3-2-1-28-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-28-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 30. aprill 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Täisühingu RAHE Grupp (pankrotis) hagi täisühingu

osanike Rait Uibu ja Heino Kozilansi vastu solidaarselt

täisühingu RAHE Grupp (pankrotis) rahalise kohustuse

täitmiseks pankrotivara hulka raha saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-57181

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Täisühingu RAHE Grupp (pankrotis) pankrotihalduri

kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

8702 eurot 29 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Täisühing RAHE Grupp (registrikood 10607074,

pankrotis), pankrotihaldur Olev Kuklase, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Karin Antsov

Kostja Rait Uibu, esindaja vandeadvokaat Kai Amos

Asja läbivaatamise kuupäev

31. märts 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 13. novembri 2013. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-10-

57181 muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Täisühingu RAHE Grupp (pankrotis) kanda.

4. Mõista Täisühingult RAHE Grupp (pankrotis) Eesti Vabariigi kasuks välja

kassatsioonkaebuse esitamisel tasumata kautsjon 100 (ükssada) eurot. Kautsjon tuleb tasuda

kolme kuu jooksul Riigikohtu otsuse jõustumisest ning tasumisega viivitamise korral tuleb

tasuda ka viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

5. Tühistada Tartu Maakohtu 18. novembri 2010. a hagi tagamise määrus Rait Uibu vara

arestimise osas. Muus osas jätta hagi tagamise määrus muutmata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Täisühingu RAHE Grupp (pankrotis) pankrotihaldur (hageja) esitas 17. novembril 2010 Rait Uibu

(kostja I) ja Heino Kozilansi (kostja II) vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt

täisühingu pankrotivarasse välja 611 054 krooni (39 053 eurot 47 senti), s.o täisühingu võlgnevuse

Maksu- ja Tolliametile (MTA, võlausaldaja).

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt on kostjad täisühingu osanikud. Valga Maakohus kuulutas 4. juuli

2002. a otsusega välja täisühingu pankroti ja määras pankrotihalduri. Täisühingu nõuete kaitsmise

koosolekul tunnustati ainsana MTA nõuet 674 111 krooni (43 083 eurot 55 senti).

Kuna täisühingul ei ole vara, ei ole pankrotimenetluses õnnestunud võlausaldaja nõuet rahuldada.

Maksukorralduse seaduse (MKS) § 39 lg 1 ja äriseadustiku (ÄS) § 101 lg 2 järgi vastutavad

täisühingu kohustuse täitmise eest solidaarselt täisühingu osanikud ning pankrotihalduril on

pankrotiseaduse (PankrS) § 97 lg-te 1 ja 2 järgi õigus nõuda võlausaldaja asemel täisühingu osanikelt

nimetatud võlg pankrotivarasse.

Hagi esitamise ajaks on maksuvõlg vähenenud aegunud trahvivõla ja intressi kustutamise tõttu. Seega

on maksuvõlg 611 054 krooni (39 053 eurot 47 senti), millest kinnipeetud tulumaks 10 931 krooni,

sotsiaalmaks 58 417 krooni, käibemaks 474 230 krooni, töötuskindlustusmaks 573 krooni, ettevõtte

tulumaks 494 krooni ja intress 66 409 krooni.

Hagi on esitatud tähtaegselt. Täisühingu vastu esitatud maksunõue on muutunud sissenõutavaks,

täisühing ei ole sellele pankrotimenetluses toimunud nõuete kaitsmise koosolekul vastu vaielnud ning

see on tema pankrotimenetluses tunnustatud. Täisühingu osanike vastu esitatav nõue on käsitatav

seadusest tuleneva nõudena, mille aegumistähtaeg on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 149

järgi kümme aastat alates sissenõutavaks muutumisest. Kuna osanik võib ÄS § 101 lg 5 järgi

keelduda täisühingu kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja ei ole oma nõuet tulemusetult täisühingu

vastu esitanud, saab nõue osaniku vastu muutuda sissenõutavaks võlausaldaja nõude tunnustamisest

täisühingu pankrotimenetluses või äärmisel juhul täisühingu pankroti väljakuulutamisest, mil saab

selgeks, et täisühingu vara arvel ei saa võlausaldaja oma nõuet rahuldatud.

2. Kostjad vaidlesid hagile aegumise tõttu vastu ja palusid teha aegumise kohta vaheotsuse.

Kostja I vastuväidete kohaselt ei ole hageja märkinud nõude sissenõutavaks muutumise aega ning see

ei tulene ka otseselt äriseadustikust. Kohus kuulutas võlgniku pankroti välja 4. juulil 2002. Pankroti

väljakuulutamise otsusest nähtub, et võlgade suuruseks oli 633 928 krooni ning likviidset vara

51 krooni 80 sendi väärtuses. Seega pidid hageja ja võlausaldaja olema täisühingu pankroti

väljakuulutamisel kindlad, et võlgnik ei suuda oma kohustusi täita. Samuti võttis võlausaldaja

5. augustil 2002 võlausaldajate üldkoosolekul vastu täisühingu lõpetamise otsuse. Seega olid nii

võlausaldaja kui ka hageja hiljemalt 5. augustil 2002 toimunud koosolekul teadlikud, et võlgnik ei

suuda maksunõuet täita.

MTA (võlausaldaja) 8. septembri 2010. a korraldusest nr 13-7/94-1 nähtub, et võlgnikul tekkis

ajavahemikul 2000. a veebruarist kuni 2002. a juulini maksuvõlg. MTA esitas täisühingule kolm

ettekirjutust: 16. mail 2000, 5. detsembril 2000 ja 16. novembril 2001. Täisühing ei täitnud

ettekirjutusi. Seega pidi võlausaldaja juba siis mõistma, et võlgnik ei suuda maksunõuet täita, ning

võlausaldajal oli võimalus esitada nõue kostja vastu. MKS § 132 kohaselt algab aegumistähtaeg

kohustuse täitmise tähtpäeva saabumise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Kuna võlgnik jättis oma

kohustused täitmata, muutusid ettekirjutustes märgitud maksunõuded sissenõutavaks ajavahemikul

1. jaanuarist 2001 kuni 1. jaanuarini 2003. Hageja ega võlausaldaja ei ole varem esitanud kostja I

vastu ühtegi nõuet. Seega olid kõik maksunõuded hiljemalt 1. jaanuaril 2010 MKS § 132 lg 1 ja

TsÜS § 149 järgi aegunud ja seda ka kostja I suhtes.

Hageja nõue on aegunud ka seetõttu, et võlausaldaja ei esitanud kostjatele vastutusotsust ega ühtegi

ettekirjutust ning nende esitamise tähtaeg on möödunud.

3. Tartu Maakohus rahuldas 12. novembri 2012. a vaheotsusega kostjate aegumise kohaldamise

taotluse osaliselt. Maakohus luges aegunuks intressinõude 4244 eurot 31 senti (66 409 krooni) ja

jätkas menetlust põhivõla osas.

Otsuse põhjenduste kohaselt esitas täisühingu pankrotihaldur osanike vastu solidaarselt hagi

täisühingu kohustuse täitmiseks raha saamiseks. PankrS § 97 lg-te 1 ja 2 järgi saab haldur sellise hagi

esitada ning osanikud vastutavad ÄS § 101 lg 2 järgi täisühingu kohustuse eest solidaarselt kogu oma

varaga.

Täisühingu täitmata kohustuseks on maksuvõlg, sh maksusumma ja intress. Pooled ei vaidle selle üle,

et täisühingu maksuvõlg on muutunud täisühingu suhtes sissenõutavaks, see on täisühingu nõuete

kaitsmise koosolekul 6. jaanuaril 2003 kaitstud ja täisühing ei ole sellele vastu vaielnud. Võlg on

tekkinud ajavahemikul 2000. aasta novembrist 2002. aasta maini deklareeritud maksusummade

tasumata jätmisest.

Täisühingu osaniku vastu esitatav nõue on seadusest tulenev nõue, mille aegumistähtaeg on

TsÜS § 149 järgi kümme aastat alates selle sissenõutavaks muutumisest. TsÜS § 147 lg 2, VÕS § 82

lg 7 ja ÄS § 101 lg 5 järgi algas osaniku vastu esitatava nõude aegumistähtaeg täisühingu pankroti

väljakuulutamisest, s.o 4. juulil 2012. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et enne pankroti

väljakuulutamist on täisühing võlga vähendanud. Alles pankrotiotsusest nähtub, et võlausaldaja ei saa

oma nõuet täisühingu vara arvel rahuldatud. Seega saabus kostjate vastu esitatavate nõuete

aegumistähtaeg 4. juulil 2012. Hageja esitas hagi 17. novembril 2010.

Kuna põhivõlgniku ja temaga solidaarselt vastutavate täisühingu osanike vastutus on erinev, ei saa

praeguses asjas aegumisele kohaldada TsÜS § 157 lg-s 3 sätestatud pankrotimenetluses tunnustatud

nõude aegumistähtaega (kümme aastat pankrotimenetluse lõppemisest), MKS § 132 lg 4 p-s 3

sätestatud maksusumma sundtäitmise aegumise katkemist pankrotiavalduse esitamise korral ega

TsÜS § 160 lg-tes 1 ja 2 sätestatud aegumise peatumist pankrotimenetluses nõude esitamise korral.

Võlausaldaja tegi täisühingule 16. mail 2000, 5. detsembril 2000 ja 16. novembril 2001 ettekirjutuse

maksuvõla tasumiseks. Kuigi enne 1. juulit 2002 kehtinud MKS § 23¹ lg 1 järgi oli maksuhalduril

õigus teha vastutusotsus ka osaniku vastu ja 1. juulil 2002 jõustunud MKS §-de 38–40 järgi võib

osanikule teha vastutusotsuse pärast seda, kui täisühingult seaduses sätestatud korras maksuvõla

sissenõudmine ei ole kolme kuu jooksul õnnestunud või on välja kuulutatud täisühingu pankrot, ei

tähenda see, et ÄS § 101 alusel nõude esitamise eelduseks on osanikule vastutusotsuse või

ettekirjutuse tegemine.

Õige ei ole kostjate arusaam, et nende vastu on esitatud maksunõue, mille aegumistähtaeg on

MKS § 132 lg 1 järgi seitse aastat. MKS § 39 lg 1 järgi vastutab osanik täisühingu maksuvõla

tasumise eest ÄS §-de 101 ja 102 kohaselt. Seega tekib osaniku vastutus maksuvõla eest ÄS § 101

alusel ning täisühingu pankroti väljakuulutamise korral on pankrotihalduril õigus esitada nõue

osaniku vastu, sh nõude rahuldamisest saadu kuulub pankrotivara hulka. Õige ei ole ka kostja II

arusaam, et täisühingu pankroti korral osaniku vastu ÄS § 101 alusel esitatav nõue on tagasivõitmise

hagi PankrS § 109 mõttes, mille aegumistähtaeg on PankrS § 118 lg 2 järgi kolm aastat pankroti

väljakuulutamisest. Õige ei ole kostja II arusaam, et osanik võib vastutada, nagu oleks ta tekitanud

õigusvastaselt täisühingule kahju, mistõttu oleks TsÜS § 150 lg 1 järgi nõude aegumistähtaeg kolm

aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust teada sai või pidi teada saama, s.o hiljemalt pankroti

väljakuulutamisest. Samuti ei ole põhjendatud pidada hageja nõuet pahauskseks, kuna nõue on

esitatud kaheksa aastat ja neli kuud pärast täisühingu pankroti väljakuulutamist. Aegumistähtaja

jooksul esitatud nõuded ei ole vastuolus hea usu põhimõttega.

Kuna täisühingu pankroti väljakuulutamise tõttu peatus 4. juulil 2002 MKS § 119 lg 1 p 1 järgi

maksusummalt intressi arvestamine ning enne seda sissenõutavaks muutunud viivisenõue tuli

TsÜS § 154 järgi esitada hiljemalt 31. detsembril 2005, kuid hagi esitati 17. novembril 2010, on

hageja viivisenõue aegunud.

4. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus

jättis aegumise kohaldamata. Kostja I palus teha uue otsuse, millega lugeda kogu hageja nõue

aegunuks ja jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

5. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, kuid Tartu Ringkonnakohus keeldus 17. aprilli 2013. a

määrusega apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, kuna kostja II ei kõrvaldanud selles esinenud

puudusi.

6. Hageja vaidles kostja I apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 13. novembri 2013. a otsusega kostja I apellatsioonkaebuse ja

tühistas maakohtu vaheotsuse osas, milles maakohus jättis kostja I aegumise kohaldamise taotluse

rahuldamata. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas kostja I taotluse

täielikult, luges lisaks hageja intressinõudele aegunuks ka hageja põhivõlanõude kostja I vastu ning

jättis hagi kostja I vastu aegumise tõttu rahuldamata. Kostja I menetluskulud jättis ringkonnakohus

hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus vääralt materiaalõiguse normi ja

asus seetõttu vääralt seisukohale, et hageja nõue kostja I vastu ei ole aegunud.

Õige ei ole maakohtu seisukoht, et täisühingu osaniku vastu ÄS § 101 lg 2 alusel esitatav nõue on

seadusest tulenev nõue TsÜS § 149 mõttes. ÄS § 101 lg 2 sätestab täisühingu osaniku täiendava

vastutuse täisühingu kui juriidilise isiku kohustuste eest, kuid see ei muuda võlausaldaja nõude

olemust ega õiguslikku alust. Nt kui võlausaldajal on täisühingu vastu lepingust tulenev nõue, siis ei

muutu see nõue osaniku vastu esitamise korral ÄS § 101 lg-st 2 tulenevalt seadusest tulenevaks

nõudeks, mille aegumistähtaeg on tehingust tuleneva nõudega võrreldes oluliselt pikem. ÄS § 101

mõttega ja täiendava vastutuse olemusega ei oleks kooskõlas tõlgendus, mille kohaselt osutuks

täisühingu osaniku vastutus ulatuslikumaks kui on täisühingu enda vastutus. Seega on ÄS § 101 lg 2

üksnes osaniku täiendava vastutuse aluseks, kuid nõude alus on sama mis täisühingu enda vastu

esitatava nõude puhul. Hageja nõue osaniku vastu tekkis vastavalt maksukorralduse seadusele

samadel alustel, nagu see tekkis põhivõlgniku (täisühingu) vastu ning selle aegumise puhul tuleb

arvestada erinormidega.

Seega vaieldakse asjas maksunõude üle. MKS § 39 lg 1 järgi vastutab täisühingu osanik täisühingu

maksuvõla tasumise eest ÄS §-de 101 ja 102 kohaselt. ÄS § 101 lg 2 järgi vastutavad osanikud

täisühingu kohustuste eest solidaarselt kogu oma varaga. Viidatud sättest tuleneb osanike solidaarne

vastutus üksnes osanike omavahelises suhtes, kuid suhtes täisühinguga on osaniku vastutus üksnes

täiendav, sest ÄS § 101 lg 5 kohaselt võib osanik keelduda täisühingu kohustuse täitmisest, kuni

võlausaldaja ei ole oma nõuet tulemusetult täisühingu vastu esitanud ja võlausaldaja ei saa nõuda

sundtäitmist täisühingu osaniku suhtes täitedokumendist, mis on koostatud täisühingu vastu. Sellisele

täiendavale vastutusele on iseloomulik, et võlausaldajal ei ole solidaarvastutusele omast vaba valikut,

millise solidaarvõlgniku vastu nõue esitada. Osanik vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja on küll

esitanud oma nõude täisühingu vastu, kuid nõuet ei õnnestunud selle tulemusena täita. Täisühingu

osaniku vastutus on seadusest tulenev täiendav vastutus, mille eesmärgiks on pakkuda täisühingu

võlausaldajatele teatud tingimustel lisatagatis nõuete rahuldamiseks.

Täiendava vastutuse korral ei pruugi võlausaldaja nõue täisühingu ja täiendavalt vastutava osaniku

suhtes muutuda sissenõutavaks ühel ajal. Nõue osaniku vastu muutub sissenõutavaks alates ajast, mil

on selgunud, et täisühingu vastu nõude esitamine ei andnud tulemusi või ei õnnestunud võlausaldaja

nõuet täita täies ulatuses.

Maksukorralduse seaduses ei sätestata mitte maksunõude aegumist TsÜS 10. peatüki mõttes, vaid

eristatakse maksusumma määramise aegumist (MKS § 98) ja maksusumma sundtäitmise aegumist

(MKS § 132). MKS § 31 lg-te 1 ja 3 koostoimest tulenevalt toob aegumine kaasa maksumaksja poolt

maksusumma tasumise kohustuse lõppemise. Asjas ei vaielda maksusumma määramise tähtaja üle.

Kui täisühingule on tehtud kehtiv maksuotsus, siis vastutab osanik maksuvõlgnevuse eest MKS § 39

lg 1 ja ÄS § 101 koostoimest tulenevalt, ilma et osanikule oleks tehtud vastutusotsus MKS § 96

kohaselt. Sellele seisukohale asus õigesti ka maakohus.

Seega algas täisühingu osanike vastu sundtäitmise aegumine MKS § 132 lg 1 mõttes alates ajast, kui

võlausaldajal (MTA-l) oli selge, et täisühing (võlgnik) ise ei ole võimeline oma kohustusi täitma.

Õige on maakohtu seisukoht, et kostja vastu esitatud nõue muutus sissenõutavaks täisühingu pankroti

väljakuulutamise ajast, s.o 4. juulil 2002, kuna selleks ajaks oli vaieldamatult ilmnenud, et

võlausaldaja nõuet ei saa rahuldada täisühingu vara arvel.

Olukorras, kus võlausaldaja (MTA) esitas täisühingu vastu pankrotiavalduse ning täisühingu pankrot

kuulutati välja, minetas võlausaldaja PankrS § 97 järgi õiguse esitada ise täisühingu osanike vastu

nõudeid ÄS § 101 alusel. PankrS § 97 kohaselt on täisühingu pankroti korral pankrotihalduril õigus

esitada nõuded äriühingu kohustuste eest isiklikult vastutava osaniku vastu. Vastutusotsuse tegemine

ei ole nõude esitamise eelduseks, kuna põhivõlgniku (täisühing) pankroti korral tuleneb osaniku vastu

nõude esitamise õigus PankrS §-st 97.

ÄS § 101 lg 2 alusel osaniku täiendava vastutuse alusel tekkiv nõue ei ole samastatav

pankrotimenetluses võlgniku vastu esitatud ja tunnustatud nõudega. Täiendava vastutuse puhul tekib

osanikul vastavate eelduste esinemise korral seadusest tulenev iseseisev täitmiskohustus ning

võlausaldajal lisaks põhivõlanõudele iseseisev nõudeõigus osaniku vastu. Seega ei ole PankrS § 97

alusel osaniku vastu esitatava nõude puhul tegemist maksuhalduri nõudega pankrotivõlgniku vastu,

mida oleks pankrotimenetluses tunnustatud. Täisühingu osanik ei ole täisühingu pankrotimenetluses

samastatav täisühinguga ja nõue tema vastu tuleb esitada väljaspool pankrotimenetlust.

Asja lahendamine sõltub seega küsimusest, missuguse tähtaja jooksul tuleb pankrotihalduril esitada

PankrS § 97 alusel nõue täisühingu osaniku vastu. PankrS § 97 niisugust tähtaega otsesõnu ei sätesta.

Tegemist on lüngaga seaduses, kuna arvestades pankrotimenetluse eesmärke ei saa pidada

põhjendatuks, et nõude esitamiseks ei ole kehtestatud tähtaega. Seaduses esinev lünk tuleb täita

analoogia korras. Lähimaks asjakohaseks sätteks on PankrS § 118 lg 2, mis sätestab tähtaja

tagasivõitmise nõude esitamiseks. Täisühingu osaniku vastu esitatava nõude tagasivõitmise sarnasus

seisneb mh selles, et mõlema nõude peamiseks eesmärgiks on suurendada pankrotivara ning tagada

selle kaudu võlausaldajate nõuete rahuldamine võimalikult suures ulatuses ja mõistliku aja jooksul.

Tagasivõitmise hagi esitamise tähtaeg on kolm aastat alates võlgniku pankroti väljakuulutamisest

(PankrS § 118 lg 2). Seega tuli pankrotihalduril esitada PankrS § 97 alusel osaniku vastu nõue kolme

aasta jooksul alates pankroti väljakuulutamisest. Kuna pankrot kuulutati välja 4. juulil 2002 ja hagi

esitati 17. novembril 2010, on kolmeaastane aegumistähtaeg möödunud ja pankrotihalduri nõue on

esitatud hilinenult.

Ka juhul, kui jätta PankrS § 118 lg 2 analoogia korras kohaldamata, on pankrotihaldur esitanud nõude

hilinenult. Sellisel juhul tuleks kohaldada MKS § 132 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaega, mille

kohaselt aeguks nõude sundtäitmine seitsme aasta jooksul alates selle sissenõutavaks muutumisest.

Täisühingu osaniku suhtes aeguks nõue seega seitse aastat pärast põhivõlgniku pankroti

väljakuulutamist. Kuigi MKS §-st 132 tulenev aegumistähtaeg on olemuselt sundtäitmise aegumise

tähtaeg, mis erineb TsÜS 10. peatükis sätestatud nõuete aegumistähtaegadest ning mis ei kohaldu

üldjuhul pankrotimenetluses, saab viidatud sätet praeguses asjas kohaldada, sest MKS § 31 lg-te 1

ja 3 koostoimest tulenevalt toob aegumine kaasa maksusumma tasumise kohustuse lõppemise.

Täisühingu osaniku ÄS §-st 101 tulenev täiendav vastutus ei saa olla ulatuslikum kui oleks

täisühingul endal väljaspool pankrotimenetlust. Osaniku täiendav vastutus on olemuselt aktsessoorne

ning lisaks ei muutu täisühingu pankroti korral osaniku vastu esitatud nõue pankrotimenetluse

nõudeks. Seega on MKS § 132 lg-s 1 sätestatud maksimaalne aegumistähtaeg osaniku vastutusele.

Kuna MKS § 132 lg 1 järgi muutus hageja nõue kostja I vastu sissenõutavaks täisühingu pankroti

väljakuulutamisel 4. juulil 2002 ja nõude aegumine algas 1. jaanuaril 2003 ning lõppes hiljemalt

1. jaanuaril 2010, on pankrotihalduri 17. novembril 2010 esitatud hagi kostja I vastu aegunud.

Igal juhul ei vasta menetlusökonoomia ega mõistlikkuse põhimõttele nõude esitamine põhivõlgniku

pankrotimenetluses täisühingu osaniku vastu ligi kaheksa aastat pärast seda, kui on selgunud, et

põhivõlgnik ei ole suuteline oma kohustusi täitma, pidades muuhulgas silmas seda, et

pankrotimenetluses on ainult üks võlausaldaja ja üks tunnustatud nõue.

Täiendava vastutuse olemusest tulenevalt ei peatu pankroti väljakuulutamisega nõude aegumine

täisühingu osaniku vastu. Kuna ühe solidaarvõlgniku pankrot ei too kaasa teiste solidaarvõlgnike

vastu esitatud nõuete aegumise peatumist, ei peatu ka täisühingu pankroti väljakuulutamise korral

osaniku vastu esitatud nõude aegumine.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud palus hageja jätta kostja I kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas ringkonnakohus vääralt analoogia korras

PankrS § 118 lg-s 2 sätestatud hagi esitamise tähtaega. Kuna PankrS §-s 97 ei ole hagi esitamise

tähtaega sätestatud, tuli lähtuda TsÜS §-s 149 sätestatud seadusest tuleneva nõude üldisest

aegumistähtajast, nagu leidis õigesti ka maakohus. Seega möödunuks hagi aegumistähtaeg 4. juulil

2012, kuid hagi esitati 17. novembril 2010, s.o enne aegumistähtaja möödumist.

Ringkonnakohus asus vääralt seisukohale, et täisühingu osaniku vastu ÄS § 101 alusel esitatav nõue

aegub MKS § 132 lg-s 1 sätestatud maksunõude sundtäitmise aegumistähtaja möödudes. Kuna

osaniku vastu tekib nõue ÄS § 101 alusel, siis ei saa sellise nõude aegumisele kohaldada

maksukorralduse seadust, vaid kohaldada tuleb TsÜS §-s 149 sätestatud üldist seadusest tuleneva

nõude aegumistähtaega.

9. Kostja I vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohus

kohaldas õigesti materiaalõiguse normi. Hageja taotlus kohaldada asjas TsÜS § 149 ei ole

põhjendatud, sest MKS § 132 lg-s 1 on sätestatud TsÜS §-s 149 sätestatud üldisest aegumistähtajast

erand. Nõude esitamine ligi kaheksa aastat pärast seda, kui selgus täisühingu suutmatus oma

kohustust täita, on vastuolus õiguse üldpõhimõtetega ega taga õigusrahu ja õiguskindlust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas,

mille peale on kaevatud. Asjas esitasid nii kostja I kui ka kostja II maakohtu otsuse peale

apellatsioonkaebuse, kuid ringkonnakohus keeldus kostja II apellatsioonkaebust menetlusse võtmast

ning vaatas läbi üksnes kostja I apellatsioonkaebuse. Seega on maakohtu vaheotsus kostja II suhtes

jõustunud ja tema suhtes menetlus jätkub. Seetõttu lahendab kolleegium vaidluse üksnes kostjat I

puudutavas osas.

11. Asjas vaieldakse selle üle, kas täisühingu pankrotihalduri esitatud nõue täisühingu osaniku vastu

täisühingu maksuvõla täitmiseks on aegunud.

Kolleegiumi arvates jättis ringkonnakohus õigesti hagi kostja I vastu rahuldamata, kuid kolleegium ei

nõustu ringkonnakohtu õiguslike põhjendustega, mistõttu tuleb ringkonnakohtu põhjendusi muuta.

12. ÄS § 101 lg 2 järgi vastutavad osanikud täisühingu kohustuste eest solidaarselt kogu oma varaga,

kuid osanik võib ÄS § 101 lg 5 esimese lause järgi keelduda täisühingu kohustuse täitmisest, kuni

võlausaldaja ei ole oma nõuet tulemusetult esitanud täisühingu vastu või kuni ühingul on võlausaldaja

suhtes õigused, mis võimaldavad nõude lõpetada.

Kolleegiumi hinnangul on õige ringkonnakohtu seisukoht, et ÄS § 101 lg 2 alusel ei teki eraldi nõuet

täisühingu osaniku vastu ning sellest tulenevalt ei saa täisühingu osaniku vastu esitatud nõude

aegumisele kohaldada seadusest tuleneva nõude aegumistähtaega (TsÜS § 149). ÄS § 101 lg 2 on

osaniku täiendavat vastutust reguleeriv säte, nagu leidis õigesti ka ringkonnakohus. Kolleegiumi

hinnangul saab võlausaldaja esitada viidatud sätte alusel täisühingu osaniku vastu nõude, mis tal on

täisühingu vastu, kuid mida tal ei õnnestu täisühingu vara arvel rahuldada. Seega saab võlausaldaja

nõuda täisühingu kohustuse täitmist täiendavalt täisühingu osanikult. Kuna osanikult saab nõuda

täisühingu kohustuse täitmist ja osaniku vastu eraldi õiguslikul alusel nõuet ei teki, tuleb osaniku

vastu esitatud nõue kvalifitseerida täisühingu vastu esitatud nõude järgi ning nõude aegumisele

kohaldada täisühingu vastu esitatud nõude aegumise tähtaja kohta sätestatut.

13. Praegusel juhul on täisühingu võlausaldajaks MTA, kellele täisühing võlgneb põhivõlana 2000. a

novembrist 2002. a maini deklareeritud maksusumma. Arvestades ülalmärgitut, saab maksuhaldur

nõuda täisühingu maksukohustuse täitmist, s.o maksusumma tasumist täiendavalt täisühingu

osanikult. Seega on asjas tegemist maksunõudega ja ringkonnakohus leidis õigesti, et sellise nõude

aegumisele tuleb kohaldada maksukorralduse seaduses sätestatut.

Kuigi täisühingu maksunõue on tekkinud enne 1. juulit 2002, mil jõustus kehtiv maksukorralduse

seadus, saab kehtiva MKS § 163 lg 1 järgi enne 1. juulil 2002 tekkinud maksukohustusega seotud

maksusumma määramisel kohaldada kehtivas maksukorralduse seaduses sätestatut ning MKS § 164

lg 1 järgi nõutakse ka enne 1. juulit 2002 tekkinud maksuvõlg sisse kehtivas maksukorralduse

seaduses sätestatud korras, sh juba alustatud sissenõudmist võib jätkata kehtivas maksukorralduse

seaduses sätestatud korras. Sellest järeldab kolleegium, et asja saab lahendada 1. juulil 2002

jõustunud maksukorralduse seaduses sätestatud aegumistähtaega arvestades.

Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et maksukorralduse seaduses on aegumist reguleeritud

tsiviilseadustiku üldosa seadusest erinevalt ning maksunõude puhul saab eristada maksusumma

määramise aegumistähtaega, s.o tähtaega, mille jooksul saab maksuhaldur haldusaktiga määrata

maksukohustuslase tasutava maksusumma ja pärast mille möödumist ei või maksuhaldur enam

maksuotsust teha (kehtiva MKS § 98; enne 1. juulit 2002 kehtinud MKS § 22 lg 2 (maksusumma

määramise tähtaeg)), ja maksusumma sundtäitmise aegumistähtaega, mille jooksul saab maksuhaldur

nõuda sissenõutavaks muutunud maksusumma sundtäitmist ja mille möödudes maksukohustus

lõppeb (kehtiva MKS § 132; enne 1. juulit 2002 kehtinud MKS § 24 lg 2 (maksuvõla sissnõudmise

tähtaeg)).

Lisaks eelmärgitule tuleb aga osanikult täisühingu maksukohustuse täitmist nõudes arvestada

mh seda, et osanikult täisühingu maksuvõla sissenõudmiseks teeb maksuhaldur MKS § 96 lg 1 järgi

osanikule vastutusotsuse (enne 1. juulit 2002 kehtinud MKS § 23¹ lg 1 p 2 järgi ettekirjutuse).

Vastutusotsuse sisuks on tulenevat osaniku täiendava vastutuse olemusest täisühingu maksuvõla

sissenõudmine uuelt kohustatud isikult, mitte tasumisele kuuluva maksusumma määramine. Seega on

kolmanda isiku, sh täisühingu osaniku poolt täisühingu maksuvõla tasumise kohustuse eelduseks

kehtiv maksunõue ühingu vastu (vt Riigikohtu üldkogu 27. novembri 2012. a määrus haldusasjas

nr 3-3-1-15-12, p 50; halduskolleegiumi 28. jaanuari 2013. a määrus asjas nr 3-3-1-16-12, p 10.5;

halduskolleegiumi 31. oktoobri 2005. a otsus asjas nr 3-3-1-41-05, p-d 12 ja 17). Asjas ei ole esitatud

asjaolusid, millest nähtuks, et täisühingul ei ole kehtivat maksuvõlga.

Vastutusotsuse saab maksuhaldur osanikule teha seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Üldjuhul võib

MKS § 96 lg 5 järgi teha maksusummat tasuma kohustava vastutusotsuse maksusumma määramise

aegumistähtaja (MKS § 98) jooksul, sh võib täisühingu osanikule teha vastutusotsuse alles pärast

seda, kui maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes on alustatud sissenõudmist maksukorralduse

seaduses sätestatud viisil ning selle tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda

või kui on välja kuulutatud maksumaksja või maksu kinnipidaja pankrot (sarnane regulatsioon

tulenes ka enne 1. juulit 2002 kehtinud MKS § 23¹ lg-test 1 ja 2). Maksusumma määramise

aegumistähtaeg on MKS § 98 lg 1 esimese ja teise lause järgi üldjuhul kolm aastat, maksusumma

tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral aga viis aastat (enne 1. juulit 2013 kehtinud

redaktsiooni, samuti enne 1. juulit 2002 kehtinud MKS § 22 lg 2 järgi vastavalt kolm ja kuus aastat).

Aegumistähtaeg algab MKS § 98 lg 1 kolmanda lause järgi selle maksudeklaratsiooni esitamise

tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati.

Eeltoodust tulenevalt saab kolleegiumi arvates maksuhaldur teha maksudeklaratsiooni esitamise

kohustuse korral täisühingu osanikule vastutusotsuse üldjuhul kolme aasta jooksul vastava

maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast arvates ning seda tähtaega saab pidada sarnaseks nõude

aegumistähtajaga TsÜS § 142 lg 1 mõttes.

Praeguses asjas esitatud asjaolude kohaselt tekkis täisühingu maksuvõlg 2000. a novembrist 2002. a

maini esitatud maksudeklaratsioonide alusel. Hagi osaniku vastu esitati 17. novembril 2010. Selleks

ajaks oli möödunud nii kolme- kui ka kuueaastane tähtaeg, mille jooksul maksuhaldur sai toona

kehtinud MKS § 96 järgi teha osanikule vastutusotsuse täisühingu maksuvõla tasumiseks, st hagi

esitamise ajal ei saanud maksuhaldur enam haldusaktiga osanikku täisühingu maksuvõlga tasuma

kohustada.

Ülalmärgitut ei muuda kolleegiumi hinnangul ka see, et maksuhaldur ei või MKS § 96 lg 5 teise lause

järgi teha vastutusotsust enne, kui on selgunud, et kolme kuu jooksul ei õnnestunud maksuvõlga

täisühingult maksukorralduse seaduses sätestatud viisil sisse nõuda, või kui on välja kuulutatud

täisühingu pankrot. Kolleegiumi hinnangul on MKS § 98 lg-s 1 sätestatud tähtaeg piisavalt pikk, et

alustada täisühingu vastu maksuvõla sissenõudmist või esitada täisühingu pankroti

väljakuulutamiseks avaldus, misjärel on võimalik teha nimetatud tähtaja jooksul ka vastutusotsus

täisühingu osanikule.

14. Kolleegium möönab, et iseenesest ei pea maksuhaldur tegema igal juhul osanikule vastutusotsust,

sh juhul, kui on välja kuulutatud täisühingu pankrot. Ringkonnakohus leidis õigesti, et MKS § 39 lg-

st 1 koosmõjus ÄS §-ga 101 tuleneb täisühingu osaniku täiendav vastutus ka ilma vastutusotsuseta,

kuid ekslik on ringkonnakohtu arusaam, et sellise vastutuse tekkimiseks piisab, kui täisühingule on

tehtud kehtiv maksuotsus. ÄS § 101 lg 5 teise lause järgi ei saa täisühingu kohta tehtud

täitedokumendi alusel alustada sundtäitmist osaniku vastu. Seega on osanikult maksuvõla

sissenõudmiseks vaja teha vastutusotsus või esitada osaniku vastu vastav nõue, sh saab täisühingu

pankroti korral esitada sellise nõude võlausaldaja asemel pankrotihaldur. Nii vastutusotsuse tegemise

kui ka nõude esitamise esmaseks eelduseks on täisühingu kehtiv maksukohustus. Samas tuleb aga

arvestada ka seda, et osanikule vastutusotsuse tegemiseks on seaduses sätestatud tähtaeg, millest

tulenevalt saab kolleegiumi arvates esitada osaniku vastu ka nõude üksnes nimetatud tähtaja jooksul.

Seda ei muuda ka tõik, et pankroti väljakuulutamise järel on 1. jaanuaril 2004 jõustunud PankrS § 97

lg 1 järgi täisühingu kohustuste eest isiklikult vastutava osaniku vastu nõude esitamise õigus

täisühingu pankrotihalduril, mitte võlausaldajal. Kolleegiumi arvates aegub täisühingu

pankrotihalduri nõue täisühingu osaniku vastu täisühingu kohustuse täitmiseks sama aja jooksul, kui

aeguks võlausaldaja nõue osaniku vastu olukorras, kus täisühingu pankrotti ei oleks välja kuulutatud.

Eeltoodut arvestades on ekslik ringkonnakohtu käsitus, et täisühingu pankrotimenetluse korral saab

pankrotihaldur esitada osaniku vastu nõude PankrS § 118 lg-s 2 sätestatud tehingu tagasivõitmise

hagi esitamise tähtaja jooksul nimetatud sätet analoogia korras kohaldades. Kuna PankrS §-s 97 ei ole

sätestatud pankrotihaldurile osaniku vastu hagi esitamise tähtaega, leiab kolleegium, et

pankrotihaldur saab esitada sellise nõude tavapärase aegumistähtaja jooksul.

15. Kuna praeguses asjas ei olnud maksuhalduril hagi esitamise ajal enam õigust teha osanikule

vastutusotsust ega nõuda temalt täisühingu maksuvõla täitmist, tuleb asuda seisukohale, et ka

täisühingu pankrotihalduri PankrS § 97 alusel esitatud nõue osaniku vastu on aegunud. Sellest

tulenevalt jättis ringkonnakohus õigesti täisühingu pankrotihalduri hagi kostja I vastu rahuldamata.

16. Kolleegium juhib tähelepanu, et ringkonnakohus jättis hagi kostja I vastu õigesti täielikult

rahuldamata, kuid jättis põhjendamatult tühistamata hagi tagamise abinõud kostja I osas.

Toimikust nähtub, et Tartu Maakohus rahuldas 18. novembri 2010. a määrusega hagi tagamise

taotluse ja arestis hagi tagamiseks kostja I ja kostja II kontod Eesti Vabariigi krediidiasutustes ning

kostjate muu vallasvara. Kostja I esitas hagi tagamise määruse peale määruskaebuse, kuid Tartu

Ringkonnakohus jättis selle 2. märtsi 2011. a määrusega rahuldamata ja hagi tagamise määruse

muutmata.

TsMS § 386 lg 4 järgi tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ning

teeb seda üldjuhul ka siis, kui hagi tagamise on otsustanud teine kohus. Kuna ringkonnakohus

tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis kostja I osas aegumise kohaldamata, ja tegi

tühistatud osas uue otsuse, millega kohaldas hageja nõudele täielikult aegumist ja jättis hagi kostja I

vastu aegumise tõttu täielikult rahuldamata, tuli ringkonnakohtul TsMS § 386 lg 4 järgi tühistada

kostjat I puudutavas osas ka hagi tagamine. Kolleegium kõrvaldab ringkonnakohtu olulise

menetlusõiguse normi rikkumise ja tühistab TsMS § 386 lg 4 alusel hagi tagamise kostja I osas.

17. Hageja vabastati Riigikohtu 20. jaanuari 2014. a määrusega kassatsioonkaebuse esitamisel

kautsjoni (100 eurot) tasumisest. Kuna hageja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata ja ühes sellega

jääb ka hagi kostja I vastu rahuldamata, tuleb TsMS § 190 lg 4 järgi mõista hagejalt

kassatsioonikautsjon täies ulatuses riigituludesse.

Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta

TsMS § 171 lg 1 järgi kassatsioonkaebuse esitaja, s.o hageja kanda.

Kostjal I on käesoleva otsuse alusel õigus pöörduda 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest

maakohtusse oma menetluskulude kindlaksmääramiseks TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Tambet Tampuu