3-2-1-162-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-162-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 2. aprill 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Hugo Lauri hagi Ivar Viira vastu 108 649 euro 80 sendi

saamiseks ja Raivo Uustalu vastu 108 649 euro 80 sendi

saamiseks

Ivar Viira ja Raivo Uustalu vastuhagi Hugo Lauri vastu

nõudeõiguste tagastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuli 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-4910

Ivar Viira vastu esitatud haginõude ja tema esitatud

vastuhaginõude hind 108 649 eurot 80 senti

Raivo Uustalu vastu esitatud haginõude ja tema esitatud

vastuhaginõude hind 108 649 eurot 80 senti

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Hugo Lauri kassatsioonkaebus

Ivar Viira ja Raivo Uustalu vastukassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Hugo Laur, esindaja vandeadvokaat Paul Keres

Kostjad Ivar Viira ja Raivo Uustalu, ühine esindaja

vandeadvokaat Anu Sander

Asja läbivaatamise kuupäev

3. märts 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-4910 muutmata osas,

milles lahendati Hugo Lauri taotlus tagastada enamtasutud riigilõiv (ringkonnakohtu otsuse

resolutsiooni p 2). Ülejäänud osas see ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Jätta menetlusse võtmata Ivar Viira ja Raivo Uustalu nõuded tuvastada, et 1. veebruari

2008. a laenuleping ei ole konstitutiivne võlatunnistus.

3. Kassatsioonkaebus ja vastukassatsioonkaebus rahuldada.

4. Tagastada Hugo Laurile (konto nr 1102127576, Swedbank AS) 7. augustil 2013 tasutud

kassatsioonikautsjon 1086 (üks tuhat kaheksakümmend kuus) eurot 50 senti ning

Advokaadibüroo VARUL AS-le (konto nr 221025347530, Swedbank AS) Raivo Uustalu poolt

enda ja Ivar Viira eest 14. novembril 2013 tasutud kassatsioonikautsjon 1086 (üks tuhat

kaheksakümmend kuus) eurot 50 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hugo Laur (hageja) esitas 2. veebruaril 2012 Pärnu Maakohtule hagi Ivar Viira (kostja I) ja Raivo

Uustalu (kostja II) (edaspidi ühiselt kostjad) vastu. Hageja palus kummaltki kostjalt välja mõista

põhivõla ja sissenõutavaks muutunud viivisena 108 324 eurot 90 senti ning viivise 0,5% päevas

54 324 eurolt 90 sendilt alates 3. veebruarist 2012 kuni kohustuse täitmiseni.

Maakohtu 31. mai 2012. a istungil teatas hageja, et loobub viivisenõudest põhinõuet ületavas ulatuses

ning palus mõista kummaltki kostjalt välja põhinõudena 54 324 eurot 90 senti ja viivisena

54 324 euro 90 senti, st kummaltki 108 649 eurot 80 senti.

2. Kostjad hagi ei tunnistanud ja esitasid 19. augustil 2012 vastuhagi. Vastuhagis palusid kostjad

juhuks, kui kohus leiab, et 1. veebruari 2008. a laenuleping on konstitutiivne võlatunnistus, kohustada

hagejat tagastama kostjatele laenulepinguga antud nõudeõigused. 25. septembril 2012 esitatud

seisukohas palusid kostjad kohtul samuti tuvastada, et laenuleping ei ole tervikuna ega ka osaliselt

konstitutiivne võlatunnistus.

Hageja vastuhagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata.

3. Hageja väitel sõlmis ta kostjatega 1. veebruaril 2008 laenulepingu (laenuleping), mille järgi on ta

andud kummalegi kostjale laenu 850 000 krooni (54 324 eurot 90 senti). Kostjad kinnitasid

laenulepingus, et on laenusumma kätte saanud enne laenulepingu sõlmimise päeva. Kostjad pidid

laenu tagasi maksma 1. veebruariks 2009, kuid ei ole seda teinud. Hageja nõuab laenu tagastamist.

Poolte tahe oli sõlmida konstitutiivne võlatunnistus. Hageja võib laenulepingu p 1.3.1 järgi nõuda

kummaltki kostjalt alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest, s.o 1. veebruarist 2009 viivist 0,5%

tagastamata laenusummast päevas. 12. detsembri 2011 seisuga on kostjad olnud viivituses

1043 päeva, võlgnedes hagejale 283 304 eurot 35 senti. Hageja nõuab sellest kummaltki kostjalt

54 324 euro 90 sendi maksmist.

Hageja nõuded ei ole aegunud. Aegumine oli tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 167 lg 2 järgi

peatunud vähemalt 3. märtsist kuni 11. märtsini 2009 ning TsÜS § 167 lg 1 alusel 9. märtsist 2009

kuni 2009. aasta juuli lõpuni täiendava tähtaja andmise ja läbirääkimiste tõttu.

Vastuhagist tulenev tagastusnõue on TsÜS § 151 lg 1 järgi aegunud. Kostjad said teada või pidid

teada saama nõudest alates võlatunnistuse andmisest 1. veebruaril 2008 või hiljemalt võlatunnistusest

tuleneva kohustuse sissenõutavaks muutumisest 2. veebruaril 2009.

4. Kostjate väitel ei ole nad hagejalt raha saanud ja hagejal ei olnud ka raha sellise laenu andmiseks.

Lisaks on hageja nõue TsÜS § 136 lg 2 ja § 146 lg 1 järgi (nende koostoimes) aegunud 1. veebruaril

2012. Hagi esitati 2. veebruaril 2012. Hageja nõuete aegumine ei peatunud, kuna kostjatele ei antud

täitmiseks täiendavat tähtaega TsÜS § 167 lg 2 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 114 mõttes ning nad

keeldusid läbirääkimiste pidamisest ja nõude rahuldamisest ja eitasid raha saamist.

Laenuleping on ka näilik ja tühine TsÜS § 89 lg 2 alusel. Laenuleping allkirjastati järgmisel

hommikul pärast notariaalselt tõestatud kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimist, millega

Osaühing Vesikivi (mille osanik ja juhatuse liige on hageja) (müüja) müüs kinnistu (asukohaga

Haudejaama tee 9, Uuemõisa alevik, Ridala vald Lääne maakond), OÜ-le Multilift UV (mille

osanikeks ja juhatuse liikmeteks on kostjad) (ostja) (kinnistu müügileping). Kinnistu müügilepingu

järgi oli kinnistu ostuhind 3 000 000 krooni, millele lisandus käibemaks. Müüja ja ostja tegelik

kokkulepe kinnistu müügihinna kohta oli 4 700 000 krooni. Müügilepingus näidati müügihinnana

3 000 0000 krooni, sest pangad ei olnud nõus tehingut suuremas summas rahastama. Ostja pidi

tasuma müüjale hiljem 1 700 000 krooni, mis sisaldas 200 000 krooni suurust tasu raha kasutamise

eest. Kostjad allkirjastasid laenulepingu pärast kinnistu müügilepingut, lepingu teksti valmistas

hageja palvel ja tema soovitud sisuga ette notar. Kostjad varem lepingukavandiga ei tutvunud ega

pööranud ka tähelepanu, et nad olid hageja soovil märgitud lepingusse eraisikutena. Kostjad teadsid,

et laenuleping on näiline, poolte tahe ei olnud suunatud laenulepingu sõlmimisele. Laenuleping ei ole

konstitutiivne võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõttes. Hageja ei ole tõendanud poolte tahet luua

konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada. Hagi ei saa rahuldada ka VÕS § 396 lg 2 järgi,

sest kostjad ei ole hagejale võlgu. Kostjad palusid vähendada ka väljamõistetavat viivist, kuna nõutud

viivis 182% aastas on ebamõistlikult kõrge.

Kui kohus leiab, et laenuleping on konstitutiivne võlatunnistus, on hageja seda saades alusetult

rikastunud ja sellest tulenevad õigused tuleb kostjatele VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel

tagastada. Kostjatel ei olnud kohustust, mida väidetavalt lepinguga tunnistati. Nad ei saanud hagejalt

raha ja puuduvad ka muud kokkulepped raha tasumise kohta. Vastuhagist tulenevad nõuded ei ole

aegunud. Aegumine ei saa alata enne, kui alusetust rikastumisest tulenev nõue on muutunud

sissenõutavaks, st kui VÕS § 82 lg 7 järgi on möödunud alusetust rikastumisest tuleneva kohustuse

täitmiseks mõistlikult vajalik aeg. Võlatunnistuse tagasinõude aegumine ei alga enne

võlatunnistusega võetud kohustuse täitmist. Mõistlik aeg kohustuse täitmiseks ei saanud mööduda

enne vastuhagi esitamist, kui kostjad nõudsid hagejalt kohustuse täitmist.

5. Hageja taotles 30. mail 2012 tasutud riigilõivust 4891 euro 16 sendi tagastamist põhiseaduse

vastasuse tõttu.

6. Pärnu Maakohus jättis 15. novembri 2012. a otsusega hagi ja vastuhagi rahuldamata, tunnistades

poolte nõuded aegunuks. Lisaks jättis maakohus rahuldamata hageja taotluse tagastada enamtasutud

riigilõiv. Menetluskulud jättis maakohus hagi osas hageja ja vastuhagi osas kostjate kanda.

Otsuse põhjenduste järgi ei vaidle pooled mh, et müüja ja ostja leppisid kinnistu ostuhinnana kokku

4 700 000 krooni, kuid notariaalselt tõestatud müügilepingus märgiti hinnaks 3 000 000 krooni,

samuti, et hageja ei ole kostjatele laenu andnud ja et poolte vahel puudusid enne laenulepingu

sõlmimist 1. veebruaril 2008 kohustused. Maakohus leidis, et laenulepingut ei saa käsitada

võlatunnistusena ja seega tuleb hageja nõuded jätta rahuldamata. Ei ole tuvastatud müügilepingust

müüjale ja ostjale tulenevate nõuete ja kohustuste üleminekut hagejale või kostjatele, samuti ei olnud

laenulepingu poolte vahel muud kohustust. Laenulepingust ei tulene, et sellega loodaks iseseisev

kohustus või tunnistataks olemasolevat kohustust. Hageja esitatud asjaolud ja tõendid ei tõenda, et

kostjatel oli lepingu sõlmimisel tahe anda konstitutiivne võlatunnistus. Poolte vande all antud ütlused

kinnitavad, et pooled ei käsitanud lepingut laenulepinguna. Müügileping oli sõlmitud äriühingute

vahel. Hageja on alles maakohtu menetluses, esimest korda 24. aprillil 2012 asunud seisukohale, et

laenuleping on konstitutiivne võlatunnistus. Hagiavalduses ei ole hageja esitanud asjaolusid, mis

viitaksid kostjate tahtele anda konstitutiivne võlatunnistus. Kuigi hageja on müüja juhatuse liige, ei

anna see talle õigust nõuda kostjatelt ostja võlgnevust müüjale. Hagi ei saa rahuldada VÕS § 396 lg 1

alusel, kuna laenulepingu alusel raha üle ei antud. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu jääb

rahuldamata ka viivisenõue, mistõttu puudub vajadus võtta seisukoht viivise vähendamise kohta.

TsÜS § 136 lg-st 2 ja § 146 lg-st 1 tulenevalt on hageja nõue aegunud. Laenuleping sõlmiti

1. veebruaril 2008, kostjad pidid laenu tagastama ühekordse maksena 1. veebruariks 2009.

Aegumistähtaeg lõppes 1. veebruaril 2012, hagi esitati kohtule 2. veebruaril 2012. Aegumine ei

peatunud 2009. aastal. Täiendava tähtaja andmine peatab aegumise, kui võlgnik juba enne ei ole

selgelt keeldunud kohustuse täitmisest. Hageja oli enne seda, kui inkassofirma saatis kostjatele

nõudekirjad teadlik, et kostjad keelduvad kohustusi täitmast.

Kuna laenuleping ei ole konstitutiivne võlatunnistus, jääb rahuldamata vastuhagi nõue õigusi üle anda

kohustamiseks, sest kostjad palusid seda üksnes juhul, kui kohus leiab, et tegu on konstitutiivse

võlatunnistusega. Samuti on vastuhagist tulenevad nõuded TsÜS § 151 lg 1 järgi aegunud. Kostjad,

olles 1. veebruaril 2008 teadlikud, et nad ei ole hagejalt laenu saanud ja neil puudus tahe

konstitutiivse võlatunnistuse andmiseks, said 1. veebruaril 2008 teada, et hageja võib olla nende arvel

alusetult rikastunud, omandades väidetavast laenulepingust tuleneva väidetava nõudeõiguse.

Aegumistähtaeg algas hiljemalt 5. augustil 2009, kui kostjad ise avaldasid 4. augustil 2009 vastuses

hagejale, et hageja soovib alusetult rikastuda. Aegumistähtaeg lõppes 4. augustil 2012, vastuhagi

esitati 19. augustil 2012.

Hageja on tasunud riigilõivu seaduses sätestatud suuruses ja selle tagastamiseks hageja nõutud

ulatuses ei ole alust. Seadus ei takistanud hagejal oma põhiõigusi realiseerida.

7. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse ja kostjad vastuapellatsioonkaebuse.

Hageja palus maakohtu otsus tühistada osas, milles hagi jäeti rahuldamata ja menetluskulud hagi osas

hageja kanda, ning hagi rahuldada. Samuti palus hageja tühistada maakohtu otsuse osas, milles jäeti

rahuldamata tema taotlus tagastada riigilõiv. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.

Kostjad palusid tühistada maakohtu otsuse osas, milles vastuhagi jäeti rahuldamata, kohaldati

aegumist ja jäeti vastuhagi menetluskulud kostjate kanda. Kostjad palusid vastuhagi rahuldada ja

tuvastada, et laenuleping ei ole tervikuna ega osaliselt konstitutiivne võlatunnistus ning juhul, kui

kohus leiab, et tegu on konstitutiivse võlatunnistusega, kohustada hagejat tagastama laenulepinguga

antud nõudeõigused. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda.

8. Kostjad vaidlesid hageja apellatsioonkaebusele vastu muus kui riigilõivu tagastamise osas ja

palusid jätta menetluskulud hageja kanda.

Hageja vastuapellatsioonkaebuse kohta seisukohta ei avaldanud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tallinna Ringkonnakohus jättis 4. juuli 2013. a otsusega maakohtu otsuse hagi ja vastuhagi

rahuldamata jätmise osas muutmata. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse hagejale riigilõivu

tagastamise taotluse rahuldamata jätmise osas ning tagastas enamtasutud riigilõivu 3195 eurot

58 senti. Apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata ja

apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda.

Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist ega

menetlusõiguse normi olulist rikkumist. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega

ega korranud neid. Maakohus jättis hagi põhjendatult rahuldamata nõude aegumise tõttu.

Laenulepingu järgi kohustusid kostjad laenu tasuma 1. veebruaril 2009. TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg-

te 1 ja 2 järgi lõppes põhinõude aegumistähtaeg 1. veebruaril 2012, nagu leidis õigesti maakohus.

Aegumistähtaeg lõpeb kohustuse täitmise tähtajast lähtudes, seda ei arvutata nõude sissenõutavaks

muutumise ajast. Seega oli nõue hagiavalduse esitamisel aegunud. Aegumise peatumine ei ole

tõendatud. Kuivõrd nõue on aegunud, ei ole vaja analüüsida, millise võlatunnistusega tegemist võis

olla. Apellatsioonkaebuse väited ei võimalda asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Ka kostjate nõuded on TsÜS § 151 lg 1 järgi aegunud. Asjaolust, et hageja võib 1. veebruaril 2008

tehingust tuleneva õiguse maksma panna ja kostjatelt hakata raha nõudma, pidid kostjad olema

teadlikud juba lepingule alla kirjutades. Vastuhagi esitamise ajaks on tähtaeg möödunud. Kohtul ei

tulnud vastuhagi rahuldada tuvastusnõude osas. Vastuhagis taotlesid kostjad hageja kohustamist

tagastama laenulepinguga antud nõudeõigused, kui kohus leiab, et tegemist on konstitutiivse

võlatunnistusega. Maakohus asus seisukohale, et tegemist ei ole konstitutiivse võlatunnistusega.

Seega on maakohtu seisukoht ka selles osas põhjendatud, et hagi rahuldamiseks puudus alus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse ja kostjad

vastukassatsioonkaebuse.

Kassatsioonkaebuses palub hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus jättis

hagi rahuldamata, ja saata asi ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Hageja palub lisaks tühistada

alama astme kohtu otsused menetluskulude jaotuse osas ja jätta menetluskulude jaotus asja uuel

läbivaatamisel ringkonnakohtule otsustada.

Vastukassatsioonkaebuses paluvad kostjad tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti

kostjate vastuapellatsioonkaebus rahuldamata, ja maakohtu otsuse osas, milles vastuhagi jäeti

rahuldamata, samuti mõlemad otsused menetluskulude kostjate kanda jätmise osas. Kostjad paluvad

vastuhagi rahuldada ning tuvastada, et laenuleping ei ole tervikuna ega osaliselt konstitutiivne

võlatunnistus ja jätta menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt paluvad kostjad tühistada

ringkonnakohtu otsuse osas, milles jäeti vastuapellatsioonkaebus rahuldamata, ja menetluskulude

jaotuse osas ning saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule ja jätta

menetluskulude jaotus ringkonnakohtu otsustada. Kostjad ei vaidlusta ringkonnakohtu otsust hageja

apellatsioonkaebuse lahendamise osas.

11. Hageja arvates ei ole tema nõuded aegunud. Hageja nõuded on täitmisnõuded, mis rajanevad

laenulepingul. Laenulepingu kohaselt pidid kostjad laenusumma tagastama 1. veebruariks 2009,

mistõttu möödus laenusumma tagastamise tähtaeg 1. veebruaril 2009 kell 24.00. Laenusumma

tagastamise kohustus muutus sissenõutavaks 2. veebruaril 2009, millest tuleb arvutada ka

aegumistähtaega. Aegumine lõppes 2. veebruaril 2012 kell 24.00, hagi on esitatud aegumistähtaja

sees. Riigikohtu praktika on aegumise arvutamise küsimuses vastuoluline (vt lahendeid tsiviilasjades

nr 3-2-1-57-08, 3-2-1-30-10, 3-2-1-47-12). Kohtud on põhjendamatult jätnud tähelepanuta, et

maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt on hageja andnud oma esindaja kaudu kostjatele täiendava

tähtaja kohustuse täitmiseks, mille kestel oli aegumine peatunud. Samuti oli aegumine peatunud

poolte läbirääkimiste tõttu.

12. Kostjate arvates jätsid kohtud põhjendamatult tähelepanuta, et kostjad on esitanud kaks

alternatiivset nõuet, sh tuvastusnõude, mis on jäänud otsuse resolutsioonis lahendamata.

Ringkonnakohus on jätnud vastuapellatsioonkaebuses esitatud väited olulises osas käsitlemata,

mistõttu on otsus olulises osas põhjendamata. Ringkonnakohus nõustus ebaõigesti maakohtuga

vastuhaginõudele aegumise kohaldamise osas. Tuvastusnõue ei allu aegumisele (TsÜS § 142 lg 1),

see oleks tulnud rahuldada, kuivõrd kohus tuvastas konstitutiivse võlatunnistuse puudumise. Seega

oleks tulnud vastuhagi tervikuna rahuldada alternatiivset nõuet kontrollimata. Ringkonnakohus

kohaldas ebaõigesti ka TsÜS § 151 lg-t 1.

13. Pooled vaidlesid üksteise kassatsioonkaebustele vastastikku vastu.

14. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi asja läbi vaadanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis

14. jaanuaril 2014 asja arutamise üle tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule kohtupraktika

ühtlustamiseks ja edasiarendamiseks aegumistähtaja arvutamise osas.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Kolleegiumi arvates tuleb ringkonnakohtu otsus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 2 ja § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning asi tuleb

saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule, v.a osas, milles ringkonnakohus lahendas

hageja taotluse enamtasutud riigilõivu tagastamiseks. Kassatsioonkaebus ja vastukassatsioonkaebus

rahuldatakse. Kostjate esitatud tuvastusnõuded jäävad menetlusse võtmata.

16. Kolleegium käsitleb esmalt hageja ja kostjate nõudeid, menetluse eset kassatsiooniastmes ja

olulisi asjaolusid (I). Edasi analüüsib kolleegium hageja nõuete aegumist (II), laenulepingu

õiguslikku olemust (III) ning vastuhagi esemeks olevaid nõudeid ja nende aegumist (IV). Lõpetuseks

käsitleb kolleegium asja hinda ja tasumisele kuuluvat riigilõivu ning teeb menetluslikud otsustused

(V).

I

17. Hageja nõuab kummaltki kostjalt 108 649 euro 80 sendi väljamõistmist, millest 54 324 eurot

90 senti põhivõlana ja sama palju ka viivisena.

Hageja nõuded tuginevad laenulepingule, mille järgne võlg on kostjatel hageja väitel tasumata.

Põhinõuete aluseks saab seega olla VÕS § 108 lg 1, viivisenõuete aluseks aga VÕS § 113 lg 1 ja

laenulepingu p 1.3.1.

18. Hageja nõuded kostjate vastu põhinevad küll samal laenulepingul, kuid on selgelt üksteisest

eristatavad. Nimelt nõuab hageja laenulepingu järgi antud laenuna eraldi raha kummaltki kostjalt,

st sisuliselt on tegu üksnes sarnaste asjaolude tõttu mõlema kostja suhtes menetletava asjaga.

Seega on hagejal haginõuded eraldi mõlema kostja vastu ja kostjad osalevad haginõuete osas

TsMS § 207 lg 2 mõttes menetluses iseseisvalt, st ühe kostja käitumine ja avaldused ei mõjuta teist

kostjat, olgugi et neid on menetluses esindanud üks esindaja ja nende seisukohad ei ole lahknenud.

19. Pooled on oma taotlusi ja seisukohti menetluse kestel korduvalt muutnud, mis raskendab poolte

seisukohtade mõistmist ja võib olla menetlust ka venitanud.

20. Esmalt nõudis hageja hagis kummaltki kostjalt põhivõla kõrval sissenõutavaks muutunud

viivisena 108 324 euro 90 sendi ja tulevase viivise väljamõistmist 0,5% päevas 54 324 eurolt

90 sendilt alates 3. veebruarist 2012 kuni kohustuse täitmiseni. Maakohtu 31. mai 2012. a istungil

teatas hageja, et loobub viivisenõudest põhinõuet ületavas ulatuses, ja palus mõista kummaltki

kostjalt välja viivisena 54 324 eurot 90 senti (II kd, tl 39).

Maakohus ei ole nõude vähendamise kohta selget seisukohta võtnud, kuigi pidanuks selgeks tegema,

kas hageja on hagist osaliselt loobunud või hagi osaliselt tagasi võtnud ja vastavalt ka tegema

määruse menetluse osalise lõpetamise või hagi osalise läbi vaatamata jätmise kohta (vt selle kohta

lähemalt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 12). Pooled ja kohtud

on siiski lähtunud viivisenõude vähendamisest ja sellest lähtub ka kolleegium.

21. Kostjad esitasid 19. augustil 2012 vastuhagi, milles palusid juhuks, kui kohus leiab, et

laenuleping on konstitutiivne võlatunnistus, kohustada hagejat tagastama kostjatele laenulepinguga

antud nõudeõigused (II kd, tl 59–64). 25. septembril 2012 esitatud seisukohas palusid kostjad kohtul

samuti tuvastada, et laenuleping ei ole tervikuna ega ka osaliselt konstitutiivne võlatunnistus (II kd,

tl 101).

Kuigi kostjad on esitanud vastuhagi ühiselt, puudutavad seal esitatud nõuded kostjaid eraldi,

st kumbki neist palub enda suhtes tuvastada konstitutiivse võlatunnistuse puudumist ja nõuab enda

antud võimaliku võlatunnistuse tagastamist. Seega osalevad kostjad ka vastuhagi esitades

TsMS § 207 lg 2 mõttes menetluses üksteisest sõltumatult, olgugi ühiseid seisukohti ühistes

menetlusdokumentides esitades.

Kostjate nõuete lubatavuse ja sisu kohta vt lähemalt käesoleva otsuse IV osa.

22. Kohtud ei ole lahendanud poolte nõudeid arusaadavalt ja loogiliselt. Asja uuel läbivaatamisel

tuleb poolte nõuete kohta võtta selged ja vastuoludeta seisukohad.

Maakohus jättis hagi ja vastuhagi rahuldamata, leides otsuse resolutsioonis, et nii haginõuded kui ka

kostjate nõudeõiguste tagastamise nõuded on aegunud. Otsuse põhjendustes on maakohus tuginenud

primaarselt sellele, et hagejal ei ole nõudeid kostjate vastu, ja lisaks, et need nõuded on ka aegunud.

Vastuhaginõuete rahuldamata jätmist põhjendas maakohus otsuses sellega, et ei tuvastanud

konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu ning lisaks on need nõuded aegunud.

Nõuded ei saa puududa ja samal ajal olla aegunud. Alternatiivne õiguslik põhjendus nõude

rahuldamata jätmiseks tulnuks otsuses selgelt välja tuua. Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega,

ei kõrvaldanud ringkonnakohus maakohtu otsuse puudusi. Nõude aegumise kindlakstegemiseks ei

pea iseenesest tuvastama nõude olemasolu.

Lisaks jätsid kohtud võtmata seisukoha kostjate esitatud tuvastusnõuete menetlemise ja lahendamise

kohta (vt selle kohta lähemalt käesoleva otsuse p 47, 48).

23. Kassatsioonimenetluses on kassatsioonkaebuses ja vastukassatsioonkaebuses vaidlustatud

ringkonnakohtu otsus tervikuna, v.a osas, milles ringkonnakohus tagastas hagejale enamtasutud

riigilõivu. Selles osas on ringkonnakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi seega jõustunud.

Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes osas,

mille peale on kaevatud.

Asja hinna ja riigilõivu tasumisega seotud probleemide kohta vt aga ka käesoleva otsuse V osa.

24. Kostjad on esitanud vastukassatsioonkaebuse pärast hageja kassatsioonkaebuse esitamist ja pärast

üldise kaebetähtaja (30 päeva otsuse kättetoimetamisest; vt TsMS § 670 lg 1) möödumist.

Ringkonnakohtu 4. juuli 2013. a otsus toimetati kostjate esindajale kätte samal päeval (II kd, tl 206),

vastukassatsioonkaebus esitati 14. novembril 2013 (III kd, tl 14–15).

TsMS § 673 lg 4 järgi võib vastustaja esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastustajale kättetoimetamisest alates. Toimikust nähtub, et hageja advokaadist

esindaja edastas kassatsioonkaebuse koopia e-kirjaga kostjate advokaadist esindajale 7. augustil 2013

(III kd, tl 3). Seega saab lähtuda TsMS § 337 teise lause järgsest eeldusest, et kaebus on sel päeval ka

kostjatele kätte toimetatud.

25. Riigikohus on pärast üldist apellatsioonitähtaega (30 päeva otsuse kättetoimetamisest;

TsMS § 632 lg 1) esitatud vastuapellatsioonkaebuse kohta leidnud, et sõltumata sellest, kas esmase

apellatsioonkaebuse esitanud pool on vastaspoolele ise kaebuse edastanud, ei hakka

vastuapellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg TsMS § 635 lg 3 järgi kulgema enne, kui vastustajale on

kätte toimetatud ringkonnakohtu määrus selle kohta, et apellatsioonkaebus on menetlusse võetud

(vt Riigikohtu 12. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-13, p-d 9 ja 10).

Kolleegium jääb selle tõlgenduse juurde ja leiab, et sama laieneb ka vastukassatsioonkaebuse

esitamisele. Vastustajal ei ole põhjust esitada vastukassatsioonkaebust (ja teha selleks kulutusi) enne,

kui on selge, et kassatsioonkaebus on nõuetekohane ja et seda ka menetletakse. Riigikohus võttis

hageja kassatsioonkaebuse menetlusse 28. oktoobril 2013 (III kd, tl 9) ja toimetas selle kostjatele

kätte 31. oktoobril 2013 (III kd, tl 12). 14. novembril 2013 esitatud vastukassatsioonkaebus on seega

tähtaegne.

26. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

· müüjast osaühing sõlmis 31. jaanuaril 2008 ostjast osaühinguga notariaalselt tõestatud kinnistu

müügilepingu, mille järgi oli kinnistu müügihinnaks 3 000 000 krooni (lisaks käibemaks);

· ostja ja müüja leppisid koos müügilepinguga (kokkulepet notariaalselt tõestamata) kokku, et

kinnistu tegelik müügihind on 4 700 000 krooni;

· hageja allkirjastas kostjatega 1. veebruaril 2008 ühiselt laenulepingu, mille järgi on hageja

andnud kummalegi kostjale laenu 850 000 krooni (54 324 eurot 90 senti), mille kostjad pidid

tagastama 1. veebruariks 2009;

· kostjad ei ole laenulepingu järgi tasumisele kuuluvat raha hagejale tasunud;

· kostjad ei ole hagejalt raha saanud, neil ei olnud enne 1. veebruari 2008 ka muid kohustusi

hageja ees.

II

27. Kolleegium ei nõustu kohtutega, et hageja laenulepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg on

tuvastatud asjaoludel möödunud. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohus peab kontrollima, kas ta nõustub

maakohtu hinnanguga hageja nõuete puudumise kohta, st haginõuded tuleb ringkonnakohtul ka

sisuliselt läbi vaadata. Koos põhinõuetega tuleb anda hinnang ka hageja viivisenõuetele.

28. Kolleegium nõustub hagejaga, et Riigikohtu praktika aegumistähtaegade arvutamisel ei ole

järjekindel.

Nii on kolleegium leidnud, et 7. augustil 2003 võlatunnistuse järgi tasuda tulnud võla aegumistähtaeg

möödus 7. augustil 2006 (vt Riigikohtu 29. septembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-10, p 12).

Samas on kolleegium leidnud ka, et hiljemalt 26. novembril 2002 tasuda tulnud laenusumma

maksmise kohustus muutus sissenõutavaks alates 27. novembrist 2002, millal algas ka nõude

aegumine, ning aegumistähtaeg möödus 27. novembril 2005 (vt Riigikohtu 11. juuni 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-57-08, p 11). Ka hiljemalt 2. jaanuaril 2006 tasumisele kuulunud laenu kohta on

kolleegium leidnud, et laenukohustus muutus sissenõutavaks ja aegumine algas 3. jaanuarist 2006 ja

aegumistähtaeg möödus 3. jaanuaril 2009 (vt Riigikohtu 18. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

47-12, p 14).

Seega tuleb kolleegiumi praktikat ühtlustada.

29. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat. Tähtaeg lõpeb

TsÜS § 135 lg 2 järgi tähtpäeva saabumisel. Tähtpäeva saabumine määratakse TsÜS § 136 lg 1 järgi

tähtaja või kindlaksmääratud sündmusega. Kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava

tähtajaga, saabub tähtpäev TsÜS § 136 lg 2 järgi viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Kui tähtpäeva

saabumine on määratud päevades või suuremates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, möödub tähtaeg

TsÜS § 137 lg 1 järgi tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti.

Aastates arvutatava aegumistähtaja puhul on keskne küsimus, mida lugeda aegumistähtaja viimase

aasta „vastavaks kuuks ja päevaks" TsÜS § 136 lg 2 mõttes. Kolleegiumi arvates peetakse selle all

aegumistähtaja puhul silmas kohustuse täitmise tähtpäevale või kohustuse täitmise tähtaja viimasele

päevale vastavat päeva aastates arvutatava tähtaja möödumisel. Nõude maksmapanekuks on

võlausaldajal aega kolm täisaastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause järgse nõude sissenõutavaks

muutumise ja ühtlasi aegumise alguspäeva väljaarvamine aegumistähtajast pikendaks aastat

kunstlikult ühe päeva võrra.

30. Kolleegium nõustub eelneva põhjal kohtutega, et hageja nõuded aegusid põhimõtteliselt

(st võimalikke aegumist pikendavaid asjaolusid arvestamata) 1. veebruaril 2012, st kohtud arvutasid

hageja nõuete aegumistähtaega iseenesest õigesti. Laenuleping sõlmiti 1. veebruaril 2008. Kostjad

pidid laenu tagasi maksma hiljemalt 1. veebruaril 2009.

31. Kohtud jätsid aga tähelepanuta, et laenu tagasimaksmise päev, 1. veebruar 2009 oli pühapäev.

Riigikohus on leidnud, et kui laenu tagastamise päev langeb puhkepäevale, saabub laenu tagastamise

tähtpäev TsÜS § 136 lg 8 järgi puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval (vt Riigikohtu 18. aprilli

2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-47-12, p 14). Kolleegium on jätkuvalt sama meelt. Seega jätsid

kohtud TsÜS § 136 lg 8 vääralt kohaldamata. Kolleegiumi arvates ei ole kohustuse täitmise päeva

sattumine puhkepäevale asjaolu, millele hageja pidanuks enne menetluses tuginema, vaid kalendri

üldteadaolevuse tõttu on tegemist materiaalõiguse kohaldamisega. Kolleegium märgib, et ka

aegumistähtaja viimase päeva sattumine riigipühale või muule puhkepäevale pikendab TsÜS § 136

lg 8 järgi aegumist (vt Riigikohtu 24. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-13, p 12).

Seega oli kostjatel aega kohustusi täita 2. veebruarini 2009 ja 2. veebruaril 2012 esitatud haginõuded

ei olnud aegunud.

32. Kuna kolleegium leidis, et hageja nõuded ei ole aegunud, puudub käesoleva asja jaoks vajadus

käsitleda kassatsioonkaebuse väiteid aegumise peatumise kohta.

Kolleegium märgib kohtupraktika ühtlustamiseks siiski, et läbirääkimised peatavad aegumise

TsÜS § 167 lg 1 järgi üksnes juhul, kui need ka sisuliselt toimuvad. Aegumistähtaeg peatub eelkõige

ajal, mil pooled püüavad omavahel välja selgitada nõude aluseks olevaid asjaolusid ja soovivad leida

kokkuleppel lahendust (vt Riigikohtu 10. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-13, p 12).

Aegumise peatumise aluseks ei ole ainuüksi võlgnikule korduvate kirjade saatmine, kui võlgnik ei ole

sellele läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud (vt Riigikohtu 22. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-178-10, p 28). Samuti ei peata aegumist TsÜS § 167 lg 2 järgi täiendava tähtaja andmine

täitmiseks, kui võlgnik on juba varem teatanud, et ta keeldub kohustust täitmast.

33. Kuna Riigikohtu praktika aegumistähtaegade arvutamisel on olnud erinev (vt otsuse p 28), märgib

kolleegium veel järgmist.

Käesoleva otsuse p-s 29 antud tõlgenduse järgi tuleb aastates arvutatava aegumistähtaja puhul lugeda

aegumistähtaja viimase aasta vastavaks kuuks ja päevaks TsÜS § 136 lg 2 mõttes kohustuse täitmise

tähtpäevale või kohustuse täitmise tähtaja viimasele päevale vastavat päeva aastates arvutatava

tähtaja möödumisel. Vastavaks päevaks ei saa lugeda TsÜS § 147 lg-s 1 märgitud nõude

sissenõutavaks muutumise päeva, nagu järeldub Riigikohtu 11. juunil 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-57-08

tehtud otsuse p-st 11 ja Riigikohtu 18. aprillil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-47-12 tehtud otsuse p-st 14.

Seega loeb kolleegium käesoleva otsuse järgi aegumistähtaja (võimalikke aegumist pikendavaid

asjaolusid arvestamata) ühe päeva võrra lühemaks, kui võis järeldada viidatud Riigikohtu lahenditest.

Kohtupraktika selline muutmine tagasiulatuvalt aegumistähtaja arvutamise osas võib kahjustada

nende isikute õigust nõuda teo tegemist või sellest hoidumist, kes esitasid nõude, võttes aluseks

eelnimetatud Riigikohtu otsustes antud selgituse. Tagamaks õiguskindlust ja ühtset kohtupraktikat

aegumistähtaja arvutamisel, saab selles osas käesoleva otsuse p-s 29 antud tõlgendust kohaldada

asjades, kus hagi või sellega võrdsustatud TsÜS § 160 lg 2 kohane nõue või avaldus on esitatud pärast

12. aprilli 2014. Kolleegiumi arvates on see piisav aeg käesoleva otsuse seisukohtadega tutvumiseks

ja nõuete esitamisel arvesse võtmiseks.

III

34. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas nõustuda maakohtuga, et kostjatele ei

tulenenud laenulepingust kohustusi. Selleks tuleb püüda esmalt selgeks teha poolte ühine tegelik tahe

laenulepingu sõlmimisel ning kui see ei õnnestu hinnata lepingut nii, nagu mõistlik isik seda samadel

asjaoludel mõista sai (TsÜS § 75 lg 1, VÕS § 29 lg 1 esimene lause, lg 4).

Tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3–5 ei saa kolleegium ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata.

Seega ei saa kolleegium ka ise asja lahendada.

35. Hageja on menetluses väitnud, et laenuleping on kostjate konstitutiivne (abstraktne) võlatunnistus

VÕS § 30 mõttes, kuigi algselt väitis ta, et on kostjatele laenu andnud. Hageja ei saa tugineda

vastandlikele seisukohtadele, et ta on andnud kostjatele raha ja et kostjad on tegelikult tunnistanud

hoopis muust suhtest tulenevat võlga, st tema selge seisukoht laenulepingu suhtes tuleb selgeks teha.

Ka laenulepingule antavat õiguslikku kvalifikatsiooni tuleb pooltega arutada, kuigi kohtud ei ole

hageja õigusliku hinnanguga laenulepingule seotud.

36. Tõendamaks, et kostjad tunnistasid laenulepinguga kohustusi hageja ees konstitutiivse

võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada kostjate tahe luua iseseisev

kohustus (vt selle ja konstitutiivse võlatunnistuse kohta üldiselt nt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13; 17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p-d 9 ja 10;

6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p-d 20 ja 21). Poolte tahet luua just

konstitutiivne kohustus või asendada senine kohustus peab tõendama võlausaldaja, vastasel juhul

tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega (vt nt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 17; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 22).

VÕS § 30 lg 1 järgi hõlmab võlatunnistuse mõiste lisaks aluskohustuse olemasolu tunnistamisele ka

uue kohustuse loomist võlalubaduse andmise teel.

Kui hageja tõendab konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu, saavad kostjad välistada hagi

rahuldamise võlatunnistusest tuleneva kohustuse lõpetamise teel alusetust rikastumisest tuleneva

vastunõude alusel (vt selle kohta käesoleva otsuse IV osa).

37. Maakohtu otsuse järgi ei vaidle pooled selle üle, et nende vahel puudusid enne laenulepingu

sõlmimist mistahes kohustused (vt maakohtu otsuse p 14). Kui lepingus on märgitud kinnitus raha

saamise kohta, ei ole tegu lepingulise kokkuleppega, vaid kviitungiga raha kättesaamise kohta

VÕS § 95 mõttes, mille saab teiste tõenditega ümber lükata (vt ka Riigikohtu 17. detsembri 2009. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 11).

Eelnevast lähtudes ei saanud kostjad ka laenulepinguga mingit olemasolnud võlga tunnistada.

Laenulepingu lugemisel deklaratiivseks (kausaalseks) võlatunnistuseks VÕS § 396 lg 2 mõttes

hagejal maakohtu tuvastatud asjaolude järgi kostjate vastu seega nõudeid olla ei saa ja hagi tuleb jätta

rahuldamata (vt deklaratiivse võlatunnistuse kohta nt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-21-06, p 15; 17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p-d 9 ja 10; 6. veebruari

2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p-d 20 ja 21; 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-146-13, p 24). Sisuliselt oleks laenuleping neil asjaoludel ka näilik. VÕS § 396 lg 2 rakendamiseks

peab võlgnik olema isiklikult võlgu laenuks vormistatud nõude saanud isikule (vt Riigikohtu

17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p 11).

38. Asja lahendamisel võib omada tähendust, et esitatud asjaoludel oli kinnistu müügileping müüja ja

ostja vahel tühine. Nimelt ei vaidle pooled, et ostja ja müüja leppisid kinnistu ostuhinna kokku

tegelikult kõrgemana, kui seda kajastati nendevahelises notariaalselt tõestatud müügilepingus. Seega

võib olla tegu näiliku tehinguga, millega varjatakse teist tehingut (notariaalselt tõestamata

kokkulepet) TsÜS § 89 lg 3 mõttes. Tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama

kinnisasja, peab asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 järgi olema notariaalselt tõestatud. Kui leping

tuleb sõlmida teatud vormis, tuleb selles vormis VÕS § 11 lg 3 järgi sõlmida ka kokkulepped tagatiste

ja teiste kõrvalkohustuste kohta, samuti lepingust tulenevate nõuete loovutamise või kohustuste

ülevõtmise kohta, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.

Tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine, kui

seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Eeldada võib, et müügihinna

kokkuleppimisel ei soovi lepingupooled, et leping kehtiks üksnes osalise hinnaga, st hinnakokkuleppe

osaline tühisus võib TsÜS § 85 järgi tuua kaasa kogu lepingu tühisuse. Tehingu seadusest tuleneva

vorminõude järgimata jätmist kui lepingu tühisuse alust peab kohus asja lahendmisel arvestama

sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (vt ka nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 21; 8. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-10, p 14).

39. Kehtivaks saaks vormipuudusega leping muutuda üksnes AÕS § 119 lg 2 kohaselt, kui selle

lepingu alusel sõlmitaks asjaõigusleping kinnisomandi üleandmiseks ja tehtaks vastav kanne

kinnistusraamatusse (vt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 23). Sel

juhul võib müüjal olla ostja vastu ostuhinna tasumise nõue suuremas ulatuses, kui on kirjas

notariaalselt tõestatud kinnistu müügilepingus. Ka ei mõjuta kohustustehingu vorminõue iseenesest

VÕS § 30 järgse võlatunnistuse autonoomset vorminõuet (kirjaliku vormi nõuet) (VÕS § 30 lg-d 2

ja 3) (vt ka Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 14).

IV

40. Kuna kolleegium leidis eelnevalt, et haginõuded laenulepingu alusel ei ole aegunud ja neid tuleb

ka ringkonnakohtul sisuliselt hinnata (vt käesoleva otsuse p 27), tuleb uuesti lahendada ka vastuhagis

esitatud tagasinõuded.

Tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3–5 ei saa kolleegium ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata.

Seega ei saa kolleegium ka ise vastuhaginõudeid lahendada.

41. Kolleegium on varem korduvalt märkinud, et kui võlgnik on andnud konstitutiivse võlatunnistuse,

peab ta sellest tuleneva haginõude rahuldamise vältimiseks esitama vastuhaginõude võlatunnistuse

tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu VÕS § 1028 jj alusel, kui võlatunnistus on antud kohustuse

täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on

täidetud (vt nt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13; 17. jaanuari

2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p 10; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11,

p 21). Konstitutiivses võlatunnistuses kokku lepitud intressi- ja viivisenõuete osas sõlmitud

kokkulepete kehtivuse kohta ja viivise vähendamiseks saab kostja esitada kohtumenetluses vastuväite

(vt Riigikohtu 17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p 10).

Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. Sisuliselt on vastuhagi esemeks võlatunnistusega antud

nõudeõiguse lõpetamine võlgnikule loovutamise (kokkulangemise) kaudu (VÕS § 206) või

võlatunnistusele edasise tuginemise keelamine.

42. Olukorras, kus hageja on esitanud rahalise nõude lepingu alusel, mille kohta hageja (kasvõi

alternatiivselt) väidab, et tegu on konstitutiivse võlatunnistusega, on kostja pandud olukorda, kus ta

võib olla sunnitud esitama hagi rahuldamise vältimiseks vastuhagi võlatunnistusega antud nõude

tagastamiseks. Kolleegiumi arvates on lubatav esitada selline vastuhagi juhuks, kui kohus loeb hagi

aluseks oleva võladokumendi konstitutiivseks võlatunnistuseks ja sel alusel muidu hagi rahuldaks.

See tähendab tingimuslikku vastuhagiavaldust, mida palutakse läbi vaadata üksnes juhul, kui hagi

tuleks vastuhagi lahendamata rahuldada. Kui kohus leiab, et tegu ei ole konstitutiivse

võlatunnistusega, oleks õige jätta vastuhagi TsMS § 423 lg 2 p 1 vastavalt kohaldades läbi vaatamata.

Kohtud jätsid kostjate vastuhaginõuded kolleegiumi arvates ebaõigesti rahuldamata põhjendusega, et

konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu ei ole tuvastatud, kuna kostjad esitasid vastuhaginõuded just

selleks juhuks, kui kohus peaks konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu tuvastama. Tuvastatud

asjaoludel olnuks õige jätta vastuhagis esitatud tagastusnõuded läbi vaatamata.

43. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi

kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest

tulenev nõue. Sõltumata sellest aegub alusetust rikastumisest tulenev nõue TsÜS § 151 lg 2 järgi

hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetust rikastumisest.

Üldjuhul saab TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi lugeda nõude aegumise algusajaks aega, mil isik

pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise

toimumist ja rikastumise põhjustaja isikut. Oluline ei ole, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude

olemasolust.

44. Kolleegiumi arvates tuleb konstitutiivse võlatunnistuse tagasinõudmise nõude puhul mõista

rikastumisnõudest teadmapidamist TsÜS § 151 lg 1 esimese lause kontekstis õigustatud isiku kasuks

erandlikult laiemalt, nii et see hõlmab osaliselt ka õiguslikku kvalifikatsiooni.

Seda õigustab asjaolu, et konstitutiivse võlatunnistuse tagasinõudmise nõue eristub selgelt muudest

rikastumisnõuetest. Konstitutiivse võlatunnistuse tagasinõudmise sisuks on võlatunnistuse alusel

nõude rahuldamise vältimine, st nõudele vastuväidete esitamine ehk tegu on menetlusliku viisiga

võlatunnistusele vastuväidete esitamiseks. Deklaratiivse võlatunnistuse alusel esitatud hagile saab

vastuväited esitada ka vastuhagi esitamata. Vastuhaginõue võlatunnistuse tagastamiseks tuleb hagi

rahuldamise vältimiseks esitada üksnes juhul, kui kohus loeb lepingu täitmise hagi lahendades

lepingu VÕS § 30 alusel konstitutiivseks võlatunnistuseks. Samas eeldatakse võlatunnistuse andmisel

deklaratiivse võlatunnistuse andmist, st hageja peab tõendama konstitutiivse võlatunnistuse

olemasolu (vt käesoleva otsuse p 36). Õigustatud isik saab teada, kas ta on andnud konstitutiivse

võlatunnistuse, hiljemalt kohtulahendi jõustumisest, millega on tuvastatud sellise võlatunnistuse

andmine. Varasemat aega saab aegumise algusajaks lugeda vaid juhul, kui asjaolude, mh lepingu

olemuse ja teksti järgi pidi talle olema üheselt arusaadav, et tegu on konstitutiivse võlatunnistusega.

Vähemasti üldjuhul ei ole põhjendatud nõude aegumise algusajaks lugeda varasemat aega, kui

võlausaldaja selge tuginemine lepingule kui konstitutiivsele võlatunnistusele.

45. Eelneva põhjal lugesid kohtud vastuhaginõuded tagastada nõudeõigused ebaõigesti aegunuks.

Maakohus leidis, et hageja tugines esimest korda laenulepingule kui konstitutiivsele võlatunnistusele

alles oma 24. aprilli 2012. a menetlusdokumendis (II kd, tl 5). Seega ei olnud kostjal ka varem

põhjust vastuhagi esitada.

46. Kostjal on TsMS § 373 lg 1 järgi õigus esitada vastuhagi kuni eelmenetluse lõppemiseni või

kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni. Vastuhagi hilisema esitamise korral

võetakse see TsMS § 373 lg 2 järgi ühisesse menetlusse põhihagiga üksnes juhul, kui vastuhagi õigel

ajal esitamata jätmiseks oli mõjuv põhjus ja vastuhagi ühisesse menetlusse võtmine on kohtu arvates

asja lahendamise huvides. Hagi vastuhagina menetlusse võtmata jätmise korral tuleb seda menetleda

üldises korras.

Kolleegiumi arvates tuleb kostjal võimaldada esitada vastuhagi konstitutiivse võlatunnistuse

tagasinõudmiseks, kui tal ei pidanud enne olema menetluses mõistlikult arusaadav, et hageja on

esitanud nõude konstitutiivsele võlatunnistusele tuginedes. Vastasel juhul jääks ta vastuhagi esitamise

lubamatuse tõttu üllatuslikult ebaõiglaselt halba menetluslikku olukorda (vt ka Riigikohtu

6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 25).

47. Kohtud on jätnud ekslikult lahendamata kostjate nõuded tuvastada, et laenuleping ei ole tervikuna

ega ka osaliselt konstitutiivne võlatunnistus. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et kostjad ei ole

selliseid nõudeid esitanud. Kuigi selliseid nõudeid ei olnud algselt vastuhagis, esitasid kostjad

sellised nõuded 25. septembril 2012 esitatud seisukohas (II kd, tl 101).

Kuigi selliste nõuete esitamist võib pidada hilinenuks ja ka eksitavaks, oleks kohtud pidanud

vähemasti tuvastusnõuete menetlemise kohta selge seisukoha võtma. Kui avaldus ei vastanud

hagiavalduse nõuetele, pidanuks maakohus andma kostjatele kui vastuhagejatele võimaluse nõuete

täpsustamiseks. Täiendavate haginõuete menetlusse võtmise küsimus tulnuks määrusega lahendada ja

otsustada, kas see liita muu menetlusega.

Kohtulahendite ja toimiku järgi ei ole tuvastusnõuete menetlusse võtmist lahendatud – neid ei ole

menetlusse võetud ega ole ka jäetud menetlusse võtmata. Seega jättis maakohus selles osas täitmata

TsMS § 392 lg 1 p 1 järgse eelmenetluse ülesande selgitada välja poolte nõuded ja menetlusosaliste

seisukohad nende nõuete kohta.

48. Kolleegium leiab, et saab tuvastusnõuete lahendamata jätmise puuduse kõrvaldada ja jätab need

nõuded menetlusse võtmata.

Kostjad ei ole esile toonud sellist tuvastushuvi TsMS § 368 lg 1 mõttes, mis õigustaks tuvastusnõuete

menetlemist. See, kas laenuleping on käsitatav konstitutiivse võlatunnistusena, tuleb lahendada hagi

lahendamisel. Kui vastuhagi on suunatud sama õigussuhte tuvastamisele, mis tuleb kindlaks teha hagi

alusel, võib vastuhagi olla esitatud õigusliku huvita ja olla TsMS § 371 lg 1 p 5 alusel lubamatu, kui

kohtu menetluses on juba sama vaidluse lahendamine, sh hagejate vastassuunalise hagi alusel (vt ka

nt Riigikohtu 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 36; 12. märtsi 2014. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-185-13, p 10). Sisuliselt kattuvad kostjate tuvastusnõuete esemed hagi esemega.

Kuna tuvastusnõuded on lubamatud, jätab kolleegium need TsMS § 371 lg 1 p 5 alusel menetlusse

võtmata.

V

49. Kolleegium leiab, et kohtud on määranud vääralt hagi, vastuhagi ja kaebuste hinnad ja vähem

võib olla tasutud ka riigilõivu. Asja uuel läbivaatamisel tuleb see selgeks teha.

50. Kolleegiumi arvates liitsid kohtud hagihinna määramisel vääralt hageja nõuded erinevate kostjate

vastu. Hageja nõudis kummaltki kostjalt eraldi 108 649 euro 80 sendi väljamõistmist, millest

54 324 eurot 90 senti põhivõlana ja sama palju ka viivisena (vt ka käesoleva otsuse p-d 17 ja 18).

Hagihinda arvutades liidetakse TsMS § 134 lg 1 esimese lause järgi ühes hagis sisalduvad nõuded.

See ei hõlma kolleegiumi arvates aga vähemalt riigilõivu määramise eeldusena juhtumit, kui

üksteisest sõltumatud nõuded on samas hagis esitanud erinevad hagejad või need nõuded on esitatud

erinevate kostjate vastu – sel juhul on igal haginõudel eraldi hind. Sellist hagi tuleks hinna osas

võrdsustada eri kostjate vastu esitatud liidetud hagide menetlemisega. Kolleegium kinnitab

varasematest lahenditest üldiselt nähtuvat praktikat hindade määramisel riigilõivude

kindlakstegemiseks (vt nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p-d 49–51;

27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p-d 31–34).

51. Kuna hagi on esitatud (ja haginõudeid ka vähendatud) enne 1. juulit 2012 (vt käesoleva otsuse

p 1), tuleb hagi hinna määramisel kohaldada TsMS § 133 lg-t 2 (enne 1. juulit 2012 kehtinud

redaktsioonis), mille järgi oli kummagi kostja vastu esitatud hagi hinnaks 54 324 eurot 90 senti

(põhinõudega võrdset viivisenõuet ei arvestata hinnasse).

Hagi esitamise ajal tuli hagejal tasuda kummagi kostja vastu esitatud nõudelt hinnaga 54 324 eurot

90 senti riigilõivu riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lg 1 ja lisa 1 (enne 1. juulit 2012 kehtinud

redaktsioonis) järgi 4473 eurot 81 senti. Samas on Riigikohus tunnistanud 1. jaanuarist 2011 kuni

30. juunini 2012 kehtinud RLS § 57 lg 1 koostoimes lisaga 1 põhiseadusega vastuolus olevaks osas,

milles tsiviilasjas hinnaga üle 51 129 euro 31 sendi kuni 57 520 eurot 48 senti tuli hagiavalduselt

tasuda riigilõivu 4473 eurot 81 senti (Riigikohtu 10. aprilli 2013. a otsus põhiseaduslikkuse

järelevalve asjas nr 3-4-1-30-12). Hageja maksis maakohtus riigilõivu 6391 eurot 16 senti (I kd,

tl 6, 17), millest ringkonnakohus otsustas omakorda tagastada 3195 eurot 58 senti.

52. Menetlusse võetud vastuhaginõuete esemeks on kummalgi kostjal soov vabaneda võimalikust

võlast hageja ees samas ulatuses, milles nende vastu olid esitatud haginõuded. Seega on kummagi

kostja vastuhaginõude väärtuseks TsMS § 126 lg 2 järgi võimalik võlg, millest vabaneda soovitakse.

See on kummagi kostja puhul 108 649 eurot 80 senti. Kuna vastuhaginõuded esitati 19. augustil

2012, ei ole alust kohaldada hinna määramisel kõrvalnõuete osas vastavalt TsMS § 133 enne 1. juulit

2012 kehtinud redaktsioonis ja vähendada hinda viivise võrra. Seega on kummagi kostja

vastuhaginõude hind 108 649 eurot 80 senti.

RLS § 57 lg 1 ja lisa 1 järgi pidi kumbki kostja tasuma riigilõivuna 1300 eurot, st kokku tuli

vastuhagi menetlemise eest maksta lõivuna 2600 eurot. Tegelikult maksid kostjad lõivuna kokku vaid

1300 eurot (II kd, tl 63, 65).

53. Hageja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas ja kostjad

vastuhagi rahuldamata jätmise osas. Samasugused olid sisuliselt poolte kassatsioonkaebuste esemed.

Apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse esitamise puhul on TsMS § 137 lg 1 järgi tsiviilasja

hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust.

54. Hageja apellatsioonkaebuse hind on kummagi kostja osas sama mis maakohtus, st kummagi

kostja puhul 54 324 eurot 90 senti. Seega pidi ta maksma kummaltki nõudelt riigilõivu RLS § 57 lg-

te 1 ja 15 ning lisa 1 koostoimes 950 eurot, st kokku 1900 eurot. Tegelikult tasus hageja

apellatsioonkaebuselt riigilõivu 1500 eurot (II kd, tl 168, 169, 182).

Kummagi kostja vastuapellatsioonkaebuse hind oli sarnaselt vastuhagiga 108 649 eurot 80 senti.

RLS § 57 lg-te 1 ja 15 ning lisa 1 järgi tuli kummalgi kostjal tasuda lõivuna enda osas kaebuse

läbivaatamise eest 1300 eurot, st kokku pidid kostjad maksma 2600 eurot. Tegelikult tasusid kostjad

vastuapellatsioonkaebuselt riigilõivu aga üksnes 1300 eurot (II kd, tl 175, 179).

55. Riigikohus on tunnistanud RLS § 57 lg-d 1 ja 15 ning lisa 1 (alates 1. juulist 2012 kehtivas

redaktsioonis) põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, mis sätestab tsiviilkohtumenetluses

avalduse muul viisil esitamisel kohustuse tasuda riigilõivu suuremas määras kui avalduse

elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu (Riigikohtu 10. detsembri 2013. a otsus

põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-20-13).

Seega tuleb apellatsioonilõivude arvutamisel lähtuda www.e-toimik.ee kaudu avalduse edastamisele

ettenähtud lõivudest, sõltumata avalduse esitamise viisist.

56. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul esmalt nõuda TsMS § 147 lg 3 esimese lause ja

TsMS § 3401 lg 1 järgi maksmata riigilõivu tasumist seaduses sätestatud suuruses. Kui avalduse või

kaebuse esitaja jätab riigilõivu kohtu määratud tähtpäevaks maksmata, jätab kohus TsMS § 147 lg 3

teise lause ja § 3401 lg 2 järgi avalduse või kaebuse vastavas osas läbi vaatamata (vt selle kohta ka

nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 55).

Esmalt tuleks lahendada hageja ja kostjate maakohtus tasumata riigilõivu väljanõudmine. Kui hageja

või kostjad lõivu nõutud ulatuses ei tasu, tuleb haginõued jätta vastavas osas läbi vaatamata. Kui hagi

eest on lõiv makstud (st selle menetlemise eeldused kontrollitud), tuleb nõuda täiendavalt lõivu ka

apellatsioon- ja vastuapellatsioonkaebuselt tasumata osas. Kui lõivu ei maksta, tuleb kaebus vastavas

osas jätta läbi vaatamata, kui kohus ei kohalda TsMS § 179 lg 1. Lõivu osalisel tasumata jätmisel

tuleb pooltele võimaldada enne selgitada, millises ulatuses nad nõuete läbivaatamist soovivad.

57. Hageja kassatsioonkaebuse hind on kummagi kostja puhul 54 324 eurot 90 senti, sellelt tuli

maksta kassatsioonikautsjonit TsMS § 140 lg 2 esimese lause järgi 1%, seega 543 eurot 25 senti,

st kokku pidi hageja maksma kautsjonina 1086 eurot 50 senti. Sellise summa on hageja ka tasunud

(III kd, tl 8). Kummagi kostja vastukassatsioonkaebuse hind on sarnaselt vastuhagiga 108 649 eurot

80 senti, st kumbki kostja pidi tasuma kautsjonina TsMS § 140 lg 2 esimese lause järgi 1086 eurot

50 senti, st kokku 2173 eurot. Tegelikult tasusid kostjad kautsjonina aga üksnes 1086 eurot 50 senti

(III kd, tl 19).

Kuna kassatsioonkaebused rahuldatakse, tuleb tasutud kautsjonid TsMS § 149 lg 4 esimese lause järgi

aga nagunii tagastada

58. Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi asja uuel läbivaatamisel, sõltuvalt

selle tulemusest.

Menetluskulude jaotamisel tuleb arvestada, et menetluses on üksteisest sõltumatult kaks haginõuet ja

kaks vastuhaginõuet. Kulusid ei ole õige jätta kostjate kanda, selgitamata, kas need kantakse

solidaarselt või osadena, nagu on osaliselt tehtud maakohtu otsuses (vt TsMS § 165). Õigusabikulude

põhjendatuse kindlaksmääramisel saab nõuete ühist menetlemist ja kostjate ühist esindust arvestada.

Kolleegiumi arvates võimaldab TsMS § 162 lg 4 mitte mõista kostjatelt välja vastuhagiga seotud

kulusid, kui vastuhagi peaks jääma läbi vaatamata põhjusel, et tegelikult konstitutiivset võlatunnistust

ei ole (vt käesoleva otsuse p 42). Vastuhagi esitamise põhjustas hageja käitumine ja ebaõiglane on

jätta kulud kostjate kanda, kui nad sisuliselt vabanevad otsusega laenulepingust tulenevatest

kohustustest.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu