3-2-1-8-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-8-14

Määruse kuupäev

Tartu, 2. aprill 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

Soome Vabariigi Sotsiaalkindlustusameti taotlus Lahti

I astme kohtu 15. novembri 1994. a otsuse nr 7794

tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas

nr 2-13-24913

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J.-P. P määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Soome Vabariigi Sotsiaalkindlustusamet (aadress

P.O. Box 20, 00232 Helsingi, Soome Vabariik)

Puudutatud isik J.-P. P, esindaja vandeadvokaat Karina

Lõhmus-Ein

Asja läbivaatamise kuupäev

3. märts 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-24913 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus J.-P. P määruskaebuselt 20. detsembril

2013 tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariigi Justiitsministeerium edastas 17. mail 2013 Tartu Maakohtule Soome Vabariigi

Sotsiaalkindlustusametist (KELA) (avaldaja) edastatud taotluse Lahti I astme kohtu 15. novembri

1994. a otsuse nr 7794 J.-P. P-lt (puudutatud isik) elatise väljamõistmise kohta tunnustamiseks ja

täidetavaks tunnistamiseks.

2. Tartu Maakohus võttis 29. mai 2013. a määrusega avalduse menetlusse ning tunnustas Soome

Vabariigi Lahti I astme kohtu 15. novembri 1994. a otsust nr 7794 ja tunnistas selle Eesti Vabariigis

täidetavaks. Maakohus määras, et nimetatud otsusega kohustatakse puudutatud isikut maksma lapsele

O. M. P-le elatist järgmiselt: 1) 800 Soome marka (134 eurot 55 senti) kuus ettemaksena alates

15. novembrist 1994 kuni lapse 18-aastaseks saamiseni; 2) elatisnõude summa viiakse igal aastal

Soome Vabariigi seaduse osa elatusrahade sidumisest elukallidusega (582/2008) alusel vastavusse

elukallidusindeksi tõusuga, mis hakkab kehtima alates kalendriaasta algusest. Maakohus määras, et

avaldaja 18. juuli 2002. a otsuse (toimikus tegelikult Asikkala) alusel perioodil 1. jaanuar 2008 kuni

31. märts 2013 väljamakstud summa 7788 eurot 72 senti tuleb puudutatud isikul tasuda järgmiselt:

makse saaja KANSANELÄKELAITOS, pank Nordea, Aleksanterinkatu 36, 00020 Nordea, Soome,

IBAN FI11 1660 30000607 67, BIC NDEAFIHH, viitenumber 12105 45095. Menetluskulud jättis

maakohus avaldaja kanda.

Maakohtu määruse kohaselt kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 619 lg 1

kohaselt tsiviilasjas tehtud Euroopa Liidu liikmesriigi kohtulahendite ja muude täitedokumentide

tunnustamisele ja täitmisele Eestis tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut üksnes ulatuses,

milles EL Nõukogu määruses 44/2001/EÜ kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja

kaubandusasjades ja määruses 2201/2003/EÜ, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste

tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega ning

millega tunnistatakse kehtetuks määrus 1347/2000/EÜ ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses

(EÜ) nr 805/2004, millega luuakse Euroopa täitekorraldus vaidlustamata nõuete kohta, määruses

(EÜ) nr 1896/2006, määruses (EÜ) nr 861/2007, nõukogu määruses (EÜ) nr 4/2009 kohtualluvuse,

kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste

küsimustes ning muudes Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrustes ei ole ette nähtud teisiti.

Praegusel juhul taotleb avaldaja Euroopa Liidu liikmesriigi kohtuotsuse tunnustamist, millega on

O. M. P kasuks välja mõistetud elatis. Kohtuotsus on tehtud 15. novembril 1994, EL Nõukogu määrus

nr 2201/2003/EÜ jõustus 1. augustil 2004. Seega ei ole määruse nr 2201/2003/EÜ sätted praegusel

juhul kohaldatavad. Ülalpidamiskohustusi käsitlevate otsuste tunnustamise ja täitmise Haagi

2. oktoobri 1973. a konventsiooni art 24 kohaselt rakendatakse konventsiooni, sõltumata otsuse

tegemise ajast. Kui otsus on tehtud enne konventsiooni jõustumist otsuse päritoluriigi ja taotluse

saanud riigi vahel, rakendatakse seda taotluse saanud riigis üksnes pärast konventsiooni jõustumist

makstavate elatisrahade suhtes. Konventsiooni art 4 kohaselt tunnustab osalisriik ja täidab teises

osalisriigis tehtud otsuse, kui selle on teinud art-te 7 või 8 järgi õiguspädev asutus ja seda ei saa

otsuse päritoluriigis tavalises korras edasi kaevata. Maakohus leiab, et täidetud on konventsiooni art-

s 4 sätestatud vorminõuded.

Kuigi ühes riigis tehtud otsust tunnustatakse ja täidetakse teises konventsiooni osalisriigis ilma

erimenetluseta, sätestab konventsiooni art 5 piirangud otsuse tunnustamisele ja täitmisele. Art 5

kohaselt võib kohus otsuse tunnustamisest või täitmisest keelduda, kui otsuse tunnustamine on ilmses

vastuolus taotluse saanud riigi avaliku korraga, otsusele on viinud pettus menetluses, pooltel on

taotluse saanud riigi ametiasutuses samas asjas menetlus, mis on algatatud varem, või otsus ei ole

kooskõlas samade poolte kohta taotluse saanud riigis või muus riigis samas asjas tehtud otsusega ja

muus riigis tehtud otsus vastab taotluse saanud riigi otsuse tunnustamise ja täitmise nõuetele. Kohtule

esitatud dokumentide alusel pole kohus tuvastanud kohtuotsuse tunnustamist või täitmist välistavaid

asjaolusid. TsMS § 623 lg 6 kohaselt on avaldajal õigus esitada täidetavaks tunnistatud kohtulahend

Eesti kohtutäiturile täitmiseks.

TsMS § 172 lg-st 1 tulenevalt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend

tehakse. Sellest tulenevalt jäävad asja menetluskulud avaldaja kanda.

3. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, paludes maakohtu määrus tühistada.

4. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 2. oktoobri 2013. a määrusega maakohtu määruse muutmata,

määruskaebuse rahuldamata ning ringkonnakohtus kantud menetluskulud puudutatud isiku kanda.

Ringkonnakohtu määruse kohaselt ei ole põhjendatud puudutatud isiku väide, et maakohus on

väljunud tunnustatava otsuse piiridest ning summa, mille maakohus on määranud määruskaebuse

esitaja poolt tasumisele, on vastuolus tunnustatava kohtuotsuse sisuga. Maakohus on õigesti otsuse

tunnustamisel ja täidetavaks tunnistamisel määranud otsuse resolutsioonis kindlaks elatise summa

lähtuvalt avaldaja väljastatud võlateatisest. Haagi 1973. a konventsiooni art 18 kohaselt tunnustatakse

ja täidetakse otsust, millega ülalpidajat kohustatakse asutusele hüvitama ülalpeetavale makstu, kui:

1) asutus saab hüvitist taotleda tema järgitavate seaduste kohaselt; ja 2) taotluse saanud riigi

rahvusvahelise eraõiguse normide järgi kohaldatav siseriiklik seadus näeb ette sellise

ülalpidamiskohustuse. Esitatud materjalidest tuleneb, et avaldaja on tasunud ülalpidaja asemel

ülalpeetavale elatist, arvestades esitatud võlateatist. Soome ülalpidamistoetuse seaduse § 19 kohaselt,

kui ülalpidamistoetust makstakse elatise maksmata jätmise tõttu, tekib KELA-l õigus elatise

maksmiseks kulunud ülalpidamistoetuse summa sisse nõuda. Pärast seda, kui KELA on teinud

ülalpidamistoetuse maksmise otsuse elatise maksmata jätmise tõttu, on tal õigus nõuda

ülalpidamiskohustuslikult isikult sisse kõik tasumata elatise summad koos neile laste ülalpidamise

seaduse § 16 b põhjal arvestatud intressidega. Järelikult on avaldajal õigus taotleda hüvitist tema

järgitavate seaduste kohaselt.

Samuti näeb Eesti seadus (elatisabi seadus, mis reguleerib riigi makstud elatisabi sissenõudmist lapse

ülalpidamiseks elatist maksma kohustatud vanemalt ja alusetult makstud elatisabi tagasinõudmist)

ette sellise ülalpidamiskohustuse. Tulenevalt Haagi 1973. a konventsiooni art-st 18 oli maakohtul

õigus tuua otsuse tunnustamisel ja täidetavaks tunnistamisel välja, kui palju tuleb kostjal tasuda

vastavalt esitatud võlateatisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus viivise ja indekseeritud

elatise tasumisele määramisega väljunud tunnustatava kohtuotsuse piiridest. Soome seadusandluses

on sätestatud elatistelt viivise arvestamine ning elatise suurendamine lähtuvalt elukalliduse indeksist.

Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku väitega selles, et asja toimikust ei nähtu, et kohtule oleks

esitatud tõend selle kohta, et puudutatud isikule on 15. novembri 1994. a otsus teatavaks tehtud.

Avaldaja on esitanud kohtule tõendi (tl 49), milles kantselei sekretär Tarja Ojala kinnitab Päijät-Häme

linnakohtu arhiivis säilitatavate dokumentide alusel, et puudutatud isik on 10. augustil 1995 võtnud

postkontoris vastu tähitud saadetise, mis puudutas S. P avaldust. Samuti kinnitati tõendis, et Lahti

linnakohtu 15.11.1994/7794 otsust ei ole edasi kaevatud, otsus on kehtiv ja täitmisele pööratav.

Ringkonnakohus leidis, et esitatud kinnitus tõendab, et lahendi tegemise riigi õiguse järgi on lahend

jõustunud ja täidetav ning on kostjale teatavaks tehtud. Kohtul on kohustus kontrollida kohtulahendi

täidetavaks tunnistamise tingimusi. Maakohus on õigesti leidnud, et praegusel juhul ei esine Haagi

1973. a konventsiooni art-s 5 sätestatud otsuse tunnustamisest või täitmisest keeldumise aluseid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Puudutatud isik esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes maa- ja

ringkonnakohtu määrus tühistada.

Määruskaebuse kohaselt on ringkonnakohus oluliselt rikkunud TsMS § 654 lg-t 5 ja ebaõigesti

kohaldanud Haagi 1973. a konventsiooni art-t 18 ning see on viinud ebaõige kohtulahendi

tegemiseni.

Kohtud on väljunud tunnustatava otsuse piiridest. Summa, mida puudutatud isik on kohustatud

tasuma, on vastuolus tunnustatava kohtuotsuse sisuga. Lahti I astme kohtu 15. novembri 1994. a

otsus nägi ette, et puudutatud isik peab lapsele elatist tasuma kuni lapse täisealiseks saamiseni.

O. M. B. P on sündinud 22. juulil 1993. 18-aastaseks sai ta seega 22. juulil 2011. Tulenevalt Lahti

I astme kohtu otsusest lasus puudutatud isikul kohustus tasuda elatist 22. juulini 2011. Maakohtu

määruse tegemisel aluseks võetud Soome Vabariigi Sotsiaalkindlustusameti võlaarvestuse kohaselt on

tasumisele kuuluvat elatist arvestatud ka pärast 22. juulit 2011. Selline elatise nõue ei ole kooskõlas

tunnustatava kohtuotsusega. Lahti I astme kohtu otsuse tunnustamisel ja täidetavaks tunnistamisel

puudus maakohtul õigus määrata tasumisele (määruse resolutsiooni p 3) summasid, mis ei tulene

viidatud kohtuotsusest.

Elatise tasumise kohustus lõppes lapse täisealiseks saamisel ning puudub alus tunnustada pärast seda

tekkinud elatise nõuet. Ringkonnakohus ei ole selle väite kohta mingit seisukohta võtnud, rikkudes

sellega TsMS § 654 lg-t 5. Maakohtu määruse resolutsiooni p-s 3 nimetatud summa lähtub Soome

Vabariigi Sotsiaalkindlustusameti koostatud võlaarvestusest, sisaldades indekseeritud elatist ja viivist

elatise tasumisega viivitamise eest. Lahti I astme kohtu 15. novembri 1994. a otsus ei näe ette, et

elatise tasumisega viivitamise korral lasub puudutatud isikul kohustus tasuda viivist. Samuti ei näe

nimetatud kohtuotsus ette elatise indekseerimist. Indekseerimise ja viivise saamise õigusele on

viidatud Soome Vabariigi Sotsiaalkindlustusameti avalduses kohtuotsuse tunnustamiseks ja

täidetavaks tunnistamiseks. Seega ei tulene viivise nõue ja indekseeritud elatise nõue Lahti I astme

kohtu 15. novembri 1994. a otsusest. Haagi 1973. a konventsiooni art 18 kohaselt tunnustatakse ja

täidetakse otsust, millega ülalpidajat kohustatakse asutusele hüvitama ülalpeetavale makstu. Seega on

asutuse hüvitamisnõue konventsiooni art-st 18 tulenevalt piiratud tema poolt ülalpeetavale makstud

summadega. Kohtud ei ole arvestanud ega põhjendanud seda, kas puudutatud isikule määratud intress

on käsitatav ülalpeetavale makstuna. Välisriigi kohtuotsuse tunnustamisel ja täidetavaks

tunnistamisel ei saa kohus hakata vastavat kohtuotsust täiendama või muutma lähtuvalt välisriigi, kus

kohtuotsus on tehtud, seadusest. Kohtud on viivise ja indekseeritud elatise tasumisele määramisega

väljunud tunnustatava kohtuotsuse piiridest. Lahti I astme kohtu 15. novembri 1994. a otsusega ei ole

kooskõlas ega sellest lähtuv maakohtu määruse resolutsiooni p 2.2, mille kohaselt viiakse elatisnõude

summa igal aastal Soome Vabariigi seaduse osa elatusrahade sidumisest elukallidusega (582/2008)

alusel vastavusse elukallidusindeksi tõusuga, mis hakkab kehtima alates kalendriaasta algusest. Lahti

I astme kohtu otsus ei sisalda sellist regulatsiooni. Selliselt on elatise tasumist reguleerinud

maakohus, lähtudes Soome Vabariigi seadusest, mis on vastu võetud pärast Lahti I astme kohtu

otsuse tegemist.

Maakohtu määruse resolutsiooni p-st 3 tulenevalt on kohus sisuliselt määranud Eesti Vabariigis

täitemenetluses täidetavaks avaldaja 18. juuli 2002. a otsuse ja avaldaja arvestatud võlgnevuse

summa. Haagi konventsioonist ja TsMS-st tuleneb kohtule õigus tunnustada üksnes kohtuotsuseid,

mitte riigiasutuste otsuseid. Avaldaja 18. juuli 2002. a otsus ei ole kohtulahend Haagi konventsiooni

kohaselt, mistõttu sellest tulenevate kohustuste panek isikule kohtuotsuse tunnustamise ja täidetavaks

tunnistamise menetluses ei ole seaduslik.

Maakohus on jätnud põhjendamata, kuidas on saadud määruse resolutsiooni p-s 3 maksmisele

määratud summa ja millisel õiguslikul alusel saab võlgnetava summa kindlaksmääramisel tugineda

avaldaja otsusele. Ringkonnakohus ei ole määruskaebuse esitaja väidete kohta seisukohta võtnud ega

elatise võlgnevuse summat põhjendanud. Sellega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 654 lg-t 5.

7. Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu. Avaldaja selgitab, et ta taotleb algupärase lapsetoetuse

maksmise otsuse tunnustamist. Kui avaldaja on välja andnud otsuse tasuda lapsetoetust selle tõttu, et

lapsetoetuse võlgnik pole ettenähtud makseid tasunud, on avaldajal õigus nõuda võlgnikult sisse kõik

tasumata jäänud toetuse osamaksed, kaasa arvatud viivised maksetega hilinemise eest.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 ning § 695 alusel

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel saata

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada.

9. Avaldaja on esitanud taotluse Soome Vabariigi Lahti I astme kohtu 15. novembri 1994. a otsuse

nr 7794 (kohtuotsus) puudutatud isikult elatise väljamõistmise kohta tunnustamiseks ja täidetavaks

tunnistamiseks. Maakohus tunnustas kohtuotsust ning tunnistas selle oma määrusega täidetavaks.

Maakohus määras, et nimetatud kohtuotsusega kohustatakse puudutatud isikut maksma lapsele elatist

järgmiselt: 1) 800 Soome marka (134 eurot 55 senti) kuus ettemaksena alates 15. novembrist 1994

kuni lapse 18-aastaseks saamiseni; 2) elatisnõude summa viiakse igal aastal Soome Vabariigi seaduse

osa elatusrahade sidumisest elukallidusega (582/2008) alusel vastavusse elukallidusindeksi tõusuga,

mis hakkab kehtima alates kalendriaasta algusest. Samuti määras maakohus, et avaldaja 18. juuli

2002. a otsuse alusel perioodil 1. jaanuar 2008 kuni 31. märts 2013 väljamakstud summa 7788 eurot

72 senti tuleb puudutatud isikul tasuda järgmiselt: makse saaja KANSANELÄKELAITOS, pank

Nordea, Aleksanterinkatu 36, 00020 Nordea, Soome, IBAN FI11 1660 30000607 67, BIC

NDEAFIHH, viitenumber 12105 45095. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga.

Kolleegium nõustub määruskaebuse põhjendustega, et ringkonnakohus, nõustudes maakohtu määruse

põhjendustega, väljus tunnustatud otsuse piiridest ja jättis tähelepanuta, et elatis on välja mõistetud

kindlas summas ja kuni lapse 18-aastaseks saamiseni, s.o 22. juulini 2011. Seega rikkus

ringkonnakohus TsMS § 654 lg-t 5.

10. Kuna kohtuotsus, mille tunnustamist ja täidetavaks tunnistamist taotletakse, tehti 1994, on kohtud

põhjendatult kohaldanud ülalpidamiskohustusi käsitlevate otsuste tunnustamise ja täitmise Haagi

2. oktoobri 1973. a konventsiooni. Eesti Vabariigi suhtes jõustus nimetatud konventsioon 1. aprillil

1998, Soome Vabariigi suhtes 1. juulil 1983. Tulenevalt konventsiooni art-st 24 rakendatakse

konventsiooni, sõltumata otsuse tegemise ajast. Kui otsus on tehtud enne konventsiooni jõustumist

otsuse päritoluriigi ja taotluse saanud riigi vahel, rakendatakse seda taotluse saanud riigis üksnes

pärast konventsiooni jõustumist makstavate elatisrahade suhtes.

Konventsiooni art 1 kohaselt rakendatakse konventsiooni osalisriigi kohtus või ametiasutuses tehtud

sellise otsuse suhtes, milles käsitletakse perekonnasuhetest, põlvnemisest, abielust või sugulusest

tulenevaid ülalpidamiskohustusi, sh väljaspool abielu sündinud lapse ülalpidamise kohustust, mille

pooled on: 1) ülalpeetav ja ülalpidaja; või 2) ülalpidaja ja asutus, kes nõuab ülalpeetavale tehtud

maksete hüvitamist. Praegusel juhul on avaldaja esitanud ülalpeetava ja ülalpidaja vahel tehtud Lahti

I astme kohtu 15. novembri 1994. a otsuse (tl 4–6), kuid pole esitanud otsust, millest tuleneb

võlaarvestus.

Art 4 kohaselt tunnustab ja täidab osalisriik teises osalisriigis tehtud otsust, kui: 1) selle on teinud

artiklite 7 või 8 järgi õiguspädev asutus; ja 2) seda ei saa otsuse päritoluriigis tavalises korras edasi

kaevata. Taotluse saanud riik tunnustab ja täidab esialgselt täidetavaid otsuseid ja võtab esialgseid

meetmeid, sõltumata sellest, et neid saab tavalises korras edasi kaevata, kui samasuguseid lahendeid

saab täita või tunnustada selles riigis. Otsuse tunnustamise ja täitmise menetlust reguleerib

konventsiooni kolmas peatükk. Art 17 kohaselt esitab otsuse tunnustamist ja täitmist taotlev pool:

1) otsuse täieliku ja tõestatud koopia; 2) dokumendid, mis tõendavad, et otsust ei saa päritoluriigis

tavalises korras edasi kaevata, ja vajaduse korral ka tõendi otsuse täidetavuse kohta. Kui loetletud

dokumendid jäävad esitamata või otsuse sisu ei võimalda taotluse saanud riigi asutusel konventsiooni

järgimist kontrollida, määrab asutus dokumentide esitamiseks uue tähtaja. Legaliseerimist ega muid

formaalsusi ei nõuta.

11. Ringkonnakohus on viidanud asja lahendamisel konventsiooni art-le 18. Riigi Teatajas avaldatud

konventsiooni art 18 mitteametlik tõlge on kolleegiumi arvates ebatäpne – art 18 mitteametliku tõlke

kohaselt tunnustatakse ja täidetakse konventsiooni kohaselt otsust, millega ülalpidajat kohustatakse

asutusele hüvitama ülalpeetavale makstu, kui: 1) asutus saab hüvitist taotleda tema järgitavate

seaduste kohaselt; ja 2) taotluse saanud riigi rahvusvahelise eraõiguse normide järgi kohaldatav

siseriiklik seadus näeb ette sellise ülalpidamiskohustuse. Nimetatud artikkel inglise keeles kõlab

järgmiselt: A decision rendered against a maintenance debtor on the application of a public body

which claims reimbursement of benefits provided for a maintenance creditor shall be recognised and

enforced in accordance with this Convention – (1) if reimbursement can be obtained by the public

body under the law to which it is subject; and (2) if the existence of a maintenance obligation

between the creditor and the debtor is provided for by the internal law applicable under the rules of

private international law of the State addressed. Lähtudes konventsiooni artikli 18 ingliskeelsest

tekstist, tunnustatakse ja täidetakse konventsiooni kohaselt otsust, mis on tehtud avaliku asutuse

avalduse alusel ja millega ülalpidajat kohustatakse avalikule asutusele hüvitama ülalpeetavale

makstu, kui: 1) asutus saab hüvitist taotleda tema järgitavate seaduste kohaselt; ja 2) taotluse saanud

riigi rahvusvahelise eraõiguse normide järgi kohaldatav siseriiklik seadus näeb ette sellise

ülalpidamiskohustuse. Avaliku asutuse avalduse alusel tehtud otsust asja materjalidest ei nähtu.

Vastusest määruskaebusele järeldub, et avaldaja soovib 1994. a otsuse tunnustamist ja täidetavaks

tunnistamist seetõttu, et kohustada ülalpidajat talle kui avalikule asutusele hüvitama ülalpidaja eest

ülalpeetavale makstud lapsetoetuse võlgnevus.

Konventsiooni art 19 kohaselt võib asutus nõuda ülalpeetava ja ülalpidaja kohta tehtud otsuse

tunnustamist ja täitmist ipso jure ülalpeetavale mõistetud elatise ulatuses, kui tema tegevust

korraldavad seadused annavad talle õiguse teha seda ülalpeetava asemel. Avaldaja on esitanud küll

ülalpeetava ja ülalpidaja vahel tehtud Lahti I astme kohtu 15. novembri 1994. a otsuse (tl 4–6), kuid

pole esitanud ülalpidaja ja avaldaja (asutuse) vahelist otsust, mis oleks aluseks võlaarvestusele. Asjas

esitatud 18. juuli 2002. a otsusest (tl 7–8 „Asikkala") ei nähtu, et tegemist on avaldaja otsusega. Ka

toimikus esitatud avaldaja võlaarvestust (tl 9–10) ei saa selliseks otsuseks pidada. Konventsiooni

art 17 lg 1 p-de 1 ja 5 kohaselt tuleb esitada otsuse tunnustamist ja täitmist taotleval poolel muu

hulgas otsuse täielik ja tõestatud koopia ning nimetatud dokumendi tõestatud tõlge, kui taotluse

saanud riik seda nõuab.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul lasta avaldajal puudused kõrvaldada ning taotleda

vajalike dokumentide esitamist avaldajalt, määrates selleks tähtaja. Ülalpidamistoetuse seaduse

(29.08.2008/580, tl 12) § 19 lg 2 esimesest lausest tuleneb, et pärast seda kui Kansaneläkelaitos

(pensioniamet) on teinud ülalpidamistoetuse maksmise otsuse elatise maksmata jätmise tõttu, on tal

õigus nõuda ülalpidamiskohustuslikult isikult sisse kõik tasumata elatise summad koos neile laste

ülalpidamise seaduse § 16 b põhjal arvestatud intressidega. Seega ka ülalpidamistoetuse seadusest

tuleneb, et regressinõude aluseks peab olema ülalpidamistoetuse maksmise otsus ja siis kohalduks ka

viidatud seaduse §-s 16 b sätestatud tagajärjed.

Konventsiooni art 20 kohaselt esitab artiklit 17 järgides otsuse tunnustamist ja täitmist taotlev asutus

artikli 18 punkti 1 või artikli 19 nõuete täitmist ning elatise väljamaksmist tõendavad dokumendid.

12. Lähtuvalt konventsiooni art-st 4 juhib kolleegium tähelepanu sellele, et osalisriik tunnustab ja

täidab teises osalisriigis tehtud otsust. Avaldaja esitatud 1994. a otsusega on puudutatud isikult

ülalpeetava kasuks välja mõistetud elatis 800 marka kuus kuni lapse 18-aastaseks saamiseni ehk elatis

on välja mõistetud üksnes kindlas igakuises summas. Kui avaldaja peab võlgnevuse sissenõudmise

aluseks 18. juuli 2002. a otsust, siis ka selles on elatustoetuse määr lapse kohta kuus kindlas summas

(118 eurot 15 senti).

13. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel puudutatud

isiku määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

Kuna ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks,

jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

Villu Kõve, Henn Jõks, Lea Laarmaa