3-3-1-91-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-91-13

Määruse kuupäev

10. aprill 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Harri Salmann

Kohtuasi

Natalia Samohvalova kaebus Tallinna linna kohustamiseks

kaebuse esitajale eluruumi andma

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. augusti 2013. a määrus

haldusasjas nr 3-13-1083

Menetluse alus Riigikohtus

Natalia Samohvalova määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Natalia Samohvalova määruskaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 1. juuli 2013. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 14. augusti

2013. a määrused haldusasjas nr 3-13-1083. Saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks

Tallinna Halduskohtule.

3. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. N. Samohvalova esitas 7. veebruaril 2013 Pirita linnaosa eluasemekomisjonile avalduse, milles

palus võtta end eluruumi üürimist taotleva isikuna arvele ja eraldada talle esimesel võimalusel

munitsipaaleluruum. Avalduse kohaselt ei ole N. Samohvaloval alates 1. juunist 2010 elamispinda

ning eluruumi on ta taotlenud juba 10. veebruari 2010. a avalduses. Pirita Linnaosa Valitsuse

tegevusetuse tõttu pöördus kaebaja 22. detsembril 2010 Tallinna Halduskohtusse. Haldusasjas nr 3-

10-3353 (22. märtsi 2012. a määruses) leiti, et N. Samohvaloval tuleks uuesti taotleda enda arvele

võtmist eluruumi taotleva isikuna.

22. aprilli 2013. a kirjas palus Pirita Linnaosa Valitsus kaebajal esitada avalduse juurde täiendavad

dokumendid (kohtumäärused haldusasjas nr 3-10-3353 ning ajutise elukoha andmed). 29. aprillil

2013 esitas N. Samohvalova nõutud kohtumääruse väljavõtte ning teatas, et tema aadress on

Rahvastikuregistrisse kantud Pirita Linnaosa täpsusega, tal pole elukohta ning seetõttu peab ta

ööbimiskohta kogu aeg vahetama.

2. N. Samohvalova esitas 21. mail 2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palub kohustada

Pirita Linnaosa Valitsust eraldama kaebajale elamispind. Kaebuse väidete kohaselt on linnaosa

eluasemekomisjon pahatahtlikult viivitanud kaebaja avalduse lahendamisega.

3. 27. mail 2013 võeti N. Samohvalova linnaosavalitsuses arvele eluruumi üürimist taotleva isikuna.

4. Tallinna Halduskohus jättis 12. juuni 2013. a määrusega kaebuse nõude täpsustamiseks ja

kaebuse aluseks olevate asjaolude selgitamiseks käiguta. Kaebaja taotlus võtta ta eluruumi üürimist

taotleva isikuna arvele on eluasemekomisjoni otsusega rahuldatud. Kaebajal tuleb selgitada, kas ta

soovib tuvastamiskaebusega vaidlustada, et tema avalduse lahendamisega viivitati, ühtlasi

põhjendades, kuidas sellise nõude esitamine aitab kaasa tema õiguste kaitsele ja et õiguste kaitseks ei

leidu tõhusamaid vahendeid. Kuna esitatud on kohustamisnõue eluruumi eraldamiseks, palus kohus

kaebajal teatada, kas ta on enne kohtusse pöördumist esitanud eluasemekomisjonile avalduse

munitsipaal- või sotsiaaleluruumi üürile saamiseks.

5. 26. juuni 2013. a vastuses selgitas kaebaja, et tal ei ole elamispinda juba kolm aastat ning Pirita

Linnaosa Valitsuse tavapärase praktika kohaselt on elamispinda võimalik saada vaid 7 või 8 aasta

möödumisel, mis on liiga pikk aeg. Kaebaja palub kohustada Pirita Linnaosa Valitsuse

eluasemekomisjoni eraldama kaebajale mõistliku aja jooksul elamispind.

6. Tallinna Halduskohus tagastas 1. juuli 2013. a määrusega kaebuse. Halduskohus viitas kaebuse

tagastamise alusena halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p-le 1, mille kohaselt võib

kohus kaebuse tagastada selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et

tema faktilised väited on tõendatud. Kohtu põhjendused olid järgmised:

1) kaebaja on kohtule esitanud kaebuse, milles palub, et kohus kohustaks Pirita Linnaosa Valitsust

eraldama kaebajale eluruum. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda

haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti

andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Sama paragrahvi lõike 3 järgi tuleb

taotlus haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks esitada selleks pädevale haldusorganile.

Taotluse rahuldamata või tähtajaks läbi vaatamata jätmise korral võib isik esitada vaide

haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Seega on kohustamisnõude esitamise eelduseks, et kaebaja

on taotlenud linnaosavalitsuselt eluruumi andmist;

2) sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 14 lg 1 kohaselt on kohalikud omavalitsused kohustatud

andma eluruumi isikule või perekonnale, kes ise ei ole suuteline ega võimeline seda endale või oma

perekonnale tagama, luues vajaduse korral võimaluse sotsiaalkorteri üürimiseks. Sotsiaalkorteri

andmise ja kasutamise korra kehtestab valla- või linnavolikogu elamuseaduse § 8 punkti 2 alusel.

Tallinna Linnavalitsuse 7. mai 2003. a määruse nr 39 "Linna eluasemekomisjoni põhimääruse ja

töökorra, linnaosa eluasemekomisjoni põhimääruse ja töökorra ning eluruumi üürimist taotleva

isikuna arvelevõtmise avalduse vormi kinnitamine" kohaselt koosneb eluruumi taotlemine kahest

etapist: a) isik esitab avalduse eluruumi üürimist taotleva isikuna arvele võtmiseks (p 25); b) isik

esitab avalduse asustamata munitsipaal- või sotsiaaleluruumi üürile saamiseks (p 29). Seejärel

otsustab eluasemekomisjon, kas teha linnavalitsusele ettepanek munitsipaal- või sotsiaaleluruumi

üürile andmise kohta. Eluruumi üürilepingu sõlmimise otsustab linnavalitsus korraldusega;

3) kaebaja on täitnud esimese tingimuse ning Pirita Linnaosa Valitsuse eluasemekomisjon võttis ta

27. mail 2013 eluruumi üürimist taotleva isikuna arvele. Kaebusest ei nähtu, et kaebaja oleks enne

kohtusse pöördumist või kohtumenetluse ajal esitanud eluasemekomisjonile avalduse munitsipaal-

või sotsiaaleluruumi üürile saamiseks. Seetõttu puudub kaebajal kaebeõigus. Kaebajal tuleb pöörduda

esmalt munitsipaal- või sotsiaaleluruumi üürile saamise avaldusega Pirita Linnaosa Valitsuse poole

ning pärast taotluse rahuldamata või tähtajaks läbi vaatamata jätmist on kaebajal õigus pöörduda

kohtusse.

7. N. Samohvalova taotles määruskaebuses Tallinna Halduskohtu 1. juuli 2013. a määruse

tühistamist ja asja saatmist tagasi Tallinna Halduskohtule. Kaebaja pöördus 2010. a avaldusega Harju

maavanema poole palvega abistada kaebajat munitsipaaleluruumi saamisel. Maavanem edastas kirja

15. septembril 2010 Tallinna linnapeale. Pirita Linnaosa Valitsus ei ole alates 2010. a-st probleemi

lahendanud ja takistab kaebajal munitsipaalelamispinna saamist. Kaebaja esitas Pirita Linnaosa

Valitsusele 11. juulil 2013 taotluse leida võimalus munitsipaalelamispinna eraldamiseks 2013. aastal.

Kaebaja palub kohut kohustada Pirita linnaosa eluasemekomisjoni leidma võimalust eraldada

kaebajale munitsipaalelamispind.

8. Tallinna linn palus jätta määruskaebus rahuldamata. Vastustaja põhjendused olid järgmised:

1) kaebaja esitas 10. veebruaril 2010 Pirita Linnaosa Valitsusele munitsipaalelamispinna eraldamise

avalduse. Kaebajat teavitati eluasemekomisjoni 2. septembri 2010. a otsuse alusel tema munitsipaal-

eluruumi taotlejana arvele võtmisest ning vajadusest kinnitada iga aasta 1. kvartali jooksul, et ta vajab

endiselt abi (eluruumi). Kuna kaebaja ei edastanud 2011. a esimese kvartali jooksul eluaseme-

komisjonile nõutavat kinnitust, kustutati ta eluasemekomisjoni 13. aprilli 2011. a otsusega taotlejate

nimekirjast. Munitsipaaleluruumi taotlejate nimekirjast väljaarvamist kaebaja toona kohtus ei

vaidlustanud ning see ei saa olla praeguse kaebuse esemeks. Kaebaja esitas uue avalduse

munitsipaaleluruumi saamiseks 7. veebruaril 2013 ning 27. mail 2013 otsustas eluasemekomisjon

kaebaja taotlejana taas arvele võtta. Kaebaja on munitsipaaleluruumi taotlejate järjekorras 16. kohal;

2) kaebajal ei ole vaimset ega füüsilist puuet, arvukat perekonda, puudega perekonnaliikmeid ega

kõrget vanust, mis objektiivselt takistaks tema toimetulekut vabaturu tingimustes. Kaebaja ei kuulu

sotsiaalhoolekande seaduses kirjeldatud isikute hulka, kellele omavalitsus on kohustatud andma

eluruumi, ning kaebajal ei ole ka alust nõuda omavalitsuselt või kohtult eluruumi eraldamist kohe ja

väljaspool järjekorda. Seadus ei näe otsesõnu ette kohustust eraldada elamispind muudele isikutele,

sh kaebajale. Tallinna linna omandis või käsutuses on siiski mõned eluruumid, nn munitsipaal-

korterid, mida on linnaelanikele võimaluse ja vajaduse korral eraldatud. Samas on linnale kuuluvate

asustamata eluruumide arv tunduvalt väiksem üüripinna taotlejate arvust, mistõttu ei ole võimalik

kõiki taotlusi rahuldada ning on selge, et paljud saavad oma taotlusele eitava vastuse. Kuna kaebaja

on arvel munitsipaaleluruumi taotlejana, lahendatakse tema taotlus üldises korras ning seejuures ei

ole määrava tähtsusega mitte järjekorras paiknemise kestus või ilma avaliku sektori omandis oleva

üüripinnata elatud aastate arv, vaid eelkõige faktiline ja sisuline abivajadus. Kaebaja eelistamine ilma

õigusaktidest tuleneva aluseta oleks põhjendamatu;

3) kohus on õigesti välja toonud eluruumi taotlemise etapid, millest kaebaja on läbinud vaid ühe.

Arvates 10. veebruarist 2010 ehk ajast, mil kaebaja esitas esmase avalduse munitsipaaleluruumi

saamiseks, on Pirita Linnaosa Valitsus pakkunud taotlejatele välja 17 konkreetse munitsipaaleluruumi

asustamise võimaluse, kuid kaebaja ei ole neist mitte ühtegi enda kasutusse taotlenud. Pakutavatest

pindadest 9 on vastanud enamikule kaebaja avalduses toodud nõudmistest (1–2 tuba, kõigi

mugavustega, asukoht Lasnamäel). Vastustaja järeldab, et kaebajal ei ole seega elulist vajadust

elamispinna järele ja ta taotleb pinda üksnes korteriomandi odavalt omandamise ja kallilt

võõrandamise võimaluse saamise eesmärgil. Õigusaktid ei sätesta, et munitsipaalelamispinna

andmine oleks omavalitsusele kohustuslik ega tähtaega pinna eraldamiseks, ning kaebaja puhul ei ole

täidetud ka munitsipaalkorteri kasutusse andmise kõige olulisem eeldus – kaebaja ei ole ühegi

konkreetse korteri kasutusse saamist taotlenud.

9. Tallinna Ringkonnakohus jättis 14. augusti 2013. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

Tallinna Halduskohtu 1. juuli 2013. a määruse muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu

määruse põhjendustega ega pidanud HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata.

Halduskohtu määruse õiguspärasust ei mõjuta määruskaebuse väide, millest nähtuvalt on määrus-

kaebuse esitaja 11. juulil 2013 toiminud halduskohtu määruses soovitatud viisil, esitades

munitsipaaleluruumi eraldamise taotluse.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. N. Samohvalova esitas määruskaebuse, milles taotleb ringkonnakohtu ja halduskohtu määruste

tühistamist täies ulatuses ja asja saatmist tagasi halduskohtule uueks arutamiseks. Halduskohus rikkus

menetlusõiguse norme, võttes kaebajalt võimaluse enne 1. juuli 2013. a kohtumääruse tegemist

tutvuda vastustaja vastusega ning sellele lisatud tõenditega, esitada neile vastuväiteid ja selgitusi,

ning see tõi kaasa ebaõige kohtumääruse. Ringkonnakohus on arvestanud üksnes avaliku huviga ning

eiranud põhjendamatult kaebuse esitaja huve. Kaebaja selgitab, et avaldust asustamata

munitsipaaleluruumi üürile saamiseks ei ole võimalik esitada, kuna Pirita linnaosa koduleheküljel

munitsipaaleluruumide alammenüüs on alati kirjas "puudub", sh oli selline märge seal aastatel 2010–

2014.

11. Tallinna linn leidis, et ringkonnakohus ei ole 14. augusti 2013. a määruse tegemisel

materiaalõiguse normi ebaõigesti kohaldanud ega kohtumenetluse normi oluliselt rikkunud.

Vastustaja jääb ringkonnakohtule esitatud seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium peatub esmalt Tallinna linnas eluruumi andmiseks kehtestatud õiguslikul

regulatsioonil (I), seejärel kaebeõigusel elamispinna andmiseks kohustamise nõudes (II). Viimaseks

teeb kolleegium menetluslikud otsustused (III).

I

13. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 28 lg 1 teine ja kolmas lause sätestavad, et Eesti kodanikul on õigus

saada puuduse korral riigilt abi. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus.

Eesti Vabariik on ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti (RT

II 1993, 10/11, 13) ratifitseerimisega tunnustanud igaühe õigust isiku ja ta perekonna küllaldasele

elatustasemele, sealhulgas piisavale toitumisele, riietusele ja elamule, ja õigust elutingimuste pidevale

paranemisele (artikkel 11). Parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta (RT II 2000, 15, 93)

ratifitseerimise seaduse § 2 p-s 13 on Eesti tunnistanud end seotuks artikkel 13 lg-ga 1 ning

kohustatud tagama, et iga piisavate elatusvahenditeta isik, kes pole suuteline oma tööga või muude

allikate, eelkõige sotsiaalkindlustussüsteemi hüvitiste kaudu selliseid vahendeid hankima, saab

küllaldast abi.

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1 järgi on omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada

vallas või linnas sotsiaalabi ja -teenuseid. SHS § 9 lg 1 kohaselt on vallas või linnas elavale isikule

kohustatud sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist korraldama

elukohajärgne valla- või linnavalitsus. SHS § 14 lg 1 sätestab, et kohalikud omavalitsusorganid on

kohustatud andma eluruumi isikule või perekonnale, kes ise ei ole suuteline ega võimeline seda

endale või oma perekonnale tagama, luues vajaduse korral võimaluse sotsiaalkorteri üürimiseks. SHS

§ 2 p 6 kohaselt mõeldakse sotsiaalkorteri all munitsipaalomandis olevat eluruumi sotsiaalteenust

vajavale isikule.

14. Volituse kohalikule omavalitsusele eluruumi või selle kasutusõigust mitteomavate, samuti

elamistingimuste parandamisel abi vajavate isikute arvestuse korra ning munitsipaalomandis olevate

eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise korra kehtestamiseks annab elamuseadus (§ 8 p-d 1

ja 2).

Tallinna Linnavalitsuse 7. mai 2003. a määrusega nr 39 (lisa 2) kinnitatud linnaosa eluaseme-

komisjoni põhimääruse ja töökorra (edaspidi määruse nr 39 lisa 2) p 21.2 kohaselt on linnaosa

eluasemekomisjoni ülesandeks teha ettepanekuid asustamata munitsipaal- ja sotsiaaleluruumide

üürile andmise kohta. See kord jätab täpsustamata, kas ettepaneku tegemise all on mõeldud ette-

paneku tegemist linnavalitsusele üürile andmise otsustamiseks või ettepaneku tegemist taotlejale

konkreetse eluruumi üürile võtmiseks. Munitsipaal- või sotsiaaleluruumide üürile andmise otsustab

linnaosavalitsuse eluasemekomisjoni ettepaneku alusel linnavalitsus korraldusega (Tallinna Linna-

volikogu 17. oktoobri 2002. a määruse nr 56 lisa 1 "Tallinna linna omandis olevate eluruumide

kasutamise, käsutamise ja valdamise kord" p 24). Korraldus on üürilepingu sõlmimise aluseks

(samas, p 30).

Määruse nr 39 lisa 2 sätestab veel, et linnaosa valitsus avalikustab linnaosa valitsuse valitsemisel

olevad ja linnavalitsuse poolt komisjonile majutamiseks eraldatud asustamata munitsipaal- ja

sotsiaaleluruumid (p 26); asustamata munitsipaal- ja sotsiaaleluruumide andmed peavad olema

avalikustatud internetis Tallinna linna veebilehel (p 27); asustamata munitsipaal- ja sotsiaaleluruumi

esmase avalikustamise ja komisjoni koosoleku toimumise, millal eluruumi üürile andmist arutatakse,

vahe peab olema üldreeglina kolm nädalat (p 28) ning isikud, kes on arvele võetud linnaosa valitsuses

munitsipaal- või sotsiaaleluruumi taotlejana, võivad esitada avalduse asustamata munitsipaal- või

sotsiaaleluruumi üürile saamiseks (p 29).

15. Tallinna Linnavolikogu 17. oktoobri 2002. a määruse nr 56 lisa 3 "Tallinna linna omandis olevate

eluruumide üürimist taotlevate isikute üle arvestuse pidamise kord" (edaspidi määruse nr 56 lisa 3),

mille väljavõtted on lisatud ka Pirita Linnaosa Valitsusele eluruumi üürimist taotleva isikuna

arvelevõtmise avalduse vormile, p 14.2 kohaselt kustutatakse isikud eluruumi üürimist taotlevate

isikute hulgast juhul, kui arvelevõetud isik keeldub talle pakutud eluruumi üürilepingu sõlmimisest,

olgugi et pakutud eluruum vastab eluruumidele esitatavatele nõuetele. See säte võimaldab avalduse

esitanud isikul järeldada, et arvele võetud isikule pakub eluruumi Tallinna linn. Avaldusele lisatud

määruse väljavõttes ei ole lisateavet selle kohta, et arvele võetud isikul tuleb enne linnalt pakkumise

saamist esitada linnaosale avaldus eluruumi üürile saamiseks.

Määruse nr 56 lisa 3 p 11 sätestab, millised on eluasemekomisjoni kohustused eluruumi taotlejana

arvele võetud isiku teavitamisel. Määruse nr 56 lisa 3 p 11 kohaselt "informeerib eluasemekomisjoni

sekretär isikut kirjalikult tema eluruumi üürimist taotleva isikuna arvelevõtmisest kümne tööpäeva

jooksul pärast linnaosa eluasemekomisjoni poolt otsuse vastuvõtmist. Kirjalikus teates näidatakse

arvele võtmise kuupäev, korra punktis 3 nimetatud põhjus, mille alusel isik eluruumi taotlejana arvele

võeti ja kas isik võeti arvele munitsipaal- või sotsiaaleluruumi taotlejana. Kirjalikus teates peab

olema selgitatud andmete uuendamise ja kinnitamise kohustust. Kui isik taotleb munitsipaaleluruumi,

kuid linnaosa eluasemekomisjon otsustas isiku arvele võtta sotsiaaleluruumi taotlejana, informeerib

eluasemekomisjoni sekretär põhjustest, miks isik võeti arvele sotsiaaleluruumi taotlejana. Samuti

informeerib eluasemekomisjoni sekretär isikut, kui isik taotleb sotsiaaleluruumi, kuid linnaosa

eluasemekomisjon otsustas isiku arvele võtta munitsipaaleluruumi taotlejana põhjustest, miks isik

võeti arvele munitsipaaleluruumi taotlejana. Kui isiku arvelevõtmisest on keeldutud, informeerib

eluasemekomisjoni sekretär sellest isikut kümne tööpäeva jooksul pärast vastava otsuse tegemist

kirjalikult, ära näidates keeldumise põhjused". Ka sellest sättest ei tulene, et eluasemekomisjon

informeeriks arvele võetud isikut täiendava taotluse esitamise kohustusest. Tallinna linna

internetileheküljel on küll kättesaadav eluruumi üürimise taotluse vorm, kuid ka sellest ei nähtu, et

taotluse esitamata jätmise tagajärjeks oleks olukord, kus taotleja eluasemeküsimuse lahendamine

viibiks või jääks üldse lahendamata.

16. Kolleegium on oma varasemas praktikas leidnud, et haldusorgani kohustuste hulka ei kuulu

üksnes vältimatult vajaliku menetluse läbiviimine, vaid ka hoolitsemine selle eest, et õigusteadmisteta

ja asjaajamises vilumatul isikul oleks võimalus menetluses tulemuslikult osaleda. Nõustamine ja

selgitamine võib toimuda nii taotleja palvel kui ka haldusorgani algatusel, iseäranis juhtudel, kui isiku

õiguste kahjustamise oht on piisavalt suur ja tõenäoline (vt halduskolleegiumi 15. veebruari 2005. a

otsus asjas nr 3-3-1-90-04, p 16).

17. Isikul on õigus saada seaduses sätestatud hüve kohe või mõistliku aja jooksul, kui hüve saamise

eeldused on täidetud ja seadus ei sätesta teisiti. Avalduse enese arvele võtmiseks eluruumi üürimist

taotleva isikuna ning munitsipaaleluruumi eraldamiseks esimesel võimalusel esitas kaebaja

7. veebruaril 2013. Eluruumi andmisest ei ole keeldutud, kuid linn pole kaebaja nõuet munitsipaal-

eluruumi eraldamiseks rahuldanud e. nõudeõiguse rahuldamine viibib.

18. Halduskohus lähtus arusaamast, et munitsipaalkorteri saamise kord on Tallinna linnas kahe-

astmeline. Abivajaval isikul tuleb esmalt esitada linnale eluruumi taotlejana arvele võtmise avaldus.

Kolleegium nõustub kohtutega selles, et konkreetse, linna poolt välja pakutud munitsipaal- või

sotsiaaleluruumi üürile saamiseks peab isik esitama täiendava taotluse lisaks eluruumi taotlejana

arvele võtmise taotlusele. Linna kohustus on tagada, et isik, kellele eluruumi üürilevõtmiseks

pakutakse, saaks aru, et ta peab esitama määruse 39 lisa 2 p-s 29 nimetatud taotluse.

II

19. Kolleegiumil tuleb vastata küsimusele, kas kaebaja sai kohtult nõuda Tallinna linna kohustamist

eraldama temale eluruumi, kui kaebaja ei olnud eelnevalt esitanud linnale määruse nr 39 lisa 2 p-s 29

sätestatud avaldust eluruumi üürile saamiseks.

20. Halduskohus tagastas kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, leides, et kaebeõiguse puudumine on

ilmselge, sest kohustamisnõude esitamise eelduseks on RVastS § 6 lg 1 järgi eluruumi taotlemine.

RVastS § 6 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku

võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi.

RVastS § 6 lg 3 kohaselt tuleb taotlus haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks esitada

selleks pädevale haldusorganile.

Halduskohus on kolleegiumi hinnangul õigesti leidnud, et kohustamiskaebuse rahuldamine ei ole

RVastS § 6 lg 3 esimese lause järgi võimalik olukorras, kus seadus näeb ette taotluse esitamise

haldusorganile ning taotlust ei ole esitatud. Kolleegium leiab, et praegusel juhul ei ole tegemist sellise

olukorraga.

Praeguses asjas ei ole määruse nr 39 lisa 2 p 29 asjakohane. Kaebaja ei nõua linnalt ühegi konkreetse,

linna väljapakutud eluruumi üürile andmist. Kaebaja nõuab sisuliselt, et linn pakuks talle SHS § 14

lg 1 alusel üürilevõtmiseks välja eluruumi, st looks võimaluse eluruumi üürimise taotlemiseks.

Kohtule sellise nõude esitamiseks ei ole määruse nr 39 lisa 2 p-s 29 nimetatud avaldus vajalik.

Selleks, et esitada SHS § 14 lg 1 alusel kohustamiskaebus eluruumi üürimise võimaluse loomiseks,

piisab RVastS § 6 järgimiseks eluruumi taotlejana arvelevõtmise taotluse esitamisest. Sellise avalduse

esitaja tahteks on ilmselgelt eluruumi saamine, mitte pelgalt tema kui taotleja üle arvestuse pidamine.

Pole vaidlust, et kaebaja on eluruumi taotlejana arvele võitmise avalduse esitanud.

Seega on RVastS § 6 lg 3 esimesest lausest tulenev eeldus kohustamiskaebuse esitamiseks täidetud.

Kohtute põhjendused kaebeõiguse puudumise kohta olid ebaõiged.

21. Kolleegium rõhutab, et eeltoodu ei tähenda tingimata kaebuse rahuldamist.

Halduskohtul tuleb selgitada, kas kaebaja on SHS § 14 lg-s 1 nimetatud isik ning kas Tallinna linn on

SHS § 14 lg-st 1 tuleneva kohustuse täitnud. Kolleegium rõhutab, et neid küsimusi ei saa lahendada

ettevalmistavas menetluses, vaid asja sisulisel arutamisel.

Asjaolu, et kaebaja on arvele võetud munitsipaaleluruumi taotlejana, ei välista, et kaebaja on siiski

sotsiaalkorteri vajaja SHS § 14 lg 1 mõttes. Eluruumide taotlejate üle arvestuse pidamine ning

seejuures munitsipaal- ja sotsiaaleluruumide taotlejate eristamine kujutab endast haldusesisest

andmete töötlemist ega saa seaduses sätestatud tingimustele vastavat isikut jätta ilma seadusega ette-

nähtud hüvest. Ka linna õigusaktid võimaldavad võtta sotsiaaleluruumi taotlenud isik arvele

munitsipaaleluruumi taotlejana ning munitsipaaleluruumi taotleja võtta arvele sotsiaaleluruumi

taotlejana (vt eespool p 15).

22. Kui kaebaja vastab SHS § 14 lg 1 tingimustele, tuleb kohtul hinnata, kas kaebaja nõude täitmise

menetlus on toimunud mõistliku aja jooksul. Õigusvastane viivitus nõude rahuldamisel võib kujutada

endast sama intensiivset õiguste piirangut kui nõude rahuldamata jätmine.

Kolleegium rõhutab, et SHS § 14 lg-s 1 sätestatud kohustus ei ole täidetud ainuüksi sellega, et

taotleja registreeritakse ja linn avalikustab asustamata munitsipaal- ja sotsiaaleluruumide andmed

internetis. SHS § 14 lg 1 kohustab linna andma sotsiaalkorteri vajajale reaalse võimaluse sotsiaal-

korteri üürimiseks. Kui sotsiaalkorteri vajajaid on linnas rohkem kui internetis avalikustatud sotsiaal-

kortereid, ei ole taotlejate jaoks tegemist reaalse üürimisvõimalusega. SHS § 14 lg 1 ei kohusta linna

üksnes üürima asustamata sotsiaalkortereid, vaid ka tagama, et sotsiaalkortereid jätkuks kõikidele

isikutele, kellel on SHS § 14 lg-st 1 tulenevalt õigus linnalt eluruum saada.

23. Juhul, kui kaebaja puhul ei ole tegemist SHS § 14 lg-s 1 nimetatud abi vajava isikuga, tuleb

kohtul jätta kaebus rahuldamata. Nagu nähtub Tallinna linna õigusaktidest, üürib linn võimaluse

korral munitsipaaleluruume ka isikutele, kes SHS § 14 lg 1 tingimustele ei vasta. Selline isik ei saa

nõuda, et linn talle tingimata eluruumi annaks. Nende isikute taotlused võib linn lahendada selle järgi,

kui palju on tema käsutuses vabu eluruume. Kaebeõigus on mainitud isikul üksnes siis, kui linn on

eluruumi andmisel eelistanud tema taotluse lahendamisel mõnda teist taotlejat meelevaldselt.

24. Kolleegiumi hinnangul ei olnud kaebeõiguse puudumine selles asjas ilmselge ning kaebuse

tagastamine HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel ei olnud põhjendatud.

III

25. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ning halduskohtu ja

ringkonnakohtu määrused tühistada. Asi tuleb saata halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise uueks

otsustamiseks.

Kuna Riigikohus ei tee asjas lõplikku otsust, ei võta ta seisukohta menetluskulude jaotamise kohta

(HKMS § 109 lg 2). Tallinna linn ega N. Samohvalova pole Riigikohtule menetluskulude nimekirja

ega nende väljamõistmise taotlust esitanud. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb

HKMS § 107 lg 4 järgi tagastada.

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Harri Salmann