3-2-1-20-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-20-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 30. aprill 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Saare Kommunaal hagi Jüri Väärtnõu vastu

kahjuhüvitise ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. oktoobri 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 2-11-33971

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jüri Väärtnõu kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

90 167 eurot 40 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aktsiaselts Saare Kommunaal (registrikood

10276855), esindaja vandeadvokaat Andres Tamm

Kostja Jüri Väärtnõu, esindaja vandeadvokaat Silja Holsmer

Asja läbivaatamise kuupäev

31. märts 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-33971.

Jätta jõusse Pärnu Maakohtu 6. märtsi 2013. a otsus samas tsiviilasjas, arvestades Riigikohtu

otsuse põhjendusi.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Jätta menetluskulud Aktsiaseltsi Saare Kommunaal kanda.

4. Tagastada Jüri Väärtnõu kassatsioonkaebuselt 28. novembril 2013 tasutud kautsjon

901 (üheksasada üks) eurot 70 senti Jüri Väärtnõu kontole nr 1100575023 (Swedbank AS).

5. Jätta kohtutoimikusse võtmata Jüri Väärtnõu esitatud tõend – Osaühingu Aavik & Ko

20. detsembri 2013. a avaldus – ja tagastada see Jüri Väärtnõule.

6. Jätta kohtutoimikusse võtmata Aktsiaseltsi Saare Kommunaal esitatud tõendid – Pärnu

Maakohtu 28. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-38229 ja keelumärgete kustutamise

avaldus, hüpoteekide kustutamise avaldused, ühishüpoteegi seadmise leping ja

asjaõiguslepingud – ning tagastada need Aktsiaseltsile Saare Kommunaal.

7. Tühistada Pärnu Maakohtu 21. juuli 2011. a määrusega seatud hagi tagamine Jüri

Väärtnõule kuuluvatele aktsiatele ja kinnistule käsutamise keelumärke seadmise kohta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts Saare Kommunaal (hageja) esitas 31. augustil 2011 Pärnu Maakohtule hagi Jüri

Väärtnõu (kostja) vastu, milles nõudis kostjalt 199 869 euro 88 sendi suurust kahjuhüvitist ja viivist

võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 113 ettenähtud määras alates otsuse jõustumisest kuni põhivõla täieliku

tasumiseni.

Hagiavalduse kohaselt oli kostja hageja juhatuse liige 25. augustist 2009 kuni 8. juunini 2011.

21. aprillil 2011 toimunud hageja aktsionäride erakorralisel üldkoosolekul otsustati keelata juhatusel

võõrandada aktsiaseltsile kuuluvaid kinnistuid ilma üldkoosoleku otsuseta. Samuti keelati juhatusel

anda laenu ning võtta aktsiaseltsile ebamõistlikke ja mittehädavajalikke kohustusi. Samal

üldkoosolekul otsustati mitte teha kinnisvara hindamisega seotud kulutusi enne, kui üldkoosolek on

otsustanud kinnisvara müügi, aktsiaseltsi jagunemise või likvideerimise.

Kostja sõlmis 20. aprillil 2011 hageja nimel laenulepingu (laenuleping) ja andis OÜ-le Luha Invest

tagatiseta laenu 100 000 eurot tähtajaga kuni 20. augustini 2013. Laenulepingu järgi oli intress ainult

2,5% aastas. Kuna sellistel tingimustel sõlmitud laenuleping on võrreldav kiirlaenuga, siis pidanuks

juhatuse liige kokku leppima vähemalt 25% suuruse intressi. Liiga madala intressi kokkuleppimisega

tekitas kostja hagejale kahju kokku 52 500 eurot.

6. juunil 2011 sõlmis kostja hageja esindajana üldkoosoleku otsust rikkudes OÜ-ga Aavik & Ko

müügilepingu (müügileping), millega müüs eelnimetatud isikule kõik aktsiaseltsile kuuluvad

kinnistud. Kinnistute müügiga hagejale tekitatud kahju seisneb selles, et kinnistute müügi eest saab

aktsiaselts vastusooritusena üksnes müügihinnale vastava rahasumma, aga kaotab võimaluse teenida

edaspidi tulu. Müügilepingu p 3.4 järgi sai hageja kinnistute üürilepingute järgi üüri hiljemalt kuni

20. detsembrini 2013 ehk ajani, mil ostja pidi tasuma ostuhinna. Arvestades ehitiste

amortisatsiooniaega, mis on umbes 10 aastat, jääb hagejal olemasolevatelt üürilepingutelt saamata tulu

kokku 7 aasta ja 6 kuu ehk 90 kuu eest. Sellise kahju suurus on 90 * 1544 eurot 66 senti =

139 019 eurot 40 senti. Lisaks kaotas hageja kinnistute müügi tõttu võimaluse anda üürile vabu

ruume. Ajavahemikul 1. juunist 2011 kuni 20. detsembrini 2013 jäi hagejal saamata üüritulu

68 910 eurot. Arvates sellest summast maha tegelikult üürile antud ruumide üüri, on kahju suurus

1605 eurot 34 senti * 30 kuud = 48 160 eurot 20 senti.

Lisaks pidi hageja kostja tegevuse tõttu tasuma juriidilise konsultatsiooni eest 613 eurot 52 senti,

notari tasu 536 eurot 81 senti, kinnistute hindamise tasu 384 eurot, riigilõivu kinnistamise eest

155 eurot 55 senti. Kokku on kostja mittevajalike kulutustega tekitanud hagejale otsest varalist kahju

1689 eurot 88 senti.

Kokku on kostja oma kohustuste rikkumisega tekitanud hagejale kahju vähemalt 241 369 eurot

48 senti.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja ei ole hagejale kahju tekitanud. 2,5% suurune laenuintress ei ole liiga madal. Panga pakutud

tähtajalise hoiuse intressimäär oli sel ajal 2,3% aastas. Seega sõlmis kostja laenulepingu suurema

intressimääraga, kui oleks olnud võimalik saada raha panka tähtajalisele hoiusele paigutades.

Mis puudutab kinnistute müügiga väidetavalt tekitatud kahju, siis ei saa asja omanik ühel ajal saada

kasu asja müügist ja selle üürileandmisest. Ainult ostuhinna hilisema tasumise õiguse tõttu leppisid

pooled kokku, et kuni ostuhinna tasumiseni saab hageja üürnikelt üüri. Põhjendamatu on hageja

seisukoht, et hageja pidanuks saama üüri ka pärast seda, kui ostja on ostuhinna tasunud. Alusetu on

hageja eeldus, et üürilepingud oleksid kehtinud veel kümme aastat.

Kinnistute müük ei olnud vastuolus aktsionäride üldkoosoleku otsusega. Aktsionäridevahelised

vastuolud ja uue juhatuse tegevus viitas sellele, et kinnistute müümine õige hinnaga ei ole tagatud.

Seepärast müüs kostja kinnistud nende väärtusele vastava hinnaga. Kuna kinnistute müümisega

viivitamine oleks võinud tekitada aktsiaseltsile kahju, võis kostja müüa kinnistud üldkoosoleku

eelneva otsuseta.

Kostja ei ole saanud õigusabi müügilepingute sõlmimisega tõttu, vaid äriõiguse küsimustes. Notari

tasu kohustusid müügilepingu järgi tasuma hageja ja ostja võrdsetes osades. Tsiviilkäibes on

müügilepingu notariaalse tõestamisega seotud kulude selline jaotus tavapärane. Seega ei ole notari

tasu kahju. Samuti on mõistlik tellida enne kinnistute müüki kinnisvarabüroolt konsultatsioon

soovitusliku müügihinna kohta, mis on oluliselt odavam teenus kui kinnistute turuväärtuse

hindamine. Tegemist oli vajalike kulutustega ja see ei saa olla hageja kahju.

3. Pärnu Maakohus jättis 6. märtsi 2013. a otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus

hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei pidanud kostja sõlmima laenulepingut sama kõrge

intressiga nagu laenuandmisega tegelevad äriühingud. Intress määratakse laenulepingu poolte

kokkuleppel. Hageja ei ole tõendanud, et oleks olnud isikuid, kes oleks olnud nõus võtma hagejalt

laenu samadel tingimustel nagu professionaalselt laenuandjalt. Kui laenusumma oleks tulu saamise

eesmärgil paigutatud tähtajalisele hoiusele, ei oleks tulu olnud suurem. Seega ei ole kostja hagejale

laenulepingu sõlmimisega kahju tekitanud vaatamata sellele, et laenulepingu sõlmimine vajanuks

nõukogu nõusolekut.

Kinnistute müügiga tekitatud kahju hüvitamise nõude kohta leidis maakohus, et menetluse käigus ei

ole tuvastatud, et kinnistud oleks müüdud väiksema summa eest, kui oli nende turuhind. Kostja

tugines müügihinna määramisel kinnisvarabüroo hinnangule. Müügihinna laekumine oli tagatud

kinnistutele hageja kasuks seatud hüpoteegiga. Hageja ei ole tuginenud sellele, et talle tekkis kahju,

kuna kinnistute müügihind oli liiga madal. Hageja on nõudnud kahjuna saamata jäänud üüritulu, mida

hagejal ei ole võimalik tulevikus saada, kuna kinnistud on müüdud. Isegi kui lugeda põhjendatuks, et

olemasolevatelt rendilepingutelt jääb hagejal ostuhinna tasumise järel saamata 76 770 eurot või

139 019 eurot 40 senti ja kuni ostuhinna tasumiseni saamata tulu 48 160 eurot 20 senti, siis tuleb

arvestada, et juhul kui kinnistuid ei oleks müüdud, jääks hagejal saamata ka 283 700 euro suurune

müügitulu. Kinnistu omanikul ei saa aga olla õigustatud ootust saada samal ajal nii müügi- kui ka

üüritulu. Hageja on pärast kinnistute müüki tänu kostja tegevusele saanud üüritulu nii varem sõlmitud

lepingutelt kui ka pärast müüki sõlmitud lepingutelt. Seega on hageja saamata jäänud tulu nõue

tõendamata ja põhjendamata.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse osaliselt

tühistada ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt välja saamata jäänud tulu 7 aasta ja 6 kuu eest

90 167 eurot 40 senti ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse

ulatuses, mis puudutas hagi rahuldamata jätmist üürile antud kinnistutelt üüritulu kaotuse kui saamata

jäänud tulu osas. Hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, mis puudutas vabade ruumide

üürileandmise võimaluse kaotuse tõttu saamata jäänud tulu, laenulepingust tulenevat kahju ja

põhjendamatutest kulutustest tulenevat kahju.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30. oktoobri 2013. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise

90 167 eurot 40 senti. Samuti mõistis ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja viivise VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla täieliku tasumiseni.

Maakohtus kantud menetluskuludest jättis ringkonnakohus 63% hageja ja 37% kostja kanda.

Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole juhatuse liige käitunud hageja huvides parimal

võimalikul moel. Kostja rikkumist ei vabanda see, et ta rikkus aktsionäride üldkoosoleku otsust

eesmärgiga hoida ära sama rikkumine järgmiste juhatuse liikmete poolt.

VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis

on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks

olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kui kostja juhatuse liikmena ei oleks tahtlikult rikkunud

aktsionäride üldkoosoleku otsust ega müünud kõiki hagejale kuulunud kinnistuid, siis oleksid hagejal

need kinnistud alles ja lisaks oleks ta saanud jätkata üüritulu teenimist. Müügihinna saamine ei välista

hagejale kahju tekkimist. Rahasumma saamine kompenseerib kinnisvara omandi kaotuse, kuid ei tee

olematuks üüritulu saamise võimaluse kaotust.

Hageja esile toodud kahju on saamata jääv tulu, mis on olemuselt kannatanul tulevikus tekkida võiv

oletuslik tulu. Sellise kahju suuruse kindlakstegemiseks tuleb hinnata tulu saamise tõenäosust.

Vaidlustamata asjaolude kohaselt seisnes hageja tegevus kinnisvara üürile andmises ja sellest üüritulu

saamises. Asjas on tõendatud hageja ettevalmistused ja tõenäoline võimalus saada talle kuulunud

kinnistutelt üüritulu ka pärast 20. detsembrit 2013 eeldusel, et kostja ei oleks kinnistuid aktsionäride

üldkoosoleku otsusega kehtestatud keelu vastaselt ja juhatuse liikme hoolsuskohustust rikkudes

võõrandanud. Kahju tekitaja peab nõude ümberlükkamiseks näitama, mis põhjustel ei oleks seda tulu

tõenäoliselt siiski saadud. Kostja selliseid asjaolusid esile ei toonud. Samuti ei ole kostja vaidlustanud

hageja väiteid, et üüritulu teenimine oligi hageja ainsaks majandustegevuseks. Kahjuhüvitise

piiramiseks ei ole alust.

Kuna kostja ei ole väitnud ega tõendanud põhjuseid, miks ei oleks hageja tõenäoliselt saanud anda

vaidlusaluseid kinnistuid üürile järgneva 7 aasta ja 6 kuu jooksul, siis tuleb tal hüvitada üüritulu

90 167 eurot 40 senti, mis jääb nimetatud perioodil hagejal tõenäoliselt saamata. Samuti tuleb kostjalt

TsMS § 367 alusel välja mõista viivis.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus,

millega hagi jäeti rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole hagejal kahju tekkinud. Vaidlustamata asjaolude

kohaselt müüs kostja vaidlusalused kinnistud turuhinnaga. Kinnistud koormati ühishüpoteegiga,

tagamaks müügihinna tasumist. Kuni müügihinna tasumiseni sai kinnistute üüritasu hageja.

Müügilepingu sõlmimisega hageja vara ei vähenenud, sest vastusooritusena sai ta müügihinna.

Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et kinnistuid turuhinnaga müües saab hagejale üldse kahju

tekkida. Kui hageja saaks nii kinnistute turuhinnale vastava müügihinna kui lisaks sellele ka järgmise

seitsme aasta ja kuue kuu üüritulu, rikastuks hageja kostja arvel. Kinnisvara ostes arvestab ostja

tulevikus kinnistult tulu teenimise võimalusega ning kui tegemist on üürimiseks sobiva objektiga, siis

kajastub võimalik tulevane üüritulu kinnistu hinnas. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole

väidetavast kahjust maha arvatud kinnistu müügihinda ehk 283 700 eurot.

Isegi kui kahju oleks tekkinud, oleks kohus pidanud kahjuhüvitist VÕS § 139 alusel vähendama. Kui

isikul on kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi

rikkumise tõttu tema poolt üleantu, siis tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada ning

kahjuna saab sellisel juhul olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra kahjustatud

isiku tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem. Kinnistute ostja oli nõus

kinnistud tagasi müüma, kuid hageja ei ole seda võimalust kasutanud.

Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusnorme, sest jagas valesti tõendamiskoormuse. Hageja

pidanuks tõendama, et tal oli võimalus saada üüritulu alates 21. detsembrist 2013 järgmise 7 aasta ja

6 kuu vältel. Seda ei ole hageja teinud. Kostja on sellele väitele vastu vaielnud ja ka kohtute

tuvastatud asjaolud kinnitavad vastupidist.

Kostjale etteheidetud rikkumisega (kinnistute müük üldkoosoleku otsuseta) ei saa olla põhjuslikus

seoses mingit kahju, sest ka üldkoosolek oleks otsustanud kinnistute müügi turuhinnaga. Hageja vara

vähenemine saamata jääva üüritulu tõttu saaks olla põhjuslikus seoses üksnes juhatuse liikme

majanduslikult ebaotstarbeka käitumisega, kuid hageja ei ole pidanud müügilepingut majanduslikult

ebaotstarbekaks ja on avaldanud, et ta ei soovi müügilepingut tühistada, sest hind oli sobiv.

7. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu

otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse

normi vale kohaldamise tõttu. Kolleegium jätab TsMS § 691 p 5 alusel jõusse maakohtu otsuse,

st jätab hagi rahuldamata, arvestades ka Riigikohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Kassatsioonkaebus

tuleb rahuldada.

9. Hageja esitas apellatsioonkaebuse üksnes selle osa peale maakohtu otsusest, millega maakohus

jättis rahuldamata hageja nõude kahju osas, mis hagejal väidetavalt tekib sellest, et alates

21. detsembrist 2013 jääb hagejal saamata 7 aasta ja 6 kuu ehk 90 kuu üüritulu. Selle nõude suuruseks

oli hageja apellatsioonkaebuse järgi 90 167 eurot 40 senti. Ülejäänud osas hageja maakohtu otsust ei

vaidlustanud ja see on jõustunud.

10. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kostja on hageja juhatuse liikmena tekitanud

hagejale kahju sellega, et müüs kolm hagejale kuulunud kinnistut OÜ-le Aavik & Ko. Hageja peab

kostja kohustuse rikkumiseks kostja tegutsemist hageja üldkoosoleku otsuseta, samuti seda, et kostja

sõlmis hagejale kahjuliku müügilepingu. Müügilepingu kahjulikkus seisneb hageja arvates selles, et

ta kaotas selle lepingu tulemusena võimaluse saada tulevikus kinnistute üürimisest tulu.

Hageja nõue kostja vastu on aktsiaseltsi juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju

hüvitamise nõue. Sellise nõude õiguslikuks aluseks on ÄS § 315 lg 2 esimene lause, mille järgi

vastutab juhatuse liige, kes on oma kohustuste rikkumisega aktsiaseltsile kahju tekitanud, tekitatud

kahju hüvitamise eest. Vastutusest vabanemise alus on sätestatud ÄS § 315 lg 2 teises lauses ja selle

järgi vabaneb juhatuse liige vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku

ettevõtja hoolsusega.

11. ÄS § 315 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused on järgmised:

· juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 315 lg 1, TsÜS § 35);

· aktsiaseltsile on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128);

· rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4);

· juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja

hoolsusstandardit (ÄS § 315 lg 2 teine lause).

ÄS § 315 lg-s 2 sätestatud nõude tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et aktsiaselts peab nõude

maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste

tulemusena on aktsiaseltsile tekkinud kahju. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus

tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega.

12. Hageja on kostja rikkumisena välja toonud esiteks selle, et kostja sõlmis müügilepingu ilma

üldkoosoleku nõusolekuta, vaatamata üldkoosoleku otsusega kehtestatud piirangule, mille kohaselt

oli juhatusel lubatud hageja kinnistuid müüa ainult üldkoosoleku igakordse otsuse alusel.

Kolleegium märgib, et juhatuse liikme kohustuse rikkumiseks on see, kui juhatuse liige teeb tehingu

ilma nõukogu või üldkoosoleku nõusolekuta, kui selline nõusolek on vajalik. Tehes tehingu ilma

kõrgema organi nõusolekuta, rikub juhatuse liige tema ja äriühingu vahelisest sisesuhtest tulenevat

kohustust. ÄS § 307 lg 2 esimese lause kohaselt on juhatuse liikmed aktsiaseltsi nimel tehingute

tegemisel kohustatud aktsiaseltsi suhtes järgima põhikirjas ettenähtud, samuti üldkoosoleku, nõukogu

või juhatuse kehtestatud piiranguid. Samas on juhatuse liikme kohustuse rikkumine vaid üks

ÄS § 315 lg-st 2 tuleneva kahju hüvitamise nõude eelduseid (vt otsuse p 11). Hinnates äriühingu

kahju hüvitamise nõude maksmapandavust, tuleb tuvastada ka ülejäänud eelduste täidetus, sh teha

kindlaks, kas äriühingul tekkis selle rikkumise tulemusena kahju.

Kolleegium märgib täiendavalt, et vaatamata sellele, et hagejal ei olnud müügilepingu sõlmimiseks

üldkoosoleku nõusolekut, on hageja maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt tehingu tegemisel

kasutanud korraliku ettevõtja hoolsusega kooskõlas olevaid tagatisi (seadnud kinnistutele müügihinna

tasumise nõude tagatiseks ühishüpoteegi ja leppinud kokku, et kuni müügihinna tasumiseni saab

üüritulu müüja).

Hageja on pidanud kostja kohustuste rikkumiseks ka müügilepingu sõlmimist kui mittevajalikku

tehingut. Kolleegium leiab, et juhatuse liikme äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja

majandusliku otstarbekuse hindamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse

väärtust. Just vastusoorituse väärtuse kaudu on võimalik hinnata, mis oli tehingu tegelik majanduslik

sisu ning kas see tuli äriühingule kasuks või kahjuks. Eelkõige on just vastusoorituse väärtuse

hindamise kaudu võimalik teha kindlaks, kas juhatuse liige on äriühingule tehinguga kahju tekitanud

või mitte.

13. Järgmiseks analüüsib kolleegium seda, kas hagejal on tekkinud kohtute tuvastatud asjaoludest

nähtuvalt kahju. Nagu öeldud, on kahju olemasolu kostja vastutuse üheks eelduseks.

Ringkonnakohus leidis, et müügilepingu järgi müügihinnale vastava rahasumma saamine

kompenseerib küll kinnistute omandi kaotuse, kuid ei tee olematuks üüritulu saamise kaotust.

Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus kahju tekkimise tuvastamisel põhjendamatult jätnud arvesse

võtmata vastusoorituse (müügihinna tasumise kohustuse) väärtuse, kuna on leidnud, et sellel ei ole

asjas tähendust. Seega eksis ringkonnakohus tuvastatud asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel.

Hageja peab oma kahjuks seda, et tema vara väärtus vähenes ebasoodsa müügilepingu sõlmimise

tulemusena, st ta arvestab oma kahju VÕS § 127 lg 1 järgi. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha

juurde, et iseenesest on selline kahju juhatuse liikmete kohustuste rikkumise korral hüvitatav ja

ÄS § 315 lg 2 kaitsealas. Kahju kindlakstegemiseks tuleb esmajoones hinnata, kas müügilepingu

sõlmimise tagajärjel vähenes hageja vara väärtus. Selleks tuleb selgeks teha müüdud kinnistute

harilik väärtus ja ostjalt saadud vastusoorituse väärtus (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 4. mai

2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-10, p 19). Kohtud ei ole tuvastanud, et kinnistute müügihind ei

vastanud turuhinnale ja hageja ei ole sellele asjaolule ka tuginenud.

VÕS § 127 lg 1 järgi on lepingu rikkumise korral kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku

asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud, kusjuures kahju hüvitamine

ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks (vt Riigikohtu 18. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

45-08, p 16). Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra

võrdlemise kaudu. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat

halvenemist – äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena

halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud

(vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-13; 3. märtsi

2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-197-13, p 22).

Kolleegium selgitab, et olukorras, kus kinnistud müüdi nende turuhinna eest, ei saanud hagejal

eeldatavasti tekkida varalist kahju kinnistute väljaüürimise võimaluse kaotuse tõttu, sest kinnistute

väljaüürimise võimalus kajastus müügihinna suuruses. Hageja pole esitanud asjaolusid, mis selle

eelduse kummutaksid.

14. Kolleegium selgitab, et kuigi kinnistute müügihinna tasumise tähtaeg ei olnud varasema

menetluse ajal veel saabunud ja seega ei olnud ostja müügihinda veel tasunud, ei tähenda see

iseenesest, et kinnistute müügihinda ei tuleks kahju olemasolu hindamiseks arvesse võtta. Kolleegium

kordab oma varasemat seisukohta, mille kohaselt kahjuna saab käsitada vaid seda osa väidetavast

kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem

(vt selle kohta ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 3. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-197-13,

p 13; 9. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-09, p 11; 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-41-05, p 55). Praegusel juhul ei ole hageja aga väitnud, et kinnistute müügihinna nõue on

mingil põhjusel väärtusetu.

15. Kolleegium ei võta asja materjalide juurde dokumentaalset tõendit, mille kostja esitas

Riigikohtule 31. märtsil 2014 koos vastuväitega hageja seisukohtadele (Osaühingu Aavik & Ko

20. detsembri 2013. a avaldus). Samuti ei võta kolleegium asja materjalide juurde dokumentaalseid

tõendeid (Pärnu Maakohtu 28. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-38229 ning keelumärgete

kustutamise avaldus, hüpoteekide kustutamise avaldused, ühishüpoteegi seadmise leping ja

asjaõiguslepingud), mille hageja esitas Riigikohtule 31. märtsil 2014 ja 7. aprillil 2014. TsMS § 688

lg-te 3–5 järgi ei tuvasta kolleegium asjaolusid ega hinda tõendeid. Seetõttu tuleb kassatsiooniastmes

esitatud tõendid menetlusosalistele tagastada.

16. 21. juuli 2011. a määrusega on Pärnu Maakohus hagi taganud ja seadnud võõrandamise

keelumärke kostjale kuuluvatele aktsiatele ja kinnistule. TsMS § 386 lg 4 kohaselt tühistab kohus

otsusega hagi tagamise abinõu, kui hagi jääb rahuldamata. TsMS § 442 lg 5 esimese lause kohaselt

lahendab kohus otsuse resolutsiooniga muu hulgas ka menetluse jooksul kohaldatud hagi tagamise

abinõudega seotud küsimused. Maakohus ei ole vaatamata hagi rahuldamata jätmisele võtnud

seisukohta, mis saab hagi tagamisest. Kuna hagi jääb rahuldamata, tuleb hagi tagamise abinõu

tühistada.

17. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1, § 171 lg-st 1 ja § 173 lg 3 esimesest lausest, jätab kolleegium

menetluskulud kõigis kohtuastmetes hageja kanda. Kostja võib TsMS § 174 lg 1 esimese lause järgi

nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis

sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest.

18. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostja

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Tambet Tampuu