3-2-1-162-13 · Riigikohus

Riigikohtunik Jaak Luige eriarvamus Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsusele kohtuasjas nr 3-2-1-

162-13

1. Leian, et maakohtu hinnang laenulepingule on õige. Oma seisukohta põhjendan alljärgnevalt.

2. Käsitletavas kontekstis on hinnang kahetahuline otsustus. Otsustust fakti kuulumise kohta mingisse

faktiklassi nimetatakse kvalifitseerimiseks ja otsustust loogiliselt sellele klassile osutava õigusnormi

kohaldamisele kuulumise kohta subsumptsiooniks.

3. Seaduse järgi määravad pooled vaidluse eseme nõude põhjendamiseks esitatud asjaolude ning neid

asjaolusid tõendavate tõendite alusel (TsMS § 4 lg 2 ja § 5 lg-d 1 ja 2). Hagiavalduses peab olema

märgitud hageja selgelt väljendatud nõue (hagi ese), hagi aluseks olevad faktilised asjaolud (hagi

alus), tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid, viidates konkreetselt, millist asjaolu

millise tõendiga tõendada soovitakse (TsMS § 363 lg 1 p-d 1–3).

4. Lühidalt öeldes on hagi aluseks hageja hüve (asja, õiguse või õiguse objektina käsitatava muu

hüve) kahjustamise fakt (faktikogum).

5. Seega võib väita, et vaidluse esemeks on küsimus nõude põhjendamiseks esitatud eluliste asjaolude

tõendatuse kohta. Siinjuures on oluline selgelt eristada poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavaid

asjaolusid ja neid tõendavaid asjaolusid. Samuti tuleb vahet teha faktiväite ja faktiklassile osutava

faktikirjelduse vahel.

6. Hagiavalduse kohaselt on tegemist laenulepingust tuleneva võlasuhtega. Hageja sõlmis kostjatega

1. veebruaril 2008 laenulepingu, mille järgi andis ta kummalegi kostjale laenu 850 000 krooni.

Kostjad on laenusumma kätte saanud enne laenulepingu sõlmimise päeva. Kostjad ei ole tähtaegselt

laenu tagastanud (I kd, tl 4–7).

7. Kostjate vastuväidete kohaselt ei ole hageja mingisuguseid laenusummasid kostjate kasutusse ega

käsutusse andnud. Hageja ei ole esitanud tõendeid laenusumma kostjatele üleandmise kohta (I kd,

tl 39). Asjaosaliste tahe ei olnud suunatud eraisikute vahelise laenulepingu sõlmimisele, kokkulepe

puudutas kinnistu müügihinna tasumist hageja ja kostjaga seotud äriühingute vahel (I kd, tl 47–52).

8. Järgnevalt käsitlen eespool kirjeldatud menetluslikku olukorda oluliselt muutnud asjaolusid.

24. aprillil 2012 esitatud seisukohas väidab hageja, et 1. veebruari 2008 kokkuleppel on kõik

konstitutiivset võlasuhet loovad tunnused (II kd, tl 5). Kostjad vaidlustavad hageja selle väite 5. mail

2012 esitatud seisukohas: lepingu p-st 1.1.3 ega lepingu ülejäänud osast ei nähtu abstraktse uue

iseseisva kohustuse loomine mingi tunnustatud kohustuse kõrvale, mis kostjatel oleks hageja suhtes

(II kd, tl 16). Hageja tunnistab 31. mai 2012 kohtuistungil vande all antud ütlustes, et ei ole kostjatele

850 000 krooni andnud ning et 3 miljoni krooni kohese ja 1,7 miljoni krooni aasta pärast tasumise

kokkulepe oli äriühingute vahel (II kd, tl 49).

9. Nüüd pidanuks kohus kohtuistungil selgitama (TsMS § 347 lg 2 p 3), et võla puudumise tõttu jätab

kohus laenulepingul põhineva kohustuse täitmise nõude rahuldamata. Kohus seda aga ei teinud.

10. Edasise menetluse käiku võib iseloomustada menetlusõigusliku anomaaliana. Kostjad esitavad

vastuhagi juhuks, kui kohus leiab, et laenuleping on konstitutiivne võlatunnistus, ja paluvad

kohustada hagejat tagastama kostjale laenulepinguga antud nõudeõigused. Hiljem esitavad kostjad ka

nõude tuvastada, et laenuleping ei ole tervikuna ega ka osaliselt konstitutiivne võlatunnistus.

11. Hagiavalduses esitatud laenu tagastamise (kohustuse täitmise) nõuet põhjendas hageja

laenulepinguga. Laenulepingu järgi aga kostjad hagejale midagi ei võlgne ning selles lepingus ei ole

pooled avaldanud ka tahet mis tahes võlga tunnistada.

12. Laenulepingule kui konstitutiivsele võlatunnistusele põhineva võla väljamõistmise nõuete aluseks

olevaid asjaolusid hageja kohtule ei esita. Hageja 24. aprillil 2012 esitatud väide nimetab küll

laenulepingut kui konstitutiivset võlatunnistust, kuid ei kirjelda selle sisulisi tunnuseid. Teisisõnu,

puudub võlatunnistuse sisuliste tunnuste tuvastamise aluseks olev materiaalne fakt (faktikogum).

Seega puuduvad laenulepingul tunnused, mida VÕS § 30 või § 396 lg 2 faktikirjelduse alla

subsumeerida. Järelikult on maakohus õigesti tuvastanud, et laenulepingut ei saa käsitada

konstitutiivse võlatunnistusena. Kuna tuvastatud asjaolude kohaselt ei ole kostjad hageja varalisi

õigusi kahjustanud, jättis kohus põhjendatult hageja nõuded rahuldamata.

13. Kostjatelt võla väljamõistmise uued nõuded (nõudeid selgelt väljendatud ei ole, kuid need on

siiski aimatavad) põhinevad ilmselt 1. veebruaril 2008 sõlmitud kokkuleppe asjaoludel. Sellist

lähenemist toetab ka hageja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et asjaolude kohaselt ei saanud

poolte tahe laenulepingu sõlmimisel olla muu, kui just konstitutiivse võlatunnistuse andmine (II kd,

tl 157). Osutus laenulepingu sõlmimise asjaoludele on minu arvates eksitav. Nende asjaolude all peab

hageja silmas 1. veebruaril 2008 tegelikult sõlmitud kokkuleppe asjaolusid. Samas puuduvad ka

muudetud eseme ja alusega nõudeid tõendavad asjaolud: poolte ütluste kohaselt oli 1,7 miljoni krooni

aasta pärast tasumise kokkulepe äriühingute vahel (vt eriarvamuse p-d 6–7). Järelikult jääb üle

käsitada hageja uusi nõudeid tuvastusnõudena: tuvastada, et 1. veebruaril 2008 pooltega seotud

äriühingute vahel tegelikult sõlmitud kokkuleppe on konstitutiivse võlatunnistus.

14. Laenulepingul, millel ei ole võlatunnistust identifitseerivaid tunnuseid, ei saa lugeda

võlatunnistuseks. Seetõttu ei saa laenuleping kvalifitseeruda võlatunnistuseks ka kolleegiumi otsuse

p-des 36 ja 37 kirjeldatud viisil.

15. Sarnaste asjade lahendamisel võib toeks olla lühike ülevaade kolleegiumi praktikast konstitutiivse

võlatunnistuse andmist tuvastavate kriteeriumide kohta juhul, kui kohustuse olemasolu ja selle

tunnistamise fakt (võlatunnistuse sisulised tunnused) on tuvastatud.

16. Kolleegium märgib, et võlatunnistuses peavad olema pooled väljendanud selget tahet luua algsest

kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega (vt Riigikohtu 17. jaanuari 2012. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11 ja 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11).

Kolleegium rõhutab, et poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või asendada senine kohustus

peab tõendama võlausaldaja, vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse

võlatunnistusega (vt otsuse p 36).

17. Järelikult oleks võlausaldajal praktiliselt võimatu käsitletava laenulepinguga sarnase lepinguga

tõendada poolte tahet luua just konstitutiivne võlatunnistus. Samuti ei oleks kolleegiumi kirjeldatava

seisukoha valguses võlgnikul põhjust karta, et ilmselgelt deklaratiivse võlatunnistuse loeb kohus

konstitutiivseks (vt ka otsuse p 44).

18. Arvestades asja lahendamisel valitsenud menetlusliku olukorra ja hageja nõuete ebamäärasust,

pean ka mina õigustatuks jätta vastuhagi TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata (vt otsuse p-d 42

ja 58).

19. Jääb veel lisada, et menetluses on tõe tunnetamine piiratud menetluse üldpõhimõtete ja teiste

menetlusõiguse normide ning loogiliselt õige mõtlemise seadustega. Nõnda ongi asja lahendamine

lihtsalt vastuse otsimine küsimusele tuvastatud elulise tegelikkuse vahekorrast õigusliku

tegelikkusega.

Jaak Luik