3-2-1-27-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-27-14

Määruse kuupäev

Tartu, 12. mai 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

RLS Finance SA avaldus Eesti Kaubandus-Tööstuskoja

Arbitraažikohtu 3. juuli 2013. a otsuse tühistamiseks

arbitraažiasjas nr 08-2-2/2012

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2. detsembri 2013. a määrus

tsiviilasjas nr 2-13-36167

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

RLS Finance SA määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja RLS Finance SA (registrikood CH550-0102760-2,

asukoht 3 Rue Maurice, Genf, Šveits), esindajad

vandeadvokaadid Martti Peetsalu ja Indrek Leppik

Puudutatud isik OAO Moskva Pank (registrikood

1027700159497, asukoht Rozhdestvenka tn 8/15, 107996

Moskva, Venemaa Föderatsioon), esindajad vandeadvokaadid

Leon Glikman ja Paul Keres

Asja läbivaatamise kuupäev

21. aprill 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta RLS Finance SA määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtu 2. detsembri 2013. a

määruse peale tsiviilasjas nr 2-13-36167 läbi vaatamata.

2. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud RLS Finance SA kanda.

3. Tagastada Advokaadibüroo GLIMSTEDT OÜ-le (konto nr 17000681438, Nordea Bank

Finland Plc Eesti filiaal) RLS Finance SA määruskaebuselt 20. detsembril 2013 tasutud

kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraažikohus jättis 3. juuli 2013. a otsusega rahuldamata RLS

Finance SA (avaldaja) OAO Moskva Pank (puudutatud isik) vastu esitatud hagi, tuvastamaks, et

puudutatud isiku tahteavaldus pooltevahelisest aktsiate müügi- ja escrow-lepingust taganemiseks on

tühine ning et puudutatud isikul on pärast seda, kui Eesti Vabariigi Finantsinspektsioon on andnud

selleks nõusoleku, kohustus anda nõusolek Aktsiaseltsi Eesti Krediidipank 17 130 797 aktsia

ülekandmiseks avaldaja väärtpaberikontole.

2. Avaldaja esitas 2. augustil 2013 Tallinna Ringkonnakohtule avalduse Eesti Kaubandus-Tööstuskoja

Arbitraažikohtu 3. juuli 2013. a otsuse tühistamiseks.

Avalduse kohaselt pidi avaldaja vahekohtumenetluses tõendama puudutatud isiku pahausksust.

Selleks vajalikud tõendid (avaldaja suhtes korraldatud haldusmenetluse toimik) oli

Finantsinspektsiooni (FI) valduses. Kuna FI keeldus avaldajale dokumente väljastamast, esitas

avaldaja vahekohtule taotluse tõendite kogumiseks kohtu abil. Vahekohus leidis küll, et

haldusmenetluse toimikus sisalduvad dokumendid võivad olla asjakohased tõendid, kuid keeldus

tõendite kogumisest, kuna leidis, et finantsinspektsiooni seaduse (FIS) § 54 lg 4 p 4 välistab kohtul

tõendite kogumise. Avaldaja leiab, et see piirang on põhiseaduse vastane. Vahekohus oleks pidanud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 740 lg 1 järgi esitama kohtule taotluse normi

põhiseaduspärasuse kontrollimiseks. Kuna vahekohus seda ei teinud, ei olnud avaldaja põhiõigused

vahekohtumenetluses tagatud. Seetõttu on vahekohtu otsus vastuolus Eesti avaliku korraga. Samuti

rikkus vahekohus oluliselt menetlusõiguse normi sellega, et keeldus asjakohaste tõendite kogumisest

ning jättis seejärel hagi tõendamatuse tõttu rahuldamata.

3. Puudutatud isik vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Asjaolu, et vahekohtu

pädevuses ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine, ei muuda vahekohtu otsust

Eesti avaliku korra ega heade kommetega vastuolus olevaks. Avaldaja taotlus tõendite kogumiseks

jäeti rahuldamata, kuna avaldaja ei toonud välja, milliste konkreetsete tõendite kogumist ta taotles.

Vahekohus ei pidanud koguma asjakohatuid tõendeid. Tõendid ei olnud asjakohased ka kuna

vahekohus leidis, et lepingust taganemine oli nagunii põhjendatud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Ringkonnakohus jättis 2. detsembri 2013. a määrusega avalduse rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et FIS § 54 lg 4 ei ole asjassepuutuv norm, kuna arbitraažikohtu otsust ei ole

tehtud selle sätte alusel ning samuti ei reguleeri säte poolte õigussuhet. FIS § 54 oleks tähtis üksnes

juhul, kui avaldaja oleks viidanud mõnele konkreetsele tõendile, mis oleks seotud hagi aluseks oleva

asjaolu tõendamisega. Avaldaja pole põhistanud, et FIS § 54 oleks takistanud tal saada mingeid

tõendeid, mis olid vajalikud ühe või teise hagi aluseks oleva asjaolu tõendamiseks.

Tühistamisavalduses viidatud väidetav suhtlus ametnikega pole tõendamiseseme asjaolu, mistõttu

sellekohased tõendid oleksid asjakohatud. Ka ringkonnakohtu istungil ei toonud avaldaja esile, millist

asjaolu ta soovib tõendada ja millist tõendit välja nõuda.

Vahekohus ei olnud kohustatud tõendite kogumise taotlust rahuldama. Taotluse rahuldamata jätmine

ei ole vastuolus ei põhiseadusliku korra ega heade kommetega. Vahekohus tuvastas, et kuna

puudutatud isikul oli taganemisõigus sõltumata sellest, miks aktsiate omandamise loa andmine viibis,

siis oli puudutatud isikul õigus leping lõpetada. Ringkonnakohtus ei saa TsMS § 751 kohaselt

kontrollida vahekohtu otsust sisuliselt.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Avaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub selle tühistada ja saata

asi Harju Maakohtule uueks lahendamiseks või tühistada nii ringkonnakohtu määrus kui ka Eesti

Kaubandus-Tööstuskoja Arbitraažikohtu 3. juuli 2013. a otsus.

Avaldaja leiab, et TsMS § 756 lg 4 on põhiseaduse vastane osas, milles see ei luba esitada

määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega jäetakse vahekohtu otsuse tühistamise avaldus

rahuldamata. Põhiseaduse (PS) § 24 lg 5 sätestab igaühe õiguse kaevata tema kohta tehtud otsuse

peale kõrgemale kohtule. Ringkonnakohtu määrus on olemuselt asja sisuline lahend, mitte mõne

menetlusliku küsimuse lahendamine. TsMS-i eelnõu seletuskirjast võib järeldada, et

edasikaebeõiguse piirangu eesmärgiks on menetlusökonoomia. Kaebeõigust asja sisulise lahendi

peale ei saa välistada üksnes menetlusökonoomiale tuginedes.

Põhiseaduse vastane on ka TsMS § 755 lg 4 osas, milles vahekohtu otsuse tühistamise avaldus tuleb

esitada ringkonnakohtule. PS § 149 kohaselt on esimese astme kohtuks maakohtud. Sarnasele

seisukohale on asunud Riigikohtu üldkogu 8. juuni 2009. a otsuses põhiseaduslikkuse järelevalve

asjas nr 3-4-1-7-08.

Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta avaldaja väidete kohta, et vahekohtumenetlus ei vastanud ausa

kohtumenetluse põhimõttele ning vahekohtu otsus on vastuolus Eesti avaliku korraga. Vahekohtu

kokkuleppe sõlmimisega ei loobu pooled õigusest ausale kohtumenetlusele ja õigusest taotleda

üldakti põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks tunnistamist. Vahekohus oleks pidanud esitama kohtule

taotluse kontrollida FIS § 54 lg 4 põhiseaduspärasust. Kui vahekohus kohaldab põhiseadusvastast

normi, ei ole vahekohus järginud ausa kohtumenetluse põhimõtet ja vahekohtu otsus on vastuolus

Eesti avaliku korraga. Vahekohus käitus vastuoluliselt, jättes avaldaja tõendite kogumise taotluse

rahuldamata ning samas hagi tõendamatuse tõttu rahuldamata. Sellega rikuti avaldaja õigust

ärakuulamisele ja poolte võrdse kohtlemise põhimõtet.

Avaldaja tõendite kogumise taotlus oli asjakohane. Avaldaja pidi vahekohtus tõendama, et

puudutatud isik oli suhelnud FI-ga. Kui puudutatud isik suhtles FI-ga ja/või edastas poolte tehingu

kohta väärteavet, oli tegemist hea usu põhimõtte vastase käitumisega. Tõendite kogumisest

keeldumine põhjusel, et avaldaja ei osanud konkreetset tõendit nimetada, on avaldaja põhiõiguste

rikkumine. Enne haldusmenetluse toimikuga tutvumist ei saanudki avaldaja konkreetseid tõendeid

nimetada. FIS § 54 lg 4 on põhiseaduse vastane osas, milles ei võimalda kohtul tsiviilasjas

finantsjärelevalve subjekti taotluse alusel nõuda FI-lt konfidentsiaalse teabe väljaandmist. Selle sätte

eesmärgiks ei ole salastada teavet finantsjärelevalve subjekti eest. Salastatud teabe kaitse on tagatud

ka kohtumenetluses.

6. Puudutatud isik vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et avaldaja määruskaebus tuleb jätta TsMS § 682 lg 1 ja § 695 alusel läbi

vaatamata, kuna määruskaebus on ekslikult võetud Riigikohtu menetlusse.

8. TsMS § 756 lg 4 kohaselt võib esitada määruskaebuse vahekohtu otsuse tühistamise määruse ja

vahekohtu otsuse täidetavaks tunnistamisest keeldumise määruse peale. Muu TsMS-i 14. osas

(vahekohus) sätestatu kohaselt tehtud määruse peale ei saa edasi kaevata. Kolleegium leiab, et see

säte võimaldab kaevata edasi üksnes määruse peale, millega vahekohtu otsus tühistati, mitte aga

määruse peale, millega jäeti vahekohtu otsuse tühistamise avaldus rahuldamata. Edasikaebeõiguse

piirangu eesmärk on tagada vahekohtumenetluse kiirus ja efektiivsus. Sellega muudab kolleegium

Riigikohtu 30. oktoobril 2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-113-13 tehtud määruses väljendatud seisukohta

kaebeõiguse olemasolu kohta.

Kuna ringkonnakohus jättis avaldaja vahekohtu otsuse tühistamise avalduse rahuldamata ja

vahekohtu otsuse tühistamata, siis ei ole avaldajal ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse

esitamise õigust. TsMS § 682 lg 1 järgi jätab kohus kassatsioonkaebuse põhjendatud määrusega läbi

vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmneb, et kassatsioonkaebus ei vasta seadusega

sätestatud nõuetele või kassatsioonkaebus on esitatud pärast kassatsioonitähtaja möödumist.

Tulenevalt TsMS §-st 695 kehtib nimetatud säte ka määruskaebuse menetlemise kohta Riigikohtus.

Riigikohtul on ka pärast asja menetlusse võtmist kohustus kontrollida määruskaebuse

nõuetekohasust, sh õigust kaebus esitada.

9. Kolleegium ei nõustu avaldaja väidetega, et ringkonnakohtu määruse peale kaebeõiguse

puudumine on põhiseadusega vastuolus. Riigikohus on 2. juulil 2013 põhiseaduslikkuse järelevalve

asjas nr 3-4-1-25-13 tehtud määruses ja 5. veebruaril 2008 põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-

1-1-08 tehtud määruses leidnud, et vahekohtumenetluse kokkuleppega võivad pooled vabatahtlikult

loobuda enda PS §-s 15 sätestatud õigusest pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral

kohtusse. Kuna PS § 24 lg-st 5 tulenev õigus kaevata enda kohta tehtud kohtu otsuse peale edasi

kõrgemalseisvale kohtule on vahetult seotud kohtusse pöördumise õigusega, on kolleegiumi

hinnangul lubatud ka see, et pooled piiravad vabatahtlikult vahekohtu kokkuleppega ka vahekohtu

otsuse tühistamata jätmise määruse peale edasikaebe põhiõigust.

Riigikohtu üldkogu on 12. aprillil 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10 tehtud otsuse p-s 38 leidnud, et

PS § 24 lg-s 5 sisaldub lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, st seda saab seadusega piirata igal

põhjusel, mis ei ole põhiseadusega keelatud. Vahekohtumenetluse eesmärk on lahendada vaidlus

kiirelt ja efektiivselt. Selle eesmärgi saavutamist takistaks võimalus vaielda kohtus pikalt vahekohtu

otsuse kehtivuse üle. Lähtudes vahekohtumenetluse eesmärgist ning arvestades asjaolu, et pooled on

vahekohtu kokkuleppega vabatahtlikult loobunud suures osas enda kohtusse pöördumise õigusest, ei

teki kolleegiumil kahtlust, et kaebeõiguse piirang võiks olla ebaproportsionaalne ning põhiseadusega

vastuolus.

10. Kolleegium märgib täiendavalt, et kolleegiumil ei ole kahtlust selles, et TsMS § 755 lg 4 ei ole

põhiseadusega vastuolus. Selle sätte kohaselt tuleb avaldus vahekohtu otsuse tühistamiseks esitada

ringkonnakohtule. Avaldaja on määruskaebuses viidanud Riigikohtu üldkogu 8. juuni 2009. a

otsusele põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-7-08, milles tunnistati põhiseaduse vastaseks

riigihangete seaduse (RHS) § 129 lg 1, mille kohaselt tuli kaebus riigihangete vaidlustuskomisjoni

otsuse peale esitada hankija asukoha järgsele ringkonnakohtule ning selle menetlemisele kohaldati

apellatsioonkaebuse kohta sätestatut. Viidatud otsuses leidis Riigikohtu üldkogu, et RHS § 129 lg 1

oli vastuolus PS § 149 lg-ga 2 (viidatud otsuse p 31), PS § 149 lg-ga 1 (viidatud otsuse p 32) ja

PS § 146 esimese lausega koostoimes PS §-ga 4 (viidatud otsuse p 33).

Kolleegiumi arvates ei ole praeguses asjas tegemist sarnase olukorraga. Erinevalt riigihangete

vaidlustuskomisjonist ei ole vahekohus täitevvõimu osa, mistõttu ei ole vaidluse lahendamine

vahekohtus vastuolus võimude lahususe põhimõttega. Vahekohtu otsuse tühistamise avalduse alusel

toimiv menetlus ringkonnakohtus ei ole olemuselt apellatsioonimenetlus vahekohtu otsuse suhtes või

veel vähem poolte vaidluse lahendamine esimese astme kohtus. TsMS § 751 lg-te 1 ja 2 kohaselt

piirdub vahekohtu otsuse kontroll ringkonnakohtus üldjuhul vaid olulisemate menetluslike

rikkumistega. Vahekohtu otsuse tühistamise avaldust lahendades ei lahenda ringkonnakohus seega

põhiasja. Vahekohtu kokkuleppega on pooled selles osas vabatahtlikult loobunud oma õigusest

kohtusse pöörduda (vt ka otsuse p 9). Arvestades vahekohtu otsuse tühistamise avalduse kohta tehtud

määruse peale kaebeõiguse piiratust (vt otsuse p 8), tagab paremini poolte õigused vahekohtu otsuse

tühistamise avalduse menetluses asja lahendamine ringkonnakohtus kolmeliikmelises

kohtukoosseisus kui maakohtus, kus asja lahendab üks kohtunik.

11. Kuna avaldaja määruskaebus jääb kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata, ei pea kolleegium

vajalikuks käsitleda avaldaja väiteid FIS § 54 lg 4 põhiseaduse vastasuse kohta. Kolleegium märgib

siiski, et ringkonnakohus on avaldaja neid väiteid hinnanud ning asunud seisukohale, et FIS § 54 lg 4

ei ole asja lahendamisel asjassepuutuv säte.

12. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi jätta avaldaja kanda.

13. Määruskaebuselt tasutud kautsjon tuleb avaldajale TsMS § 149 lg 4 kolmanda lause alusel

tagastada.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu