3-2-1-19-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-19-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 12. mai 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

AS-i Lõhmus Holdings hagi Villu Tragoni (Tragon) vastu

võla 460 864 euro 38 sendi, intressi 29 826 euro 89 sendi ja

viivise 400 000 euro saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. novembri 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 2-12-6611

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Lõhmus Holdings kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

890 621 eurot 21 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS Lõhmus Holdings (registrikood 10396826),

esindaja vandeadvokaat Ain Kalme

Kostja Villu Tragon, esindaja vandeadvokaat Tarmo Repp

Asja läbivaatamise kuupäev

31. märts 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 27. novembri 2013. a otsuse (tsiviilasi nr 2-12-6611)

resolutsioon muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.

2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Arvata AS-i Lõhmus Holdings kassatsioonkaebuselt 19. detsembril 2013 tasutud kautsjon

3000 (kolm tuhat) eurot riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Lõhmus Holdings (hageja) esitas 14. veebruaril 2012 Harju Maakohtule hagi AS-i 3S Estonia

(pankrotis) ja Villu Tragoni (kostja) vastu, milles palus mõista AS-ilt 3S Estonia ja kostjalt

solidaarselt välja laenulepingujärgse võla 491 427 eurot 11 senti, intressi 29 826 eurot 89 senti ja

viivise 400 000 eurot. 29. jaanuari 2013. a menetlusdokumendi järgi palus hageja mõista välja

põhivõla 460 864 eurot 38 senti ning intressi ja viivise. Menetluskulud palus hageja jätta AS-i 3S

Estonia (pankrotis) ja kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja AS 3S Estonia (pankrotis) solidaarvõlgnikest laenusaajatena

ning hageja laenuandjana 13. juunil 2007 laenulepingu, mille kohaselt hageja andis laenusaajatele

laenu 7 947 200 krooni. Kuna laenusaajad ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi, andis

hageja neile võla tasumiseks täiendava tähtaja 13. veebruarini 2009 ja märkis, et võla tasumata

jätmisel loeb ta laenulepingu ülesöelduks. Laenusaajad ei tasunud võlga ka täiendavaks tähtajaks,

seega on laenuleping üles öeldud ja võlgu olev summa tuleb tagastada. Laenulepingu p 4.1 kohaselt

võib hageja nõuda viivist 0,2% päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kuni 14. veebruarini

2012 on kostja tasumisega viivitanud 1096 päeva ja viivise kogusumma on 1 077 208 eurot 22 senti.

Hageja ei nõua viivist rohkem kui 400 000 eurot.

Nõue ei ole aegunud, sest aegumine oli peatunud kostja pankrotimenetluse ajaks ehk 17. veebruarist

2009 kuni 9. septembrini 2009. Isegi kui aegumine ei peatunud pankrotimenetluse ajaks, ei ole nõue

aegunud, sest see ei muutunud sissenõutavaks mitte 14. veebruarist 2009, vaid mõistliku aja

möödumisel arvates lepingu ülesütlemisest. Mõistlik aeg laenu tagastamiseks ei saa olla lühem kui

üks kuu.

Isegi kui nõue muutus sissenõutavaks 14. veebruaril 2009, on kostja valesti arvutanud aegumistähtaja

lõpu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude

sissenõutavaks muutumisega. Juhul kui nõue muutus sissenõutavaks 14. veebruaril 2009, algas

kolmeaastane aegumistähtaeg 14. veebruaril 2009. Kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades

või suuremates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, siis möödub tähtaeg TsÜS § 137 lg 1 kohaselt

tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00. TsÜS § 136 lg 2 järgi saabub aastates arvutatava tähtaja

tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Tähtpäev on sissenõutavaks muutumise päev ja

aastates arvutatav tähtaeg möödub tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, ehk 14. veebruaril 2012.

Seega on hagi esitatud enne aegumistähtaja lõppu.

Laenulepingu ja osa notariaalse võlaõigusliku müügilepingu järgi on kostja kohustatud tagastama

hagejale laenulepingu järgi raha ja hageja on pärast laenulepingu täitmist (hiljemalt 31. detsembril

2017) kohustatud võõrandama kostjale tagasi OÜ Fixor Invest (Fixor) osa.

Kostja ei saa laenulepingust tulenevat hageja nõuet tasaarvestada, sest kostjal ei ole nõuet, mida

hageja nõudega tasaarvestada. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg 1 järgi saab tasaarvestada

samaliigilisi kohustusi, kuid hageja ja kostja kohustused ei ole samaliigilised. Lisaks on BDO

Eesti AS-i arvamusega tõendatud, et kostja arvutatud osa väärtus ei ole õige.

Ekslik on kostja seisukoht, et kostja Fixori juhatuse liikme kohalt tagasikutsumine tähendab, et

hageja omandas lõplikult tagatiseks olnud osa. Selline seisukoht ei põhine ei lepingul ega seadusel.

Fixori juhatuse liikme vahetamine ei ole käsitatav osa omandamise või võõrandamisena ega osa

väärtuse hüvitamise kohustuse tekkimise alusena. Hagejal oli osa müügilepingust tulenevalt õigus

kostja juhatusest tagasi kutsuda, kui laenulepingut ei täideta.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta see rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja

kanda.

Hageja nõue on põhjendamatu, sest kostja on hageja nõude tasaarvestanud. Laenulepingu p 6.3 ja osa

üleandmiseks sõlmitud notariaalse lepingu järgi oli kostja laenulepingu tagamiseks andnud hagejale

üle kostjale kuulunud 24 000 kroonise nimiväärtusega Fixori osa. Hageja omandas Fixori osa kui

tagatise lõplikult, kui kutsus kostja 13. oktoobril 2008 Fixori juhatuse liikme kohalt tagasi ja võttis

sellega üle osaühingu juhtimise. Sellega realiseeris hageja laenulepingu järgse tagatise. Kostja

tasaarvestas 13. veebruaril 2009 hageja nõude Fixori osa väärtusele vastava nõudega. Osa väärtus

seisuga 13. oktoober 2008 oli diskonteeritud rahavoogude meetodil arvutades 10 152 840 krooni.

Analoogselt asjaõigusseaduse (AÕS) §-s 295 ja VÕS § 197 lg-s 2 sätestatuga saab laenulepingust

tulenevad nõuded osa väärtusega kattuvas osas lugeda lõppenuks.

Isegi kui hagejal oleks nõue kostja vastu, oleks see aegunud. Hageja ütles 30. jaanuari 2009. a

avaldusega laenulepingu üles alates 13. veebruarist 2009. Aegumistähtaega tuleb arvutada alates

nõude sissenõutavaks muutumisest. TsÜS § 147 lg 1 on tähtaja arvutamisel erinorm TsÜS § 135 lg 1

ja § 136 lg 2 suhtes. Aegumistähtaja kulgemine algab TsÜS § 147 lg 1 kohaselt nõude sissenõutavaks

muutumise päevast. TsÜS § 147 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

Laenulepingu ülesütlemine jõustus 13. veebruaril 2009, hageja nõue muutus sissenõutavaks

14. veebruaril 2009 kell 00.00 ja seega aegus hageja nõue kolme aasta möödumisel ehk 13. veebruaril

2012 kell 24.00. Kuna hageja esitas hagi kohtusse 14. veebruaril 2012, siis on hageja nõue aegunud.

Isegi kui aegumine oli vahepeal peatunud, on igal juhul aegunud nõuded, mis on tekkinud enne

17. augustit 2008, ja hageja põhinõude suurus saab olla maksimaalselt 460 864 eurot 38 senti.

3. Harju Maakohus jättis 15. mai 2013. a määrusega hagi AS-i 3S Estonia (pankrotis) vastu läbi

vaatamata, kuna Harju Maakohtu 13. veebruari 2012. a määrusega kuulutati välja AS-i 3S Estonia

pankrot. Harju Maakohus rahuldas 14. juuni 2013. a otsusega hagi kostja vastu ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja põhivõla 460 864 eurot 38 senti, intressi 29 826 eurot 89 senti ja viivise

400 000 eurot, kokku 890 691 eurot 27 senti. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli kõikide laenulepingust tulenevate nõuete aegumine

peatunud TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 3 alusel pankrotiavalduse menetlemise ajaks ehk 17. veebruarist

2009 kuni 9. septembrini 2009. Seega ei olnud hageja nõue hagi esitamise ajaks aegunud.

Kostjal ei tekkinud 13. oktoobril 2008 tagatise eseme väärtuse hüvitamise nõuet hageja vastu ei

analoogia alusel AÕS § 295 lg-ga 1 ega muul õiguslikul alusel. Kostja tasaarvestusavaldus on

õigusliku tähenduseta. Kuna tagatise eseme väärtuse hüvitamise nõuet ei tekkinud, ei ole Fixori osa

väärtusel asjas tähendust. Seega on tõendatud, et kostja võlgneb hagejale hagis nõutud ja

laenulepingust tuleneva põhivõla 460 864 eurot 38 senti.

Laenulepingu järgi pidi kostja maksma ka intressi. Pooled ei vaidle selle üle, et tasumata intressi

suurus on 29 826 eurot 89 senti. Laenulepingu p 4.1 järgi on laenuandjal laenu tagastamisega

viivitamisel õigus nõuda ka viivist 0,2% päevas. Kuni hagi esitamiseni on kostja viivitanud

1096 päeva ning hagejal oleks õigus nõuda viivist 1 077 208 eurot 22 senti. Hageja on vähendanud

viivise nõuet 400 000 euroni. Kostja ei ole viivisearvestusele vastu vaielnud. Seega tuleb kostjalt

kokku välja mõista 460 864 euro 38 sendi suurune laenuvõlgnevus, 29 826 euro 89 sendi suurune

intress ja 400 000 euro suurune viivis.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles tugines muu hulgas ka

aegumisele, ja palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Alternatiivselt palus kostja maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

5. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu

otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 27. novembri 2013. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja

uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole õige maakohtu järeldus, et kui nõue muutus

sissenõutavaks 14. veebruaril 2009, lõppes aegumistähtaeg 14. veebruaril 2012 kell 24.00. Tegelikult

aegus 14. veebruaril 2009 sissenõutavaks muutunud nõue kolme aasta möödumisel ehk 13. veebruaril

2012 kell 24.00. Praegusel juhul ei ole aga hageja nõue aegunud, kuna nõuete aegumine oli

TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 3 alusel peatunud kostja pankrotimenetluse ajaks.

Laenulepingust tulenevate nõuete tagamiseks leppisid pooled kokku, et kostja võõrandab hagejale

Fixori 24 000 kroonise enamusosaluse hinnaga 1 kroon ja kui laenulepingujärgsed kohustused on

täidetud, on kostjal õigus osa sama hinnaga tagasi omandada. Kokkuleppe täitmiseks sõlmisid pooled

osa müügi- ja asjaõiguslepingu, millega osa omand läks üle hagejale, ning osa tagasimüügi

võlaõigusliku müügilepingu, millega pooled kohustusid sõlmima osa omandi tagastamise

asjaõiguskokkuleppe hiljemalt 14 päeva jooksul pärast seda, kui kostja on laenulepingu täitnud.

Ekslik on maakohtu seisukoht, et tagatiseks antud osa väärtus ei oma mingit mõju laenulepingust

tuleneva võla katteks arvestamisel. Ebaõiglane, tagatise olemuse ning poolte tahtega vastuolus oleks

olukord, kui hageja jääks osa omanikuks ning tal oleks lisaks õigus nõuda kostjalt täies ulatuses ka

laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist.

Tagatisomandamisele tuleb TsÜS § 4 järgi kohaldada analoogiat AÕS §-ga 295, mille järgi loetakse

pandi korral tagatisvara võõrandamisel nõuded lõppenuks ja võõrandamisest ülejääv tuleb pantijale

tagastada. Sarnane põhimõte kohaldub VÕS § 197 lg 2 järgi ka tasaarvestuse korral.

Fixori juhtimise ülevõtmine näitab hageja tahet omandada lõplikult tagatiseks olev osa, kuna kostja ei

suutnud laenu tagasi maksta. Kuna hageja ütles lepingu üles, ei ole lepingu täitmine enam võimalik ja

seega on kostja minetanud ka õiguse osa tagasi saada. Praeguses asjas saab tuvastada mõlema poole

tahte laenuleping lõpetada ja jätta Fixori osa hagejale. Hageja on seda väljendanud Fixori juhtimise

ülevõtmise, laenulepingu ülesütlemise ja kostja vastu pankrotiavalduse esitamisega. Kostja on oma

tahet avaldanud 13. veebruari 2009. a tasaarvestusavaldusega.

Seega tekkis kostjal 13. oktoobril 2008 tagatisvara väärtuse hüvitamise nõue hageja vastu analoogia

alusel AÕS § 295 lg-ga 1 ja täidetud on VÕS § 197 lg-s 1 sätestatud tasaarvestuse tegemiseks vajalik

eeldus, et kummalgi poolel peab olema teise poole vastu kehtiv ja sissenõutavaks muutunud

samaliigiline nõue.

Kostja on tagatiseks olnud osa väärtust hinnanud diskonteeritud rahavoogude meetodil, millele

hageja on vastu vaielnud, kuid pole omapoolset hinnangut esitanud. Osaühingu osa väärtuse

kindlakstegemine nõuab eriteadmisi ja kuna maakohus ei ole osa väärtust kindlaks teinud, siis tuleb

asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule, et suuremahulist tõendite hindamist oleks võimalik

vaidlustada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu

otsuse. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus valesti tõlgendanud hageja

tahteavaldust, kui on leidnud, et kostja Fixori juhatusest tagasikutsumine tähendas, et hageja omandas

lõplikult tagatiseks olnud Fixori osa. Hageja ei ole teinud kostjale ühtegi tahteavaldust, millest võiks

järeldada, et ta soovis Fixori osa tagastamata laenu katteks endale jätta. Hageja kutsus kostja

juhatusest tagasi, kuna kostja ei täitnud juhatuse liikme hoolsuskohustust. Kostja juhatusest

tagasikutsumist tuleb hinnata analoogia korras AÕS §-ga 334, mille lg 2 kohaselt võib

hüpoteegipidaja koormatud kinnisasja väärtuse vähenemise ärahoidmiseks teha selleks vajalikke

tegusid, kui viivitamisel oluliselt väheneks koormatud kinnisasja väärtus.

Ka kostja ei ole enda juhatusest tagasikutsumise ajal ega mõistliku aja jooksul pärast seda avaldanud

tahet jätta osa laenu katteks lõplikult hagejale. Kui pooled oleksid seda soovinud, oleksid nad

pidanud sõlmima täiendava lepingu osa omandi laenu katteks hagejale jätmise kohta. Sellist lepingut

ei ole sõlmitud, seega ei olnud see ka poolte tahe.

Ringkonnakohus on andnud väära hinnangu Fixori juhatuse liikme tagasikutsumisele. See ei

tekitanud poolte vahel uut õiguslikku olukorda – kostjal säilis kohustus laen tagastada ning hagejal

säilis kohustus pärast laenu tagastamist osa omand tagasi anda. Seega ei ole õige ringkonnakohtu

seisukoht, et hagejale jäi nii osa kui ka laenulepingust tulenev nõue. Samuti on ekslik ringkonnakohtu

seisukoht, et laenulepingu ülesütlemise tõttu ei ole laenulepingu täitmine enam võimalik ja kostja on

minetanud ka õiguse osa tagasi saada.

Ringkonnakohus kohaldas analoogiat valesti. AÕS § 295 lg 1 ei sätesta panditud asja väärtuse

hüvitamise nõude tekkimist. Selle sätte järgi lõpeb võlgniku kohustus müügist saadud summa

ulatuses. Hageja ei ole osa eest ühtegi rahaliselt mõõdetavat hüve saanud. Seega ei ole AÕS § 295

lg 1 kohaldamine võimalik. Lisaks eeltoodule ei ole käesolevas vaidluses analoogia kohaldamine

põhjendatud. Poolte õigused ja kohustused on sätestatud laenulepingus ja osa müügilepingus.

8. Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 2 alusel tuleb muuta selle õiguslikku põhjendust.

Kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

10. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

● hageja ja kostja ning AS 3S Estonia sõlmisid 13. juunil 2007 laenulepingu, millega hageja andis

kostjale ja AS-le 3S Estonia laenu 7 947 200 krooni;

● hageja ja kostja sõlmisid 27. juunil 2007 Fixori osa notariaalse müügi- ja asjaõiguslepingu,

millega kostja müüs Fixori osa hagejale hinnaga 1 kroon ja andis osa omandi üle hagejale;

● hageja ja kostja sõlmisid 27. juunil 2007 Fixori osa notariaalse võlaõigusliku müügilepingu,

millega hageja müüs kostjale tagasi Fixori osa hinnaga 1 kroon ja millega pooled kohustusid

sõlmima omandi üleminekuks vajaliku asjaõiguskokkuleppe hiljemalt neljateistkümne päeva

jooksul arvates sellest, kui kostja täidab laenulepingust tulenevad kohustused;

● kostja ei tasunud laenulepingu järgseid makseid alates 15. detsembrist 2007 ega ole ka

praeguseks laenulepingust tulenevat võlga tasunud;

● hageja kutsus kostja 13. oktoobril 2008 Fixori juhatusest tagasi;

● hageja ütles laenulepingu 30. jaanuari 2009. a kirjaga alates 14. veebruarist 2009 üles, kuna

laenusaajad ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi;

● kostja tegi 13. veebruaril 2009 tasaarvestuse avalduse, millega teatas, et ta tasaarvestab tagatise

(osa) väärtuse hüvitamise nõude 8 174 978 krooni 69 sendi ulatuses laenulepingust tulenevate

kohustustega seisuga 13. oktoober 2008.

11. Pooled vaidlevad nendevahelise õigussuhte kvalifikatsiooni üle, samuti selle üle, kas hageja

nõude kostja vastu sai tasaarvestada Fixori osa väärtusega. Hageja leiab, et ta ei ole Fixori osa

lõplikult omandanud ja ta peab osa kostjale tagastama pärast seda, kui kostja on laenulepingust

tulenevad kohustused täitnud. Kostja leiab, et hageja omandas osa lõplikult, kui kutsus kostja Fixori

juhatuse liikme kohalt tagasi. Samuti leiab kostja, et ta on laenulepingust tuleneva hageja nõude

tasaarvestanud osa kui tagatise väärtuse hüvitamise nõudega.

Samuti on pooled eri meelt nõude aegumises. Hageja leiab, et nõue ei ole aegunud, kostja aga on

seisukohal, et see on aegunud.

12. Aegumise kohta märgib kolleegium järgmist.

Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et hageja nõue ei ole aegunud, sest aegumine oli TsÜS § 160 lg 1

ja lg 2 p 3 alusel peatunud ajaks, mil kohtu menetluses oli hageja avaldus kostja pankroti

väljakuulutamiseks, mis põhines samast laenulepingust tuleneval nõudel. Samuti on õige

ringkonnakohtu seisukoht, et kui nõue muutub sissenõutavaks 14. veebruaril 2009 kell 00.00, siis

aegub see kolme aasta möödumisel ehk 13. veebruaril 2012 kell 24.00 (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p-d 29 ja 33).

13. Järgmiseks selgitab kolleegium pooltevahelise suhte kvalifitseerimisega seonduvat.

Maakohus leidis, et kostjal ei tekkinud 13. oktoobril 2008 tagatise väärtuse hüvitamise nõuet hageja

vastu analoogia alusel AÕS § 295 lg-ga 1 ega muul õiguslikul alusel ja seega ei ole Fixori osa

väärtusel kostja juhatuse liikme kohalt tagasikutsumise ajal õiguslikku tähendust. Oma seisukohta

põhjendas maakohus sellega, et hagejal on lepingu järgi endiselt kohustus osa kostjale tagastada.

Ringkonnakohus seevastu leidis, et pooltevahelises suhtes kohaldub analoogia alusel AÕS § 295 lg 1,

kostjal tekkis 13. oktoobril 2008 tagatise väärtuse hüvitamise nõue ja seega tuleb arvesse võtta osa

väärtust ajal, mil hageja kutsus kostja Fixori juhatuse liikme kohalt tagasi, ja sellest sõltub kostja

tagasinõude väärtus ning tasaarvestuse tulemus.

Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohus on jätnud nõuetekohaselt kindlaks tegemata ja

kvalifitseerimata pooltevahelise õigussuhte ja tõlgendamata nende tahte osa tagatiseks andmisel ning

see on viinud selleni, et ringkonnakohus on teinud lahendi, millega on andnud maakohtule asja uueks

läbivaatamiseks eksliku juhise.

14. Kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt on poolte tahe olnud suunatud sellele, et kostja annab osa

hagejale üleandmise ja hilisema tagasiomandamisega tagatise hagejal kostja vastu olevate,

laenulepingust tulenevate nõuete täitmise tagamiseks.

Esmalt analüüsib kolleegium osaühingu osa pantimisega seonduvat.

Osaühingu osa kui varalise õiguse pantimist reguleerib äriseadustiku (ÄS) § 151, mille lg 1 järgi on

osa pantimine lubatud, kui põhikirjas ei ole ette nähtud teisiti. ÄS § 151 lg 2 kohaselt peavad osa

pantimise kohustustehing ja käsutustehing olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Sama

paragrahvi kolmas lõige näeb ette, et osa pantimisel teostab osast tulenevaid õigusi pantija. Osa

pantimisel jääb seega osanikuks pantija ja pandipidaja saab õiguse rahuldada nõue osa

võõrandamisest saadu arvel.

AÕS § 314 lg 2 järgi kohaldatakse õiguste pantimisele käsipandi sätteid, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti. Pandipidaja nõude rahuldamine toimub AÕS § 292 lg 1 kohaselt panditud asja

müügiga ja AÕS § 295 lg 1 järgi loetakse pantija kohustus täidetuks panditud asja müügist saadud

summa ulatuses, millest on maha arvatud vajalikud müügikulud. Sama paragrahvi teise lõike järgi on

pantijal pärast müügikulude tasumist ja pandipidaja nõude rahuldamist üle jääva raha tagastamise

nõue. AÕS § 292 lg 3 näeb ette enne müügiõiguse tekkimist sõlmitud pandi eseme omandamise

kokkuleppe tühisuse.

15. Kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt andis kostja Fixori osa üle hagejale. Samuti on kohtud

tuvastanud, et osa anti hagejale üle laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise tagamise eesmärgil ja

hageja kui tagatise saaja sai kostja kui tagatise andja asemel Fixori osanikuks. Seega ei ole kohtute

tuvastatud asjaolude kohaselt võimalik pooltevahelist suhet kvalifitseerida osa pantimiseks

äriseadustiku ja asjaõigusseaduse tähenduses ja ekslik on ringkonnakohtu järeldus, et osa

tagatisomandamisele on analoogia korras võimalik kohaldada sätteid, mis reguleerivad pandi eseme

müügist saadud summa ja laenusumma tasaarvestust. Kui pandi korral toimub nõude rahuldamine

müügist saadud summa arvel, siis tagatisomandamise korral ei ole eeldust, et võlausaldaja nõude

rahuldamine toimub tagatise eseme võõrandamise teel.

16. Järgmiseks analüüsib kolleegium osaühingu osa tagatisüleandmise võimalikkust.

Eseme üleandmine võlausaldajale nõude täitmise tagamise eesmärgil kujutab endast võlaõiguslikku

tagatist – tagatisüleandmist. Võlaõigusliku tagatisomandamise korral antakse tagatise ese üle tagatise

saajale ja muu hulgas nähakse tagatiskokkuleppega ette eseme omandi tagasikandmise tingimused.

Seaduses ei ole osaühingu osa üleandmine tagatise andmise eesmärgil selgelt reguleeritud, seega

tuleb kõigepealt lahendada küsimus, kas osaühingu osa üleandmine tagatise andmise eesmärgil oli

lubatud ajal, mil pooled osa müügilepingu ja asjaõiguskokkuleppe sõlmisid, ehk 27. juunil 2007.

Enne 1. maid 2004 kehtis AÕS § 3197, mis nägi selgelt ette, et õiguste pantimise kohta sätestatut

kohaldatakse ka õiguse üleandmise korral teisele isikule, kui õiguse üleandmise eesmärk on õiguse

omandajale tagatise andmine. 1. maist 2004 jõustunud AÕS § 3141 sätestas eraldi finantstagatise

instituudi ja viidatud paragrahvi lg 2 võimaldas sel ajal, kui hageja ja kostja vaidlusalused lepingud

sõlmisid, leppida kokku väärtpaberi või rahalise nõude tagatise andmise eesmärgil ülekandmises, kui

tagatise andjaks või võtjaks on juriidiline isik ja tehingu teiseks pooleks on professionaalne

turuosaline.

Finantstagatisi reguleerivate normide lisamisega tühistati alates 1. maist 2004 ka seni kehtinud

AÕS § 3197. Muudatused kehtestanud asjaõigusseaduse, eesti väärtpaberite keskregistri seaduse,

krediidiasutuste seaduse, kindlustustegevuse seaduse, pankrotiseaduse, võlaõigusseaduse ja

rahvusvahelise eraõiguse seaduse muutmise seaduse eelnõu (312 SE) seletuskirja kohaselt oli

muudatuste eesmärk lisada Eesti õigussüsteemi võimalus anda Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

direktiivis 2002/47/EÜ 6. juunist 2002 finantstagatiskokkulepete kohta sätestatud nõuetele vastavaid

finantstagatisi ning näha väärtpaberitele ja nõuetele ette professionaalsete turuosaliste loodud

tagatised (pandiõigus ja tagatisloovutamine). Seletuskirjas on märgitud ka seda, et mõlemad tagatise

liigid olid põhimõtteliselt lubatud ka varasema õiguse järgi. AÕS § 3197 tühistamise põhjusena on

seletuskirjas toodud vajadus kaotada nõue, et finantstagatisele, mis on antud tagatisloovutamise teel,

tuleb kohaldada asjaõigusseaduses nõuete pantimise kohta sätestatut.

Kolleegium järeldab eeltoodust, et osaühingu osa tagatisena üleandmine oli ajal, mil pooled

vaidlusalused lepingud sõlmisid, lubatud, seda vaatamata asjaolule, et tegemist ei olnud

finantstagatisega AÕS § 3141 mõttes ja et AÕS § 3197, mis enne 1. maid 2004 reguleeris õiguse

tagatisena üleandmist, oli vaidlusaluste lepingute sõlmimise ajaks tühistatud.

17. Kuna seaduses ei ole alates 1. maist 2004 sätteid, mis reguleeriksid varalise õiguse tagatisena

ülekandmist, tuleb järgmisena vastata küsimusele, millised õigusnormid reguleerivad analoogia

korras osaühingu osa üleandmist tagatise andmise eesmärgil. TsÜS § 4 esimese lause kohaselt

kohaldatakse õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel sätet, mis reguleerib reguleerimata

õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui õigussuhte reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega

eesmärgile.

VÕS § 164 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata

anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 174

laiendab nõuete ülemineku kohta sätestatut ka muude õiguste üleminekule, kui seadusest või õiguse

olemusest ei tulene teisiti. Kolleegium leiab, et nii vaidlusaluste lepingute sõlmimise ajal kui ka

praegu on üldjuhul lubatud õiguste, sh osaühingu osa üleandmine tagatise andmise eesmärgil ja sel

juhul on pooltel võimalik leppida kokku tagatise realiseerimise erinevates viisides. Seetõttu ei

kohaldu osa tagatisena üleandmisel AÕS § 292 lg-s 3 sätestatud keeld, mille kohaselt enne

müügiõiguse tekkimist sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt pandipidaja omandab panditud asja

pandiga tagatud nõude rahuldamiseks, on tühine. Eelöeldu ei tähenda siiski seda, et osa tagatisena

üleandmisel saaks seda osa nõude rahuldamise eesmärgil omandada sõltumata osa väärtusest.

Erandina võimaldab leppida tagatiseks oleva õiguse väärtuse etteulatuvalt kokku AÕS § 3192 lg 2

(vaidlusaluste lepingute sõlmimise ajal kehtinud redaktsioonis), mille järgi on pooltel võimalik

eelnevalt kokku leppida tagatisena üleantu väärtuses, kui tegemist on AÕS §-s 3141 nimetatud

finantstagatisega ja poolte kokkulepe võimaldab panditud eseme väärtust määrata. Praegusel juhul ei

ole tegemist finantstagatisega, kuna kostja näol ei ole tegemist AÕS § 3141 lg-s 1 (vaidlusaluste

lepingute sõlmimise ajal kehtinud redaktsioonis) nimetatud isikuga. Seega juhul, kui pooled leppisid

kokku tagatise väärtuses, on see kokkuleppe TsÜS § 87 järgi tühine.

Osaühingu osa tagatisüleandmine tähendab seda, et pooled peavad olema sõlminud osa üleandmise

asjaõiguskokkuleppe ja võlaõigusliku tagatiskokkuleppe, millega pooled lepivad kokku nt osaniku

õiguste teostamises, keelus osa lepingu kehtivuse ajal võõrandada, samuti osa tagasikandmises nõude

täitmisel. Tegemist on võlaõigusliku tagatisega, mille seadmiseks on vajalik asjaõiguskokkulepe

omandi üleandmise kohta ja võlaõiguslik tagatisleping. Mõlemad peavad tulenevalt ÄS § 149 lg-st 4

ja § 151 lg-st 2 olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis.

18. Ringkonnakohus on asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saates lubamatult tuvastanud asjaolu,

et poolte ühiseks tahteks oli see, et hageja saab Fixori osa omanikuks. See küsimus on jätkuvalt

vaidluse all. Kolleegium märgib, et TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule

kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi

tõlgendamisel ja kohaldamisel (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-41-13, p 12; 21. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-11, p 11; 13. aprilli 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13).

19. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul eeltoodut arvestades esmalt hinnata, kas poolte vahel

sõlmitud lepingud sisaldasid nõutavas notariaalselt tõestatud vormis kokkulepet selle kohta, et

hagejal kui tagatise saajal on laenulepingu ülesütlemise korral kohustus jätta tagatiseks olnud osa

endale, olles ühtlasi kohustatud hüvitama osa väärtuse, mis ületab laenulepingu järgset kohustust. Kui

pooltel oli selline kokkulepe, tuleb lisaks tuvastada, milline oli poolte kokkulepe selle kohta, kuidas

osa väärtus kindlaks teha. Poolte tahet tuleb seejuures tõlgendada lepingu tõlgendamise reeglite järgi.

VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb esmalt lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja kui lepingupoolte

ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu

lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel

tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 1–6 nimetatud asjaolusid, mh lepingu sõlmimise

asjaolusid, tõlgendust, mille pooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte

käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki ning tavasid ja pooltevahelist

praktikat. Pooled võivad tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest tuleb lepingu

tõlgendamisel lähtuda (vt Riigikohtu 9. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-12, p 12;

11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11).

Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et tulenevalt VÕS § 197 lg-st 1 on tasaarvestamine võimalik

üksnes juhul, kui tasaarvestatavad nõuded on samaliigilised, mis käesoleval juhul tähendab seda, et

tasaarvestuseks kasutatavaks ehk aktiivnõudeks saab olla üksnes osa väärtuse nõue, mitte osa

üleandmise nõue.

20. Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi kindlaks asja uuel

läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.

21. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu