3-1-1-79-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-79-13

Määruse kuupäev

31. märts 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar,

Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kolmanda isiku N. K. vara arestimine konfiskeerimise

tagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 16. aprilli 2013. a määrus

kriminaalasjas nr 1-13-2412

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Vahur Verte,

määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

N. K. esindaja vandeadvokaat Gennadi Kull

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

29. jaanuar 2014, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Määruskaebus jätta rahuldamata.

2. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu poolt 16. aprilli 2013. a kriminaalasjas nr 1-13-2412 tehtud

määruse põhiosa, asendades selles esitatud õiguslikud põhistused Riigikohtu põhistustega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokurör Vahur Verte esitas 12. märtsil 2013 Harju Maakohtule

taotluse arestida N. K. nimele registreeritud, ent A. K.-le (N. K. xxxxxx) kuuluv sõiduauto BMW X5

registreerimisnumbriga XXX XXX. Taotluse kohaselt kahtlustati A. K.-d karistusseadustiku (KarS) §

184 lg 21 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Võttes arvesse A. K. kinnipidamisel

leitud ja temalt ära võetud narkootilise aine kahtlusega valge pulbri suurt kogust ning sularaha suurt

summat, samuti teisi kogutud tõendeid, oli põhjust teda kahtlustada narkootilise aine ebaseaduslikus

edasiandmises ja sellega kriminaaltulu teenimises. Seetõttu leidis prokurör, et ka A. K.-le kuuluv

sõiduauto BMW X5 registreerimisnumbriga XXX XXX (väärtusega ca 10000 eurot) on

kriminaaltulu arvelt saadud vara. Ehkki kõnesolev sõiduk oli registreeritud N. K. nimele, oli selle

tegelik omanik A. K. Sellist järeldust põhjendades viitas prokurör esmalt N. K. varalist seisundit

kajastavate dokumentide vaatlusest ilmnevale sissetulekute ja kulutuste erinevusele. Tema väidetav

sissetulek oli 2010. aastal 9939 krooni ja 38 senti ning 2011. aastal ja 2012. aasta esimese kümne

kuuga kokku 7624 krooni ja 75 senti, kulutused samadel perioodidel aga vastavalt 9059 krooni ja 85

senti ja 12 956 krooni 50 senti, millele lisandus 2012. aasta lõpus 10 000 eurot maksva sõiduauto

soetamine. Seejärel refereeris prokurör N. K. poolt kolmanda isikuna antud ütlusi selle kohta, et

alates 2003. aastast on tema igakuiseks sissetulekuks vaid pension 331 eurot, et auto ostis ta hiljem

pojapojale kinkimiseks ning maksis auto eest 10 000 eurot sularahas. Prokurör märkis, et auto tuleb

arestida tulenevalt ohust, et see võidakse võõrandada „vara konfiskeerimise vältimiseks (KarS § 831)

või laiendatud konfiskeerimise vältimiseks (KarS § 832)“. Seega pidas prokurör võimalikuks auto

arestimist nii kuriteoga saadud vara tavalise konfiskeerimise kui ka laiendatud konfiskeerimise

tagamiseks.

2. Harju Maakohtu 19. märtsi 2013. a määrusega prokuröri taotlus rahuldati ja anti luba arestida N. K.

nimele registreeritud, kuid tegelikult A. K.-le kuuluv sõiduauto BMW X5 registreerimisnumbriga

XXX XXX. Kohtumääruses nenditi KarS § 184 lg 21 p 1 sätestatud kuriteokahtluse olemasolu ja

tõdeti, et „KarS § 184 lg 5 p 2 kohaselt võib kohus kohaldada kuriteoga saadud vara laiendatud

konfiskeerimist vastavalt KarS §-s 832 sätestatule ja kohaldada ka süüteoga saadud vara

konfiskeerimist KarS § 831 lg 1 sätetele“.

3. Harju Maakohtu määruse peale esitas N. K. esindaja vandeadvokaat Gennadi Kull määruskaebuse,

taotledes auto aresti alt vabastamist. Kaitsja arvates on tõendatud, et auto on N. K. oma ja soetatud

seaduslikult. Kaebusele oli muu hulgas lisatud pangakonto, millest nähtuvalt oli seisuga 1. jaanuar

2011 N. K. deebetkäive 209 649 krooni 77 senti, 2005. aastal aset leidnud kinnistu müügi leping

hinnaga 1 060 000 krooni, samuti pärimistunnistus ja omandiõiguse tunnistus selle kohta, et ta on

2009. aastal pärinud 96115,92 krooni, 6132, 43 eurot, korteriomandi maksumusega 1 000 000 krooni

ja 2 sõiduautot hinnaga 50 000 krooni. Kokkuvõtvalt leidis kaebaja, et N. K. auto konfiskeerimine oli

ebaseaduslik, sest seda tehes eirati põhiseaduse § 32 ning KarS § 83 ja § 831 lg 2 sätteid.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 16. aprilli 2013. a määrusega tühistati Harju Maakohtu määrus kolmanda

isiku N. K. vara arestimise kohta ja määruskaebus rahuldati. Ringkonnakohus märkis, et prokuratuur

taotles N. K. nimele registreeritud, kuid tegelikkuses A. K.-le kuuluva sõiduki arestimist. Samas

nentis kolleegium, et taotluse kohaselt N. K.t kuriteo toimepanemises ei kahtlustata ja ta on kaasatud

kriminaalmenetlusse 3. isikuna. Viidates Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt kriminaalasjas

nr 3-1-1-27-13 tehtud määruse p-le 7, loetles ringkonnakohus kolmanda isiku vara arestimise

tingimused. Ringkonnakohtu arvates ei nähtu prokuratuuri vara arestimise taotlusest ja sellele lisatud

materjalidest, et N. K.-le kuuluv sõiduk vastaks tahtliku süüteoga saadud vara tunnustele KarS § 831

mõttes või et see auto oleks kahtlustatava kriminaaltulu KarS § 83 2 mõttes. Vara päritolu küsimuse

on maakohus ringkonnakohtu arvates jätnud lahendamata. Ringkonnakohtu määruse kokkuvõttev

põhjendus on kirja pandud järgmiselt. "Maakohtu hinnangul on küllaldane alus arvata, et kuna A. K.

sissetulekuallikas on pikema aja vältel olnud narkootiliste ainete ebaseaduslik käitlemine, siis seega

on põhjendatud alus arvata, et A. K.-le kuuluva, ent N. K. nimele registreeritud sõiduauto BMW X5

näol on tegemist kriminaaltulu arvel saadud varaga ning kohus andis loa arestida konfiskeerimise

tagamiseks kolmanda isiku N. K. nimele registreeritud sõiduauto BMW X5. Selline seisukoht on

vastuolus põhimõttega, mille kohaselt võib isiku vara arestida ainult tema enda vastu suunatud

konfiskeerimise nõude täitmise tagamiseks."

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu määruse peale esitas prokuröri abi Vahur Verte määruskaebuse, taotledes

ringkonnakohtu 16. aprilli 2013. a määruse tühistamist ja maakohtu määruse jõustamist.

5.1. Määruskaebuse esimeses punktis väidab prokurör kokkuvõtvalt, et igati seaduslik ja põhjendatud

on see, et maakohus on arestinud just nimelt kolmanda isiku - seega N. K. vara. Kaebuse selles

punktis on esmalt analüüsitud põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu A. K. suhtes. Edasi märgib

prokurör, et A. K. varalist seisundit kajastavate dokumentide vaatlusest nähtub, et A. K. on saanud

narkokuritegude toimepanemise tulemina kriminaaltulu ega ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et

tema käsutuses olev vara, sealhulgas sõiduauto BMW X5, oleks omandatud legaalselt. Prokuröri

arvates on maakohus põhjendatult tuvastanud, et kõnealuse sõiduauto tegelik omanik on A. K. ja

sõiduk on üksnes vormistatud N. K. nimele. KrMS § 142 lg 1 näeb ette võimaluse arestida laiendatud

konfiskeerimise tagamiseks ka kolmanda isiku vara. Prokuröri sõnade kohaselt jääb prokuratuurile

mõneti selgusetuks ringkonnakohtu viide, et N. K. nimele registreeritud sõiduauto BMW X5

arestimine oleks vastuolus põhimõttega, mille kohaselt võib isiku vara arestida ainult tema enda vastu

suunatud konfiskeerimise nõude täitmise tagamiseks. Ringkonnakohtu lahendist lähtuva selgusetuse

kõrvaldamiseks toob prokurör esile, nagu oleks Riigikohus lahendites nr 3-1-1-1-09 ja 3-1-1-1-12

toonitanud, et laiendatud konfiskeerimise tagamisel ei ole arestimise seisukohast oluline arestitava

omand, vaid selle suhe toimepandud kuriteoga.

5.2. Määruskaebuse teises punktis kinnitab prokurör, et ringkonnakohus on kohaldanud ebaõigesti

materiaalõigust. Prokuröri sõnade kohaselt ei ole määruses pööratud piisavalt tähelepanu

KarS §-s 831 ja §-s 832 sätestatu põhimõttelisele erinevusele - sellele, et viimane sisaldab

ümberpööratud tõendamiskoormist. "Kuivõrd käesoleval juhul kahtlustatakse A. K.-d KarS § 184 lg

21 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, siis on KarS §-s 832 sätestatud

konfiskeerimisregulatsioonist tulenevalt vara seadusliku päritolu tõendamise koormis temal (sama

põhimõte käib KarS § 832 lg 2 alusel ka tema ema N. K. kohta)". Prokuröri arvates on

ringkonnakohus viidanud ka asjakohatule Riigikohtu praktikale, sest Riigikohtu lahendis

nr 3-1-1-27-13 käsitletud arestimistaotlus oli esitatud KarS § 831 lg 2 p-des 1 ja 2 ning §-s 84

sätestatud konfiskeerimise tagamiseks, käesolevas kriminaalasjas aga, nagu kinnitab prokurör, on

arestimistaotluse aluseks KarS §-st 832 tulenev võimalik laiendatud konfiskeerimine.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu praktikas on vara arestimise kontekstis korduvalt märgitud, et isiku vara saab

kriminaalmenetluses arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi

konfiskeerimisnõude või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. (vt näiteks Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-118-12, p 12.1). Kõigis neis lahendeis on peetud

vajalikuks osutada ka ainsale erandile, mille kohaselt saab tsiviilhagi, konfiskeerimisnõude või

rahalise karistuse adressaadiks mitteoleva isiku (nt kolmanda isiku) vara arestida vaid selle isiku

enese nõusolekul. Kõnealust seisukohta on Riigikohus väljendanud eeskätt kolmanda isiku varaliste

huvide kaitsmise eesmärgil.

7. Riigikohtu kõnealustes lahendeis on juhitud tähelepanu ka sellele, et ühelt poolt kuriteo oletatav

toimepanija ja teisalt kolmas isik konfiskeerimise tagamiseks arestida soovitava vara omanikena ei

ole seaduse kohaselt käsitatavad võrdsete alternatiividena. Kolmanda isiku vara arestimine on lubatav

vaid tema enda vastu suunatud konfiskeerimisnõude tagamiseks KarS § 83 lg-s 3, § 831 lg-s 2 või §

832 lg-s 2 kirjeldatud erandlikel tingimustel - kõigi loetletud sätete esimene lause algab sõnaga

„erandina“. Seega nõuab kolmanda isiku vara arestimine mitmesuguste täiendavate asjaolude

tuvastamist.

8. Tulenevalt ülalmärgitust on õiguspraktikas aktuaalne küsimus sellest, kuidas saab enda õigusi

kaitsta see kolmas isik, kellele kuuluv vara on arestitud kahtlustatava varana. Sellega seoses,

tuginedes muu hulgas Riigikohtu üldkogu 27. novembri 2012. a määruses asjas nr 3-3-1-15-12

väljendatud seisukohtadele, leidis kriminaalkolleegium 10. mai 2013. a määruses asjas nr 3-1-1-49-

13, et ka KrMS § 142 alusel tehtav kinnistu arestimise määrus ei saa puudutada isikut, kes ise ei ole

selle määruse adressaat ja keda ei ole ka arestitud kinnistu ühe omanikuna kinnistusraamatusse

kantud. Arestimismäärus ei võta selliselt isikult võimalust kaitsta enda väidetavat omandiõigust

arestimise vastu tsiviilkohtumenetluses, nõudes AÕS § 65 lg 1 alusel riigilt (prokuratuuri kaudu)

nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks ehk keelumärke kustutamiseks või TMS § 222

lg 1 alusel vara arestist vabastamist.

9. Kohtuasjas nr 3-1-1-95-13 tehtud määruse p-s 10 tõdes Riigikohtu kriminaalkolleegium, et mutatis

mutandis kehtivad kohtuasjas nr 3-1-1-49-13 tehtud lahendis esitatud põhimõtted ka sõiduki või muu

vallasasja arestimise puhul. Kolleegium märkis, et vara arestimise määruse tegemise ja vaidlustamise

kord ning tähtaeg kriminaalmenetluses ei saa vara arestimise menetluses tagada menetlusvälisele

isikule tõhusat võimalust tõendada, et arestitud asi kuulub talle. Lisaks tuleb silmas pidada, et enne

asjas lõpplahendi tegemist ei saa kohus kriminaalmenetluses lõplikult otsustada, kellele arestitud ese

kuulub (vt ka Riigikohtu üldkogu 30. aprilli 2013. a määrus asjas nr 3-1-2-3-12, p 58). Järelikult ei

ole vara arestimise menetlus omandivaidluste lahendamiseks sobiv. Seetõttu tuleb asuda seisukohale,

et KrMS §-s 142 nimetatud vara arestimise määrus tehakse üksnes selle adressaadina nimetatud isiku

või isikute kohta ja see ei puuduta isikut, kes ei ole arestimismääruse adressaat.

10. Prokurör väidab määruskaebuses, nagu oleks Riigikohus kohtuasjades nr 3-1-1-1-09 ja

nr 3-1-1-1-12 tehtud lahendites asunud seisukohale, et laiendatud konfiskeerimise tagamisel ei ole

arestimise seisukohast oluline arestitava vara omand, vaid selle suhe toimepandud kuriteoga.

Kohtuasjas nr 3-1-1-1-09 tehtud otsuse p-s 9.2 sisaldub tõepoolest järgmine fraas, mida on prokurör

refereerinud: "Eeltoodust nähtuvalt ei ole arestimise või hoiulevõtmise seisukohast oluline mitte

arestitava või hoiule võetava vara omand, vaid selle suhe toimepandud kuriteoga". Paraku on

prokuröri väide Riigikohtu lahendi kontekstist välja rebitud ja seetõttu eksitav. Riigikohtu neis

lahendeis on esmalt toonitatud tõepoolest seda, et nii nagu mistahes menetlustoiming peab lähtuma

seotusest menetletava kuriteoga, nii on ka vara arestimise esmane tingimus selle vara seotuse

hindamine menetletava kuriteo ja menetlusaluse kahtlustatavaga. Sellise seose puudumisel ei tohiks

astuda samme vara arestimise suunas. Õige on kindlasti seegi, et vara laiendatud konfiskeerimise

objekti seostamine menetletava kuriteo ja kahtlustatavaga võib olla keerukas. Kuid Riigikohtu

kõnealusest kahest lahendist ei tulene, et olles tuvastanud vastava vara seotuse menetletava kuriteoga

ja kahtlustatavaga, ei ole vara omandiõigusel selle vara arestimiseks mingit tähendust. Vastupidi -

pärast eelnevalt tsiteeritud lõiku on kohtuasjas nr 3-1-1-1-09 tehtud määruse p-s 9.2 märgitud, et ka

Euroopa arestimismääruse alusel saab arestida või hoiule võtta samuti kolmandale isikule kuuluva

vara, kui arestimismääruses on näidatud, kuidas on kolmanda isiku vara kriminaalmenetlusega seotud

ja kuidas tagatakse tema õiguste kaitse taotlevas riigis.

11. Eraõiguslik lähtereegel vallasasja omandiõiguse otsustamiseks - AÕS § 90 lg 1 sätestab, et

vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja loetakse oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole

tõendatud vastupidist. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt kehtib kaudse valduse korral

esimeses lõikes nimetatud eeldus ainult kaudse valdaja suhtes. Käesolevas kohtuasjas oli arestitava

sõiduauto otsene valdaja A. K. Just tema kasutas arestitavat autot ja N. K.-l puudusid juhiload. Kuid

vaieldamatult oli sõiduauto registrijärgne omanik N. K., sest tema oli auto omanikuna

liiklusregistrisse kantud. Liiklusseaduse (LS) alusel vastuvõetud Mootorsõiduki ja selle haagise

registreerimise korra § 2 p-s 4 märgitu kohaselt on registrijärgne omanik isik, kes on registrisse

kantud sõiduki omanikuna.

12. Sõiduki registrijärgne ja tegelik omanik ei pruugi siiski olla üheselt kattuvad mõisted. Nii tsiviil-

kui kriminaalkohtu praktikas on valitsemas arusaam, et kuigi riik on kehtestanud kohustuse

registreerida sõidukid liiklusregistris, ei ole selle registri kannete pinnalt võimalik teha eraõiguslikult

lõplikku järeldust sõiduki omandiõiguse suhtes. Kõnealust küsimust kõige põhjalikumalt käsitlevas

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses asjas nr 3-2-1-133-13 on märgitud, et sõiduauto, nagu mistahes

muugi vallasasja omandi üleandmine toimub AÕS §-de 92-94 järgi ning eelkõige on selleks vajalik

valduse üleandmine omandajale ja kokkulepe omandi ülemineku kohta (käsutustehing). Samuti on

tsiviilkolleegium märkinud, et kanne liiklusregistris ei ole ühegi õigusakti järgi sõiduki omandi

ülemineku eelduseks, samuti ei saa ainuüksi kandele tuginedes sõidukit heauskselt omandada, nagu

see on võimalik nt kinnistu puhul AÕS § 561 järgi. Seega on sõiduki nagu muudegi vallasasjade

omandi üleminekuks vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet.

13. Seisukoht, et liiklusregistri kanne ei võimalda teha lõplikku järeldust sõiduki omandiõiguse

küsimuses, ei kummuta varasemat tõdemust, mille kohaselt sõiduki tegeliku omaniku selgitamine

vara arestimise menetluses on võimatu või vähemalt oluliselt raskendatud. Seda arvestades on

kolleegiumi arvates igati aktsepteeritav, kui arestitava vara omaniku kindlaksmääramisel

kriminaalmenetluses käsitatakse üldjuhul arestitava sõiduki omanikuna eelduslikult (presumptiivselt)

just nimelt sõiduki registrijärgset omanikku. Kriminaalmenetluse raames sõiduki arestimisel

arestitava vara omaniku kindlaksmääramisel üldine eelduslik lähtumine liiklusregistri kandest ei

tähenda mõistetavalt seda, et menetlejail ei tuleks vara arestimise menetluse piiratud ajalistes ja

pädevuslikes tingimustes võimalikult põhjalikult vaagida kõnealust presumptsiooni kummutavaid

andmeid, mis viitavad sõiduki väidetavalt tegelikule, liiklusregistri järgse kandest erinevale

omanikule.

14. Kolleegium ei pea võimalikuks vastata küsimusele, kelle varana oleks käesolevas kohtuasjas

tulnud arestida kõnealune sõiduauto, sest see eeldaks Riigikohtu poolt uute faktiliste asjaolude

tuvastamist. Küll aga on kriminaalasja materjalide pinnalt võimalik märkida järgnevat. Kui vaadata

N. K. majanduslikku olukorda kajastavaid andmeid (vt eelnevalt p-s 1 märgitut), millega on

opereerinud prokurör vara arestimise taotluses ja mida on kajastatud ka maakohtu vara arestimise

määruses, siis võib tõepoolest kahelda selles, kas alates 2003-ndast aastast igakuise sissetulekuna

vaid 331 euro suurust pensioni saav N. K. sai endale seaduslikult soetada 10 000 eurot maksva

sõiduauto. Need andmed mõjuvad aga ühekülgsetena kõrvutatuna N. K. esindaja ringkonnakohtule

esitatud määruskaebusega. Nimelt, 1. jaanuar 2011 seisuga oli N. K. pangakontol deebetkäive

209 649 krooni ja 77 senti, 2005. aastal oli ta sõlminud kinnistu müügilepingu hinnaga 1 060 000

krooni, 2009. aastal oli ta pärinud 96 115 krooni ja 92 senti ja 6132 eurot ja 43 senti ja korteriomandi

maksumusega 1 000 000 krooni ning kaks sõiduautot hinnaga 50 000 krooni.

15. Prokuröriga tuleb nõustuda, et vaidlustatud määruses ei ole ringkonnakohtu seisukohad esitatud

piisava selgusega, kuid see ei ole aluseks määruskaebuse rahuldamiseks.

16. Määruskaebuse rahuldamine oleks kolleegiumi arvates võimalik esiteks tingimusel, et maakohtu

määrus oleks õiguslikult korrektne, arestitava vara omaniku küsimuses oleks kohtu määruses võetud

selge seisukoht ja resolutsioon ühemõtteliselt arusaadav ning täidetav. Paraku seda öelda ei saa.

Teiseks eeldaks määruskaebuse rahuldamine, et määruskaebuse esitaja enda seisukoht oleks üheselt

selge. Ka seda ei saa kolleegiumi arvates kinnitada. Nimelt leitakse määruskaebuses, et maakohus on

igati seaduslikult ja põhjendatult arestinud kolmanda isiku - seega N. K. sõiduauto. Samas

märgitakse, et ringkonnakohus on rikkunud menetlusnorme sellega, et ringkonnakohus ei ole

põhjendanud, miks on arestitava vara tegelik omanik A. K. asemel N. K. Need kaks seisukohta (ühelt

poolt, et maakohus arestis õigesti N. K. kui kolmanda isiku vara ja teiselt poolt, et ringkonnakohus on

jätnud põhjendamata, miks on tegemist N. K. varaga) on vastuolus.

17. Arvestades eelmärgitut jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium prokuröri määruskaebuse

rahuldamata ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 3 asendab ringkonnakohtu määruse põhjendused

käesolevas määruses sisalduvatega.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe