3-2-1-14-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-14-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 23. aprill 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn

Jõks

Kohtuasi

Swedbank Liising Aktsiaseltsi hagi Osaühingu TARVENT

vastu võlgnevuse ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 2-11-17689

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Swedbank Liising Aktsiaseltsi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

4101 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Swedbank Liising Aktsiaselts (registrikood

10434248), esindaja vandeadvokaat Piret Blankin

Kostja Osaühing TARVENT (registrikood 10242684),

esindaja vandeadvokaat Rene Varul

Asja läbivaatamise kuupäev

24. märts 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 2-11-17689 osas,

millega jäeti Osaühingult TARVENT Swedbank Liising Aktsiaseltsi kasuks välja mõistmata

põhivõlg 1943 eurot 51 senti ületavas osas ja viivis 409 eurot 7 senti ületavas osas. Tühistada

ringkonnakohtu otsus ka menetluskulude jaotuse osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista täiendavalt Osaühingult TARVENT

Swedbank Liising Aktsiaseltsi kasuks välja põhivõlg 4101 eurot ja viivis 23. aprilli 2014. a

seisuga 1202 eurot 74 senti. Jätta kõigi kohtuastmete menetluskuludest 45,7% Osaühingu

TARVENT ja 54,3% Swedbank Liising Aktsiaseltsi kanda.

3. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviktekst on järgmine:

4.1 Hagi rahuldada osaliselt.

4.2 Välja mõista Osaühingult TARVENT Swedbank Liising Aktsiaseltsi kasuks põhivõlg

6044 eurot 51 senti ja viivis 23. aprilli 2014. a seisuga 1611 eurot 81 senti ja edasi viivis

protsendina tasumata põhinõude summalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud

määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

4.3 Jätta kõigi kohtuastmete menetluskuludest 45,7% Osaühingu TARVENT kanda ja 54,3%

Swedbank Liising Aktsiaseltsi kanda.

5. Kassatsioonkaebus rahuldada.

6. Tagastada Swedbank Liising Aktsiaseltsile 2. detsembril 2013 kassatsioonkaebuselt tasutud

kautsjon 100 (ükssada) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Swedbank Liising Aktsiaselts (hageja) esitas 18. aprillil 2011 Harju Maakohtule Osaühingu

TARVENT (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista 13 234 eurot 56 senti ja viivise

põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja hageja õiguseellane Swedbank Autopargi Juhtimise AS

27. septembril 2007 kapitalirendilepingu, mille esemeks oli sõiduauto Land Rover Range Rover

ehitusaastaga 2004 (sõiduk, liisinguese). Kostja jättis lepingu alusel tasutavad põhiosa- ja

intressimaksed nõuetekohaselt tasumata. 29. detsembril 2009 lõpetasid pooled lepingu

ennetähtaegselt. Kostja tagastas sõiduki ja hageja võõrandas selle. Hageja lepingust tulenevaks

nõudeks kostja vastu oli 26 549 eurot 49 senti, s.o sõiduki jääkmaksumus 24 698 eurot 19 senti

(käibemaksuta) + debitoorne võlgnevus 1641 eurot 99 senti + sõiduki võõrandamisega seotud kulud

209 eurot 31 senti (käibemaksuta). Sõiduki müügihind oli 11 317 eurot 69 senti (käibemaksuta),

millest tuleb maha arvata hinnakorrektsioon 1997 eurot 24 senti. Kuivõrd sõiduki müügist saadu ei

kata hageja lepingust tulenevat nõuet kostja vastu, tuleb kostjal hagejale hüvitada 13 234 eurot

56 senti (26 549 eurot 49 senti – 11 317 eurot 69 senti – 1997 eurot 24 senti). Samuti tuleb kostjal

tasuda viivist. Hageja leiab, et VÕS § 367 asjas ei kohaldu, sest pooltel on kulude hüvitamise kohta

erikokkulepe.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja leidis, et liisinguese on võõrandatud tuntavalt alla turuväärtuse ja

sõiduki müümisel ei arvestatud kostja huve. Kui sõiduk oleks müüdud õige turuväärtusega või

mõistliku hinnakõikumisega (ca 10%), siis poleks hagejal müügikahju tekkinud või see poleks olnud

nii suur. Eriteadmistega isiku (TIRPIZ OÜ) 7. aprilli 2010 hinnangu (edaspidi 7. aprilli 2010

hinnang) järgi oli sõiduki turuhind müügi hetkel 275 000 krooni, millele lisanduks veel käibemaks.

Samuti pole põhjendatud sõiduki müügikulud. Aktsiaselts VALOOR müüs sõiduki müügiplatsil,

tegutsedes komisjonilepingu alusel. Seega sisaldab müügihind komisjoniäri tasu ja selle eest ei saa

esitada eraldi arvet.

3. Harju Maakohus rahuldas 7. veebruari 2013. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 9696 eurot 52 senti ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise

võlgnetavalt summalt (9696 eurot 52 senti) alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni.

Maakohtu otsuse põhjendustel on poolte sõlmitud leping liisinguleping VÕS § 361 tähenduses.

Liisingulepingu lisa 2 p 2 järgi on rendileandja (hageja) pärast sõiduki tagastamist kohustatud selle

võõrandama ja kui võõrandamisest saadud summa on väiksem, kui hageja omandamisel tehtud

kulude hüvitamata osa (sh rendilepingu lõpetamise päevani tasumata intress) ja sõiduki valduse

äravõtmisega, sõiduki hoidmisega, müügikõlblikuks seadmisega ning muude võõrandamisega

kaasnevate kulutuste kogusumma, siis peab kostja hüvitama vastava vahe hagejale vastava teatise

alusel. Kuna pooled sõlmisid eeltoodud kokkuleppe, siis VÕS § 367 lg 3 ei kohaldu. Hageja pidi aga

hea usu põhimõttest (VÕS §-d 6 ja 7, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138) tulenevalt

arvestama sellega, et kokkuleppe p 2 järgi toimuks sõiduki võõrandamine turuväärtusega. Seega ei

saanud hageja lepingu järgi sõidukit suvalise hinnaga võõrandada.

Tõenditest nähtuvalt pandi sõiduk 2010. a jaanuaris müüki hinnaga 385 000 krooni (koos

käibemaksuga) ja sõiduk müüdi 30. aprillil 2010 hinnaga 212 500 krooni (koos käibemaksuga).

Hageja esitas liisingueseme müügiprotseduuri reeglid, kuid tõenditest tulenevalt ei ole hageja

sõidukit müües kõiki neid reegleid järginud. Hageja ei ole tõendanud, et ta teavitas kostjat

liisingueseme müügiprotseduuri reeglitest ja hinna alandamisest. Selliselt ei ole hageja käitunud

sõidukit võõrandades kooskõlas hea usu põhimõttega ning kostjal on õigus tugineda sõiduki

turuväärtusele 275 000 krooni (tulenevalt 7. aprilli 2010. a hinnangust). Ilma käibemaksuta on

eeltoodud summa 229 166 krooni 66 senti ehk 14 646 eurot 42 senti. Pooled ei vaidle selle üle, et

kostja võlgnes hagejale 26 340 eurot 18 senti (sõiduki jääkmaksumus + debitoorne võlg). Kostja

väitis, et aktsiaseltsi VALOOR nõutud müügikulud peavad olema juba müügihinna sees, kuid

asjaoludest nähtuvalt on hageja teinud hinnakorrektsiooni kostja kasuks ja see katab sõiduki

võõrandamisega seotud kulu 209 eurot 31 senti. Nii ei nõua hageja seda summat kostjalt ja kostja

sellekohased väited jäävad tähelepanuta. Kuna hageja on nõudest maha arvanud hinnakorrektsiooni

1997 eurot 24 senti, siis tuleb see kostja võlast maha arvata. Seega võlgneb kostja kokkuleppe p-st 2

tulenevalt hagejale 9696 eurot 52 senti ((sõiduki jääkmaksumus 24 698 eurot 19 senti (käibemaksuta)

+ 1641 eurot 99 senti) – 14 646 eurot 42 senti – 1997 eurot 24 senti. Hagejal on õigus nõuda

kokkuleppe p 2, VÕS § 76 lg 1, § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel kohustuse täitmist. Samuti on

hagejal õigus saada VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 teise lause järgi viivist.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

osas, milles hagi osaliselt rahuldati, ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14. novembri 2013. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt

väljamõistetava võlgnevuse summat puudutavas ja menetluskulude jaotuse osas (resolutsiooni p 1) ja

tegi tühistatud osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse

1943 eurot 51 senti ning viivise otsuse tegemise seisuga 409 eurot 7 senti ja edasi viivise protsendina

tasumata põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni

(resolutsiooni p 2).

Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel on liisingulepingu lisa 2 p 2 kostjat ebamõistlikult kahjustav ja

VÕS § 42 lg 1 järgi tühine, sest selles ei võeta hüvitusnõude suuruse arvutamisel arvesse hagejale

jääva sõiduki väärtust ning sõiduki võõrandamise hinnarisk jäetakse ainuüksi kostja kanda. Seega

tuleb asjas kohaldada VÕS § 367 ja arvestada hageja nõude lahendamisel sõiduki väärtusega selle

hagejale tagastamise hetkel. Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 järgi selle harilikku väärtust, mis

on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kostja esitatud TIRPIZ OÜ 25. mai 2011. a

hinnangu (edaspidi 25. mai 2011. a hinnang) järgi oli sõiduki turuväärtus selle müüki andmisel

2010. a jaanuaris 385 000 krooni ehk 24 605 eurot 98 senti (koos käibemaksuga). Muid tõendeid,

millest nähtuks sõiduki teistsugune väärtus selle tagastamise hetke seisuga, esitatud ei ole. Hageja

otsus panna sõiduk müüki asjatundja (aktsiaselts VALOOR) kaudu on mõistlik ja kostja huve

arvestav. Seega on lepingu ülesütlemisest hagejale tekkinud 209 euro 31 sendi suurune lisakulu

VÕS § 367 lg 4 mõttes põhjendatud ja tuleb hagejale hüvitada. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks

välja mõista 1943 eurot 51 senti (26 549 eurot 49 senti (s.o sõiduki jääkmaksumus 24 698 eurot

19 senti + 1641 eurot 99 senti + 209 eurot 31 senti) – 24 605 eurot 98 senti). Samuti tuleb kostjal

tasuda hagejale viivist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti kostjalt

hageja kasuks välja mõistmata 4100 eurot 99 senti ning viivis 900 eurot 53 senti. Hageja palub teha

tühistatud osas uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja põhivõlgnevus

4100 eurot 99 senti, viivis 900 eurot 53 senti (arvestatuna ajavahemikus hagi esitamisest kuni

ringkonnakohtu otsuse tegemiseni) ja sealt edasi viivis põhinõudelt 6044 eurot 51 senti VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni nõude täitmiseni.

Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 367 lg-t 3 ja rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust

(otsuse vastuolulisus), kui jättis tähelepanuta, et hageja nõude suuruse arvutused (sõiduki

jääkmaksumus vs sõiduki väärtus selle tagastamise hetkel) peavad põhinema sarnastel alustel,

st olema koos käibemaksuga või ilma selleta. Nii on ringkonnakohus kõrvutanud sõiduki

jääkmaksumust 24 698 eurot 19 senti, mis on käibemaksuta summa, ja sõiduki väärtust selle

tagastamise hetkel 24 605 eurot 98 senti, mis on käibemaksuga summa. Kuivõrd põhisumma on

arvutatud valesti, on vale ka kostjalt väljamõistetud viivis.

Ringkonnakohus leidis valesti, et asjas ei ole esitatud sõiduki väärtuse kohta selle tagastamise hetkel

muid tõendeid kui kostja esitatud 25. mai 2011. a hinnang. Hageja on kohtule esitanud tõendid

sarnaste sõidukite tolleaegsete müügikuulutuste kohta, kuid need on jäetud menetlusõiguse norme

rikkudes tähelepanuta.

7. Kostja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kostja

nõustus seisukohaga, et hageja osutatud arvutused peaksid põhinema sarnastel alustel, st olema kas

käibemaksuga või käibemaksuta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, millega jäeti välja

mõistmata põhivõlg 1943 eurot 51 senti ületavas osas ja viivis 409 eurot 7 senti ületavas osas ning

menetluskulude jagamise osas. Kolleegium teeb TsMS § 691 p 5 alusel tühistatud osas uue otsuse,

millega mõistab täiendavalt kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 4101 eurot ja viivise 23. aprilli

2014. a seisuga 1202 eurot 74 senti ja edasi viivise protsendina tasumata põhinõude summalt

(6044 eurot 51 senti) VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Samuti

muudab kolleegium menetluskulude jaotust.

9. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt sõlmitud liisingulepingu alusel lepingujärgse

võlgnevuse 26 549 eurot 49 senti (sõiduki jääkmaksumus 24 698 eurot 19 senti + debitoorne

võlgnevus 1641 eurot 99 senti + sõiduki võõrandamisega seotud kulud 209 eurot 31 senti) ja sõiduki

müügist saadud summa 11 317 eurot 69 senti vahet (millest tuleks maha arvata hinnakorrektsioon

1997 eurot 24 senti). Selliselt on hageja põhinõude suuruseks 13 234 eurot 56 senti. Lisaks palus

hageja kostjalt välja mõista lepingujärgse maksekohustusega viivitamise eest viivise. Maakohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 9696 eurot 52 senti (arvestades muu hulgas, et sõiduki

turuväärtus selle tagastamise hetkel on 14 646 eurot 42 senti (käibemaksuta)) ja sellelt arvestatava

viivise. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu väljamõistetud võlgnevuse summaga ja tegi uue

otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1943 eurot 51 senti (arvestades muu

hulgas, et sõiduki turuväärtus selle tagastamise hetkel on 24 605 eurot 98 senti (käibemaksuga)) ja

sellelt arvestatava viivise.

10. Kassatsiooniastmes ei vaielda selle üle, et kostja lepingujärgne võlgnevus hagejale on kokku

26 549 eurot 49 senti. Kassatsioonkaebuse põhjendustel vaieldakse selle üle, kas hageja nõude

lahendamisel VÕS § 367 lg 3 järgi on sõiduki jääkväärtust lepingu ülesütlemisel (koos teiste lepingu

järgi võlgnetavate summadega) ja sõiduki turuväärtust selle tagastamise hetkel võrreldud võrdsetel

alustel (st kas kõrvutatud on omavahel summasid käibemaksuta või summasid käibemaksuga).

Hageja tugineb kassatsioonkaebuses ka sellele, et sõiduki väärtust selle tagastamise hetkel ei ole

õigesti hinnatud. See väide pole aga ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks, sest hageja taotleb

kassatsiooniastmes ringkonnakohtu otsuse tühistamist vaid osas, millega jäeti kostjalt hageja kasuks

välja mõistmata 4100 eurot 99 senti ning viivis 900 eurot 53 senti (st osas, milles ringkonnakohus

kõrvutas nõude suuruse kindlaksmääramisel ekslikult summasid, mis on arvutatud erineval alusel).

11. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 367

lg-t 3, kui lahendas viidatud sätte järgi võrreldavate summade (sõiduki jääkmaksumus vs sõiduki

väärtus selle tagastamise hetkel) arvestamise küsimuse vastuoluliselt.

Riigikohus on selgitanud, et juhul kui hageja märkis liisinguesemete omandamise hüvitamata kulud

(jääkmaksumuse), mida tuleb VÕS § 367 lg 3 järgi kõrvutada esemete tagastamise aegse väärtusega,

ilma käibemaksuta, on käibemaksu juurdearvutamine liisinguesemete väärtuse määramisel hageja

suhtes põhjendamatu. Need arvutused peavad vähemalt üldjuhul põhinema sarnastel alustel, st olema

kas koos käibemaksuga või ilma selleta (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. detsembri 2008. a otsused

tsiviilasjades nr 3-2-1-118-08 ja 3-2-1-124-08, vastavalt p 22 ja 20). Ringkonnakohtu otsus ei vasta

eeltoodud nõudele. Pooled ei vaidle kostja lepingujärgse võlgnevuse suuruse üle, sh selle üle, et

kostja võlgneb hagejale sõiduki jääkmaksumuse 24 698 eurot 19 senti (käibemaksuta).

Ringkonnakohus tuvastas, et 2010. a jaanuaris oli sõiduki turuväärtuseks 24 605 eurot 98 senti (koos

käibemaksuga). Ringkonnakohtu põhjendustel on kostja võlgnevuse suuruseks 1943 eurot 51 senti

(s.o 26 549 eurot 49 senti (sh 24 698 eurot 19 senti) – 24 605 eurot 98 senti). Seega on

ringkonnakohus kõrvutanud summasid, mis on arvutatud erineval alusel (sõiduki jääkmaksumuse

summa käibemaksuta ja sõiduki turuväärtuse summa käibemaksuga) ja seetõttu valesti arvutanud

väljamõistmisele kuuluva võlgnetava summa suuruse.

12. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on vastuoluline, kuna selle järgi on

maakohtu otsus tühistatud osaliselt väljamõistetava võlgnevuse summat puudutavas osas, kuid

märkimata on jäänud, millise summa osas maakohtu otsus tühistatakse (resolutsiooni p 1). Samas on

ringkonnakohus teinud resolutsiooni järgi formaalselt uue otsuse (resolutsiooni p 2), jättes samal ajal

osaliselt muutmata maakohtu otsuse põhjendused. Sellest lähtuvalt peab kolleegium võimalikuks

tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega jäeti hagi rahuldamata põhinõude osas 1943 eurot

51 senti ületavas osas ja viivise osas 409 eurot 7 senti ületavas osas, ning samal ajal arvestada nii

ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludega kui ka maakohtu tuvastatud ja ringkonnakohtus muutmata

jäetud asjaoludega.

13. Kuna kohtud on asjaolud tuvastanud ja pooled nende üle ei vaidle ning tõendeid ei ole vaja

hinnata, siis peab kolleegium võimalikuks teha tühistatavas osas ise uue otsuse. Hagejal on õigus

saada kostjalt kokku põhivõlga 6044 eurot 51 senti (s.o 26 549 eurot 49 senti (sh 24 698 eurot

19 senti (käibemaksuta)) – 20 504 eurot 98 senti (käibemaksuta)). Kuivõrd ringkonnakohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1943 eurot 51 senti, tuleb kostjalt täiendavalt hageja kasuks

välja mõista põhivõlg 4101 eurot (s.o 6044 eurot 51 senti – 1943 eurot 51 senti). Tulenevalt

eeltoodust määrab kolleegium kindlaks ka väljamõistetava viivise (ajavahemiku eest 18. aprill 2011

kuni Riigikohtu otsuse tegemiseni 23. aprillil 2014) ja teeb uue otsuse viivise täiendava

väljamõistmise kohta 409 eurot 7 senti ületavas osas.

VÕS § 113 lg 1 esimese ja teise lause järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa

Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga

aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär).

Referentsintressimäär 1. jaanuarist kuni 30. juunini 2011 oli Eesti Panga teatel 1,00% (aastas). Seega

oli 2011. a esimesel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär 1 + 8 = 9% aastas. Ajavahemikul

18. aprillist 2011 kuni 30. juunini 2011, s.o 74 päeva eest oli 6044 euro 51 sendi suurust

nõudesummat ja 365-päevast aastat arvestades viivis 110 eurot 29 senti (6044,51 * 0,09 / 365 * 74).

Referentsintressimäär 1. juulist kuni 31. detsembrini 2011 oli Eesti Panga teatel 1,25% (aastas),

st 2011. a teisel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 1,25 + 8 = 9,25% aastas. Ajavahemiku

1. juulist 2011 kuni 31. detsembrini 2011, s.o 184 päeva eest oli 6044 euro 51 sendi suurust

nõudesummat ja 365-päevast aastat arvestades viivis 281 eurot 86 senti

(6044,51 * 0,0925 / 365 * 184).

Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2012 kuni 30. juunini 2012 ja 1. juulist 2012 kuni 31. detsembrini

2012 oli Eesti Panga teatel 1,00% (aastas). Seega oli 2012. aastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär

1 + 8 = 9% aastas. Ajavahemikul 1. jaanuarist 2012 kuni 31. detsembrini 2012, s.o 366 päeva eest oli

6044 euro 51 sendi suurust nõudesummat ja 366-päevast aastat arvestades viivis 544 eurot 1 senti

(6044,51 * 0,09 / 366 * 366).

Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2013 kuni 30. juunini 2013 oli Eesti Panga teatel 0,75% (aastas).

Seega oli 2013. a esimesel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär 0,75 + 8 = 8,75% aastas.

Ajavahemiku 1. jaanuarist 2013 kuni 30. juunini 2013, s.o 181 päeva eest oli 6044 euro 51 sendi

suurust nõudesummat ja 365-päevast aastat arvestades viivis 262 eurot 27 senti

(6044,51 * 0,0875 / 365 * 181).

Referentsintressimäär 1. juulist kuni 31. detsembrini 2013 oli Eesti Panga teatel 0,50% (aastas).

Seega oli 2013. a teisel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär 0,50 + 8 = 8,50% aastas.

Ajavahemiku 1. juulist kuni 31. detsembrini 2013, s.o 184 päeva eest oli 6044 euro 51 sendi suurust

nõudesummat ja 365-päevast aastat arvestades viivis 259 eurot (6044,51 * 0,0850 / 365 * 184).

Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2014 on Eesti Panga teatel 0,25% (aastas).

Seega on 2014. a esimesel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär 0,25 + 8 = 8,25% aastas.

Ajavahemiku 1. jaanuarist 2014 kuni 23. aprillini 2014, s.o 113 päeva eest oli 6044 euro 51 sendi

suurust nõudesummat ja 365-päevast aastat arvestades viivis 154 eurot 38 senti

(6044,51 * 0,0825 / 365 * 113).

Kokku on viivisenõue seadusjärgses määras 23. aprilli 2014 seisuga seega 1611 eurot 81 senti

(110 eurot 29 senti + 281 eurot 86 senti + 544 eurot 1 senti + 262 eurot 27 senti + 259 eurot +

154 eurot 38 senti).

Kuivõrd ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 409 eurot 7 senti, tuleb kostjalt

täiendavalt hageja kasuks välja mõista seisuga 23. aprill 2014 viivis 1202 eurot 74 senti

(s.o 1611 eurot 81 senti – 409 eurot 7 senti). Ajavahemiku eest alates 24. aprillist 2014 kuni

põhinõude rahuldamiseni mõistab kolleegium TsMS §-le 367 tuginedes kostjalt hageja kasuks

põhivõlgnevuselt (6044 eurot 51 senti) välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

14. Kuna asja menetlus lõpeb Riigikohtus, määrab kolleegium TsMS § 173 lg 3 esimese lause alusel

kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna hageja kassatsioonkaebus ja hagi rahuldatakse osaliselt, tuleb

kõigi kohtuastmete menetluskuludest jätta TsMS § 163 lg 1 alusel 45,7% kostja ja 54,3% hageja

kanda. Menetlusosaline võib TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist Harju Maakohtult 30 päeva jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest.

15. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Henn Jõks