3-2-1-31-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-31-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. mai 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

K. M hagi T. M vastu varaühisuse lõpetamiseks ja

ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 1. novembri 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 2-12-28568

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T. M kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja K. M, esindaja vandeadvokaat Anne Värvimann

Kostja T. M, esindaja vandeadvokaat Rein Napa

Asja läbivaatamise kuupäev

14. aprill 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 1. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-28568

kinnisasja ja kinnisasjale jäänud asjade jagamise ning menetluskulude jaotuse osas ning saata

asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Sõiduautode jagamise osas

jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Helen Pahk Õigusbüroo OÜ-le kassatsioonkaebuselt 25. novembril 2013 tasutud

kautsjon 100 (ükssada) eurot.

4. Jätta menetluskulude jaotus asja lahendava kohtu otsustada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. K. M (hageja) esitas 9. novembril 2012 T. M (kostja) vastu hagi, mille palus lõpetada abikaasade

varaühisuse, määrata kindlaks poolte ühisvara ja jagada ühisvara.

Hageja palus lõpetada abikaasade varaühisuse perekonnaseaduse (PKS) § 36 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel,

sest kostja on rikkunud oma alaealise lapse ülalpidamise kohustust ning võõrandanud poolte

ühisvaraks olnud sõiduauto. Võimalik, et kostja on võõrandanud muudki ühisvara.

Hageja palus lugeda abikaasade ühisvaraks poolte ühiseks eluasemeks olnud kinnisasja (väärtus

ca 40 000 eurot), kaks sõiduautot (väärtus 4500 eurot ja 1400 eurot) ning abielusuhete lõppemise ajal

poolte ühiseks eluasemeks olnud kinnisasjal asuvasse elamusse jäänud vallasasjad (väärtus vähemalt

4150 eurot).

Hageja palus jagada kinnisasja nii, et see müüakse avalikul enampakkumisel ja müügist saadud raha

jagatakse poolte vahel võrdsetes osades. Alternatiivselt palus hageja jätta kinnisasja kostja

ainuomandisse ja kohustada kostjat tasuma hagejale hüvitist kinnisasja 1/2 väärtuse ulatuses.

Sõiduautod palus hageja jagada vastavalt sellele, milline sõiduauto jäi kummagi abikaasa kasutusse,

ning sellest tulenevalt mõista kostjalt enda kasuks välja hüvitis 1550 eurot. Kostja valdusesse jäänud

vallasasjad palus hageja jätta kostja omandisse ja mõista kostjalt enda kasuks välja hüvitis

2075 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 28. juunil 1997 abielu ja asusid 2000. a-l elama kostja isale

kuuluvasse elamusse, mis oli väga halvas seisus. Abielu ajal parendasid pooled ühisvara arvel

oluliselt nii elamut kui ka kinnisasja, sh tehti majas ulatuslik remont, tehti elamule juurdeehitused

ning korrastati kinnisasi.

2007. a märtsis tegid pooled elamu ja selle aluse maa erastamistoiminguid, mille tulemusena kanti

kinnisasi kostja nimel kinnistusraamatusse. Maa erastati nii kostja kui ka hageja

erastamisväärtpaberite eest. Lisaks tasus hageja maa mõõdistamise ja maa erastamise toimiku

koostamise eest 287 eurot 60 senti.

Abielusuhete ajal oli poolte ühine elukoht nimetatud kinnisasjal asuvas elamus. 2007.–2008. a talvel

lakkas kinnisasjal asuv kaev töötamast ja majas ei olnud võimalik ilma veeta elada. Pooled läksid

ajutiselt elama hageja vanemate juurde. Poolte abielulised suhted lõppesid 2008. a märtsis. Poolte

ühise elukoha võti jäi kostja kätte ning poolte ühisvaraks olevad vallasasjad ja hageja isiklikud asjad,

sh riided jms jäid kinnisasjal asuvasse elamusse. Nimetatud asju ei ole hageja siiani kätte saanud,

kuna tal ei ole oma endisesse elukohta juurdepääsu.

Poolte ühisvara koosseis tuleb määrata enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse alusel ning

kinnisasja jagamisel ei ole alust kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest.

2. Kostja vaidles hagile osaliselt vastu ja palus jätta hagi osaliselt rahuldamata.

Kostja vastuväidete kohaselt ei tule kinnisasja ühisvarana võrdsetes osades poolte vahel jagada ning

hageja nõue on pahatahtlik. Kostja isa kinkis kostja lapspõlvekoduks olnud elamu notariaalselt

tõestatud lepingu alusel kostjale. 2007. aastal erastati elamu juurde maa ning 2008. a märtsis kanti

kostja kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse. Selleks ajaks olid poolte abielulised suhted

lõppenud, sest hageja leidis 2007. a detsembris endale uue elukaaslase. Seega sai kostja kinnisasja

omanikuks pärast abielusuhete lõppemist. Ühisomand kinnisasjale saanuks tekkida üksnes erastatud

maale. Abielusuhete lõppemise aja seisuga oli elamu vallasasi ja kostja lahusvara. Maatükk

suurusega 2,2 ha erastati tasuta. Kostja esitatud eksperdiarvamuse kohaselt on kinnisasja väärtus

30 000 eurot, kuid asjas tuleb määrata ekspertiis, et tuvastada maa väärtus ilma hooneteta.

Kostja tegi hagejale ettepaneku eraldada hagejale kinnisasjast 1,1 ha suurune hoonestamata maatükk

või maksta selle eest hagejale hüvitist, arvestades asjaolu, et hooned sai kostja kinkena oma isalt ja

neid ta hagejaga jagama ei pea, kuid hageja ei nõustunud sellega.

Kinnisasja ei või müüa enampakkumisel, sest see on kostja lapsepõlvekodu, kus praeguseni elab ka

kostja ema. Kostja ema on pärast poolte ärakolimist kinnisasja hooldanud ning poolte abielu ajal tehti

majas suuremad remonditööd kostja ema raha eest. Samuti on kostja ema raha eest parendatud elamut

nii enne poolte sinna elama asumist kui ka pärast seda 2008.–2009. aastal, sh uuendatud elamu

fassaad, ehitatud korsten ja veevarustus ning kanalisatsioon. Kui hageja soovib ühisvara arvel tehtud

parendusi kostjalt nõuda, peab ta tõendama kulutusi, mis ühisvara arvel tehti.

Kostja ega kostja ema ei ole takistanud hagejale juurdepääsu nende ühiseks koduks olnud elamusse ja

hageja sai võtta sealt kaasa talle kuulunud esemed. Hageja on võtnud talle meelepärased asjad kaasa.

Kostja on nõus jagama hageja märgitud vallasasjad poolte vahel võrdselt. Hageja märgitud

amortiseerunud asjade väärtus on liiga kõrge.

Õige on jätta kumbki sõiduk selle abikaasa omandisse, kelle kasutusse see jäi, kuid hageja esitatud

sõidukite väärtused ei ole õiged ning kostja ei pea hagejale sõidukite jagamise tõttu hüvitist maksma.

Kostja müüs enda kasutusse jäänud sõiduki 2575 euro eest ning hageja kasutusse jäänud sõiduki

väärtus on samuti 2000–3000 eurot.

3. Harju Maakohus rahuldas 6. mai 2013. a otsusega hagi, lõpetas abikaasade varaühisuse ning jagas

poolte ühisvara. Maakohus lõpetas kinnisasja, sõiduautode ja hagis märgitud vallasasjade ühisomandi

ning jättis kinnisasja kostjale kohustusega tasuda hagejale 15 000 eurot, vallasasjad kostjale

kohustusega tasuda hagejale 2075 eurot ja kummagi abikaasa omandisse ühe sõiduauto, kohustades

kostjat tasuma hagejale hüvitist 1550 eurot. Menetluskulud jättis maakohus võrdsetes osades poolte

kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 28. juunil 1997 abielu ja on siiani abielus.

Seega on pooltel PKS § 210 lg 1 ja § 211 järgi siiani varaühisus ja vaidluse saab lahendada 1. juulil

2010 jõustunud perekonnaseaduse alusel. Kehtiva perekonnaseaduse järgi ei ole oluline, millal

lõppesid poolte abielulised suhted (hageja väitel 2008 märtsis, kostja väitel 2007 detsembris).

Hageja esitas kohtule ühisvara jagamise taotluse koos varaühisuse lõpetamise hagiga. Abikaasade

ühisvara tuleb PKS § 37 lg 3 järgi jagada kaasomandi lõpetamise sätete alusel võrdsetes osades, sest

pooled ei ole teisiti kokku leppinud.

Kinnisasi on poolte ühisvara ja ühisomand kinnisasjale tuleb varaühisuse lõpetamise tõttu lõpetada.

Abielusuhte ajal maa ostueesõigusega erastamise korral tekkis erastatud maale enne 1. juulit 2010

kehtinud PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati,

kuulusid ühele abikaasale lahusvarana. Asjas on tõendatud, et kostja isa kinkis 4. märtsil 2003

kostjale ehitised, sh elamu, majandushoone, kelder ja kaev. Väike-Maarja Vallavalitsuse 16. aprilli

2007. a korraldusega määrati ehitiste aluse maa (2,2 ha) ostueesõigusega erastamise hinnaks

18 250 krooni. Lääne-Viru maavanema 14. novembri 2007. a korraldusega ja 16. novembri 2007. a

korraldustega määrati kostjale erastatava maaüksuse (2,2 ha) müügihinnaks 0 krooni. 14. detsembril

2007 sõlmisid Eesti Vabariiki ja kostja maa müügi- ja asjaõiguslepingu, millega erastati ehitiste

juurde 2,2 ha maad.

Poolte ja tunnistajate väited selle kohta, millal pooled asusid kinnisasjal asuvasse elamusse elama, on

vastuolulised, kuid nimetatud asjaolul ei ole asjas tähtsust.

Asjas on poolte väidete, tunnistajate ütluste ja eksperdi arvamusega tõendatud, et poolte kooselu ajal

ehitati majale köök, saun, uus WC, rajati õue tee ja vahetati kaks akent. Maja remonditi koos ühistest

vahenditest. Oluline ei ole, kumb pooltest ise või oma vanema kaudu panustas ehitusse rohkem.

Kuna praegu kasutab kinnisasja kostja perekond ja see on kostja lapsepõlvekodu, tuleb kinnisasi jätta

kostja omandisse ja panna kostjale kohustus maksta hagejale hüvitist eksperdihinnangul märgitud

kinnisasja väärtusest (30 000 eurot) poole ulatuses (15 000 eurot).

Sõiduautod tuleb jagada hageja soovitud viisil ja mõista kostjalt välja hüvitis kaasomaniku osa eest

hageja kasuks 1550 eurot. Hageja on tõendanud sõiduautode väärtust, esitades väljavõtted auto24.ee

portaalist. Kostja ei ole oma vastuväiteid väärtuse kohta tõendanud.

Hagis märgitud muid ühisvara koosseisu kuuluvaid vallasasju kumbki abikaasa endale ei soovinud,

kuid kostja nõustus jagama asjad võrdselt. Kuna nimetatud vallasasjad jäid abielusuhete lõppemise

järel kostja valduses olevasse elamusse ja hageja ei saanud neid kaasa võtta ning kuna kinnisasi jääb

ühisvara jagamise tulemusena ka kostja omandisse, tuleb nimetatud vallasasjad jätta kostjale ja

mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 2075 eurot. Kostja vaidles küll osaliselt vastu esemete

väärtusele, kuid ei esitanud tõendeid esemete teistsuguse väärtus kohta.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse ühisvara jagamist puudutavas osas

tühistada ja teha uue otsuse, millega jagada vallasasjad õiglase väärtusega, ning juhul, kui kinnisasja

saab lugeda poolte ühisvaraks, määrata ekspertiis, mis näitab kostja lahusvara osa väärtust, ning

seejärel jagada poolte vahel ühisvara osa.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

kostja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 1. novembri 2013. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata,

kuid tühistas maakohtu otsuse resolutsiooni p 3.1 ja tegi selles osas uue otsuse, millega kohustas

hagejat andma tahteavalduse asjaõiguslepingu sõlmimiseks, milles pooled lepivad kokku, et

lõpetavad ühisomandi ja kinnisasi jääb kostja ainuomandisse. Muus osas jättis ringkonnakohus

maakohtu otsuse muutmata. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maakohtu otsus lõppjäreldustes õige, kuid osaliselt

tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi.

Hageja esitas hagi ajal, mil varaühisuse lõpetamist reguleeris 1. juulil 2010 jõustunud

perekonnaseadus. Maakohus asus PKS § 210 lg 1 ja § 211 alusel õigesti seisukohale, et alates kehtiva

perekonnaseaduse jõustumisest tuleb poolte ühisvara (sh nii enne kui ka pärast selle seaduse

jõustumist omandatud vara) jagada kehtiva seaduse kohaselt. Seda ei muuda ka asjaolu, et poolte

abielulised suhted olid lõppenud enne 1. juulit 2010. Õige on ka maakohtu arusaam, et PKS § 210

lg 2 järgi tuleb poolte ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud

seadusest, s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest. Sellest tulenevalt asus maakohus

vääralt seisukohale, et asjas ei ole tähtsust, millal poolte abielulised suhted lõppesid. Kuna ühisvara

koosseis tuleb määrata kindlaks vara omandamise ajal kehtinud seaduse järgi, on enne 1. juulit 2010

kehtinud PKS § 18 lg 2 kohaselt oluline ka abieluliste suhete lõppemise aeg.

Asjas esitatud tõendeid kogumis hinnates saab järeldada, et poolte abielulised suhted lõppesid 2008. a

märtsis. Hageja vande all antud seletuse kohaselt lõppesid poolte abielulised suhted 2008. a märtsis,

kuna pärast poolte ühise lapse sünnipäeva (9. märtsil 2008) viis kostja oma asjad lõplikult ära. Kostja

tasus viimase makse eluaseme eest 14. aprillil 2008 ja pärast seda enam kulusid kanda ei aidanud.

Kostja vande all antud seletuse kohaselt lõppesid poolte abielulised suhted 2007. a detsembris, kuna

hagejal tekkis uus suhe. Kostja elab alates 2008. a märtsist uue elukaaslasega. Hageja ema ütluste

kohaselt läksid pooled lahku vist 2007–2008 aastavahetusel, kostja elas Tallinnas ja käis ainult

nädalavahetustel maal. Kuni 2008. a märtsini (lapse sünnipäevani) käis kostja külas, pärast seda enam

mitte. Kostja ema ütluste kohaselt oli kostjal pärast poolte abielu lõppemist 2008. a-l suhe ja pärast

seda oli kostja juba 2008. a märtsis koos praeguse elukaaslasega. Kostja elukaaslase ütluste kohaselt

tutvus ta kostjaga 2008. a märtsis ja nad alustasid kooselu 5. juunil 2008.

Ei ole usutav, et pooled sõlmisid 14. detsembril 2007 elamu aluse maa omandamiseks müügi- ja

asjaõiguslepingu olukorras, kus nad olid lahku minemas. Nimetatud lepingus märkis kostja oma

elukohaks Väike-Maarja vald, Koonu küla. Kinnisasi kanti kinnistusraamatusse 19. veebruaril 2008.

Maakohus määras õigesti ühisvara koosseisu, kinnisasi on abikaasade ühisomandis ja ühisomand

tuleb varaühisuse lõpetamise tõttu lõpetada.

Kostja ei teinud maakohtus eluliselt usutavaks asjaolusid, mis võimaldaksid ühisvara jagamisel

kalduda kõrvale poolte võrdsuse põhimõttest, ega ole esitanud selle kohta tõendeid. Samuti ei ole

kostja põhjendanud, miks ta ei esitanud maakohtule taotlust ekspertiisi tegemiseks. Kuna hageja

vaidles ringkonnakohtule esitatud ekspertiisi tegemise taotlusele vastu, tuleb kostja taotlus jätta

rahuldamata. Ekslik on kostja seisukoht, mille kohaselt ta sai aru, et maakohus läks vaheotsust

tegema. Maakohtu 9. aprilli 2013. a kohtuistungi protokollist nähtub, et maakohus lahkus asjas otsust

tegema.

Maakohus tuvastas asjas kõiki tõendeid kogumis hinnates õigesti, et poolte kooselu ajal ehitati koos

ühistest vahenditest elamule köök, saun, uus WC, rajati õue tee ja vahetati kaks akent. Asjas ei ole

oluline, kumb pooltest ise või oma vanema kaudu panustas ehitusse rohkem.

Maakohus otsustas õigesti jätta kinnisasja kostja ainuomandisse, kohustades kostjat maksma hagejale

hüvitist, kuid lõpetas vääralt PKS § 37 lg 3 alusel kohtuotsusega poolte ühisomandi. Kohus saab

otsusega üksnes asendada kaasomandi lõpetamisele vastu vaielnud kaasomaniku tahteavaldused, mis

on vajalikud tehingulisel teel kaasomandi lõpetamiseks ja kaasomandi eseme ühe kaasomaniku

ainuomandisse jätmiseks, kuid ei saa ise kaasomandit lõpetada. Kaasomandi lõpetamise hagi on

sooritushagi, millega saab asendada neid tahteavaldusi, mida peaks kaasomanik vabatahtlikult tegema

selleks, et kaasomandis olnud ese teise kaasomaniku ainuomandisse kanda, mitte kujundushagi, mille

alusel tekiks teisel kaasomanikul ainuomand kaasomandis olnud esemele. Seetõttu tuleb muuta

maakohtu otsuse resolutsiooni osas, milles maakohus jättis kinnisasja kostja ainuomandisse.

Pooled ei vaidle selle üle, et kinnisasja omanikuna on kinnistusraamatusse kantud kostja. Seega ei ole

vaja muuta kinnistusraamatu kannet, kuid hageja peab andma nõusoleku asjaõiguslepingu

sõlmimiseks, milles pooled lepivad kokku, et hageja osa kinnisasjast läheb kostja omandisse.

Maakohus jagas ühisvara hulka kuuluvad sõidukid ja vallasasjad õigesti, arvestades asjaolu, et pooled

pidasid neid ühisvaraks, kuid kumbki pool ei soovinud neid endale.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata

asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt eksis ringkonnakohus tõendite hindamise reeglite vastu,

kui tuvastas, et poolte abielulised suhted lõppesid 2008. a märtsis. Ringkonnakohus jättis arvestamata

kostja, hageja ema, kostja ema ja kostja elukaaslase ütlused selle kohta, et abielulised suhted lõppesid

2007. a detsembris. Selle tulemusena luges ringkonnakohus vääralt kinnisasja abikaasade ühisvara

hulka. Kuna kostja isa kinkis elamu ja selle juurde kuuluvad ehitised abielu ajal kostjale ja hoonete

juurde kinnistati maa pärast abielusuhete lõppemist, on kinnisasi kostja lahusvara. Kuna kinnisasi on

kostja lahusvara, ei ole kostjal põhjust taotleda ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest

kõrvalekaldumist.

Õiged ei ole ka ringkonnakohtu järeldused kinnisasjal tehtud ulatuslike ehitustööde kohta. Pooled

osalesid kostja vanematele kuulunud elamu remontimisel peamiselt enne seda, kui kostja isa hooned

kostjale kinkis. Ringkonnakohus kordab hageja väiteid ulatuslike remonditööde kohta, kuid ei

põhjenda, milline on selle õiguslik tähendus.

Ringkonnakohus jättis vallasasjade jagamist puudutavad kostja väited tähelepanuta, sh väite selle

kohta, et üle kümne aasta vanade vallasasjade väärtus on määratud ülemäära suurena (nagu need

oleksid uued). Kostja taotlus jagada vallasasjad, sh sõiduautod õiglaselt, jäi põhjendamatult

rahuldamata.

8. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, kuna ringkonnakohtu

otsus on seaduslik ja põhjendatud.

Kohtud hindasid asjas esitatud tõendeid õigesti, ringkonnakohus tuvastas õigesti poolte abieluliste

suhete lõppemise aja ja sellest tulenevalt luges õigesti kinnisasja abikaasade ühisvaraks ning jagas

selle võrdsetes osades. Kostja väited tõendite väära hindamise kohta on meelevaldsed ning kostja ei

ole tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda.

Kohtud määrasid õigesti vallasasjade väärtuse ja jagasid vallasasjad õigesti. Kostja ei ole tõendanud

vallasasjade teistsugust väärtust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1

p-de 1 ja 2 alusel osaliselt tühistada. Menetlusökonoomia põhimõtet arvestades tuleb asi saata

TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, mitte maakohtule, nagu

taotles kostja.

10. Esmalt märgib kolleegium, et kuigi hageja esitas hagi nii abikaasade varaühisuse lõpetamiseks

kehtiva PKS § 36 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel kui ka abikaasade ühisvara jagamiseks PKS § 37 lg 1 alusel

ja maakohus lõpetas poolte varaühisuse varasuhte, ei ole pooled selles osas maakohtu otsust

vaidlustanud. Seega on selles osas maakohtu otsus jõustunud. Kuna Riigikohus kontrollib

TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale on

kaevatud, ei kontrolli kolleegium abikaasade varaühisuse lõpetamise õiguspärasust ning vaatab läbi

üksnes abikaasade ühisvara jagamise nõude.

Kohtupraktika ühtlustamiseks juhib kolleegium siiski tähelepanu, et kehtiva PKS § 26 lg 1 teise lause

järgi ei ole abikaasal õigust nõuda varaühisuse kestel ühisvara jagamist ning PKS § 37 lg 1 järgi

jagavad abikaasad ühisvara varaühisuse lõppedes, sh võib abikaasa siiski esitada ühisvara jagamise

nõude koos abielu lahutamise või kehtetuks tunnistamise hagiga või varaühisuse lõpetamise hagiga.

Seega saab kehtiva õiguse järgi abikaasa nõudel abikaasade ühisvara jagada üksnes pärast abikaasade

varaühisuse varasuhte lõppemist. PKS § 35 järgi lõppeb varaühisuse varasuhe, kui abielu lõppeb,

sh kui abikaasa sureb või abielu lahutatakse, või kui varasuhe lõpetatakse, sh abieluvaralepinguga või

kohtuotsusega ühe abikaasa nõudel. Ülalmärgitu kohaselt peab kohus enne abikaasa nõudel

abikaasade ühisvara jagamist mh tuvastama, et abikaasade varaühisuse varasuhe on lõppenud.

Varaühisuse lõppemise peamiseks tagajärjeks on see, et pärast varaühisuse lõppemist ei omanda

abikaasad enam PKS § 25 järgi esemeid ühisomandisse, sh tekib abikaasadel varaühisuse suhte

kohtus lõpetamise korral PKS § 36 lg 3 järgi varalahusus.

Kuna enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 15 lg 2 järgi oli abikaasa lahusvaraks mh vara, mille

abikaasa omandas pärast abielusuhete lõppemist ja PKS § 18 lg 2 teise lause järgi määrati ühisvara

kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga, kui ühisvara jagati pärast abielusuhete lõppemist, saab

kolleegiumi arvates viidatud sätetest järeldada, et abielusuhete lõppemisega lõppes toona kehtinud

perekonnaseaduse järgi ka abikaasade varasuhe ühisomandi tekkimise mõttes. Seega olid enne

1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi abielusuhete lõppemisel sarnased õiguslikud

tagajärjed kehtiva perekonnaseaduse järgse varaühisuse lõppemisega. Kuna perekonnaseaduse

rakendussätetest ei tulene teisiti, leiab kolleegium, et kui abikaasade abielusuhted lõppesid enne

1. juulit 2010, saab abikaasade varasuhte lugeda toona kehtinud seaduse järgi abielusuhete lõppemise

ajast lõppenuks ning abikaasade varaühisuse varasuhet ei tule ühisvara jagamise võimaldamiseks

enam lõpetada.

11. Pooled vaidlevad kinnisasja, kinnisasjale jäänud vallasasjade ja kahe sõiduauto jagamise üle,

sh selle üle, kas kinnisasi kuulub abikaasade ühisvara hulka ja kui kuulub, siis millises osas, samuti

selle üle, kuidas ja millise väärtusega tuleb jagada abikaasade ühisvara hulka kuuluvad vallasasjad.

Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

- pooled sõlmisid 28. juunil 1997 abielu ja abielu ei olnud vähemalt maakohtu menetluse ajal

lahutatud;

- kostja isa kinkis 4. märtsil 2003, s.o abielu ajal kostjale ehitised kui vallasasjad, sh elamu,

majandushoone, keldri ja kaevu; 14. detsembril 2007 sõlmisid kostja ja Eesti Vabariik ehitistealuse

maa müügi- ja asjaõiguslepingu, millega erastati ehitise juurde 2,2 ha maad; 19. veebruaril 2008

kanti kostja tekkinud kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse;

- pooled elasid nimetatud elamus juba enne kinkelepingu sõlmimist ning elamut on renoveeritud;

- pooled lahkusid elamust ja sinna jäid poolte abielu ajal ostetud asjad (ühisvara) ning kummalegi

abikaasale jäi kasutada üks ühisvara hulka kuuluv sõiduauto, sh on kostja enda kasutusse jäänud

sõiduauto hiljem võõrandanud.

12. Pooled vaidlevad esmalt selle üle, kas kinnisasi kuulub abikaasade ühisvara või kostja lahusvara

hulka.

Kuna elamu koos muude ehitistega omandati ja selle juurde erastati maa enne 1. juulit 2010 ning

poolte abielulised suhted lõppesid samuti enne 1. juulit 2010, asus ringkonnakohus kolleegiumi

arvates õigesti seisukohale, et asjas tuleb tuvastada poolte abielusuhete lõppemise aeg hoolimata

asjaolust, et hagi esitati pärast 1. juulit 2010.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et kehtiva PKS § 210 lg 1 ja § 211 järgi tuleb alates kehtiva

perekonnaseaduse jõustumisest esitatud nõude korral jagada abikaasade ühisvara kehtiva seaduse

järgi, kuid PKS § 210 lg 2 järgi tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara

omandamise ajal kehtinud seadusest, s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest (vt ka

Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 9).

Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 järgi oli abielu kestel abikaasade omandatud vara küll

abikaasade ühisvara, kuid abielusuhete lõppemise järel omandatud vara oli PKS § 15 lg 1 järgi selle

abikaasa lahusvara, kes varaeseme omandas. Kui ühisvara jagati pärast abielusuhete lõppemist,

määrati ka ühisvara PKS § 18 lg 2 teise lause järgi kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga.

Seega kuulus üldjuhul abikaasade ühisvara hulka vaid see vara, mis omandati abielu sõlmimisest

abielusuhete lõppemiseni (vt nt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07, p 17).

Kuna abielusuhete lõppedes lõppes ka seaduse alusel abikaasade ühise omandi tekkimine, on

abielusuhete lõppemise aja tuvastamine asjas olulise tähendusega.

13. Ringkonnakohus tuvastas asjas esitatud tõendeid hinnates, et poolte abielusuhted lõppesid 2008. a

märtsis, kuid ringkonnakohtu otsusest ei ole võimalik üheselt aru saada, millistel asjaoludel saab

lugeda sellest ajast abikaasade abielusuhted lõppenuks.

Kolleegium juhib tähelepanu, et enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 15 lg 1 ja § 18 lg 2 teise lause

alusel oli kujunenud praktika, mille kohaselt loeti abikaasade abielusuhted viidatud sätete mõttes

lõppenuks, kui abikaasade vahel olid lõppenud nii isiklikud kui ka varalised suhted.

Hageja väitel töötas kostja 2007.–2008. a talvel Tallinnas, kus tal oli ka ajutine elukoht esmaspäevast

reedeni, kuid nädalavahetustel käis kostja hageja ja poolte ühise lapse juures. Sel ajal poolte suhted

halvenesid ja abielusuhted lõppesid 2008. a märtsis, kui kostja viis ära oma viimased asjad ja jäi

lõplikult Tallinnasse elama ning hageja lõpetas kinnisasja kulude kandmise, kuna teda kinnisasjale

enam ei lastud.

Kostja väitel lõppesid poolte abielusuhted 2007. a detsembris, kui kostja sai teada, et hagejal on

lähisuhe teise mehega, ja hageja kinnitas talle, et ei soovi enam kostjaga koos elada. Seejärel võttis

kostja järelemõtlemisaja, jäi Tallinnasse, käis vaid emal külas ning hagejaga tal enam mingit suhet ei

olnud.

Poolte väidete tõendamiseks on tunnistajana ütlusi andnud nii hageja vanemad kui ka kostja ema,

samuti kostja elukaaslane. Vande all on seletusi andnud ka pooled.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks tuleb lugeda poolte abieluliste suhete

lõppemise ajaks hageja väidetud 2008. a märts, mitte kostja väidetud 2007. a detsember. Kolleegiumi

hinnangul on ringkonnakohus hinnanud poolte väiteid kinnitavaid tõendeid valikuliselt, sh jätnud

tähelepanuta tunnistajate ütlused, mille kohaselt pärast 2007. a detsembrit käis kostja üksnes hageja

vanematekodus külas ning mõlemal abikaasal olid lähisuhted teiste isikutega. Nimetatud asjaolud

viitavad kolleegiumi hinnangul isiklike suhete võimalikule lõppemisele.

Lisaks on ringkonnakohus järeldanud hageja väidete alusel vääralt, et kostja tegi viimase makse

kinnistu kulude eest 14. aprillil 2008 ja pärast seda enam kulusid kanda ei aidanud. Ringkonnakohtu

viidatud tõendi ja hageja väidete kohaselt tegi aga hoopis hageja nimetatud päeval viimase makse

vaidlusaluse kinnisasja kulude kandmiseks. Lisaks on hageja esitanud tõendid selle kohta, et ta on

abielusuhete ajal tasunud vaidlusaluse kinnisasja kulusid, sh elektrienergia tarbimise ja prügiveo eest

ning maamaksu. Kostja vastuväidete kohaselt tasuti abielusuhete ajal nende eest hageja kontolt, kuna

kostja töötasu kanti hageja kontole, sest kostjal ei olnud 2007. a lõpuni oma kontot. Kuna

abielusuhete lõppemise tuvastamiseks on lisaks isiklike suhete lõppemisele oluline tuvastada ka

poolte varaliste suhete lõppemine, tuleb asja uuel läbivaatamisel selgitada, millal lõpetasid pooled

ühiste vahendite arvel elamiskulude kandmise ning millistel asjaoludel tasus hageja veel 2008. a-l

vaidlusaluse kinnisasja prügiveo eest.

14. Kui kohus tuvastab, et poolte abielusuhted lõppesid 2008. a märtsis, kuulub vaidlusalune

kinnisasi enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvara hulka.

Õige on ringkonnakohtu arusaam, et asjas saab põhimõtteliselt arvestada enne 1. juulit 2010 kehtinud

PKS § 19 lg-s 2 sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid. Kolleegiumi

arvates saab kehtiva PKS § 210 lg 2 järgi määrata enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse

järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade

võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne

1. juulit 2010.

Õige ei ole aga ringkonnakohtu järeldus, et kostja ei ole teinud maakohtus eluliselt usutavaks ega

tõendanud asjaolusid, mis võimaldaksid ühisvara jagades osade võrdsusest kõrvale kalduda. Kostja

on kogu menetluse vältel väitnud, et omandas elamu ja selle juurde kuuluvad ehitised abielu ajal

kinke teel, ning lisas tõendina ka kinkelepingu. Samuti on kostja väitnud, et maa erastati ehitiste

juurde sisuliselt tasuta, ning esitanud ka selle kohta tõendi. Nimetatut arvestades tuleb

ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel selgitada, kas ja millises ulatuses on kinnisasja ühisvara

hulka kuulumise korral enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 19 lg 2 p 3 järgi alust kalduda kostja

kasuks abikaasade osade võrdsusest kõrvale.

15. Kui kohus tuvastab, et poolte abielusuhted lõppesid 2007. a detsembris, kuulub vaidlusalune

kinnisasi, mille omanikuna kanti kostja kinnistusraamatusse 19. veebruaril 2008, kostjale lahusvarana

ning seda ei saa ühisvarana jagada. Siiski saab kolleegiumi arvates arvestada abikaasade ühisvara

jagamisel asjaolu, et enne 1. juulit 2010 on abikaasade ühisvara arvel kinnisasja parendatud ning

nimetatud asjaolu võib anda toona kehtinud PKS § 19 lg 2 p 4 järgi alust kalduda ühisvara jagamisel

hageja kasuks abikaasade osade võrdsusest kõrvale.

16. Lisaks kinnisasjale vaidlustas kostja maa- ja ringkonnakohtu otsuse ka sõiduautode jagamise,

sh nende väärtuse määramise osas.

Hageja palus jätta kummagi abikaasa omandisse ühe sõiduauto vastavalt sellele, kes sõiduautot pärast

abielusuhete lõppemist kasutama jäi, ning mõista kostjalt enda kasuks välja hüvitise 1550 eurot.

Hageja tõendas sõiduautode väärtust portaali auto24.ee väljavõttega.

Kostja oli jagamise viisiga nõus, kuid vaidles vastu sõiduautode väärtusele. Kostja väitel müüs ta

sõiduauto 2575 euro eest ning tema hinnangul on sõiduautod sarnase väärtusega. Tõendeid kummagi

sõiduauto väärtuse kohta kostja ei esitanud.

Eeltoodut arvestades ei ole kohtud kolleegiumi arvates sõiduautode hinda määrates rikkunud

menetlusõiguse normi ja tuvastasid õigesti sõidukite hinna hageja esitatud tõendite alusel.

TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

17. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes ka kinnisasjal asuvasse elamusse jäänud vallasasjade

jagamise viisi ning nende väärtuse määramise üle.

Hageja loetles hagiavalduses ühisvarasse kuuluvad asjad, mis jäid kinnisasjal asuvasse elamusse,

ning nimetas ka nende väärtuse. Tõendeid hageja nimetatud asjade väärtuse kohta ei esitanud.

Kostja nõustus, et nimetatud esemed kuuluvad abikaasade ühisvara hulka, kuid vaidles vastu nende

jagamise viisile ning väärtusele.

Kuna kumbki pool ei ole kohtumenetluses nimetatud asjade väärtust TsMS § 230 lg 1 kohaselt

tõendanud, nõustus ringkonnakohtus põhjendamatult maakohtu seisukohaga elamusse jäänud

vallasasjade väärtuse ja sellest tulenevalt kostjalt välja mõistetud hüvitise suuruse kohta. Seejuures ei

ole kohtud põhjendanud, miks tuleb hageja väidetud väärtust eelistada kostja väidetud väärtusele.

18. Ülalmärgitud põhjendustel tuleb ringkonnakohtu otsus kinnisasja ja kinnisasjale jäänud

vallasasjade jagamist puudutavas osas tühistada ja asi saata selles osas samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks. Sõiduautode jagamise osas on ringkonnakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud.

19. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostja

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon

avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti,

või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon kostjat kassatsiooniastmes

esindanud advokaadibüroole, kes on ühtlasi ka kautsjoni kostja eest tasunud.

Lisaks märgib kolleegium, et kostja on tasunud kassatsioonkaebuse esitamisel kautsjonit ettenähtust

rohkem. Kassatsioonkaebusele lisatud maksekorralduselt nähtub, et kostja kaebuselt on tasutud

kautsjonit 100 eurot, kuid kolleegiumi arvates tuleb abikaasade ühisvara jagamise asjas tasuda

kassatsioonikautsjonit 50 eurot. Kassatsioonkaebuselt tasutakse TsMS § 140 lg 2 esimese lause järgi

üldjuhul kautsjonit üks protsent tsiviilasja hinnast, arvestades kaebuse ulatust, kuid mitte alla

100 euro ja mitte üle 3000 euro. Mittevaralise nõudega hagi korral tasutakse aga TsMS § 140 lg 2

teise lause järgi kautsjonit 50 eurot. Kuna TsMS § 132 lg 4 p 5 järgi loetakse ühisvara jagamise nõuet

hagihinna tähenduses mittevaraliseks nõudeks, tuleb kolleegiumi arvates ühisvara jagamise asjas

esitatud kassatsioonkaebust pidada mittevaralise nõudega hagiasjas esitatud kaebuseks

kassatsioonikautsjoni mõttes.

Kui kautsjonit on tasutud ettenähtust rohkem, tagastatakse see TsMS § 149 lg 7 järgi enamtasutud

osas. Praeguses asjas tagastab kolleegium tasutud kautsjoni nii kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu

kui ka põhjusel, et kautsjonit on tasutud ettenähtust rohkem.

20. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse olulises osas ja asi saadetakse tühistatud osas samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, tuleb kolleegiumi arvates tühistada ringkonnakohtu otsus

ka menetluskulude jaotuse osas. Kolleegium jätab menetluskulude jaotuse TsMS § 173 lg 3 teise

lause järgi sõltuvalt asja lahendamise tulemusest ringkonnakohtu otsustada.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa