3-1-1-25-14 · Riigikohus

RIIGIKOHS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-25-14

Otsuse kuupäev

9. mai 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Olev Varblase süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 25. novembri 2013. a otsus kriminaalasjas

nr 1-13-3383

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Olev Varblase kaitsja vandeadvokaat Otto Preem, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Milvi Väin

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

9. aprill 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 25. novembri 2013. a otsus kriminaalasjas Olev Varblase süüdistuses KarS § 200 lg

2 p 7 järgi muutmata ja süüdistatava kaitsja kassatsioon rahuldamata.

2. Määrata OÜ-le Valga Advokaadibüroo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks ja riigi õigusabi kulude

hüvitamise ulatuseks Olev Varblasele kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 168 (sada kuuskümmend

kaheksa) eurot, sealhulgas käibemaks 28 (kakskümmend kaheksa) eurot.

3. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Olev Varblaselt Eesti Vabariigi kasuks välja 168 (sada

kuuskümmend kaheksa) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Olev Varblane lõi 13. novembril 2010 Riias korduvalt J. O.-d noaga, tekitades viimasele eluohtlikke vigastusi. Põhja-

Riia Kohtu 27. aprilli 2011. a otsusega karistati O. Varblast Läti kriminaalkoodeksi § 125 lg 1 järgi viie kuu ja neljateist

päevase vangistusega, mis loeti kantuks eelvangistuses viibitud ajaga. Prokuratuuri kaebuse alusel tühistas Riia

Ringkonnakohus 12. detsembri 2011. a otsusega esimese astme kohtu otsuse ja karistas O. Varblast kaheaastase

vangistusega, mida aga ei saadud täitmisele pöörata, kuivõrd süüdistatav oli asunud karistuse kandmisest kõrvale hoiduma.

2. Riigiprokuratuuri avalduse alusel tunnistas Harju Maakohus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 483 lg 1 p 1 alusel

7. märtsi 2013. a määrusega Riia Ringkonnakohtu karistuse täitmise Eestis lubatavaks. Maakohus kvalifitseeris O. Varblase

poolt Riias toime pandud teo karistusseadustiku (KarS) § 118 lg 1 p 1 järgi ja märkis, et ehkki KarS § 118 lg 1 näeb ette

vähemalt nelja-aastase vangistuse, ei ole O. Varblasele võimalik mõista rangemat karistust kui kaks aastat vangistust. KrMS

§ 484 lg 4 sätestab, et välisriigis mõistetud karistust ei ole lubatud raskendada. Kohus karistas süüdistatavat seetõttu KarS §

118 lg 1 p 1 alusel kaheaastase vangistusega, millest arvas KarS § 68 lg 1 alusel maha O. Varblase poolt Lätis

eelvangistuses viibitud viis kuud ja neliteist päeva. Ärakandmisele kuuluvaks karistuseks jäi üks aasta kuus kuud ja

kuusteist päeva vangistust.

3. Tartu Maakohtu 17. septembri 2013. a otsusega tunnistati O. Varblane lühimenetluses süüdi KarS § 200 lg 2 p 7 järgi 1.

veebruaril 2013 Valgas toime pandud grupilises röövimises ja teda karistati vangistusega kolm aastat, mida vähendati KrMS

§ 238 lg 2 alusel kolmandiku võrra ehk kaheaastase vangistuseni. Sellele karistusele liideti 13. novembril 2010 Riias

toimepandud kuriteo eest mõistetud karistus. Tartu Maakohus viitas Riia Ringkonnakohtu 12. detsembri 2011. a otsusele ja

Harju Maakohtu 7. märtsi 2013. a määrusele ning märkis, et kuivõrd O. Varblasel on Riias toime pandud kuriteo eest veel

kandmata aasta ja kuus päeva vangistust, tuleb KarS § 65 lg 2 alusel see karistusaeg röövi eest mõistetud vangistusele liita.

O. Varblase liitkaristuseks on kolm aastat ja kuus päeva vangistust. Sellest karistusest arvati KarS § 68 lg 1 alusel maha O.

Varblase poolt eelvangistuses viibitud üks kuu ja viis päeva. Ärakandmisele kuuluvaks karistuseks jäi kaks aastat üksteist

kuud ja üks päev vangistust. Sama otsusega tunnistati süüdi ka V.L, ent tema osas kassatsioonimenetlust ei toimu.

4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni O. Varblase kaitsja vandeadvokaat Otto Preem, kes palus mõista kaitsealusele

KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuseks kaks aastat vangistust. Kuivõrd Läti kohtulahendi täitmine tunnistati Eestis lubatavaks

pärast 1. veebruari 2013 e pärast Valgas toime pandud röövimist, tuli karistuste liitmisel lähtuda KarS § 65 lg-st 1, mis

lubab lugeda kergema karistuse kaetuks raskemaga. Kohtuotsus, millest KarS § 65 kõneleb, ei ole seega välisriigi

kohtuotsus, vaid Eestis tehtav välisriigi otsuse tunnustamise määrus. Vastasel juhul tekib õiguslik segadus, sest üldjuhul ei

ole välisriigis mõistetud karistused Eesti ametnikele teada. Maakohtu tõlgendus tähendaks praegusel juhul seda, et 29.

septembril 2010, 17. märtsil ja 27. oktoobril 2011 O. Varblasele Eesti kohtute poolt mõistetud karistused on väärad, sest

juba neid karistusi mõistes pidid kohtud arvestama Lätis 13. novembril 2010 toime pandud kuritegu.

5. Tartu Ringkonnakohtu 25. novembri 2013. a otsusega jäeti apellatsioon rahuldamata. Ehkki Riia Ringkonnakohtu otsust

tunnustati Eestis alles 7. märtsil 2013, jõustus see Läti õiguse kohaselt juba enne 1. veebruari 2013. a röövimist. Seega liitis

maakohus karistuse Riias toime pandud kuriteo eest KarS § 65 lg 2 alusel õigesti. 27. oktoobril 2011 O. Varblast

süüdimõistvat otsust tehes aga ei saanud Tartu Maakohus Läti kohtuotsusele tugineda, kuivõrd see otsus jõustus alles pärast

Tartu Maakohtu otsuse tegemist.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Kassatsiooni esitas O. Varblase kaitsja vandeadvokaat O. Preem, kes palub tühistada Tartu Maakohtu 17. septembri ja

Tartu Ringkonnakohtu 25. novembri 2013. a otsuse ning mõista süüdistatavale KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuseks

kaheaastane vangistus. Riias toime pandud kuriteo eest mõistetud karistuse liitmisel ei ole mõõtuandvad Läti kohtuotsused,

vaid nende otsuste tunnustamine Eestis. Vastupidine tõlgendamine oleks problemaatiline õiguskindluse mõttes, sest Eesti

kohtud ei tea tihtipeale, et süüdistatavat on mõnes välisriigis karistatud, ega saa seetõttu välisriigi karistusi arvesse võtta. Ka

tähendaks selline seisukoht, et Lätis mõistetud karistust oleksid Eesti kohtud pidanud arvestama juba siis, kui karistasid O.

Varblast 29. septembril 2010, 17. märtsil ja 27. oktoobril 2011. Seetõttu tuleb lugeda, et Riias toime pandud noalöökide eest

mõisteti O. Varblasele Eesti õiguse tähenduses karistus alles 7. märtsil 2013, mil Harju Maakohus Läti kohtuotsuseid

tunnustas. Seetõttu on KarS § 65 lg 1 mõttes tegemist olukorraga, kus O. Varblane pani röövimise toime juba enne Riias

aset leidnud kuriteo eest mõistetud karistusotsuse kuulutamist. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel tuleks Riias toime pandud

teo eest mõistetud karistus lugeda kaetuks röövimise eest mõistetud kaheaastase vangistusega.

7. Kassatsioonivastuses leiab Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Milvi Väin, et kassatsioon ei anna

kohtuotsuste tühistamiseks alust. Ei saa jätta tähelepanuta, et O. Varblane oli Riias aset leidnud tervisekahjustuse tekitamise

tõttu üle viie kuu Lätis vanglas, mistõttu ei ole mõistetav, kuidas saab alles Harju Maakohtu määrust pidada asjakohaseks

kohtuotsuseks KarS § 65 mõttes. Samuti osutab prokurör sellele, et kaitsja ei näita ära, miks tuleks KarS § 64 lg 1 alusel

lugeda üks karistus teisega kaetuks, aga mitte liita Lätis toime pandud kuriteo eest mõistetud karistust röövimise eest

mõistetud karistusele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. KarS §-s 65 reguleeritakse juhtumeid, kus kohtul on vaja mõista liitkaristus isikule, kellele on varasema kohtuotsusega

juba karistus mõistetud (liitkaristuse hilisem mõistmine). KarS § 65 esimene lõige peab silmas olukordi, kui pärast

süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist tuvastatakse, et süüdimõistetu on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime teise

kuriteo. KarS § 65 teine lõige aga kohaldub juhul, kui süüdimõistetu paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne

karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo. Seadusandja on leidnud, et KarS § 65 lg-s 2 kirjeldatud olukorras olevaid

süüdistatavaid tuleb kohelda karmimalt kui süüdistatavaid, kes vastavad KarS § 65 lg-s 1 toodud kirjeldusele. Asjaolu, et

isik on pannud hoolimata eelmises karistuses avalduvast riigipoolsest hukkamõistust toime uue kuriteo, näitab, et ta pole

teinud karistusest kohaseid järeldusi ja karistus pole täitnud oma eesmärki, mistõttu tuleb liita uus karistus eelmisele täies

mahus. KarS § 65 lg-s 2 viidatakse üksnes KarS § 64 lõigetele 2, 4 ja 5, mitte aga lõigetele 1 ja 3. KarS § 65 lg-s 1

seevastu viidatakse üldiselt KarS §-le 64, mistõttu on sellisel juhul võimalik lugeda ka üks karistus teisega kaetuks (KarS §

64 lg 1). Samuti ei saa ületada kuriteokoosseisu sanktsiooni ülemmäära (KarS § 64 lg 3).

9. KrMS 19. peatüki 5. jagu reguleerib välisriigi kohtuotsuse ja muu asutuse otsuse tunnustamist ja täitmist. See tähendab,

et välisriigi kohtuotsuse kohta hinnangut andev Eesti kohus ei tunnista ise isikut süüdi, vaid üksnes tunnustab

süüditunnistamist välisriigis ning viib karistuse täide. Ka KrMS § 484 kõneleb pelgalt välisriigis mõistetud karistuse

täpsustamisest. KrMS § 484 lg 2 järgi võib Eesti kohtul siin täidetavat karistust kindlaks määrates olla küll vaja kergendada

välisriigis mõistetud karistust, aga see ei väära asjaolu, et karistusõigusliku etteheite tegi isikule karistust mõistes juba

välisriik. Tunnustamismääruse tegemine kujutab endast üksnes tõdemist, et Eesti riik on välisriigi kohtu tehtud etteheitega

päri ja peab seda Eesti õigusruumis kehtivaks. Et hoolimata välisriigi kohtu poolt mõistetud karistusest pani isik toime uue

kuriteo, tähendab, et ta ei teinud karistusest õigeid järeldusi ja talle tuleb mõista liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel.

10. Eeltoodust tulenevalt on kohtud praeguses kriminaalasjas toiminud õigesti, kui nad on suurendanud uue kuriteo eest

mõistetud karistust Lätis mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Valgas pani O. Varblane röövimise toime pärast Põhja-

Riia Kohtu otsust. Süüdistatav jättis sellest otsusest tegemata vajalikud järeldused ja talle on õigesti mõistetud liitkaristus

KarS § 65 lg-st 1 karmimat kohtlemist ette nägeva KarS § 65 lg 2 alusel.

11. Eelöeldut ei lükka ümber ka kassaatori viited O. Varblase varasematele karistustele. O. Varblast karistati 29. septembril

2010 ja 27. oktoobril 2011 (kassaator eksib, märkides, et süüdistatavat karistati ka 17. märtsil 2011 - tegelikult karistati O.

Varblast 17. märtsil 2010 ja selle karistuse oli süüdistatav 29. septembriks 2010 ära kandnud). Nende kahe otsusega

mõistetud karistusi ei saanud Eesti kohtud liita KarS § 65 esimese ega teise lõike järgi Riias aset leidnud kuriteo eest

mõistetud karistusele enne 7. märtsi 2013. a e enne Läti kohtuotsuste tunnustamist. Selleks momendiks oli O. Varblane aga

nii 29. septembri 2010. a kui ka 27. oktoobri 2011. a otsusega mõistetud karistused ära kandnud, mistõttu nende liitmine

Lätis mõistetud karistusele ei olnud enam võimalik.

12. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 25.

novembri 2013. a otsuse muutmata ja O. Varblase kaitsja kassatsiooni rahuldamata.

13. Väljaspool praeguse kohtuasja piire selgitab kolleegium, et Harju Maakohtu 7. märtsi 2013. a tunnustamismäärus ei

vasta kriminaalmenetluse seadustikus sedalaadi määrustele ette nähtud nõuetele. Nagu juba eelöeldust nähtub, ei mõista

määrust tegev kohus karistust, vaid määrab KrMS § 484 lg 1 esimese lause kohaselt kindlaks Eestis täidetava karistuse.

KrMS § 484 lg 1 teise lause kohaselt tuleb karistust kindlaks määrates küll võrrelda välisriigis mõistetud karistust Eesti

karistusseadustikus sama teo eest ettenähtud karistusega, aga see ei tähenda, et tunnustamismäärust tegev Eesti kohus isikut

karistab, kuna karistuse on juba mõistnud välisriigi kohus. Samuti ei olnud maakohtul alust Lätis toime pandud teo

ümberkvalifitseerimiseks Eesti karistusseadustiku järgi.

14. O. Varblase kaitsja esitas Riigikohtule taotluse määrata O. Varblasele kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest

OÜ-le Valga Advokaadibüroo tasu 168 eurot (sh käibemaks 28 eurot). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu

lahendi ja kohtupraktikaga tutvumiseks ning kassatsiooni koostamiseks kokku 3,5 tundi. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus

on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15.

detsembri 2009. a otsuse (1. septembril 2013. a jõustunud redaktsioonis) punktidest 2, 3 ja 16 juhindudes rahuldada. Kuna

kolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 186 lg 2 alusel O.

Varblaselt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista.

Jüri Ilvest, Hannes Kiris, Lea Kivi