3-2-1-30-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-30-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. aprill 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

OÜ BREM Kinnisvarahooldus hagi AS SEB Pank vastu

42 445 euro 17 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 2-12-42357

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ BREM Kinnisvarahooldus kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

42 445 eurot 17 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ BREM Kinnisvarahooldus (registrikood

10327044), esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik

Kostja AS SEB Pank (registrikood 10004252), esindaja

juhatuse liige Allan Parik

Asja läbivaatamise kuupäev

7. aprill 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta tsiviilasjas nr 2-12-42357 tehtud Harju Maakohtu 29. mai 2013. a otsus ja Tallinna

Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2013. a otsus muutmata osas, milles jäeti läbi vaatamata

OÜ BREM Kinnisvarahooldus tuvastusnõuded (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2). Muus osas

nimetatud otsused tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada OÜ-le BREM Kinnisvarahooldus (konto nr 10022003772002) 28. novembril 2013

tasutud kautsjon 424 (nelisada kakskümmend neli) eurot 45 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ BREM Kinnisvarahooldus (hageja) esitas 19. oktoobril 2012 Harju Maakohtule AS-i SEB

Pank (kostja) vastu hagi. Hageja palus tuvastada, et poolte ja Tallinnas Kesk-Ameerika 3 asuva elamu

(elamu) korteriomanike vaheline käsundussuhe on 1. jaanuarist 2009 lõppenud, kuna hageja ei ole

alates sellest ajast elamu valitseja, ja et kostjal ei ole õigust debiteerida hageja arvelduskontolt

nr 10022088248001 laenulepinguga nr 2006023522 seotud makseid. Lisaks palus hageja mõista

kostjalt välja enda kasuks 42 445 eurot 17 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

6. veebruaril 2013 esitatud hagi täpsustuses võttis hageja tuvastusnõude tagasi ja palus jätta hagi

selles osas läbi vaatamata.

Hageja väitel sõlmisid kostja ja elamu korteriomanikud 11. septembril 2006 laenulepingu, mille

alusel kostja laenas korteriomanikele elamu renoveerimiseks ja remondiks 1 350 000 krooni

(laenuleping). Hageja oli lepingu sõlmimise ajal elamu kaasomandi osa valitseja. Laenulepingu p-

s 10 lepiti kokku, et kostjal on õigus ja hageja lubab teha kõiki laenulepingu täitmisega seotud

makseid hageja pangakontolt. Hageja saatis 4. septembril 2009 kostjale lepingust tuleneva käsundi

lõppemise kohta teate, milles avaldas, et ta ei ole 1. jaanuarist 2009 enam elamu valitseja ja elamu

haldamisega tegeleb Korteriühistu Kesk-Ameerika 3 (korteriühistu), ning palus lõpetada oma kontolt

laenumaksete debiteerimine. 11. jaanuaril 2011 saatis hageja kostjale meeldetuletuse, et hageja ei

halda enam elamut. Kostja ei reageerinud hageja pöördumistele ja jätkas tema kontolt maksete

debiteerimist. Jaanuarist 2009 kuni 18. oktoobrini 2012 debiteeris kostja hageja kontolt alusetult

42 445 eurot 17 senti.

Käsunduslepingu lõppemisega hageja ja korteriomanike vahel lõppes ka korteriomanike hagejale

antud maksekäsund. Alates 2009. a jaanuarist ei tasunud korteriomanikud hagejale laenumakseid.

Pärast 4. septembri 2009. a teate saamist pidi kostja pöörduma korteriomanike poole maksete

tegemise korra muutmiseks, kuid ei teinud seda. Kostja käitus hea usu põhimõtte vastaselt ja kasutas

ära oma positsiooni pangana, tehes õigusliku aluseta hageja kontolt makseid. Kostja ei järginud ka

kontopidajana hageja kui käsundiandja juhist lõpetada konto debiteerimine.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja väitel maksis ta laenu välja hagejale. Hageja kontolt tehti makseid laenulepingu p 10 alusel,

mille järgi oli kostjal õigus teha laenulepingu täitmisega seotud makseid hageja kontolt.

Laenulepingust tulenev maksekäsund ei ole lõppenud. Selle kehtivus ei olene sellest, kas hageja on

elamu valitseja. Pooled ei muutnud laenulepingut ja maksekäsund anti tingimusteta. Poolte suhet ei

mõjuta hageja suhe korteriomanikega. Kostjale ei ole teada, kas ja millal lõppes hageja ja

korteriomanike vaheline käsundussuhe.

3. Harju Maakohus keelas 24. oktoobri 2012. a määrusega hageja taotlusel hagi tagamiseks

kohtuvaidluse lõppemiseni kostjal teha hageja pangakontolt laenulepinguga seotud makseid.

4. Harju Maakohus jättis 29. mai 2013. a otsusega hageja rahalise nõude rahuldamata ja

tuvastusnõuded läbi vaatamata. Maakohus tühistas hagi tagamise määruse ja jättis menetluskulud

hageja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled, et hageja, kostja ja elamu korteriomanikud sõlmisid

11. septembril 2006 laenulepingu, mille alusel laenas kostja korteriomanikele 1 350 000 krooni elamu

renoveerimiseks ja remondiks. Hageja oli lepingu sõlmimise ajal elamu kaasomandi osa valitseja.

Pooled ei vaidle ka, et laenulepingu p 10 on maksekäsund, millega korteriomanikud käsundasid

hagejat tasuma nende arvel laenumakseid ning hageja aktseptis maksekäsundi. Pooled vaidlevad

maksekäsundi kehtivuse üle.

Täidetud ei ole võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 nõude eeldused, sest saaja ei ole üleantut saanud

sellise kohustuse täitmisena, mida ei ole olemas, mida ei teki või mis on hiljem ära langenud. Kostja

debiteeris makseid laenulepingu p-s 10 sisalduva kehtiva maksekäsundi alusel. Seega on kohustus

jätkuvalt olemas. Maksekäsund on kehtiv ja hageja ei esitanud sellele vastuväiteid, mis võimaldaksid

täitmisest keelduda. Õige ei ole hageja seisukoht, et hageja ja korteriomanike käsunduslepingu

lõppemisega lõppes ka korteriomanike hagejale antud maksekäsund. Hageja ei põhistanud ega

tõendanud, et maksekäsund oleks lõppenud. VÕS § 707 järgi ei ole pärast maksekäsundi aktseptimist

võimalik seda tagasi võtta. Hageja aktseptis maksekäsundi laenulepingu allkirjastamisega.

VÕS § 707 järgi saab maksekäsundi tagasi võtta ainult käsundiandja. Hageja saatis käsundiandjale

teate laenukohustuse kohta, paludes teatada talle isik, kelle kontolt hakatakse edaspidi laenumakseid

tegema, kuid ei märkinud, et ta sai sellele teatele vastuse või et käsundiandja teatas talle muul ajal

maksekäsundi lõppemisest. Laenulepingu p-s 10 antud maksekäsund oli tingimusteta, selles ei olnud

kokku lepitud, et maksekäsundi kehtivus lõpeb, kui hageja ei ole enam elamu valitseja. Hageja ei ole

väitnud ega esitanud asjaolusid, mille kohaselt on maksekäsundi aktsept või maksekäsundi andmine

tühised tehingud. Asjaolud, et hageja ei ole enam elamu valitseja ja ei tegele elamu haldamisega,

puudutavad hageja kui käsundisaaja ja korteriomanike kui käsundiandjate õigussuhet, kuid ei mõjuta

käsundisaaja suhet soodustatud isikuga. Kostja ei kasutanud hea usu põhimõtte vastaselt ära oma

seisundit, sest ka juhul, kui soodustatud isik ei oleks pank, oleks ta õigustatud nõudma hagejalt

maksekäsundi täitmist. Hageja viited arvelduslepingu sätetele ei ole asjakohased, sest ta ei esitanud

lepingulise kohustuse rikkumisest tulenevat kahju hüvitamise nõuet.

Kuna hageja on hagi eelmenetluses osaliselt (tuvastusnõuete osas) tagasi võtnud, jäävad

tuvastusnõuded tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata.

5. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks lahendamiseks

maakohtule. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Lisaks esitas hageja taotluse tagastada

apellatsioonkaebuselt enamtasutud riigilõiv 150 eurot.

Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud

hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. oktoobri 2013. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jättis

ringkonnakohus hageja kanda. Hageja riigilõivu tagastamise taotlus lahendatakse otsuse järgi pärast

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-20-13 otsuse tegemist.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste järgi kohaldas maakohus õigesti materiaalõiguse norme ega

rikkunud apellatsioonkaebuses viidatud menetlusnorme. Maakohus ei pidanud asja menetlenud

kohtuniku vahetumise tõttu kordama tõendite kogumist ja uurimist ega viima läbi uut eelmenetlust,

kuna pooled ei taotlenud seda. Hageja taotlus tõendite kogumiseks jäeti põhjendatult rahuldamata.

Pooled ei kasutanud neile kohtuniku vahetumise järel antud tähtaja jooksul võimalust esitada

täiendusi ja taotlusi. Hageja ei ole selgitanud, millised menetluslikud taotlused jäid tal maakohtule

esitamata, mis oleks võinud mõjutada asja lahendamist. Vaidluse asjaolud olid maakohtule selged.

Maakohtu põhjendused selle kohta, kes ja millistel tingimustel võib maksekäsundi tagasi võtta, on

selged ja jälgitavad ning põhinevad VÕS §-l 707. Maakohus leidis õigesti, et laenulepingu p-s 10 on

sätestatud VÕS § 703 lg 1 tähenduses maksekäsund, millega hageja andis nõusoleku teha

(debiteerida) oma kontolt laenulepingu täitmisega seotud makseid ja see maksekäsund ei ole

lõppenud. Maksekäsundi kehtivus ei sõltu VÕS § 705 lg 1 järgi hageja ja korteriomanike

kokkulepetest. Hageja ja kostja suhteid reguleerib laenulepingu p 10 ja hageja saaks VÕS § 705 lg-

st 1 tulenevalt tugineda üksnes vastuväidetele, mis tulenevad laenulepingust. Hageja ei ole selliseid

vastuväiteid maksekäsundile ja selle kehtivusele esitanud. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et

korteriomanikud võtsid hagejalt üle kohustuse tasuda kostjale laenumakseid ja asusid neid tasuma

hageja asemel. Ainuüksi asjaolu, et hageja ei ole enam elamu valitseja, ei lõpeta maksekäsundit.

Kostja ei ole hea usu põhimõtte vastaselt kasutanud ära oma positsiooni pangana. Hageja ei ole kostja

pahausksust tõendanud ega põhistanud. Kehtiva lepingu täitmine ei ole käsitatav hea usu põhimõtte

rikkumisena.

Asjakohased ei ole hageja viited tema ja kostja sõlmitud arvelduslepingu sätetele. Laenulepingu p 10

järgi oli kostjal õigus ja hageja andis loa teha kõiki lepingu täitmisega seotud makseid hageja kontolt

laenulepingus sisalduva ülekandejuhise alusel. Seetõttu ei ole olulised hageja kostjale esitatud nõue

laenumaksete debiteerimise lõpetamiseks ja hageja väited selle kohta, et kostja rikkus maksete

debiteerimisel arvelduslepingut. Tsiviilõiguse üldpõhimõtetega oleks vastuolus olukord, kus isik

vabaneks oma kohustuste täitmisest viisil, et annab arvelduslepingu alusel pangale korralduse

lõpetada laenumaksete tasumine olukorras, kus laenulepingu täitmine peab toimuma selle

arvelduslepingu alusel avatud kontolt maksete tegemisega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt rikkusid kohtud TsMS § 20 lg-t 1. Asja lahendas kohtunik, kes ei

viibinud algusest peale asja arutamise juures. Asja lahendav uus kohtunik oleks pidanud uuesti

koguma ja uurima tõendeid ja korraldama eelmenetluse, sest hageja oli laenulepingu toimiku

väljanõudmise taotluse esitamisel teatanud, et tal võib olla vaja esitada täiendavaid menetluslikke

avaldusi. Kuna maakohus jättis taotluse 22. mail 2013 rahuldamata ja hagi juba 29. mail 2013

rahuldamata, ei antud hagejale võimalust otsustada, kas tal on vaja esitada mingeid taotlusi.

Kohtute otsused on põhjendamata. Kohtud kohaldasid valesti mh VÕS § 396 lg-t 1, § 707, § 705 lg-

t 1 ja § 709. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu ega ole jälgitav, kas ja millistel tingimustel saab

maksekäsundi tagasi võtta. Kostja on käitunud pahauskselt, sest ei ole muutnud laenulepingu p 10.

Kostja oleks pidanud hageja taotluse alusel konto debiteerimise lõpetama. Ringkonnakohus ei ole

mõistnud õigussuhte olemust. Kui maksekäsund ei ole lõppenud, oleks kostjal õigus saada

laenumakseid nii maksekäsundist kui ka korteriomanikelt otse ja see ei oleks mõistlik.

8. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata, ringkonnakohtu otsuse muutmata ja

menetluskulud hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et maakohtu ja ringkonnakohtu otsused tuleb jätta muutmata osas, milles jäeti

läbi vaatamata hageja tuvastusnõuded. Muus osas tühistab kolleegium kohtute otsused TsMS § 691

p 4 ning § 692 lg 1 p 1 ja lg 5 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ja saadab asja

samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Kolleegium käsitleb esmalt kassatsioonkaebuse väiteid menetlusnormide rikkumise kohta

maakohtus seoses kohtuniku asendamisega ja hageja tõendite kogumise taotluse lahendamisega (I)

ning vaidluse eset ja olulisi asjaolusid (II). Seejärel analüüsib kolleegium pooltevahelist õigussuhet ja

selgitab asja uuel läbivaatamisel lahendamisele kuuluvaid küsimusi (III). Lõpetuseks teeb kolleegium

menetluslikud otsustused (IV).

I

11. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse etteheitega, et maakohtus rikuti kohtunikku asendades

ja hageja tõendite kogumise taotlust lahendades oluliselt menetlusõiguse norme.

Kolleegium nõustub selles osas ringkonnakohtu otsuse põhjendustega, märkides täiendavalt järgmist.

12. Asja lahendas maakohtus esmalt kohtunik Jaanus Saaremõts, kes lahkus menetluse käigus

kohtuniku ametist. Enne seda oli toimunud kirjalik eelmenetlus ja 17. aprillil 2013 eelistung, millel

otsustati poolte soovil jätkata kirjaliku menetlusega, anti pooltele tähtajad seisukohtade ja taotluste

esitamiseks 15. maini 2013 ja lahend lubati teatavaks teha 29. mail 2013 (I kd, tl 121–122).

Asja lahendamine maakohtus anti seejärel üle kohtunik Iris Kangur-Gontšarovile. Kohtujurist teavitas

pooli 15. mai 2013. a määrusega kohtuniku asendamisest ja andis pooltele täienduste ja taotluste

esitamiseks tähtaja 23. maini 2013 (I kd, tl 142). Uus kohtunik lahendas 22. mail 2013 hageja

tõendite kogumise taotluse (I kd, tl 144–145) ja tegi 29. mail 2013 otsuse.

13. TsMS § 20 lg 1 esimese lause järgi on asja lahendava kohtukoosseisu vahetumine põhimõtteliselt

lubatud ja vahel ka paratamatu (nt kui kohtunik ametist lahkub). Samas sättes sisalduv kohtu

kohustus arutada asja algusest peale ei tähenda aga seda, et kõik seni poolte esitatud taotlused ja

seisukohad kui ka kohtu tehtud menetlustoimingud muutuksid olematuks ja tuleks uuesti esitada või

teha.

TsMS § 20 lg 1 mõtteks on, et uus kohtunik peab asja sisulisel läbivaatamisel saama hinnata kõiki

asjas esitatud tõendeid ja tuvastada ise kõik asja lahendamiseks vajalikud asjaolud. Asja algusest

peale arutamine ei tähenda aga, et uuesti tuleb läbi viia eelmenetlus. TsMS § 20 lg 1 teise lause järgi

ei pea uus kohtunik ka tõendeid uuesti koguma ega uurima, kui pooled seda ei taotle. Kui uus

kohtunik leiab, et eelmenetlus on puudulik, mh kui poolte seisukohad ei ole talle arusaadavad või

varem ei ole pooltega õiguse kohaldamist ja tõendamiskoormuse jaotust piisavalt arutatud, saab ta

eelmenetluse uuendada. Otsuse saab uus kohtunik teha, kui asja on tema arvates arutatud

ammendavalt (TsMS § 435 lg 1). Kui asjas on peetud asja arutamiseks kohtuistung, tuleb seda siiski

vähemasti üldjuhul korrata. Pooltele tuleb kohtuniku asendamisel tagada kindlasti ka võimalus

esitada kohtuniku vastu taandusavaldus.

14. Hageja heidab maakohtule menetluslikult ette, et tema tõendite kogumise taotlus jäeti

rahuldamata. See ei ole aga seotud kohtuniku asendamisega. Hagejal ei ole alust eeldada ja ta ka ei

väida, et eelmine kohtunik oleks tema taotluse lahendanud teisiti.

Kohtuniku asendamine ei tähenda, et pooled peaksid saama võimaluse esitada hilinenud taotlusi või

esitada juba lahendatud taotlusi uuesti.

15. Kolleegium ei nõustu hagejaga ka selles, et tema tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmisel

on maakohus oluliselt rikkunud menetlusnorme.

16. Hageja palus maakohtul nõuda kostjalt välja vaidlusaluse laenulepingu toimik, põhjendades seda

sooviga tõendada, et ta on esitanud kostjale teated hageja ja korteriomanike vahelise lepingu

lõppemise kohta. Esimest korda esitas hageja selle taotluse 26. aprillil 2013 (I kd, tl 127–130),

korrates seda 9. mail 2013 (I kd, t1 137–140) ja 21. mail 2013 (I kd, tl 148–150). Kostja ei nõustunud

taotluse rahuldamisega, väites mh, et asjaolud, mida hageja soovib tõendada, ei ole asja

lahendamiseks olulised ning hageja peab ise esitama enda väidetud asjaolude kohta tõendeid (I kd,

tl 131A–133B).

Maakohus jättis taotluse rahuldamata põhjendusega, et hageja ei ole piisavalt põhjendanud, miks ta ei

saa ise esitada kirjade edastamise kohta tõendeid, samuti oleks kogu laenutoimiku väljanõudmine

kirjade saamise tõendamiseks ebaproportsionaalne. Lisaks leidis maakohus, et taotletud tõendid ei ole

asjakohased, kuna soovitud kirjadega ei saa tõendada, mis ajast käsundussuhe lõppes ja mis ajast

teadis kostja hageja ja korteriomanike käsundussuhte lõppemisest. Samuti leidis maakohus, et

VÕS § 1028 lg 1 alusel esitatud nõude lahendamiseks ei ole oluline, kas ja millal keelas hageja

kostjal oma kontot debiteerida.

17. Kui maakohus oleks hageja taotluse jätnud alusetult rahuldamata või takistanud hagejal esitada

uusi taotlusi, saanuks hageja esitada taotlused (mh tõendi väljanõudmise taotluse) uuesti

apellatsioonimenetluses, kuid ei teinud seda. Hageja ei ole suutnud ka Riigikohtule põhjendada,

milliseid täiendavaid taotlusi ta oleks soovinud esitada.

Hagejal ei olnud ka õigust eeldada, et ta saab tõendite kogumise taotluse lahendamise järel uue

võimaluse avalduste esitamiseks. Kõigi taotluste esitamiseks oli ette nähtud ühine tähtpäev 23. mai

2013.

18. Maakohtu otsuse loogika järgi ei muutnuks hageja soovitud kirjade väljanõudmine tõenäoliselt ka

asja lahendust, kuna kohtu arvates ei saanud maksekäsund nagunii lõppeda hageja ja korteriomanike

lepingu lõppemisega.

II

19. Hageja palub mõista kostjalt välja 42 445 eurot 17 senti, mille kostja on hageja arvates

omandanud hageja arvel alusetult. Alguses palus hageja samuti tuvastada, et poolte ja elamu

korteriomanike vaheline käsundussuhe on 1. jaanuarist 2009 lõppenud, kuna hageja ei ole alates

nimetatud ajast elamu valitseja, ja et kostjal ei ole õigust debiteerida hageja arvelduskontolt

laenulepinguga seotud makseid (I kd, tl 8). 6. veebruaril 2013 esitatud hagi täpsustuses võttis hageja

tuvastusnõude tagasi ja palus jätta hagi selles osas läbi vaatamata (I kd, tl 113). Maakohus jättis

tuvastusnõuded otsusega läbi vaatamata. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata.

Kuigi hageja on vaidlustanud nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse tervikuna, st ka hagi läbi

vaatamata jätmise osas, ei nähtu ei apellatsioon- ega kassatsioonkaebusest, miks on maakohtu otsus

ebaõige hagi läbi vaatamata jätmise osas, mida tehti pealegi hageja enda taotlusel. Kolleegiumi

arvates ei ole kohtud selles osas asja lahendades midagi valesti teinud, mistõttu jääb

kassatsioonkaebus hagi läbi vaatamata jätmist puudutavas osas rahuldamata.

20. Pooled ei vaidle, et:

● 11. septembril 2006 sõlmiti laenuleping, mille järgi andis kostja elamu korteriomanikele

1 350 000 krooni laenu elamu renoveerimiseks ja remondiks ning selle lepingu p 10 järgi sai

kostja õiguse võtta laenumakseid hageja kontolt;

● hageja oli laenulepingu sõlmimise ajal elamu valitseja;

● jaanuarist 2009 kuni 18. oktoobrini 2012 debiteeris kostja hageja kontolt laenulepingu täitmiseks

kokku 42 445 eurot 17 senti.

21. Hageja on seisukohal, et tema konto debiteerimise õigus anti kostjale seetõttu, et hageja oli elamu

valitseja, ning see õigus lõppes 1. jaanuarist 2009 elamu valitsemiseks korteriühistu moodustamisega

või hiljemalt sellest kostjale teatamisega.

Kostja arvates on tal laenulepingu p 10 alusel õigus debiteerida hageja kontot laenulepingu

täitmiseks, kuna maksekäsund ei ole lõppenud. Maksekäsundi kehtivus ei olenenud kostja arvates

sellest, kas hageja on elamu valitseja.

22. Kohtud jätsid hagi rahuldamata põhjendusega, et kostjal oli raha saamiseks õiguslik alus, sest

hageja kontot debiteeriti laenulepingu p-s 10 sisalduva korteriomanike antud maksekäsundi alusel

(nende arvel laenumaksete tasumiseks), mille hageja on laenulepingu allkirjastamisega aktseptinud ja

mis ei ole lõppenud (mh hageja ja korteriomanike lepingu lõppemisega).

III

23. Kolleegiumi arvates kohaldasid kohtud VÕS §-e 704, 705 ja 707, tegemata nõuetekohaselt

kindlaks nende normide kohaldamise eeldusid. Asja lahendamise eeldusena on vaja uuesti hinnata

poolte tahet laenulepingu sõlmimisel ja võimalikku õigussuhte lõppemist poolte vahel. Selleks on

vaja osaliselt läbi viia uus eelmenetlus, arutada pooltega õiguse kohaldamist ja tõendamiskoormuse

jaotust ning tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid, mida kolleegium ei saa TsMS § 688 lg-te 3–5

järgi ise teha.

Kolleegiumi arvates on mõistlik lahendada asja algusest peale maakohtus, mistõttu tühistab

kolleegium haginõude lahendamise osas mõlema kohtu otsused ja saadab asja uueks läbivaatamiseks

maakohtule.

24. Asja uuel läbivaatamisel tuleb teha selgeks, milline oli poolte ühine tegelik tahe laenulepingu

p 10 kokkuleppimisel. Muu hulgas tuleb selgeks teha, kas see säte väljendab üksnes kokkulepet

hageja ja korteriomanike vahel kostja kui kolmanda isiku kasuks või ka kokkulepet hageja ja kostja

vahel maksete vahendamise kohta.

Õiguse kohaldamisel ei ole kohus seotud poolte õigusliku hinnanguga laenulepingu p-le 10

(TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1).

25. Maksekäsund on tehinguline võlasuhe kolme isiku (käsundiandja, käsundisaaja, soodustatud isik)

vahel, millega käsundatakse VÕS § 703 lg 1 järgi käsundisaajat maksma või üle andma käsundiandja

arvel kolmandale isikule (soodustatud isik) raha või väärtpabereid ning antakse maksekäsundi järgi

soodustatud isikule õigus täitmine vastu võtta. Maksekäsund ei ole lepingu liik, vaid võlaõiguslik

kolmnurksuhe, mille osaliste vahel on omakorda eraldiseisvad suhted (eelkõige lepingud):

● suhe käsundiandja ja soodustatud isiku vahel, millest tulenevat kohustust maksekäsundi

vahendusel täidetakse (valuutasuhe);

● suhe käsundiandja ja käsundisaaja vahel, millest tulenevalt käsundisaaja käsundi täitmiseks

võtab (kattesuhe);

● suhe käsundisaaja ja soodustatud isiku vahel maksekäsundi täitmisest tulenevalt (täitmissuhe).

Kolleegiumi arvates on esitatud asjaoludel võimalik näha maksekäsundi olemasolu, mille puhul

käsundiandjaks on korteriomanikud (kui laenusaajad ja kostjale laenu tagastama kohustatud isikud),

käsundisaajaks on hageja (tulenevalt korteriomanikega elamu valitsemiseks väidetavalt sõlmitud

lepingust) ja soodustatud isikuks kostja (kellele pidi raha makstama).

26. Maksekäsundi aktseptimine on VÕS § 704 esimese lause järgi tahteavaldus, millega käsundisaaja

tunnustab maksekäsundist tulenevat kohustust. See tähendab, et käsundisaaja võtab abstraktse

(st kattesuhtest sõltumatu) maksmiskohustuse. Maksekäsundi aktseptimise korral kohustub

käsundisaaja VÕS § 705 lg 1 järgi täitma maksekäsundist tuleneva kohustuse ja võib maksekäsundi

järgi soodustatud isiku maksekäsundi täitmise nõudele esitada üksnes selliseid vastuväiteid, mis

tulenevad tema suhetest maksekäsundi järgi soodustatud isikuga või maksekäsundi või aktseptimise

kehtivusest, mitte aga tema suhetest käsundiandjaga.

Kohtud on käsitanud poolte suhteid lihtsustatult ega ole põhjendanud, kuidas saab ainuüksi

laenulepingu allkirjastamisest järeldada maksekäsundi aktseptimist VÕS § 704 mõttes. Abstraktse

maksekohustuse võtmine peab iseäranis kestvussuhte puhul korduvate maksete tegemiseks olema

selge käsundisaaja tahe. Üksnes siis saab seda lugeda maksekäsundi aktseptimiseks VÕS § 704

mõttes.

27. Vaidlustamata asjaolude järgi sõlmisid laenulepingu kostja ja korteriomanikud. Hageja esitatud

asjaoludel pidi hageja kui elamu valitseja konto vahendusel vahendatama üksnes korteriomanike

laenumaksete tasumist kostjale raha arvel, mida hageja kogus omakorda korteriomanikelt. Kohtute

käsitluse järgi tekkis hagejal aga iseseisev tingimusetu vastutus kostjate kohustuste täitmise eest ega

sõltu hageja ja korteriomanike vahelisest suhtest ning on võrreldav garandi vastutusega, sõltumata

sellest, kas hageja ise korteriomanikelt (laenusaajatelt) raha saab või kas tal üldse on võimalik

valitsejana laenumakseid korteriomanikelt koguda.

Kuigi selline hageja tahe ei ole iseenesest välistatud, ei ole see eluliselt usutav ilma sellele viitavate

täiendavate asjaolude tuvastamiseta ning vajanuks kohtulahendites põhjalikumat põhjendust, mitte

ainuüksi viidet laenulepingu allkirjastamisele.

28. Kui laenulepingu p-st 10 tulenes maksekäsund ja seda ei olnud aktseptitud, võisid

korteriomanikud maksekäsundi kuni selle aktseptimiseni või maksekäsundist tuleneva kohustuse

täitmiseni VÕS § 707 esimese lause järgi tagasi võtta, isegi kui nad rikkusid sellega oma kohustusi

kostja kui maksekäsundi järgi soodustatud isiku suhtes. Maksekäsundi tagasivõtmiseks peab

käsundiandja teatama sellest VÕS § 707 teise lause järgi käsundisaajale, st korteriomanikud pidid

sellest teatama hagejale.

Esitatud asjaoludel võis hageja ja korteriomanike elamu valitsemise lepingu lõppemine tuua kaasa ka

maksekäsundi tagasivõtmise. Kas sellest ajast lõppes ka kostja õigus hageja kontot debiteerida või

tuli kostjat sellest täiendavalt teavitada, sõltub poolte kokkuleppest. Hageja esitatud asjaoludel on

võimalik ka, et maksekäsund lepiti kokku äramuutva tingimusega, milleks saab olla hageja ja

korteriomanike õigussuhte lõppemine, st aeg, millest alates hageja ei ole enam elamu valitseja.

29. Samuti võis laenulepingu p 10 tähendada mh kokkulepet hageja ja kostja vahel laenulepingust

tulenevate kohustuste täitmise korraldamise kohta, millest järeldus hageja kohustus taluda konto

debiteerimist. Kokkulepe võib vastata selle sõlmimise ajal arvelduslepingu tunnustele, alates

22. jaanuarist 2010 aga makseteenuse osutamise lepingu tunnustele (VÕS § 709 jj eri redaktsioonis).

Sel juhul tuleb hinnata, kas see kokkulepe oli tingimuslik (seotud hageja ja korteriomanike suhte

lõppemisega või sellest kostjale teatamisega) või mis tingimustel sai hageja selle üles öelda. Nii

arvelduslepingu kui ka makseteenuse osutamise lepingu sai käsundiandja (s.o selles kontekstis

hageja) VÕS § 720 lg 1 järgi üles öelda, samuti on VÕS § 726 tingimustel lubatud maksejuhis tagasi

võtta. Kui hageja ja kostja vahel oli leping, tuleb kindlaks teha, kas ja millise hageja väidetud

tahteavaldusega võib see leping olla lõppenud. Hiliseimaks ülesütlemisavalduseks saab esitatud

asjaoludel pidada ka hagiavalduse kättetoimetamist kostjale.

30. Pooltevahelise suhte kindlakstegemisel võib eelnevast lähtudes omada tähendust ka hagejapoolne

kostja teavitamine elamu valitsemise lõppemisest. Seega võib hagejal olla õigus esitada uuesti ka

taotlus tõendite kogumise korraldamiseks ja kohtul kohustus see lahendada.

31. Eelneva tõttu tuleb maakohtul uuesti hinnata, kas kostja on omandanud hageja arvel raha alusetult

ja kas hageja saab nõuda selle tagastamist VÕS § 1028 jj alusel.

IV

32. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest

(TsMS § 173 lg 3 teine lause).

33. Asja uuel lahendamisel saab lahendada ka hageja riigilõivu tagastamise taotluse, mille

ringkonnakohus lükkas edasi põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-20-13 Riigikohtu lahendi

tegemiseni. Selles asjas tegi Riigikohus otsuse 10. detsembril 2013, millega tunnistati

riigilõivuseaduse § 57 lõiked 1 ja 15 ning lisa 1 (alates 1. juulist 2012 kehtivas redaktsioonis)

põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, mis sätestab tsiviilkohtumenetluses avalduse

muul viisil esitamisel kohustuse tasuda riigilõivu suuremas määras kui avalduse elektroonilisel

esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu.

34. Asja uuel lahendamisel tuleb võtta seisukoht ka hagi tagamise jätkumise kohta.

35. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel hagejale tagastada.

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu