3-2-1-79-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-79-13

Otsuse kuupäev

14. mai 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed, Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek

Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak

Luik, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Larissa Urbaniku hagi korteriühistu LÄÄNE 7 TARTU

vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Tartu Ringkonnakohtu 25. veebruari 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 2-12-4873

Larissa Urbaniku kassatsioonkaebus

Hageja Larissa Urbanik, esindaja vandeadvokaat Karl

Saavo

Kostja korteriühistu LÄÄNE 7 TARTU (registrikood

80124526), esindaja vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar

Riigikogu

Õiguskantsler

Justiitsminister

Sotsiaalminister

Asja läbivaatamine

18. veebruar 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 13. juuni 2012. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 25. veebruari

2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-4873 ning saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Larissa Urbanikule (arvelduskonto nr 221053494426) kassatsioonkaebuselt

22. märtsil 2013 tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Larissa Urbanik (hageja) esitas 2. veebruaril 2012 Tartu Maakohtule korteriühistu LÄÄNE 7

TARTU (kostja) vastu hagi, milles palus tunnistada kostja esitatud töölepingu ülesütlemise avaldus

tühiseks, tunnistada ja lugeda, et tööleping ei ole ülesütlemisega lõppenud, kohustada kostjat

võimaldama hagejal koristajana töötada ja lubada tal koristada õue ja trepikodasid. Hageja palus jätta

menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 1. veebruaril 2002 töölepingu (tööleping), mille alusel asus

hageja kostja juures tööle koristajana. Tartu Maakohus kinnitas 16. detsembri 2009. a määrusega

tsiviilasjas nr 2-09-30658 poolte kompromissi, millega kostja kohustus maksma hagejale töötasu

34 000 krooni. Hageja loobus kompromissis märgitud töötasust tingimusel, et kostja jätkab temaga

töölepingut. Kostja soovis hagejaga sõlmitud töölepingut muuta. Hageja ei nõustunud töölepingu

muudatustega ning esitas kohtutäiturile avalduse tsiviilasjas nr 2-09-30658 tehtud kohtumääruse

täitmiseks. Kostja täitis hageja nõude ja kohtutäitur lõpetas 26. mail 2011 täitemenetluse. 6. jaanuaril

2012 esitas kostja hagejale töölepingu ülesütlemise avalduse, milles teatas, et ütleb töölepingu alates

9. jaanuarist 2012 üles usalduse kaotuse tõttu töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 p 5 alusel.

Selgituseks märkis kostja, et hageja on rikkunud poolte kokkulepet, et töösuhte jätkumise korral ei

nõua hageja kostjalt tsiviilasjas nr 2-09-30658 tehtud kohtumääruses märgitud töötasu. Kuna hageja

rikkus poolte kokkulepet, kaotas kostja tema vastu usalduse.

Kostjal ei olnud alust töölepingut üles öelda ja ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega.

Töötasu nõudmine ei saa põhjustada tööandja usalduse kaotust. Kuna tsiviilasjas nr 2-09-30658

tehtud kohtumäärus jõustus enam kui kaks aastat enne töölepingu ülesütlemist, ei öelnud kostja

töölepingut üles mõistliku aja jooksul.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Kostja kaotas hageja vastu usalduse, sest hageja rikkus kokkulepet, et ta ei nõua kostjalt töösuhte

jätkumisel kompromissis kokkulepitud töötasu. Tööleping oleks tulnud lõpetada juba 2011. a

veebruaris, kuid kostja sai alles majandusaasta aruande valmimisel teada, millise kohtumääruse alusel

kohtutäitur kostjalt raha välja mõistis. Ülesütlemisavalduse esitamine viibis seetõttu, et hageja

asemele ei leitud töötajat. Juhuks kui kohus tuvastab töölepingu ülesütlemise tühisuse, palus kostja

lõpetada töölepingu ülesütlemisavalduses märgitud ajast.

3. Tartu Maakohus rahuldas 13. juuni 2012. a otsusega hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda.

Maakohus leidis, et töölepingu ülesütlemine on tühine, lõpetas töölepingu kostja avalduse alusel

9. jaanuarist 2012 ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hageja kolme kuu keskmise töötasu

suuruse hüvitise 533 eurot 52 senti.

Maakohtu otsuse kohaselt kinnitas maakohus 16. detsembril 2009 tsiviilasjas nr 2-09-30658 poolte

kompromissi, mille kohaselt maksab kostja hagejale tema töötasu nõude vaidluse lõpetamiseks

34 000 krooni. Maakohtu määrus jõustus edasikaebamise õiguseta. 11. jaanuaril 2010 allkirjastas

hageja kostja teate, mille järgi hageja ei nõua kostjalt kompromissimääruses märgitud töötasu, kui

tööleping lõppeb hageja algatusel. Hageja nõuab kostjalt töötasu väljamaksmist, kui kostja ütleb

hagejaga sõlmitud töölepingu üles.

Kohtumääruse täitmise nõudest loobumine ei ole kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega ning

on seega võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg 2 järgi tühine. Kostja käitus pahauskselt, sest sõlmis

hagejaga töötasu maksmise kohta kompromissi, kuid võttis hiljem temalt allkirja selle kohta, et

hageja ei nõua töötasu ja seega kohtumääruse täitmist. Kostjal ei olnud alust töölepingut üles öelda.

Kostja täitis tsiviilasjas nr 2-09-30658 tehtud maakohtu määrusest tuleneva nõude kohtutäituri otsuse

alusel jaanuaris 2011. Isegi kui kostjal oleks olnud alust tööleping üles öelda, ei oleks see kehtiv, sest

ta ei öelnud töölepingut üles TLS § 88 lg-s 4 sätestatud mõistliku aja jooksul. Seega on kostja

6. jaanuari 2012. a ülesütlemisavaldus TLS § 104 lg 1 järgi tühine.

Kostja on võtnud tööle uue koristaja ja esitas maakohtule taotluse lugeda tööleping igal juhul

lõppenuks ülesütlemisavalduses märgitud kuupäevast, s.o 9. jaanuarist 2012. Kostja taotlus tuleb

TLS § 107 lg 2 alusel rahuldada.

Pooled avaldasid kohtuistungil, et hageja keskmine töötasu oli 177 eurot 84 senti kuus. Arvestades

töölepingu ülesütlemise asjaolusid, tuleb kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel hageja kasuks välja mõista

hageja kolme kuu keskmise töötasu suurune hüvitis. Asjaolu, et kostja on mittetulundusühing, kelle

kasutuses olev raha koguneb korteriomanike maksetest, ei anna alust vähendada hüvitist alla seaduses

sätestatud määra. Kostja on tööandja, kes peab TLS § 28 lg 1 kohaselt täitma oma kohustusi töötaja

vastu lojaalselt. Töötasu maksmisest kõrvale hoidmine ei ole töötaja suhtes lojaalne käitumine.

Töölepingu ülesütlemine põhjusel, et töötaja nõudis saamata jäänud töötasu, on selline asjaolu, mille

tõttu kohus mõistab kostjalt välja hüvitise hageja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Asjaolu, et

kostja sissetulekud koosnevad ühistu liikmete tehtavatest maksetest, annab aluse jätta kostjalt

väljamõistetav hüvitis suurendamata.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus

lõpetas töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel 9. jaanuarist 2012, ning teha selles osas uue otsuse, millega

lugeda, et tööleping ei ole lõppenud. Samuti palus hageja teha täiendava otsuse, millega tuvastada

kostja juhatuse liikme tegevuse seadusvastasus ja anda tema süütegude uurimine üle prokuratuurile.

Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda.

5. Kostja ei vastanud hageja apellatsioonkaebusele.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 25. veebruari 2013. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt hindas maakohus kõiki tõendeid, kohaldas õigesti materiaal- ja

menetlusõiguse norme ning luges põhjendatult töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel lõppenuks.

Põhjendamata on hageja seisukoht, et töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise korral pidi

maakohus rahuldama tema taotluse ja tuvastama töölepingu kehtivuse.

TLS § 107 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et juhul, kui kohus tuvastab töölepingu ülesütlemise tühisuse, on

töötajal õigus taotleda ülesöeldud töösuhte lõpetamist, mitte aga töösuhte jätkumist. Tööle

ennistamine on võimalik vaid juhul, kui sellega on nõus mõlemad töösuhte pooled. Kuivõrd kostja ei

olnud nõus töölepingu ülesütlemise tühisuse korral hagejat tööle ennistama, ei olnud maakohtul alust

rahuldada hageja taotlust ja töösuhte jätkuvust tuvastada. Seadusandja on TLS § 107 lg-s 2 ettenähtu

kehtestamisel lähtunud eeldusest, et poolte sundimine töösuhet jätkama ei sobitu lepinguvabaduse

põhimõttega, millest tulenevalt ei saa pooli nende tahte vastaselt sundida jätkama töösuhet kui

kestvussuhet. Töötaja õigused on kaitstud sellega, et töölepingu lõpetamisel TLS § 107 lg-s 2

nimetatud juhul maksab tööandja töötajale TLS § 109 lg 1 alusel hüvitist tema kolme kuu keskmise

töötasu ulatuses. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud ka hageja ringkonnakohtu istungil esitatud

väide, et TLS § 107 lg 2 on vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 11. Hageja ei esitanud

apellatsioonkaebust maakohtu otsuse selle osa peale, millega mõisteti kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel

välja hüvitis.

Hageja esitatud täiendava otsuse tegemise taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuna ta ei esitanud

maakohtus nõuet tuvastada kostja juhatuse liikme tegevuse seadusvastasus ja anda tema süütegude

uurimine üle prokuratuurile. Kui hageja arvates on kostja juhatuse liige pannud toime süüteo, on

hagejal õigus esitada prokuratuurile avaldus.

Menetlus Riigikohtus

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha töölepingu

jätkumise kohta uue otsuse.

Kassatsioonkaebuse järgi kohaldas ringkonnakohus valesti TLS § 107 lg-t 2. Nimetatud säte oleks

tulnud jätta VÕS § 6 lg 2 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 lg 2 alusel kohaldamata, kuna see

kahjustab hagejat ebamõistlikult, võimaldades kostjal vabaneda hagejast mistahes põhjusel.

TLS § 107 lg 2 on vastuolus põhiseadusega, sest sellest tulenev töölepingu lõpetamise nõue, mis

piirab töötaja õigusi, ei ole piisavalt põhjendatud.

8. Kostja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Kuna hageja ei vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolu, et tööleping on lõppenud, ei saa pooled

kassatsiooniastmes vaielda töölepingu lõppemise üle. Vaidluse sisuks saab olla üksnes töölepingu

lõppemise alus. Seega ei saa hageja nõuda töölepingu kehtivuse tuvastamist.

Ringkonnakohus kohaldas TLS § 107 lg-t 2 õigesti. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et see säte

ei ole põhiseadusega vastuolus. Tööandja õigust töötajaga sõlmitud tööleping TLS § 107 lg 2 alusel

kohtu kaudu lõpetada, on tasakaalustatud töötaja õigusega saada rahalist hüvitist, samuti

tööandjapoolsete ülesütlemispiirangutega. Tööle ennistamise instituudi kaotamise eesmärgiks on

vältida olukorda, et töösuhe jääb kehtima seetõttu, et ülesütlemisavalduses või -protsessis on tehtud

vigu.

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI LAHEND JA PÕHJENDUSED

9. Riigikohtu tsiviilkolleegium andis 9. detsembri 2013. a määrusega asja lahendamise

tsiviilkohtumenetluse seadusitku (TsMS) § 19 lg 4 p 3 ja § 690 lg 1 esimese lause ning

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 3 lg 3 teise lause alusel üle

Riigikohtu üldkogule. Tsiviilkolleegiumi enamusel tekkis asja lahendades kahtlus, et TLS § 107 lg-

s 2 sätestatud kohtu kohustus lõpetada tööleping ühe poole taotlusel ilma töölepingu mõlema poole

huve kaalumata, võib ebaproportsionaalselt riivata omandipõhiõigust (PS § 32), võrdsuspõhiõigust

(PS § 12) ja kutsevabaduse põhiõigust (PS § 19). Samuti võib see säte olla vastuolus õiguskindluse ja

sotsiaalriigi põhimõtetega (PS §-d 10 ja 14) ning põhimõttega, et töötingimused on riigi kontrolli all

(PS § 29 lg 4).

TLS § 107 lg 2 annab mh tööandjale, kes proovis töölepingut seadusvastaselt lõpetada, siiski õiguse

kohtult või töövaidluskomisjonilt tingimusteta taotleda sama töölepingu lõpetamist. Selline

regulatsioon võimaldab tööandjal seadusvastase tegevuse kaudu iga töölepingu lõppkokkuvõttes

seaduslikult lõpetada. Samuti muudab TLS § 107 lg 2 sisutuks TLS § 85 lg-s 5 sätestatu, mille

kohaselt ei või tööandja töölepingut korraliselt üles öelda.

Töötaja hüvitise saamise nõue TLS § 109 lg-te 1–3 järgi ei pruugi olla proportsionaalne

õiguskaitsevahend. Seda eelkõige põhjusel, et juhul, kui töötajal oleks õigus saada suuremat hüvitist

kui TLS § 109 lg 1 esimese lause järgi ette nähtud hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, peab

ta TLS § 109 lg 1 teise lause järgi suurema hüvitise saamiseks algatama töövaidluse. Samas lõppeks

töölepingu edasikehtimisega (töösuhte jätkumisega) töötajale kahju tekitamine ning vaidlust selle

kahju hüvitamise üle ei tekiks. TLS § 109 lg 1 esimeses lauses nimetatud hüvitise suurus on

ilmselgelt ebapiisav ning ei kata enamikel juhtudel, kus pooled vaidlevad töölepingu erakorralise

ülesütlemise tühisuse üle, töötaja kaotatud töötasu. Kahjuhüvitisnõude esitamiseks ning töövaidluses

edukaks osalemiseks peaks töötaja tegema kulutusi õigusabile, mida talle eduka kohtuvaidluse korral

hüvitatakse (lepingulise esindaja kuludena) üksnes TsMS §-s 175 sätestatud ulatuses (st osaliselt).

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

10. Riigikogu põhiseaduskomisjon leidis, et TLS § 107 lg 2 eesmärgid on legitiimsed, säte ei riiva

ebaproportsionaalselt PS § 29 lg-st 1 tulenevat kutsevabaduse põhiõigust ja on kooskõlas

lepinguvabaduse üldpõhimõttega. TLS § 107 lg 2 riivab eeldatavalt eelkõige töötaja PS § 29 lg-st 1

tulenevat kutsevabadust. Kutsevabaduse kaitseala on riivatud, kui üht elukutse või töökohaga seotud

tegevust, omadust või seisundit takistatakse, kahjustatakse või kõrvaldatakse. TLS § 107 lg 2 üheks

eesmärgiks on soov järgida lepinguvabaduse põhimõtet ja tagada tööandja ettevõtlusvabaduse kaitse.

Kestvuslepingu ühepoolne ülesütlemine on võlaõiguses lubatav. TLS § 107 lg 2 aitab kaitsta ka

tööandja PS §-st 31 tulenevat ettevõtlusvabadust ning annab talle vabaduse otsustada, kellega ja

millistel tingimustel töösuhteid hoida ja lõpetada. TLS § 107 lg-t 2 on võimalik vaadelda

regulatsioonina, mis annab tööandjale töölepingu lõpetamiseks töövõtja õigustega võrreldava kaaluga

õiguse. Abinõud saab lugeda eesmärgi saavutamiseks sobivaks ja vajalikuks. Kui töötajal ei ole

võimalik töösuhet sama tööandja juures jätkata, mõistab töövaidlusorgan tööandjalt üldjuhul välja

hüvitise töötaja kolme kuu töötasu ulatuses (TLS § 109 lg 1). Hüvitise suurust on võimalik ka muuta

arvestades ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve.

11. Riigikogu õiguskomisjon jõudis põhiseaduskomisjoniga samale järeldusele. TLS § 107 lg 2

eesmärk on muuta töösuhted paindlikumaks, et tagada tööandjate parem konkurentsivõime ja

eraõiguses üldiselt kehtiv poolte võrdsuse põhimõte. Kuna praktikas pole töösuhte jätkamine pärast

tööle ennistamist enamikel juhtudel poolte lahkarvamuste tõttu võimalik ning vajadusel leitakse

töösuhte lõpetamiseks mõni muu viis, on õige, et töövaidlusorgan saab töötajat tööle ennistada vaid

juhul, kui mõlemad pooled on sellega nõus. Poolte sundimine töösuhet jätkama ei sobi kokku

lepinguvabaduse põhimõttega. Seetõttu ei saa sundida pooli nende vaba tahte vastaselt jätkama

töösuhet kui kestvussuhet.

12. Korteriühistu LÄÄNE 7 TARTU oli seisukohal, et TLS § 107 lg 2 on põhiseaduspärane. See

säte annab mõlemale poolele võrdse võimaluse olla lepinguga seotud, kui puudub üksmeel selle

jätkumise võimalikkuse kohta. Sätte kuritarvitusi aitab välistada TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitise

maksmise kohustus. TLS § 107 lg 2 ei anna tööandjale töölepingu korralise ülesütlemise õigust, vaid

selleks tuleb läbida töövaidlus. Probleemiks ei ole TLS § 107 lg 2, vaid TLS § 109 lg-tes 1 ja 2

sätestatud hüvitise suurus.

13. Õiguskantsler avaldas samuti arvamust, et TLS § 107 lg 2 on põhiseaduspärane. TLS § 107 lg 2

on asjassepuutuv ja põhiseaduslikkuse järelevalve on lubatav, kuna ilma TLS § 107 lg-ta 2 ei oleks

maakohtul olnud võimalik pooltevahelist töölepingut tööandja avalduse alusel lõpetada. PS § 29 lg 1

sätestab kutsevabaduse põhiõiguse ja Riigikohtu praktika kohaselt on sellega hõlmatud ka juba

tekkinud töö- või teenistussuhe. TLS § 107 lg 2 kitsendab töötaja kutsevabaduse põhiõigust, kuna

sisuliselt võimaldab see lõpetada töölepingu, jättes arvestamata teise lepingupoole huvi lepingulise

suhte jätkumise vastu. Töösuhetes kehtib lepinguvabaduse põhimõte, mis tähendab, et pooled on

lepingu sisu kujundamisel vabad otsustama õigussuhte tingimuste üle. Lepinguvabadus on üldise

vabaduspõhiõiguse (PS § 19) kaitsealas ning laieneb töösuhetele ulatuses, milles see ei riiva

põhjendamatult PS §-st 29 tulenevat töötaja kutsevabaduse põhiõigust. TLS § 107 lg 2 eesmärk on

tagada töölepingu kui eraõigusliku lepingu poolte õigus lepinguvabadusele – seda põhjusel, et norm

kohaldub üksnes juhul, kui üks lepingu pooltest väljendab soovi lepingust vabaneda. Säte kaitseb

ühtlasi ka tööandja PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust, andes talle õiguse otsustada, kas, kellega

ja millistel tingimustel ta töösuhteid loob, hoiab ja lõpetab. Seadusandja on TLS § 107 lg 2

sätestamisel lähtunud turvalise paindlikkuse põhimõttest töösuhetes ning leidnud, et poolte sundimine

töösuhet jätkama ei sobi kokku lepinguvabaduse põhimõttega, millest tulenevalt ei saa pooli nende

vaba tahte vastaselt sundida jätkama töösuhet kui kestvussuhet. Seega on seadusandja piiranud

töötaja kutsevabadust lepinguvabaduse ja tööandja ettevõtlusvabaduse kaitseks. Sel eesmärgil võib

seadusandja töötaja kutsevabadust piirata. TLS § 107 lg 2 võimaldab lepingupooltel ise otsustada

töösuhte kui eraõigusliku õigussuhte jätkumise üle, soodustades ettevõtlusvabaduse teostamist ja

lepinguvabaduse põhimõtte järgimist. Teist sama tõhusat, ent vähem intensiivset meedet poolte

lepinguvabaduse põhimõtte järgimise saavutamiseks ei ole. Töövaidlusorgani poolt töölepingu

lõpetamine ilma mõlema poole huve kaalumata on sobiv ja vajalik meede, kuna sel viisil on võimalik

tõhusalt kaitsta lepingupoolte õigusi lepinguvabadusele ja ettevõtlusvabadusele. TLS § 107 lg-s 2

sisalduv kutsevabaduse piirang ei koorma isikut ebamõistlikult. See piirang ei jäta töötajat täielikult

ilma PS § 29 lg-s 1 sätestatud õigusest tegutseda enda valitud tegevusalal, vaid näeb ette võimaluse,

et juba sõlmitud töösuhe ei jää kestma. Põhiseadusest ei tulene töötaja põhiõigust töölepingulise suhte

kestma jäämisele. Riive tagajärgi leevendab tööandja kohustus maksta hüvitist. Hüvitise suurust on

võimalik muuta, arvestades ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve (TLS § 109 lg 1). Tegemist

on sotsiaalpoliitilise otsusega. Põhiseadus annab seadusandjale sotsiaalpoliitiliste otsuste langetamisel

avara otsustusruumi.

14. Justiitsminister leidis, et TLS § 107 on asjassepuutuv säte ning seotud TLS §-ga 109. PS § 19

riivet ei ole vaja kontrollida, sest see muutuks asjakohaseks siis, kui teised põhiõigused ei paku

piisavat kaitset. PS § 29 lg 1 hõlmab seda, kas, kellega, ja millistel tingimustel olla töölepingulises

suhtes. TLS § 107 lg 2 riivab töötaja PS § 29 lg-st 1 tulenevat õigust, sest ta ei saa enam töösuhtes

olla. TLS § 107 lg 2 eesmärk on tagada praktiline lahendus olukorras, kus vaidluste ja erimeelsuste

tõttu poolte mõistlik koostöö enam ei suju ning vähemalt üks lepingupool ei soovi enam töösuhet

jätkata. Kui poolte vaidlus on jõudnud juba töövaidlusorganisse, võib varasemate konfliktide ja

erimeelsuste olemasolu muuta edasise koostöö võimatuks. Tegemist on sobiva ja vajaliku abinõuga

eesmärgi saavutamiseks. See abinõu on mõõdukas. Töölepinguline suhe põhineb suhtlemisel ja

koostööl. Olulise vaidluse korral on tööandjal huvi lõpetada töösuhe mõistlikel tingimustel. Kohtus

töölepingu lõpetamisega kaasneb töötaja õiguste oluline riive, kuid seda tasakaalustab õigus saada

hüvitist, mille suurust on võimalik muuta. PS §-st 32 tulenevat omandipõhiõigust riivab see, et

TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamisega kaotab töötaja võimaluse teenida töötasu, mistõttu

võib tal tekkida saamata jäänud tulu. Abinõu on legitiimse eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja

mõõdukas. TLS §-d 107 ja 109 on õigusselged. Seaduse vastuvõtmise ja jõustumise vahele jäi

rohkem kui pool aastat. Seadusandja on loonud nii töötaja kui ka tööandja huve ja õigusi kaaludes

mõistliku regulatsiooni, millega on töötaja õigused piisavalt kaitstud. TLS §-d 107 ja 109 arvestavad

sotsiaalriigi põhimõttega ja põhimõttega, et töötingimused on riigi kontrolli all. PS § 12 rikkumist ei

ole vaja kontrollida, kuna viidatud ei ole konkreetsetele gruppidele, keda oleks ebavõrdselt koheldud.

15. Sotsiaalminister avaldas samuti arvamust, et TLS § 107 lg 2 on põhiseaduspärane, kuna see

arvestab mõlema poole huvidega. TLS § 107 lg 2 eesmärgiks on anda võimalus lahendada olukord,

kus töötaja ja tööandja erimeelsuste tõttu pole koostööd võimalik jätkata. Varem kehtinud

regulatsiooni kohaselt esitasid töötajad pärast tööle ennistamist tööandjale töölepingu lõpetamise

avalduse, sest tal ei olnud tegelikult tahet töösuhet jätkata. Tööandja oli kohustatud töötajale aga

maksma kogu sunnitud töölt puudumise aja eest keskmist palka. Seega ei taganud varasem

regulatsioon tööle ennistamise eesmärki. Töölepingu lõpetamine töövaidlusorganis võib riivata

töötaja omandipõhiõigust, sest tal puudub võimalus teenida töötasu. Töövaidlusorgan otsustab

töösuhte lõpetamise ja hüvitise määramise, sh selle suuruse vähendamise või suurendamise ühe

töövaidluse raames. Töövaidlusorganile on TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitise määra

kindlakstegemisel kaalutlusõigus, mistõttu ei ole ta seotud kindla hüvitise määraga. Samuti peab

töövaidlusorgan põhjendama välja mõistetud hüvitise suurust, sh hüvitise suurendamist või

vähendamist. Töötajale väljamõistetav hüvitis peab olema õiglane ja piisav, et kompenseerida

töölepingu õigusvastast ülesütlemist. Kuna töövaidlusorgani määratud hüvitis peab arvestama

õigusvastase ülesütlemise asjaolusid ja mõju töötajale, on hüvitisel lisaks tööandjat karistavale

funktsioonile tööaja jaoks eelkõige töötasu kaotust kompenseeriv iseloom. Igakülgset asjaolude

kaalumise põhimõtet hüvitise suuruse määramisel kasutatakse ka teiste Euroopa riikide tööõiguses.

Näiteks töötaja tööle ennistamist Soome töölepingu seadus ette ei näe. Töövaidlusorgan peab

põhjendama määratud hüvitise suurust ning hüvitise määramisel arvestama õigusvastase ülesütlemise

asjaolusid, mh ka seadusrikkumise iseloomu ja tööandja käitumist töölepingu ülesütlemisel. Kuna

väljamõistetud hüvitis kompenseerib töötajale töölepingu õigusvastase ülesütlemise, kaasnevad

tööandja taotlusel TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamisega tööandjale selgelt negatiivsed

tagajärjed. Maksmisele kuuluva hüvitise suurus ei saa sõltuda sellest, kui kaua poolte vahel vaidlus

kestab.

VAIDLUSTATUD SÄTE

16. Töölepingu seaduse § 107 lg-s 2 on sätestatud:

„(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul lõpetab kohus või töövaidluskomisjon tööandja

või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral."

ÜLDKOGU SEISUKOHT

17. Kohtuasja lahendamisel käsitleb üldkogu kõigepealt vaidlusaluse sätte asjassepuutuvust (I) ja

selle põhiseaduspärasust (II). Seejärel lahendab üldkogu hageja kassatsioonkaebuse (III).

I

18. Riigikohtu tsiviilkolleegium andis kohtuasja lahendamise üle üldkogule põhjusel, et kolleegiumil

tekkis kahtlus, kas TLS § 107 lg 2 on kooskõlas PS §-dega 10, 12, 14, 19 ning § 29 lg-ga 4 ja §-

ga 32.

19. Riigikohus kontrollib põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses sellise sätte

põhiseaduspärasust, mis on konkreetse kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (PSJKS § 14 lg 2).

Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega, st mille

põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte põhiseaduspärasuse

korral (Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p 10; 28. oktoobri

2002. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02, p 15).

20. TLS § 107 lg 1 sätestab, et kui töövaidlusorgan tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest

tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu

põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Seevastu TLS § 107 lg 2

kohaselt, kui esineb TLS § 107 lg-s 1 sätestatud olukord ja tööandja esitab töölepingu lõpetamise

taotluse, lõpetab töövaidlusorgan töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise

kehtivuse korral. Riigikohtu tsiviilkolleegium on väljendanud seisukohta, et kohus lõpetab töölepingu

kooskõlas TLS § 107 lg-ga 2 ja § 97 lg-tega 1 ja 2 ajast, kui see oleks lõppenud etteteatamistähtaja

möödumisel (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-12,

p 16).

21. Tartu Maakohus rahuldas hagi ja tuvastas, et kostja esitatud töölepingu ülesütlemise avaldus on

TLS § 107 lg 1 järgi tühine. Samas lõpetas maakohus poolte sõlmitud tähtajatu töölepingu alates

9. jaanuarist 2012 TLS § 107 lg 2 alusel, sest kostja kui tööandja taotles seda maakohtult.

22. Seega tulenes TLS § 107 lg-st 2 maakohtu õigus lõpetada kostja ebaseaduslikult üles öeldud

tähtajatu tööleping kostja kui tööandja taotluse alusel. Selle sätte põhiseadusvastasuse ja kehtetuse

korral ei oleks maakohtul olnud õigust ebaseaduslikult üles öeldud ja TLS § 107 lg 1 järgi kehtima

jäänud tähtajatut töölepingut lõpetada. Lisaks maakohtule on töövaidlusorganiks ka

töövaidluskomisjon, kellel on samuti õigus kohaldada TLS § 107 lg-t 2. TLS § 107 lg 2 kohaldamine

maakohtus ei erine olemuslikult sellest, kui seda teeb töövaidluskomisjon. Seetõttu on põhjendatud

lugeda TLS § 107 lg 2 asjassepuutuvaks sätteks ka töövaidluskomisjoni osas. TLS § 107 lg 2

kohaldamine on töövaidlusorganile kohustuslik juhul, kui esinevad selle sätte kohaldamise eeldused.

23. Eeltoodust tulenevalt loeb üldkogu asjassepuutuvaks sätteks TLS § 107 lg 2 osas, mille kohaselt

lõpetab töövaidlusorgan tööandja taotluse alusel tähtajatu töölepingu olukorras, kus töövaidlusorgan

on kindlaks teinud, et tähtajatu töölepingu ülesütlemine oli tühine.

II

24. PS § 29 lg 1 esimese lause kohaselt on Eesti kodanikul õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja

töökohta. Sama lõike teise lause kohaselt võib seadus sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja

korra.

25. Õigus valida tegevusala, elukutset ja töökohta hõlmab ka juba tekkinud töö- või teenistussuhet

(Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 27. märtsi 2012. a otsus asjas nr 3-4-1-1-12,

p 35; üldkogu 25. jaanuari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-92-06, p 24). Sellest tulenevalt kaitseb PS § 29

lg 1 esimene lause ka olemasolevaid töösuhteid. PS § 29 lg 1 teisest lausest tuleneb seadusandja

kohustus luua õiguslik regulatsioon aluste ja korra kohta, millal on töösuhte pooltel õigus töösuhe

lõpetada. Seejuures peab loodav regulatsioon arvestama ja tasakaalustama töösuhetes töölepingu

poolte huve. Viimati mainitut kinnitab ka Eesti ratifitseeritud parandatud ja täiendatud Euroopa

sotsiaalharta (ESH).

26. ESH art 24 punkti (a) kohaselt selleks, et rakendada tulemuslikult õigust kaitsele töösuhte

lõpetamise korral, kohustuvad lepingu osalisriigid tunnustama kõigi töötajate õigust sellele, et nende

töösuhet ei lõpetata seadusliku aluseta, mis lähtub nende pädevusest või käitumisest või ettevõtte,

asutuse või talituse tegevusest tulenevates vajadustest. Sama artikli punkti (b) kohaselt tunnustavad

lepingu osalisriigid õigust saada piisavat hüvitist või muud toetust, kui töötaja töösuhe on lõpetatud

seadusliku aluseta.

26.1. ESH art 24 punkti (a) eestikeelses tõlkes kasutatakse seadusliku aluse terminit. Inglise (without

valid reason) ja prantsuse (motif valable), mis on ametlikeks keelteks, on selle termini vasteks mõjuv

põhjus. Seega tuleb ESH art 24 punktides (a) ja (b) sisalduvate sõnade "seadusliku aluseta" asemel

kasutada sõnu „mõjuva põhjuseta".

26.2. Töölepingu erakorraline ülesütlemine on seaduslik ja kehtiv, kui töölepingu ülesütlemiseks oli

mõjuv põhjus (TLS § 87), milleks on töötajast tulenevad põhjused (TLS § 88) ja tööandja

majanduslikud põhjused (TLS § 89). Kui tööandja on töölepingu üles öelnud ilma eelnimetatud

põhjusteta, on töölepingu ülesütlemine ebaseaduslik ja seega ka tühine (kehtetu). Töölepingu mõjuva

põhjuseta ülesütlemise õiguslikuks tagajärjeks on ESH art 24 punkti (b) kohaselt see, et osalisriikidel

tuleb töötajale ette näha piisav hüvitis või muu toetus. Üldkogu hinnangul ei näe ESH art 24 ette

seda, et mõjuva põhjuseta töölepingu lõpetamise korral peab töösuhe jätkuma. Kui töövaidlusorgan

lõpetab töölepingu tööandja avalduse alusel TLS § 107 lg 2 järgi, ei muuda see töölepingu

ebaseaduslikku (mõjuva põhjuseta) ülesütlemist seaduslikuks. Riigil on kohustus tööandja poolt

töölepingu mõjuva põhjuseta lõpetamise korral näha riigisiseses õiguses ette piisav hüvitis või toetus

(ESH art 24 punkt (b), PS § 25). Üldkogu hinnangul tuleb riigisiseses õiguses ette näha piisav hüvitis

või toetus ka olukorras, kus töövaidlusorgan lõpetab töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel. Tööandja

hüvitise maksmise kohustus on reguleeritud TLS § 109 lg-s 1, mida saab pidada efektiivseks

õiguskaitsevahendiks (vt käesoleva otsuse p 32). Seetõttu ei ole riik üldkogu hinnangul rikkunud

endale ESH art-ga 24 võetud kohustusi.

27. Üldkogu hinnangul riivab asjassepuutuv säte PS § 29 lg 1 esimest ja teist lauset. Kui

töövaidlusorgan on tuvastanud, et tööandjal ei olnud töölepingu seadusest tulenevat alust töölepingut

üles öelda, ning tööandja taotleb seejärel töölepingu lõpetamist, tuleb töövaidlusorganil tööleping

TLS § 107 lg 2 alusel lõpetada alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral.

Sellises olukorras ei saa töövaidlusorgan kaaluda mõlema lepingupoole huve, vaid peab alati oma

otsusega töölepingu lõpetama. Seega ei arvesta asjassepuutuv säte teise lepingupoole (praegusel juhul

töötaja) huvi jätkata töölepingulist suhet senise tööandjaga ning võtab töötajalt võimaluse jätkata

olemasolevat töösuhet ja saada sissetulekut aja jooksul, millal tööleping oleks kehtinud.

28. PS § 29 lg 1 esimesest ja teisest lausest tulenev põhiõigus on piiratav igal põhiseadusega

kooskõlas oleval eesmärgil. Tähtajatu kestvuslepinguga (sh töölepinguga) seovad pooled ennast

üldjuhul seniks, kuni nad on sellest suhtest huvitatud (nt VÕS § 195 lg 3). Kui ühel poolel ei ole

enam huvi jätkata lepingut, võib ta üldjuhul selle lepingulise suhte lõpetada. Privaatautonoomia

hõlmab ka ühe lepingupoole huvi astuda olemasolevast lepingulisest suhtest välja, kui selle jätkamine

ei ole enam võimalik (PS § 19 lg 1). Privaatautonoomia tagab töösuhete paindlikkuse. Mida

avaramad on töösuhte lõpetamise alused, seda paindlikumad on töösuhted. Ka siis, kui

töövaidlusorgan on teinud kindlaks, et tähtajatu töölepingu ülesütlemine oli ebaseaduslik, võib

esineda olukordi, kus üks lepingupooltest ei pea töösuhte jätkumist võimalikuks. Eelnevast tulenevalt

saab üldkogu hinnangul legitiimseks eesmärgiks pidada töösuhete paindlikkust olukorras, kus

töövaidlusorgan on teinud kindlaks, et tähtajatu töölepingu ülesütlemine oli tühine, kuid töösuhte

jätkumine ei ole võimalik.

29. PS §-st 11 tulenevalt on TLS § 107 lg-st 2 tulenev põhiõiguse riive põhiseadusega kooskõlas, kui

riive eesmärk on legitiimne ja riive proportsionaalne.

30. Töösuhete paindlikkust aitab tagada see, kui tööandjal on võimalik töötajaga tööleping lõpetada,

kui töösuhte jätkumine pole vähemalt ühe lepingupoole seisukohalt enam võimalik. Seega on

TLS § 107 lg 2 eesmärgi saavutamiseks sobiv abinõu.

31. Üldkogu hinnangul ei esine muud alternatiivset abinõu TLS § 107 lg 2 asemel, mis tagaks

töösuhete paindlikkuse, kuid samal ajal võimaldaks ka töösuhet jätkata olukorras, kus töösuhte

jätkumine ei ole vähemalt ühe poole seisukohalt enam võimalik. Seega saab abinõu pidada

vajalikuks.

32. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust

ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust. Mõõdukuse juures tuleb üldkogu

hinnangul võtta arvesse seda, kas seadusandja on piisavalt arvestanud ja tasakaalustanud töösuhte

poolte huve. Ühelt poolt on tööandja huvides võimalikult paindlikult kujundada töösuhteid. Teiselt

poolt on töötaja huvides tunda ennast töösuhtes võimalikult turvaliselt.

32.1. Üldkogu hinnangul riivab TLS § 107 lg 2 intensiivselt töötajale PS § 29 lg 1 esimesest ja teisest

lausest tulenevat põhiõigust. TLS § 107 lg 2 loob tööandjale võimaluse tööleping töövaidlusorgani

abil lõpetada ka siis, kui tööandja ütles töölepingu üles ebaseaduslikult. Sellises olukorras käitus

tööandja töölepingut üles öeldes küll õigusvastaselt, kuid sellele rikkumisele ei järgne rikkumisele

eelnenud olukorra taastumist ehk töösuhte jätkumist. Kui seadusandja võimaldab tööandjal lõpetada

olemasoleva töösuhte ka siis, kui töölepingu ülesütlemine oli ebaseaduslik, peab töötajal olema

võimalik kasutada oma huvide kaitseks efektiivset õiguskaitsevahendit. Selleks võib olla ka töötaja

õigus nõuda tööandjalt piisavat kahjuhüvitist. Alljärgnevalt hindab üldkogu, kas seadusandja on

näinud töötajale ette efektiivsed õiguskaitsevahendid.

32.2. TLS § 109 lg 1 esimene lause sätestab, et kui töövaidlusorgan lõpetab töölepingu TLS § 107 lg-

s 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.

Üldkogu arvates ei pruugi ainuüksi kolme kuu keskmine töötasu olla töötajale piisav hüvitis selle

eest, et tööandja oli töölepingu üles öelnud ebaseaduslikult. Samas sätestab TLS § 109 lg 1 teine

lause, et töövaidlusorgan võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid

ja mõlema poole huve. Seega, kuigi töösuhte lõpetamisel TLS § 107 lg 2 alusel ei ole jäetud

töövaidlusorganile kaalumisruumi, on seadusandja TLS § 109 lg 2 teise lausega jätnud

töövaidlusorganile kaalumisruumi töötajale tööandjalt väljamõistetava hüvitise suuruse

kindlaksmääramisel. Töövaidlusorgan võib kalduda kõrvale töötaja kolme kuu keskmise töötasu

suurusest hüvitisest ja hüvitist kas vähendada või suurendada.

32.3. TLS § 109 lg-s 1 ettenähtud hüvitisnõue on lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue,

mille puhul kohaldatakse TLS § 1 lg-st 3 tulenevalt VÕS-i 7. peatüki sätteid. Üldkogu leiab, et

töövaidlusorganil on võimalik selle hüvitise koosseisus mõista tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitis

tulu eest, mis töötajal jäi saamata ajavahemikul alates töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni

TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni. Lisaks on TLS § 109 lg-s 1

sätestatud hüvitise koosseisus töötajal võimalik nõuda ja töövaidlusorganil tööandjalt töötaja kasuks

välja mõista hüvitis pärast töölepingu lõppemist saamata jääva töötasu ja töölepingu ebaseadusliku

ülesütlemisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Seega hõlmab TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis

erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata

jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju.

32.4. Kui töötaja saamata jäänud tulu suureneb seoses töövaidluse kestmisega, peab töövaidlusorgan

(sh nii töövaidluskomisjon kui ka maa-, ringkonna- ja Riigikohus) seda TLS § 109 lg 1 alusel

väljamõistetava hüvitist suuruse määramisel arvestama. Töövaidlusorgan peab TLS § 109 lg 1

kohaldamisel mõistma oma lahendi resolutsioonis tööandjalt välja ühtse rahasumma, kuid

põhjendama selle summa suurust oma lahendi põhjendavas osas. Kohaldatavateks säteteks on

mh VÕS § 127 lg-d 5 ja 6, § 128 lg 4, § 134 lg 1, § 139 ja § 140.

32.5. Üldkogu selgitab, et TLS § 109 lg 1 esimeses lauses sätestatud hüvitise maksmise kohustus on

TLS § 107 lg 2 kohaldamise eelduseks. See tähendab, et kui töövaidlusorgan lõpetab töölepingu

TLS § 107 lg 2 alusel, peab ta omal algatusel mõistma tööandjalt töötaja kasuks välja TLS § 109 lg 1

esimese lause alusel kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise, välja arvatud, kui töötaja avaldab,

et ta ei soovi hüvitist. Töövaidlusorgan peab TLS § 109 lg 1 teist lauset kohaldama töötaja kasuks

juhul, kui töötaja esitatud asjaolud ja tõendid annavad selleks alust ning töötaja peab selle sätte

kohaldamist vajalikuks. Mõlemal eelmainitud juhul on töövaidlusorganil kohustus töötajale selgitada,

et tööandja taotleb TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamist ning et töötajal on õigus taotleda

TLS § 109 lg 1 esimeses lauses sätestatust suuremat hüvitist (vt käesoleva otsuse p-d 35 ja 36).

32.6. Töövaidlusorgan võib töötaja taotluse alusel lõpetada töölepingu tingimusega, et tööleping

lõpeb TLS § 107 lg 2 järgi üksnes siis, kui tööandja maksab töötajale samal ajal töölepingu

lõppemisega TLS § 109 lg 1 järgi väljamõistetud hüvitise, st et TLS § 1 lg-st 3 ja VÕS § 1 lg-st 1

tulenevalt kohaldatakse VÕS § 110 lg-tes 1 ja 5 sätestatut. Töövaidlusorgan võib TLS § 107 lg 2 ja

TLS § 109 lg 1 kohaldamisel kohaldada vajadusel töötaja väljamõistetud hüvitise maksmise

tagamiseks hagi tagamise sätteid, kui töötaja seda taotleb ja kui on alust arvata, et tagamata jätmine

võib raskendada kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha.

32.7. Lisaks TLS § 109 lg 1 järgi saadavale hüvitisele, on töötajal õigus saada

töötuskindlustushüvitist, kui ta on töötuna arvele võetud tööturuteenuste ja -toetuste seaduse § 6

kohaselt ja tal on töötuskindlustusstaaži vähemalt 12 kuud töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu

jooksul (töötuskindlustuse seaduse § 6 lg 1 ja lg 2 p 1). Töötuks jäänud ja töötuna arvele võetud isikul

on õigus kasutada tööturuteenuseid (sh teavitamist tööturu olukorrast ning tööturuteenustest ja –

toetustest, töövahendust, tööturukoolitust, karjäärinõustamist, tööpraktikat, avalikku tööd,

tööharjutust, palgatoetust, ettevõtluse alustamise toetust, tööruumide ja -vahendite kohandamist,

töötamiseks vajaliku tehnilise abivahendi tasuta kasutamist, abistamist tööintervjuul, tugiisikuga

töötamist (tööturuteenuste ja -toetuste seaduse (TTTS) § 9 lg 1)). Lisaks on nt töötul õigus saada

tööturutoetust, sh töötutoetust, stipendiumi, sõidu- ja majutustoetust (TTTS § 25 jj). Töövaidluse ajal

töötajale makstud töötuskindlustushüvitist tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi arvestada TLS § 109 lg 1 järgi

väljamõistetava hüvitise suuruse kindaksmääramisel.

32.8. Eeltoodut kokku võttes leiab üldkogu, et TLS § 107 lg 2 kui abinõu on mõõdukas, sest

TLS § 109 lg 1 hüvitise koosseisus hõlmatavad hüvitise liigid ja töötaja menetluslikud tagatised ning

töötukindlustushüvitis ja tööturuteenused tasakaalustavad töötajale TLS § 107 lg-ga 2 kaasnevaid

negatiivseid tagajärgi piisaval määral.

33. Seega leiab üldkogu, et TLS § 107 lg 2 on PS § 29 lg 1 esimese ja teise lausega kooskõlas.

III

34. Üldkogu leiab, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ning maa- ja ringkonnakohtu otsus

tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 järgi saata samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

35. TLS § 107 lg 2 kohaldamise eelduseks on nii tööandja taotlus kui ka TLS § 109 lg 1 alusel

töötajale hüvitise maksmine, välja arvatud juhul, kui töötaja on avaldanud, et ta ei soovi hüvitist

(vt käesoleva otsuse p 32.5). Tööandja peab kohtumenetluses üldjuhul esitama töölepingu lõpetamise

taotluse eelmenetluses (vt TsMS § 329 lg 1). Kui tööandja on maakohtule esitanud TLS § 107 lg 2

alusel taotluse, on maakohtul kohustus selgitada välja poolte seisukohad, väited ja tõendid ka

TLS § 109 lg 1 järgi väljamõistetava hüvitise kohta (TsMS § 392 lg 1 p-d 1–4). Seejärel peab kohus

andma pooltele võimaluse esitada oma taotlused ja asjaolud, mille alusel saab kohus otsustada

TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitise suuruse.

36. Praegusel juhul esitas kostja töösuhte lõpetamise taotluse 24. mail 2012 toimunud kohtuistungil

(kohtuistungi protokoll, tl 41). Seejuures ei nähtu kohtuistungi protokollist, et maakohus oleks

selgitamiskohustust täitnud ja teavitanud hagejat sõnaselgelt sellest, et kostja palub töölepingu

TLS § 107 lg 2 alusel lõpetada ning et hagejal on õigus esitada oma seisukohad TLS § 109 lg-s 1

sätestatud hüvitise suuruse kohta.

37. Üldkogu leiab, et kohtud on puuduliku eelmenetlusega rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme

TsMS § 692 lg 4 kolmanda lause mõttes, mistõttu tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus

tühistada olenemata poolte taotlusest. Asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.

38. Kuna nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

39. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel hagejale tagastada.

Tõnu Anton, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek

Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann,

Tambet Tampuu