3-2-1-33-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-33-14

Määruse kuupäev

Tartu, 7. mai 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Villu Kõve ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Narva linna avaldus I. B kinnisesse asutusse paigutamise

tähtaja pikendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 18. novembri 2013. a määrus

tsiviilasjas nr 2-10-25588

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I. B määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Narva linn

Puudutatud isik I. B, esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa

Asja läbivaatamise kuupäev

14. aprill 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-25588 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Määrata OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo riigieelarvest makstavaks tasuks I. B-le

Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 72 (seitsekümmend kaks) eurot (sh käibemaks).

4. Saata määrus p 3 osas täitmiseks Eesti Advokatuurile ning teadmiseks OÜ-le Anti Aasmaa

Advokaadibüroo.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Narva linn (avaldaja) esitas 29. augustil 2013 Viru Maakohtule avalduse, milles palus pikendada

ühe aasta võrra I. B (puudutatud isik) kinnisesse asutusse tugevdatud järelevalvega hooldusteenusele

paigutamise tähtaega.

Avalduse kohaselt viibib puudutatud isik Viru Maakohtu määruse alusel 17. septembrini 2013

tugevdatud järelevalvega hooldusteenusel AS-i HOOLEKANDETEENUSED hallatavas

erihoolekandeasutuses Valkla Kodu (hooldekodu). Puudutatud isik vajab ööpäevaringse tugevdatud

järelevalvega hooldusteenust ka pärast määratud tähtaja möödumist, sest raske psüühikahäire tõttu ei

suuda ta kestvalt oma käitumisest aru saada ega seda juhtida. Kuna puudutatud isikul ei ole

haiguskriitikat ning ta ei mõista ravimite tarvitamise vajalikkust, jätaks puudutatud isik tugevdatud

järelevalveta ravimid võtmata ning võiks omavoliliselt hooldekodust lahkuda ja olla ohtlik.

2. Puudutatud isikule määratud eestkostja toetas avaldust.

Tema arvates on puudutatud isiku käitumine ettearvamatu ja ebaadekvaatne. Eestkostja ei suuda

ööpäevaringse erihooldusteenuseta talle vajalikku järelevalvet tagada ega teda juhendada.

3. Maakohtu määratud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi järgi leiti, et puudutatud isikul on mõõdukas

vaimne alaareng käitumishäirega F71.1, tema paranemist ei ole ette näha. Ekspert leidis, et

agressiivsuse puudumise tõttu võiks puudutatud isiku paigutada ööpäevaringsele erihooldusteenusele

üheks aastaks, vastasel juhul võib ta olla ohtlik endale ja ümbritsevatele.

4. Puudutatud isikule kohtumenetluses määratud esindaja vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle

rahuldamata.

Esindaja arvates on puudutatud isikul küll raske psüühikahäire, kuid muud sotsiaalhoolekande

seaduse (SHS) § 19 lg-s 1 sätestatud kinnisesse asutusse paigutamise eeldused ei ole täidetud, sh saab

talle kohaldada muid meetmeid. Puudutatud isik ei ole viimase aasta jooksul andnud oma

käitumisega alust arvata, et ta on endale või teistele ohtlik. Asjaolu, et puudutatud isik ei suuda ise

oma elu korraldada ja tal puuduvad sotsiaalsed oskused, ei tähenda, et ta oleks endale või teistele

ohtlik. Viimase aasta jooksul ei ole puudutatud isik üritanud hooldekodust põgeneda. Ta tunnistab, et

ei tule iseseisva eluga toime ja peab elama hooldekodus, kuid soovib elada kodule lähemal asuvas

Sillamäe hooldekodus. Puudutatud isik on valmis võtma hooldekodus elades ravimeid. Seega on

põhjendatud puudutatud isiku paigutamine tavarežiimiga hooldekodusse.

5. Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel, et võtab ravimeid ja tunneb end normaalselt, kuid ei soovi

sellesse hooldekodusse kauemaks jääda, vaid tahab tagasi Sillamäele, et olla lähemal vennale ja õele.

6. Viru Maakohus rahuldas 17. septembri 2013. a määrusega avalduse ja pikendas aasta võrra

puudutatud isiku hooldekodusse paigutamise tähtaega koos vabaduse võtmise ja haiglaravi

kohaldamisega, st kuni 16. septembrini 2014 või kuni puudutatud isiku ohtlikkuse äralangemiseni.

Maakohus määras, et määrus on täidetav alates määruse puudutatud isikule teatavakstegemisest, kuid

mitte hiljem kui määruse jõustumisest. Maakohus jättis menetluskulud Eesti Vabariigi kanda ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Määruse põhjenduste järgi ei võimalda puudutatud isiku psüühiline seisund tal kestvalt aru saada oma

tegude tähendusest ja neid juhtida. Puudutatud isik võib olla ohtlik endale ja ümbritsevatele.

Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit, vajab ta jätkuvalt viibimist ööpäevaringses

tugevdatud järelevalvega hooldekodus. Kuna puudutatud isik ei saa ravi vajadusest aru ning ravi

katkestamisel võib ta ohustada iseennast ja teisi inimesi, ei saa kasutada tema suhtes muid abinõusid.

7. Puudutatud isik palus määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja jätta avalduse rahuldamata.

Avaldaja ja eestkostja vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tartu Ringkonnakohus jättis 18. novembri 2013. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus jättis menetluskulud riigi kanda.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on eksperdi arvamusega tõendatud, et puudutatud

isikul esineb mõõdukas vaimne alaareng käitumishäirega F71.1. Haiglaravita jätmise korral ohustab

puudutatud isik vaimuhaiguse tõttu enda ja teiste elu, tervist ning julgeolekut. Puudutatud isik ei

suuda kestvalt aru saada oma tegude tähendusest ega neid juhtida. Eksperdi arvates võib puudutatud

isik erihooldekodusse ööpäevaringsele hooldamisele paigutamata jätmise korral olla ohtlik endale ja

ümbritsevale. Hooldekodu vanemtegevusjuhendaja seisukohast nähtub, et puudutatud isiku käitumine

ja rohtude võtmine on kinnises asutuses kontrolli all ning kliendile võiks anda võimaluse elada

avatud teenusel tingimusel, et ta ei lahku omavoliliselt hooldekodust ega tarvita alkoholi. Psühhiaater

Helen Kirberi arvamuse kohaselt ei ole puudutatud isikul viimasel ajal rahutust esinenud, kuid tema

igapäevaeluga toimetuleku oskused on vähesed ja ta ei tule toime iseseisva eluga, kuna vajab

igakülgset juhendamist, kõrvalabi ja järelevalvet. Psühhiaatri arvamuse kohaselt vajab puudutatud

isik viibimist keskkonnas, kus ei ole võimalik tarvitada alkoholi, on tagatud adekvaatne kõrvalabi ja

regulaarne ravi. Sotsiaalkindlustusameti esitatud puudutatud isiku rehabilitatsiooniplaani järgi esineb

puudutatud isikul kergesti ärritumist, vihastamist või solvumist. Samuti on tal tõsine sõltuvus

alkoholist ja/või narkootilistest ainetest koos kontrolli kaotamisega käitumise üle. Eestkostja avaldas

kohtuistungil, et puudutatud isik on väga kaval, tal on seksuaalne huvi laste ja loomade vastu.

Seega on puudutatud isik ohtlik endale ja teistele. Asja materjalide põhjal on alust arvata, et

puudutatud isiku rahumeelne käitumine ja regulaarne ravimite võtmine on tingitud sellest, et ta viibib

kontrollitud keskkonnas, kus talle on tagatud igapäevane järelevalve ja toetamine. Puudutatud isiku

ohtlikkust endale ja teistele kinnitab see, et tal on tõsine alkoholisõltuvus koos kontrolli kaotamisega

käitumise üle. Oma seksuaalsete huvide tõttu võib puudutatud isik ohustada teiste isikute elu ja

julgeolekut.

Muude abinõude kasutamine ei ole võimalik. Eksperdi arvamuse kohaselt vajab puudutatud isik

ööpäevaringset erihooldusteenust. Arvestades esitatud tõendeid, ei ole puudutatud isikule muude

sotsiaalteenuste osutamine praegu piisav, sest nendega ei oleks tagatud pidev järelevalve ja tugi.

Väljaspool kontrollitud keskkonda ei ole puudutatud isiku üle pidevat järelevalvet ning tal avaneb

võimalus hooldekodust lahkuda ja kuritarvitada alkoholi. Samuti võib puudutatud isikul tulla esile

seksuaalne huvi laste ja loomade vastu. Kuna puudutatud isik ei ole võimeline oma psüühilise

seisundi tõttu ise enda elu piisaval määral korraldama, on tema toimetulek vaba režiimiga

hooldekodus raskendatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Puudutatud isik palub määruskaebuses maa- ja ringkonnakohtu määrused tühistada ning jätta

avalduse rahuldamata.

Määruskaebuse järgi nähtub tõenditest, et puudutatud isik ei ole viimase aasta jooksul olnud endale

ega teistele ohtlik. Lubamatu on tugineda aastatetagustele sündmustele ja tõenditele,

sh ringkonnakohtu kogutud rehabilitatsiooniplaanile, mis viitavad isiku ohtlikkusele minevikus.

Asjaolu, et puudutatud isik ei suuda ise oma elu korraldada, ei tähenda, et ta oleks ohtlik endale või

teistele või et seda ohtu ei saaks kõrvaldada muude meetmetega kui kinnisesse asutusse paigutamine.

Põhjendatud ei ole pikendada puudutatud isiku kinnises asutuses viibimise tähtaega, sest puudutatud

isikule saab kohaldada vähem piiravaid meetmeid. Puudutatud isik on nõus elama nt Sillamäe

hooldekodus ja tarvitama ravimeid, kuid ei soovi jääda kinnise režiimiga hooldekodusse, kus ta

praegu viibib. Ringkonnakohus võttis üllatuslikult asja materjalide juurde puudutatud isiku

rehabilitatsiooniplaani ega andnud võimalust selle kohta seisukohta väljendada.

Rehabilitatsiooniplaanist ei nähtu, millal see koostati. Ringkonnakohus ei analüüsinud võimalust

peatada isiku kinnises asutuses viibimine.

10. Avaldaja ei vastanud määruskaebusele advokaadi ega seadusliku esindaja vahendusel, nagu

tuleneb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 218 lg 3 teisest lausest.

Puudutatud isikule määratud eestkostja ei ole kaebuse kohta seisukohta avaldanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel osaliselt

rahuldada, ringkonnakohtu määrus tühistada ja asi saata samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

12. Kolleegium käsitleb esmalt sotsiaalhoolekande seaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku

asjassepuutuvaid sätteid ja senist kohtupraktikat kinnisesse asutusse paigutamise kohta (I), seejärel

lahendab määruskaebuse (II) ja lõpetuseks teeb menetluslikud otsustused (III).

I

13. Riigikohus on rõhutanud, et isikuvabadust saab piirata üksnes ranges kooskõlas seadusega,

lähtudes põhiseaduses ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ettenähtud

põhimõtetest, seejuures tuleb isikult vabaduse võtmise aluseid seaduses mõista pigem kitsendavalt

(vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 34).

Kuna seaduses on sätestatud sarnased alused isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks nii

sotsiaalhoolekande seaduse kui ka psühhiaatrilise abi seaduse alusel, saab mõlemal juhul lähtuda ka

teise juhtumi kohta kujunenud kohtupraktikast (vt ülalviidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13,

p 36).

14. Isiku nõusolekuta hoolekandeasutusse (kui kinnisse asutusse) ööpäevaringset erihooldusteenust

saama paigutamise alused on ette nähtud SHS § 19 lg-s 1. Selle sätte kohaselt paigutatakse isik

hoolekandeasutusse tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta kolme tingimuse üheaegsel

esinemisel:

● isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda

juhtida (SHS § 19 lg 1 p 1);

● hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamata jätmise korral on ta

endale või teistele ohtlik (SHS § 19 lg 1 p 2);

● varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abinõude kasutamine

ei ole võimalik (SHS § 19 lg 1 p 3).

Kohus peab isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks või SHS § 19 lg-st 5 tulenevalt paigutamise

pikendamiseks tuvastama kõik nimetatud asjaolud. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja

pikendamisele kohaldatakse TsMS § 5391 lg 1 esimese lause järgi kinnisesse asutusse paigutamise

kohta sätestatut.

15. Isikut ei saa paigutada kinnisesse asutusse ega tema sinna paigutamise tähtaega pikendada üksnes

põhjendusel, et isik on psüühiliselt haige ja vajab ravi, ei tuleks iseseisvalt elu korraldamisega toime

ega tarvitaks iseseisvalt ravimeid, mis muudaks tema psüühika ebastabiilseks (vt Riigikohtu

30. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 14). Neid asjaolusid ei saa kolleegiumi arvates

pidada piisavaks, et lugeda isik ohtlikuks iseendale või teistele.

Isiku ohtlikkus tuleb konkreetseid asjaolusid arvestades tuvastada. Eelkõige saab isiku ohtlikkus

väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale

või suitsiidile. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud

standardite kohaselt ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava

omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus

lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel

kui tõenäoline (vt ülalviidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 14; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

155-13, p 39.2).

16. Isiku kinnises asutuses viibimise perioodiline kontroll ja seal viibimise pikendamise otsustamine

kaotaks mõtte, kui iga kord võetaks arvesse üksnes kaugemas minevikus toimunud samu sündmusi

ega hinnataks vahepeal toimunud arenguid ja isiku enda suhtumise võimalikku muutumist.

Analüüsida tuleb ka eelmise kohtulahendi järel toimunut (vt ülalmärgitud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

44-13, p 16).

17. Eeltoodut arvestades on kolleegiumi arvates põhjendamatu praktikas levinud arusaam, et

psüühiliselt haigete inimeste kontrolli all hoidmise ainsaks meetmeks on nende paigutamine

kinnisesse asutusse, jätmata neile võimalust sealt vabaneda. Kolleegium juhib tähelepanu, et

SHS § 19 lg 1 p-st 3 tuleneb, et seaduse järgi on siiski tegemist ultima ratio vahendiga.

Muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust

endast tulenevate põhjuste tõttu ning piisavad ei ole muud meetmed, nt rehabilitatsiooniteenus

(vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 15). Lisaks on TsMS §-s 540 ette nähtud võimalus

peatada isiku kinnisesse asutusse paigutamine, võimaldamaks tal tõestada, et ta suudab ettenähtud

režiimi järgida ning olla endale ja teistele ohutu. Kohus võib TsMS § 540 lg 1 teise lause järgi seada

isikule selleks kohustusi, mh ette näha perioodilise ambulatoorse kontrolli või ravimite tarbimise

kohustuse.

II

18. Puudutatud isik oli kehtiva kohtulahendi alusel paigutatud tugevdatud järelevalvega

erihooldusteenusele 17. septembrini 2013. Vaidlustatud ei ole, et puudutatud isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, st tema kinnisesse

asutusse paigutamise esmane eeldus SHS § 19 lg 1 p 1 mõttes on kindlaks tehtud.

Küll ei ole kohtud kolleegiumi arvates nõuetekohaselt tuvastanud, et hoolekandeasutusse

ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamata jätmise korral on puudutatud isik endale või teistele

ohtlik (SHS § 19 lg 1 p 2), ega ka seda, et isikule ei ole võimalik kinnises asutuses hoidmise asemel

kohaldada muid, s.o vähem piiravaid abinõusid (SHS § 19 lg 1 p 3) (vt ka ülal määruse p 14).

19. Praeguses asjas on kohtud põhjendanud puudutatud isiku kinnises asutuses hoidmise jätkuvat

vajadust eelkõige sellega, et puudutatud isik võib kontrollimata keskkonnas jätta ravimid võtmata,

tarvitada alkoholi ja lahkuda hooldekodust, mille tagajärjel võib ta kujutada ohtu endale ja teistele.

Ohtlikkust teistele põhjendas ringkonnakohus ka puudutatud isiku väidetava seksuaalse huviga laste

ja loomade vastu.

Kolleegiumi arvates ei ole kohtud nõuetekohaselt puudutatud isiku ohtlikkust tuvastanud ega

põhjendanud (vt käesoleva määruse p 15). Ringkonnakohus ei ole täpsustanud, milles puudutatud

isiku väidetav seksuaalne huvi väljendub ja mil viisil võib see ohtu kujutada, samuti ei ole selle

põhjendusena viidatud varem toimunud sündmustele ega muudele tõenditele peale eestkostja

arvamuse, mida ta kohtuistungil pikemalt põhjendamata avaldas. Viited pidanuks olema konkreetsed

ja seostatud faktidega, mis annavad alust arvata, et isik võib olla lähitulevikus ohtlik. Lisaks ei ole ka

avaldaja avalduses nimetatud asjaoludele viidanud.

Ringkonnakohus ei toonud välja ühtki sündmust, mille alusel ta järeldab puudutatud isiku ohtlikkust.

Sellest hoolimata asus ringkonnakohus seisukohale, et kontrollitud keskkonna puudumise korral ei

tarvitaks puudutatud isik ravimeid ja muutuks ohtlikuks. Ringkonnakohus ei ole oma sellist järeldust

kuidagi põhjendanud. Seejuures ei ole võimalik ringkonnakohtu määrusest aru saada, kas ravimite

võtmata jätmise ja alkoholi pruukimisega kaasneks eelkõige oht puudutatud isikule endale või teistele

ja milles see väljenduks.

20. Kolleegiumi arvates on rehabilitatsiooniplaani kasutamine ringkonnakohtu omal algatusel

kogutud tõendina hagita menetluses uurimisprintsiibist lähtudes TsMS § 5 lg 3 esimese lause ja

TsMS § 477 lg 7 teise lause järgi iseenesest lubatav. Samas jättis ringkonnakohus selle

põhjendamatult enne määruskaebuse lahendamist puudutatud isiku esindajale edastamata ega taganud

talle võimalust selle kohta seisukohta avaldada. Uurimisprintsiip ei tähenda seda, et kogutud tõendit

ei tule menetlusosalisele teatavaks teha ega jätta menetlusosalisele tagamata võimalust esitada tõendi

kohta seisukoht. Kohtu selline kohustus tuleneb TsMS § 351 lg-st 2, mis kohaldub kolleegiumi

arvates ka juhul, kui kohtuistungit ei korraldata.

Kuigi rehabilitatsiooniplaani saab asjas tõendina hinnata, tuleb seda tehes arvestada, et

rehabilitatsiooniplaani eesmärk ei ole SHS § 1112 lg 1 järgi põhjendada isiku ohtlikkust ega tema

kinnisesse asutusse paigutamist. Lisaks ei ole ringkonnakohus tuvastanud, millal

rehabilitatsiooniplaan koostati ja selles sisalduvad hinnangud puudutatud isiku kohta anti.

21. Kohtud ei ole nõuetekohaselt põhjendanud ka seda, miks ei ole puudutatud isiku ohtlikkust

võimalik vältida muul viisil kui hoolekandeasutuses ööpäevaringse tugevdatud järelevalvega

erihooldusteenusega ning miks ei saa puudutatud isiku suhtes kasutada muid abinõusid,

sh tavarežiimiga ööpäevaringset erihooldusteenust.

Ringkonnakohtu määruses viidatud tõendite järgi vajab puudutatud isik küll kõrvalabi ja järelevalvet,

kuid jääb arusaamatuks, mille alusel on ringkonnakohus järeldanud, et puudutatud isiku suhtes tuleb

kohaldada just kinnise režiimiga hooldusteenust ja talle ei või kasvõi prooviks võimaldada vabamat

režiimi. Ringkonnakohtu määruse põhjendustest tulenevalt ei oleks ühegi isiku puhul, kes vastab

SHS § 19 lg 1 p-de 1 ja 2 tingimustele, st kellel on raske psüühikahäire ja kes võib olla ohtlik,

võimalust jätta isik kinnisesse asutusse paigutamata. Selliselt muutuks aga kolleegiumi arvates

SHS § 19 lg 1 p 3 sisutühjaks (vt käesoleva määruse p 17).

22. Maakohtu määruse resolutsioonis otsustati puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamine koos

haiglaravi kohaldamisega. Samas ei ole maakohtu määruse resolutsioonis märgitud ega ka

põhjendavas osas põhjendatud, millist ravi võib puudutatud isikule kohaldada ja millist ravi ta vajab.

Kuigi kohus otsustab TsMS § 533 lg 1 p 1 järgi nii isiku kinnisesse asutusse paigutamise kui ka

tahtevastase ravi kohaldamise üle, tuleb kinnisesse asutusse paigutamise määruses tahtevastase ravi

kohaldamist TsMS § 538 lg 1 p 2 järgi kirjeldada selliselt, et on selgelt arusaadav, kas ja millisel viisil

võib isikule kohtumääruse alusel tahtevastaselt ravimeid manustada (vt ka ülalviidatud määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p-d 55–57).

Lisaks juhib kolleegium tähelepanu, et avaldaja ei ole avalduses puudutatud isikule ravi kohaldamist

taotlenud.

23. Samuti ei ole maakohtu resolutsioon täpne ega täidetav osas, mis seob puudutatud isiku

kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja alternatiivselt tema ohtlikkuse äralangemisega, kui see peaks

toimuma enne 16. septembrit 2014. TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi koostoimes TsMS § 463 lg-ga 2

peab kohtumääruse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav. Praegusel juhul see nii ei ole.

24. Ülalmärgitud põhjendusi arvestades tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja saata asi

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus ülalmärgitut

arvestades hindama, kas esinevad SHS § 19 lg-s 1 sätestatud eeldused, s.o kas puudutatud isik on

endale või teistele ohtlik ning vajab seetõttu jätkuvalt kinnises asutuses hoidmist taotletud viisil ning

kas puudutatud isikul on võimalik saada muid sotsiaalteenuseid, mis välistaks tema tugevdatud

järelevalvega hooldekodus hoidmise tähtaja pikendamise.

Kolleegium ei saa rahuldada puudutatud isiku taotlust jätta tema kinnisesse asutusse paigutamise

pikendamise avaldus rahuldamata, sest asjas on vaja tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid, mida

kolleegium TsMS § 688 lg-te 3–5 järgi koostoimes TsMS §-ga 695 ei saa teha.

25. Kolleegium märgib, et puudutatud isiku tahtevastase kinnisesse asutusse paigutamise tähtaeg

möödus 17. septembril 2013. Kuna maakohus tunnistas määruse täidetavaks alates määruse

puudutatud isikule teatavakstegemisest, viibib puudutatud isik kinnises asutuses siiski õiguslikul

alusel. Kui kohtulahend tühistatakse, kaotab puudutatud isiku kinnises asutuses viibimine

tagasiulatuvalt õigusliku aluse ja puudutatud isikul võib olla õigus saada hüvitist alusetu vabaduse

võtmise eest (vrd ülalmärgitud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 58).

III

26. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu

otsustada.

Kolleegium märgib, et TsMS § 172 lg 3 esimese lause järgi kannab isiku kinnisesse asutusse

paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud riik, kui kohus ei jäta neid täielikult või osaliselt isiku

enda või tema eestkostja kanda, kuna see on kohtu arvates õiglane ja isik suudab kulusid eeldatavasti

kanda. Menetlusosaliste kohtuvälised kulud võib TsMS § 172 lg 8 järgi jätta riigi kanda üksnes juhul,

kui kohtuväliste kulude kandmiseks anti isikule menetlusabi.

27. Kolleegium leiab, et puudutatud isiku esindaja avaldus määrata riigi õigusabi tasu suuruseks

72 eurot (sh käibemaks) tuleb rahuldada kooskõlas TsMS § 219 lg-ga 6 ning riigi õigusabi seaduse

(RÕS) §-dega 22 ja 23. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi OÜ-le Anti Aasmaa

Advokaadibüroo välja Eesti Advokatuur.

Lea Laarmaa, Villu Kõve, Tambet Tampuu