3-2-1-35-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-35-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. mai 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Aktsiaseltsi INGES KINDLUSTUS hagi Ants Rehe vastu

3737 euro 42 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 2-12-9448

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi INGES KINDLUSTUS kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3737 eurot 42 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aktsiaselts INGES KINDLUSTUS (registrikood

10089395), esindaja vandeadvokaat Maano Saareväli

Kostja Ants Rehe, esindaja vandeadvokaat Andres Lusmägi

Asja läbivaatamise kuupäev

14. aprill 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-9448 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3.Tagastada Aktsiaseltsile INGES KINDLUSTUS kassatsioonkaebuselt 28. jaanuaril 2014

tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot.

4. Määrata vandeadvokaat Andres Lusmägi (Andres Lusmägi Advokaadibüroo OÜ) tasuks

riigi õigusabi eest 288 (kakssada kaheksakümmend kaheksa) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts INGES KINDLUSTUS (hageja) esitas 7. märtsil 2012 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse, milles palus mõista Ants Rehelt (kostja) ja Malle Tohvilt välja põhinõudena

3737 eurot 42 senti ning riigilõiv 112 eurot 12 senti. 9. aprilli 2012. a määrusega jättis Pärnu

Maakohus hageja taotluse alusel läbi vaatamata hageja avalduse Malle Tohvi vastu.

Makseettepanekule esitatud kostja vastuväite tõttu lõpetas Pärnu Maakohus 24. septembril 2012

maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja hagimenetluses lahendamiseks üle Harju Maakohtule.

2. oktoobril 2012 esitas hageja Harju Maakohtule täpsustatud hagiavalduse. Selles palus ta mõista

kostjalt välja 3737 eurot 42 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja väitel toimus 20. märtsil 2010 kell 15.30 Tallinna linnas Peterburi tee 73 juures

liiklusõnnetus, milles kostja alaealine poeg juhtis sõidukit Renault ning sõitis otsa pargitud sõidukile

Opel Zafira, mis saadud löögist paiskus otsa tema kõrvale pargitud sõidukile Opel Frontera.

Liiklusõnnetuse tagajärjel tekkis varaline kahju Opelite omanikele. Kuna kahju põhjustanud sõiduki

valdaja tsiviilvastutus oli õnnetuse hetkel kindlustatud hageja väljastatud liikluskindlustuse

lepinguga, siis liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) kohaselt käsitles juhtumit ja hüvitas tekitatud

kahju hageja.

Hageja hüvitas sõidukite taastusremondi kulud 9600 krooni (613 euro 55 sendi, Opel Frontera) ja

42 000 krooni (2684 euro 29 sendi, Opel Zafira) ulatuses. Samuti on hageja kandnud juhtumi

käsitlemise kulud 6878 krooni (439 eurot 58 senti).

Kuna kostja poeg põhjustas liiklusõnnetuse, juhtides sõidukit vastava kategooria sõiduki juhtimise

õigust omamata, tekkis hagejal kostja vastu tagasinõudeõigus. Kuivõrd kostja poeg oli õnnetuse

hetkel 14-aastane, siis vastutavad vanemad tema tekitatud kahju eest sõltumata oma süüst, kui nad ei

tõenda, et nad on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist.

Kuna liiklusõnnetuse hetkel juhtis sõidukit kostja alaealine poeg, siis oli tema liiklusõnnetuse

põhjustanud sõiduki valdajaks. OÜ Kemmerling kui kahju tekitanud sõiduki rentnik ei olnud

õnnetuse hetkel sõiduki Renault valdaja. Kui sõidukit kasutab OÜ Kemmerling töötaja tööülesannete

täitmisel, on OÜ Kemmerling sõiduki otseseks valdajaks ja töötaja valduse teenijaks. Sõiduki võttis

oma valdusesse kostja poeg, kes lõpetas sellega OÜ Kemmerling valduse.

Hageja nõue on esitatud LKindlS § 48 lg 2 p 4 alusel, mis ei näe piirangut tagasinõude summale, vaid

lubab tagasi nõuda kogu kannatanule hüvitatud summa. Tegemist ei ole LKindlS § 3 lg-s 3 sätestatud

eranditega. OÜ Kemmerling territooriumil toimunud õnnetuse puhul on tegu teeliikluses toimunud

õnnetusega ning kindlustusandjal tekkisid seadusest tulenevad kohustused kahjujuhtumit käsitleda ja

kahju hüvitada. Kui kindlustusandjal oli kohustus kahju hüvitada liikluskindlustuse seaduse alusel,

annab seadus kindlustusandjale ka õiguse tagasinõudeks, kui kahju tekitaja juhtis sõidukit ilma

juhtimisõiguseta. Hagejal on regressiõigus tulenevalt LKindlS § 48 lg 2 p-st 4 kas sõiduki valdaja või

omaniku vastu, kelleks on vastavalt kostja alaealine poeg või Danske Bank A/S. Seega on hagejal

tagasinõudeõigus kas kostja alaealise poja või Danske Bank A/S vastu, mitte üksnes lepingupoole

vastu.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Sõiduki Renault liikluskindlustuse lepingu oli sõlminud liiklusvahendi

valdaja OÜ Kemmerling, mille tõttu on viimane vastutav tema hallataval territooriumil toimuva eest.

Hageja ei ole tuginenud asjaolule, et kostja alaealine poeg, kes juhtis sõidukit Renault, oleks

sõlminud kindlustuslepingu, st oleks olnud lepingupooleks. Kuna nõude esitamise tähtaeg on

18 kuud, siis aegus hageja nõue 21. septembril 2011. Tagasinõude maksimaalne suurus on 30%

hüvitise summast, kuid mitte rohkem kui 7000 krooni (447 eurot 38 senti). Kostja palus kohtul

lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 140 lg-st 1, kuna kostja on raskes majanduslikus seisukorras.

3. Harju Maakohus jättis 14. juuni 2013. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Liiklusõnnetuse toimumist puudutavatest tõenditest nähtub, et kostja poja juhitud sõiduk Renault

sõitis otsa pargitud sõidukile Opel Zafira, mis omakorda paiskus otsa sõidukile Opel Frontera. Kostja

pojal puudus sõiduki juhtimise õigus ning tagurdamisel ei veendunud ta manöövri ohutuses. Kostja

on juhtunu kohta koostatud kirjelduses avaldanud, et tema poeg tegi avarii, proovides bussipargi

territooriumil autosõitu. Hagejal oli kahju põhjustanud sõiduki suhtes sõlmitud tähtajatu

liikluskindlustuse leping. Sõiduk kuulus Danske Bank A/S Eesti filiaalile. Lepingu oli sõlminud

sõiduki rentnik OÜ Kemmerling.

Maakohus leidis, et nõue ei ole aegunud. Samuti leidis maakohus, et hageja soovitud hüvitise

piiramine 30%-le ei ole võimalik.

VÕS § 1053 lg 2 näeb ette, et vanemad või eestkostja vastutavad, sõltumata oma süüst, ka 14–18-

aastase isiku poolt teisele isikule tekitatud kahju eest, kui nad ei tõenda, et nad on teinud kõik, mida

saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Kostja poeg oli õnnetuse põhjustamise ajal 14-

aastane. Seega vastutas kostja tema tegevuse eest sõltumata süüst ning kostja ei saa vastutusest

vabanemiseks väita, et ta vastutab vaid tahtluse korral. Kostja ei ole tõendanud, et ta tegi kahju

ärahoidmiseks kõik, mida oleks saanud mõistlikult oodata. Vastupidi, ei vaieldud selle üle, et kostja

ise andis sõiduki võtmed üle oma pojale. VÕS § 1053 lg 2 alusel on kostja oma poja tegevuse eest

vastutav.

LKindlS § 5 lg 1 järgi on kindlustusvõtja sõiduki omanik. LKindlS § 5 lg 2 sätestab, et sõiduki

valdaja on kindlustatu sõltumata sellest, kas valdus on seaduslik või ebaseaduslik. Sõidukit vallanud

isik on kindlustatu vaatamata sellele, kas ta on teada või mitte. Riigikohus on leidnud, et LKindlS § 5

lg-s 2 käsitletakse sõiduki valdajana just sõidukit juhtinud füüsilist isikut ning selles mõttes on

sõiduki valdaja mõiste liikluskindlustuse seaduses laiem kui asjaõigusseaduses (otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-55-06). Viidatud seisukohast tuleneb eeskätt see, et kui sõidukit faktiliselt juhtinud isik põhjustas

kindlustatud sõidukiga kellelegi kahju, on ta kindlustatuks sõltumata sellest, kas ta oli sõiduki omanik

või õigustatud kasutaja või mitte.

Kindlustusandja või Garantiifondi tagasinõude esitamise õigust reguleerib LKindlS § 48, mille lg-s 2

on loetletud juhtumid, mil kindlustusandja võib tagasinõude esitada. Hageja on esitanud kostja vastu

nõude § 48 lg 2 p 4 alusel. Nimetatud sätte kohaselt võib tagasinõude esitada kahju tekitanud sõiduki

valdaja või omaniku vastu, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise

õigust või sõiduki juhtimise õigus oli peatatud või sõiduki juhtimine oli üle antud vastava kategooria

sõiduki juhtimise õiguseta isikule. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et LKindlS § 48 lg 2

reguleerib erinevatel juhtudel, kas või kelle vastu nõuet esitada saab (otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-

55-06, 3-2-1-48-06). Kohustusliku vastutuskindlustuse puhul ei omanda kindlustusandja pärast kahju

hüvitamist kannatanu õiguslikku positsiooni ning ta saab tagasinõude esitada vaid selgelt seaduses

sätestatud alustel ja seaduses nimetatud isikute vastu (otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-06).

LKindlS § 48 lg 2 p 4 tõlgendamisel on Riigikohus leidnud, et nimetatud alusel tagasinõude esitamise

üheks eelduseks on sõiduki juhtimise üleandmine isikule, kellel ei olnud juhtimisõigust. Riigikohus

rõhutas, et § 48 lg 2 p 4 kehtestas sõiduki valdaja vastutuse, kui ta ei omanud vastava kategooria

sõiduki juhtimise õigust, ja sõiduki omaniku vastutuse, kui viimane andis sõiduki juhtimise üle

vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule. Kostja ei ole sõiduki omanik ning sõiduki

omanikuks olev Danske Bank A/S Eesti filiaal ei andnud sõiduki juhtimist üle juhtimisõiguseta

alaealisele.

Täiendavalt on Riigikohus rõhutanud (lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-4-10), et LKindlS § 48 lg 2 p-s 4

eristatakse omanikku ja valdajat sõidukit juhtinud isikust. Selle sätte mõttes on omanik või valdaja

isik, kes on sõlminud kindlustuslepingu, see tähendab lepingu pool. Järelikult saab selle sätte järgi

esitada tagasinõude üksnes lepingu poole vastu. Kostja ei olnud kindlustuslepingu pooleks.

Kindlustuslepingu pooleks oli sõiduki omaniku esindajana sõiduki valdaja Kemmerling OÜ. Kostja

oli üksnes sõidukit juhtinud isiku lapsevanem. Tulenevalt Riigikohtu praktikast ning LKindlS § 48

sõnastusest ei saa kindlustusandja mitte alati esitada soovitud isiku vastu tagasinõuet siis, kui

liiklusõnnetuse põhjustas juhtimisõiguseta isik. Tagasinõude esitamisel ei saa pidada sõiduki

valdajaks selle faktilist valdajat ning sõiduki valdaja mõiste sisustamisel tuleb eristada küsimust, kas

nimetatud isiku vastutus oli kindlustatud või kas nimetatud isiku vastu saab esitada tagasinõuet. Kuigi

kostja poja tsiviilvastutus oli kohustusliku kindlustusega kindlustatud ning selles mõttes oli ta sõiduki

faktiline valdaja ja kindlustatu, ei saa ainuüksi sellest tulenevalt kindlustusandjal tekkida kostja vastu

tagasinõude õigust. Kohustusliku liikluskindlustuse puhul ei asu kindlustusandja hüvitise

väljamaksmisel kannatanu positsiooni, vaid ta saab tagasinõuet esitada vaid seaduses sätestatud

alustel ja seaduses selgelt sätestatud isikute vastu. Hageja on oma nõude esitanud ebaõige isiku vastu.

4. Hageja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi

rahuldada.

5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. detsembri 2013. a otsusega maakohtu otsuse muutmata,

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja apellatsiooniastme kulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse järgi tekkis pooltel õiguslik vaidlus LKindlS § 48 lg 2 p 4 tõlgenduse üle,

s.o kas hageja kindlustusandjana omab tagasinõudeõigust kindlustuslepingu mittesõlminud isiku

vastu. Vaidlust ei ole selle üle, et vaidlusaluse sõiduki osas olid sõlminud liikluskindlustuse lepingu

hageja ja OÜ Kemmerling. Maakohus on põhjendatult viidanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsusele

asjas nr 3-2-1-4-10, mille kohaselt LKindlS § 48 lg 2 p-s 4 eristatakse omanikku ja valdajat sõidukit

juhtinud isikust. Selle sätte mõttes on omanik või valdaja isik, kes on sõlminud kindlustuslepingu, see

tähendab lepingu pool. Järelikult saab selle sätte järgi esitada tagasinõude üksnes lepingu poole vastu.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei olnud kindlustuslepingu pooleks. Kindlustuslepingu pooleks oli

sõiduki omaniku esindajana sõiduki valdaja OÜ Kemmerling. Kostja oli üksnes sõidukit juhtinud

isiku lapsevanem. Seega on põhjendatud maakohtu seisukoht, et hagi on esitatud ebaõige isiku vastu.

Ringkonnakohus ei nõustunud hagejaga, et maakohtu lahendi kohaselt võetakse hagejalt üldse

võimalus esitada regressihagi. Eelnimetatud tsiviilasjas nr 3-2-1-4-10 tehtud otsuse kohaselt sai

hageja esitada nõude kindlustuslepingu poole vastu. Asjaolu, et kostja on OÜ Kemmerling töötaja,

kellel oli õigus tööülesannete täitmiseks kasutada sõidukit Renault ning et liiklusavarii põhjustas

tema alaealine poeg, ei anna alust hagi rahuldamiseks LKindlS § 48 lg 2 p 4 alusel. Toimikus olevast

liikluskindlustuse lepingust ega toimikus olevatest tõenditest ei ilmne, et sõiduki valdajaks oli kostja,

kelle vastu sai hageja esitada nõude tulenevalt LKindlS § 48 lg 2 p-st 4. Ka hageja tuginemine

VÕS § 1053 lg-le 2 ei anna alust hagi rahuldamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada

või saata asi uueks lahendamiseks ringkonnakohtule.

Kaebuse järgi on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et pooled ei vaidle selle üle, et liikluskindlustuse

lepingu sõlmisid hageja ja OÜ Kemmerling. Hageja on läbivalt leidnud, et lepingu pool saab olla

Danske Bank A/S Eesti filiaal, mitte OÜ Kemmerling. Ringkonnakohus on OÜ Kemmerling lugenud

ekslikult lepingu pooleks.

Ringkonnakohus on jätnud analüüsimata apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et lisaks Riigikohtu

otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-4-10 on olemas varasem Riigikohtu otsus, milles on asutud teistsugustele

seisukohtadele. Arvestades, et Riigikohus on asjas nr 3-2-1-48-06 tehtud lahendis LKindlS § 48 lg 2

p 2 alusel sõiduki valdaja mõistet sisustades jõudnud järeldusele, et valdajaks ning regressivõlgnikuks

võib olla sõidukit juhtinud kolmas isik, tuleks sarnaselt sisustada ka LKindlS § 48 lg 2 p-s 4

sätestatud valdaja mõistet. Valdaja mõiste sisustamiseks diametraalselt erinevalt ei ole põhjust.

LKindlS § 5 lg 1 järgi on kindlustusvõtja sõiduki omanik. Kui liikluskindlustuslepingu pooleks

saavad olla vaid kindlustusandja ja sõiduki omanik ning kohtute tõlgenduse kohaselt saab

LKindlS § 48 lg 2 p 4 järgse regressinõude esitada üksnes lepingu poole vastu, siis on sõiduki valdaja

võrdsustatud sõiduki omanikuga. See ei ole aga õige tõlgendus. Sõiduki omanikuks on tihti pangad ja

liisinguandjad nagu ka praegusel juhul. Kohtute tõlgenduse järgi ei ole võimalik juriidilisest isikust

sõiduki omaniku korral tegeliku faktilise juhi vastu tagasinõuet esitada, kui kahju põhjustati

juhtimisõigust omamata. Selle tõlgenduse korral oleks sisutühi ka LKindlS § 48 lg 2 p 5.

LKindlS § 48 lg 2 p-st 4 tuleneb kaks alternatiivset võimalust tagasinõude esitamisele: esiteks on

võimalik esitada regressinõue sõidukit juhtimisõiguseta juhtinud isiku ehk faktilise valdaja vastu;

teiseks on kindlustusandjal õigus esitada regressinõue isiku vastu, kes andis sõiduki juhtimise üle

juhtimisõiguseta isikule. Isikuks, kes juhtimise üle andis, saab pidada sõiduki valdajat, kes vahetult

võimaldas juhtimisõiguseta isikul rooli istuda.

8. Kostja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu

otsus muutmata. Muu hulgas ei ole hageja esitanud hagi kostja poja vastu. Kostja ei olnud

kahjujuhtumi ajal ei sõiduki valdaja ega omanik. Hagiavalduses ei tuginenud hageja sellele, et kostja

andis auto juhtimise üle juhtimisõiguseta isikule.

9. Kostjale riigi õigusabi korras määratud vandeadvokaat Andres Lusmägi on palunud määrata

kostjale riigi õigusabi osutamise tasuks 288 eurot.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 1 järgi tühistada. Asi tuleb

TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

11. Tsiviilasjas tuleb lahendada õiguslik vaidlus, kas LKindlS § 48 lg 2 p 4 võimaldab

kindlustusandjal esitada tagasinõue ka kindlustuslepingu mittesõlminud isiku vastu, kes on toime

pannud p-s 4 kirjeldatud teo.

LKindlS § 48 lg 2 p 4 kohaselt on kindlustusandjal või Garantiifondil õigus esitada tagasinõue kahju

tekitanud sõiduki valdaja või omaniku vastu, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria

sõiduki juhtimise õigust või sõidukijuhtimise õigus oli peatatud või sõiduki juhtimine oli üle antud

vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule.

12. Maa- ja ringkonnakohus leidsid asja lahendamisel, et LKindlS § 48 lg 2 p 4 sellist tagasinõuet

kostja vastu ei võimalda, kuna kostja ei ole liikluskindlustuslepingu pool. Seejuures on kohtud

tuginenud peaasjalikult Riigikohtu 16. märtsil 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-4-10 tehtud otsuses esitatud

seisukohtadele.

Nimetatud otsuse p-s 12 leidis Riigikohus, et LKindlS § 48 lg 2 p 4 eristab omanikku ja valdajat

sõidukit juhtinud isikust. Seega on selle sätte mõttes omanik või valdaja isik, kes on sõlminud

kindlustuslepingu, ja järelikult saab LKindlS § 48 lg 2 p 4 järgi tagasinõude esitada üksnes

lepingupoole vastu.

13. Kolleegium kohtute seisukohaga ei nõustu ning peab vajalikuks muuta 16. märtsi 2010. a otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-4-10 võetud seisukohta LKindlS § 48 lg 2 p 4 tõlgendamise kohta.

Riigikohus on mitmes varasemas lahendis LKindlS § 48 lg 2 p 2 alusel esitatud tagasinõuet

analüüsides leidnud, et liikluskindlustuse seaduse mõttes on valdaja mõiste laiem kui

asjaõigusseaduses (vt nt Riigikohtu 14. juunil 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-48-06 tehtud otsuse p 11 ja

19. juunil 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-55-06 tehtud otsuse p 12). LKindlS § 48 lg 2 p 2 kohaselt on

kindlustusandjal või Garantiifondil õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu,

kes juhtis sõidukit, olles alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine mõju all, tarbis eelnimetatud

aineid vahetult pärast liiklusõnnetuse toimumist või keeldus eelnimetatud ainete tuvastamisest tema

väljahingatavas õhus või veres. Viidatud lahendite kohaselt saab valdajaks lugeda ka mootorsõidukit

alkoholijoobes juhtinud kolmandat isikut, kes teostas sõiduki üle tegelikku võimu sõltumata sellest,

kas see võim kvalifitseerub valdusena asjaõigusseaduse tähenduses.

14. Kolleegium on seisukohal, et olenemata LKindlS § 48 lg 2 p 4 grammatiliselt mõnevõrra

erinevast sõnastusest võrreldes LKindlS § 48 lg 2 p-ga 2, on põhjendamatu teha selle punkti alusel

järeldust, et tegelikult sõidukit juhtinud juhtimisõiguseta isiku või sellisele isikule tegelikult valduse

üleandnud isiku vastu ei saa esitada tagasinõuet, kui need isikud ise ei ole liikluskindlustuse lepingu

pooleks. Nt ka LKindlS § 48 lg 2 p 7 eristab sõnastuse järgi sõiduki valdajat sõiduki juhist, kuid

ilmselt peetakse selles p-s tagasinõude subjektina ikkagi silmas seda isikut, kes sõidukit juhtides

põhjustas kahju toonud liiklusõnnetuse, kuid lahkus õigusakte rikkudes liiklusõnnetuse kohalt. Seega

on LKindlS § 48 lg 2 tervikuna sõnastuslikult ebajärjekindel ning ainuüksi erinevate punktide

grammatilisele lauseehitusele ei saa omistada määravat tähendust.

Kolleegium leiab, et LKindlS § 48 lg 2 p 4 mõtteks ei ole see, et kindlustuslepingu sõlminud pool

võtab ainuüksi lepingu sõlmimisega enda kanda need kohustused, mis võivad tekkida võimaliku

liikluskahju tagajärjel, mille tekitab sõiduki üle tegelikku võimu teostav isik. Teiselt poolt ei saa olla

tagasinõudeõiguse välistamise aluseks see, kui sõiduki juhtimise õiguse alaealisele üle andnud isik ei

ole lepingupoolena osalenud kindlustuslepingu sõlmimises. Samale seisukohale on Riigikohus

LKindlS § 48 lg 2 p 4 kohaldamisel jõudnud ka 12. septembril 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-77-05 tehtud

otsuses. Nimetatud otsuse p-s 14 leidis Riigikohus, et LKindlS § 48 lg 2 p 4 alusel ei teki omaniku

vastutust siis, kui ta ei ole sõiduki juhtimist juhtimisõiguseta isikule üle andnud.

15. Otsuse p-s 14 esitatud seisukoha juures on oluline arvestada, et LKindS § 48 lg 2 p 4 ei sätesta

kindlustusandja kasuks tagasinõuet sellise isiku vastu, kes ise deliktiõiguslikult ei vastutaks selle

tegevuse/tegevusetuse eest, millega viidatud säte seostab tagasinõude. Nt juhul, kui sõiduki juhtimise

üleandmine vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule ei tooks kaasa deliktiõiguslikku

vastutust üleandjale, ei oleks võimalik üleandja vastu tagasinõuet LKindS § 48 lg 2 p 4 alusel esitada.

Praeguses asjas võib kostja teo õigusvastasus tuleneda VÕS § 1045 lg 1 p-st 7 ja lg-st 3 ning

liiklusseaduse § 202 lg-st 1, mis näeb ette rahatrahvi mh mootorsõiduki omanikule või valdajale

vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õiguseta isiku mootorsõidukit juhtima lubamise eest.

16. Kuna ringkonnakohus on LKindlS § 48 lg 2 p 4 ekslikult tõlgendanud, tuleb ringkonnakohtu

otsus tühistada. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hagi sisuliselt lahendada. Seda on eelduslikult

võimalik teha ringkonnakohtul, sest asja lahendamiseks vajalikud asjaolud on maakohtus ülekaalukalt

tuvastatud, kuigi hagi jäeti rahuldamata. Siiski tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata kostja

vastuväidet, mille kohaselt ei ole hageja tuginenud hagis sellele, et kostja andis juhtimisõiguse üle

oma juhtimisõiguseta alaealisele pojale. Maakohus on otsuses märkinud, et pooled ei vaidle selle üle,

et kostja ise andis sõiduki võtmed üle oma pojale.

Kolleegium märgib, et otsuse p-des 13 ja 14 esitatud seisukohtade tõttu ei ole oluline tuvastada, kas

lepingu üheks pooleks oli Danske Bank A/S Eesti filiaal või OÜ Kemmerling.

17. Kaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja kaebuselt tasutud

kautsjon tagastada.

18. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu

otsustada.

19. Kolleegium leiab, et vandeadvokaat A. Lusmägi taotlus määrata kindlaks riigi õigusabi tasu tuleb

rahuldada. Kolleegium määrab tema tasuks taotletud 288 eurot riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 alusel.

Tasu maksmise korraldab sama seaduse § 24 lg 1 alusel Eesti Advokatuur.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu