3-2-1-38-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-38-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. mai 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik

Kohtuasi

A. T (pankrotis) pankrotihalduri hagi V. T vastu A. T ja

V. T ühisvara jagamiseks ja V. T vastuhagi ühisvara

jagamiseks teisel viisil

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 2-10-45185

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. T kassatsioonkaebus

A. T (pankrotis) pankrotihalduri vastukassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Kassatsioonkaebuse hind 3500 eurot

Vastukassatsioonkaebuse hind 3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja A. T (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo,

lepingulised esindajad vandeadvokaat Kersti Kägi ja

vandeadvokaat Elise Vasamäe

Kostja V. T, lepingulised esindajad vandeadvokaadid Veikko

Puolakainen ja Carri Ginter

Asja läbivaatamise kuupäev

21. aprill 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-45185 osas,

millega pandi A. T pankrotihaldurile kohustus korraldada ühisvara müügiks avalik

enampakkumine (p 3.1.3) ja otsustati jagada ühisvara müügist saadud raha abikaasade vahel

võrdselt (p 3.1.2), samuti osas, millega jagati 8. oktoobri 2003. a laenulepingust

nr 1760240600310 tulenev A. T ja V. T kohustus AS-i SEB Pank vastu A. T ja V. T vahel

võrdsetes osades (p 3.2.1). Tühistatud osas teha uus otsus, millega jätta avaliku enampakkumise

korraldaja määramata, kuid määrata, et Xxxxxxxxx Xxxxx xxx 7 asuva kinnisasja müügist

saadud rahast tuleb täita 8. oktoobri 2003. a laenulepingust nr 1760240600310 tulenev A. T ja

V. T kohustus AS-i SEB Pank vastu. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsuse resolutsioon jätta

muutmata.

2. Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon tervikuna järgmiselt:

2.1. Rahuldada A. T pankrotihalduri hagi ja V. T vastuhagi osaliselt.

2.2. Jagada A. T ja V. T ühisvara järgmiselt:

2.2.1. Lugeda A. T ja V. T ühisvaraks Xxxxxxxx Xxxxx xxx 7 asuv kinnisasi

(kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXX), sõiduauto Pontiac (1993, VIN-

kood IG2HY5213P12496091), OÜ Renassa Haldus (registrikood 10903329) osa,

OÜ Andekor (registrikood 10376479) osa, OÜ Royster Group (registrikood 11181358)

osa, OÜ Unostar (registrikood 10497094) osa ning OÜ Starcapital (registrikood

11238489) osa.

2.2.2. Lõpetada abikaasade ühisomand p-s 2.2.1 nimetatud esemetele nende müümisega

avalikul enampakkumisel. Xxxxxxxx Xxxxx xxx 7 asuva kinnisasja müügist saadud

rahast täita resolutsiooni p-s 2.3.2 nimetatud kohustus. Jagada kinnisasja müügist

pärast kohustuse täitmist üle jääv raha ning muu ühisvara müügist saadud raha A. T ja

V. T vahel võrdsetes osades.

2.2.3. Arvata A. T-le ühisvara jagamisel jääv raha tema pankrotivara hulka.

2.3. Jagada ja täita A. T ja V. T solidaarkohustused järgmiselt:

2.3.1. Lugeda A. T ja V. T solidaarkohustuseks kohustus AS-i SEB Liising vastu

(5648 eurot 32 senti (88 377 krooni 4 senti)), kohustus Danske Bank A/S Eesti filiaali

vastu (2195 eurot 4 senti (34 344 krooni 94 senti)), kohustus Eesti Vabariigi Maksu- ja

Tolliameti vastu (148 eurot 2 senti (2316 krooni)) ja 8. oktoobri 2003. a laenulepingust

nr 1760240600310 tulenev A. T ja V. T kohustus AS-i SEB Pank vastu.

2.3.2. Täita Xxxxxxxxx Xxxxx xxx 7 asuva kinnisasja ühisomandi lõpetamisel

8. oktoobri 2003. a laenulepingust nr 1760240600310 tulenev A. T ja V. T kohustus AS-

i SEB Pank vastu.

2.3.3. Jagada muud p-s 2.3.1 nimetatud solidaarkohustused A. T ja V. T vahel võrdsetes

osades.

2.4. Jätta V. T-le tema kontol olev 25 eurot 7 senti (392 krooni 21 senti) ning A. T-le tema

kontol olev 5 senti. Mõista V. T-lt A. T kasuks välja hüvitis 25 eurot 2 senti (391 krooni

46 senti).

2.5. Jätta A. T-le AS-i Onistar (pankrotis) 4370 aktsiat.

2.6. Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud poolte kanda.

3. Kassatsioonkaebus ja vastukassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada Advokaadibüroo SORAINEN AS-ile V. T kassatsioonkaebuselt 28. novembril 2013

tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot.

5. Tagastada Aavik & Partnerid Advokaadibüroo OÜ-le A. T (pankrotis)

vastukassatsioonkaebuselt 12. detsembril 2013 tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot.

6. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud kummagi menetlusosalise enda kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. T (võlgnik, abikaasa) pankrotihaldur (hageja) esitas 17. septembril 2010 V. T (kostja, abikaasa)

vastu hagi, milles palus jagada abikaasade ühisvara.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt kuulutas Harju Maakohus 18. septembri 2009. a määrusega välja

võlgniku pankroti ja nimetas pankrotihalduri. Võlgnik andis 9. detsembril 2009 võlgniku vande ning

allkirjastas oma vara ja võlgade nimekirja, mille kohaselt kuulus talle mh Xxxxxxxxx Xxxxx xxx 7

asuv hoonestatud hüpoteegiga koormatud kinnisasi, sõiduauto Pontiac (1993), mitmete osaühingute

osad, AS-i Onistar aktsiad ja võlad erinevatest õigussuhetest. Kuna võlgnik oli varanimekirjas

nimetatud varaliste õiguste omandamise ajal abielus, kuuluvad need abikaasade ühisvara hulka.

Samuti kuulub osa varalistest kohustustest abikaasade ühisvara hulka, sest kohustused võeti abielu

ajal perekonna huvides.

Hageja palus lugeda abielu ajal omandatud varalised õigused ja perekonna huvides võetud varalised

kohustused abikaasade ühisvaraks ja ühisvara jagada. Ühisvara jagamise viisi kohta esitas hageja

mitu alternatiivi. Mh palus hageja lubada pankrotihalduril müüa hüpoteegiga koormatud kinnisasja,

sõiduauto ja osaühingute osad avalikul enampakkumisel või jagada osad poolte vahel võrdselt.

Samuti palus hageja määrata kindlaks, millises järjekorras tuleb enampakkumisel saadud rahast

võlausaldajate nõuded rahuldada. Mh palus hageja määrata, et esmalt tuleb kinnisasja müügist saadud

rahast rahuldada hüpoteegipidaja (AS SEB Pank) nõue, ülejäänud rahast ja muude esemete

võõrandamisest saadud rahast abikaasade solidaarkohustustest tulenevad nõuded ning viimasena

muud võlgniku pankrotimenetluses kaitstud nõuded. Hageja oli mh nõus ka sellega, et

hüpoteegipidaja nõude rahuldamise järel jagatakse raha abikaasade vahel võrdselt ja tunnistatakse

kostja solidaarselt perekonna huvides võetud kohustuste eest vastutavaks.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja nõustus, et kinnisasi, sõiduauto ja osaühingute osad, samuti varaline kohustus AS-i SEB Pank

vastu (eluasemelaen, 8. oktoobri 2003. a laenuleping nr 1760240600310) kuuluvad abikaasade

ühisvara hulka. Eluasemelaenu jääk oli võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal 4 892 565 krooni

71 senti (321 691 eurot 94 senti), kuid kostjale 2011. a veebruaris esitatud nõudekirja kohaselt koos

viivisega 5 493 165 krooni 61 senti (351 077 eurot 27 senti). Muud võlgniku kohustused ei kuulu

abikaasade ühisvara hulka.

Hagi ei saa rahuldada ühelgi hagis taotletud viisil, sest abikaasade ühisvara tuleb jagada

perekonnaseaduse järgi. Kostja ei ole pankrotivõlgnik ning tal ei ole võlgniku pankrotimenetlusega

seost. Ühisvara jagamise käigus tuleb anda vara kummalegi abikaasale üle ning seejärel saab hageja

võlausaldajate nõuded rahuldada võlgniku vara arvel. Kuna kinnisasi on kostja elukoht ja

eluasemelaen on ainuke abikaasade ühine varaline kohustus, on õiglane jätta kinnisasi koos varalise

kohustusega kostjale ning muu vara võlgnikule.

Kuna kostja ei nõustunud hagis märgitud ühisvara jagamise viisidega, esitas ta ühisvara jagamiseks

ka vastuhagi, milles palus jätta kinnisasja enda omandisse ja kinnisasjal lasuva hüpoteegiga tagatud

AS-i SEB Pank nõude enda kanda ning sõiduauto ja osaühingute osad võlgniku omandisse.

3. Maakohus rahuldas 18. mai 2012. a otsusega ja 30. mai 2013. a täiendava otsusega hagi ja

vastuhagi osaliselt ning jättis menetluskulud poolte kanda. Maakohus otsustas müüa abikaasade

ühisvara hulka kuuluva kinnisasja, sõiduauto ja osaühingute osad avalikul enampakkumisel, jagada

esemete müügist saadud raha abikaasade vahel võrdsetes osades ning arvata võlgniku osa võlgniku

pankrotivara hulka. Aktsiad jättis maakohus võlgniku omandisse. Abikaasade ühised kohustused

jagas maakohus abikaasade vahel võrdselt. Poolte kontodel olnud raha jättis maakohus kummalegi

abikaasale, mõistes kostjalt võlgniku kasuks enamsaadu hüvitamiseks välja 25 eurot 2 senti.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et võlgnik ja kostja on abielus ja ei

ole abielu ajal abieluvaralepingut sõlminud. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et nende ühisvara hulka

kuuluvad Xxxxxxxxx asuv kinnisasi, sõiduauto Pontiac, AS-i Onistar (pankrotis) 4370 aktsiat,

OÜ Renassa Haldus osa, OÜ Andekor osa, OÜ Royster Group osa, OÜ Unostar osa, OÜ Starcapital

osa, võlgniku kontol pankroti väljakuulutamise ajal olnud raha 75 senti, kostja kontodel võlgniku

pankroti väljakuulutamise ajal olnud raha 783 krooni 68 senti ja AS-iga SEB Pank sõlmitud

eluasemelaenulepingust tulenev laenu tagastamise kohustus, mille jääk oli pankroti väljakuulutamise

ajal 4 892 565 krooni 71 senti. Pooled vaidlevad selle üle, kas ka muud võlgniku nimetatud

kohustused kuuluvad ühisvara hulka ja need tuleb abikaasade vahel jagada.

Põhjendatud ei ole kostja arusaam, et pankrotimenetluses ei saa ühisvara jagades jagada abikaasade

kohustusi, kuna sellega ei suurendataks pankrotivara, mis on pankrotiseaduse (PankrS) § 122 lg 1

järgi pankrotihalduri esitatud ühisvara jagamise hagi eesmärk. Abikaasade sisesuhtes kohustuse

jagamist saab käsitada pankrotivara suurendamisena, kuna kohustuste vähenemisega suureneb

proportsionaalselt võlausaldajate võimalus saada nõue rahuldatud. Isegi kui pankrotimenetluses olev

nõue, näiteks eesõigusnõue, rahuldatakse pankrotivara arvel täielikult, saab juhul, kui nimetatud

kohustus on ühisvarana jagatud, nõuda võlgniku vara arvelt tasutud võlgniku abikaasa kohustuse

täitmist.

PankrS § 122 sõnastusest ja sätte eesmärgist tulenevalt saavad pankrotihaldur ja võlgnik

PankrS § 122 lg-te 1 ja 3 järgi nõuda ühisvara jagamist ja ühisvarast võlgniku osa eraldamist

pankrotivara hulka. Kui pankroti väljakuulutamise ajal ühisvara hulka kuulunud esemed on võlgniku

lahusvarana arvatud pankrotivara hulka, ei saa võlgnik selle vara osas ühisvara jagamist nõuda.

Selline nõue oleks vara pankrotivarast välistamise nõue, mille esitamise õigust võlgnikul

pankrotiseaduse kohaselt ei ole. PankrS § 123 lg 1 järgi on vara välistamise nõudeõigus üksnes

kolmandal isikul, kellele kuuluvad pankrotivara hulka arvatud esemed. Nimetatud sätetest tulenevalt

on kostja asunud seisukohale, et kuna nõuete tunnustamisega pankrotimenetluses on varalised

kohustused arvatud kostja lahusvarana pankrotivara hulka, ei saa selle vara osas ühisvara jagamist

nõuda. Kuna pankrotihaldur ei ole väitnud, et ühisvara hulka kuuluv vara (nii aktiva kui ka passiva

poolel) on arvatud pankrotivara hulka võlgniku lahusvarana, ei ole asjas esitatud ühisvara hulka

kuuluvate kohustuste jagamise nõue vara pankrotivarast välistamise nõue.

Pooled vaidlevad ühisvara koosseisu üle. Perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg 2 järgi tuleb ühisvara

koosseis määrata kindlaks enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete järgi.

Pankrotiseaduses ei ole ühisvara kooseisu määramiseks erisätteid.

Pooled vaidlevad selle üle, kas lisaks eluasemelaenulepingust tulenevale kohustusele kuulub

abikaasade ühisvara hulka ka AS-i SEB Liising võlanõue (88 377 krooni 4 senti), Eesti Vabariigi

Maksu- ja Tolliameti (MTA) võlanõue (2316 krooni), OÜ Della Projekt võlanõue

(10 657 400 krooni), AS-i Rietumu Banka võlanõue (50 210 901 krooni 51 senti), DALI

Company Inc-i võlanõue (78 266 630 krooni), Ralf Kopli võlanõue (22 844 036 krooni), Kiirlaenude

ja Kinnisvara AS-i (pankrotis) võlanõue (44 904 352 krooni), Abram Beinensoni võlanõue

(3 027 354 krooni 37 senti), AS-i Printall võlanõue (2 500 000 krooni) ning Danske Bank A/S Eesti

filiaali võlanõue (34 344 krooni 94 senti).

Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 järgi ei ole abikaasade ühisvaraks igasugune abikaasa

kohustus, mis tekib abielu ajal. Abikaasade ühisvara hulka tuleb arvata vaid need abielu ajal tekkinud

kohustused, mille eest abikaasad vastutavad kas tehingust või seadusest tulenevalt ühiselt. Kõigi

abielu ajal võetud kohustuste, eelkõige abikaasa isiklikes huvides võetud kohustuste, arvamine

ühisvara hulka koormaks ebamõistlikult teist abikaasat ja vähendaks põhjendamatult teise abikaasa

ühisvara osa ühisvara jagamisel. Sedavõrd ulatuslik solidaarsus abikaasade omavahelistes varalistes

suhetes ei oleks põhjendatud. Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 20 lg 2 järgi vastutasid abikaasad

perekonna huvides võetud varalise kohustuse eest abikaasade ühisvara ja mõlema abikaasa

lahusvaraga. Perekonna huvides võetud kohustuse tuvastamisel oli oluline, et kohustus oleks võetud

faktiliselt perekonna huvides, seejuures tuli arvestada, et ühise vastutuse tekkimiseks ei pidanud teine

abikaasa võetud kohustusest tingimata teadlik olema.

Kuna MTA maamaksu võlanõue on tekkinud ühisvarasse kuuluva kinnisasja eest maamaksu tasumata

jätmise tõttu, kuulub see poolte ühisvara hulka.

OÜ Della Projekt, AS-i Rietumu Banka, DALI Company Inc-i ja AS-i Printall võlanõuded tulenevad

käenduslepingutest ja neid ei saa lugeda perekonna huvides võetud kohustusteks. Arvestada tuleb

sellega, et tarbijakäenduse sõlmib isik eelkõige seetõttu, et tal on võlgnikuga isiklikud head suhted,

tavaline käendus sõlmitakse enda ettevõtluse huvides. Hageja ei ole tõendanud, et need

käenduslepingud oleks sõlmitud perekonna huvides.

Ralf Kopli ja Abram Beinensoni võlanõuded tulenevad laenulepingutest. Hageja ei ole veenvalt

tõendanud, et eelnimetatud laenukohustused võeti perekonna huvides ja laenusumma kanti võlgniku

kontole.

Kiirlaenude ja Kinnisvara AS-i (pankrotis) võlanõue tuleneb laenulepingutest. Hageja pangakonto

väljavõtetest nähtub, et laenusummad kanti võlgnikule üle ja raha on samal päeval või lühikese aja

jooksul miljonites kroonides korraga sularahana välja võetud. Asjas ei ole tõendatud, kuidas neid

suuri summasid kasutati ega seda, et abikaasad oleks selle arvel ühisvara (kinnisasju, registrisse

kantavat vara, väärtuslikku vallasvara) ostnud. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et võlgnikul olid sel

ajal suured sissetulekud, millest piisas ühisvara hulka kuuluva kinnisasja haldamiseks ja

kommunaalkulude tasumiseks, kodusisustuse esemete ostmiseks, liisingumaksete tasumiseks ja

muude elamiskulude katmiseks. Ka kostja pangakonto väljavõttest nähtub, et kostjal oli lisaks

pensionile veel sissetulekuid.

Danske Bank A/S Eesti filiaali võlanõue tuleneb AS-iga Sampo Liising sõlmitud

kapitalirendilepingust, millega võlgnik rentis sõiduauto BMW. Leping lõpetati võlausaldaja algatusel

ennetähtaegselt võlgnevuste tõttu. AS-i SEB Liising võlanõue tuleneb AS-iga SEB Ühisliising

sõlmitud rendilepingust, millega võlgnik rentis sõiduauto Mercedes Benz. Sõiduautode

rendilepingutest tulenev võlgnevus tuleb arvata ühisvara hulka. Eelduslikult võetakse sõiduautode

rentimiseks kohustusi perekonna huvides, kuna üldjuhul saab sõiduautost otseselt või kaudselt kasu

kogu perekond. Kostja esindajad avaldasid kohtuistungil, et kostja on invaliidsuspensionär. Ka see

asjaolu viitab sellele, et kostja vajas liiklemiseks sõidukit. Ei ole oluline, kas kostja juhtis sõidukit ise

või juhtis seda mõni tema perekonnaliikmetest või kostja ja tema perekonna huvides keegi kolmas.

Asjas ei ole tõendatud, et kostja kasutas teisi liiklemisvahendeid. Kostja esindajate väide, et kostja

viibis aastaid ainult kodus ja kuskil ei käinud, ei ole tõsiseltvõetav. Isegi juhul, kui see asjaolu oleks

veenvalt tõendatud, tuleks asuda seisukohale, et eluks vajalikud toiduained, kaubad jms toodi kostjale

koju sõidukiga, mistõttu kasutati vähemalt ühte sõidukit ka tema huvides.

Kuna pankroti korral tuleb võlgnikule ja tema abikaasale võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal

kuulunud vara jagada PankrS §-s 122 sätestatut arvestades, ei ole abikaasadel õigust nõuda selle

ühisvara jagamist perekonnaseaduse kohaselt. Arvestada tuleb aga asjaolu, et kuigi pankrotiseadus

sätestab, kes ja milliseid nõudeid võib ettenähtud tähtaja jooksul ühisvara jagamiseks esitada, ei ole

sätteid ühisvara jagamise viiside kohta. Kehtiva perekonnaseaduse § 37 lg 1 kohaselt jagatakse

ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku

lepitud teisiti. Nimetatut tuleb arvestada ka pankrotimenetluses ühisvara jagamisel. Asjaõigusseaduse

(AÕS) § 77 lg 2 järgi saab kohus jagada vara vaid sellisel kaasomandi lõpetamise viisil, mida on

nõutud. Kuna kohtul on kohustus kaasomandi lõpetamise nõude lahendamisel kaaluda mõlema

kaasomaniku huvisid, on võlgniku abikaasal, hoolimata sellest, et ta ei saa PankrS § 122 lg 4 järgi

ühisvara jagamise hagi esitada, õigus esitada vastuhagi, kui ta soovib põhihagis nimetatud vara

jagamist teisel viisil kui hageja.

Kaasomandi lõpetamine peab toimuma mõlema kaasomaniku huve võimalikult suures ulatuses

arvestades. Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõuet lahendades kaaluma poolte huve. Poolte

huvisid kaaludes on kõige mõistlikum müüa kinnisasi, sõiduk ja osad avalikul enampakkumisel.

Omandist ilma jäänud abikaasale tuleb tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest ja seda on

võimalik teha siis, kui asi müüakse avalikul enampakkumisel. Asja jätmine kostjale ei oleks poolte

huve kaaludes õiglane võlgniku suhtes, sest võlgniku huviks saab pankrotimenetluses olla

võimalikult paljude võlausaldajate nõuete rahuldamine, mistõttu tuleb tagada, et võõrandatava vara

eest saadakse võimalikult kõrge hind.

Kostja taotlus jätta kinnisasja müügist saadud rahast 2/5 võlgnikule ja 3/5 kostjale ei ole põhjendatud,

sest kehtiva PKS § 37 lg 3 järgi jagatakse abikaasade ühisvara võrdsetes osades. Kuna kinnisasja

omandamiseks võetud eluasemelaenu tagastamise kohustus tuleb jagada abikaasade vahel võrdsetes

osades, tuleb ka kinnisasja müügist saadav raha jagada pooleks. Seda ei mõjuta ka asjaolu, et kostja

võlg AS-i SEB Pank ees on suurem kui võlgniku võlg, sest võlgniku pankroti väljakuulutamise tõttu

lõpetati PankrS § 35 lg 1 p 6 järgi tema võlalt intressi ja viivise arvestamine. Kostja intresside ja

viivise võlg, mis on tekkinud pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist, ei kuulu abikaasade ühisvara

hulka. Selline kostja lahusvarasse kuuluv kohustus ei anna alust kalduda ühisvara jagamisel osade

võrdsusest kõrvale. Tähtsust ei ole sellel, kuidas ja millistel asjaoludel tekkis kostja lahusvaraks olev

kohustus.

Kinnisasja enampakkumisel müügiks ei tule kostja tahteavaldust asendada, nagu nõudis hageja.

Kuna ühisvara jagamise hagis ei ole võimalik määrata pankrotimenetluses tunnustatud nõuete

rahuldamise viisi, tuleb hageja sellekohane nõue jätta rahuldamata.

Kuna ühisvara jagamise järgselt solidaarse vastutuse jätkumine oleks vastuolus ühisvara jagamise

eesmärgiga, tuleb ühisvarasse kuuluvad kohustused jätta võrdsetes osades kummagi abikaasa kanda.

Kuna hageja ei ole hagis märkinud ühisvara hulka kuuluvate aktsiate jagamise viisi ning kostja palus

vastuhagis jätta need võlgnikule, tuleb aktsiad jätta võlgniku omandisse. Poolte hinnangul on aktsiad

äriühingu pankroti tõttu väärtusetud, mistõttu ei mõjuta aktsiate jagamine ülejäänud vara jagamise

viisi.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja täiendava otsuse osas,

millega jäeti rahuldamata hageja nõue ja alternatiivsed nõuded. Hageja palus rahuldada hagi

täielikult.

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada vaidlustatud osas ning

teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning rahuldada vastuhagi. Alternatiivselt palus kostja

tühistada maakohtu otsuse vara müügist saadava summa jaotuse osas ning jätta 2/5 vara müügist

saadud rahast võlgnikule ja 3/5 kostjale.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. oktoobri 2013. a otsusega maakohtu otsuse ja täiendava otsuse

hagi ja vastuhagi osalise rahuldamise osas muutmata, kordamata maakohtu põhjendusi, kuid täiendas

otsust täitmise viisi ja põhjenduste osas ning parandas maakohtu otsuse resolutsiooni kostja nime

osas. Ringkonnakohus pani võlgniku pankrotihaldurile kohustuse korraldada avalik enampakkumine.

Nii maa- kui ka apellatsioonikohtus kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus poolte kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei kontrolli ringkonnakohus otsust

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lg 1 järgi osas, mille peale ei ole edasi kaevatud,

st poolte kontol olnud raha ja AS-i Onistar (pankrotis) aktsiate jagamise osas.

Vastuseks apellatsioonkaebustele märkis ringkonnakohus, et maakohus kohaldas asjas ühisvara

koosseisu kindlaks tehes õigesti enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadust, tuvastas õigesti

ühisvara hulka kuuluvad esemed ning jagas abikaasade ühisvara õigel viisil. Maakohus põhjendas

piisavalt oma otsust, sh seda, miks ei kuulu osa võlgniku kohustusi abikaasade ühisvara hulka. Kostja

vaidles hageja nõudele põhjendatult vastu, kui leidis, et solidaarne vastutus saanuks tekkida juhul, kui

kohustus oleks võetud perekonna huvides, ning hageja ei ole nimetatud asjaolu tõendanud, sh ei ole

tõendanud, et laenulepingutest saadud raha oleks kasutatud perekonna huvides või ühisvara

soetamiseks.

Abikaasa pankrotimenetluse korral on abikaasade õigust nõuda pankroti väljakuulutamise ajal

abikaasadele kuulunud ühisvara jagamist pankrotiseaduse sätetega piiratud ja ühisvara jagatakse

perekonnaseaduses sätestatud erisusi arvestades, sh pankrotiseaduse § 122 alusel. Põhjendatud on

kostja väide, et võlgniku pankroti korral muutub pankrotivaraks võlgniku vara, mitte

pankrotivõlgniku abikaasa vara.

Maakohus jagas abikaasade ühisvara hulka kuuluvad kohustused õigesti võrdsetes osades.

Maakohus ei pidanud kinnisasja müügiks enampakkumisel kostja tahteavaldust kohtuotsusega

asendama, sest tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 kohaselt asendab kohtuotsus,

millega on ära määratud abikaasade ühisvara jagamise viis (vara müük enampakkumisel) abikaasa

tahteavaldust. Küll tuleb maakohtu otsust täiendada ja anda võlgniku pankrotihaldurile õigus

korraldada enampakkumine. Pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku varast PankrS § 35

lg 1 p 1 järgi pankrotivara. PankrS § 136 lg 1 järgi müüakse pankrotivara enampakkumisel

täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Praeguses asjas ei

saa kohtutäitur vara võõrandada, vaid seda saab teha pankrotihaldur.

Maakohus jättis õigesti abikaasade varalised kohustused võrdsetes osades abikaasade kanda. Kuna

kostja ei ole pankrotivõlgnik, ei saa hageja asuda täitma kostja kohustusi. Seega ei ole tähtsust

asjaolul, et nõuded tunnustati võlgniku pankrotimenetluses. Maakohus märkis õigesti, et ühisvara

jagamise hagis ei ole võimalik määrata pankrotimenetluses tunnustatud nõuete rahuldamise viisi.

Kuna pooled ei jõudnud kokkuleppele kinnisasja väärtuses ning kostja soovib kinnisasja endale

jätmist põhjusel, et saada võimalikult parem müügihind (st kinnisasi ei jääks kostja eluasemeks), on

kinnisasja müük avalikul enampakkumisel asjas mõlema poole jaoks õige ja mõistlik lahendus.

Asjaolu, et kostjal on tekkinud viivise ja intressi võlg, ei anna alust kõrvale kalduda abikaasade osade

võrdsuse põhimõttest abikaasade ühisvara jagamisel. Kinnisasjale on seatud hüpoteek AS-i SEB Pank

kasuks, kellel on kinnisasja võõrandamisel õigus rahuldada oma nõue hüpoteegi ulatuses.

Põhjendatud ei ole kostja väide, et sõiduautode rendilepingutest tulenevad kohustused ei ole

abikaasade ühisvara. Kostja ei ole esitanud tõendeid, millest ilmneks, et sõiduautosid ei kasutatud

perekonna huvides. Maakohus arvestas õigesti asjaolu, et rendilepingud olid sõlmitud sõiduautode

kasutamiseks ning perekond võis ise otsustada, mitut sõiduautot nad soovivad kasutada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles

ringkonnakohus luges sõiduautode rendilepingutest tulenevad kohustused ühisvara hulka kuuluvaks,

kohustas pankrotihaldurit ühisvara jagamiseks avalikku enampakkumist korraldama ja jagas ühisvara

müügist saadava raha poolte vahel võrdsetes osades. Muus osas kostja ringkonnakohtu otsust ei

vaidlustanud. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldasid kohtud vääralt PKS § 37 lg-t 3 ja AÕS § 77 lg-

t 2, kui jagasid abikaasade ühisvara müügist saadava raha poolte vahel võrdselt, mitte proportsioonis

2/5:3/5. Kuna võlgniku pankrotimenetluses esitatud ja tunnustatud AS-i SEB Pank nõue on

317 859 eurot (võlgniku pankroti väljakuulutamisega lõppes tema suhtes intressi ja viivise arvestus),

kuid kostja vastu esitas AS SEB Pank 5. oktoobril 2012 hagi 417 682 euro 55 sendi saamiseks koos

viivisega, ja alates sellest ajast on lisandunud viivis 2106 eurot päevas, tuleb kinnisasja müügist

saadud raha jagada abikaasade vahel vastavalt kohustuse proportsioonile, mitte võrdselt. Kostja ei ole

selles üksi süüdi, et abikaasad ei suutnud eluasemelaenu tagasi maksta.

Ringkonnakohus määras põhjendamatult ühisvara müügiks avaliku enampakkumise korraldajaks

võlgniku pankrotihalduri ega põhjendanud, miks ei ole õige kostja seisukoht, et enampakkumise peab

korraldama kohtutäitur. Kuna abikaasade ühisvara ei ole võlgniku pankrotivara, ei saa sellise vara

müümist korraldada pankrotihaldur. PankrS § 35 lg 1 p 1 ja § 136 lg 1 ei võimalda pankrotihalduril

võõrandada vara, mis ei ole pankrotivara. Kuna AÕS § 77 lg-s 2 ei ole sätestatud, kuidas toimub vara

müük avalikul enampakkumisel ja kes seda korraldab, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustikus ette

nähtud avaliku enampakkumise läbiviimise korrast. Sellest tulenevalt saab kohtutäitur, mitte

pankrotihaldur abikaasade ühisvara võõrandamiseks enampakkumise korraldada. Ringkonnakohtu

otsus on ka vastuoluline, sest ringkonnakohus leidis, et abikaasade ühisvara ei ole pankrotivara, kuid

asus sellest hoolimata seisukohale, et pankrotihaldur saab selle vara võõrandamiseks enampakkumise

korraldada. Kuna kostja ei ole pankrotimenetluse osaline, ei ole õige müüa ühisvara võlgniku

pankrotihalduri korraldatud enampakkumisel.

Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks tuleb sõidukite rendilepingust tulenevad kohustused arvata

abikaasade ühisvara hulka, ning asus vääralt seisukohale, et eelduslikult on sõiduautod renditud

perekonna huvides. Isegi kui sõiduauto kasutamine on eelduslikult perekonna huvides, ei ole kohtud

põhjendanud, miks tuleb kahe sõiduauto rendilepingust tulenevad kohustused arvata perekonna

huvides võetud kohustusteks.

8. Hageja esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni

p 3.1.2 (müüa ühisvara avalikul enampakkumisel ja jagada saadud raha abikaasade vahel võrdsetes

osades) osas ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega täiendada resolutsiooni p 3.1.2 selliselt, et

kohustada pankrotihaldurit tasuma ühisvara müügist saadud rahast esmalt hüpoteegipidaja nõue ning

alles seejärel jagada ülejäänud raha abikaasade vahel võrdselt. Muus osas ei vaidlustanud hageja

ringkonnakohtu otsust ning palus jätta selle kassatsioonkaebuses vaidlustatud osas muutmata.

Vastukassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole ringkonnakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud,

sest otsuse resolutsioonis märgitud kinnisasja müügist saadud raha jagamine abikaasade vahel

võrdsetes osades on mitmeti mõistetav. Ringkonnakohus märkis kohtuotsuse põhjendustes, et

kinnisasjale on seatud hüpoteek, mille arvel saab pandipidaja nõude rahuldada, kuid ei märkinud seda

kohtuotsuse resolutsioonis. Kui pankrotihaldur peab esmalt andma pool müügist saadud rahast

kostjale, ei ole tal võimalik rahuldada täielikult hüpoteegipidaja nõuet. Pankrotihaldur ei saa eirata

PankrS § 153 lg-st 2 tulenevat kohustust maksta esmalt pandipidajale välja raha pandiga tagatud

ulatuses.

Ringkonnakohus jättis kohaldamata PankrS § 153 koostoimes PKS §-ga 38, millest tuleneb samuti, et

esmalt tuleb täita varal lasuvad kohustused. PankrS § 153 lg 1 p 1 ja lg 2 järgi tuleb pandipidaja nõue

pankrotivara müügil rahuldada esimeses järjekorras. Nõue, mille täitmise tagamiseks on abikaasade

ühisvarale seatud hüpoteek, tuleb hüpoteegisumma ulatuses täielikult rahuldada.

9. Kostja palus jätta vastukassatsioonkaebuse rahuldamata, sest ringkonnakohtu otsuse p 3.1.2 on

selge ja üheselt mõistetav. Hageja viited PankrS §-le 153 koosmõjus PKS §-ga 38 ei ole asjakohased,

sest praegusel juhul jagati abikaasade ühisvara, mitte ei otsustatud pankrotivara võõrandamise üle.

Sellest tulenevalt peabki vara võõrandama kohtutäitur, mitte pankrotihaldur.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et nii kostja kassatsioonkaebus kui ka hageja vastukassatsioonkaebus tuleb

osaliselt rahuldada ning ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu

TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel osaliselt tühistada. Kuna ringkonnakohtu rikkumised on võimalik

kassatsiooniastmes kõrvaldada, teeb kolleegium tühistatud osas TsMS § 691 p 5 alusel ise uue otsuse.

Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas,

mille peale on kaevatud. Kostja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus luges

sõiduautode rendilepingutest tulenevad kohustused abikaasade ühiskohustuseks, kohustas

pankrotihaldurit korraldama ühisvara jagamiseks avalikku enampakkumist ja jagas kinnisasja

müügist saadava raha poolte vahel võrdselt, arvestamata asjaolu, et hüpoteegipidaja on kostja vastu

esitanud suurema nõude kui võlgniku pankrotimenetluses. Hageja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse

osas, milles ringkonnakohus jättis määramata, et ühisvara müügist saadud rahast tuleb esmalt

rahuldada hüpoteegipidaja nõue. Seega kontrollib kolleegium ringkonnakohtu otsust üksnes

sõiduautode rendilepingust tulenevate kohustuse ühiseks kohustuseks lugemise osas ning osas, milles

ringkonnakohus pani pankrotihaldurile kohustuse korraldada avalik enampakkumine ja jagas

abikaasade vahel võrdselt nii ühised kohustused kui ka enampakkumisest saadava raha.

11. Esmalt märgib kolleegium, et asjas esitati hagi 17. septembril 2010, s.o pärast kehtiva

perekonnaseaduse jõustumist. PKS § 26 lg 1 teise lause järgi ei ole abikaasal õigust nõuda

varaühisuse kestel ühisvara jagamist ja PKS § 37 lg 1 järgi jagavad abikaasad ühisvara varaühisuse

lõppedes, sh võib abikaasa siiski esitada ühisvara jagamise nõude koos abielu lahutamise või

kehtetuks tunnistamise hagiga või varaühisuse lõpetamise hagiga. Seega saab kehtiva õiguse järgi

abikaasa nõudel abikaasade ühisvara jagada üksnes pärast abikaasade varaühisuse varasuhte

lõppemist või lõpetamist ning kohus peab enne abikaasa nõudel abikaasade ühisvara jagamist

mh tuvastama, et abikaasade varaühisuse varasuhe on lõppenud või lõpetatud (vt Riigikohtu 14. mai

2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 10).

Praeguses asjas esitatud asjaoludest ei nähtu, et abikaasade varaühisuse varasuhe oleks lõppenud või

lõpetatud. Hagi abikaasade ühisvara jagamiseks esitas pärast ühe abikaasa pankroti väljakuulutamist

PankrS § 122 lg-te 1 ja 2 kohaselt võlgnikust abikaasa pankrotihaldur. PankrS § 122 lg 1 järgi on

halduril õigus nõuda abikaasade ühisvara jagamist, kuid viidatud sättest ei tulene haldurile õigust

nõuda abikaasadele kohalduva varaühisuse varasuhte lõpetamist. Kuigi PankrS § 35 lg 1 p 1 ja § 36

lg 1 järgi läheb abikaasa pankroti väljakuulutamisega pankrotihaldurile üle võlgniku vara valitsemise

õigus ja õigus käsutada pankrotivara ning olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaline

pankrotivara puudutavates asjades, ei tulene kolleegiumi arvates viidatud sätetest pankrotihaldurile

õigust lõpetada võlgniku asemel abikaasade varasuhe kokkuleppel teise abikaasaga, s.o sõlmida

abieluvaralepingut varaühisuse varasuhte lõpetamiseks PKS § 35 p 2 ja § 59 lg 1 p 1 mõttes, ega

nõuda varaühisuse varasuhte lõpetamist PKS § 35 p 4 ja § 36 lg 1 mõttes. PKS § 60 esimese lause

järgi sõlmib abikaasa abieluvaralepingu isiklikult (vt ka Riigikohtu 11. aprilli 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-36-13, p 12). Perekonnaseaduse mõttest tulenevalt saab nõuda kohtus abikaasade

varasuhte lõpetamist üksnes abikaasa, mitte pankrotihaldur.

Ülalmärgitud põhjendustel ei saa pankrotihaldur lõpetada abikaasade varaühisuse varasuhet, kuid

abikaasa pankroti väljakuulutamise korral saab pankrotihaldur nõuda abikaasade ühisvara jagamist ka

abikaasade varaühisuse varasuhte kestel. Õigus nõuda abikaasade ühisvara jagamist varasuhte kestel

on täitemenetluse seadustiku (TMS) § 14 lg 2 järgi ka täitemenetluse sissenõudjal. Kolleegiumi

hinnangul võib siiski olla abikaasade huvides lõpetada ühe abikaasa pankroti korral abikaasade

varaühisuse varasuhe, vältimaks pärast pankroti väljakuulutamist ühisvara tekkimist PKS § 25 alusel.

Eeltoodut arvestades sai praeguses asjas pankrotihalduri hagi alusel abikaasade ühisvara jagada.

12. Kolleegium nõustub maa- ja ringkonnakohtu käsitusega, et praeguses asjas ei takista asjaolu, et

abikaasade varaühisuse varasuhe ei ole lõppenud, abikaasal vastuhagi esitada. Kolleegiumi arvates

saab abikaasa, kelle vastu pankrotihaldur on ühisvara jagamise hagi esitanud, esitada pankrotihalduri

vastu vastuhagi ühisvara jagamiseks, kui ta soovib jagada ühisvara teistsugusel viisil, kui on

taotlenud pankrotihaldur.

Seega saab kohus praeguses asjas abikaasade ühisvara jagada, arvestades nii hagis kui ka vastuhagis

taotletud ühisvara jagamise viisi.

13. Abikaasade ühisvara jagades asusid kohtud õigesti seisukohale, et kehtiva PKS § 210 lg 1 ja

§ 211 järgi tuleb alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest esitatud nõude korral jagada

abikaasade ühisvara kehtiva perekonnaseaduse järgi, kuid PKS § 210 lg 2 järgi tuleb ühisvara

koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, s.o enne 1. juulit

2010 kehtinud perekonnaseadusest (vt ka Riigikohtu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14,

p 12; Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 9). Kolleegium leiab, et ka

solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb PKS § 210 lg 2 järgi lähtuda kohustuse tekkimise ajal

kehtinud perekonnaseaduse sätetest.

Abikaasade solidaarkohustusi kindlaks määrates kohaldasid kohtud õigesti enne 1. juulit 2010

kehtinud PKS § 20 lg-t 2. Kohtud asusid põhjendatult seisukohale, et abielu ajal võlgniku sõlmitud

sõiduautode rendilepingutest tulenevad kohustused on võetud perekonna huvides ja on seetõttu

abikaasade solidaarkohustused. Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtud asjaolusid tuvastades rikkunud

menetlusõiguse normi ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi, mistõttu ei anna kostja

kassatsioonkaebuse väited alust selles osas ringkonnakohtu otsust tühistada.

14. Kolleegium ei nõustu aga kohtutega ühisvara hulka kuuluvale kinnisasjale seatud hüpoteegiga

tagatud eluasemelaenust tuleneva kohustuse jagamise osas.

Iseenesest on õige kohtute seisukoht, et võlgnikust abikaasa pankrotihaldur saab PankrS § 122 lg 2

alusel abikaasade ühisvara jagamist nõudes nõuda ka abikaasade solidaarkohustuste jagamist. Kuigi

PankrS § 122 lg 1 sõnastuse järgi on halduril õigus nõuda üksnes ühisvara jagamist ja võlgniku osa

ühisomandist, tuleb nimetatud sätet tõlgendada koosmõjus PKS §-ga 37, mis sätestab ühisvara

jagamise põhimõtted, kui ka PKS §-ga 38, mis reguleerib ühisvaral lasuvate kohustuste jagamist ja

täitmist.

PKS § 38 esimese lause järgi tuleb ühisvara jagades ühisvaral lasuvad kohustused täita või jagada

abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Abikaasade laenulepingust tulenevat solidaarkohustust saab

pidada ühisvaral lasuvaks kohustuseks PKS § 38 mõttes, kuna nimetatud kohustuse täitmise eest

vastutavad abikaasad PKS § 33 lg 1 p 2 järgi nii oma lahusvaraga kui ka ühisvaraga täies ulatuses.

Kolleegiumi arvates tuleb ühisvara jagades perekonnaseaduse mõtte kohaselt üldjuhul eelistada

ühisvaral lasuvate kohustuste täitmist PKS § 38 esimese lause esimese alternatiivi järgi, sest siis saab

võlausaldaja nõue rahuldatud ja abikaasad vabanevad solidaarkohustusest. Solidaarse vastutuse

jätkumine pärast abikaasade ühisvara jagamist ei teeni täielikult ühisvara jagamise eesmärki, kuid on

PKS § 38 esimese lause teise alternatiivi järgi siiski võimalik. Seejuures juhib kolleegium tähelepanu,

et abikaasade solidaarkohustuse jagamisel ei ole üldjuhul tähendust suhetes võlausaldajaga ning

nimetatud jagamine puudutab üksnes abikaasade kui solidaarvõlgnike omavahelisi suhted

võlaõigusseaduse (VÕS) § 69 mõttes. Sellest tulenevalt jäävad abikaasad ka pärast solidaarkohustuse

omavahelist jagamist võlausaldaja ees üldjuhul solidaarselt vastutama. Selleks, et abikaasad

vabaneksid omavahel solidaarkohustust jagades solidaarvastutusest võlausaldaja ees, peab

võlausaldaja nõustuma kohustuse üleminekuga ühele abikaasale või muul viisil kohustuse

omavahelise jagamisega VÕS § 175 lg 2 mõttes, millele viitab ka PKS § 38 teine lause.

Seega ei puuduta abikaasade vahel solidaarkohustuse jagamine üldjuhul võlausaldaja nõudeõigust

ning ka pärast solidaarkohustuse omavahelist jagamist võib võlausaldaja nõuda VÕS § 65 lg 1 järgi

kummaltki abikaasalt kohustuse täielikku täitmist. Solidaarkohustuse täitnud abikaasale läheb aga

VÕS § 69 lg 2 järgi üle võlausaldaja nõue teise abikaasa vastu osas, mis tulenevalt abikaasade

omavahelisest suhtest ületab talle endale langevat osa (vt ka Riigikohtu 7. aprilli 2003. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-33-03, p 11).

Eeltoodut arvestades ei ole õige maakohtu seisukoht, et solidaarkohustuste jagamisega vähenevad

pankrotivõlgnikust abikaasa kohustused ja suureneb võlausaldajate võimalus saada oma nõue

pankrotimenetluses suuremas ulatuses rahuldatud. Õige on küll maakohtu käsitus, et üldjuhul on

solidaarkohustuse jätkumine pärast ühisvara jagamist vastuolus ühisvara jagamise eesmärgiga, kuid

selle seisukohaga on vastuolus maakohtu otsus jagada laenukohustus abikaasade vahel võrdselt, mitte

aga täita.

15. Pooled ei vaidle selle üle, et AS-iga SEB Pank sõlmitud eluasemelaenulepingust tulenev laenu

tagastamise kohustus on abikaasade solidaarkohustus, nagu tuvastas ka maakohus. Pooled vaidlevad

selle üle, kuidas tuleb see kohustus abikaasade vahel jagada, arvestades asjaolu, et ühe abikaasa kui

solidaarvõlgniku suhtes on sellest lepingust tulenevalt sissenõutavaks muutunud nõudelt intressi ja

viivise arvestamine pankroti väljakuulutamise tõttu PankrS § 35 lg 1 p 6 järgi lõpetatud, kuid teise

abikaasa vastu saab võlausaldaja esitada laenu tagastamise nõude koos intressi ja viivisenõudega,

ning pidades silmas, et laenuandja nõue on tagatud abikaasade ühisvara hulka kuuluvale kinnisasjale

seatud hüpoteegiga.

Esmalt märgib kolleegium, et põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, et solidaarkohustusena tuleb

jagada abikaasade vahel eluasemelaenujääk ühe abikaasa pankroti väljakuulutamise aja seisuga. Kuna

pankrotiseadusest ei tulene, et ühe abikaasa pankroti korral tuleb abikaasade ühisvara koosseis,

sh solidaarkohustuse ulatus, määrata kindlaks abikaasa pankroti väljakuulutamise aja seisuga, saab

kolleegiumi arvates jagada eluasemelaenulepingust tuleneva laenu tagastamise kohustuse vastavalt

tegeliku laenujäägi suurusele ühisvara jagamise ajal.

Kolleegiumi arvates ei ole praeguses asjas siiski põhjendatud ühisvara jagamise käigus abikaasade

eluasemelaenulepingust tulenevat kohustust abikaasade vahel jagada, vaid see tuleb täita. Kuna selle

sissenõutavaks muutunud solidaarkohustuse täitmine on tagatud abikaasade ühisvara hulka kuuluvale

kinnisasjale seatud hüpoteegiga ja abikaasade ühisvara hulka kuuluv kinnisasi on otsustatud jagada

kinnisasja avalikul enampakkumisel müümise teel, ei ole põhjust jätta abikaasade sissenõutavaks

muutunud solidaarkohustust endiselt kehtima ning jagada see üksnes abikaasade omavahelises suhtes.

Sellises olukorras tuleb kolleegiumi hinnangul laenuandja hüpoteegiga tagatud sissenõutavaks

muutunud kohustus abikaasade vastu PKS § 38 esimese alternatiivi järgi täita, et tagada kõigi asjast

puudutatud isikute huvide arvestamine võimalikult suures ulatuses.

16. Kohtud on otsustanud jagada abikaasade ühisvara avalikul enampakkumisel müümise teel ja

menetlusosalised ei ole selles osas otsust vaidlustanud. Pooled vaidlevad selle üle, kas kohus saab

määrata, et ühisvara jagamiseks avaliku enampakkumise korraldamine on võlgnikust abikaasa

pankrotihalduri ülesanne.

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et ühisvara jagamiseks avaliku enampakkumise

korraldamise õigus on PankrS § 35 lg 1 p 1 ja § 136 lg 1 järgi abikaasa pankrotihalduril, mitte

kohtutäituril. Viidatud sätete järgi on küll pankrotihalduril õigus korraldada pankrotivara müüki

avalikul enampakkumisel, kuid abikaasade ühisvara jagamiseks avaliku enampakkumise

korraldamise õigust nimetatud sätetest pankrotihaldurile ei tulene. Kolleegium juhib tähelepanu, et

abikaasade ühisvara hulka kuuluvad esemed ei kuulu enne ühisvara jagamist abikaasa pankrotivara

hulka. Pankroti väljakuulutamisega moodustub PankrS § 35 lg 1 p 1 järgi küll võlgniku varast

pankrotivara, kuid abikaasade ühisvara tuleb PankrS § 122 lg 1 järgi esmalt jagada, abikaasade

ühisomand esemetele lõpetada ja alles jagamise tulemusena võlgnikule jäetud vara saab arvata tema

pankrotivara hulka (vt ka Riigikohtu 27. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-04, p 25).

Sellest tulenevalt ei ole pankrotihalduril enne ühisvara jagamist võlgnikule kuuluva ühisvara

käsutamise õigust PankrS § 36 lg 1 järgi ning ta ei saa seaduse järgi abikaasade ühisvara jagamiseks

avalikku enampakkumist korraldada ega ka abikaasade solidaarkohustusi võlausaldajale täita.

Samadel kaalutlustel ei ole kolleegiumi arvates üldjuhul põhjendatud määrata pankrotihaldurit

abikaasade ühisvara jagamiseks avalikku enampakkumist korraldama ka kohtulahendiga. Iseenesest

saab kohus TsMS § 445 lg 1 järgi määrata poole taotlusel kindlaks otsuse täitmise viisi ja korra,

sh abikaasade ühisvara müügiks korraldatava avaliku enampakkumise korraldaja ja tingimused, sest

AÕS § 77 lg-s 2 on küll sätestatud võimalus müüa asi avalikul enampakkumisel, kuid ei ole avaliku

enampakkumise korraldamise tingimusi täpsemini sätestatud. Kui sellist korda ei ole kohtulahendis

kindlaks määratud, saavad abikaasad nõuda ühisvara jagamise kohta tehtud kohtulahendi täitmist,

sh avaliku enampakkumise korraldamist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. TMS § 2 lg 1

p 1 järgi täidetakse täitemenetluse seadustiku alusel mh nõuded, mis tulenevad tsiviilasjas tehtud

jõustunud kohtuotsusest. Sellest tulenevalt saab nii abikaasa kui ka abikaasade ühisvara jagamise hagi

esitanud pankrotihaldur alustada ühisvara jagamise kohta tehtud kohtulahendi täitmiseks

täitemenetlust TMS § 23 järgi ning kohtutäitur saab korraldada avaliku enampakkumise

täitemenetluse seadustikus sätestatud korda arvestades (TMS § 78 jj ja § 150 jj).

Kui ühisvara jagamise kohta tehtud kohtulahendis on otsustatud ka abikaasade solidaarkohustuse üle

ning kohus on määranud, et abikaasade solidaarkohustus tuleb ühisvara jagamisel täita, tuleb

kohtutäituril enampakkumisel saadud rahast ka see kohustus võlausaldajale täita. Kohustuse täitmisel

saab kolleegiumi hinnangul määrata nõude rahuldamise ulatuse TMS §-s 56 järgi ning tulenevalt

TMS § 56 lg-st 3 saab viivist arvestada kuni kinnisasja müümise päevani. Seda ei muuda ka asjaolu,

et ühe abikaasa suhtes viivist pankrotimenetluse väljakuulutamise tõttu ei arvutata, sest tegemist on

abikaasade solidaarkohustusega, mille täitmise tagamiseks on abikaasade ühisomandis olevale

kinnisasjale seatud hüpoteek.

Kolleegium möönab, et täitemenetluse seadustikus ei ole otseselt reguleeritud sellise kohtulahendi

täitmise menetlust, kus kumbki abikaasa võib olla samal ajal nii sissenõudja kui ka võlgnik ning

kohtulahendit täites tuleb rahuldada võlausaldaja nõue. Eeltoodu ei tähenda aga seda, et sellist

lahendit ei saaks täitemenetluse korras täita.

Lisaks juhib kolleegium tähelepanu, et olukorras, kus abikaasade solidaarkohustuse täitmise

tagamiseks on abikaasade ühisomandis olevale kinnisasjale seatud võlausaldaja kasuks hüpoteek ning

hüpoteegi seadmise lepingus on kokku lepitud kinnisasja omaniku kohustuses alluda hüpoteegiga

tagatud nõude rahuldamiseks kohesele sundtäitmisele, saab ka võlausaldaja alustada nimetatud

kokkuleppe kui täitedokumendi (TMS § 2 lg 1 p 19) alusel täitemenetlust. Võlausaldajal on

kolleegiumi arvates see õigus ka siis, kui kohus on välja kuulutanud ühe abikaasa pankroti, sest

selline solidaarkohustus täidetakse abikaasade ühisvara arvel.

17. Ülalmärgitud põhjendusi arvestades tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada osas, milles jagati

abikaasade ja AS-i SEB Pank sõlmitud laenulepingust tulenevad kohustused abikaasade vahel

võrdsetes osades, ning osas, milles ringkonnakohus kohustas pankrotihaldurit korraldama ühisvara

müügiks avaliku enampakkumise.

Kolleegium saab nimetatud osas teha ise uue otsuse, millega määrab, et ühisvara jagamiseks

korraldatava avaliku enampakkumise käigus tuleb enne raha jagamist täita abikaasade laenust tulenev

sissenõutavaks muutunud hüpoteegiga tagatud AS-i SEB Pank nõue. Kolleegium ei pea vajalikuks

täpsustada avaliku enampakkumise korraldamise muid tingimusi, sest avaliku enampakkumise saab

korraldada üldises korras, s.o täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata, kuid kohtuotsuse resolutsiooni selguse ja

täpsuse huvides tuleb osaliselt muuta ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni sõnastust.

18. Kassatsioon- ja vastukassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel nii hageja kui ka kostja kaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt

tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või

kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Nii hageja kui ka kostja on palunud tagastada

kautsjoni teda kassatsiooniastmes esindanud advokaadibüroole, kes on ka menetlusosalise eest

kaebuse esitamisel kautsjoni tasunud.

Lisaks märgib kolleegium, et nii hageja kui ka kostja on tasunud kaebuse esitamisel kautsjoni

ettenähtust rohkem. Kassatsioon- ja vastukassatsioonkaebusele lisatud maksekorraldustelt nähtub, et

nii hageja kui ka kostja kaebuselt on tasutud kautsjoni 100 eurot. Kolleegiumi arvates tuleb

abikaasade ühisvara jagamise asjas tasuda kassatsioonikautsjoni 50 eurot. Kassatsioonkaebuselt

tasutakse TsMS § 140 lg 2 esimese lause järgi üldjuhul kautsjoni üks protsent tsiviilasja hinnast,

arvestades kaebuse ulatust, kuid mitte alla 100 euro ja mitte üle 3000 euro. Mittevaralise nõudega

hagi korral tasutakse aga TsMS § 140 lg 2 teise lause järgi kautsjoni 50 eurot. Kuna TsMS § 132 lg 4

p 5 järgi loetakse ühisvara jagamise nõuet hagihinna tähenduses mittevaraliseks nõudeks, tuleb

kolleegiumi arvates ühisvara jagamise asjas esitatud kassatsioon- ja vastukassatsioonkaebust pidada

mittevaralise nõudega hagiasjas esitatud kaebuseks kassatsioonikautsjoni mõttes (vt ka Riigikohtu

14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 19).

Kui kautsjoni on tasutud ettenähtust rohkem, tagastatakse see TsMS § 149 lg 7 järgi enamtasutud

osas. Praeguses asjas tagastab kolleegium tasutud kautsjoni nii kaebuste osalise rahuldamise tõttu kui

ka põhjusel, et kautsjoni on tasutud ettenähtust rohkem.

19. Kummagi menetlusosalise kassatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 ja § 164

lg 1 järgi menetlusosalise enda kanda ning kolleegiumi hinnangul ei ole põhjust muuta ka maa- ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotust.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik