3-2-1-34-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-34-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. mai 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

OÜ HERMEKS HOLDING GROUP (pankrotis)

pankrotihalduri Olev Kuklase hagi Andrus Oru (Org)

vastu kahjuhüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 1. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-03-106

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ HERMEKS HOLDING GROUP (pankrotis)

pankrotihalduri Olev Kuklase kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

103 040 eurot 53 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ Hermeks Holding Group (pankrotis) (registrikood

10271616) pankrotihaldur Olev Kuklase, esindaja

vandeadvokaat Marko Kairjak

Kostja Andrus Org

Kolmas isik kostja poolel Toomas Piirmann

Asja läbivaatamise kuupäev

21. aprill 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 1. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-03-106 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada OÜ Hermeks Holding Group pankrotihalduri Olev Kuklase kassatsioonkaebuselt

20. detsembril 2013 tasutud kassatsioonikautsjon 100 (ükssada) eurot Advokaadibüroo VARUL

kontole nr EE152200221025347530 (Swedbank AS).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Hermeks Holding Group (pankrotis, Hermeks) pankrotihaldur Olev Kuklase esitas 8. oktoobril

2002 Võru Maakohtule hagi Andrus Oru (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt Hermeksi kasuks

välja juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahjuhüvitise 1 612 233 krooni 54 senti

(103 040 eurot 50 senti). Samuti palus hageja mõista kostjalt välja menetluskulud.

Hagiavalduse kohaselt oli kostja Hermeksi juhatuse liige ja osanik ning samal ajal ka OÜ Runnert

Kaubagrupp (Runnert) ja OÜ Reevers Grupp (Reevers) juhatuse liige ja osanik. Hermeksile kuulus

Võrus Jüri 32a asuv maja (hoone), mida Hermeks kasutas oma majandustegevuses (võõrastemaja

pidamiseks, ruumide väljarentimiseks ja kaubandustegevuseks). 25. novembril 1993 ja 19. juulil 1995

oli Hermeks võtnud AS-ist Eesti Maapank (pankrotis; Maapank) hoone renoveerimiseks laenu.

Laenulepingutest tulenevate kohustuste tagamiseks pantis Hermeks 25. novembril 1993 ja 21. juulil

1995 sõlmitud pandilepingute alusel hoone Maapanga kasuks. Hoonealune maa kinnistati

26. veebruaril 1998, kuid kostja ei vormistanud Maapanga pandiõigust hüpoteegiks ega teavitanud

Maapanka hoone maa oluliseks osaks muutumisest.

12. juunil 1998 sõlmis kostja Hermeksi, Runnerti ja Reeversi esindajana notariaalse kasutusvalduse

seadmise, hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu, millega seadis Võrus Jüri 32a asuvale kinnistule

(kinnistu) tasuta kasutusvalduse 99 aastaks Runnerti kasuks ning 1 312 000 krooni suuruse hüpoteegi

Reeversi kasuks intressimääraga 17% aastas. Kasutusvalduse seadmise järel laekusid kõik tulud

kinnistust Runnertile ja Hermeksi majandustegevus seiskus. Seetõttu polnud Hermeksil võimalik täita

oma kohustusi võlausaldajate vastu. Võru Maakohus kuulutas 18. juunil 1999 välja Hermeksi

pankroti. 7. juulil 2000 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati Maapanga 1 612 233 krooni

54 sendi suurust nõuet.

Kostja ja Hermeksi teine juhatuse liige Toomas Piirmann kutsuti 8. juulil 1998 Hermeksi osanike

koosolekul juhatuse liikme kohalt tagasi ja uueks juhatuse liikmeks määrati Olavi Taaler.

20. septembri 1998. a osanike koosolekul muudeti Hermeksi põhikirja selliselt, et juhatajal tekkis

õigus müüa kinnisasju ilma osanike nõusolekuta. O. Taaler müüs 18. novembril 1998 kinnistu Aivo

Proskinile, kes 29. jaanuaril 1999 müüs kinnistu edasi Aare Tiislerile. Nimetatud tehingud tegid

võimatuks kinnistu tagasivõitmise pankrotimenetluses ja Maapanga pandiõiguse

ümberregistreerimise.

Koormates kinnistu kasutusvalduse ja hüpoteegiga endaga seotud äriühingute kasuks, rikkus kostja

juhatuse liikme kohustusi. Kinnistu koormamine oli majanduslikult ebaotstarbekas ja mittevajalik.

OÜ Eravara (Eravara) arvamuse järgi oli kinnistu väärtus enne koormamist 1 500 000 krooni. Pärast

koormamist muutus kinnistu väärtusetuks. Hermeks sai 1998. aastal rentnikelt puhastulu

344 000 krooni. Kinnistu koormamise tagajärjel Hermeksi majandustegevus lõppes. Kinnistu

väärtusetuks muutumisega tekitatud kahju on 1 500 000 krooni. Majandustegevuse lõppemise ning

maksejõuetuks muutmisega tekitatud kahju on 1 612 233 krooni 54 senti, sest selle summa ulatuses

jäi Hermeksi pankrotimenetluses võlausaldajate nõudeid rahuldamata.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja leidis, et kahju tekkimine ei ole tõendatud. Hageja ei ole tõendanud kahju suurust, samuti ei

ole kostja tegevuse ja Hermeksile väidetavalt tekkinud kahju vahel põhjuslikku seost. Hüpoteegi

põhjendamatu seadmisega kinnistu omanikule tekitatav kahju ei saa olla suurem kui hüpoteegi

seadmise ja kustutamise kulud. Koos kasutusvalduse seadmisega sõlmiti Runnertiga haldusleping,

mille järgi Runnert pidi lepingu kümneaastase tähtaja jooksul maksma Hermeksile haldustasu

17 500 krooni kuus. Seega oli kasutusvalduse seadmine Hermeksile majanduslikult kasulik. Kui

pankrotihaldur oleks nõudnud halduslepingust tuleneva kohustuse täitmist, oleksid Hermeksi

kohustused võlausaldajate vastu täidetud. Eravara arvamus kinnistu väärtuse kohta ei ole

usaldusväärne tõend, sest selles on lähtutud ekslikust eeldusest, et kinnistu ei ole koormatud.

Tegelikult koormasid kinnistut juba enne vaidlusaluseid tehinguid hüpoteek riigi kasuks ja

üürilepingud.

Kinnistu väärtus ei saanud vaidlusaluste tehingute tagajärjel muutuda olematuks, kuna järgmine

juhatuse liige O. Taaler müüs kinnistu 100 000 krooni eest edasi. Hermeksi osanikud esitasid 12. mail

1999 Maapangale kompromissettepaneku, millega olid valmis seadma Maapanga kasuks hüpoteegi ja

lõpetama kasutusvalduse. Maapank ettepanekule ei vastanud. Isegi kui kostja ei oleks kinnistut

koormanud kasutusvalduse ega hüpoteegiga, ei oleks Maapanga nõuet saanud rahuldada, kuna

kinnistu müüdi edasi ja müügilepingu sõlmimisel ei esindanud Hermeksit mitte kostja, vaid Hermeksi

järgmine juhatuse liige. Seega ei ole kostja teo ja kahju vahel põhjuslikku seost.

3. Kolmas isik ei esitanud hagi kohta oma seisukohta.

4. Tartu Maakohus rahuldas 31. detsembri 2012. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt Hermeksi

kasuks välja 85 334 eurot 83 senti. Samuti mõistis maakohus kostjalt välja 1214 euro ja 32 sendi

suuruse kohtukulu kohustusega tasuda see Maapangale. Riigilõivu katteks mõistis maakohus kostjalt

välja 1245 eurot riigituludesse.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt rikkus kostja kinnistule Runnerti kasuks tasuta kasutusvalduse

seadmisega juhatuse liikme hoolsuskohustust, sest see tehing tehti Hermeksi jaoks ilmselgelt

kahjulikel ja majanduslikult ebamõistlikel tingimustel. Kasutusvaldus seati tasuta 99 aastaks ja

kasutusvaldaja õigused olid piiramatud. Kinnistu oli Hermeksi majandustegevuse tuumikvara ja

sellele tasuta kasutusvalduse seadmise tulemusel lakkas Hermeksi majandustegevus. Samuti rikkus

kostja juhatuse liikme kohustusi hüpoteegi seadmisega, sest tuvastatud asjaoludel ei olnud mingit

vajadust kinnistut Reeversi kasuks hüpoteegiga koormata. Kostja rikkus ka lojaalsuskohustust, sest

tegi eelnimetatud tehingud endaga seotud äriühingutega. Kostja rikkus kohustusi tahtlikult ja seega

on ta tsiviilkoodeksi (TsK) § 227 järgi rikkumistes süüdi.

Eravara eksperdihinnangu järgi oli hüpoteegi ja kasutusvaldusega koormamata kinnistu turuväärtus

1 500 000 krooni. Arvates sellest maha Eesti Vabariigi kasuks seatud hüpoteegisumma

164 800 krooni, oli 12. juunil 1998 kinnistu turuväärtus 1 335 200 krooni. Kasutusvalduse ja

hüpoteegi seadmine kogumis muutsid kinnistu väärtusetuks. Mõni kuu hiljem võõrandati kinnistu

küll kahel korral 100 000 krooni eest, kuid teadmata tehingute asjaolusid, ei saa lugeda tõendatuks, et

kinnistu väärtus oli vähemalt 100 000 krooni. Võrreldes kinnistu väärtust enne ja pärast selle

koormamist, tuleb asuda seisukohale, et kasutusvalduse seadmise tagajärjel vähenes Hermeksi vara

1 335 200 krooni võrra, st Hermeksile tekkis 1 335 200 krooni suurune kahju. Halduslepingu kohta

leidis maakohus, et selles kokku lepitud tasu oli võrreldes kinnistult saadava tuluga oluliselt väiksem

ega võimaldanud katta isegi laenumakseid.

Hermeksi majandustegevuse seiskamisega tekitatud kahju suuruseks peab hageja 1 612 233 krooni

34 senti. See summa vastab pankrotimenetluses rahuldamata jäänud Maapanga nõudele. Hermeksile

tekitatud kahju ei saa aga võrdsustada Maapanga nõudega. Tuvastatud ei ole, et kui kostja poleks oma

kohustusi rikkunud, suutnuks Hermeks Maapanga nõude täies ulatuses rahuldada.

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

6. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi

jäeti osaliselt rahuldamata, samuti osas, millega kostjalt mõisteti Hermeksi kasuks välja

menetluskulud 1214 eurot 32 senti. Hageja palus ringkonnakohtul teha uue otsuse, millega rahuldada

hagi täies ulatuses ja mõista kostjalt välja täiendav kahjuhüvitis 17 705 eurot 70 senti, samuti mõista

kostjalt Hermeksi kasuks välja täiendavad menetluskulud 2905 eurot 25 senti. Alternatiivselt, juhul

kui ringkonnakohus ei rahulda vastuapellatsioonkaebust, palus hageja mõista kostjalt Hermeksi

kasuks välja täiendavad menetluskulud 1723 eurot 84 senti.

7. Kolmas isik ei vastanud kostja apellatsioonkaebusele ega hageja vastuapellatsioonkaebusele.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tartu Ringkonnakohus tühistas 1. novembri 2013. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse,

millega jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus mõistis Hermeksilt kostja kasuks välja kohtukulu

2000 eurot. Samuti vabastas ringkonnakohus Hermeksi TsMS § 190 lg 7 alusel menetluskulude

riigituludesse tasumise kohustusest. Menetluskulud ringkonnakohtus jäeti menetlusosaliste endi

kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus põhjendatult, et Hermeksi

majandustegevus lakkas tasuta kasutusvalduse seadmise tagajärjel, mistõttu oli see tehing Hermeksi

jaoks ilmselgelt kahjulik. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et Hermeksi kahjunõuet ei saa

sisustada pankrotimenetluses esitatud võlausaldaja nõude suurusega.

Kasutusvalduse seadmisega tekitas kostja hagejale kahju, mis seisnes kinnistu väärtuse vähenemises

ja selle tagajärjel majandustegevuse seiskumises. Arvates kinnistu koormatisteta turuväärtusest maha

Eesti Vabariigi kasuks seatud hüpoteegisumma 164 800 krooni, on maakohus õigesti leidnud, et

kinnistu kasutusvaldusega koormamise aegne turuväärtus oli 1 335 200 krooni. Kuna kinnistu oli

võimalik pärast kasutusvaldusega koormamist müüa 100 000 krooni eest ja asjas puuduvad tõendid,

et müügilepingud oleksid tühised, siis tuleb kinnistu müügihinda kahju suuruse määramisel arvestada.

Seega vähenes kinnistu väärtus kasutusvalduse seadmise tulemusena mitte 1 335 200 krooni, vaid

1 235 200 krooni võrra ja see summa on ka Hermeksi kahju.

Kostja on väitnud, et kasutusvalduse seadmise leping ei olnud majanduslikult kahjulik, sest Hermeksi

ja Runnerti vahel oli sõlmitud ka haldusleping, mille järgi Runnert pidi maksma Hermeksile

haldustasu. Ringkonnakohus leidis, et haldusleping oli 1998. a-l kehtinud TsÜS § 69 lg 1 järgi näilik

tehing, sest pooled ei soovinud tuua sellega kaasa õiguslikke tagajärgi. Seega on haldusleping tühine

ja kostja ei saa tugineda sellele, et pankrotihaldur oleks pidanud haldustasu sisse nõudma.

Kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb arvestada, kas hageja on omalt poolt teinud kõik

mõistlikult vajaliku, et kahju ära hoida või seda vähendada. Maakohus eksis selles, et ei arvestanud

kahju väljamõistmisel Hermeksi enda võimalusega tekkinud kahju vähendada. Tasuta kasutusvalduse

seadmine äriühingu tuumikvarale oli sisuliselt ettevõtte tegevuse lõpetamine, mille tulemusena

muutus võimatuks tegevuse jätkamine. Kontroll ettevõtte vara ja tegevuse üle läks kasutusvalduse

saajale. Kasutusvalduse seadmisega muudeti võimatuks võlausaldajate nõuete rahuldamine ja selline

tegevus ei vasta ühiskonna üldisele arusaamisele kõlblusest. Selline tehing on vastuolus heade

kommetega. Tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 66 lg 1 võimaldas tuvastada heade kommete

vastase tehingu tühisuse. Tühist tehingut ei pidanud TsÜS § 66 lg 4 kohaselt täitma ja tühise tehingu

järgi üleantu oleks Hermeks saanud TsÜS § 66 lg 5 alusel tagasi nõuda. Hermeks pidi järgmise

juhatuse liikme O. Taaleri kaudu aru saama, et kasutusvalduse seadmise tehing on tühine. Tegutsedes

juhatuse liikmelt oodatava hoolega, pidi O. Taaler tegema kõik selleks, et mitte täita tühist tehingut,

ning vajadusel esitama Runnerti vastu hagi kasutusvalduse lepingu tühisuse tuvastamiseks. Selle

asemel aga müüs O. Taaler tühise tehingu alusel kasutusvaldusega koormatud ja sellega

väheväärtuslikuks muudetud vara alla turuhinna lühikese aja jooksul pärast juhatuse liikmeks saamist

edasi. Sellise tegevusega süvendas O. Taaler Hermeksile tekitatud kahju. Kuna Hermeksi järgmine

juhatuse liige ei võtnud tahtlikult tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks, siis tuleb hagi TsK

§ 229 lg 2 alusel jätta rahuldamata.

Kinnistu väärtuse vähenemine kui kahju hõlmab ka tulu saamise võimaluse kaotamist ja seega ei saa

hageja nõuda korraga nii asja väärtuse vähenemise tõttu tekkinud kahju hüvitamist kui ka sama asja

kasutusõigusest ilmajäämise tõttu saamata jäänud tulu. Kuna Hermeks müüs kinnistu 18. novembril

1998, siis alates sellest ajast oleks Hermeks nagunii kaotanud kinnistult tulu teenimise võimaluse ja

seega puuduks pärast kinnistu müüki igal juhul põhjuslik seos kostjale etteheidetava teo ja Hermeksi

võimaliku kahju vahel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse

osas, millega hagi rahuldati, samuti tühistada maakohtu otsuse osas, milles hagi jäeti rahuldamata,

ning teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täies ulatuses ja mõista kostjalt Hermeksi kasuks välja

täiendav kahjuhüvitis 18 918 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Samuti palub

hageja mõista kostjalt Hermeksi kasuks välja maakohtus ja kassatsiooniastmes kantud kohtukulud,

kokku 6434 eurot 27 senti.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tegi ringkonnakohus kahjuhüvitist nullini vähendades

pooltele üllatusliku otsuse. Sellega rikkus ringkonnakohus TsMS § 436 lg-s 4 sätestatud keeldu

tugineda otsuse tegemisel asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Menetlusosalised ei ole

menetluse käigus esile toonud, et O. Taaler oleks pidanud tuginema kasutusvalduse seadmise tehingu

tühisusele ja tehingu teist poolt hagema. Kostja on tuginenud üksnes O. Taaleri tegevusele (kinnistu

müük). Tegemist ei ole õiguse kohaldamisega. Ringkonnakohus on oma otsuses tuginenud O. Taaleri

tegevusetusele kui poolte jaoks täiesti uuele ja läbi arutamata asjaolule.

Ringkonnakohus rikkus Hermeksile tekitatud kahjust 100 000 krooni mahaarvamisega oluliselt

tõendite hindamist reguleerivaid menetlusnorme. Kahju õige suurus on maakohtu määratud summa

ehk 1 335 200 krooni.

Samuti kohaldas ringkonnakohus kahjuhüvitist nullini vähendades valesti materiaalõigust. Asjaolu, et

O. Taaleri tegevuse tulemusel võis Hermeksi kahju suureneda, ei ole aluseks mitte nõude rahuldamata

jätmiseks kostja vastu, vaid O. Taaleri vastutusele Hermeksi ees. Hermeksil võis tekkida kahjunõue

solidaarselt kostja ja O. Taaleri vastu ja Hermeks võis esitada nõude täies ulatuses kostja vastu. Ühe

juhatuse liikme kahju hüvitamise kohustust ei saa nullini vähendada põhjusel, et järgmine juhatuse

liige ei tuginenud eelmise juhatuse liikme rikkumistele.

Ringkonnakohus leidis ekslikult, et vara väärtuse vähenemisest tulenev kahju hõlmab saamata jäänud

tulu. Ringkonnakohus asus seisukohale, et hageja ei saa nõuda samal ajal nii vara väärtuse

vähenemisest tuleneva kahju hüvitamist kui ka saamata jäänud tulu. Kostja rikkumise tulemusel

tekkis Hermeksile kahte liiki kahju – esiteks kinnisasja väärtusetuks muutumisest tulenev kahju ja

teiseks tulu teenimise võimaluse kaotusest tulenev kahju. Tulu teenimise võimalust saab hinnata

eelkõige selle järgi, kui palju Hermeks tavaliselt oma majandustegevusest tulu sai.

Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusnorme, kui leidis, et maakohus ei pidanud käsitlema

Hermeksil majandustegevuse seiskumise tõttu saamata jäänud tulu nõuet. Hageja tugines maakohtus

sellele, et kostja hoolsuskohustuse rikkumise tõttu seiskus Hermeksi majandustegevus, samuti esitas

hageja tulu kaotuse kohta tõendeid. Maakohus saanuks otsustada kahju suuruse siseveendumuse

alusel, kuid ei teinud seda. Ringkonnakohus ei kõrvaldanud maakohtu rikkumist.

10. Kostja ei vastanud hageja kassatsioonkaebusele Riigikohtu määratud tähtajaks ehk 11. aprilliks

2014. Kostja vastas hilinenult 21. aprillil 2014.

Kolmas isik ei ole hageja kassatsioonkaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt.

12. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

● kostja oli äriregistri andmetel ajavahemikul 19. septembrist 1997 kuni 21. augustini 1998

Hermeksi juhatuse liige ning samal ajal ka Runnerti ja Reeversi juhatuse liige ja osanik;

● kostja kutsuti 8. juulil 1998 juhatuse liikme kohalt tagasi ning uueks juhatuse liikmeks valiti

O. Taaler;

● 12. juunil 1998 sõlmis kostja Hermeksi, Runnerti ja Reeversi esindajana notariaalse

kasutusvalduse seadmise, hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu, millega seadis Hermeksi

kinnistule tasuta kasutusvalduse 99 aastaks Runnerti kasuks ning hüpoteegi Reeversi kasuks;

● Hermeks oli sõlminud laenulepingu Maapangaga ja seadnud Maapanga kasuks hoonele pandi,

kuid pandileping jäi hoonealuse maa kinnistamisel hüpoteegiks ümber vormistamata;

● O. Taaler sõlmis 18. novembril 1998 Hermeksi esindajana kinnistu müügilepingu, millega müüs

kinnistu 100 000 krooni eest kolmandale isikule, kes 29. jaanuaril 1999 kinnistu omakorda edasi

müüs;

● 18. juunil 1999 kuulutati välja Hermeksi pankrot;

● Maapanga 1 612 233 krooni 54 sendi suurune nõue on Hermeksi pankrotimenetluses

tunnustatud, kuid jäänud rahuldamata.

13. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on tekitanud kinnistule kasutusvalduse ja hüpoteegi

seadmisega ning majandustegevuse seiskamisega Hermeksile kahju.

Hageja kui pankrotis osaühingu pankrotihaldur on esitanud nõude kostja kui osaühingu juhatuse

liikme vastu ja nõuab kostjalt juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.

Kuna rikkumised, mida hageja kostjale ette heidab, pandi toime 1998. aastal, on nõude õiguslikuks

aluseks sel ajal kehtinud ÄS § 187 lg 1, mille järgi vastutavad juhatuse liikmed seaduse või põhikirja

nõuete rikkumise ja oma kohustuste täitmata jätmisega osaühingule või osanikele süüliselt tekitatud

kahju eest solidaarselt.

Seega peab osaühingu juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks tulenevalt

ÄS § 187 lg-st 1 (enne 1. juulit 2002 kehtinud redaktsioonis) olema tuvastatud, et juhatuse liige on

rikkunud oma kohustusi, rikkumine toimus juhatuse liikme süü tõttu ja just rikkumise tõttu tekkis

osaühingule kahju. Tuvastada tuleb nii rikkumine, kahju kui ka põhjuslik seos rikkumise ja kahju

vahel, samuti juhatuse liikme süü rikkumises.

Võlasuhtest tulenevat kahju hüvitamise kohustust täpsustas TsK 19. ptk, eelkõige §-d 222 ja 227.

14. ÄS § 187 lg 1 (enne 1. juulit 2002 kehtinud redaktsioonis) järgi jaguneb tõendamiskoormus

poolte vahel järgmiselt. Osaühing või osaühingu asemel hagejaks olev pankrotihaldur (hageja) peab

tõendama, et juhatuse liige (kostja) on rikkunud oma kohustusi ja selle rikkumise tõttu tekkis

osaühingule kahju. Eeldatakse, et rikkumine toimus juhatuse liikme süü tõttu, st süü puudumist peab

tõendama juhatuse liige (TsK § 227 teine lause). Sama seisukohta on Riigikohus väljendanud ka

varasemates lahendites (seaduses sarnaselt sätestatud aktsiaseltsi juhatuse liikme vastutuse kohta

vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 22).

15. Hageja leiab, et kostja on rikkunud nii hoolsus- kui ka lojaalsuskohustust sellega, et seadis

Hermeksile kuuluvale kinnistule endaga seotud äriühingute kasuks tasuta kasutusvalduse ja hüpoteegi

ning muutis kinnistu sellega väärtusetuks. Samuti leiab hageja, et nimetatud tegude tagajärjel muutus

Hermeks maksejõuetuks.

Asja materjalidest nähtuvalt on hageja nõudnud esiteks 1 500 000 krooni suuruse kahju hüvitamist,

mille kostja on tekitanud kinnistu väärtusetuks muutmisega (I kd, tl 144 pöördel). Teiseks on hageja

tuginenud sellele, et kinnistu koormamine on toonud kaasa olukorra, kus hageja on maksejõuetu ega

suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid. Hageja leiab, et Hermeksi kahjuks saab pidada ka

pankrotimenetluses tunnustatud, kuid rahuldamata jäänud 1 612 233 krooni 34 sendi suurust

Maapanga nõuet (samuti I kd, tl 144 pöördel).

16. Kolleegium käsitleb esmalt hageja kahjunõuet, mis põhineb sellel, et Hermeksi

pankrotimenetluses ei ole õnnestunud rahuldada Maapanga 1 612 233 krooni 34 sendi suurust nõuet.

Nii maa- kui ka ringkonnakohus on leidnud, et nõudes majandustegevuse seiskamisega põhjustatud

kahju hüvitamist, ei saa seda sisustada pankrotimenetluses esitatud võlausaldaja nõude suurusega.

Kolleegium nõustub sellega. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et juhatuse liikme

kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet ei saa samastada pankrotimenetluses

võlausaldajate esitatud nõuetega. Kui juhatuse liikme käitumine tõi kaasa äriühingu ettevõtte

seiskumise, tuleb kahju tõendamiseks äriühingu varalist olukorda võrrelda varalise olukorraga, kus

äriühing oleks olnud juhul, kui tema ettevõte oleks edasi tegutsenud. Samuti on võimalik kahjuna

nõuda saamata jäänud tulu hüvitamist, mida äriühing oleks tegevuse jätkamisel eeldatavasti teeninud.

Lähtuda saab hüpoteetilisest kasust, mida äriühing selle ettevõtte kaudu oleks saanud, arvutades

ettevõtte hüpoteetilise väärtuse, mis sellel oleks olnud, kui juhatuse liige ei oleks oma kohustust

rikkunud. Selleks on võimalik kasutada praktikas tunnustatud ettevõtte väärtuse hindamise meetodeid

(vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 53–54;

21. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04). Sellisele kahjule peab tuginema hageja ja

hageja ülesanne on sellise kahju esinemist ka tõendada.

17. Iseenesest on õige hageja kassatsioonkaebuse väide, et kostja rikkumise tulemusel võis

Hermeksile tekkida kahte liiki kahju – esiteks kinnisasja väärtusetuks muutumisest tulenev kahju ja

teiseks tulu teenimise võimaluse kaotusest tulenev kahju (saamata jäänud tulu). Samuti on õige see, et

tulu teenimise võimalust saab hinnata eelkõige selle järgi, kui palju Hermeks tavaliselt

majandustegevusest tulu sai. Hageja ei ole menetluse vältel esitanud korrektset saamata jäänud tulu

hüvitamise nõuet ja on kogu menetluse vältel tuginenud sellele, et majandustegevuse seiskumisega

tekitatud kahju suurus on tõendatud pankrotimenetluses rahuldamata jäänud Maapanga nõudega.

Menetlusdokumentides sisalduvad hageja viited, et Hermeks sai kinnistult varem üüritulu ja et kostja

tegevuse tulemusena kaotas hageja sellise tulu saamise võimaluse, ei asenda hageja selget nõuet ja

selget kahjuarvestust. Seda ei ole praeguses asjas esitatud ja seepärast jätsid kohtud saamata jäänud

tulu nõude õigesti tähelepanuta.

18. Järgmiseks analüüsib kolleegium hageja kahjunõuet, mis põhineb sellel, et kostja koormas

Hermeksi kinnistu majanduslikult kahjuliku kasutusvalduse ja hüpoteegiga endaga seotud isikute

kasuks.

Hageja peab oma kahjuks kinnistu väärtuse vähenemist kahjulike tehingute tulemusena. Kolleegium

leiab, et nii praegu kehtivate kui ka enne võlaõigusseaduse jõustumist kehtinud sätete järgi on selline

kahju juhatuse liikmete kohustuste rikkumise korral hüvitatav ja ÄS § 187 lg 1 (enne 1. juulit 2002

kehtinud redaktsioonis) kaitsealas.

Osaühingu juhatuse liikme kohustuse hüvitada osaühingule tekitatud kahju nägi ette enne 1. juulit

2002 kehtinud ÄS § 187 lg 1. Väidetava kahju tekitamise ajal kehtinud TsK § 222 lg 2 kohaselt

mõisteti kahju all võlausaldaja kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti võlausaldajal

saamata jäänud tulu, mida ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustuse täitnud. Nii tsiviilkoodeksi

kui ka võlaõigusseaduse järgi tuvastatakse kahju olemasolu rikkumisele eelneva ja sellele järgneva

varalise olukorra võrdlemise kaudu. Ka TsK § 222 mõtte kohaselt tähendas kahju hüvitamine

kahjustatud isiku asetamist olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud,

kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevaid asjaolusid ei oleks esinenud (vt selle põhimõtte

kohaldamise kohta enne võlaõigusseaduse jõustumist nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 2. oktoobri

2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-02, p 9; 24. detsembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-02,

p 15).

19. Kolleegium leiab, et Reeversi kasuks hüpoteegi seadmisega tekitatud väidetava kahju kohta

leidsid kohtud õigesti, et hüpoteegi põhjendamatu seadmine ei saa üldjuhul kinnisasja väärtust

olematuks muuta, sest hüpoteegi põhjendamatu seadmisega kinnistu omanikule tekitatav kahju

piirdub üldjuhul vaid endise olukorra taastamise kulude (hüpoteegi kustutamise kulud) ja hüpoteegi

seadmise kulude kui kasututeks osutunud kuludega. Seega on kinnistu koormamisest tuleneva kahju

puhul oluline hinnata just kasutusvalduse seadmisega tekkinud väidetavat kahju.

Kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt sõlmis kostja Runnertiga tasuta kasutusvalduse seadmise

lepingu 99 aastaks. Kostja on väitnud, et vastusoorituse sellise ulatusliku õiguse eest nägi ette poolte

vahel sõlmitud haldusleping, mille järgi pidi Runnert tasuma Hermeksile haldustasu, kuid ei täitnud

seda kohustust. Maakohus asus seisukohale, et haldustasu ei oleks olnud piisav vastusooritus

kasutusvalduse eest.

Ringkonnakohus leidis, et kinnistu väärtus vähenes kasutusvalduse seadmise tulemusena

1 235 200 krooni võrra ja seda summat saab käsitada Hermeksi kahjuna. Seejärel on ringkonnakohus

aga jätnud hageja nõude rahuldamata, kohaldades TsK § 229 lg-t 2, mille järgi on kohtul õigus

vähendada võlgniku vastutuse määra, kui võlausaldaja tahtlikult või ettevaatamatult soodustas

mittetäitmisega või mittenõuetekohase täitmisega tekitatud kahju suurenemist või ei võtnud

tarvitusele abinõusid nende vähendamiseks. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kasutusvalduse

seadmise leping oli heade kommete vastane ning seega tühine. Hermeksi järgmine juhatuse liige

O. Taaler oleks ringkonnakohtu arvates pidanud tegema kõik selleks, et mitte täita tühist tehingut,

ning vajadusel esitama kasutusvaldusest vabanemiseks kohtusse Runnerti vastu hagi. Kuna O. Taaler

seda ei teinud, saab tema käitumise omistada Hermeksile ja lugeda, et Hermeks kui kahjustatud isik

jättis kasutamata võimaluse tekkinud kahju vähendada.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on seejuures eksinud nii materiaalõiguse kohaldamisel kui ka

rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.

20. Õige on hageja väide, et ringkonnakohus on teinud üllatusliku otsuse ja tuginenud otsuse

tegemisel asjaolule, mida menetluses ei arutatud, ning seda võib pidada menetlusõiguse normi

oluliseks rikkumiseks. TsMS § 436 lg 4 esimese lause kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda

asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, mille

kohaselt kujutavad need rikkumised endast õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumist, mis on

TsMS § 669 lg 1 p 1 järgi menetlusõiguse normi oluline rikkumine (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

27. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-13, p 11). Seega tingib juba üksnes eelnimetatud

rikkumine ringkonnakohtu otsuse tühistamise ja asja saatmise uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

Samas ei ole kumbki pooltest väitnud, et kasutusvalduse seadmise leping on tühine selle tõttu, et see

on heade kommete vastane. Kolleegium märgib, et hageja huvides ei ole kasutusvalduse seadmise

lepingu tühisuse tuvastamine, sest sellisel juhul ei saa kostja olla põhjustanud kinnistu väärtuse

vähenemist kui hagiavalduses nimetatud kahju. Samas ei ole kostja tuginenud kasutusvalduse

seadmise lepingu tühisusele kui hageja nõuet – hüvitada kinnisasja väärtuse langus – välistavale või

hagi osalist rahuldamist kaasa toovale asjaolule. Sellele tuginemine ei oleks kostjalt ka oodatav, sest

sellega tunnistaks ta enda tahtlikku kohustuste rikkumist, mis küll ei saanud põhjustada kinnisasja

väärtuse vähenemist, kuid võis põhjustada Hermeksile muu kahju. Näiteks võis kasutusvalduse

seadmise lepingu sõlmimine (sõltumata sellest, kas see kehtis või mitte) kaasa tuua kinnistu

võõrandamise alla selle turuhinna. Hageja ei ole tuginenud sellele, et kostja on tekitanud talle kahju

sellega, et kostja rikkumine tõi kaasa kinnistu võõrandamise liiga odava hinna eest. Samuti ei ole

hageja nõudnud kostjalt kahju hüvitamist selle tõttu, et Hermeks kaotas kinnistu omandiõiguse.

Kasutusvalduse seadmise lepingu sõlmimine (sõltumata sellest, kas see kehtis või mitte) võis kaasa

tuua Hermeksi majandustegevuse seiskumise ning Heremeksil võis seetõttu jääda tulu saamata, kuid

selle kahju kohta ei ole hageja selget nõuet, asjassepuutuvaid põhjendusi ega tõendeid esitanud

(vt käesoleva otsuse p 17).

21. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul eelnevat silmas pidades esitatud asjaolude ja

tõendite põhjal tuvastada kostja vastutuse eeldused lähtuvalt poolte esitatud asjaoludest. Kui hageja

tugineb jätkuvalt sellele, et kinnistu väärtus vähenes kasutusvalduse seadmise lepingu tõttu ja see

leping kehtis, siis ei saa hageja esitatud asjaoludest tulenevalt tekkida küsimust sellest, kas Hermeks

oleks saanud midagi teha ja pidanud midagi tegema selle lepingu tagasitäitmiseks.

Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu põhjendused on vastuolulised, sest ühelt poolt võrdles

ringkonnakohus kinnistu väärtust enne ja pärast sellele kasutusvalduse seadmist, kuid teiselt poolt

tuvastas, et kasutusvalduse seadmise leping oli tühine.

22. Hageja esitas 24. aprillil 2014 Riigikohtule seisukoha kostja hilinenud vastuse kohta ja palus jätta

kostja vastuse tähelepanuta või alternatiivselt pikendada seisukohtade lõplikuks esitamiseks määratud

tähtaega. Kolleegium märgib, et hageja seisukoht on esitatud pärast seisukohtade esitamiseks

määratud viimast tähtpäeva ehk pärast 21. aprilli 2014 kell 10.00. Tähtaja pikendamiseks ei ole alust.

Sõltumata hageja taotlusest, jätab kolleegium aga kostja vastuse tähelepanuta, kuna see on esitatud

hilinenult (vt otsuse p 10).

23. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-

ga 3 lahendatakse poolte kohtukulude jaotus ja määratakse võimalike väljamõistetavate kulude suurus

asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemusest.

24. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu