3-2-1-25-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-25-14

Määruse kuupäev

Tartu, 7. mai 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Margus Reinoja ja Katarina Reinoja hagi Mihkel Tuule

vastu 1576 euro 11 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas

nr 2-12-42549

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Mihkel Tuule määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hagejad Margus Reinoja ja Katarina Reinoja

Kostja Mihkel Tuul, esindaja vandeadvokaat Martin Männik

Asja läbivaatamise kuupäev

7. aprill 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-12-42549 ja

saata asi samale ringkonnakohtule Mihkel Tuule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise

otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada Mihkel Tuule määruskaebuselt tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot OÜ-

le SOKLIMEISTRID (konto nr 10220119691015).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Margus Reinoja (hageja I) ja Katarina Reinoja (hageja II) esitasid 22. oktoobril 2012 Tartu

Maakohtule Mihkel Tuule (kostja) vastu hagi, milles palusid mõista kostjalt hagejate kasuks välja

1576 eurot 11 senti.

Hagi kohaselt raius kostja 2008. a märtsis hagejate kinnisasjalt hagejate loata puid. Sellega kaotasid

hagejad raiutud metsamaterjali omandi, mistõttu tekkis neil kahju 1576 eurot 11 senti, mis seisneb

raiutud puidu väärtuses.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et hagejate nõue on

aegunud. Isegi kui hagi ei oleks aegunud, ei oleks hagi põhjendatud. Kostja ei tekitanud hagejatele

kahju sellega, et raius nende kinnisasjalt metsa. Ka mahavõetud mets vallasasjana oli hagejate

omandis. Kostja pakkus hagejatele raiutud metsamaterjali, kuid hagejad keeldusid selle

vastuvõtmisest. Sellega tekitasid hagejad endale ise kahju. Kui hagejad oleksid kostja pakkumise

vastu võtnud, oleksid nad saanud metsamaterjali maha müüa ning neil ei oleks kahju tekkinud. Vale

on ka hagis toodud metsamaterjali kogus ja selle hind. Raiutud puud olid väheväärtuslikud.

3. Tartu Maakohus rahuldas 31. juuli 2013. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hagejate kasuks välja

1576 eurot 11 senti.

Maakohus täiendas oma otsust 9. septembril 2013 kirjeldava ja põhjendava osaga. Maakohus leidis,

et hagi ei ole aegunud. Hageja I esitas 8. juulil 2008 Konguta valla konstaablile avalduse, milles

väljendas selget soovi, et kostja hüvitaks talle omavoliliselt tehtud metsaraiega tekitatud kahju.

Avalduse esitamisega konstaablile, milles nimetati kostjat kui isikut, kellelt hageja I nõuab kahju

hüvitamist, tuleb lugeda kostja suhtes hagi aegumine peatunuks alates 8. juulist 2008. Aegumine

hakkas uuesti kulgema ajast, mil jõustus kriminaalmenetluse lõpetamise määrus.

Maakohus leidis, et hageja nõue on põhjendatud. Kostja tegevuse ja hagejatele kahju tekkimise vahel

on põhjuslik seos. Hagejatele ei oleks kahju tekkinud, kui kostja ei oleks hagejate kinnisasjalt metsa

raiunud. Kasvav mets on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lg 1 järgi kinnisasja oluline osa

ja kuulub TsÜS § 53 lg 2 esimese lause järgi kinnisasja omanikule. Mahavõetud mets on TsÜS § 50

lg 2 järgi vallasasi. Hagejad on metsamaterjali omandi kaotanud ning seega saavad nad nõuda kostjalt

mahavõetud metsa kui vallasasja võõrandamisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 132 lg-te 1 ja 2

alusel, st metsamaterjali taassoetamise väärtuse hüvitamist.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja raius metsa hagejate kinnisasjal. Samuti selle üle, et raie toimus

hagejate teadmata ning loata, mistõttu tekitati hagejatele varalist kahju kokku 1576 eurot 11 senti.

Varalise kahju suurus on saadud järgmiselt: kuna RMK on ainuke organisatsioon, mis määrab puidu

hinna aritmeetilise kaalutud keskmise alusel (st arvestatakse keskmise hinna määramisel ka müüdud

puidu kogust), siis võeti aluseks RMK keskmine tihumeetri hind 2008. a-l, mis oli 699 krooni

(44 eurot 67 senti). 44 eurot 67 senti * 35,28 tm = 1576 eurot 11 senti. Ei ole alust kahelda

kahjuhüvitise suuruses. Kostja väide, et hagejad pole kahju saanud, on tõendamata. Ka ei ole kostja

välja toonud teistsugust kahju arvutamise metoodikat ning ta pole ka juba kriminaalmenetluse käigus

vaidlustanud kahju suuruse arvutusmetoodikat.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja saata asi

maakohtule uueks läbivaatamiseks või teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus keeldus 22. oktoobri 2013. a määrusega kostja apellatsioonkaebust

menetlemast tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 21 järgi. Tegemist on lihtmenetluse

asjaga TsMS § 405 mõttes. Maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning ei esine aluseid,

mille põhjal tuleks asuda seisukohale, nagu oleks maakohus selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaal-

või menetlusõiguse normi või selgelt valesti tõendeid hinnanud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub selle tühistada ja saata

asi ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

Kostja leiab, et ringkonnakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta apellatsioonkaebuse väited selle

kohta, et maakohus jättis kostja esitatud tõendid hindamata. Nimelt on maakohus oma otsuse

põhjendavas osas märkinud, et kostja ei ole enda väiteid tõendanud. Samas oli kostja esitanud

maakohtus tõendina kriminaalmenetluses üle kuulatud isikute ütlused ning maakohus oli seda asjaolu

ka otsuse kirjeldavas osas kajastanud. Maakohus on jätnud need tõendid aga hindamata. Samas on

maakohtu otsus vastuoluline ning olulises osas põhjendamata.

7. Hagejad vaidlevad määruskaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel

tühistada ning asi tuleb saata ringkonnakohtule kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise

otsustamiseks.

9. Kolleegiumi arvates keeldus ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 järgi alusetult kostja

apellatsioonkaebust menetlemast.

Kostja määruskaebuse väide, et maakohus jättis osa kostja esitatud tõendeid hindamata, on

põhjendatud. Kostja väitis maakohtus, et ta pakkus hagejatele metsamaterjali. Ta esitas selle väite

tõendamiseks kriminaalmenetluse isikute ülekuulamise protokollid (kohtutoimiku I kd, tl 100–106).

Tegemist on dokumentaalsete tõenditega TsMS § 272 mõttes. Maakohus ei võtnud oma otsuses nende

tõendite kohta seisukohta ning rikkus sellega TsMS § 442 lg-s 8 sätestatut. See menetlusnormi

rikkumine on oluline, sest nende dokumentaalsete tõendite hindamata jätmine võis kaasa tuua vale

kohtulahendi.

10. Hagejad nõuavad kahjuhüvitisena raiutud metsamaterjali väärtuse hüvitamist. Riigikohus on

15. juunil 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11 tehtud otsuse p-s 21 leidnud, et kasvava metsa

mahavõtmisega on kinnisasja eelduslikult kahjustatud, mistõttu hõlmab kahjuhüvitis sel juhul

VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi eelkõige kinnisasja parandamise mõistlikud kulud ja võimaliku

väärtuse vähenemise (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-08, p-d 15

ja 16). Seega tuleb metsa õigusvastase raiumise korral hüvitada kinnisasja omanikule metsa

taastamise (eelkõige puude istutamise) kulud ja maksta lisaks hüvitis kinnisasja väärtuse (turuhinna)

vähenemise eest, sest ainuüksi uute puude istutamisega ei tagata vähemalt üldjuhul kinnisasja

väärtuse taastamist. Välistatud ei ole ka kahju hüvitamine ainuüksi kinnisasja väärtuse vähenemise

hüvitamise kaudu (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-08, p 17).

Juhul kui kinnisasja omanik on teise isiku ebaseaduslikult raiutud metsamaterjali omandi kaotanud

või ei saa metsamaterjali muul põhjusel välja nõuda, saab ta õigusrikkujalt nõuda metsamaterjali kui

vallasasja võõrandamisega tekitatud kahju hüvitamist, nõudes VÕS § 132 lg 1 alusel metsamaterjali

taassoetamise hariliku väärtuse või sama paragrahvi teise lõike järgi metsamaterjali väärtuse

hüvitamist (vt ka Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 12). Kolleegium

selgitab, et lisaks on kinnisasja omanikul võimalik nõuda metsamaterjali kui vallasasja kahjustamise

eest vastutavalt isikult metsamaterjali väärtuse hüvitamist VÕS § 132 lg-te 1 ja 2 järgi juhul, kui

metsamaterjal on selle isiku tegevuse tõttu hävinud või kaotsi läinud.

VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi on metsaomanikul õigus nõuda ka kahjuhüvitist metsamaterjali

väärtuse vähenemise eest juhul, kui metsamaterjal on teise isiku tegevuse tõttu saanud kahjustada ja

see isik vastutab kahju tekitamise eest.

11. Kasvav mets on TsÜS § 54 lg 1 järgi kinnisasja oluline osa ja kuulub TsÜS § 53 lg 2 esimese

lause järgi kinnisasja omanikule. Raiutud metsamaterjal on TsÜS § 50 lg 2 järgi vallasasi. Raiutud

metsamaterjal on kinnisasjast saadav vili TsÜS § 62 lg 2 mõttes, mille omanikuks saab kinnisasja

omanik asjaõigusseaduse (AÕS) § 115 lg 1 järgi vilja kinnisasjast eraldumisel (vt Riigikohtu

15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 16). Seega on õige kostja seisukoht, et ainuüksi

metsa raiumisega hagejad metsamaterjali omandit ei kaotanud.

12. Kolleegium selgitab, et juhul, kui vallasasi on teise isiku ebaseaduslikus valduses alles ja

kahjustamata, siis ei ole selle asja omanikul valdust rikkuva isiku vastu üldjuhul asja

taassoetamisväärtuse või väärtuse hüvitamise nõuet. Juhul kui vallasasja omanikul on võimalik asi

valduse rikkujalt AÕS § 80 alusel välja nõuda, saab ta asjade väljaandmise kohustuse asemel nõuda

kahju hüvitamist asjade väärtuse ulatuses üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel. See

tähendab, et ebaseaduslikus valduses olevate vallasasjade allesoleku korral tuleb asjade omanikul

kahju hüvitamise nõude eeldusena üldjuhul anda ebaseaduslikule valdajale VÕS § 114 järgi täiendav

tähtaeg asjade väljaandmiseks või tõendada, et tähtaja määramine ei ole erandina vajalik VÕS § 115

lg 3 järgi – eelkõige juhul, kui omanik on kaotanud valdaja viivituse tõttu huvi asjade tagastamise

vastu ja seetõttu on mõistlik asjade väljaandmise asemel hüvitada kahju (vt Riigikohtu 11. märtsi

2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 21; 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08,

p 12).

VÕS § 127 lg 5 järgi tuleb VÕS § 132 lg-te 1 ja 2 järgi väljamõistetava kahjuhüvitise suuruse

määramisel arvestada ka kulutustega, mida metsaaluse maa (kinnisasja) omanik oleks pidanud

kandma selleks, et metsamaterjali saaks müüa (eelkõige metsa mahavõtmise kulud). See tähendab, et

ka praegusel juhul ei tohi hagejad kahjuhüvitise saamisega neid kulutusi säästa, välja arvatud siis, kui

hagejate saadava kasu (kulude kokkuhoiu) mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise

eesmärgiga. Kolleegium juhib tähelepanu, et maakohus ei ole sellest aspektist hinnanud hagejate

esitatud kahjuhüvitise kalkulatsiooni ja asjas esitatud tõendeid.

13. Kolleegium märgib, et maakohtu otsuse resolutsioon on ebatäpne. Maakohus on mõistnud välja

hagejate kasuks kahjuhüvitise 1576 eurot 11 senti. Sellest otsustusest ei selgu, kas maakohus on

pidanud hagejaid solidaarvõlausaldajateks VÕS § 73 mõttes. Juhul kui hagejad on

solidaarvõlausaldajad, tuleks nende hagi rahuldamise korral kohtuotsuse resolutsiooni märkida, et

kahjuhüvitis mõistetakse välja hagejatele kui solidaarvõlausaldajatele (vt selle kohta Riigikohtu

24. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 17; 1. aprilli 2013. a otsus tsiviilasja nr 3-2-1-

193-12, p 8; 19. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13, p 23).

14. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes

asja lahendamise tulemusest.

15. Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuse rahuldamise tõttu

tagastada.

Villu Kõve, Henn Jõks, Tambet Tampuu