3-3-1-26-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-26-14

Määruse kuupäev

21. mai 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

M. V. (V.) kaebus Viru Vangla toimingute õigusvastasuse

tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 23. jaanuari 2014. a määrus

haldusasjas nr 3-13-254

Menetluse alus Riigikohtus

M. V. määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada M. V. määruskaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 20. veebruari 2013. a määrus ja Tartu Ringkonnakohtu

23. jaanuari 2014. a määrus haldusasjas nr 3-13-254. Saata asi menetlusse võtmise

otsustamiseks Tartu Halduskohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetav M. V. esitas 31. jaanuaril 2013. a Tartu Halduskohtule kaebuse Viru

Vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebuse põhjendused:

1) kaebaja otsustas pärast 11. juuni 2012. a kohtumääruse jõustumist haldusasjas nr 3-11-1982

(jõustus Riigikohtu 2. augusti 2012. a määrusega nr 3-7-1-3-287-12) pöörduda kaebusega Euroopa

Inimõiguste Kohtusse (EIK) ning volitas 3. detsembril 2012 juriidiliste teadmiste ja kogemustega

Hannes Kalaust kaebust ette valmistama ja koostama. Vaidlustatud Viru Vangla toimingud seisnesid

selles, et Viru Vangla ei võimaldanud 20. detsembrist 2012 kuni 1. veebruarini 2013 kaebajal

kartseris viibimise ajal saada kokku volitatud esindajaga ja helistada talle graafikuväliselt. Tuvas-

tamiskaebuse esitamise eesmärk on hilisema kahju hüvitamise nõude esitamine;

2) kaebaja esitas 8. oktoobril 2012 haldusasjas nr 3-11-1982 esialgse pöördumise EIK-le ja palus

saata talle vastavad materjalid ja avalduse blanketi, et ta saaks nendega tutvuda ning esitada kaebuse

EIK-le. EIK 15. oktoobri 2012. a kirja kohaselt avati asja kohta toimik ning kaebajale edastati

vastavad materjalid ja avalduse blankett;

3) kaebaja esitas 17. detsembril 2012 Viru Vanglale taotluse, et vangla lisaks EIK 15. oktoobri

2012. a kirja ja kaebaja 3. detsembri 2012. a volikirja H. Kalause volitamiseks kaebaja isiklikku

toimikusse;

4) kaebaja paigutati 19. detsembril 2012. a 45 ööpäevaks kartserisse;

5) kaebaja esitas vanglale taotlused helistamiseks. Ajavahemikul 20. detsembrist 2012 kuni

27. detsembrini 2012 ei võimaldatud kaebajal kartseris viibimise ajal helistada volitatud esindajale.

24. detsembril 2012 ei võimaldatud helistada samale volitatud esindajale, kuid lubati helistada

kaitsjale, kes ei ole samuti advokatuuri liige. 27. detsembril 2012 lubas kontaktisik helistada volitatud

isikule, kuid kaebaja ei saanud teda kätte. Kontaktisik selgitas siis kaebajale, et kartseris viibimise

ajal on kaebajal telefonikõned volitatud isikuga piiratud, lubatud on helistada vaid graafiku järgi üks

kord nädalas, s.o reedeti ja kokku 10 minutit ning kuna volitatud esindaja ei ole advokatuuri liige, siis

ei ole lubatud temaga kokku saada;

6) kaebaja esitas 28. detsembril 2012 Viru Vanglale vaide, kuna tal ei võimaldatud kartseris oleku ajal

piiramatult helistada ja kohtuda oma volitatud esindajaga eesmärgiga esitada kaebus EIK-le. Viru

Vangla 28. jaanuari 2013. a vaideotsusega nr 6-12/453-1 jäeti vaie rahuldamata;

7) kaebaja sai 28. detsembril 2012 helistada oma volitatud esindajale vaid 3 minutit, sest eelnevalt oli

vaja helistada teistele numbritele kokku 7 minutit. 29. ja 30. detsembril 2012 ei võimaldatud tal

helistada samale volitatud esindajale. 4. jaanuaril 2013 helistas ta graafiku järgi kahele teisele

numbrile ja siis 5 minutit volitatud esindajale. 7. jaanuaril 2013 ei võimaldatud helistada graafiku-

väliselt volitatud esindajale, kuid lubati helistada kahele kaitsjale, kes ei ole samuti advokatuuri

liikmed. Kaebajale võimaldati kartseris viibimise ajal 9. jaanuaril 2013 helistada väljaspool graafikut

abikaasale, 10. jaanuaril 2013 oma ühele kaitsjale ja 14. jaanuaril 2013 teisele kaitsjale ning

15. jaanuaril 2013 optikapoodi. Vangla lubas helistada ka teistel kartserikaristust kandvatel

kinnipeetavatel graafikuväliselt. See asjaolu näitab, et vanglal on olemas tehnilised ja ajalised

võimalused, et kinnipeetavad saaksid helistada ka graafikuväliselt, kuid vangla ei lasknud kaebajal

teadlikult ning tahtlikult helistada väljaspool graafikut oma volitatud esindajale kaebuse

koostamiseks EIK-le;

8) kaebaja koostas kartseris viibimise ajal ise kaebuse EIK-le ja saatis kaebuse 29. jaanuaril 2013

ära. Pärast kartserikaristuse kandmise lõppemist 2. veebruaril 2013 ei olnud kaebajal enam mõtet

oma volitatud esindajaga kohtuda ja temale helistada, sest kaebuse esitamise kuuekuuline tähtaeg

lõppes samal päeval;

9) Riigikohus selgitas haldusasjades nr 3-3-1-46-07 ja nr 3-3-1-54-07, et vangistusseaduse (VangS)

§ 28 lg-st 3 ei tulene vanglale õigust piirata või keelata helistamisi kaitsjale;

10) EIK märkis 13. juuli 2010. a otsuses D. B. vs. Türgi, et kinnipeetavale isikule suhtlemise

keelamine kaitsjaga on konventsiooni artikli 34 rikkumine. EIK märkis 10. juuni 2010 otsuses

Zakharkin vs. Venemaa, et kinnipeetavale tuleb anda võimalus kohtuda esindajaga menetluse läbi-

viimiseks EIK-s sõltumata sellest, kas esindaja on advokatuuri liige või mitte ja tegemist on

konventsiooni artikli 34 rikkumisega;

11) Viru Vangla 28. jaanuari 2013. a vaideotsus oli põhjendamata ja kaalutlusvigadega.

2. Tartu Halduskohtu 20. veebruari 2013. a määrusega tagastati kaebus halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel, mis sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebajal

puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Halduskohtu

põhjendused:

1) VangS § 26 lg 1 ja § 28 lg 3 alusel on kinnipeetaval õigus piiramatult kohtuda ja telefoni teel

suhelda ainult oma kaitsjaga või advokaadist esindajaga. M. V. volitatud esindaja H. Kalaus ei

osalenud kaitsjana tema kriminaalasja menetlemisel ning kaebaja poolt tema volitamine ette

valmistama ja edastama kaebust EIK-le ei muuda teda kaitsjaks. Kaebaja soovib, et EIK lahendaks

vaidluse, mis on avalik-õiguslik, kuid sellel ei ole mingit seost kaebaja kriminaalmenetlusega. Kuna

H. Kalaus ei olnud kaebaja kaitsjaks tema kriminaalasjas ja ei ole ka advokatuuri liige, siis ei saa ta

olla ka VangS § 26 lg-s 1 sätestatud isikuks ja kaebaja esindajaks. Seega puudus kaebajal kartseris

viibimise ajal õigus piiramatult suhelda oma volitatud esindajaga;

2) kaebaja kavatsus esitada hiljem hüvitamisnõue Viru Vanglale on ilmselgelt perspektiivitu, kuna

vangla ei käitunud tema suhtes õigusvastaselt. HKMS § 45 lg 2 alusel (hilisema hüvitamiskaebuse

esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilm-

selgelt perspektiivitu) puudub kaebajal kaebeõigus tuvastamiskaebuse esitamiseks.

3. M. V. esitas 2. oktoobril 2013 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, paludes Tartu

Halduskohtu 20. veebruari 2013. a määruse tühistada. Määruskaebuse põhjendused:

1) halduskohus jättis tähelepanuta, et kaebajal on kaebeõigus ja tema tuvastamiskaebus on perspek-

tiivne. Halduskohtu viited, seisukohad, põhjendused ja tõlgendused on ebaõiged ning vastuolus

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) ja EIK kohtupraktikaga. Viru

Vangla rikkus põhjendamatult EIÕK artiklit 34;

2) H. Kalaus vastab haldusmenetluse seaduse §-s 13 ja HKMS §-des 31–36 sätestatud nõuetele.

Vanglal ei olnud õigust piirata kartserikaristuse kandmise ajal kaebaja kohtumisi ja suhtlemist

volitatud esindajaga seoses kaebaja kaebuse menetlemisega EIK-s. EIK on leidnud, et kinnipeetavale

tuleb anda võimalus kohtuda esindajaga menetluse läbiviimiseks EIK-s sõltumata sellest, kas esindaja

on advokatuuri liige või mitte.

4. Vastustaja Viru Vangla palus jätta kaebaja määruskaebuse rahuldamata. Vangla vastuse kohaselt ei

ole kaebaja esitanud taotlusi ajavahemikul 19. detsembrist 2012 kuni 2. veebruarini 2013

kokkusaamiseks oma esindajaga. Kaebaja, valides enda huve esindama mitte advokaadist esindaja,

pidi olema teadlik, et sellisel juhul ei laiene temale VangS §-s 26 sätestatud õigus piiramatult

kohtuda oma kaitsja või advokaadist esindajaga.

5. Tartu Ringkonnakohtu 23. jaanuari 2014. a määrusega jäeti määruskaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 20. veebruari 2013. a määrus muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused:

1) vaidlus on selle üle, kas Viru Vanglal oli õigus kaebaja kartseris viibimise ajal kohtuda oma

seadusliku esindajaga. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebajale oma

esindajaga kohtumise mittelubamine kartserikaristuse kandmise ajal oli õiguspärane. Riigikohtu

halduskolleegium on 26. mai 2005. a otsuse p-s 16 haldusasjas nr 3-3-1-21-05 leidnud, et kaitsja ja

esindaja ebavõrdne kohtlemine on põhjendatud sellega, et kriminaal- ja väärteoasjades on põhiõiguste

riive aste ja intensiivsus tunduvalt suurem kui haldusasjades. Kinnipeetava esindaja haldusasjas ei

vaja eristaatust ning temale sellise staatuse mitteandmine ei ole vastuolus üldise kohtusse pöördumise

põhiõigusega. Seega kehtib VangS § 26 üksnes kriminaal- ja väärteomenetluses osaleva kaitsja

suhtes. Kaebaja on ka ise kinnitanud, et tema soovis enda esindamist haldusasjas tehtud lahendi

edasikaebamisel EIK-sse. Seega puudus kaebajal kartseris viibimise ajal õigus nõuda piiramatut

suhtlemist oma esindajaga;

2) ringkonnakohus peab vajalikuks märkida ka seda, et Viru vangla kinnitusel ei ole kaebaja aja-

vahemikul 19. detsembrist 2012 kuni 2. veebruarini 2013 taotlenud kokkusaamist oma esindaja

H. Kalausega;

3) kaebajal oli õigus helistada vähemalt üks kord nädalas ja anda seejuures oma esindajale juhtnööre

kaebuse koostamiseks;

4) vangla on vaideotsuses kinnitanud ka seda, et vaide materjalide juures olevast EIK kirjast

tulenevalt selgus, et täidetud avalduse blankett tuli kaebajal kohtule esitada hiljemalt 10. detsembril

2012, s.o juba ajal, kui kaebaja ei olnud veel asunud kartserikaristust kandma;

5) halduskohus on kaebaja kaebuse tagastanud HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel õigustatult, kuna kaebajal

puudub ilmselgelt kaebeõigus. Samuti oleks sellel alusel ilmselgelt perspektiivitu ka kaebaja hilisem

hüvitamiskaebus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. M. V. määruskaebuses Riigikohtule palutakse Tartu Ringkonnakohtu 23. jaanuari 2014. a määrus

tühistada ja teha uus määrus, millega saata asi Tartu Halduskohtule menetlusse võtmiseks ja

sisuliseks lahendamiseks. Määruskaebuses leitakse, et ringkonnakohus on kohaldanud ebaõigesti

materiaalõiguse norme ja rikkunud menetlusnorme. Määruskaebuse põhjendused:

1) ebaõige on Viru Vangla väitele tuginev ringkonnakohtu seisukoht, et ajavahemikul 19. detsembrist

2012 kuni 2. veebruarini 2013 ei taotlenud kaebaja kokkusaamist oma volitatud esindajaga. Kaebaja

esitas 28. detsembril 2012 vanglale vaide, milles ta taotles ettekirjutuse tegemist, et vangla ametnikud

võimaldaksid kaebajal tema volitatud esindajaga kohtuda ja talle helistada. Vangla 28. jaanuari

2013. a vaideotsuses märgiti ära kaebaja taotlus ettekirjutuse tegemiseks, et kohtuda volitatud

esindajaga. Viru Vangla ei ole esitanud kaebaja vaiet kohtule. Kohtud ei ole kõiki tõendeid vanglalt

välja nõudnud;

2) nõustuda ei saa ringkonnakohtuga, et täidetud avalduse blankett tuli esitada EIK-le hiljemalt

10. detsembril 2012, s.o juba ajal, kui kaebaja ei olnud veel asunud kartserikaristust kandma.

Ringkonnakohtu poolt märgitu on kontekstist välja rebitud ja eksitav. Riigikohtu 2. augusti 2012. a

määrusega nr 3-7-1-3-287-12 jõustus lahend haldusasjas nr 3-11-1982 ja sellest kuupäevast hakkas

kulgema EIK-le kaebuse esitamise kuuekuuline tähtaeg. Kaebaja esitas 8. oktoobril 2012 esialgse

pöördumise EIK-le ja palus saata tutvumiseks vastavad materjalid ja avalduse blanketi. EIK

15. oktoobri 2012. a kirjas märgiti, et avalduse blankett tuleb tagastada täidetult 8 nädala jooksul, s.o

hiljemalt 10. detsembril 2012. a. Sellest tähtajast mittekinnipidamise korral loetakse kohtusse

pöördumise kuupäevaks kaebaja täidetud avalduse vormi esitamise kuupäev, mitte aga kaebaja

esimese kirja kuupäev. Seega, kui avalduse täidetud blankett saadetakse EIK-le hiljem, s.o pärast

10. detsembrit 2012. a, siis loetakse kohtusse pöördumise kuupäevaks avalduse blanketile märgitud

kuupäev. Kuuekuuline kaebuse esitamise tähtaeg lõppes 2. veebruaril 2013. a.

EIK saatis 7. märtsil 2013. a kaebajale vastuse, milles kaebajat teavitati, et tema kaebust menetlusse

ei võetud, kuna see tunnistati vastuvõetamatuks, vastuvõetavuse tingimused ei olnud täidetud.

Kaebaja õigused said seega kahjustatud, sest vangla rikkus kaebaja õigust kohtusse pöördumiseks ja

tegi selleks põhjendamatuid takistusi;

3) nõustuda ei saa kohtutega, et kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus ja et kaebus on ilmselgelt

perspektiivitu ka pärast hilisema hüvitamiskaebuse esitamist. Kaebaja tõi kaebuses välja tuvastamis-

kaebuse esitamise eesmärgi ja preventiivse huvi, kuid kohtud on jätnud need tähelepanuta.

7. Viru Vangla kirjalikus vastuses vaieldakse määruskaebusele vastu ja leitakse, et ükski määrus-

kaebuses nimetatud asjaolu ei ole ringkonnakohtu määruse tühistamise aluseks. Tartu Ringkonna-

kohus ei ole rikkunud menetlusnorme ja ei ole kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme.

Vastuses palutakse jätta määruskaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata.

Vastuses märgitakse, et kaebaja ei ole taotlenud ajavahemikul 19. detsembrist 2012 kuni

2. veebruarini 2013 kokkusaamist oma esindajaga. VangS § 26 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus

piiramatult kohtuda oma kaitsja, advokaadist esindaja, vaimuliku ja oma riigi konsulaartöötajaga ning

tõestamistoimingu tegemiseks notariga. H. Kalaus ei ole kaebaja kaitsja kriminaalmenetluse

seadustiku § 42 tähenduses ega ka advokaadist esindaja. Valides enda huve esindama mitte

advokaadist esindaja, pidi kaebaja olema teadlik, et sellisel juhul ei laiene temale VangS §-s 26

sätestatud õigused.

VangS § 28 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiil-

telefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine

toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Sama paragrahvi lg 3 teise lause kohaselt on

keelatud kirjavahetuse ja telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike oma-

valitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga või advokaadist esindajaga. Vangla sisekorra-

eeskirja § 51 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas.

Täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras. Ajavahemikul

19. detsembrist 2012 kuni 2. veebruarini 2013 kandis kaebaja kartserikaristust E8 osakonnas. Viru

Vangla kodukorra p 14.5.7 kohaselt tagab vangla kinnipeetavatele telefoni kasutamise võimaluse

vähemalt üks kord nädalas ja üldjuhul võimaldatakse E-hoone suletud osakondades helistada iga päev

kella 9.00-st kuni 12.00-ni ja 13.00-st kuni 16.30-ni. Vangla on täitnud oma kohustuse lubada

kaebajal helistada kartserikaristuse kandmise ajal vähemalt üks kord nädalas.

EIK kirjast tuleneb, et täidetud avalduse blankett tuli kaebajal kohtule esitada hiljemalt 10. det-

sembriks 2012, s.o ajal, kui kaebaja ei olnud veel asunud kartserikaristust kandma.

Riigikohtu halduskolleegium leidis 26. mai 2005. a otsuse p-s 16 haldusasjas nr 3-3-1-21-05, et

kaitsja ja esindaja ebavõrdne kohtlemine on põhjendatud sellega, et kriminaal- ja väärteoasjades on

põhiõiguste riive aste ja intensiivsus tunduvalt suurem kui haldusasjades.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Käesolevas asjas on vaidlus selle üle, kas kinnipeetav M. V.l oli kartserikaristuse kandmise ajal

haldusasjast tuleneva kaebuse esitamiseks EIK-le oma volitatud esindaja H. Kalausega suhtlemisel,

s.o temaga kokkusaamiseks ja temale helistamiseks, samasugused õigused, nagu oleksid olnud tal

siis, kui tegemist oleks olnud tema kaitsjaga või advokaadist esindajaga suhtlemisel VangS § 26 lg 1

ja § 28 lg 3 järgi.

9. Tartu Halduskohus tagastas kaebuse põhjusel, et volitatud esindaja, kellega kaebaja soovis

piiramatult kokku saada ja telefoni teel suhelda, ei olnud tema kaitsja kriminaalasjas ega ka mitte

advokaadist esindaja. Kolleegiumil tuleb võtta seisukoht küsimuses, kas Tartu Halduskohus tagastas

kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel põhjendatult.

Kolleegium märgib seejuures, et nimetatud sättes on tegemist diskretsioonilise alusega, mis

võimaldab tagastada kaebuse juhul, kui kohtu arvates puudub kaebajal, eeldades tema faktiliste

väidete tõendatust, ilmselgelt kaebeõigus (vt nt Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a määrus haldusasjas

nr 3-3-1-29-13, p 16). Nimetatud alusel kaebuse tagastamine on võimalik vaid juhul, kui kaebeõiguse

puudumine on selge ilma kahtlusteta, ja seejuures tuleb kohtul kaebeõiguse ilmselget puudumist

kaebuse tagastamise määruses ka hoolikalt põhjendada. Kolleegium on leidnud, et õigusliku olukorra

keerukuse või ebaselguse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist (vt Riigikohtu

11. oktoobri 2012. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-35-12, p 12).

10. VangS § 26 lg 1 sätestab, et kinnipeetaval on õigus piiramatult kohtuda oma kaitsja ja advokaadist

esindajaga.

VangS § 28 lg 1 teine lause sätestab, et telefoni kasutamine vanglas toimub vangla sisekorra-

eeskirjades sätestatud korras ja lg 3 esimese lause kohaselt võib vangla direktor telefoni kasutamise

õigust piirata, kui see ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või kahjustab vangistuse täideviimise

eesmärke. VangS § 28 lg 3 teise lause kohaselt on aga keelatud telefoni kasutamise piiramine

suhtlemiseks kaitsjaga või advokaadist esindajaga.

Vangla sisekorraeeskirja § 51 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetaval telefoni kasutada vähemalt

üks kord nädalas. Viru Vangla kodukorra p-st 13.9 nähtuvalt lubatakse suletud osakonnas telefoni

kasutada ajakava järgi vähemalt ühel korral nädalas kuni 10 minutit.

11. VangS § 26 lg 1 ja § 28 lg 3 sõnastusest tulenevalt ei laiene seal sätestatu aga nendes nimetamata

isikutele, s.o isikutele, keda kinnipeetav peab ise vajalikuks volitada ennast esindama. VangS § 26

osas kinnitab seda ka Riigikohtu praktika (viidatud otsus haldusasjas nr 3-3-1-21-05). M. V. soovis

esitada haldusasjast tuleneva kaebuse EIK-le oma volitatud esindaja vahendusel, kes ei olnud aga

tema kaitsja kriminaalasjas ega ka tema advokaadist esindaja.

12. Seoses kinnipeetavate lühiajaliste kokkusaamistega möönis Riigikohus otsuses haldusasjas nr 3-

3-1-21-05 (p-s 16), et kaitsja ja muu esindaja erinev kohtlemine on põhjendatud sellega, et

kriminaal- ja väärteoasjades on põhiõiguste riive aste ja intensiivsus tunduvalt suurem kui haldus-

asjades. Kolleegium leidis, et kinnipeetaval peab olema võimalus suhelda ka teda haldusasjades

esindava isikuga, kes ei ole advokaat, ning kinnipeetavale tuleb võimaldada vajadusel kokkusaamisi

oma esindajaga täiendavalt võrreldes VangS § 24 lg-tes 1 ja 2 sätestatud miinimummääraga.

Kolleegium pidas seejuures vajalikuks anda vanglale võimalus otsustada kokkusaamise põhjendatuse

üle ja ka hinnata esindaja isikut, sh põhjendatud kahtluse olemasolu esindaja maines (p-d 17 ja 18).

Kolleegium oli seisukohal, et vanglal peab olema õigus tõrjuda eelnimetatud õiguse kasutamise

võimalikku väärkasutamist ja sellest tulenevat ohtu vangla julgeolekule.

Kolleegiumi varasema praktika (viidatud otsus haldusasjas nr 3-3-1-21-05, p 17) kohaselt ei tohiks

võimalus kokku saada oma esindajaga kaebuse esitamiseks EIK-le ohustada kinnipeetava pere-

kondlike ja muude kinnipeetava resotsialiseerimiseks oluliste sidemete säilimist ning toimuda

seetõttu lähedastega suhtlemiseks ettenähtud võimaluste arvelt.

13. Seoses kinnipeetava suhtlemisega halduskohtumenetluses oma advokaadist esindajaga leidis

Riigikohus, et vanglal tuleb hinnata kinnipeetava helistamise vajaduse olulisust ja graafikuväliseks

helistamiseks peab kinnipeetaval olema mõjuv põhjus (vt Riigikohtu lahend haldusasjas nr 3-3-1-46-

07, p 12).

14. Pidades silmas Riigikohtu eelnevat praktikat, on kolleegium pidanud võimalikuks, et kinnipeetav

peab saama ka haldusasjades oma volitatud esindajaga, kes ei ole advokaat, suhelda piisaval ja

vajalikul määral, lähtudes kinnipeetava õiguskaitsevajadusest, kuigi selline suhtlemine ei mahu

VangS § 26 ja § 28 lg 3 reguleerimisalasse. Kehtivas õiguses ei ole kehtestatud erinorme juhtumiks,

kui kinnipeetav soovib suhelda oma volitatud esindajaga, et esitada kaebus EIK-le.

EIK praktikas on rõhutatud kinnipeetava õigust saada õigusabi, sh suhelda ka advokaadiks mitteoleva

esindajaga. Näiteks asjas Zakharkin vs. Venemaa (10. juuni 2010. a otsus nr 1555/04) on leitud, et

kriminaalasjas tuleb kinnipeetavale anda võimalus kohtuda esindajaga menetluse läbiviimiseks EIK-

s, sõltumata sellest, kas esindaja on advokatuuri liige või mitte. Seejuures ei tulene aga EIK

praktikast võimalust suhelda ükskõik millise esindajaga piiramatult.

Euroopa vanglareeglistiku p 23.2 kohaselt võivad kinnipeetavad küsida nõu nende poolt valitud

õigusnõustajalt ja enda kulul ka ükskõik millises õiguslikus küsimuses.

15. Kolleegiumi arvates ei pea kinnipeetaval olema võimalusi kokku saada või telefoni teel

piiramatult suhelda advokaadiks mitteoleva esindajaga ka haldusasjast tuleneva kaebuse esitamiseks

EIK-le. Võttes aga arvesse eeltoodud kohtupraktikat, on kolleegium seisukohal, et kinnipeetaval peab

olema ka haldusasjast tuleneva vaidluse puhul võimalik kokku saada oma esindajaga, kes ei ole

advokaat, põhjendatud vajaduse korral rohkem, kui on sätestatud VangS §-s 24, ning telefoni teel

suhelda suuremas ulatuses kui tuleneb VangS § 28 lg-st 1, vangla sisekorraeeskirjast ja vangla

kodukorrast.

Vanglal on seejuures kohustus eelkõige hinnata kinnipeetava õiguskaitsevajadust ja kaaluda

esindajaga suhtlemisest lähtuvaid võimalikke julgeolekuriske.

16. Eelviidatud Riigikohtu lahenditega võrreldes seisneb käesoleva juhtumi eripära selles, et ajal, kui

kaebaja soovis suhelda oma volitatud esindajaga kaebuse esitamiseks EIK-le, kandis ta

kartserikaristust. VangS § 24 lg 4 ei võimalda lühiajalisi kokkusaamisi kartserikaristuse kandmise

ajal.

VangS §-s 24 toodud piirangud lühiajalisteks kokkusaamisteks ei kohaldu suhtlemisel VangS §-s 26

nimetatud isikutega.

Kolleegium on seisukohal, et kinnipeetaval ja tema volitatud esindajal, kes ei ole advokaat, peab

olema võimalus kokku saada ka kartserikaristuse kandmise ajal, kui seda tingib kinnipeetava õigus-

kaitse põhjendatud vajadus. Seda ka näiteks olukorras, kus kartserikaristus on pikaajaline ja kaebuse

esitamise tähtaeg EIK-le on lõppemas. Vanglal on sellises olukorras oluline kaalumisruum ja

keeldumise korral põhjendamiskohustus.

Vastustaja märgib, et kaebaja ei olegi taotlenud kõnealusel ajavahemikul kokkusaamisi oma

esindajaga. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja tõepoolest esitanud konkreetseid taotlusi

kokkusaamisteks, millest vangla oleks keeldunud. Küll aga on kaebaja esitanud vanglale

28. detsembril 2012 vaide, mille üks eesmärk oli kohustada vanglat võimaldama kinnipeetavale

kokkusaamist tema poolt valitud ja advokaadiks mitteoleva esindajaga (tl 28).

17. Kui vangla on põhjendatult keeldunud kinnipeetava taotlusest saada kartserikaristuse kandmise

ajal kokku oma volitatud esindajaga, kuid möönab kinnipeetava edasilükkamatut õiguskaitsevajadust,

siis peab vangla andma kinnipeetavale võimaluse muul viisil oma esindajaga piisavaks suhtlemiseks,

näiteks telefoni abil.

Kolleegiumi arvates ei ole piisav Tartu Ringkonnakohtu määruses osundatud võimalus, et kaebajal oli

õigus helistada vähemalt üks kord nädalas ja anda siis oma esindajale juhtnööre kaebuse esitamiseks

EIK-le. Kinnipeetava helistamine oma volitatud esindajale ei tohi toimuda lähedastega suhtlemiseks

ettenähtud võimaluste arvelt, sest see võib ohustada kinnipeetava resotsialiseerimiseks oluliste

sidemete säilimist. Vangla peab kaalumisel sellise põhimõttega arvestama.

Kolleegium ei nõustu ka ringkonnakohtu seisukohaga, et kaebajal puudus vajadus kartserikaristuse

ajal oma esindajaga suhelda, kuna vaidemenetluse materjalide juures olevast EIK kirjast tulenevalt

pidi kaebaja esitama täidetud avalduse blanketi EIK-le hiljemalt 10. detsembril 2012, s.o juba ajal,

kui ta ei olnud veel asunud kartserikaristust kandma.

Kohtuasja toimikus ei ole EIK-le kaebuse esitamisega seotud materjale. Menetlusosaliste väitel

märgiti EIK-i 15. oktoobri 2012. a kirjas, et avalduse blankett tuleb tagastada täidetult 8 nädala

jooksul, s.o hiljemalt 10. detsembril 2012. a. Sellest tähtajast mittekinnipidamise korral loetakse aga

EIK-sse pöördumise kuupäevaks kaebaja täidetud avalduse vormi esitamise kuupäev, mitte aga

kaebaja esimese kirja kuupäev. Kaebajal on seetõttu õigus selles, et kui ta oleks täidetud avalduse

blanketi saatnud EIK-i poolt märgitud tähtajast hiljem, so pärast 10. detsembrit 2012. a, siis oleks

loetud kohtusse pöördumise kuupäevaks avalduse blanketile märgitud kuupäev. Kuna kaebaja soovis

esitada kaebuse asjas, mille riigisisene menetlus lõppes Riigikohtu 2. augusti 2012. a määrusega, siis

lõppes kohtusse pöördumise kuuekuuline tähtaeg 2. veebruaril 2013. Seega ei saa nõustuda

ringkonnakohtuga, et kaebaja vajadus kasutada esindaja abi lõppes juba enne kartserikaristuse

kandmisele asumist.

18. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et tagastades kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, on

Tartu Halduskohus mõistnud kinnipeetava võimalusi oma esindajaga suhtlemiseks haldusasjas

kaebuse esitamiseks EIK-le põhjendamatult kitsalt. Kolleegium märgib, et Viru Vangla ei ole

kaalunud, kas kaebajal oli kartserikaristuse kandmise ajal põhjendatud vajadus suhelda oma volitatud

esindajaga. Samuti ei ole haldus- ja ringkonnakohus M. V. kaebeõiguse olemasolu üle otsustades

hinnanud, kas praegusel juhul esines kartserikaristust kandval kinnipeetaval põhjendatud vajadus

kokku saada oma volitatud esindajaga ja helistada talle ka ajakavaväliselt.

19. Kolleegium leiab, et haldus- ja ringkonnakohus rikkusid oluliselt menetlusnormi, kui pidasid

kaebeõiguse puudumist ilmselgeks ja kaebuse tagastamist HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel põhjendatuks.

Seetõttu tuleb M. V. määruskaebus rahuldada ning Tartu Halduskohtu 20. veebruari 2013. a määrus ja

Tartu Ringkonnakohtu 23. jaanuari 2014. a määrus haldusasjas nr 3-13-254 tühistada. Asi tuleb saata

Tartu Halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

20. Kuna Riigikohus ei tee käesolevas asjas lõplikku otsust, siis HKMS § 109 lg 2 kohaselt ei võta ta

seisukohta menetluskulude jaotamise kohta.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann