3-1-1-19-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-19-14

Otsuse kuupäev

14. aprill 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Lea Kivi ja Saale Laos

Kohtuasi

Väärteoasi Enn Kella (Kell) karistamises kalapüügiseaduse

§ 234 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 1. novembri 2013. a otsus väärteoasjas nr 4-

13-339

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Enn

Kella

kaitsja

vandeadvokaat

Margo

Normann,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Keskkonnainspektsiooni Viljandimaa büroo juhataja Naima

Täär

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

12. märts 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 1. novembri 2013. a kohtuotsus Enn Kella karistamises

kalapüügiseaduse § 234 lg 1 järgi ja lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

2. Kassatsioon rahuldada.

3. Mõista Eesti Vabariigilt Enn Kella kasuks välja 240 (kakssada nelikümmend) eurot valitud

kaitsjale maakohtu menetluses makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnainspektsiooni 3. jaanuari 2013. a otsusega karistati kutselist kalurit Enn Kella

kalapüügiseaduse (edaspidi KPS) § 234 lg 1 järgi rahatrahviga 30 trahviühikut ehk 120 eurot selle

eest, et ta rikkus kalapüügiga seonduvate andmete esitamise korda. Kohtuvälise menetleja

karistusotsuse kohaselt käis E. Kell 5. novembril 2012 koos J. K.-ga Võrtsjärvel kalapüügiloa nr

VI120080 alusel kalapüügivahendeid nõudmas. Välja püüti haugi, latikat, lutsu ja ahvenat. Kuigi

E. Kell oli kohustatud enne kala maaletoomist märkima rannapüügipäevikusse liikide kaupa kõik

püütud kalakogused, täitis ta rannapüügipäeviku üksnes ahvena osas. Haugi, latika ja lutsu kogused

jättis E. Kell rannapüügipäevikusse märkimata. Oma käitumisega rikkus E. Kell Vabariigi Valitsuse

31. märtsi 2003. a määruse nr 104 „Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise kord“ (edaspidi

määrus nr 104) § 13 lg 3. Ühtlasi pani E. Kell kutselisel kalapüügil toime kalapüüginõuete tõsise

rikkumise KPS § 202 lg 1 p 1 ning Euroopa Liidu Nõukogu määruse nr 1005/2008 (edaspidi nõukogu

määrus) artikli 42 ja artikli 3 lõike 1 punkti b mõttes.

2. Kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitas kaebuse E. Kella kaitsja vandeadvokaat Margo

Normann, kes taotles karistusotsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1

alusel. Kaitsja märkis kokkuvõtlikult järgmist.

2.1. Kohtuväline menetleja ajas segi kalapüügiga seonduvate andmete esitamise korra ja

rannapüügipäeviku täitmise korra. KPS § 234 lg 1 sätestab karistuse kalapüügiga seonduvate andmete

esitamise korra rikkumise eest. Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise kord on sätestatud

määruse nr 104 teises 2. peatükis. Määruse nr 104 § 12 lg 3 kohaselt edastatakse rannapüügipäeviku

täidetud originaalleht kaluri kalapüügiloa andjale iga kuu kohta hiljemalt aruandekuule järgneva kuu

viiendaks päevaks. Eeltoodust nähtuvalt polnud menetlusalune isik kohustatud kalapüügi toimumise

päeval rannapüügipäeviku originaallehte esitama. Rannapüügipäeviku täitmise korra rikkumise eest

pole karistust ette nähtud.

2.2. Määruse nr 104 § 3 lg 1 kohaselt on kalapüügiga seotud andmete esitaja kalapüügiloa omanik.

Kuna kalapüügiloa nr VI120080 omanik on J. K., polnud E. Kellal kohustust rannapüügipäevikut

täita.

2.3. Kuigi rannapüügipäeviku täitmine polnud E. Kella kohustus, on menetlusalune isik seda

vabatahtlikult teinud. Ka 5. novembril 2012 asus E. Kell rannapüügipäevikut täitma, kuid tuule,

vihma ja paadi tugeva kõikumise tõttu polnud see enne kala maaletoomist võimalik. Eeltoodust

nähtuvalt polnud võimalik määruse nr 104 § 13 lg-s 3 sätestatud nõuet täita, olenemata sellest, kelle

kohustus see oli. Sadamas asus E. Kell ankruid tassima ega teadnud, et teised kalurid hakkavad kala

enne rannapüügipäeviku täitmise lõpetamist maale tooma.

2.4.

E. Kellale

etteheidetav

tegu

pole

käsitatav

kalapüüginõuete

tõsise

rikkumisena

KPS § 202 lg 1 p 1 ja nõukogu määruse artikli 42 ja artikli 3 lõike 1 punkti b mõttes. Nähtuvalt

KPS § 202 lg 1 p-st 1 loetakse kalapüüginõuete tõsisteks rikkumisteks nõukogu määruse artiklis 42

nimetatud tõsiseid rikkumisi. Nõukogu määruse artikli 42 lõike 1 punkti a kohaselt on tõsine

rikkumine tegevus, mida käsitatakse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügina vastavalt

sama määruse artiklis 3 kehtestatud kriteeriumidele. Artikli 3 lõike 1 punktist b lähtudes käsitatakse

ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügina küll olukorda, mil on jäetud täitmata kohustus

registreerida ja kanda ette püüki või püügiga seotud andmeid, kuid sama artikli 2. lõike kohaselt

sõltub 1. lõikes nimetatud tegevuste käsitamine tõsiste rikkumistena rikkumise raskusastmest.

Rikkumise raskusastme kindlaksmääramisel tuleb seejuures arvestada põhjustatud kahju, rikkumise

ulatust, selle maksumust ja kordumist. Praeguses asjas rikkumisega kahju ei tekitatud. Samuti puudub

korduvus.

3. Tartu Maakohtu 1. novembri 2013. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja karistusotsus muutmata

ja selle peale esitatud kaebus rahuldamata. Maakohtu põhjendused olid järgmised.

3.1. Kuna rannapüügipäeviku täitmine on reguleeritud dokumendis pealkirjaga „Kalapüügiga

seonduvate andmete esitamise kord“, ei tähenda kalapüügiga seotud andmete esitamine vaid

rannapüügipäeviku täidetud originaallehe edastamist kalapüügiloa andjale. Kalapüügiga seotud

andmete esitamisena on käsitatav ka rannapüügipäeviku täitmine.

3.2. KPS § 18 lg-st 1 nähtub, et määruse nr 104 nõudeid tuleb järgida igal kalapüügiloa alusel kala

püüdval isikul. Järelikult peab kalapüügiloa alusel kala püüdev isik märkima määruse nr 104

§ 13 lg 3 kohaselt rannapüügipäevikusse enne kala maaletoomist liikide kaupa ka kõik püütud kala

kogused. Praegusel juhul olid rannapüügipäeviku täitmiseks kohustatud mõlemad kalal käinud

kalurid, s.o nii E. Kell kui ka J. K. Kuna rannapüügipäeviku täitmist alustas E. Kell, pidanuks ta selle

lõpule viima. Väide, et E. Kellal polnud halbade ilmastikuolude ja muude tööde tõttu võimalik

rannapüügipäevikut täita, on alusetu. Väärteoasjas kogutud tõendite kohaselt ei püütud kala palju.

3.3. Kohtuvälise menetleja seisukoht, et E. Kell pani toime kalapüüginõuete tõsise rikkumise

KPS § 202 lg 1 p 1 ning nõukogu määruse artikli 42 ja artikli 3 lõike 1 punkti b mõttes, on

põhjendatud. Nõukogu määruse artiklist 42 ega artikli 3 lõikest 2 ei nähtu, et kalapüüginõuete

rikkumise tõsidus sõltuks põhjustatud kahjust, rikkumise ulatusest või kordumisest.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tartu Maakohtu 1. novembri 2013. a otsuse peale esitas kassatsiooni E. Kella kaitsja M. Normann,

kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 või

§ 30 lg 1 p 1 alusel järgmistel põhjendustel.

4.1. Kuna kalapüügiga seonduvate andmete esitamise kord on sätestatud Vabariigi Valitsuse

määruses, on väärteokoosseisu tunnused määranud praegusel juhul kindlaks täitevvõim. Vabariigi

Valitsus on otsustanud, milline kalapüügiga seotud andmete esitamise nõude rikkumine on karistatav

ja milline mitte. Seetõttu on KPS § 234 lg 1 vastuolus PS §-ga 4, § 23 lg-ga 1 ja KarS § 12 lg-ga 2.

Riigikohtu kriminaalkolleegium asus 10. novembri 2011. a otsuses asjas nr 3-1-1-70-11 p-s 8.1

seisukohale, et karistatava teo kirjelduse määratlemiseks on PS § 23 lg 1 kohaselt pädev üksnes

seadusandja ja et viimane ei saa selle defineerimist täitevvõimule delegeerida.

4.2. E. Kella karistamine on alusetu isegi juhul, kui asuda seisukohale, et KPS § 234 lg 1 on

põhiseadusega kooskõlas. Nimelt sätestab määruse nr 104 § 3 lg 1, et kalapüügiga seonduvate

andmete esitaja on kalapüügiloa omanik. Praegusel juhul oli kalapüügiloa omanik J. K. ja E. Kellal

polnud kohustust rannapüügipäevikut täita.

4.3. Kuigi rannapüügipäeviku täitmine polnud E. Kella kohustus, on menetlusalune isik seda

vabatahtlikult teinud. Ka 5. novembril 2012 asus E. Kell püügipäevikut täitma, kuid tuule, vihma ja

paadi tugeva kõikumise tõttu polnud see enne kala maaletoomist võimalik. Eeltoodust nähtuvalt

polnud võimalik määruse nr 104 § 13 lg-s 3 sätestatud nõuet täita, olenemata sellest, kelle kohustus

see oli.

4.4. Maakohtu istungil möönis kohtuvälise menetleja esindaja, et kalurid võivad püütud kala kaaluda

üle ka sadamas. Praegusel juhul asus E. Kell sadamas ankruid tassima ega teadnud, et teised kalurid

hakkavad kala enne püügipäeviku täitmise lõpetamist maale tooma. Samuti andis J. K. püütud kala ja

poolikult täidetud püügipäeviku üle A. S.-ile, kes sadamast lahkus. Kuna J. K. andis püügipäeviku

A. S.-ile üle enne teo lõpuleviimist, ei valitsenud E. Kell väärteo toimepanemist.

4.5.

E. Kellale

etteheidetav

tegu

pole

käsitatav

kalapüüginõuete

tõsise

rikkumisena

KPS § 202 lg 1 p 1 ja nõukogu määruse artikli 42 ja artikli 3 lõike 1 punkti b mõttes. Nõukogu

määruse artikli 3 lõike 2 kohaselt sõltub sama artikli 1. lõikes nimetatud tegevuste käsitamine tõsiste

rikkumistena rikkumise raskusastmest. Rikkumise raskusastme kindlaksmääramisel tuleb arvestada

põhjustatud kahju, rikkumise ulatust, selle maksumust ja kordumist. Praeguses asjas rikkumisega

kahju ei tekitatud. Samuti puudub korduvus.

4.6. Arvestades asja menetlemiseks kulunud aega ja kahju ning varasema karistatuse puudumist, on

võimalik lõpetada käesolev väärteomenetlus ka otstarbekuse kaalutlusel VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel.

5. Kassatsioonile esitas vastuse Keskkonnainspektsiooni Viljandimaa büroo juhataja Naima Täär,

kelle hinnangul on maakohtu otsus seaduslik ja E. Kella karistamine põhjendatud.

5.1. KPS § 18 lg-st 1 lähtudes peab määruses nr 104 sätestatud korda järgima iga kalapüügiloa alusel

kala püüdev isik. Kuna määruse nr 104 § 11 lg 1 kohaselt tuleb püügipäevik püügile kaasa võtta, on

kalapüügiloal märgitud isikutel järelikult ka kohustus püügipäevikut kaasas kanda ja püütud saak

vastavalt määruse § 13 lg-le 3 enne kala maaletoomist püügipäevikusse märkida. Praegusel juhul oli

E. Kell märgitud kalurina J. K.-le väljastatud kalapüügiloale ja oli seetõttu õigustatud J. K.-le

väljastatud kalapüügiloa alusel kala püüdma. Samal ajal oli ta kohustatud ka rannapüügipäevikut

täitma.

5.2. Väärteoasjas kogutud tõendite kohaselt täitis E. Kell rannapüügipäevikut iga kord, kui J. K.-le

väljastatud kalapüügiloale kantud kalurid üheskoos kalal käisid. Ka 5. novembril 2012 asus E. Kell

püügipäevikut täitma, kuid ei teinud seda lõpuni. Väide, et E. Kellal polnud halbade ilmastikuolude

tõttu võimalik rannapüügipäevikut täita, on alusetu. E. Kell võinuks märkida püütud saagi

rannapüügipäevikusse ka sadamas enne kala maaletoomist.

5.3. E. Kell pani toime kalapüüginõuete tõsise rikkumise KPS § 202 lg 1 p 1 ning nõukogu määruse

artikli 42 ja artikli 3 lõike 1 punkti b mõttes. Kalapüügiseadusest ei nähtu, et rikkumise tõsidus

sõltuks põhjustatud kahjust, rikkumise ulatusest või kordumisest.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu ja kohtuvälise menetleja arusaam, et kalapüügiga seonduvate

andmete esitamise korra rikkumise eest vastutavad kõik kalapüügiloa alusel kala püüdvad isikud,

ekslik. Nimelt sätestab KPS § 18 lg 1, et kalapüügiloa alusel kala püüdev isik on kohustatud esitama

püügi- või lossimisandmed määruses nr 104 kehtestatud nõuete kohaselt. Määruse nr 104 § 3 lg 1

järgi on andmete esitaja kalapüügiloa omanik, laeva kapten või kala esmakokkuostja. Sama

paragrahvi 2. lõike kohaselt võib kalapüügiloa omaniku või kala esmakokkuostja nimel esitada

andmed kalapüügiloa omaniku või esmakokkuostja esindaja. Kalalaeva kalapüügiloa omaniku nimel

võib andmed esitada laeva kapten. Ülaltoodust nähtuvalt lasub kalapüügiga seotud andmete esitamise

kohustus neil kalapüügiloa alusel kala püüdvatel isikutel, kes on nimetatud määruse nr 104 §-s 3.

Arvestades eelnevat, nõustub kolleegium kassaatoriga, et rannapüügipäeviku täitmise nõuete

rikkumise eest saab vastutusele võtta kalapüügiloa omaniku või tema esindaja.

7. Menetlusaluse isiku vastutusele võtmine kalapüügiloa omaniku esindajana on põhjendatud juhul,

kui on tuvastatud, et kalapüügiloa omanik andis talle õiguse enda nimel kalapüügiga seotud andmeid

esitada. Kuna kõnealusele volitusele pole vorminõudeid kehtestatud, võib kalapüügiloa omanik anda

sellise esindusõiguse ka suuliselt. Kuivõrd esindusõiguse olemasolu on väärteomenetluse subjekti

määratlemises otsustava tähtsusega asjaolu, tuleb see obligatoorselt kajastada ka väärteoprotokollis.

VTMS § 69 lg 2 kohaselt tuleb väärteoprotokolli märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel

on menetleja arvates võimalik lugeda menetlusalusele isikule etteheidetava süüteokoosseisu

objektiivsed ja subjektiivsed tunnused täidetuks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

5. aprilli 2013. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-32-13, p 7). Praegusel juhul pole väärteoprotokolli

märgitud ühtki asjaolu, millest nähtuks, et E. Kell oli õigustatud kalapüügiloa nr VI120080 omaniku

nimel kalapüügiga seotud andmeid esitama. Seetõttu tuleb väärteomenetlus selles asjas

VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Arvestades asjaolu, et Riigikohus lõpetab menetluse E. Kella

suhtes tema teos väärteo tunnuste puudumise tõttu, pole KPS § 234 lg 1 enam asjasse puutuv. Seetõttu

ei kontrolli kolleegium selle normi põhiseaduspärasust.

8. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 4, § 175 p-st 1 ja § 149 p-st 2, tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 1. novembri 2013. a otsuse E. Kella karistamises

KPS § 234 lg 1 järgi ning lõpetab väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Riigikohus rahuldab

kaitsja kassatsiooni.

9. E. Kella kaitsja esitas maakohtule taotluse hüvitada E. Kellale seoses väärteoasja menetlemisega

Tartu Maakohtus valitud kaitsjale makstud tasu 240 eurot (sh käibemaks 40 eurot). Kuna Riigikohus

lõpetab väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, tuleb see menetluskulu VTMS § 23 alusel Eesti

Vabariigilt E. Kella kasuks välja mõista.

Jüri Ilvest, Lea Kivi, Saale Laos