3-4-1-10-14 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-10-14

Otsuse kuupäev

19. mai 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Tõnu Anton, Eerik

Kergandberg, Lea Laarmaa, Lea Kivi

Kohtuasi

Riigilõivuseaduse § 57 lg 7 (alates 1. juulist 2012 kehtivas

redaktsioonis) põhiseaduslikkuse kontroll osas, mis sätestab

hagita perekonnaasjas ja piiratud teovõimega täisealisele

isikule eestkostja määramise asjas avalduse muul viisil

esitamisel kohustuse tasuda riigilõivu suuremas määras kui

avalduse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee

kaudu

Menetluse alus

Tartu Maakohtu 21. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-

6337

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tunnistada riigilõivuseaduse § 57 lg 7 alates 1. juulist 2012 kehtivas redaktsioonis

põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, mis sätestab hagita perekonnaasjas ja

piiratud teovõimega täisealisele isikule eestkostja määramise asjas avalduse muul viisil

esitamisel kohustuse tasuda riigilõivu suuremas määras kui avalduse elektroonilisel esitamisel

veebilehe www.e-toimik.ee kaudu.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tambet Laasik (avaldaja) on Linda Laasiku eestkostja. Avaldaja esitas Tartu Maakohtule e-posti

teel avalduse nõusoleku saamiseks eestkostetava varaga tehingu tegemiseks. Riigilõivuseaduse (RLS)

§ 57 lg 7 (alates 1. juulist 2012 kehtivas redaktsioonis) järgi tuleb selliselt avalduselt tasuda riigilõivu

10 eurot. Avaldaja tasus kohtu kontole riigilõivuna 5 eurot. Tuginedes Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 10. detsembri 2013 otsusele asjas nr 3-4-1-20-13, leidis avaldaja 17. märtsil

2014 Tartu Maakohtule esitatud seisukohas, et RLS § 57 lg 7 on põhiseadusega vastuolus osas, mis

sätestab, et avalduse esitamisel hagita perekonnaasjas ja piiratud teovõimega täisealisele isikule

eestkostja määramise asjas tuleb tasuda riigilõivu 10 eurot, kuid avalduse esitamisel e-toimiku kaudu

5 eurot.

MAAKOHTU MÄÄRUS

2. Tartu Maakohus tunnistas 21. märtsi 2014. a määrusega tsiviilasjas nr 2-14-6337 RLS § 57 lg 7

põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata osas, mis sätestab, et avalduse esitamisel

hagita perekonnaasjas ja piiratud teovõimega täisealisele isikule eestkostja määramise asjas tuleb

tasuda riigilõivu suuremas määras kui avalduse esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu. Kohus

määras tasutava riigilõivu suuruseks 5 eurot. Maakohus leidis, et e-toimiku võimalikult ulatuslik

kasutamine ei soodusta menetlusökonoomiat seni, kuni tsiviilasjades peetakse toimikut paralleelselt

paberil. Isikut, kellel puudub võimalus või oskus Internetti kasutada ja digitaalallkirja anda, ei

motiveeri rahalised kaalutlused esitama kohtule dokumente e-toimiku kaudu. Avalduse esitamine

muul viisil kui e-toimiku kaudu ei põhjusta kohtusüsteemile sedavõrd tõsiseid tagajärgi, mida on

tarvis ära hoida menetlusosaliste erineva kohtlemisega vaidlusalusel määral, nõudes kaks korda

suurema riigilõivu tasumist. Kohtute kallutamiseks senisest enam e-toimikut kasutama leidub

vaidlusaluse meetme kõrval tõhusamaid ja menetlusosalisi säästvamaid vahendeid. Järelikult ei ole

kohtusse pöördumise viisist sõltuv lõivumäärade eristamine menetlusökonoomia huvides vajalik ega

sobiv abinõu soovitud eesmärgi saavutamiseks.

3. Tartu Maakohtu määrus jõudis Riigikohtusse 21. märtsil 2014.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

4. Riigikogu leiab, et RLS § 57 lg 7 on põhiseadusega kooskõlas. Maksude ja lõivude eesmärk on

muu hulgas inimeste käitumise suunamine. Seetõttu on lõivuerinevused praegusel juhul põhjendatud.

Riigikogu leiab, et riigilõivu määra põhjendatust tuleks kaaluda konkreetsete üksikjuhtumite

lahendamisel ning isiku- ja faktipõhiselt. Lõivumäära erinevus ei pruugi takistada juurdepääsu

õigusemõistmisele kõrgema sissetuleku, vastavate võimaluste ja oskustega isikutele. Isikutele, kelle

jaoks on e-toimiku kasutamine raskendatud või võimatu, on seadusega sätestatud võimalus tasuda

riigilõivu madalamas määras (TsMS § 139 lg 21). See võib põhjustada kohtutele lisakoormuse, kuid

mitte sellisel määral, et kaaluks üles regulatsiooni üldeesmärgi, milleks on kohtute töökoormuse

vähendamine. Riigikogu hinnangul on RLS § 57 lg 7 kooskõlas PS §-ga 12.

5. Avaldaja nõustub Tartu Maakohtu 21. märtsi 2014. a määruses tsiviilasjas nr 2-14-6337

väljendatud seisukohtadega.

6. Tartu Linnavalitsus on seisukohal, et RLS § 57 lg-s 7 sätestatud erinev lõivumäär ja selle tasumise

kohustus riivab õigusriigis olulisi põhiõigusi ning on põhiseadusega vastuolus.

7. Õiguskantsleri arvates piirab RLS § 57 lg 7 osas, mis näeb ette erineva suurusega riigilõivu määrad

avalduse esitamiseks hagita perekonnaasjas nõusoleku saamiseks eestkostetava nimel tehingu

tegemiseks, ennekõike PS §-s 14 tagatud õigust menetlusele ja korraldusele. Samuti riivab

vaidlusalune meede PS §-s 32, §-s 27, § 15 lg-s 1, § 12 lg-s 1 ja §-s 11 sätestatud põhiõigusi ning

põhimõtteid. Samas ei ole riigilõivu täismäär 10 eurot eraldiseisvana ülemäära kõrge piirang kohtult

loa saamiseks oma õiguste kasutamiseks. Riigilõivude soodus- ja täismäära erinevus ei ole

märkimisväärne, mistõttu võib seadusandja otsus motiveerida riigilõivu määra erisuse kaudu isikuid

kohtusse pöördumisel elektroonilise e-toimiku kasuks otsustama olla põhiseaduspärane. Tuginedes

Riigikohtu 10. detsembri 2013 otsusele asjas nr 3-4-1-20-13, leiab õiguskantsler, et praegusel juhul

riigilõivude erinev määr menetlusökonoomia saavutamist siiski ei soodusta.

8. Justiitsminister märgib, et vaidlustatud sätte kehtestamisega soovis seadusandja riigilõivu

laekumise vähenemisest hoolimata soodustada elektroonilises keskkonnas dokumentide esitamist,

kompenseerides seeläbi isikule tulenenud täiendavat tööd väiksema riigilõivu tasumise kohustusega.

Riigikohtu praktikas on kahtluse alla seatud vaidlusaluse meetme eesmärgipärasus. Tuginedes

Riigikohtu otsustele analoogilistes asjades, leiab justiitsminister, et vaidlustatud RLS § 57 lg 7 alusel

kehtestatud riigilõivumäärade eristamine ei ole proportsionaalne. RLS § 57 lg 7 on vastuolus PS § 12

lg-ga 1 osas, mis sätestab, et avalduse esitamisel hagita menetluse korras läbivaadatavas asjas tuleb

tasuda riigilõivu suuremas määras kui avalduse esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu.

PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTE

9. Riigilõivuseaduse (RT I, 29.06.2012) § 57 "Tsiviilkohtumenetluse toimingud" lg 7:

"(7) Avalduse esitamisel hagita perekonnaasjas ja piiratud teovõimega täisealisele isikule eestkostja

määramise asjas tasutakse riigilõivu 10 eurot. Kui nimetatud avaldus esitatakse elektrooniliselt

veebilehe www.e-toimik.ee kaudu, tasutakse riigilõivu 5 eurot."

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, peab olema vaidluse lahendamisel

asjassepuutuv (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2).

11. Eestkostetava varaga tehingu tegemiseks nõusoleku saamiseks e-posti teel esitatud avalduse

menetlemisel oleks Tartu Maakohus pidanud vaidlusaluse sätte põhiseaduse vastasuse korral tegema

avalduse kohta teistsuguse otsustuse kui vaidlustatud sätte põhiseaduspärasuse korral (vt ka

Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02, p 15). Maakohus tunnistas

RLS § 57 lg 7 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, mis sätestas avalduse muul viisil esitamisel

kohustuse tasuda riigilõivu suuremas määras kui avalduse esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee

kaudu, ja jättis kohaldamata. Kolleegium leiab, et avalduse menetlemise ajal Tartu Maakohtus oli

RLS § 57 lg 7 alates 1. juulist 2012 kehtivas redaktsioonis asjassepuutuv säte osas, mis näeb ette

kohustuse tasuda avalduse esitamisel hagita perekonnaasjas ja piiratud teovõimega täisealisele isikule

eestkostja määramise asjas riigilõivu 10 eurot, kuid avalduse elektroonilisel esitamisel veebilehe

www.e-toimik.ee kaudu 5 eurot.

12. Põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine (vt alates Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 6. märtsi 2002. a otsusest asjas nr 3-4-1-1-02, p 12).

Kohtumenetluses avalduselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad eeskätt PS § 15 lg 1

esimeses lauses tagatud igaühe põhiõigust pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtu poole

(vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 4. novembri 2013. a otsus asjas

nr 3-4-1-28-13, p 17). Samuti riivab see PS § 14 ja § 15 lg 1 koostoimes tagatud üldist põhiõigust

tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele (vt alates Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 17. juuli 2009. a otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-6-09, p-d 15, 20 ja 22) ning

PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

10. detsembri 2013. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-20-13, p 49). Seejuures pidi avaldaja, kes esitas

avalduse kohtule e-posti teel, loobuma suuremas ulatuses oma omandist kui isik, kes esitab avalduse

kohtusse e-toimiku kaudu. RLS § 57 lg-s 7 koheldakse seega isikuid erinevalt, mis riivab PS § 12 lg-

s 1 sätestatud võrdsuspõhiõigust (vt ka Riigikohtu üldkogu 7. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-12-

10, p-d 31–32).

13. Riigilõivuseaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

(206 SE) seletuskirja järgi on riigilõivumäärad seatud sõltuvusse kohtusse pöördumise viisist, et

tagada riigi ressursside säästlik ja otstarbekohane kasutamine ja langetada kohtute koormust tehnilise

töö vähenemise kaudu. Seetõttu motiveeritakse isikuid avaliku e-toimiku kasuks otsustama.

Menetlusökonoomia on Riigikohtu praktika kohaselt põhiseaduslik õigusväärtus ja sellena PS § 12

lg 1, § 14, § 15 lg 1 ja § 32 riive eesmärgina legitiimne (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 10. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-4-1-20-13, p 56).

14. Kolleegium on leidnud, et sarnases olukorras olevate menetlusosaliste erinev kohtlemine lõivu

tasumisel ei aita ülekaalukalt kaasa tõhusamale menetlusele ega ole sobiv, vajalik ja mõõdukas

vahend menetlusökonoomia tagamiseks. Kolleegium jääb Riigikohtu senises praktikas kujundatud

kaalutluste juurde ega pea vajalikuks korrata põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10. detsembri

2013. a otsuses asjas nr 3-4-1-20-13 (p-d 57–74) ja 10. märtsi 2014. a otsuses asjas nr 3-4-1-6-14 (p

17) toodud põhjendusi RLS § 57 lg 7 põhiseadusega vastuolu kohta.

15. Kolleegium tunnistab PSJKS § 15 lg 1 p-st 2 juhindudes RLS § 57 lg 7 põhiseaduse vastaseks ja

kehtetuks osas, mis sätestab hagita perekonnaasjas ja piiratud teovõimega täisealisele isikule

eestkostja määramise asjas avalduse muul viisil esitamisel kohustuse tasuda riigilõivu suuremas

määras kui avalduse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu.

Priit Pikamäe, Tõnu Anton, Eerik Kergandberg, Lea Laarmaa, Lea Kivi