3-1-1-24-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-24-14

Määruse kuupäev

9. mai 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Ott

Järvesaar

Kohtuasi

Kriminaalasi Martin Rudsiti süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de

5 ja 9 ning § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. jaanuari 2014. a määrus

kriminaalasjas nr 1-13-7294

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Martin

Rudsiti

kaitsja

vandeadvokaat

Rein

Kiviloo,

määruskaebus

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli

Lumiste

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

9. aprill 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. jaanuari 2014. a määrus Martin Rudsiti

kriminaalasjas ja saata kriminaalasi Harju Maakohtule uueks arutamiseks teises

kohtukoosseisus.

2. Kaitsja määruskaebus rahuldada.

3. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Kasak & Missik makstava riigi õigusabi tasu suuruseks

Martin Rudsitile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 72 (seitsekümmend kaks)

eurot, sealhulgas käibemaks 12 (kaksteist) eurot, ja jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi

kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 27. novembri 2013. a otsusega tunnistati Martin Rudsit süüdi KarS § 199 lg 2 p-

de 5 ja 9 järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. Samuti karistati teda KarS § 200

lg 2 p-de 4 ja 7 järgi vangistusega 3 aastat 6 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel moodustati liitkaristus

2 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel moodustati liitkaristus 3 aastat 6 kuud vangistust. M.

Rudsitilt mõisteti välja kannatanu OÜ Jemeralda kasuks 1 318 eurot.

2. Maakohtu otsuse vaidlustasid süüdistatav M. Rudsit ja tema kaitsja.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 6. jaanuari 2014. a määrusega tühistati Harju Maakohtu

27. novembri 2013. a otsus ja kriminaalasi saadeti Harju Maakohtule uueks arutamiseks samas

kohtukoosseisus. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust

KrMS § 339 lg 1 p-de 7 ja 8 ning lg 2 tähenduses. Neid rikkumisi saab kõrvaldada asja arutanud

kohtukoosseis, sest suuremas osas puudutavad etteheited kohtuotsuse koostamist.

3.1 KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumine seisnes ringkonnakohtu hinnangul selles, et maakohtu otsus on

karistuse mõistmise osas põhistamata. KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumine aga selles, et tsiviilhagide

lahendamise osas on maakohtu põhjendused ja resolutiivosa vastuolus. Maakohtu otsuse põhiosast

nähtub, et kohus rahuldas nii kannatanu OÜ Jemeralda kui ka I. P. tsiviilhagi. Resolutiivosas on

kohus aga märkinud, et süüdistatavalt tuleb välja mõista vaid OÜ Jemeralda tsiviilhagi.

3.2 Samuti rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses seoses

tunnistaja A. V.-i ülekuulamisega. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et tunnistaja A. V. on

kaastäideviijana süüdi mõistetud samas kuriteos, milles on käesolevas kriminaalasjas esitatud

süüdistus Martin Rudsitile KarS § 200 lg 2 p-de 4, 7 järgi. Maakohus kohaldas tunnistaja A. V.-i

suhtes KrMS § 2871 lg-te 3 ja 4 sätteid, kuid jättis tähelepanuta, et neid sätteid selle tunnistaja suhtes

kohaldada ei ole lubatud. Tõendiallikana on käsitatud tunnistajat, kellele ei ole kohtuistungi

rakendamisel ega ka vahetult enne ütluste andmist selgitatud tema õigusi KrMS § 2871 lg 5

tähenduses (õigust keelduda ütluste andmisest). Nõuetekohaselt rakendamata tunnistaja ütlus ei ole

lubatud tõend, sest selle saamisel on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS §

339 lg 2 tähenduses (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend kriminaalasjas nr 3-1-1-72-07).

3.3 Tulenevalt maakohtu protokollist on kannatanu I. P. ütlused tõendina vastu võetud ja avaldatud

KrMS § 291 lg 1 p 3 alusel. Kriminaalasja materjalides ei sisaldu aga andmeid, millest nähtuks, et

tervishoiutöötaja oleks diagnoosinud sellise terviseseisundi, mille tõttu ei ole kannatanu võimeline

kohtus ütlusi andma. Kriminaalasjas esitatud tõendist ei tulene, et kannatanu ei ole terviseseisundi

tõttu võimeline ütlusi andma. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasema praktika kohaselt ei ole

välistatud olukord, kus kannatanu või tunnistaja pole võimeline kohtuistungil ütlusi andma liigse

emotsionaalse pinge ja sellest lähtuvate võimalike negatiivsete tagajärgede tõttu. Kuid ka sellisel

juhul ei saa tema tervisliku seisundi hindamine olla kohtu või prokuratuuri diskretsiooniotsus, vaid

see tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada näiteks eksperdiarvamuse alusel. Alles siis tuleb kõne alla

kannatanu või tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS § 291 lg 1 p 5 alusel

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-125-06). Seega kannatanu

kohtueelses menetluses antud ütlused avaldati kohtuistungil KrMS § 291 nõudeid rikkudes.

3.4 Kohus rikkus menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses ka tsiviilhagisid puudutavas osas.

Maakohus ei ole kohtu alla andmisel tsiviilhagisid menetlusse võtnud ega ole tsiviilhagide kohta

teinud menetlusse võtmise määrust, mida ringkonnakohus peab KrMS § 339 lg 2 alusel oluliseks

menetlusõiguse rikkumiseks.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tallinna Ringkonnakohtu 6. jaanuari 2014 a. määruse peale esitas määruskaebuse süüdistatava

kaitsja vandeadvokaat Rein Kiviloo, kes taotleb määruse tühistamist osas, milles kriminaalasi saadeti

uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus, ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks teises

kohtukoosseisus. Kaitsja on veendunud, et M. Rudsit ei ole röövimist toime pannud ja tema

hinnangul on ebatõenäoline, et sama kohtukoosseis oma viga tunnistab ja seda seisukohta muudab.

Kohus ei olnud erapooletu, vaid süüdistava hoiakuga.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. KrMS § 341 reguleerib kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Seejuures eristatakse selliseid menetlusõiguse

olulisi rikkumisi, mille puhul on kohustuslik kriminaalasja saatmine uueks arutamiseks teises

kohtukoosseisus. Need rikkumised on nimetatud KrMS § 339 lõike 1 p-des 1-5 ja 9-10. KrMS § 339

lg 1 p-des 6-8 ja 11-12 ning lg-s 2 kirjeldatud menetlusõiguse olulise rikkumise puhul on võimalik

kriminaalasja saatmine nii samale kui ka teisele kohtukoosseisule sõltuvalt rikkumise olemusest.

Nende sätete rakendamisega kaasneb ringkonnakohtu põhjendamiskohustus, s.o apellatsioonikohus

peab selgitama, miks ta saadab kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks samas või teises

kohtukoosseisus. Kui vähemalt üks mitmest rikkumisest ei võimalda kriminaalasja arutamist sama

kohtukoosseisu poolt, tuleb kriminaalasi saata uueks arutamiseks teisele kohtukoosseisule. Lisaks

sätestab KrMS § 341 lg 3, et KrMS § 339 lg 1 p-s 12 ja lg-s 2 nimetatud rikkumiste puhul saadab

ringkonnakohus kriminaalasja uueks arutamiseks vaid juhul, kui rikkumise kõrvaldamine ei ole

apellatsioonimenetluses võimalik. Seda järeldust tuleb samuti põhjendada.

6. Kriminaalasja saatmine samale kohtukoosseisule on igati kohane olukorras, kus kohtulik arutamine

esimese astme kohtus on toimunud kooskõlas menetlusseaduse nõuetega ja menetlusõiguslikud

etteheited puudutavad üksnes kohtulahendi koostamist (KrMS § 339 lg 1 p-des 6-8 nimetatud

rikkumised). Kuna need minetused on seotud vaid kohtulahendi koostamisega, saab nõupidamistoas

kõrvaldada neid sama kohtukoosseis. Samuti on võimalik, et KrMS § 339 lg 1 p-s 12 või lg-s 2

nimetatud rikkumine on olemuslikult selline, mille kõrvaldamine sama kohtukoosseisu poolt on

võimalik ilma isiku õiguste ülemäärase riiveta ja õigusemõistmise huvisid kahjustamata. Saates

kriminaalasja uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus, peab ringkonnakohus muu hulgas määrama,

millises osas kohtumenetlust maakohtus täiendatakse või korratakse.

7. Praeguses kriminaalasjas tuvastas ringkonnakohus, et maakohus on rikkunud oluliselt

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p-de 7 ja 8 ning lg 2 tähenduses. Seejuures leidis

ringkonnakohus, et rikkumisi saab kõrvaldada asja arutanud kohtukoosseis, sest suuremas osas

puudutavad etteheited kohtuotsuse koostamist. Samas käesoleva otsuse punktides 3.2-3.3 kirjeldatud

asjaoludel leidis ringkonnakohus, et maakohus rikkus tõendite uurimist ja kasutamist puudutavaid

reegleid tunnistaja A. V.-i ja kannatanu I. P. osas.

8. Kolleegium märgib, et viimati kirjeldatud rikkumised puudutavad tõendi kasutamise lubatavust,

sellest tulenevalt tõendite hindamist ja kohtu siseveendumuse kujunemist. Nende rikkumiste

kõrvaldamine eeldab, et tunnistaja A. V.-i ülekuulamist rakendatakse nõuetekohaselt, selgitades ja

tagades talle õiguse ütluste andmisest keelduda. Kannatanu I. P. ütluste vastuvõtmiseks peab

maakohus tuvastama, et kannatanu terviseseisund ei võimaldanud tal kohtus ütlusi anda. Tegemist ei

ole formaalsete nõuete täitmisega, vaid olulise põhimõttega, mille kohaselt kohus ei saa tugineda

tõenditele, mille vastuvõtmisel, avaldamisel või uurimisel ei ole järgitud menetluslikke nõudeid.

Samas võib kriminaalasja uuel arutamisel selguda, et vastava tunnistaja või kannatanu ütlustele ei saa

tugineda (näiteks seetõttu, et nõuetekohasel rakendamisel keeldub tunnistaja ütluste andmisest). Sama

kohtukoosseis on vastavaid tunnistaja ja kannatanu ütlusi aga vahetult tajunud ja võib olla sellest ka

mõjutatud, sõltumata sellest, et kohtuotsuse tegemisel ei saa ta neile tugineda. Kriminaalasja

arutamine peab mitte ainult olema, vaid ka näima õiglane ja erapooletu. Seda põhimõtet kahjustab

olukord, kus sama kohtukoosseis peab andma tõendikogumile varasemast erineva hinnangu. Seda

probleemi saab välistada juba eos, saates kriminaalasja uueks arutamiseks teisele kohtukoosseisule.

Sellise võimaluse seadus ka annab. Kriminaalasja uuel arutamisel teises kohtukoosseisus on

varasemal kohtulikul arutamisel toimunut võimalik võtta arvesse KrMS 10. peatüki 4. jaos sätestatud

ulatuses (vt nt KrMS § 2862 lg-d 1 ja 3).

9. Sel

põhjusel

leiab

kriminaalkolleegium,

et

ringkonnakohus

rikkus

oluliselt

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses, saates kriminaalasja uueks arutamiseks

maakohtule samas kohtukoosseisus. Eeltoodust tulenevalt ja tuginedes KrMS § 390 lg-le 1, § 362

p-le 2 ja § 361 lg 1 p-le 7, tühistab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 6. jaanuari 2014. a määruse

M. Rudsiti kriminaalasjas ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises

kohtukoosseisus.

10. M. Rudsiti kaitsja R. Kiviloo on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks

72 euro suuruses summas, sh käibemaks 12 eurot. Taotluse kohaselt on süüdistatavaga kohtumiseks

vanglas kulunud 0,5 tundi ja määruskaebuse koostamiseks samuti 0,5 tundi. Kriminaalkolleegium

leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1, § 21 lg 3 ning § 22 lg

6 ja Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega kinnitatud korra punktide 1, 6 ning 28

alusel rahuldada. KrMS § 186 lg 1 kohaselt jääb see menetluskulu riigi kanda.

Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Lea Kivi