3-1-1-22-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-22-14

Otsuse kuupäev

7. aprill 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Saale Laos

Kohtuasi

Roman Lossmani väärteoasi liiklusseaduse § 228 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 4. novembri 2013. a otsus väärteoasjas nr 4-

13-4375

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Roman Lossmani kaitsja vandeadvokaat Mati Senkel,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Kohtuväline menetleja, Politsei- ja Piirivalveameti Lääne

prefektuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

12. märts 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 4. novembri 2013. a otsus Roman Lossmani väärteoasjas

liiklusseaduse § 228 järgi ja saata väärteoasi Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks teises

kohtukoosseisus.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo Pärnu politseijaoskonna

Häädemeeste konstaablijaoskonna piirkonnavanem Rauno Lensment karistas 12. juuni 2013. a

otsusega Roman Lossmani liiklusseaduse (LS) § 228 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise

eest rahatrahviga 30 trahviühikut, s.o 120 eurot. Toimepandud väärtegu seisnes selles, et R. Lossman

juhtis 17. mail 2013 Tallinna-Pärnu-Ikla maantee 152. kilomeetril mootorsõidukit, milles asus

kiirusemõõteseadet avastada võimaldav seade. Kirjeldatud teoga rikkus R. Lossman LS § 73 lg-s 8

sätestatud keeldu, mille kohaselt ei tohi mootorsõidukis ja selle haagises olla seadmeid, mis

võimaldavad avastada liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadet või häirida selle tööd.

2. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas R. Lossman 1. juulil 2013 kaebuse maakohtule, taotledes

otsuse tühistamist väärteo toimepanemise tõendamatuse tõttu. Kaebuse kohaselt puudus politseinikel

seaduslik alus tema sõiduki peatamiseks. Kuivõrd politseinikel puudus alus arvata, et sõidukis võis

olla konfiskeerimisele kuuluvaid esemeid, puudus neil alus ka sõiduki kontrollimiseks. Avades mitme

ametiisiku poolt korraga mitut ust ja pagasiruumi, rikkusid ametnikud politsei ja piirivalve seaduse

(PPVS) § 736 lg 2, sest tekkis olukord, kus R. Lossman ei saanud olla samal ajal erinevates kohtades

tehtud menetlustoimingute juures. Politseinikel puudus alus ka R. Lossmani riiete läbivaatamiseks.

3. Pärnu Maakohtu 4. novembri 2013. a otsusega jäeti R. Lossmani kaebus rahuldamata ja

kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohus leidis, et kuna politseinikel oli tekkinud põhjendatud

kahtlus, et R. Lossman võis kasutada kiirusemõõteseadet avastada võimaldavat seadet, oli tema

sõiduki peatamine seaduslik. R. Lossmanile selgitati sõiduki peatamise alust ja menetluslikku

olukorda. Sõiduki pagasi läbivaatusel leiti R. Lossmani arvutikotist radaridetektor ehk nn antiradar.

Otsiti ka antiradari juhet, kuid seda ei leitud. Toimingute käigus ei rikkunud kohtuväline menetleja

menetlusõigust. Kuna R. Lossman juhtis sõidukit, milles asus antiradar, realiseeris ta LS §-s 228

kirjeldatud süüteokoosseisu. See koosseis ei eelda, et juht autoga sõites antiradarit kasutab. Koosseisu

realiseerimiseks on piisav, kui juhil on sõites vähemalt hooletusest autos antiradar. R. Lossman pani

väärteo toime kavatsetult.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni R. Lossmani kaitsja vandeadvokaat Mati Senkel, kes

taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist.

4.1 R. Lossmani sõiduauto peatamine oli õigusvastane. Selleks puudus PPVS-st tulenev alus, kuivõrd

puudusid PPVS tähenduses korrarikkumine ja kõrgendatud oht. LS § 200 lg 3 p 1 kohaselt peatatakse

sõiduk kontrollimiseks, kui sõiduki juht või sõitja rikub liiklusseadusest, eriseadustest või nende

alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevaid nõudeid. Seega peab sõiduki peatamiseks olema vähemalt

õigusrikkumise põhjendatud kahtlus. Põhjendatud kahtlust saab tekitada ainult kiirusemõõteseadet

avastada võimaldava seadme detektor, mitte politseiniku subjektiivne hinnang auto liikumiskiirusele

või trajektoorile. Praegusel juhul põhjendatud kahtlusest rääkida ei saanud.

4.2 R. Lossmani läbivaatus ja tema sõiduki läbiotsimine toimusid õigusvastaselt. R. Lossman ei

andnud nõusolekut enda läbivaatuseks, politseinike autosse sisenemiseks ega selle läbiotsimiseks.

Sõltumata sellest, millises menetluses R. Lossmani auto läbi otsiti, tulnuks selle kohta koostada

vastav protokoll, mida aga ei tehtud. Ka PPVS § 736 lg 6 kohaselt on vallasasja läbivaatuse

protokollimine kohustuslik, v.a lõike 1 punktides 1 ja 6 nimetatud juhtudel. PPVS § 737 lg 7 kohaselt

on ka vallasasja läbivaatuse protokollimine kohustuslik. Juhul, kui kiirusemõõteseadet avastada

võimaldav seade võeti hoiule PPVS alusel, on ka selle protokollimine PPVS § 739 lg 6 järgi

kohustuslik. Väärteomenetluses vallasasja läbiotsimise protokollimise kohustus tuleneb sellest, et

väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 31 lg 1 kohaselt lähtutakse tõendite kogumisel

kriminaalmenetluse sätetest. Vallasasja läbiotsimine on väärteomenetluse toiming ning kohaldades

VTMS § 31 lg 1 koosmõjus KrMS §-ga 146, võib väita, et ka väärteomenetluses tuleb kõik

menetlustoimingud protokollida. Kuna praegusel juhul protokolli koostatud ei ole, otsiti sõiduk läbi

ebaseaduslikult ja selle käigus kogutud tõend (kiirusemõõteseadet avastav seade) ei ole lubatav.

4.3 Maakohus asus täitma süüdistaja funktsiooni. Olles eelnevalt tuvastanud, et väärteomenetluses on

kohustuslik isiku läbivaatuse ja vallasasja läbiotsimise protokollimine, mida praegusel juhul ei tehtud,

asus maakohus kohtuvälise menetleja tegemata jätmist kõrvaldama võttega, mille käigus uuris auto

läbiotsimise videosalvestist kohtuistungil ja integreeris vaatlusprotokolli kohtuistungi protokolli.

Selline kohtu tegevus on lubamatu.

4.4 Kiirusemõõteseadet avastava seadme olemasolu autos ei ole tõendatud. R. Lossmani autost leitud

seadme kohta pole tehtud ekspertiisi tuvastamaks, kas see oli üldse see seade, mida politsei visuaalse

vaatluse põhjal väidab olevat, ning kas seade oli töökorras.

4.5 Mittetöötava kiirusemõõteseadet avastava seadme olemasolu sõidukis ei ole karistatav. LS § 228

tuleb tõlgendada selliselt, et isikut saab karistada mootorsõiduki juhtimise eest, milles asub

kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida võimaldav seade, kui see on sisse lülitatud või see

on töökorras. Vastasel korral ei saa seda nimetada kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida

võimaldavaks seadmeks, kuivõrd väljalülitatud seisundis ta oma funktsiooni ei täida. Vastupidise

tõlgenduse korral tuleks karistada ka selliseid seadmeid transportivat ettevõtet, mis oleks aga

absurdne. Selline tõlgendus ei saanud olla seadusandja mõte.

5. Kohtuväline menetleja esitas kassatsioonivastuse, milles leiab, et kohtuotsus on seaduslik ja

põhjendatud. Menetlusaluse isiku poolt väärteo toimepanemine on tõendatud. Liiklusohutus ja

liiklusnormide järgimine on avaliku korra osa ja seega on väär kassaatori väide, mille kohaselt ei ole

kiirusemõõteseadet avastava seadme kasutamine avaliku korra kaitsealas oleva õigusnormi

rikkumine. LS § 73 lg 8 sätestab liiklusohutust tagava keelu: mootorsõidukis ja selle haagises ei tohi

olla seadmeid, mis võimaldavad avastada liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadet või häirida selle tööd.

Sättest tulenevalt ei ole oluline, kas seade töötab või mitte, st et mootorsõidukis või selle haagises

ainuüksi sellise seadme valdamine on keelatud. Oluline ei ole, kas nimetatud seade on töövalmis, s.o

ühendatud vooluvõrku selliselt, et ta töötab, vaid selline seade ei tohi üldse sõidukis olla. Sõiduki

kontrollimise kohta märgib kohtuväline menetleja, et kuivõrd liiklusseadus eriseadusena ei reguleeri,

kuidas LS § 195 p-s 5 toodud kohustust täita ja § 196 p 2 alusel sõidukit kontrollida, tuli meetme

kohaldamisel PPVS § 1 lg 5 kohaselt lähtuda PPVS-s sätestatust. R. Lossman ei nõustunud esialgu

vabatahtlikult sõiduki läbivaatusega. Ehkki politseinikel oli tekkinud kahtlus, et sõidukis võib olla

antiradar, ei olnud see piisav väärteomenetluse alustamiseks. Alles seadme leidmisel avaldus ajend ja

alus süüteomenetluse alustamiseks ning kiirusemõõteseadet avastava seadme äravõtmine oli esimene

menetlustoiming, millega alustati väärteomenetlust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Esmalt võtab kriminaalkolleegium seisukoha väärteoasja kohtueelse menetluse seaduslikkuse osas

(I), seejärel käsitleb kaitsja väiteid väärteoasja kohtuliku uurimise nõuete eiramise kohta (II), selgitab,

kuidas tuleb tõlgendada LS §-s 228 sätestatud väärteokoosseisu (III), ja võtab kokku

kassatsioonimenetluse tulemused (IV).

I

7. Esiteks on kaitsja tõstatanud küsimuse politseinike poolt R. Lossmani sõiduki peatamise

õigusvastasusest.

7.1 Kaitsja on õigesti esile toonud, et aluse sõiduki peatamiseks annavad nii PPVS § 732 lg 1 kui ka

LS § 200 lg 3. Politsei ja piirivalve seadus sätestab politsei järelevalve üldpõhimõtted ja normid,

liiklusseadus aga sätestab eriseadusena liiklusjärelevalve teostamise korra, selle meetodid ja vormid.

Politsei ja piirivalve seaduse põhimõtteid kohaldatakse liiklusjärelevalve teostamisel niivõrd, kuivõrd

eriseadus ei reguleeri teisiti. Seega tuleb politsei käitumise õiguspärasuse hindamiseks esmalt

selgitada, kas politsei tegutses sõidukit peatades üldise politsei järelevalve või liiklusjärelevalve

raames - sellest sõltub, kas sõiduki peatamise õiguslik alus tulenes politsei ja piirivalve seadusest või

liiklusseadusest. Maakohus on tuvastanud ja vaidlus puudub selles, et politseinikud peatasid

R. Lossmani sõiduki, kuna neil tekkis tema sõidustiili tõttu kahtlus, et sõidukis on radaridetektor.

Seega tekkis politseil kahtlus, et R. Lossman rikub LS § 73 lg-s 8 sätestatud keeldu. Sõiduki

peatamise eesmärk oli kontrollida liiklusalastest nõuetest kinnipidamist ning järelikult oli tegemist

liiklusjärelevalve, mitte politsei ja piirivalve seaduses reguleeritud üldise politsei järelevalvega.

Sellest tuleneb omakorda, et sõiduki peatamise õiguslikuks aluseks oli LS § 200 lg 3, mille esimese

punkti kohaselt peatatakse sõiduk kontrollimiseks, kui sõiduki juht või sõitja rikub liiklusseadusest,

eriseadustest või nende alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevaid nõudeid.

7.2 Väär on kaitsja seisukoht, mille kohaselt pidi LS § 200 lg 3 p 1 alusel sõiduki peatamiseks

esinema põhjendatud kahtlus, et isik on toime pannud väärteo. Siinkohal tuleb eristada liiklusseaduse

alusel läbi viidavat järelevalvemenetlust ning väärteomenetlust. Riigikohtu halduskolleegium on

selgitanud, et liiklusjärelevalve teostajal on sõiduki peatamise ja dokumentide kontrollimise õigus

juhul, kui järelevalvaja arvates on tegemist liiklusalase õigusrikkumisega, aga ka politseioperatsiooni

korral. Sõiduki peatamist, juhi ja kaassõitja dokumentide kontrollimist võib üldjuhul käsitada

järelevalvemenetluse toimingutena, millega kogutakse vajalikku lisateavet õigusrikkumise tunnuste

kohta, et sedastada väärteomenetluse aluse esinemist ja otsustada väärteomenetluse alustamise üle.

Kehtiva õiguse kohaselt ongi paljudel juhtudel isiku tegevuses väärteomenetluse alustamiseks

piisavate

asjaolude

tuvastamine

võimalik

üksnes

järelevalvemenetluses

ning

vastavate

järelevalvevolituste kasutamise kaudu. Seisukoht, et sõiduki peatamine ja isikute dokumentide

kontrollimine on võimalik üksnes väärteomenetluse raamides, muudaks järelevalvetegevuse sisutuks.

Eeltoodu ei välista aga võimalust alustada kohe väärteomenetlust juhul, kui väärteo toimepanemise

kahtlus on piisavalt põhjendatud. Samuti võib ka väärteomenetluse alustamisel järelevalvemenetlus

jätkuda. (Vt Riigikohtu halduskolleegiumi 10. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-3-1-65-07.) Praegusel

juhul oli samuti tegemist olukorraga, kus politseil tekkis küll kahtlus, et sõidukis võib olla keelatud

ese, ent sellisest kahtlusest ei piisanud veel väärteomenetluse alustamiseks. Tegemist oli politsei

kogemusel põhineva aimdusega, ent seda toetavad tõendid puudusid. Kahtlusele kinnituse saamiseks

oli vaja teostada järelevalvet, st kontrollida juhi poolt liiklusseaduse nõuetest kinnipidamist, et süüteo

tunnuste ilmnemisel alustada väärteomenetlust ja juht vastutusele võtta.

7.3 Kriminaalkolleegium möönab, et piiri tõmbamine, kus lõpeb järelevalve- ja algab

väärteomenetlus, on sageli keeruline. Nii näiteks leidis Riigikohus 27. märtsi 2006. a otsuses

väärteoasjas nr 3-1-1-157-05, et olukorras, kus menetlejad sisenesid garaažiboksi kahtluse tõttu, et

selle valdaja oli rikkunud alkoholiseadusest ja tubakaseadusest tulenevaid nõudeid, ei olnud tegemist

järelevalve teostamisega alkoholi ja tubaka käitleja suhtes, s.o haldusmenetlusega. Riigikohus märkis,

et „süüteo toimepanemise kahtlust ei kontrollita järelevalvemenetluses, vaid vastavalt rikkumise

iseloomule kas väärteo- või kriminaalmenetluses“. Kriminaalkolleegium rõhutab aga, et mitte

igasugune kahtlus ei saa anda alust isiku suhtes väärteomenetluse alustamiseks, vaid selline kahtlus

peab olema piisavalt põhjendatud ning tuginema menetleja käsutuses olevale teabele. Praeguses asjas

oleks sõiduki peatamisel väärteomenetlusest alust rääkida näiteks olukorras, kus politsei kasutuses

oleks olnud antiradari avastamist võimaldav seade, mis andnuks märku antiradari paiknemisest

R. Lossmani sõidukis. Kõnealusel juhul tugines politsei aimdus väärteo toimepanemise kohta üksnes

nende varasemale kogemusele, mille puhul väärteomenetluse alustamiseks piisavast kahtlusest veel

rääkida ei saanud. Seega teostas politsei R. Lossmani sõidukit peatades liiklusjärelevalvet ja toimis

kooskõlas LS § 200 lg 3 p-ga 1.

8. Järgnevalt on kaitsja vaidlustanud politsei poolt teostatud isiku ja sõiduauto läbivaatuste

seaduslikkust.

8.1 Otsuse eelmine punkt kummutab kaitsja seisukoha, mille kohaselt alustati R. Lossmani sõiduauto

kinnipidamisega väärteomenetlust ja seetõttu tuli ka isiku ja sõiduki läbivaatusel juhinduda

väärteomenetluse seadustikust. Kuni politseinike poolt antiradari leidmiseni teostasid politseinikud

järelevalvemenetlust. Kohtuväline menetleja on õigesti selgitanud, et kuna liiklusseadus ei reguleeri

isiku ja sõiduki läbivaatuse korda, juhindub politsei PPVS § 1 lg 5 kohaselt nende toimingute

tegemisel politsei ja piirivalve seaduses sätestatust. Isiku ja sõiduauto läbivaatus on käsitatavad

järelevalve erimeetmetena, mille rakendamise kord on sätestatud PPVS §-des 735 ja 736.

8.2 PPVS § 736 lg 1 p 4 kohaselt võib politsei valdaja nõusolekuta kontrollida meeleliselt, tehnilise

vahendi või teenistuslooma abil vallasasja, sealhulgas avada uksi ja kõrvaldada muid takistusi, kui on

alust arvata, et selles on asju, mida võib politsei ja piirivalve seaduse või muu seaduse alusel võtta

hoiule, hõivata või konfiskeerida. Politsei selgitas R. Lossmanile sõiduauto läbivaatuse seaduslikku

alust, samuti näitas protokolli, mis koostatakse, kui R. Lossmann ei võimalda politseil vabatahtlikult

oma sõidukit läbi vaadata. Tegelikkuses ei osutunud erimeetme rakendamine aga vajalikuks, kuivõrd

R. Lossman andis lõpuks läbivaatuseks loa ja seega ei toimunud see ilma tema nõusolekuta. Politsei

sai talle LS § 196 p-st 2 tulenevat sõiduki kontrollimise õigust teostada ilma erimeetme

rakendamiseta ja seetõttu puudus vajadus ka toimingu PPVS § 736 lg 6 kohaseks protokollimiseks.

8.3 Seaduslik oli ka isiku läbivaatus. PPVS § 735 lg 1 p 1 kohaselt võib politsei läbi vaadata isiku,

sealhulgas isiku keha, kehaõõnsused, riided, riietes oleva või kehal kantava asja, kui on alust arvata,

et isik kannab endaga kaasas asja või ainet, mille võib võtta seaduse alusel hoiule, hõivata või

konfiskeerida. On tuvastatud, et politseinikel oli alust arvata, et isik kannab endaga kaasas antiradarit,

mis tuleb LS § 263 lg 6 kohaselt konfiskeerida kui LS §-s 228 sätestatud väärteo toimepanemise

vahetu objekt. Seega esines seaduslik alus R. Lossmani läbivaatuseks. Läbivaatuse kui järelevalve

meetme kohaldamise protokollimist reguleerib PPVS § 711 lg 1, mille kohaselt toimub protokolli

koostamine haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 18 sätestatud alustel ja korras politsei- ja piirivalve

seaduses sätestatud erisustega. HMS § 18 lg 1 kohaselt protokollitakse menetlustoiming, kui

menetlusosaline esitab selleks põhjendatud taotluse, protokollimist peab vajalikuks asja menetlev

haldusorgan, toimingu sisu on ütluse, arvamuse või seletuse andmine haldusorganile või kui

protokollimise kohustus tuleneb seadusest või määrusest. Kuivõrd kõnealusel juhul selliseid aluseid

ei esinenud ja protokolli koostamist ei tinginud ka politsei- ja piirivalveseadusest tulenevad erisused,

puudus isiku läbivaatuse protokollimise kohustus.

8.4 Kaitsja viide PPVS § 739 lg-le 6 kui antiradari hoiulevõtmise alusele on praegusel juhul

asjakohatu. Antiradari sõidukist leidmise järel alustas politsei väärteomenetlust ja koostas

väärteoprotokolli, kuhu pandi äravõetud asjana kirja antiradar. Seega on asitõendi äravõtmine

fikseeritud väärteoprotokollis ja eraldi protokolli koostamine polnud vajalik. Tegemist ei olnud

vallasasja hoiulevõtmisega PPVS § 739 mõttes. Arusaamatuks jääb ka kassatsiooni viide PPVS § 737

lg-le 7, mis reguleerib valdaja nõusolekuta tema valduses olevale piiratud või tähistatud kinnisasjale,

ehitisse, eluruumi või ruumi sisenemise protokollimist. Sellist meedet politsei väärteoasja materjalide

kohaselt ei rakendanud.

II

9. Kaitsja hinnangul on maakohus olukorras, kus isiku ja vallasasja läbivaatus oli jäänud

nõuetekohaselt protokollimata, asunud järelevalve käigus koostatud videosalvestist kohtuistungil

uurides ja kohtuistungi protokolli vaatlusprotokolli integreerides täitma kohtuvälise menetleja rolli.

Eespool on kriminaalkolleegium juba leidnud, et isiku ja vallasasja läbivaatuse protokollimine ei

olnud kõnealusel juhul kohustuslik. Seega on alusetu kaitsja etteheide, justkui asunuks maakohus

kohtuvälise menetleja tegemata jätmisi istungil kõrvaldama. Küll aga vajab selgitamist riikliku

järelevalvetoimingu videosalvestise tähendus väärteomenetluses. Varasema regulatsiooni kohaselt ei

saanud riikliku järelevalve käigus videosalvestatu olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks. See

tähendab, et sellist salvestist tuli käsitada asitõendina ja selle vormistamisel järgida KrMS 3. peatüki

9. jaos sätestatut. 16. juulil 2013 jõustunud seadusemuudatusega täiendati VTMS § 31 lõikega 11, mis

sätestab, et kui väärteo toimepanemise aeg, koht või viis või muud väärteo tehiolud on riikliku

järelevalve käigus foto- või videosalvestatud, võib see salvestis olla väärteomenetluses iseseisvaks

tõendiks, kui salvestisest nähtuvad selle seos väärteoasjaga, salvestise loomise tingimused ja

väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud. Muudatuse tegemisel lähtuti menetlusökonoomia

põhimõttest ja selle eesmärk oli hoida kokku salvestise dokumenteerimisele kuluvat aega. Seega on

alates 16. juulist 2013 väärteomenetluses tõendiks salvestis ise, mida uuritakse vahetult kohtuistungil

ning mille eelnev vaatlemine ja protokollimine pole vajalik. Praegusel juhul on maakohus käsitanud

salvestist asitõendina, hälbides selliselt muudetud seaduse regulatsioonist. See aga ei muuda

järeldust, et videosalvestise puhul oli tegemist väärteomenetluses lubatud tõendiga ja kohus võis

sellele otsuse tegemisel tugineda.

10. Kassatsioonis esitatud väite kohta, mille kohaselt on väärteomenetluses jäänud tõendamata, et

R. Lossmani sõidukist leitud seade on LS §-s 228 kirjeldatud kiirusemõõteseadet avastada võimaldav

seade, märgib kolleegium järgmist.

10.1 Kuivõrd sõidukis on keelatud hoida seadmeid, mis võimaldavad avastada liiklusjärelevalve

kiirusemõõteseadet või häirida selle tööd, tuleb kohtuliku uurimise käigus tuvastada, et äravõetud

eseme puhul on tegemist just sellise seadmega. Tegemist on tõendamiseseme asjaoluga, mille

olemasolu tuleb otsuses põhistada. Praeguses asjas on kohtuväline menetleja saatnud kohtule koos

väärteoasja materjalidega informatiivse kirjanduse kiirusemõõteseadet avastada võimaldava seadme

kohta tootja kodulehelt. Tegemist on Whistler PRO 58/68 ingliskeelse kasutusjuhendiga. VTMS § 2

ja KrMS § 10 lg 3 järgi peavad kõik dokumendid, mille lisamist kriminaal- ja kohtutoimikusse

taotletakse, olema eestikeelsed või tõlgitud eesti keelde. Kõnealusel juhul on seda nõuet rikutud,

mistõttu kohtul puudus alus kasutusjuhendi toimikusse lisamiseks ja sellele otsuse tegemisel

tuginemiseks. Samas, ehkki kohtuotsuses on kasutusjuhendile kui kohtuistungil uuritud tõendile

viidatud, ei käsitle maakohus seda sõnagagi otsuse põhjendustes. Selle asemel märgib kohus, et

puudub vaidlus selles, et autost leitud seade on kiirusemõõteseadet avastada võimaldav seade. Kohtu

selline avaldus jääb arusaamatuks, kuivõrd R. Lossmani kaebuse kohaselt ei teadnud ta, et autost

leitud seadme puhul oli tegemist antiradariga. Järelikult puuduvad väärteoasjas tõendid, mis

kinnitaksid, et R. Lossmani sõidukist on leitud kiirusemõõteseadet avastada võimaldav seade.

Kohtuotsus on selles osas põhjendamata, millega maakohus rikkus oluliselt väärteomenetlusõigust

VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.

10.2 Samas ei saa kolleegium nõustuda kaitsja seisukohaga, mille kohaselt tulnuks selle asjaolu

kindlakstegemiseks tingimata teha ekspertiis. Väärteomenetluse seadustik, tuginedes tõendamisel ja

tõendite kogumisel kriminaalmenetluse seadustikule, ei näe ette asjaolusid, mille tuvastamine oleks

võimalik üksnes eksperdiarvamuse alusel. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui

tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mida on usaldusväärselt võimalik

teha üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki

mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse

mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus

asjas nr 3-1-1-79-10, p 13.4 ja 3-1-1-35-06, p 7.5). Olukorras, kus antiradari vaatlusega on tuvastatav

selle mark ja mudel, võib ka seadme kasutusjuhendit pidada piisavaks tõendiks, tuvastamaks seadme

otstarvet ja töömehhanismi. Kui menetlusalune isik esitab tõendile vastuväiteid (nt, et kasutusjuhend

ei ole mingil põhjusel usaldusväärne või seade ei olnud tehniliselt korras), võib kohtunik VTMS

§ 102 lg 1 alusel kohtumenetluse poolte taotlusel või ka oma algatusel määrata ekspertiisi.

11. Eelnevast nähtub, et maakohtus on jäänud kindlaks tegemata, et R. Lossmani sõidukist leitud

seadme puhul oli tegemist kiirusemõõteseadet avastada võimaldava seadmega. Uurimisprintsiibist

tulenevalt lasus maakohtul kohustus selgitada välja asjas tähtsust omavad asjaolud, kasutades selleks

kõiki kohtu kasutuses olevaid võimalusi, sh vajadusel VTMS § 102 lg 1 alusel ekspertiis määrata.

Eelnimetatud kohustust eirates rikkus maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2

mõttes. Nimetatud rikkumine toob kaasa kohtuotsuse tühistamise ja väärteoasja maakohtule uueks

arutamiseks saatmise. Maakohtul tuleb asja uuel arutamisel selgitada, kas R. Lossmani sõidukist

leitud seadme puhul oli tegemist kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida võimaldava

seadmega. Seejuures võib kohus anda pooltele aega täiendavate tõendite esitamiseks või määrata

ekspertiisi.

III

12. Lisaks menetlusõiguslikele probleemidele on kassatsioonis tõstatatud küsimus ka LS §-s 228

sätestatud

väärteokoosseisu

tõlgendamise

kohta.

Nimelt

leiab

kaitsja,

et

mittetöötava

kiirusemõõteseadet avastava seadme olemasolu sõidukis ei ole karistatav. Sellise tõlgenduse kohaselt

on süüteokoosseis täidetud üksnes juhul, kui on tõendatud, et kiirusemõõteseadet avastada või selle

tööd häirida võimaldav seade sõiduki juhtimise ajal töötas. Kolleegium kaitsja seisukohaga ei nõustu,

selgitades järgmist.

12.1 LS § 73 lg 8 kohaselt ei tohi mootorsõidukis ja selle haagises olla seadmeid, mis võimaldavad

avastada liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadet või häirida selle tööd. Keelu eiramise eest sätestab

vastutuse LS § 228, mille kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest, milles asub

kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida võimaldav seade, rahatrahviga kuni 100

trahviühikut. Erinevalt kaitsjast on kriminaalkolleegium LS § 73 lg 8 ja § 228 grammatilise

tõlgendamise põhjal seisukohal, et neis sisalduv sõna „võimaldav“ viitab seadme potentsiaalile, mitte

selle aktiivsusele. See tähendab, et LS §-s 228 toodud koosseisu täitmiseks ei pea kiirusemõõteseadet

avastada või selle tööd häirida võimaldav seade olema sõidu ajal sisse lülitatud, vaid piisab sellest,

kui sõidukis oleva seadmega on põhimõtteliselt võimalik kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd

häirida. Vastasel juhul võimaldaks regulatsioon vastutusest pääseda neil juhtidel, kes jõuavad enne

politsei poolt antiradari sõidukis avastamist selle välja lülitada, kuivõrd politseil puuduks igasugune

võimalus tõendada, et seade sõidu ajal töötas (eeldusel, et politsei kasutuses pole omakorda

radaridetektori detektorit). Tõlgendust, mille kohaselt on karistatav juba sellise mittetöötava seadme

sõidukis hoidmine, toetab ka senine kohtupraktika (vt nt Pärnu Maakohtu 13. juuli 2006. a otsus asjas

nr 4-06-1699).

12.2 Enne liiklusseadusesse vastutust sätestava 141. peatüki lisamist määras halduskorras karistatavad

teod ja kohaldatavad karistused kindlaks haldusõigusrikkumiste seadustik (HÕS). HÕS § 926

sätestas, et mootorsõiduki juhtimise eest, milles asub kiirusemõõteseadet avastav või selle tööd häiriv

seade, määratakse rahatrahv viiekümne kuni saja trahviühiku ulatuses. Vastutuse üleviimisega

liiklusseadusesse muutus sätte sõnastus ja lisandus sõna „võimaldav“. Millisel hetkel ning mis

põhjusel sõnastust muudeti, jääb karistusseadustikuga seonduvate seaduste muutmise ja täiendamise

seaduse eelnõu (118 SE) menetluskäiku uurides küll selgusetuks. Nii sisaldas eelnõu algtekst sätet

kujul, nagu see oli HÕS-is. Viimases tekstis on sõnastusse lisandunud aga „võimaldav“. Sellisest

seadusemuudatusest võib järeldada, et kui sätte varasem sõnastus viitas seadme aktiivsusele (avastav

või häiriv seade kui töötav seade), siis sätte lülitamisel liiklusseadusesse sooviti vastutuspiire

laiendada ja muuta karistatavaks juba sellise seadme olemasolu sõidukis, mis võimaldab

kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida, ilma et see peaks olema sisse lülitatud.

12.3 Kaitsja on kassatsioonis toonud näite antiradareid transportivast ettevõttest ning leidnud, et

regulatsioon, mis võimaldab ka sellist isikut LS § 228 alusel karistada, on absurdne. Kolleegium

märgib, et sellisel juhul vastutust LS § 228 järgi ei järgnegi, ent seda mitte põhjusel, et seadmed

sõiduki juhtimise ajal ei tööta. Esiteks jätab kaitsja tähelepanuta, et LS § 228 ei näe ette juriidilise

isiku vastutust ja seega on transpordiettevõtte vastutuselevõtmine KarS § 14 lg 1 kohaselt juba

seetõttu välistatud. Kui aga rääkida sellist kaupa vedavast füüsilisest isikust (keda kaitsja ilmselt on

silmas pidanud), siis ei ole õige samastada isikut, kes hoiab oma juhitavas sõidukis

kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida võimaldavat seadet, isikuga, kes veab selliseid

seadmeid oma majandus- või kutsetegevuse raames. Viimasel juhul on seadmete veo näol tegemist

osaga kaubandustegevusest, mille puhul tuleb juhinduda kaubandustegevuse seadusest (KaubTS).

Muu hulgas peavad radaridetektoreid transportival isikul olema kauba saatedokument ja kauba

nõuetele vastavust tõendavad dokumendid ning ta peab need esitama järelevalvet teostava isiku

nõudmisel (KaubTS § 4 lg 1 p-d 7 ja 8). Eeltoodud kaubandustegevusele esitatavate nõuete järgimise

korral ei ole radaridetektoreid vedava isiku tegevus (ehkki koosseisupärane) õigusvastane. KarS § 27

kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille

õigusvastasus ei ole välistatud karistusseadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või

rahvusvahelise tavaga. Praegusel juhul on muuks õigusvastasust välistavaks seaduseks seega

kaubandustegevuse seadus, mille nõuete täitmise korral on antiradareid vedava isiku tegevus

tsiviilõiguslikult lubatav.

IV

13. Tulenevalt eelnevast ja tuginedes VTMS § 174 p-le 7, § 175 p-le 2 ning § 150 lg 1 p-le 7 ja lg-le

2, rahuldab kriminaalkolleegium osaliselt kaitsja kassatsiooni, tühistab Pärnu Maakohtu 4. novembri

2013. a otsuse R. Lossmani väärteoasjas LS § 228 järgi ja saadab väärteoasja samale maakohtule

uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Saale Laos