3-2-1-45-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-45-14

Otsuse kuupäev

Tartu,19. mai 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Ilja Morozovi hagi Vladimir Gusljajevi vastu 3457 euro

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 16. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-22779

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vladimir Gusljajevi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Ilja Morozov

Kostja Vladimir Gusljajev, esindaja vandeadvokaat Aleksei

Ratnikov

Asja läbivaatamise kuupäev

28. aprill 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 16. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-22779 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Advokaadibüroo A. Ratnikov & Partners OÜ-le 15. jaanuaril 2014 Vladimir

Gusljajevi kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ilja Morozov (hageja) esitas 8. juunil 2012 Tartu Maakohtule hagi Vladimir Gusljajevi (kostja)

vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 3000 eurot, intressi 274 eurot ja viivise 183 eurot

(kokku 3457 eurot).

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 10. mail 2010 laenulepingu (edaspidi võlakiri), mille alusel

kostja sai hagejalt laenu 3000 eurot ning kohustus selle tagastama koos intressiga 0,5% kuus hiljemalt

10. mail 2011. Kostja ei ole laenu tähtaegselt tagastanud ja võlgneb hagejale kokku 3457 eurot.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja andis hagejale võlakirja 3000 euro saamise kohta, kuid seda

summat ei saa pidada laenuks. Tegemist on rahaga, mida mõlemad pooled kasutasid äritegevuses.

Pärast 3000 euro kostjale üleandmist palus hageja selle summa omakorda üle anda hageja

võlausaldajale Igor Nikolajevile (edaspidi kolmas isik) ning poolte kokkuleppe kohaselt kaotas

võlakiri kehtivuse raha kolmandale isikule üleandmisel. Kostja on hageja korralduse täitnud. Kostja

ning kolmas isik sõlmisid 15. mail 2011 kokkuleppe (edaspidi kokkulepe kolmanda isikuga) raha

üleandmise kohta. Käsundit raha üleandmiseks tõendavad hagejaga peetud e-posti ja Skype´i

kirjavahetuse väljavõtted. Hageja ja kostja võlasuhe lõppes poolte kokkuleppega.

3. Hageja selgitas menetluses, et ta andis kostjale laenu viimase ettevõtlustegevuse arendamiseks,

kuid hagejal ei ole olnud kunagi kostjaga ühist äritegevust. Hageja ei ole andnud korraldust

laenusumma üleandmiseks kolmandale isikule. Samuti ei ole hageja sõlminud kokkuleppeid selle

kohta, et võlakiri kaotaks kehtivuse. Hageja ei ole pidanud kostjaga kirjavahetust e-posti teel. Skype´i

teel suheldes oli kostjaga juttu sellest, et hageja andis kostjale teisele isikule üleandmiseks 226 eurot

ja see oli ette nähtud intresside vähendamiseks. Hageja vähendas selle summa võrra kõrvalnõuete

suurust.

4. Tartu Maakohus rahuldas 19. märtsi 2013. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

3137 eurot.

Maakohtu põhjenduste järgi tõendab kohtule esitatud võlakiri, et pooltel oli laenusuhe.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et

lubadustega luuakse iseseisev kohustus, või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on

võlatunnistus. Võlakirja sisust nähtuvalt leppisid pooled kokku deklaratiivses võlatunnistuses, milles

nad kinnitavad olemasolevat kohustust. Deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks on

tõendamiskoormuse muutmine, st võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on

lõppenud. Lepingut või muud dokumenti selle kohta, mis eeldaks konstitutiivse võlatunnistuse

olemasolu, ei ole kohtule esitatud. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on võlatunnistuses märgitud

summa saanud. Kostja kohustus hageja vastu ei ole VÕS § 207 järgi lõppenud. Kokkuleppest

kolmanda isikuga nähtub, et kostja ja kolmas isik on teadlikud ja kinnitavad, et hageja palus kostjal

anda 3000 eurot üle kolmandale isikule hageja võlgnevuse katteks ning pärast raha üleandmist kaotab

võlakiri kehtivuse. Sellele kokkuleppele on alla kirjutanud kostja ja kolmas isik. Hageja ei ole

kokkuleppele alla kirjutanud. Seega ei ole hageja selle kokkuleppe sõlmimiseks tahet avaldanud, ega

sõlminud kostjaga kokkulepet võlasuhte lõpetamiseks. Ka ei ole hageja tunnistanud, et pooltel ei ole

võlasuhet.

Hageja põhinõue tuleb VÕS § 100 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel rahuldada. Samuti on hagejal õigus

nõuda kostjalt VÕS § 397 lg 1 järgi intressi kuni 10. maini 2011 (st lepingu lõppemiseni) 180 eurot

ning VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 järgi viivist 183 eurot. Arvestades, et hageja vähendas

kohtuistungil kõrvalnõudeid 226 euro võrra, tuleb kostjalt kõrvalnõuete katteks välja mõista

137 eurot.

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

saata asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja nõustus, et vaidlusalune võlakiri on

deklaratiivne võlatunnistus, kuid kohtul tuleb välja selgitada, millest laen tekkis.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 16. detsembri 2013. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ja ei pidanud

vajalikuks neid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 kohaselt korrata.

Ringkonnakohus ei pidanud asjakohaseks kostja väidet, et võlakirja sisust ei ole võimalik aru saada,

et tegemist on laenuga. Hageja on võlakirjaga (deklaratiivne võlatunnistus) tõendanud pooltevahelise

laenusuhte. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta pole laenu saanud. Ka ringkonnakohtule

pole kostja esitanud põhjendusi ega selgitusi, mis välistaksid hageja väite, et kostja sai laenu. Kostja

väide, et maakohus ei hinnanud poolte kirjavahetust ja käsundit, ei ole õige. Maakohus on neid

materjale hinnanud, märkides, et kostja ja kolmanda isiku kokkulepe ei kinnita hageja ja kostja

vahelise õigussuhte lõppemist VÕS § 186 p 4 alusel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu ja maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks maakohtule.

Kohtud leidsid valesti, et hageja on tõendanud, et andis kostjale laenu. Kuna hageja ei tõendanud

laenulepingu sõlmimist, tuli hagi jätta rahuldamata. Kohtud jätsid hindamata hageja käsundi

tõendamiseks esitatud väljavõtted Skype´i ja e-posti teel toimunud poolte kirjavahetusest. Asjas ei ole

põhjendatud, miks ei ole käsundi täimisega kostja kohustus hageja vastu lõppenud.

8. Hageja vaidles kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 järgi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Hagiavalduse kohaselt võlgneb kostja hagejale 3000 eurot, intressi ja viivise. Oma nõude

tõendamiseks esitas hageja võlakirja, milles kostja kinnitab, et võttis hagejalt 3000 eurot laenu

aastaks alates 10. maist 2010 kuni 10. maini 2011 intressiga 0,5% kuus. Tuvastatud asjaoludel ei

vaidle pooled selle üle, et kostja sai hagejalt võlakirjas märgitud rahasumma.

11. Maakohus leidis, et vaidlusaluses võlakirjas leppisid pooled kokku deklaratiivses võlatunnistuses,

milles kinnitatakse nendevahelist laenusuhet. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja on

tõendanud kostjale laenu andmise. TsMS § 688 lg-test 3–5 tuleneb, et Riigikohtul ei ole pädevust

tuvastada ise asjaolusid ja hinnata tõendeid. Kohtud ei ole siinkohal kohaldanud vääralt

materiaalõigust ega eksinud menetlusnormide vastu.

Pooled nõustuvad kohtute hinnanguga võlakirja olemuse kohta. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei

ole pooled maakohtu seisukohta, et võlakiri on käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena, vaidlustanud.

Deklaratiivse võlatunnistuse kohta on kolleegium selgitanud, et sellise võlatunnistuse eesmärgiks ei

ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku

loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist

(vt nt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15).

12. Kolleegium leiab, et kohtud jagasid asjas õigesti poolte tõendamiskoormuse. Viidatud otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 on kolleegium samas selgitanud, et võlatunnistuse tagajärjeks on

tõendamiskoormuse muutmine st võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on

lõppenud. Seega tähendab deklaratiivse võlatunnistuse puhul tõendamiskoormuse ümberpööramine

seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole

võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt Riigikohtu 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-

11, p 21). Kolleegium jääb eeltoodud seisukoha juurde.

13. Kostja vastuväitel ei ole tal hageja vastu kohustust, sest see on lõppenud. Nimelt tasus kostja

hageja korraldusel võla kolmandale isikule, misjärel pidi poolte kokkuleppe kohaselt võlakiri

kaotama kehtivuse. Oma väidete kinnituseks esitas kostja pooltevahelise e-posti ja Skype´i

kirjavahetuse väljavõtted ja kokkuleppe kolmanda isikuga. Esitatud dokumentidega soovis kostja

tõendada hagejalt korralduse saamist ja selle täitmist.

Maakohus hindas kostja esitatud kokkulepet kolmanda isikuga, järeldades, et see ei kinnita hageja ja

kostja vahelise õigussuhte lõppemist. Ringkonnakohus märkis vastuseks kostja apellatsioonkaebuse

etteheitele tõendite hindamise kohta, et maakohus hindas nii kostja esitatud kirjavahetust kui ka

kokkulepet kolmanda isikuga. Samas kinnitavad maakohtu põhjendused ringkonnakohtu sellise

seisukoha ekslikust. Seega ei ole kohtud pooltevahelist kirjavahetust hinnanud. Eeltoodust järelduvalt

nõustub kolleegium kostja kassatsioonkaebuse väitega, et asjas esitatud tõendeid ei ole TsMS § 232

järgi nõuetekohaselt hinnatud.

14. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata esitatud tõendeid kostja kohustuse

väidetava lõppemise kohta ja otsustada sellest tulenevalt poolte väidete ja vastuväidete alusel hagi

rahuldamise üle. Juhul kui tõendite kohaselt toimus võla tagastamine kolmandale isikule hageja

nõusolekul või hilisemal heakskiitmisel, tuleb ringkonnakohtul arvestada VÕS § 79 lg-ga 1. Selle

sätte esimese lause järgi, kui kohustus on täidetud isikule, kes ei ole võlausaldaja, või isikule, kes ei

ole võlausaldaja asemel õigustatud täitmist vastu võtma, loetakse kohustus täidetuks, kui kohustus

sellele isikule täideti täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isiku nõusolekul või kui täitmise

vastuvõtmiseks õigustatud isik kiitis sellele isikule täitmise hiljem heaks. Võimalik on seegi, et tehes

makset kolmandale isikule täitis kostja käsundisaajana hagejaga sõlmitud käsunduslepingut

(VÕS § 619).

Kostja on oma kohustuse täitmise tõendamiseks esitanud kohtule kokkuleppe kolmanda isikuga,

milles kinnitatakse kohustuse nõuetekohast täitmist kolmandale isikule. Kui võlgnik on tõendanud

kohustuse lõppemise, ei pea ta kohustust võlausaldajale täitma.

15. Menetluskulude jaotuse jätab kolleegium TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu

otsustada.

16. Kostja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon. Kostja on soovinud, et kautsjon tagastatakse Advokaadibüroo

A. Ratnikov & Partners OÜ-le.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Tambet Tampuu