3-2-1-2-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-2-14

Otsuse kuupäev

Tartu, 9. aprill 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn

Jõks

Kohtuasi

Sergei Rezanovi (Rezanov) hagi Osaühingu Musket ja

Raivo Susi vastu solidaarselt 168 768 euro ja viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 16. oktoobri 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 2-11-29904

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Sergei Rezanovi kassatsioonkaebus

Raivo Susi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

168 768 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Sergei Rezanov, esindaja vandeadvokaat Natalia

Lausmaa

Kostja Osaühing Musket (registrikood 10281833), esindaja

vandeadvokaat Merilin Valdmaa

Kostja Raivo Susi, esindaja vandeadvokaat Merilin Valdmaa

Asja läbivaatamise kuupäev

10. märts 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 16. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-29904 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Nii Sergei Rezanovi kui ka Raivo Susi kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Sergei Rezanovi kassatsioonkaebuselt tasutud kassatsioonikautsjon 1688 (üks

tuhat kuussada kaheksakümmend kaheksa) eurot Advokaadibüroo Natalia Lausmaa kontole

nr 221013678994 (Swedbank AS).

4. Tagastada Raivo Susi kassatsioonkaebuselt tasutud kassatsioonikautsjon 1687 (üks tuhat

kuussada kaheksakümmend seitse) eurot 68 senti Osaühingu Musket kontole

nr 10022004630004 (AS SEB Pank).

5. Jätta toimikusse võtmata Sergei Rezanovi esitatud tõend – lisakokkulepe 21. detsembri

2003. a laenulepingu juurde – ja tagastada see Sergei Rezanovile.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sergei Rezanov (hageja) esitas 28. juunil 2011 Harju Maakohtule hagi Osaühingu Musket

(kostja I) ja Raivo Susi (kostja II) vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõla

168 768 eurot, viivise 168 768 eurot, 70 503 euro 25 sendi suuruse intressi seisuga 27. juuni 2011 ja

alates 27. juunist 2011 intressi 110 eurot 96 senti päevas kuni kohustuse täieliku täitmiseni.

Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.

Hagiavalduse kohaselt kirjutas kostja II kostja I juhatuse liikmena 22. septembril 2009 alla

võlatunnistusele, millega kostja I kohustus tasuma äriühingu Caribbean Air Company Limited (CAC)

ja kostja I vahel 21. detsembril 2003 sõlmitud laenulepingust (laenuleping) tuleneva summa

240 000 USA dollarit hiljemalt 30. septembriks 2009. 23. septembril 2009 loovutas CAC

võlatunnitusest tuleneva nõudeõiguse hagejale.

23. septembril 2009 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu, millega kostja II kohustus vastutama

hageja kui uue võlausaldaja ees võlatunnistusest tuleneva kostja I kohustuse täitmise eest.

7. novembril 2009 nõudis hageja kostjalt I võla tasumist, kuid kostja I ei ole siiani oma kohustust

täitnud. Võlatunnistuse p 3 järgi peab võlgnik kohustuse mittetähtaegsel täitmisel maksma

võlausaldajale täiendavalt 24% intressi aastas. Võlgnik on alates 1. oktoobrist 2009 viivituses. Kuni

27. juunini 2011 peavad kostjad seega maksma lisaks põhivõlale intressi 100 260 dollarit 60 senti ja

alates 27. juunist 2011 iga päeva eest 157 dollarit 80 senti.

Võlatunnistuse p 4 järgi peab võlgnik, kui ta on tasumisega viivitanud rohkem kui 120 päeva,

maksma lisaks intressile ka viivist 0,5% võlgnetavast summast iga tasumisega viivitatud päeva eest.

Hagejal on õigus nõuda kogu viivitatud aja eest viivist 762 000 dollarit. Hageja vähendas viivise

nõuet 240 000 dollari ehk 168 768 euroni.

Hagi läbi vaatamata jätmiseks ei ole alust, sest võlatunnistuse p 9 järgi tuleb võlatunnistusega seotud

vaidlused lahendada kohtus Eesti seaduste alusel. Ka käenduslepingu järgi tuleb vaidlused lahendada

Harju Maakohtus. Poolte ühine tegelik tahe oli anda vaidluste lahendamine kohtu pädevusse.

2. Kostjad ei tunnistanud hagi ja palusid jätta see läbi vaatamata. Alternatiivselt palusid kostjad jätta

hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda.

Hagi tuleb jätta läbi vaatamata, kuna laenulepingu p 11.3 järgi lahendatakse lepingust tulenevad

vaidlused vahekohtus „при Межбанковском Финансовом Доме" või Moskva Arbitraažikohtus

vastavalt vahekohtu reglemendile ja Vene Föderatsiooni materiaalõigusele. Pooled on sõlminud

kokkuleppe vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 423 lg 1 p 6 alusel jätab kohus hagi sellisel juhul läbi vaatamata. Pooled ei ole

võlatunnistusega vahekohtukokkulepet muutnud.

Laenuleping oli näilik tehing, millega varjati kostja I ja CAC vahel tegelikult sõlmitud

käsunduslepingut. Käsunduslepingu järgi pidi kostja I ostma CAC-le neli helikopterit Ukraina

äriühingult Ukroboronservice SC. Kuna kostja I esitatud arvel ja CAC maksekorraldusel on kirjas, et

tegemist on sissemaksuga nelja helikopteri ostuks, on ilmne, et poolte vahel ei ole laenusuhet.

Võlatunnistus ei ole konstitutiivne, vaid on deklaratiivne. Kui laenuleping, mille alusel võlatunnistus

anti, on tühine, siis on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus.

Kuna kostja I ei ole CAC-lt laenu saanud, ei pea ta seda ka tagasi maksma. Kostja I kandis

helikopterite sissemakse tegemiseks saadud raha käsunduslepingu alusel edasi Ukraina äriühingu

kontole. Kostja II kirjutas laenulepingule alla heauskselt ja kuna tal ei ole õigusteadmisi, siis ta ei

teadnud, et lepingust tekivad kostjale I kohustused.

Isegi kui laenuleping ja võlatunnistus kehtivad, on tühised CAC ja kostja II vahel sõlmitud

käenduslepingud. Tegemist on tarbijakäendusega ja kuna käenduslepingutes ei ole kokku lepitud

käendaja vastutuse maksimummäära, siis on need tühised.

Hageja viivisenõue on ebamõistlikult suur. Äärmisel juhul võib aktsepteerida viivist 0,03%

põhivõlast päevas, kuid mitte rohkem kui 1000 eurot. Hagejale ei ole raha tagastamisega viivitamisest

kahju tekkinud.

3. Harju Maakohus rahuldas 10. jaanuari 2013. a otsusega hagi kostja I vastu osaliselt ja mõistis

kostjalt I hageja kasuks välja põhivõla 168 768 eurot ja viivise 168 768 eurot. Hagi kostja II vastu

jättis maakohus rahuldamata. Hageja menetluskuludest 77% jättis maakohus kostja I kanda ja kostja I

menetluskuludest 23% hageja kanda. Kostja II menetluskulud jättis maakohus hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on võlatunnistus deklaratiivne, sest see on otseselt seostatav

laenulepingust tuleneva võla ja intressi tasumise kohustusega.

Asjas ei ole tuvastatud, et pooled oleksid laenulepingu asemel sõlminud käsunduslepingu. Kuigi

laenu anti helikopterite ostuks ja kuigi laenuleping nägi ette raha andmise tingimused, ei tähenda see,

et tegemist oleks olnud käsunduslepinguga. Seega ei ole laenuleping näilik ega tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg-te 1 ja 2 järgi tühine ja võlatunnistusega võetud kohustuse olemasolu

ei ole ümber lükatud.

Võlatunnistuse p 2 järgi tuli kohustus täita 30. septembriks 2009. Kostja I ei ole kohustust tähtaegselt

täitnud. Seega on ta viivituses ja hagejal kui uuel võlausaldajal on õigus nõuda kokkulepitud viivist.

Lepingu p 3 näeb ette 24%-lise aastaintressi, mida arvestatakse tagastamata võlasummalt.

Võlatunnistuse p 4 näeb ette, et kui võlgnik hilineb tasumisega rohkem kui 120 päeva, on

võlausaldajal õigus nõuda lisaks põhivõlale ja intressile ka viivist 0,5% võlgnetavast summast iga

viivitatud päeva eest. Võlatunnistuse p-des 3 ja 4 sätestatud kohustus ei ole mitte intressi, vaid viivise

tasumise kokkulepe. Kuna intress on tasu raha kasutamise eest, mitte õiguskaitsevahend kohustuse

rikkumise korral, siis ei saa nõuda intressi aja eest, mille eest nõutakse viivist.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 8 ja § 162 alusel on kohtul õigus kostja taotlusel viivist vähendada,

kui nõutav viivis on ebamõistlikult suur, arvestades poolte huve, varalist seisu ja täitmise ulatust.

Arvestades kohtupraktikat ja seda, et hageja ei ole väitnud, et tal oleks tekkinud kahju, tuleb viivist

vähendada kuni põhivõlani ja mõista kostjalt I välja viivis 168 768 eurot. Viivise edasiulatuvaks

väljamõistmiseks ei ole alust.

Kostja II on käendanud põhivõlgniku kohustust füüsilise isikuna, seega on tegemist

tarbijakäendusega ja kuna käenduslepingutes ei ole käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat

märgitud, siis on käenduslepingud tühised ja neil ei ole TsÜS § 84 lg 1 järgi õiguslikke tagajärgi.

Seega tuleb hagi kostja II vastu jätta rahuldamata.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse ja vaidlustas maakohtu otsuse osas,

millega jäeti tema nõue kostja II vastu rahuldamata. Hageja palus rahuldada hagi kostja II vastu

samas ulatuses, milles see rahuldati kostja I vastu. Samuti palus hageja tühistada maakohtu otsuse

osas, millega tühistati hagi tagamine. Menetluskulud kostja II vastu esitatud nõude osas palus hageja

jätta kostja II kanda.

5. Kostja I esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega

kohus rahuldas hagi kostja I vastu, ja jätta hagi kostja I vastu läbi vaatamata. Alternatiivselt palus

kostja I teha tema vastu esitatud hagi osas uus otsus ja jätta hagi selles osas rahuldamata.

Menetluskulud palus kostja I jätta hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 16. oktoobri 2013. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega jättis hagi kostja I vastu läbi vaatamata. Ringkonnakohus rahuldas hagi kostja II vastu

samas ulatuses, milles maakohus oli rahuldanud hagi kostja I vastu, ja mõistis kostjalt II välja

põhivõla 168 768 eurot ja viivise 168 768 eurot. Kostja I menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja

kanda ja hageja menetluskuludest 50% kostja II kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus õigesti, et 22. septembri 2009. a

võlatunnistus on deklaratiivne võlatunnistus.

21. detsembril 2003 sõlmitud laenulepingus sisaldub TsMS § 717 lg-le 1 vastav ja TsMS § 718 järgi

jõus olev vahekohtuklausel, mis ei võimalda Eesti kohtutel kostja I vastu esitatud nõudeid menetleda.

Võlatunnistusest ei nähtu, et pooled oleksid vahekohtu kokkulepet muutnud, ja seetõttu tuleb vaidlus

hageja ja kostja I vahel lahendada „при Межбанковском Финансовом Доме" või Moskva

Arbitraažikohtus.

Kostja II ei ole tarbija VÕS § 34 mõttes, seega ei ole tähendust sellel, kas lepingus oli vastutuse

piirmäär kokku lepitud või mitte. Kostja II on kostja I juhatuse liige ja ainuosanik. Kui äriühingu

juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu ja ta on samal ajal äriühingu ainus või

peamine osanik, siis tuleb eeldada, et ta tegutses tagatist andes majandus- või kutsetegevuses.

Pidades silmas hageja apellatsioonkaebuses esitatud taotlust, milles hageja loobus intressinõudest ja

palus mõista kostjalt II välja üksnes põhivõla 168 768 eurot ja viivise 168 768 eurot, tuleb hageja

nõue kostja II vastu rahuldada nimetatud ulatuses.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 2 ehk see osa

ringkonnakohtu otsusest, millega ringkonnakohus jättis hagi kostja I suhtes läbi vaatamata, ja teha

selles osas uus otsus, millega mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 168 768 euro suurune

põhivõlg ja 168 768 euro suurune viivis. Menetluskulud palub hageja jätta täielikult kostjate kanda.

Hageja kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on 22. septembri 2009. a võlatunnistuse p-s 9

märgitud, et kõik võlatunnistuse alusel poolte vahel tekkinud vaidlused lahendatakse kohtus Eesti

Vabariigi seaduste kohaselt. Vaidluste lahendamisele ei tule kohaldada mitte laenulepingus, vaid

võlatunnistuses märgitut. Seega ei saanud ringkonnakohus jätta hagi kostja I vastu läbi vaatamata.

8. Kostja II palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega kohus rahuldas

hagi kostja II suhtes, ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi kostja II suhtes rahuldamata.

Alternatiivselt palub kostja II tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega kohus rahuldas hagi

kostja II suhtes, ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi kostja II suhtes osaliselt ja mõista

kostjalt II välja põhivõlg 76 649 eurot (sh intress) ja viivis mitte rohkem kui 92 119 eurot.

Kostja II kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on hageja nõude aluseks võlatunnistus, mille järgi

võlgneb kostja I hagejale kokku 168 768 eurot. See summa koosneb 70 320 euro suurusest laenust ja

98 448 euro suurusest intressist (sh viivis). Laenusumma oli 70 320 eurot ja laenu kasutamise eest tuli

tasuda intressi 6329 eurot. Seega pidi kostja I 1. märtsil 2004 tasuma laenuandjale kokku

76 649 eurot.

Ringkonnakohus on eksinud hageja viivisenõude rahuldamisel VÕS § 113 lg 6 vastu ning mõistnud

viivise välja ka intressilt. Hageja ei ole arvestanud viivist mitte põhivõlalt ehk 70 320 eurolt, vaid

võlatunnistuse järgselt kogusummalt ehk 168 768 eurolt. Seega nõuab hageja praegu kostjalt viivist

intressi ja viivise tasumisega viitamise eest, see aga ei ole VÕS § 113 lg 6 järgi lubatud.

Lisaks on välja mõistetud viivis ebamõistlikult suur. Kohus ei vähendanud viivist vaatamata kostja

taotlusele. Kohus ei oleks tohtinud mõista välja suuremat viivist kui 76 649 eurot.

Lisaks on pooled kokku leppinud kahju hüvitamise piiramises VÕS § 106 lg 1 mõttes. Laenulepingu

p-s 6.5 on kokku lepitud, et kui laenusummat õigel ajal ei tagastata, siis arvestatakse viivist 0,5%

laenusummast iga viivitatud päeva eest, kuid mitte rohkem kui 100% laenusummast

(s.o 70 320 eurot). Kuigi kostja vaidles viivisele vastu ja tugines seejuures laenulepingu p-le 6.5, on

ringkonnakohus selle vastuväite jätnud tähelepanuta.

Lisaks on hageja nõue alusetu, kuna laenuleping oli näilik tehing, mis sõlmiti vaid selleks, et kostja I

täidaks väidetava laenuandja käsundi ja ostaks talle Ukraina äriühingult neli helikopterit. Kuna

laenuleping on näilik ja seega tühine, on tühine ka hagi aluseks olev võlatunnistus.

9. Kostja I vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

10. Hageja ei ole kostja II kassatsioonkaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise

tõttu. Asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Nii hageja kui ka kostja II

kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

12. Kolleegium käsitleb esmalt hageja kassatsioonkaebust ja küsimust, kas hageja nõude kostja I

vastu saab lahendada kohtus või kehtib poolte vahel kokkulepe, millega nad on andnud vaidluse

lahendada vahekohtule.

TsMS § 717 lg 1 järgi on vahekohtu kokkulepe poolte kokkulepe anda vahekohtu lahendada nende

vahel tekkinud või tekkida võivast kindlaksmääratud lepingulisest või lepinguvälisest suhtest tulenev

vaidlus. Sama paragrahvi teise lõike järgi võib sellise kokkuleppe sõlmida iseseisva kokkuleppena

või lepingu osaks oleva eristatava tingimusena.

Ringkonnakohus põhjendas hagi kostja I osas läbi vaatamata jätmist sellega, et kuna CAC ja kostja I

vahel sõlmitud laenulepingus olid pooled leppinud kokku vaidluste allutamises vahekohtule ja kuna

hageja nõue põhineb deklaratiivsel võlatunnistusel, siis tuleb arvestada laenulepingus kokkulepituga.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei nähtu võlatunnistusest, et pooled oleksid muutnud

vahekohtu kokkulepet, ja seetõttu on vahekohtu kokkulepe endiselt kehtiv.

Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus sellisele järeldusele jõudes rikkunud menetlusõiguse norme,

sest on jätnud hindamata võlatunnistuse sisu. Pooled ei vaidle, et tegemist on deklaratiivse

võlatunnistusega. Üksnes sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega VÕS § 396 lg 2 mõttes

ei tulene poolte kohustust järgida esialgses lepingus kokkulepitud vaidluste lahendamise korda, kui

pooled on esialgset kokkulepet hiljem kehtivalt muutnud. Ringkonnakohus ei ole selle kohta

seisukohta võtnud ja seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada osas, millega ringkonnakohus

jättis hagi kostja I suhtes läbi vaatamata.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata võlatunnistust ja võtta seisukoht, kas hageja

ja kostja I on võlatunnistusega muutnud vahekohtu kokkulepet ja leppinud kokku, et laenulepingust

ja võlatunnistusest tulenevad vaidlused lahendatakse kohtus. Kui tuvastatakse, et pooled leppisid

võlatunnistuses kokku, et kõik võlatunnistusega seotud vaidlused lahendatakse kohtus, on praegust

vaidlust hageja ja kostja I vahel pädev lahendama kohus vaatamata sellele, et võlatunnistuse aluseks

olevas laenulepingus võis sisalduda vahekohtu kokkulepe.

13. Järgmiseks käsitleb kolleegium kostja II kassatsioonkaebust.

Kostja II on vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus rahuldas hageja

nõude tema vastu.

Kolleegium loeb põhjendatuks kostja II kassatsioonkaebuse väite, et hageja võib olla arvestanud

viivist kogu võlatunnistuse järgselt summalt. Kohtud on jätnud selle väite tähelepanuta, kuna ei ole

selgeks tehtud, millise summa pealt ja millise aja eest on viivist arvestatud. Kolleegium juhib

tähelepanu asjaolule, et võlatunnistuses on märgitud laenusummaks 100 000 USA dollarit ja

intressisummaks 140 000 USA dollarit. VÕS § 113 lg 6 järgi ei ole viivist lubatud nõuda intressi

tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Seega

juhul, kui võlatunnistuse järgi märkisid pooled võlgnetava summa koosseisus ka 21. detsembri

2003. a laenulepingu järgse intressi ja viivise, on sellelt võla osalt viivise arvestamine vastuolus

VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud keeluga.

Kolleegium jääb oma varem väljendatud seisukoha juurde, et VÕS § 113 lg 6 on kategoorilise sisuga

imperatiivne norm, mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks on seda keeldu rikkuva kokkuleppe

tühisus. VÕS § 113 lg 6 esimene lause keelab nimetatud kokkulepped nii etteulatuvalt kui ka pärast

intressi (sh viivise) sissenõutavaks muutumist. Sätte kohaldamist ei saa vältida ühe võlasuhte teisega

asendamise teel (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

169-13, p 29). Seega on ka võlatunnistuses lubatud intressi ja viivist arvestada vaid esialgse

laenulepingu järgselt põhivõlalt.

Oma nõude arvestust ja koosseisu peab selgitama hageja, sealhulgas peab hageja tooma välja ka

viivise arvestuse ja suuruse. Kostjad on oma vastuväites tuginenud sellele, et hageja viivisenõue on

liiga suur. Samuti on kostjad leidnud, et võlatunnistus on tühine. Sellises olukorras peab hageja oma

nõude koosseisu selgitama ja vajadusel tõendama, et ta ei ole 2003. a laenulepingu järgselt intressilt

ega viiviselt viivist nõudnud. Kui hageja seda ei tee, ei ole alust ka viivist ega intressi soovitud

ulatuses välja mõista.

Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, millega

ringkonnakohus mõistis kostjalt II välja põhivõlana 168 768 eurot ning viivist 168 768 eurot.

14. Kuna maakohus ei selgitanud välja hageja nõude koosseisu ja jättis sellega täitmata TsMS § 392

lg 1 p-des 1 ja 3 sätestatud eelmenetluse ülesanded, tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel

see puudus kõrvaldada.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul anda hagejale TsMS § 3401 lg-st 1 tulenevalt tähtaeg

esitada selge arvestus 2009. a võlatunnistuse aluseks oleva 2003. a laenulepingu järgse võla kohta.

Arvestuses tuleb välja tuua, milline osa võlatunnistuse järgi nõutavast summast moodustab 2003. a

laenulepingu järgse põhivõla, milline osa intressi ja milline osa lepingu mittetäitmisest tuleneva

viivise. Samuti tuleb arvestuses näidata 2009. a võlatunnistuse järgse viivise kujunemine ja selge

arvestus. Niisuguse arvestuse järgi on kohtul võimalik kindlaks teha, kas vastuolus VÕS § 113 lg-st 6

tuleneva keeluga on arvestatud viivist ka intressilt ja viiviselt. Kuna maakohus on rikkunud

eelmenetluse täielikkuse põhimõtet, ja ei ole viivise arvestuse osas välja selgitanud hageja nõude

koosseisu, siis ei ole ka kostjad saanud esitada kõiki vajalikke vastuväiteid. Sellest tulenevalt on

apellatsiooniastmes asja uuel läbivaatamisel pooltel lubatud esitada vajalikke tõendeid, väiteid ja

vastuväiteid ning ringkonnakohus peab nendega arvestama. Juhul kui hageja ei esita nõuetekohast ja

selget viivisearvestust, tuleb hagi viivisenõude osas TsMS § 3401 lg 2 ja § 423 lg 3 alusel jätta läbi

vaatamata.

15. Kohustuse täitmise vääringu kohta märgib kolleegium järgmist.

Nii laenulepingus kui ka võlatunnistuses on kostjate kohustus väljendatud USA dollarites. Iseenesest

on lubatav nõuda hagis raha nii välisvääringus kui ka eurodes. Kui nõue esitatakse kahes vääringus

(nt sulgudes eurodes), peab kohus selgeks tegema, millises vääringus nõue esitatakse. Sellest sõltub

väljamõistetav summa, mis võib tulenevalt vääringu kursi muutumisest olla erinev (vt ka Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 3. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-12, p 55).

Esialgses hagiavalduses on hageja väljendanud oma nõude nii USA dollarites kui ka eurodes.

Hilisemas menetluses on hageja viivist ja intressi arvestanud eurodes. Kolleegium leiab, et praeguses

asjas võib lugeda, et hageja on esitanud oma nõude eurodes.

VÕS § 93 lg 4 järgi võetakse juhul, kui maksmiskoha vääringust erinevas vääringus väljendatud

rahaline kohustus täidetakse maksmiskoha vääringus, kohustuse ümberarvutamisel maksmiskoha

vääringusse aluseks keskmine vahetuskurss, millega võlausaldaja saab kohustuse sissenõutavaks

muutumise ajal maksmiskohas viivitamata hankida vääringut, milles kohustus oli väljendatud. Kui

võlgnik ei ole rahalist kohustust õigel ajal täitnud, võib võlausaldaja nõuda tasumist kas kohustuse

sissenõutavaks muutumise või tegeliku tasumise ajal kehtiva vahetuskursi alusel.

Kolleegium selgitab, et asja uuel läbivaatamisel tuleb hagejal oma arvestuses selgelt välja tuua,

millise ja millal kehtinud kursi alusel on pooltevahelises võlatunnistuses dollarites väljendatud

summa ümber arvutatud haginõudes esitatud eurodes väljendatud summaks. Ainult nii on võimalik

kostjatel hageja nõudest aru saada ja sellele vastu vaielda ning kohtul on võimalik seda arvutust

kontrollida.

Kuna hageja ei ole selgitanud oma nõude koosseisu ja ebaselge on ka see, millise vahetuskursi järgi

on hageja nõutav summa arvutatud, tuleb ringkonnakohtu otsus kostjat II puudutavas osas täies

ulatuses tühistada vaatamata sellele, et iseenesest on põhjendatud hageja nõue vähemalt laenulepingu

järgse põhivõla ulatuses.

16. Vastuseks kostja I kassatsioonkaebuse väitele, et laenuleping on näilik tehing ja sellest tulenevalt

on nii laenuleping kui ka võlatunnistus tühine märgib kolleegium, et TsMS § 688 lg 5 teise lause järgi

ei kogu ega uuri Riigikohus uuesti madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid.

Sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt on Riigikohus seotud apellatsioonikohtu tuvastatud faktiliste

asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning

asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Kolleegium leiab, et praegusel juhul

ei ole madalama astme kohtud eelnimetatud asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud.

17. Kolleegium ei võta toimikusse dokumentaalset tõendit, mille hageja esitas koos

kassatsioonkaebusega (25. juuni 2006. a lisakokkulepe nr 3 21. detsembri 2003. a laenulepingu

juurde). TsMS § 688 lg-te 3–5 järgi ei tuvasta kolleegium asjaolusid ega hinda tõendeid. Nimetatud

tõend tuleb hagejale tagastada.

18. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohus sõltuvalt asja

lahendamise tulemustest.

19. Kuna nii hageja kui ka kostja II kassatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt, tuleb hageja ja

kostja II tasutud kautsjonid TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel neile tagastada.

Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Henn Jõks