3-2-1-151-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-151-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 30. aprill 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

AS-i Alta Foods pankrotihalduri Maire Armi hagi AS-

i Alta Foods (pankrotis) ja OÜ Dalton Eesti

(likvideerimisel) vastu nõude loovutamise lepingu

kehtetuks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. mai 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-37395

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Dalton Eesti kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

9889 eurot 99 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS-i Alta Foods pankrotihaldur Maire Arm, esindaja

vandeadvokaat Marko Kaevando

Kostja OÜ Dalton Eesti (likvideerimisel) (registrikood

11693124), esindaja vandeadvokaat Britta Oltjer

Asja läbivaatamise kuupäev

7. aprill 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 14. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-37395 muutmata.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud OÜ Dalton Eesti (likvideerimisel) kanda.

4. Arvata kassatsioonkaebuselt 13. juunil 2013 tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot

riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS-i Alta Foods pankrotihaldur Andres Tootsman (hageja) esitas 3. augustil 2010 Harju

Maakohtule OÜ Dalton Eesti (likvideerimisel) (kostja) ja AS-i Alta Foods (pankrotis) (AF) vastu

hagi, milles palus tunnistada kehtetuks kostja, AF-i, Alta Capital Partners S.C.A SICAR (ACP SCA)

ja SIA Alta Capital Partners (SIA ACP) sõlmitud nõude loovutamise lepingu, millega AS Alta Foods

(pankrotis) loovutas kostjale 3 000 000 euro ja lisanduva viivise nõudeõiguse AS-i Luterma vastu.

Hagi kohaselt kahjustas AF nõude loovutamise lepinguga enda võlausaldajate huve, samuti esinevad

lepingu kehtetuks tunnistamiseks pankrotiseaduse (PankrS) § 114 lg 1 p-s 2 või alternatiivselt

PankrS § 110 lg 1 p-s 2 või PankrS § 111 lg 1 p-s 1 ja lg-s 3 sätestatud alused. AF kaotas lepinguga

3 000 000 euro ja sellele lisanduva viivise nõude AS-i Luterma vastu, kuid ei saanud mingit

vastuhüve, kuna loovutas nõude ACP SCA ja SIA ACP kohustuste täitmise tagamiseks. Nõude

loovutamise eesmärk oli ACP SCA ja SIA ACP solidaarkohustuse täitmine kostjale, samas kui AF-i

võlausaldajate nõuete rahuldamine nõude alusel saadaolevate summade arvel muutus võimatuks. AF

oli lepingu sõlmimise ajal juba maksejõuetu. Sellises olukorras oli nõude loovutamine kolmandate

isikute kohustuste täitmise tagamiseks ilmselgelt võlausaldajate huve kahjustav.

Leping tuleb tunnistada kehtetuks PankrS § 114 lg 1 p 2 esimese alternatiivi alusel, kuna AF loovutas

nõude tagatise andmise eesmärgil, nõue loovutati 6 kuu jooksul enne AF-i pankrotimenetluse

algatamist ning AF ei olnud loovutamiseks kohustatud. Lisaks eelnimetatule on olemas PankrS § 110

lg 1 p-s 2 tehingu tagasivõitmise eeldusena sätestatud asjaolu, kuna kostja teadis või pidi teadma, et

AF kahjustab tehinguga oma võlausaldajate huve.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et lepingu eesmärgiks ei

olnud tagada tema nõudeid ACP SCA ja SIA ACP vastu, vaid tegemist oli tavalise nõude

loovutamisega, mille eesmärgiks oli täita ACP SCA ja SIA ACP kohustus kostja vastu. Leping ei

olnud AF-ile kahjulik, kuna ta sai nõude loovutamise eest vastusooritusena sama suure nõude

ACP SCA ja SIA ACP vastu. Isegi kui tegemist oleks tagatise andmisega, ei ole täidetud

PankrS § 114 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldused tehingu tagasivõitmiseks. Tagatav kohustus tekkis samal

päeval, kui sõlmiti leping. Seega ei olnud tegemist juba tekkinud kohustuse tagamisega. Samuti oli

tagatis seatud juba varem, kuna nõue oli enne lepingu sõlmimist panditud.

3. Harju Maakohus lubas 21. detsembri 2011. a määrusega hagejana üldõigusjärgluse korras

menetlusse astuda AF-i pankrotihaldur Maire Armil.

4. Harju Maakohus rahuldas 10. jaanuari 2012. a otsusega hagi.

Maakohus leidis, et kõige rohkem vastab leping tagatisloovutamise lepingu tunnustele. Hageja andis

talle kuuluva nõudeõiguse üle kostjale, saamata talt mingit vastusooritust. Seega ei ole tegemist

tavapärase nõudeõiguse loovutamisega. Loovutamine on seotud kolmandate isikute (SIA ACP ja

ACP SCA) kohustustega kostja ees ning on kokku lepitud, et hagejal tekib nõudeõigus nende vastu

vaid siis, kui kostja asub realiseerima omandatud nõuet. Hagejal tekkiv nõudeõigus on sama suur kui

kostja saadav tulem omandatud nõudelt. Kuni selle ajani, kui kostja ei ole asunud omandatud nõuet

realiseerima, ei ole hagejal ka mingit nõudeõigust kellegi, ka kolmandate isikute vastu. Tegu on

tagatise/pandi andmisele iseloomuliku olukorraga, kus pantija ei saa pandieset kasutada ja tal ei ole

kellegi vastu nõudeõigust, kuni pandipidaja ei ole asunud realiseerima pandieset. Pandieseme

realiseerimisega läheb aga pantijale üle nn regressiõigus tema tagatise arvel saadu ulatuses

võlgniku/kolmanda isiku vastu, kelle nõuet ta tagas. Seega tuleb leping kvalifitseerida kui

tagatisomandamise leping, kus hageja loovutas talle kuuluva nõudeõiguse kostjale kui tagatise

SIA ACP ja ACP SCA kohustute täitmise tagamiseks. Lepingu p 1.1 järgi kohustus kostja nõude

tagastama, kui SIA ACP ja ACP SCA täidavad oma aktsiate müügilepingust tulenevad kohustused.

PankrS § 114 lg 1 p 2 alusel on tagatise andmise tagasivõitmiseks vaja tuvastada järgmised asjaolud:

1) on antud tagatis;

2) tagatis on antud hiljemalt 6 kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist;

3) tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks;

4) tagatise andja ei olnud selleks kohustise tekkimise ajal kohustatud.

Leping sõlmiti 3. augustil 2009. Hageja pankrotimenetlus algatati 2. veebruaril 2010. Seega toimus

tehing vähem kui kuus kuud enne pankrotimenetluse algatamist. Poolte kokkuleppe kohaselt tagas

tagatis SIA ACP ja ACP SCA kohustusi, mis tulenesid SIA ACP ja ACP SCA ja Mari Tooli 30. juunil

2008, 14. novembril 2008 ja 14. veebruaril 2009 sõlmitud lepingutest. Kostja asus osaliselt (aktsiate

müügilepingust tulenevate nõuete osas) Mari Tooli asemele alates 14. veebruarist 2009. Seega oli

kohustus tekkinud enne tagatise andmist. Pooled ei vaidle selle üle, et viidatud lepingute kohaselt ei

olnud hagejal kohustust anda tagatist ei M. Toolile ega kostjale. Seega on täidetud ka viimane

tingimus, st hagejal ei olnud kohustust anda kostjale tagatist SIA ACP ja/või ACP SCA kohustuste

tagamiseks. 3. augusti 2009. a aktsiate müügi- ja tagasiostulepingu preambuli p-s B nimetatud

M. Tooli ja AF-i 22. detsembri 2008. a pandilepingut ei ole kohtule esitatud, mistõttu ei ole võimalik

kontrollida, kas kohustus pantida nõue tulenes sellest lepingust. Isegi kui selline kohustus oli, ei ole

tegemist samasuguse kohustusega, kuna tulenevalt preambuli p B sõnastusest oli pooltel nõude

pandileping, kuid praegusel juhul on tegemist nõude tagatisloovutamisega.

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha asjas

uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14. mai 2013. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles rahuldati

hagi AF-i vastu, ning jättis hagi AF-i vastu läbi vaatamata. Muus osas jättis ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus kohaldas õigesti PankrS § 114 lg 1 p 2. Maakohus on selgelt

tuvastanud, et leping on tagatisomandamise leping, millega hageja loovutas kostjale talle kuuluva

nõudeõiguse kui tagatise kolmandate isikute, st SIA ACP ja ACP SCA kohustute täitmise tagamiseks,

saamata mingit vastusooritust. Ringkonnakohus nõustus selle seisukohaga. Samuti leidis maakohus

põhjendatult, et kohustus oli tekkinud enne tagatise andmist.

Vale on apellatsioonkaebuse väide, et lepingus ei ole kokku lepitud nõude tagasiloovutamise aega ega

muid olulisi tingimusi. Lepingu p-s 1.1 on selgelt kokku lepitud selles, et müügilepingust tulenevate

kohustuste täitmisel loovutab kostja nõude tagasi AF-ile. Õige on hageja seisukoht, et mistahes liiki

tagatiste puhul on tavapärane, et tagatise lõpetamine või selle tagasiandmine seatakse sõltuvusse

üksnes tagatava kohustuse täitmisest, määramata selle juures muid tähtaegu või tingimusi.

Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et tagatisloovutamise puhul ei teavitata

enne tagatud kohustuse sissenõutavaks muutumist lepingupartnerit tagatisloovutamisest. Kohustus oli

sissenõutav ja lepingu p 1.4 kohaselt oli kostjal õigus asuda oma nõudeid SIA ACP ja ACP SCA

vastu rahuldama tagatise (loovutatud nõude) arvel kohe. Seega oli loogiline, et lepingu p 1.3 järgi

teavitati AS-i Luterma nõude loovutamisest.

Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väide, et täitmata on PankrS § 114 lg 1 p-s 2 nimetatud

ajaline kriteerium. Kostja väited, et leping hakkas kehtima juba palju varem pole kooskõlas asjas

esitatud tõenditega. Kostja leidis, et nõue panditi rohkem kui 6 kuud enne AF-i pankrotimenetluse

algust ning pant vormistati nõude loovutamise lepinguga ümber. Lepingu p 2.1.3 kohaselt ei lasu

loovutataval nõudel mingeid võlaõiguslikke ega asjaõiguslikke koormatisi, samuti pole AF sõlminud

mingeid lepinguid selliste koormatiste seadmiseks tulevikus. Asjakohane pole kostja viide aktsiate

müügi- ja tagasiostulepingule, kuna AF ei olnud selle lepingu pooleks.

Pankrotivõlgnik ei saa olla tehingu tagasivõitmise hagis kostjaks. Seetõttu tuleb hagi AF-i vastu jätta

läbi vaatamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse

tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostja leiab, et lepingu tõlgendamisel tulnuks lähtuda poolte tegelikust tahtest. Seejuures on lepingu

sõnakasutus teisejärguline ning tähtsam on poolte suhete kujunemine ning tehingu eesmärk. Lepingut

kvalifitseerides oleksid kohtud pidanud lähtuma tõendite ja asjaolude kogumist ning andma neile

tervikliku hinnangu. Lepingupoolte tegelikuks tahteks oli nõue loovutada, mitte anda tagatis. Sellele

viitavad asjaolud, et kohustus oli jäetud korduvalt täitmata ning nõue oli nagunii panditud, mistõttu

loovutati nõue kohustuse täitmiseks.

Maakohus ei ole kvalifitseerinud lepingut selgelt tagatisloovutamiseks. Ringkonnakohtu vastupidine

seisukoht on põhjendamata ning vastuolus maakohtu otsusega. Kohtute otsustest ei nähtu, kuidas on

kujunenud kohtute siseveendumus. Põhjendamatu on kohtute seisukoht, et AF ei saanud nõude

loovutamise eest vastusooritust. Kohtud on jätnud tähelepanuta kostja väite, et AF sai lepinguga

loovutatud nõude eest tasuna sama suure nõude SIA ACP ja ACP SCA vastu. See viitab sellele, et

tegemist oli tavalise nõude loovutamisega, kuivõrd tagatisloovutamisele ei ole iseloomulik see, et

võlgnik, kelle kohustuse tagamiseks tagatis seati, maksab tagatise andjale selle eest tasu, mis on

samaväärne tagatise väärtusega.

Kohtud ei ole hinnanud kostja väidet, et tagasiloovutamise puhul oleks pidanud olema kokku lepitud

tagasiloovutamise aeg ja muud olulised tingimused, mida lepingus aga tehtud ei ole. Lepingu p 1.1 on

tõenäoliselt sattunud lepingusse ekslikult. Nõue loovutati, kuna SIA ACP ja ACP SCA ei suutnud

enda kohustusi täita. Lepingust nähtub, et pooled ei pidanudki vajalikuks kokku leppida nõude

tagastamise aega, kuna lepingu p-de 1.2, 1.7, 1.4.1 ja 1.4.2 kohaselt võis kostja nõude kohe sisse

nõuda ning tasutud summad pidid jääma kostjale. Viimane asjaolu viitab samuti sellele, et tegemist

oli tavalise nõude loovutmisega, kuna tagatise puhul peaks kontroll nõude üle jääma pantijale.

Kohtud jätsid tähelepanuta selle, et nõude loovutamisest teavitati võlgnikku AS-i Luterma.

Tagatisloovutamise puhul võlgnikku ei teavitata.

Kohtud on jätnud põhjendamatult tähelepanuta AF-i ja M. Tooli pandilepingu, millega nõue oli kostja

õiguseelneja M. Tooli kasuks panditud juba 22. detsembril 2008. Seega ei ole täidetud PankrS § 114

lg 1 p-s 2 sätestatud ajaline kriteerium, kuna tagatis oli antud rohkem kui 6 kuud enne

pankrotimenetluse algatamist.

9. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 1 alusel jätta muutmata. Kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

11. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et praeguses asjas oli nõude loovutamise lepingu puhul

tegemist tagatise andmisega PankrS § 114 mõttes. PankrS § 114 tagatise andmise tagasivõitmise

kohta saab kohaldada ka nõude loovutamise tehingule, mis tehti eesmärgiga tagada mingi kohustuse

täitmist, st tagatisloovutamisele. Sel juhul saab tagatise andmisena kehtetuks tunnistada nõude

loovutamise käsutustehingu (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13,

p 50). Kohtud on tõlgendanud nõude loovutamise lepingut ja asunud seisukohale, et tegemist on

tagatisloovutamisega. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et vaidlusaluse õigussuhte puhul

viitavad tagatisloovutusele selgelt asjaolud, et nõude loovutamise lepingu kohaselt tuli tagatava

nõude rahuldamise korral nõue AF-ile tagasi loovutada (lepingu p 1.1) ning et AF-il tekkis nõude

loovutamise eest tasu saamise nõue SIA ACP ja ACP SCA vastu alles pärast seda, kui kostja on

nõude sisse nõudnud (lepingu p 1.4).

Kostja on kassatsioonkaebuses küll väitnud, et kohtud ei ole lepingu tõlgendamisel välja selgitanud

poolte tegelikku tahet ja on jätnud hindamata tõendid, kuid ei ole toonud välja, millised poolte

tegelikku tahet kinnitavad tõendid on kohtud tähelepanuta jätnud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 1

kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda küll eelkõige lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest.

Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist

tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu

tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (vt nt Riigikohtu 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-44-09, p 11). Ainuüksi kostja kassatsioonkaebuses toodud väited loovutamislepingu

tingimuste kohta (võlgnikku tuli loovutamisest teavitada, nõue tuli täita loovutuse saajale) ei välista

seda, et tegemist oli tagatise andmisega. Näiteks tuleb asjaõigusseaduse § 317 järgi võlgnikku

teavitada ka nõude pantimisel.

12. PankrS § 114 lg 1 p 2 järgi on tagatise andmise kehtetuks tunnistamise eelduseks, et tagatis anti

kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, ning täiendavateks alternatiivseteks eeldusteks on,

et pant seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks ja võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise

tagatise andmiseks kohustatud või võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja

teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest. Lisaks on tagasivõitmise üldiseks eelduseks

PankrS § 109 lg 1 järgi võlausaldajate huvide kahjustamine.

Kohtud on tuvastanud, et nõude loovutamise leping sõlmiti 3. augustil 2009, AF-ile nimetati ajutine

pankrotihaldur 2. veebruaril 2010. Seega sõlmiti leping kuue kuu jooksul enne ajutise halduri

nimetamist. Samuti on kohtud tuvastanud, et AF-il ei olnud kohustust tagatist anda ning tagatis anti

juba tekkinud kohustuse tagamiseks (PankrS § 114 lg 1 p 2 esimene alternatiiv).

Seda, kui hilisem pankrotivõlgnik tagab kolmanda isiku kohustusi, saab pidada eelduslikult tema

võlausaldajate huve kahjustavaks. Kolmas isik ei ole põhimõtteliselt kohustatud oma vara teise isiku

võla katteks pantima – selle aluseks saab olla eelkõige kokkulepe tagatava nõude võlgnikuga, nt

käsundusleping. See ei ole aga piisav tagasivõitmise välistamiseks. Võlausaldajate kahjustamise

eelduse saab ümber lükata, kui tõendatakse, et tagatise andmise eest saadi piisavas väärtuses raha või

muu vastusooritus või ei kahjustatud võlausaldajate huve muul põhjusel (vt Riigikohtu 15. jaanuari

2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 41). Praegusel juhul on kohtud tuvastanud, et hageja

andis talle kuuluva nõudeõigusest tuleneva õiguse kostjale üle vastusooritust saamata.

13. Õige on kostja kassatsioonkaebuse väide, et kohtud on jätnud tähelepanuta AF-i ja M. Tooli

pandilepingu. Samas ei mõjuta see kolleegiumi arvates asja lahendust. Nõude tagatisloovutamine on

nõude pantimisest eraldiseisev tehing ja selliselt ka eraldi tagasivõidetav. Kuigi nõude pantimise ja

nõude tagatisloovutamise majanduslik sisu ei pruugi oluliselt erineda, kahjustab nõude loovutamine

siiski võlausaldajate huve, kuna selle tehingu tulemusena läheb nõue pankrotivõlgniku varast välja.

Sellest tulenevalt ei ole ilma nõude loovutamist tagasi võitmata võimalik saavutada tagasivõitmise

eesmärki - suurendada pankrotivara võlausaldajaid kahjustavate tehingute ja toimingute kehtetuks

tunnistamisega.

14. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

15. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta

TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda. Menetlusosalisel on õigus pöörduda 30 päeva jooksul alates

kohtuotsuse jõustumisest maakohtusse oma menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks

TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras.

Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa