3-2-1-7-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-7-14

Määruse kuupäev

Tartu, 2. aprill 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik

Kohtuasi

OÜ Sillen Konsultatsioonid hagi OÜ Astlanda Ehitus

vastu garantiikohustuse täitmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. novembri 2013. a määrus

tsiviilasjas nr 2-13-37182

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Sillen Konsultatsioonid määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ Sillen Konsultatsioonid (registrikood 10725000),

esindaja vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper

Kostja OÜ Astlanda Ehitus (registrikood 11366804),

esindajad vandeadvokaadid Aivar Raudsik ja Martin Tälli

Asja läbivaatamise kuupäev

3. märts 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-37182 ja

Harju Maakohtu 12. septembri 2013. a määrus samas tsiviilasjas ning saata asi samale

maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada Advokaadibüroo Sirel & Partnerid OÜ-le (arvelduskonto nr 221010448583,

Swedbank AS) 19. novembril 2013 OÜ Sillen Konsultatsioonid määruskaebuselt tasutud

kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Sillen Konsultatsioonid (hageja) esitas 9. augustil 2013 Harju Maakohtule hagi OÜ Astlanda

Ehitus (kostja) vastu garantiikohustuse täitmiseks. Hageja palus kohustada kostjat garantii korras

kõrvaldama Tallinnas Laste 1 asuvate Hiiu Ravikeskuse hoonete ja neid ümbritseva ala ehituslikud

puudused. Hageja väitel oli tal garantiikohustuse täitmise nõue kostja vastu tulenevalt ehitise

omaniku staatusest. Hageja tugines hagis muu hulgas ehitusseaduse (EhS) §-le 4. Töövõtuleping

ehitustööde tegemiseks oli sõlmitud SA PJV Hooldusravi (tellija) ja kostja (töövõtja) vahel, mille

kohaselt töövõtja annab tema poolt ja korraldusel tehtud ehitustöödele ja ehitisele garantii.

Hagiavaldusest nähtuvalt hageja ja kostja eraldi lepingut ei sõlminud.

2. Harju Maakohus keeldus 12. septembri 2013. a määrusega hagi menetlusse võtmisest.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei võta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2

p 2 järgi kohus hagiavaldust menetlusse, kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik

saavutada. Maakohus leidis, et hagejal puudub võlaõigusseaduse (VÕS) § 650 järgi alus kostjalt

garantiikohustuse täitmist nõuda, kuivõrd hageja ja kostja vahel puudub lepinguline suhe. VÕS § 8

lg 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool

kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 650 lg 1 järgi

töövõtja poolt töö suhtes garantiikohustuse (töövõtugarantii) võtmisel eeldatakse, et garantii katab

kõiki selle kehtivuse ajal ilmnenud töö lepingutingimustele mittevastavusi. Töövõtugarantiile

kohaldatakse vastavalt VÕS §-des 230 ja 231 sätestatut. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-44-11 tehtud

lahendi p-s 27 rõhutanud põhimõtet, mille kohaselt „võlaõiguslikust lepingust saavad kohustused

tuleneda põhimõtteliselt üksnes lepingupooltele". Asjas nr 3-2-1-177-11 tehtud lahendi p-s 12 on

Riigikohus selgitanud, et garantii sisuks on ehitusettevõtja kohustus kõrvaldada omal kulul ehitise

garantii kestuse ajal ilmsiks tulnud ehitusvead, tellijale antakse täiendavad õigused töö

lepingutingimustele mittevastavuse korral. Seega tekib garantiilepingu alusel võlasuhe, mille sisuks

on kohustus tagada kokkulepitud omadustega ja puudusteta töö. Sellise garantiikohustuse andmine ja

kehtivus ei sõltu töövõtulepingust. Garantiilepingust tuleneva nõude puhul on tegemist lepingujärgse

täitmise nõudega.

Seega saab lepingust tulenevaid nõudeid esitada lepingu pool või lepinguga kaitstud kolmas isik

(VÕS § 81). Hageja ei ole lepingus kolmandaks isikuks VÕS § 81 mõttes, seega ei saa ta kostja vastu

esitada iseseisvat garantiikohustuste täitmise nõuet lepingu sätete järgi ega nõuda kohustuse täitmist

iseendale ka lepingu poole (SA PJV Hooldusravi) asemel. Garantiinõude saaks praegusel juhul

VÕS § 650 alusel kostja vastu esitada üksnes lepingu pool ehk SA PJV Hooldusravi. Tulenevalt

eeltoodust keeldus maakohus hagi menetlusse võtmast TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel, kuna hagiga ei ole

hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada.

3. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes maakohtu määrus tühistada ja saata

asi maakohtule hagi menetlusse võtmiseks. Määruskaebuse kohaselt jättis kohus tähelepanuta asjaolu,

et hagi kohaselt ei ole hageja nõude aluseks (üksnes) leping. Hageja käsitles nõude alusena EhS §-st 4

tulenevat ehitise garantiid, mis annab hagejale kui ehitise omanikule otsenõude kostja kui ehitaja

vastu ka juhul, kui omaniku ja ehitaja vahel ei ole lepingulist suhet.

4. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 5. novembri 2013. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

määruskaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu määruse põhjendustega ega korranud neid tulenevalt TsMS § 654

lg-st 6. EhS § 4 ei sätesta ehitise omanikule õigust esitada garantiist tulenevat nõuet töövõtulepingu

alusel, mille pooleks ta ei ole. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-44-11 tehtud lahendis märkinud, et

võlaõiguslikust lepingust saavad kohustused tuleneda põhimõtteliselt üksnes lepingupooltele

(vt VÕS § 8). Riigikohus on asjas nr 3-2-1-73-10 tehtud lahendis märkinud, et põhjendatud on

kohtute käsitlus, et töövõtjal lasuv nn garantiitööde tegemise kohustus ja tellija tasu maksmise

kohustus ei ole vastastikused kohustused. See kehtib siiski üksnes juhul ja osas, milles see puudutab

n-ö ehtsat garantiikohustust, st EhS § 4 lg-tele 1–3 ja VÕS § 155 lg-le 1 ning § 650 lg-le 1 vastavat

ehitusettevõtja lepinguga võetud kohustust. Sellise garantiikohustuse andmine ja kehtivus ei sõltu

töövõtulepingust ja selle täitmisest ei või töövõtja keelduda VÕS § 111 lg-le 1 tuginedes. Siiski ei saa

välistada töövõtja täitmisest keeldumise õigust VÕS § 110 lg 1 alusel. Maakohus on ka põhjendatult

tuginenud asjas nr 3-2-1-177-11 tehtud Riigikohtu lahendi p-le 12. Maakohus on õigesti keeldunud

hagi menetlusse võtmast TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määrus hagi

menetlusse võtmisest keeldumise kohta tühistada ning saata asi maakohtule hagi menetlusse

võtmiseks.

Määruskaebuse kohaselt on põhiküsimuseks asjaolu, kas ehitise omanikul on õigus nõuda EhS § 4

alusel ehitajalt garantiitööde tegemist või mitte. Ringkonnakohus viitas määruses põhjendamatult

asjas nr 3-2-1-73-10 tehtud Riigikohtu lahendile, mis käsitleb töövõtja (ehitaja) õigust keelduda

garantiikohustuse täitmisest, tuginedes VÕS § 111 lg-le 1. Praegusel juhul ei esine üldse aluseid,

millele tuginedes võiks töövõtja keelduda oma kohustuste täitmisest, ning ka juhul, kui need

esineksid, oleks see sisulise arutamise, mitte hagi menetlusse võtmisel lahendatav küsimus. Seega on

ringkonnakohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 2, § 438 lg-t 1 ning § 442 lg-d 7 ja 8. Erialakirjanduses on

märgitud, et ehitise omanik saab kasutada ehitise garantiist tulenevaid nõudeid ehitise ehitanud

ehitusettevõtja vastu ka juhul, kui nende vahel ehituse töövõtuleping puudub (VÕS § 650). Kohtud

on jätnud põhjendamatult tähelepanuta asjaolu, et määruskaebuse esitaja nõude aluseks ei ole hagi

kohaselt (üksnes) leping, vaid ta on nõude alusena käsitanud EhS §-st 4 tulenevat ehitise garantiid,

mis annab määruskaebuse esitajale kui ehitise omanikule otsenõude kostja kui ehitaja vastu ka juhul,

kui omaniku ja ehitaja vahel ei ole lepingulist suhet. Seaduse mõtte ja õiguskorra toimimise

seisukohalt on ehitise omaniku otsenõude võimaldamine ehitaja vastu (seadusest tulenevate)

garantiitööde tegemiseks vajalik ja põhjendatud. Seadusandja on ehitaja kui erisubjekti vastutust

pidanud vajalikuks käsitleda nii tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS) (ehitise puudustega seotud

nõuete aegumine on reguleeritud erisättega, TsÜS § 146) kui ka EhS-s (eelkõige § 4). Kohtute

väljendatud seisukohtade kohaselt on ehitajal võimalik oma garantiikohustust ja vastutust hõlpsasti

vältida näiteks ainuüksi seeläbi, et ta kasutab ehitise püstitamisel ehitise omaniku ja ehitaja vahelises

suhtes ühte enda kontrolli all olevat vaheisikut. Sellise õigusliku olukorra võimaldamine, kus ehitise

ehitaja saab sedavõrd hõlpsasti vältida oma garantiikohustuste täitmist, ei ole seaduse mõttega

kooskõlas.

Hagi menetlusse võtmata jätmine ei oleks põhjendatud ka siis, kui kohus menetlusse võtmise

otsustamise staadiumis leiaks, et EhS § 4 määruskaebuse esitajale garantiikohustuse täitmise nõuet

kostja vastu omavahelise lepingulise suhte puudumise tingimustes anda ei saa. Kui kohtu hinnangul

oleks tegemist vaieldava küsimusega, oleks selle analüüs hagi menetlusse võtmise otsustamise

staadiumis ennatlik. Nõude sügavam õigusliku aluse, sisu ja põhjendatuse hindamine saab olla hagi

sisulise arutamise küsimus. Asjas nr 3-2-1-134-07 tehtud lahendis on Riigikohus osutanud, et kui

tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, tuleb eelistada hagi menetlusse võtmist ning keeruka

õigusliku küsimuse täiendavat analüüsimist. Seega puudus kohtul alus jätta hagi läbi vaatamata

põhjusel, et määruskaebuse esitajal ei ole hagiga taotletavat eesmärki võimalik saavutada.

7. Kostja vaidleb määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning mõista hagejalt kostja

kasuks välja menetluskulud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel rahuldada, maa- ja

ringkonnakohtu määrus tühistada ning asi saata maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.

9. Kolleegiumi arvates keeldusid kohtud põhjendamatult hagi TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse

võtmast põhjendusel, et hagiga ei ole võimalik hageja soovitud eesmärki saavutada.

10. Hageja palus hagis kohustada kostjat garantii korras kõrvaldama Tallinnas Laste 1 asuva

peahoone ehituslikud puudused. Hagiavalduses viitas hageja sellele, et tal on garantiikohustuse

täitmise nõue kostja vastu tulenevalt ehitise omaniku staatusest. Hageja tugines hagis muu hulgas

EhS §-le 4. Ehitustööde tegemiseks olid SA PJV Hooldusravi (tellija) ja kostja (töövõtja) sõlminud

töövõtulepingu, mille kohaselt töövõtja annab tema poolt ja korraldusel tehtud ehitustöödele ja

ehitisele garantii.

11. Kolleegium ei nõustu kohtutega, et hagejal ei ole õigust esitada garantiist tulenevat nõuet kostja

kui töövõtja vastu, kuna hageja ei ole tellija ja töövõtja (kostja) vahel sõlmitud töövõtulepingu

pooleks.

EhS § 4 lg 1 kohaselt on ehitusseaduse tähenduses garantii ehitusettevõtja poolt võetud kohustus

tagada, et tema tehtud ehitustöö vastab lepingu tingimustele ning ehitustöö tulemusena ehitatud

ehitisel või selle osal säilivad määratud aja jooksul sihipärase kasutamise ja hooldamise korral ehitise

või selle osa kasutamiseks vajalikud ohutuse ja kasutamise omadused ning kvaliteet. EhS § 4 lg 2

kohaselt on selle paragrahvi lõikes 1 nimetatud garantii kestus vähemalt kaks aastat ehitamise

lõppemise päevast arvates, seejuures ehitamise lõppemise päeva määravad ehitusettevõtja ja ehitise

või valmiva ehitise omanik omavahelises lepingus. Kui lepingus ei ole määratud ehitamise lõppemise

päeva, loetakse ehitise garantii alguse ajaks ehitusettevõtja poolt ehitise või selle osa ehitise

omanikule üleandmise päev. Ehitustöö käigus ehitisse püsivalt paigaldatud seadmetele kohaldatakse

nende tootja poolt ettenähtud garantiid, kusjuures ehitusettevõtja poolt antav seadmete garantii kestus

ei või olla lühem kui kuus kuud. EhS § 4 lg-test 1 ja 2 tuleneb seega ehitaja kohustus anda tema

tehtud ehitustööle garantii. Nähtuvalt tellija SA PJV Hooldusravi ja kostja (töövõtja) töövõtulepingu

p-st 6.3 on töövõtja andnud tema poolt ja korraldusel tehtud ehitustöödele ja ehitisele vähemalt 36-

kuulise garantii ning muudele töödele järgmised garantiid: hoone põhikonstruktsioonidele 10 aastat,

katusekattele 10 aastat, fassaadile (sh avatäidetele) mitte vähem kui 5 aastat, varjatud

installatsioonidele 10 aastat, tehnosüsteemide osaks olevatele seadmetele vähemalt 5 aastat,

metallkonstruktsioonide roostegarantii 10 aastat, kaetud hüdroisolatsioonidele 10 aastat.

Kolleegium leiab, et kuna EhS §-st 4 tuleneb ehitajale kohustus anda garantii ka ehitise omaniku

kasuks ja kui kostja on töövõtulepingus garantii andnud, on töövõtulepinguga kokku lepitud

tingimustega garantii antud ka ehitise igakordse omaniku kui kolmanda isiku kasuks.

Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et eristada tuleb töövõtulepingut ja garantiisuhet. Riigikohtu

varasema praktika kohaselt on garantii sisuks ehitusettevõtja kohustus kõrvaldada omal kulul ehitise

garantii kestuse ajal ilmsiks tulnud ehitusvead, tellijale antakse täiendavad õigused töö

lepingutingimustele mittevastavuse korral. Seega tekib garantiilepingu alusel võlasuhe, mille sisuks

on kohustus tagada kokkulepitud omadustega ja puudusteta töö. Sellise garantiikohustuse andmine ja

kehtivus ei sõltu töövõtulepingust (vt Riigikohtu 28. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-

11, p 12; 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 34).

Seega on kohtud ekslikult leidnud, et garantiinõude saab kostja vastu esitada üksnes tellija. Hagi on

jäetud põhjendamatult TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata.

12. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja

määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse

lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema

korraldusel muule isikule. Hageja on palunud kautsjon tagastada Advokaadibüroo Sirel &

Partnerid OÜ-le.

Kuna maa- ja ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule hagi menetlusse

võtmise otsustamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu

otsustada.

Villu Kõve, Ants Kull, Jaak Luik