et kaebaja oleks kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid;

5) kaebaja viidatud EIK lahendis Toma Barbu vs. Rumeenia oli tegemist teistsuguse olukorraga.

Kaasuse asjaoludest nähtub, et elukambris, kuhu isik paigutati, oli võimalik suitsetada, lisaks oli

isikule tervislikel põhjustel suitsuses ruumis viibimine vastunäidustatud. Praegusel juhul ei ole kae-

bust esitatud tervisekahju motiivil.

4. I. A. esitas määruskaebuse, milles palus halduskohtu määruse resolutsiooni p 1 tühistada ning

vabastada kaebaja riigilõivu tasumisest. Määruskaebuse kohaselt olid suitsetajad ja mittesuitsetajad

Tallinna Vanglas aastatel 2011–2012 paigutatud eraldi, seega koheldi kaebajat vaidlusalustel

ajavahemikel ebavõrdselt. Kamber nr 236 oli VangS § 69 alusel ette nähtud korrarikkujate jaoks ning

julgeolekukaalutlustel ei saanud kaebaja kohe administratsioonile suitsetamisest teada anda. Kaebaja

tegi seda 2–3 korral detsembris 2011 ja jaanuaris 2012. Jalutusboksi suuruse tõttu (5,5 m × 3 m) pole

seal võimalik suitsuhaisu mitte tunda ja suitsetajaid mitte näha.

5. Tallinna Vangla nõustus halduskohtu seisukohtadega ning palus jätta määruskaebuse rahulda-

mata. Õigusaktid ei kohusta vanglat paigutama suitsetajaid ja mittesuitsetajaid eraldi. Asjaolu, et kae-

baja viibis kambris, kuhu olid paigutatud kinnipeetavad, kelle suhtes kohaldati täiendavaid

julgeolekuabinõusid, ei mõjutanud tema võimalust teavitada vanglat kaaskinnipeetavate distsipliini-

rikkumistest. Kaebaja väide, et ta teavitas vanglat, on väär.

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 23. detsembri 2013. a määrusega halduskohtu määruse muut-

mata ja määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu määruse põhjendustega

ning HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4 alusel ei põhjendanud oma määrust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. I. A. esitas Riigikohtule määruskaebuse, mille peamised põhjendused on järgmised:

1) pikaajalist kinnipidamistingimuste rikkumist ei saa käsitada väheintensiivse riivena (RKHK

määrused kohtuasjades nr 3-3-1-20-10 ja 3-3-1-11-11);

2) kaebajal ei ole võimalik esitada tõendeid selle kohta, et ta on pöördunud praeguse vaidluse aluseks

olevates küsimustes vangla poole, aga Tallinna Vangla arhiivis peaks olema kaebus 2011. aastast. Ka

detsembris 2013 on kaks kinnipeetavat kambris suitsetanud, mis on kaudne tõend selle kohta, et seda

tehakse keelust hoolimata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Halduskohus jättis kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata HKMS § 111 lg 1 alusel, mis seab

üheks menetlusabi andmise tingimuseks, et "on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osale-

mine on edukas". HKMS § 111 lg 2 kohaselt arvestatakse menetluses osalemise edukuse hindamisel

muu hulgas asja tähendust menetlusabi taotlejale ning HKMS § 111 lg 3 järgi ei anta isikule

menetlusabi, kui tema menetluses osalemine on ebamõistlik, eelkõige kui kaebajal puudub asjas ilm-

selgelt kaebeõigus, kaebajale asjast tulenev kasu on ebamõistlikult väike võrreldes kohtumenetluse

eeldatavate kuludega või kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki.

9. I. A. taotleb kahjuhüvitist selle eest, et vastustaja hoidis teda ajavahemikel 18.11.2011–22.01.2012

ja 20.03.2012–14.08.2012 kambrites, kus viibisid suitsetavad kinnipeetavad, kes suitsetasid

väidetavalt nii kambris kui ka jalutusboksis. Kolleegiumi hinnangul pidas halduskohus kaebust

ekslikult perspektiivituks.

10. Vaidlust ei ole selle üle, et vanglas on kambrites suitsetamine keelatud (VSKE § 82 lg 2, TubS

§ 30 lg 2 p 1). Mittesuitsetajast kinnipeetava suitsetajatega samas kambris hoidmise lubatavust on

Riigikohus oma praktikas korduvalt käsitlenud. Haldusasjas nr 3-3-1-76-11 leidis kolleegium, et

mittesuitsetaja paigutamine suitsetajaga ühte kambrisse ei olnud keelatud, sest kambris suitsetamine

oli vaidlusalusel ajavahemikul keelatud (otsuse p 15). Haldusasjas nr 3-3-1-6-14 (otsuse p 13)

täiendas kolleegium oma seisukohta järgmiselt: "[A]inuüksi suitsetava kinnipeetavaga ühte kambrisse

paigutamine ei riku kaebaja kui mittesuitsetava kinnipeetava õigusi. Tema õigusi saab rikkuda see,

kui vangla ei suuda tagada kambrites suitsetamiskeelu järgimist. […] Keelust kinnipidamist tuleb

rangelt kontrollida ja tagada, et oleks täielikult välistatud suitsetamine neis ruumides, kus teised

isikud on sunnitud viibima enda tahte vastaselt. Suitsetamine tuleb välistada vangla enda initsiatiivil,

seega sõltumata kaebaja või muude kinnipeetavate kaebustest. Vangla ei saa vabandada enda

kohustuste täitmata jätmist väitega, et keeldu rikuvad kinnipeetavad. Vajadusel tuleb vanglal paigu-

tada suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad eraldi kambritesse. Isiku hoidmine vastu tema

tahtmist ruumis, kus suitsetatakse, on käsitatav tervise õigusvastase kahjustamisena ja see toob kaasa

õiguse nõuda kahju hüvitamist. EIK on pidanud võimalikuks lugeda EIÕK art 3 rikkumiseks

mittesuitsetava kinnipeetava paigutamine ühte kambrisse suitsetava kinnipeetavaga (vt EIK 30. juuli

2013. a otsus asjas 19730/10: Toma Barbu vs. Rumeenia, p 61). Kolleegium leiab, et EIÕK art 3

rikkumisena saab ka praegusel juhul käsitada olukorda, kus suitsetamiskeeldu kambris ei järgita ja

isik peab vastu tahtmist viibima kambris, kus ka tegelikult suitsetatakse."

11. Halduskohus leidis praeguses asjas, et kuna kaebaja ei teavitanud vanglat korra rikkumisest

(kambris suitsetamisest), ei saanud vangla sellele ka kuidagi reageerida ega võtta kasutusele meet-

meid kehtestatud korra järgimise tagamiseks. Kolleegium märgib, et tulenevalt viidatud lahendist

kohtuasjas nr 3-3-1-6-14 on vanglal kohustus tagada, et kambris ei suitsetataks, sõltumata kaas-

kinnipeetavate kaebustest. Juhul kui vangla ei suuda tagada kambris suitsetamise keelust kinni-

pidamist, tuleb suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad paigutada eraldi kambritesse. Kaebajale

ei saa kaebuse perspektiivitust argumenteerides ette heita, et ta ei teatanud vanglale korra rikku-

misest. Kaebaja on õigesti välja toonud, et vanglale kambrikaaslaste peale kaebamine võinuks kaasa

tuua olulise julgeolekuohu. Nii vangla sisekorraeeskirjade täitmise kui ka julgeoleku tagamine vang-

las on vanglateenistuse ametnike ülesanne (VangS § 66 lg 2).

Eeltoodud põhjustel ei mõjuta kahjunõude eduväljavaateid küsimus, kas kaebaja pöördus kambris

suitsetamise tõttu vangla poole.

12. Siiski peab kolleegium vajalikuks selgitada järgmist. Menetlusabi andmise üle otsustamise

ajaks ei olnud halduskohus kogunud tõendeid selle kohta, kas kaebaja oli vangla poole pöördunud.

Selles menetlusstaadiumis ei ole põhjendatud võtta seisukohta kaebuse perspektiivituse kohta, kui

kaebuse eduväljavaated sõltuvad asjaolust, mida ei ole veel välja selgitatud. Ka haldusasjas nr 3-3-1-

73-12 on kolleegium vaidluses menetlusabi andmise üle leidnud, et olukorras, kus olulised asjaolud ei

ole välja selgitatud, ei saa järeldada, et kaebusega ei ole võimalik saavutada eesmärki (määruse p 7).

Kui halduskohus kahtles kaebuse eduväljavaadetes, oli tal võimalus küsida kaebajalt ja/või vastusta-

jalt täiendavaid andmeid või anda kaebajale menetlusabi ning selgitada olulised asjaolud välja asja

sisulise lahendamise käigus. Seega, isegi kui kaebaja pöördumine vangla poole omaks asja

lahendamisel tähtsust, ei olnuks õiguspärane jätta menetlusabi taotlust sellel motiivil rahuldamata.

13. Kolleegiumil puudub varasem praktika suitsetavate ja mittesuitsetavate kinnipeetavate ühisesse

jalutusboksi paigutamise kohta. Halduskohus leidis, et ükski õigusakt ei sätesta, et suitsevad ja

mittesuitsetavad kinnipeetavad ei tohiks jalutada ühes jalutusboksis – seega ei ole vangla tegevus

õigusvastane. Samuti märkis kohus, et kaebaja hoidmine ühe tunni vältel pealt lahtises vabalt liikuva

õhuga jalutusboksis ei saanud talle tekitada kannatusi, mis tingiks kahju hüvitamise. Kolleegiumi

arvates on see seisukoht oletuslik ja vastuolus elulise usutavuse kriteeriumiga.

14. On tõsi, et ükski õigusakt ei keela otsesõnu suitsetavate ja mittesuitsetavate kinnipeetavate

hoidmist ühes jalutusboksis. VangS § 41 lg 1 sätestab aga, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis

austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta

talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinni-

pidamisega. VangS § 55 lg 2 alusel tuleb kinnipeetavale võimaldada jalutuskäik värskes õhus vähe-

malt üks tund päevas. PS § 28 lg 1 sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele.

15. Kaebaja väitel oli tema ainus võimalus värskes õhus viibimise õiguse kasutamiseks vaidlus-

alustel ajavahemikel jagada 3 × 5 m suurust ainult pealt avatud jalutusboksi kambrikaaslastega, kes

seal viibides suitsetasid. Vastustaja seisukoht, et kaebajal oli jalutusboksi suurust arvestades võimalik

valida endale sobiv koht, kus ülejäänud kinnipeetavate tegevus teda ei häiriks, ei ole veenev. 3 × 5 m

suuruses boksis, kus viibis ajavahemikul 18. novembrist 2011 kuni 22. jaanuarini 2012 lisaks

kaebajale veel neli kinnipeetavat, ei pruukinud kaebajal sellist võimalust olla. Kolleegiumi hinnangul

tuleb tõendada ka väidet, et jalutusboksis vahetub õhk selleks piisavalt hästi, et mittesuitsetaja ei

peaks suitsu sisse hingama. TubS § 29 kohaselt on suitsetamine keelatud näiteks ühistranspordi oote-

kojas (p 10) ja jalakäijate tunnelis (p 18), mis on samuti osaliselt avatud ruumid.

16. Kaebaja leiab, et talle on kahju tekitatud inimväärikuse alandamisega – hingeliste kannatustega

(alandus, solvumine, mure, kaotusvalu), mis tulenesid muu hulgas sellest, et kaebaja on endine

suitsetaja. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 näeb ühe mittevaralise kahju hüvitamise alusena

ette väärikuse alandamise.

Üldteada on asjaolu, et passiivne suitsetamine kahjustab tervist. Kuna selle mõju on kumulatiivne ega

pruugi igaühel avalduda, on üldjuhul keerukas või isegi võimatu tõendada sellest tekkinud tervise-

kahju. Sellises olukorras tuleb tervisekahju eeldada. Sõltumata eeltoodust alandab väärikust isiku

asetamine olukorda, kus ta on sunnitud suitsu sisse hingama. Kui RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õiguste

rikkumine on piisavalt intensiivne, ei pea mittevaralise kahju hüvitamist nõudev isik täiendavalt

tõendama valu ja kannatusi, vaid hüvitiseks tuleb kohtu kaalutlusõiguse alusel maksta mõistlik

rahasumma (RVastS § 7 lg 4 ja võlaõigusseaduse § 134 lg 2). Õiguspärane ei ole sundida kinni-

peetavat valima, kas jätta kasutamata oma õigus viibida värskes õhus või taluda jalutusboksis suitse-

tamist. Sellised kannatused ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks, mistõttu võib

tegemist olla inimväärikuse alandamisega (vt ka EIK otsus Toma Barbu vs. Rumeenia, p-d 56 ja 61).

Kaebaja on endine suitsetaja. VSKE § 82 lg 1 sätestab: "Kinnipeetava vastuvõtmisel selgitatakse

välja, kas kinnipeetav suitsetab ja kas ta soovib suitsetamisest loobuda. Kui kinnipeetav soovib

suitsetamisest loobuda, tagatakse talle vanglasisene nõustamine." Sellest sättest järeldab kolleegium,

et vanglas soodustatakse suitsetamisest loobumist. Selle eesmärgiga on vastuolus suitsetamisest

loobunud kinnipeetava hoidmine samas jalutusboksis suitsetajatega.

17. Eeltoodud põhjustel on kolleegium seisukohal, et I. A. kaebust ei saa pidada ilmselgelt

perspektiivituks. Seetõttu tuleb haldus- ja ringkonnakohtu määrused tühistada ning saata asi tagasi

halduskohtule menetlusabi taotluse uueks lahendamiseks.

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Harri Salmann