3-3-1-17-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-17-14

Otsuse kuupäev

21. aprill 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Jüri Põld

Kohtuasi

E.T kaebus Viru Vangla toimingu õigusvastaseks

tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 29. novembri 2013. a otsus haldusasjas

nr 3-12-994

Menetluse alus Riigikohtus

E.T kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada E.T kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Muuta Tartu Ringkonnakohtu 29. novembri 2013. a otsuse põhjendusi haldusasjas nr 3-12-

994 osaliselt vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav E.T suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekumeetmeid Viru Vangla 23. detsembri

2011. a käskkirja nr 6.-1/726-KP ja 20. märtsi 2012. a käskkirja nr 6.-1/162-KP alusel. Kinnipeetav

paigutati 154 päevaks (20.12.2011–21.05.2012) eraldatud lukustatud kambrisse Viru Vangla P2

osakonnas ja piirati täiendavalt tema liikumis- ning suhtlemisvabadust.

2. E.T esitas 13. mail 2012 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada, et alates

20. detsembrist 2011 päeviti kell 8.00–20.00 kaebaja tahtest sõltumata Viru Vangla P2 osakonnas

valju muusika mängimine on õigusvastane. Kaebuse kohaselt alandas 12 tundi järjest kostuv muusika

kaebaja inimväärikust ja selline piinamine piiras, diskrimineeris ning solvas teda. Kaebaja leidis end

olevat allutatud psüühilistele rünnakutele, mille tulemusel on ta pidanud mitu korda psühhiaatri poole

pöörduma. Kaebaja kavatses esitada vangla vastu tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise

taotluse.

3. Tartu Halduskohtus 24. oktoobril 2012 toimunud istungil märkis E.T, et muusika mängis P2

osakonnas kuue kuu vältel iga päev 79 dB ulatuses. Sellest tekkisid kaebajal unehäired. Vastustaja

kinnitas müra mõõtmiste tegemist ja märkis, et vanglat külastanud õiguskantsler ei pidanud muusika

mängimist koridoris inimväärikust alandavaks. Eestis 30. maist 6. juunini 2012 viibinud Piinamise ja

Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee delegatsioon

ei tuvastanud esialgsetes tähelepanekutes samuti rikkumist. Vastustaja selgitas, et kaebaja oleks

pidanud vangla tegevuse vaidlustama vaidemenetluses.

4. Tartu Halduskohus rahuldas 26. novembri 2012. a otsusega haldusasjas nr 3-12-994 kaebuse ja

jättis menetluskulud poolte endi kanda. Kohus märkis, et vastustaja on alates 21. oktoobrist 2011 P2

osakonnas raadio mängimist kell 8.00–20.00 põhjendanud kinnipeetavate julgeoleku tagamise ees-

märgiga suhtlemiskeelu kaudu. Kohus ei lugenud tõendatuks kaebaja väidet, et 23. detsembrist 2011

järgmise aasta 21. maini P2 osakonnas viibimise ajal diskrimineeriti teda rahvuse alusel. Kohus ei

nõustunud vastustaja väitega, et raadio mängimise kaudu tagati kinnipeetavatele põhiseaduse (PS)

§-s 44 ja vangistusseaduse (VangS) § 31 lg-s 1 sätestatud õigused. Kohus leidis, et selleks oleks

pidanud kinnipeetaval olema õigus valida informatsiooniallikat, raadiokanalit või -saadet, heli-

tugevust ja raadio kuulamise kestust. Kohus märkis, et need tingimused ei ole täidetud ja koridoris

muusika valju mängimist tuleb käsitada piiranguna suhtlemiskeelu järgimiseks kartseriosakonnas.

Kohus leidis, et toiming on õigusvastane järgmistel põhjendustel:

1) toiming on vastuolus VangS § 41 lg-tega 1 ja 2, § 45 lg-ga 1, § 63 lg-ga 3, haldusmenetluse

seaduse (HMS) §-ga 107, Vabariigi Valitsuse 26. jaanuari 1999. a määruse nr 38 "Eluruumidele

esitatavate nõuete kinnitamine" p-ga 10 ja sotsiaalministri 4. märtsi 2002. a määrusega nr 42 "Müra

normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise

meetodid";

2) kartseriosakonnas viibivate kinnipeetavate suhtlemiskeeld tuleneb Viru Vangla kodukorra

p-st 8.2.18. Seadusest ei tulene, et vangla saab kinnipeetavat suhtlemiskeelu rikkumise eest

karistada, sundides teda 12 tundi järjest valju raadiot kuulama. Isegi, kui selline meede oleks

vangistust reguleerivate õigusaktidega lubatud, ei luba Euroopa vanglareeglistiku p 60.3 ja VangS

§ 63 lg 3 kohaldada kollektiivseid distsiplinaarkaristusi;

3) pidev müra võib mõjutada isiku teo- ja mõtlemisvõimet ning vaimset ja füüsilist tervist. Haldusasja

materjalidest nähtub, et 13. märtsil 2012 oli P2 osakonnas mõõdetud müratase 73 dB–78

dB. Keskmiseks helitasemeks oli seega 75,5 dB. Selline keskmine müratase 12 tunni jooksul võib

kohtu järgi olla tervist kahjustava toimega, eriti neile kinnipeetavatele, kes on kuulmistundlikud või

kellel esinevad kroonilised kesknärvisüsteemi haigused. Kohus leidis, et töökeskkonna müranorme

reguleerivat määrust ei saa Viru Vangla P2 osakonna kambrite puhul kohaldada, vaid järgida tuleb

eluruumide kohta kehtestatud müraregulatsioone. Tulenevalt asjaolust, et Vabariigi Valitsuse

26. jaanuari 1999. a määruse nr 38 p 10 kohaselt ei tohi müratase eluruumis ületada päeval 40 dB ja

öösel 30 dB ning määruse nr 42 tabeli 1 kohaselt ei tohi eluhoones müratase päeval ületada 40 dB,

siis P2 osakonnas mõõdetud keskmine müratase 75,5 dB ei saanud olla normi piires, isegi arvestades,

et kinnipeetava kamber on üldkoridorist uksega eraldatud. Kohus leidis, et julgeolekuoht, mis tuleneb

kinnipeetavate omavahelisest suhtlusest kartseris, ei saa olla märkimisväärne.

5. Viru Vangla esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse.

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 29. novembri 2013. a otsusega haldusasjas nr 3-12-994 apellat-

sioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu otsuse lõppjäreldusega ja

põhjendustega, mille kohaselt ei täida vangla P2 osakonnas iga päev kell 8.00–20.00 töötav raadio

kinnipeetavatele PS §-ga 44 ja VangS § 31 lg-ga 1 tagatud õigusi. Kohus märkis samuti, et Vabariigi

Valitsuse 12. aprilli 2007. a määrusega nr 108 kehtestatud "Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded

mürast mõjutatud töökeskkonnale, töökeskkonna müra piirnormid ja müra mõõtmise kord" ei ole

kohaldatav vangla tingimustes, sest tegemist on pigem eluala- ja eluruumidega, milles lubatud

mürataset reguleerivad Vabariigi Valitsuse 26. jaanuari 1999. a määrus nr 38 "Eluruumidele

esitatavate nõuete kinnitamine" ja sotsiaalministri 4. märtsi 2002. a määrus nr 42 "Müra normtasemed

elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid". Kohus

muutis ja täiendas Tartu Halduskohtu 26. novembri 2012. a otsuse põhjendusi tulenevalt vastustaja

19. aprilli 2013. a vastusest ja sellele lisatud Telegrupp AS nõrkvoolusüsteemide hooldustööde

protokollist. Kohtu seisukohad olid järgmised:

1) halduskohtu otsuse tühistamist ei too kaasa apellatsioonkaebuses esitatud väited, mille järgi oleks

kohus pidanud arvestama asjaoluga, et P2 osakonna kambrite seinad on betoonist ja metalluksed

suletud, mistõttu oli uste helikindlus vähemalt 35 dB. Arvestades, et P2 osakonna koridoris, kus

asusid müraallikad, oli 13. märtsil 2012 mõõdetud helitugevuse tase 73–78 dB ja see näit on

kindlaksmääratud normist märkimisväärselt kõrgem, ei ole usutav, et üldkoridorist vaid uksega

eraldatud kambrites oleks helitase olnud oluliselt madalam ja normi piires. Seda kinnitab ka

Telegrupp AS nõrkvoolusüsteemide hooldustööde 11. märtsi 2013. a protokoll, mis näitab, et juhul,

kui helitugevus oli P2 osakonna koridoris 70 dB, siis kambrites oli see 39–47 dB, ja müratase

kambrites normaliseerus (38–40 dB) alles siis, kui koridoris vähendati helitugevust 63 dB-ni. 2012. a-

l tehtud mõõtmiste ajal oli P2 osakonna koridoris helitugevus kõrgem (73–78 dB) kui 11. jaanuaril

2013 toimunud mõõtmiste ajal (63–70 dB), mistõttu oli 20. detsembrist 2011 kuni 21. maini 2012 ka

P2 osakonna kambrites helitugevus oluliselt kõrgem kui lubatud 40 dB. Viru Vangla täiendavast

selgitusest nähtub samuti, et P2 osakonna koridoris oli kümme valjuhääldit, mis töötasid korraga,

ning kambrid, kus kaebaja viibis, paiknesid enamasti 3–4,2 meetri kaugusel kahe valjuhääldi vahel.

Seetõttu leidis kohus, et kambrites ei saanud helitugevus olla oluliselt madalam kui koridoris. Seega

on halduskohus põhjendatult asunud seisukohale, et P2 osakonnas muusika valjusti mängimine Viru

Vangla poolt 20. detsembrist 2011 kuni E.T kaebuse halduskohtule esitamiseni 13. mail 2012 oli

õigusvastane toiming, sest helitugevus ei vastanud kehtestatud nõuetele;

2) ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtu seisukohaga, et viidatud toiming oli õigusvastane, sest

oli vastuolus VangS § 41 lg-ga 2, § 45 lg-ga 1 ja § 63 lg-ga 3. Ringkonnakohus leidis, et Viru

Vangla toiming P2 osakonnas oli kooskõlas VangS § 66 lg-s 1 sätestatud vangla kohustusega tagada

üldine julgeolek vanglas ja Viru Vangla kodukorra p-ga 8.2.18, mis sätestab kinnipeetavate

suhtlemiskeelu. Suhtlemiskeelule vaatamata suhtlesid erinevates kambrites paiknevad kinnipeetavad

omavahel, karjudes valjuhäälselt läbi uste. Kohus nõustus vastustajaga, et raadio mängimine P2

osakonna koridoris on käsitatav vangla üldise julgeoleku tagamise meetodina ja kinnipeetavatele

kehtestatud suhtlemiskeelu tagamise abinõuna ning sellise meetme kasutamine ei ole iseenesest

keelatud ega ka kuidagi senistest praktikatest eristuv, mistõttu ei saa seda ka lugeda vastuolus olevaks

VangS § 41 lg-ga 2 põhjendusel, et see meede ei ole vajalik vangla julgeolekukaalutlustel. Samas ei

ole toiming vastavuses muude kehtivate ja konkreetse olukorraga seotud õigusaktidega, praegusel

juhul eluala- ja eluruumide mürataset reguleerivate normidega. Kohus leidis, et Viru Vangla on

võtnud ekslikult mürataseme hindamise aluseks Vabariigi Valitsuse 12. aprilli 2007. a määruse nr 108

ja vaidlusaluse toimingu eesmärgiks ei olnud P2 osakonnas asuvate kinnipeetavate kollektiivne

karistamine, mis oleks vastuolus VangS § 63 lg-ga 3;

3) ringkonnakohus märkis, et päevasel ajal 12 tundi järjest valjusti mängiv muusika võib olla tervist

kahjustava toimega, kuid leidis, et praeguses asjas ei kinnita ükski kogutud tõend kaebaja väidet,

nagu oleks vaidlusaluse toiminguga tekitatud kahju tema tervisele. Kaebaja käis ajavahemikul

20. detsembrist 2011 kuni 13. maini 2012 kolmel korral uneprobleemide tõttu psühhiaatri vastuvõtul,

kuid kaebusi koridorist kostuva valju heli kohta tervisekaardi sissekannetes ei kajastunud. E.T viibis

psühholoogi S. Rajametsa vastuvõtul 30. mail 2012 ning psühholoogi 16. aprilli 2013. a õiendi

kohaselt ei avaldanud kinnipeetav, et P2 osakonnas viibides oleks teda valjult mängiv raadio häirinud.

12. märtsi 2013. a tõendi järgi on E.Tl diagnoositud kohanemishäire juba 22. oktoobril 2008 ja

insomnia 16. märtsil 2011, seega olid kaebajal asjassepuutuvad psüühikahäired enne tema

paigutamist P2 osakonda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. E.T esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsuse osas, milles

muudeti ja täiendati Tartu Halduskohtu 26. novembri 2012. a otsuse põhjendusi, ja jätta jõusse Tartu

Halduskohtu 26. novembri 2012. a otsus. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

1) vangla toiming oli kinnipeetavate kollektiivne karistamine ega olnud seotud vangla turvalisuse

tagamisega. Sellega üritati muu hulgas rikkuda kaebaja kuulmistaju;

2) Viru Vangla P2 osakonnas valju muusika mängimisega ei tagatud VangS §-s 31 sätestatud

kinnipeetava õigust jälgida raadiosaateid, sest sellega sunniti kinnipeetavat tema tahte vastaselt

informatsiooni vastu võtma. P2 osakonnas mängis eestikeelne raadiokanal, millest arusaamiseks

puudus kaebajal vajalik keeleoskus;

3) seadusest ei tulene vangla õigus karistada kinnipeetavat rikkumise eest valjult mängiva raadio

sundkuulamisega kell 8.00–20.00;

4) VangS § 651 lg 1 järgi peab kartser vastama VangS § 45 lg 1 mõttes ehitusseaduse alusel

eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele. Vabariigi Valitsuse 28. jaanuari 1999. a määruse nr 38

"Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine" p 10 järgi ei tohi müratase eluruumis ületada päeval

40 dB ja öösel 30 dB.

8. Viru Vangla palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja vaidleb E.T kassatsioonkaebusele

vastu. Vastustaja järgi ei olnud P2 osakonnas valju muusika mängimine kinnipeetavate kollektiivne

karistamine, vaid VangS §-s 66 sätestatud vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja vangla üldise

julgeoleku tagamise kohustuse täitmine. Nii vanglas viibivate kinnipeetavate, vanglateenistujate kui

ka vanglat külastavate isikute julgeoleku tagamiseks kohaldati kaebaja suhtes täiendavate julgeoleku-

abinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ja liikumis- ning suhtlemisvabaduse

piiramist. P2 osakonna koridoris raadio mängimisega tagati kinnipeetavate suhtlemiskeeldu ja ühestki

õigusaktist ei tulene vanglale keeldu järelevalve tagamiseks mängida osakonnas raadiot.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Haldus- ja ringkonnakohus asusid seisukohale, et Viru vangla P2 osakonnas kell 8.00–20.00 raadio

valju mängimise eesmärk ei olnud tagada kinnipeetavate PS §-st 44 ja VangS § 31 lg-st 1 tulenevat

informatsiooniõigust. Samuti leidsid kohtud, et vangla tingimustes reguleerivad mürataset Vabariigi

Valitsuse 26. jaanuari 1999. a määrus nr 38 "Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine" ja

sotsiaalministri 4. märtsi 2002. a määrus nr 42 "Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning

ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid". Haldus- ja ringkonnakohus leidsid, et

Viru Vangla P2 osakonnas muusika mängimine 20. detsembrist 2011 kuni kaebuse halduskohtule

esitamiseni 13. mail 2012 ei vastanud helitugevusele kehtestatud nõuetele ning oli seega õigusvastane

toiming.

10. Haldus- ja ringkonnakohus olid eri meelt küsimuses, kas viidatud toiming oli vastuolus VangS

§ 41 lg-ga 2, § 45 lg-ga 1 ja § 63 lg-ga 3. VangS § 41 lg-st 2 tuleneb üldine alus vabadust piiravate

meetmete kohaldamiseks julgeolekukaalutlustel. Lukustatud kambris muusika sunnitud kuulamine ei

piira kinnipeetava füüsilist vabadust PS § 20 mõttes, kuid võib riivata muid põhiõigusi.

11. Kolleegium nõustub haldus- ja ringkonnakohtuga, et kauakestva mürataseme piirväärtust ületava

heli sunnitud kuulamine võib kahjustada kinnipeetava inimväärikust PS § 18 mõttes ja PS § 28

lõikega 1 tagatud tervist. Riik on isikult vabadust võttes kohustatud tagama tema tervise kaitse kui

olulise väärtuse, milleta ei ole võimalik paljude teiste põhiõiguste kasutamine (vt Riigikohtu

12. detsembri 2007. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-70-07, p 13; Riigikohtu 10. novembri 2003. a otsus

haldusasjas nr 3-3-1-65-03, p 14).

11.1. Kolleegium peab üldteada asjaoluks, et kauakestev tugev soovimatu heli võib mõjutada inimese

psühholoogilist heaolu ja selle kaudu tervist. Müra võib tekitada stressi ja agressiivsust ning häirida

isiku põhiõigustega kaitstud tegevusi. Müra mõju isikule on individuaalne, sõltudes kuulmistajust,

kultuuritaustast, tervislikust seisundist, helis sisalduvast informatsioonist, ümbritsevast keskkonnast

ja teistest teguritest.

11.2. Vaidlust ei ole, et kaebaja on kesknärvisüsteemi häiretega muukeelne kinnipeetav, kes viibis

lukustatud kambris. Samuti on leidnud kinnitust kaebaja unehäired ajavahemikul 20. detsembrist

2011 kuni 13. maini 2012.

12. Inimväärikuse osaks on tahtevabadus. Kolleegium leiab, et mürataseme piirmäära rikkuva

muusika ja raadiosaadete järjepidev kuulama sundimine ei ole proportsionaalne inimväärikuse

põhimõtte ja tervise riive. VangS § 41 lg 1 ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

artikli 3 mõttes peavad kinnipidamistingimused tagama inimväärikuse ja tervise kaitse, välja arvatud

osas, mis paratamatult kaasneb vangistusega (vt EIK 21. jaanuari 2011. a otsus nr 30696/09, M.S.S

vs. Belgia ja Kreeka, p 221). Valju muusika kuulama sundimine ei kaasne vältimatult vangistusega

ega ole ka VangS § 69 lg 2 punkti 4 järgi osaks lukustatud kambrisse paigutamisest. Piinamise ja

Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee on soovitanud

Eestil loobuda suhtluskeelu tagamiseks muusikat häirivalt valjuks keeramast (raport Eesti külastuse

kohta 23.–30.09.2003, Strasbourg 2004, lk 24).

12.1. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et VangS § 41 lg 2 ei anna alust kohaldada lukustatud

kambris korralise julgeolekumeetmena pidevat müra, mis ületab eluruumis lubatud helirõhu

normtaset.

12.2. Kolleegium lisab, et mürataseme piirmäära ületava heli mängimine võib vähendada kinni-

peetavate omavahelisest suhtlemisest tingitud võimalikku julgeolekuohtu vangla praktikast tulenevalt

üksnes piiratud aja kestel (päevasel ajal). Kolleegium leiab, et vangide suhtluskeeldu lukustatud

kambris on võimalik tagada näiteks ehitustehniliste lahendustega, mis võimaldavad isiku tervist ja

väärikust kahjustamata kindlustada keelust kinnipidamise ööpäev läbi.

13. Kolleegium leiab erinevalt ringkonnakohtust, et tuvastamiskaebuse lahendamisel ei ole oluline

tuvastada, et vangla õigusvastane toiming tingimata kahjustas kaebaja tervist. Ohtu kinnipeetava

tervisele tuleb praeguse tuvastamiskaebuse lahendamisel eeldada, sest tahtevastane kauakestev vali

muusika rikkus kindlasti tervise kaitseks kehtestatud mürataseme piirnorme.

14. Eeltoodu alusel ei nõustu kolleegium ringkonnakohtuga, et Viru Vangla toimingu õiguslik alus on

VangS § 66 lg-s 1 sätestatud vangla kohustus tagada üldine julgeolek vanglas ja Viru Vangla

kodukorra p-st 8.2.18 tulenev kinnipeetavate suhtlemiskeeld koosmõjus asjaoluga, et sellise meetme

kasutamine ei ole iseenesest keelatud ega kuidagi senisest praktikast eristuv. VangS § 66 lg 1 sätestab

järelevalve põhimõtted vanglas. Muusika ja raadiosaadete mängimine ei kujuta endast järelevalvet.

Viru Vangla kodukorra p 8.2.18 ei sätesta ega saagi seaduse asemel sätestada põhiõigusi piiravaid

abinõusid suhtlemiskeelu tagamiseks. VangS § 41 lõikest 2, §-st 66 ega Viru Vangla kodukorrast ei

tulene vangla õigus rakendada selliseid kinnipeetava tervist, inimväärikust ja muid põhiõigusi

riivavaid täiendavaid piiranguid, milleks puudub seaduslik alus. Asjaolu, et isik kannab karistust

kuriteo toimepanemise eest ja tema suhtes on seaduse alusel kohaldatud põhiõiguste ja -vabaduste

piiranguid, ei anna õigustust sekkuda isiku põhiõigustesse enam, kui tuleneb otse seadusest (vt

Riigikohtu 22. märtsi 2012. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-2-06, p 10).

15. Vaidlust ei ole selles, et Viru Vangla P2 osakonnas rikkusid suhtluskeeldu mitu kinnipeetavat.

Arvestades, et P2 osakonna koridoris oli kümme korraga töötavat valjuhääldit, oli helitugevus

koridoris ühtlane. Seetõttu mõjutas toimingu kohaldamine kõiki P2 osakonnas viibivaid kinni-

peetavaid ja vanglateenistuse ametnikke. Sellele vaatamata nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et

vaidlusaluse toimingu eesmärgiks ei olnud P2 osakonnas asuvate kinnipeetavate kollektiivne

karistamine VangS § 63 lõike 3 mõttes. Vaidlusalune haldussund ei olnud karistuslik. Viru Vangla P2

osakonnas valju muusika mängimise legitiimseks eesmärgiks oli suhtluskeelu rikkumise tõkestamine

ja üldise julgeoleku tagamine vanglas.

16. Eeltoodu tõttu tuleb Tartu Ringkonnakohtu 29. novembri 2013. a otsuse resolutsiooni haldusasjas

nr 3-12-994 vaidlustav kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada. Riigikohtu halduskolleegium nõustub

halduskohtuga selles, et Viru Vangla toiming P2 osakonnas oli vastuolus VangS § 41 lg-ga 2 ja § 45

lg-ga 1. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata osas, mis puudutab nimetatud toimingu vastuolu VangS

§ 63 lg-ga 3. Tartu Ringkonnakohtu 29. novembri 2013. a otsuse põhjendusi tuleb osaliselt muuta

ning täiendada vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

17. Kaebaja oli halduskohtumenetluse seadustiku § 110 lg 1 p 1 ja § 111 lg 1 alusel kautsjoni

tasumisest menetlusabi korras vabastatud.

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Jüri Põld