3-1-1-79-13 · Riigikohus

Riigikohtunik Eerik Kergandbergi konkureeriv arvamus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

kohtumäärusele nr 3-1-1-79-13

Nõustun kokkuvõtvalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtumääruse nr 3-1-1-79-13 (edaspidi - RK

määrus) resolutsiooni ja põhistustega. Samas, eriti põhjusel, et tegemist on kolleegiumi kogu

koosseisu lahendiga, tuleks minu arvates määruskaebemenetluse esemeks oleva kohtuasja asjaolusid,

õiguslikku taustsüsteemi ja ka Riigikohtu põhjendusi selgitada mõnevõrra põhjalikumalt, kui seda on

hääletamise tulemina RK määruses vajalikuks peetud. Püüan seda teha käesolevas konkureerivas

arvamuses.

1. Esiteks märgin, et kohtuasjale iseloomulik segadus sõiduauto arestimisel on alguse saanud

prokuröri taotluse ebamäärasusest. Prokurör on nimelt taotlenud N. K. nimele registreeritud, ent A.

K.-le kuuluva sõiduauto BMW X5 arestimist nii kuriteoga saadud vara nn tavalise konfiskeerimise

(KarS § 831 ) kui ka laiendatud konfiskeerimise (KarS § 832) tagamiseks. Kuna karistusseadustiku

paragrahvidele viitamisel puudub taotluses lõikeline täpsustus, siis ei võimalda ka need viited

otsustada, kas prokurör on soovinud arestida autot kahtlustatava või kolmanda isiku varana. Prokuröri

taotluses sisalduvat fraasi „N. K. nimele registreeritud, ent A. K.-le kuuluv“ on maa- ja

ringkonnakohus mõistnud erinevalt. Selle fraasi tekstile truuks jäädes (ilmselt siis taotlust täpselt

rahuldada püüdes) on maakohus pigem siiski olnud seda meelt, et ta arestib A. K. auto. Sellisele

järeldusele on tõlgenduslike pingutusega võimalik jõuda seetõttu, et kui prokuröri vara arestimise

taotluses viidatati ilma lõikelise täpsustuseta KarS §-dele 831 ja 832, siis kohtumääruse põhjendavas

osas sisaldub lisaks täpsustamata viitele KarS §-le 832 ka täpsustav viide KarS § 831 lg-le 1 - seega

sättele, mis peab silmas kahtlustatavat ja mitte kolmandat isikut. Ringkonnakohus luges kõnealuse

fraasi sõnumit aga sellisena, et prokurör taotles ja maakohus ka arestis auto kolmanda isiku varana,

kuid ei teinud seda kolmanda isiku vara arestimise nõudeid järgivalt. Prokurör aga suudab

Riigikohtule esitatud määruskaebuses, võimalik et tahtmatult, astuda diskussiooni mõlema

kohtulahendiga, väites samaaegselt, et maakohus on igati seaduslikult arestinud kolmanda isiku vara

ja ringkonnakohus on jätnud alusetult põhjendamata, et miks see ikka oli kolmanda isiku vara.

2. Prokuröri seisukoha vastuolulisust võib kahtlemata käsitada ka pelgalt eksimusena. Kuid mitmeid

Riigikohtuni jõudnud vara arestimisega seotud kohtuasju hinnates võivad sellisel „eksimusel“ olla

põhjused, mille tõttu ei pruugigi siin päris eksimisega tegemist olla. Väidan nimelt, et vara arestimisel

võibki ainutähtsana näida vaid kuriteokahtluse pinnalt mingi vara hüpoteetiline seotus kuriteoga ja

arestida soovitava vara omandiküsimust ning arestimise materiaalõigusliku alust ( näiteks seda, kas

arestida soovitakse kuriteoga saadud vara tavalise või laiendatud konfiskeerimise tagamiseks)

peetakse teisejärguliseks küsimuseks.

3. Mõnevõrra murelikuks teeb see, et kas mitte eelkirjeldatud arestitava vara omandiküsimust

ignoreeriv hoiak ei tõuku Riigikohtu enese rohketest lahenditest, milles on toonitatud, et vara

arestimise menetlus ei ole omandivaidluste lahendamiseks sobiv. Riigikohtu sellise kurva tõdemuse

pinnalt on iseenesest võimalik tõepoolest väita, et kuna vara arestimise menetluses omandiküsimust

lõplikult ei lahendata, siis ei tulegi sellele küsimusele tähelepanu pöörata. Sellise seisukoha

aktsepteerimine käesoleva kohtuasja kontekstis tähendaks seda, et nii prokuröri vara arestimise

taotluses kui ka taotlust rahuldavas vara arestimise määruses olekski tegelikult põhjendatud pelgalt

vaid A. K. suhtes kuriteokahtluse olemasolu ja märgitud, et kuna sõiduauto BMW X5 on suure

tõenäosusega seotud kuriteosündmusega, mida kõnealune kuriteokahtlus hõlmab, siis tulebki see auto

arestida. Selline ilmselt nii prokuratuuri kui kohtute tööd oluliselt kergendav lähenemine võimaldaks

vara arestimisel jätta piisava tähelepanuta ka selle, kas vara arestitakse menetletava kuriteoga saadud

vara konfiskeerimiseks (KarS § 831) või hoopis kuriteoga (tegelikult kuritegevusega) saadud vara

laiendatud konfiskeerimiseks (KarS § 83 2 ).

4. Eelmises punktis kajastatud äärmuslik seisukoht ei saa tänases õiguskorras olla siiski

aktsepteeritav. Vara arestimise menetluses ei saa menetleja jätta arestitava vara omaniku küsimuses

seisukohta võtmata juba põhiõiguste kaitse aspektist lähtuvalt ja vara arestimisega olulisel määral

põhiõiguste riivet silmas pidades. Vara arestimise puhul on tegemist vähemalt PS §-s 32 sätestatud

omandiõiguse riivega, kuid selle menetlusliku sunni meetmega on võimalik riivata ka teisi

põhiõigusi. Meie õiguskorras üldtunnustatult on põhiõigused subjektiivsed õigused, subjektiivsetel

õigustel aga on alati õigustatud ja kohustatud subjektid. Vara arestimine ilma selle omanikule

tähelepanu pööramata tähendab sisuliselt arestitava vara omandiõiguse puhul subjektiivse õiguse

staatuse eitamist ja sellega ka põhiseadusliku kaitsemehhanismi välistamist. Õigustust selliseks

sammuks põhiseadusest ei tulene ega saagi tuleneda. Kuid vara arestimine ilma vara

omandiküsimuses seisukohta võtmata ei ole välistatud mitte üksnes põhiõiguste kaitse loogikast

lähtuvalt, vaid ka kriminaalmenetlusõiguslikult. Nimelt võimaldab KrMS § 142 lg 1 teises lauses

sisalduv reegel üldjuhul arestida vaid konkreetse isiku (kahtlustatava, süüdistatava, süüdimõistetu,

tsiviilkostja või kolmanda isiku vara). Tõsi: KrMS § 142 lg 1 teises lauses sisaldub tõepoolest

erandlik võimalus arestida rahapesu või terrorismi rahastamise objektiks olevat vara ka ilma selle

vara omanikule tähelepanu pööramata. Kuid esiteks ei soovitud käesolevas kohtuasjas arestida

rahapesu või terrorismi rahastamise objektiks olevat vara. Teiseks on kohtupraktikas (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-62-13) KrMS § 142 lg 1 teise lause tõlgendamisel

asutud seisukohale, et mingi vara rahapesu või terrorismi rahastamise objektiks oleva varana ei ole

selline asjaolu mis võimaldaks selle arestimist vara omandiküsimusele tähelepanu pööramata või mis

legitimeeriks piiramatu aja vältel vara aresti all olekut ilma selle vara omaniku selgitamise

kohustuseta. Selles kohtuasjas asus kolleegium seisukohale, et erisused rahapesu objektiks oleva vara

arestimisel kohalduvad üksnes niikaua, kuni rahapesu objektiks oleva vara omanikku ei ole võimalik

kindlaks teha. Samuti tulenes sellest kohtulahendist, et kui rahapesu objektiks peetav vara on

kolmanda isiku kontol, siis tulebki konto valdaja kolmanda isikuna menetlusse kaasata ning raha

arestimine on võimalik vaid selle kolmanda isiku varana, mitte enam impersonaalselt ja

põhjendusega, et „ aga tegemist on ju rahapesu objektiga“.

5. Järgnevalt pean oluliseks märkida, et punktis 3 kajastatud äärmuslikule seisukohale väga lähedane

ja minu arvates sellega sisuliselt kattuv on ka seisukoht, mille kohaselt juhtudel, mil vara arestimise

menetluse ajaks olemasolevate andmete pinnalt võibki hüpoteetiliselt pidada arestitava vara

omanikeks enam-vähem võrdsel määral kahte isikut (käesoleva kohtuasja puhul siis nii A. K.-d kui

ka N. K.-d) ja ühese valiku tegemiseks piiratud ajalistes tingimustes võimalused puuduvad tohibki

koostada vara arestimise määruse (määrused) mõlema isiku suhtes. Sisuline kattuvus äärmusliku

seisukohaga seisneb siin selles, et ka siin jäetakse konkreetne menetlusotsustus arestitava vara

omandiküsimuses ju tegemata. Jättes kõrvale muud vastuargumendid, ei oleks minu arvates lihtsalt

kriminaalmenetlusõiguslikult selge, kuidas tuleks selliseid kahte erinevat sama objekti suhtes tehtud

määrust täita ja kuidas näeks välja nende määruste peale esitatud määruskaebuste lahendamine.

6. RK määruses kahjuks ei selgitata üldistavalt, et kuidas siis tuleks kriminaalmenetluses toimida

kuriteoga saadud vara arestimisel olukorras, mil ühelt poolt põhiõiguste kaitse aspektist aga ka vara

arestimise menetlusõiguslikust regulatsioonist lähtuvalt vajab selgitamist arestitava vara omanik, kuid

samas tuleb enesele pidevalt korrata, et vara arestimise menetluse eripära ei võimaldagi eraõiguslikus

mõttes lõplikult arestitava vara omanikku tuvastada? Sedalaadi esmapilgul täiesti lahendamatu

dilemma on tegelikult süüteomenetlustele täiesti tüüpiline. Kokkuleppeliselt tõsikindlast teadmisest

saab süüteomenetluste puhul rääkida vaid menetlusjärgses olukorras - pärast süüdimõistva

kohtuotsuse jõustumist või ka nt pärast konfiskeerimismenetluses tehtud konfiskeerimismääruse

jõustumist. Alustada aga tuleb süüteomenetlust teadupärast alati juba süüteokahtlusele tuginevalt ja

ka menetluse raames erinevate menetlustoimingute tegemise aluseks tohib ja saabki üldjuhul olla

vaid erineva tasemega kahtlus, mitte tõsikindlana käsitatav teadmine.

7. Arvan, et vara arestimise menetluses arestitava vara omaniku küsimuses ka üksnes põhjendatud

kahtlusest lähtumist võib täiendavalt põhjendada ka sellega, et erinevalt vara arestimise

lõppeesmärgist - konfiskeerimisest, on siin tegemist vaid ajutise meetmega. Vara arestimine on

suunatud vaid omandiõiguse riivele, mitte selle lõpetamisele. Värskest kohtupraktikast on selles

kontekstis oluline meenutada, et kui prokuratuur peab vajalikuks kohtueelse menetluse ajal KrMS §

126 lg 21 lauses 2 märgitule tuginevalt ilma arestitud vara omaniku nõusolekuta senise omandiõiguse

lõpetada ja arestitud vara võõrandada, peab ta astuma täiendavaid samme arestitud vara omaniku

õiguste tagamiseks ning korraldama tema taotlusel võõrandamise lubatavuse otsustamiseks suulise

kohtuistungi. Arestitud vara võõrandamine KrMS § 126 lg 21 teise lause alusel on lubatud vaid juhul,

kui arestitud vara väärtuse eeldatav vähenemine kaalub selgelt üles omaniku huvi mitte vahetada

konkreetse eseme omandit selle müügisumma vastu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-74-13).

8. Edasiselt, arvestades käesoleva kohtuasja eripära, tuleks küsida, et millest konkreetsemalt võiks

kriminaalmenetluses tõukuda või suisa peaks tõukuma põhjendatud kahtlus arestitava auto

omandiõiguse küsimuses? Sellele küsimusele on RK määruse p-des 12 jas13 tegelikult vastatud:

igati aktsepteeritav on see, kui arestitava auto omanikuna presumeeritakse vara arestimisel just nimelt

sõiduki registrijärgset omanikku seni, kuni vara arestimise menetluse piiratud ajalistes ja

pädevuslikes tingimustes ei õnnestu seda presumptsiooni piisava veenvusega kummutada. Kooskõlas

punktis 6 märgituga tuleb menetlustoimingute tegemisel põhjendatud kahtlustusest lähtumist pidada

normiks ja arestitava auto omandiõiguse küsimuses ei ole võimalik nimetada ühtegei paremini

põhjendatud lähtepunkti kui lähtumine eeldusest, et registrijärgne omanik on ka tegelik omanik.

Käesolevas, kriminaalmenetlusõiguslikus kontekstis, on peaaegu absoluutselt asjassepuutumatu

tsiviil- kui kriminaalkohtu praktikas üha korduv tõdemus, et kuigi riik on kehtestanud kohustuse

registreerida sõidukid liiklusregistris, ei ole selle registri kannete pinnalt võimalik teha eraõiguslikult

lõplikku järeldust sõiduki omandiõiguse suhtes. Vara arestimisel ei tehtagi lõplikku järeldust.

„Peaaegu absoluutselt“ panin aga kirja väikese murega, et miks küll riik loob registreid, mille puhul

tuleb nii normatiivaktides kui ka kohtupraktikas nentida nende õiguslikku sisutühjust.

9. Tõepoolest: ka liiklusseaduse § 173 lõike 2 alusel vastuvõetud liiklusregistri pidamise põhimääruse

§-s 9 on deklareeritud, et (liiklus)registri andmetel ei ole õiguslikku tähendust, kui seadusest ei tulene

teisiti. Seadusandja on seega põhimõtteliselt möönnud liiklusregistri andmete üldreeglist erinevat

õiguslikku tähendust. Kooskõlas eelmärgituga olengi seda meelt, et teisiti tulenebki

kriminaalmenetlusõiguse üldisest loogikast p-s 6 kajastatud põhjendustel. See tähendab minu meelest

teisisõnu, et liiklusregistri järgse sõiduki omaniku eeldamist sõiduki omanikuna tuleb käsitada nii

õigusliku presumptsiooni olemuse kui ka kriminaalmenetluse loogikaga kooskõlas olevaks ja ka

seetõttu on liiklusregistri andmetel sõiduki arestimise kui menetlustoimingu läbiviimisel

kriminaalmenetlusõiguslik tähendus.

10. Vastuseks võimalikule väitele, et eelkäsitletud viisil on vägivaldselt tungitud eraõiguse

mängumaale, märgiksin lühidalt järgmist. AÕS § 90 lg 1 sätestab, et vallasasja valdaja, samuti iga

varasem valdaja loetakse valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Sama

paragrahvi teise lõike kohaselt aga kehtib audse valduse korral 1. lõikes nimetatud eeldus ainult

kaudse valdaja suhtes. Ma ei oska nimetada argumenti, miks ei võiks isikut, kelle nimele on sõiduk

liiklusregistris registreeritud, olla registrikandest lähtuvalt käsitatav kaudse valdajana ja miks ei võiks

AÕS § 90 lg-st 2 lähtuvalt kaudsest valdusest lähtuvalt eeldada tema omanikustaatust seni, kuni ei ole

tõendatud vastupidist.

11. RK määrusest on mu meelest põhjendamatult välja jäänud tõdemus, et vara arestimise taotlus ja

vara arestimise määrus on õiguslikult ebakorrektsed mitte üksnes seetõttu, et neis ei võetud ühest

seisukohta arestitava vara omaniku küsimuses, vaid ka tulenevalt asjaolust, et üheselt otsustamata

jäeti see, kas sõiduautot soovitakse arestida KarS § 83 1 või 832 alusel. Kuigi riigikohtule esitatud

määruskaebuses kinnitab prokurör, et tema taotles kõnealuse sõiduauto arestimist kuriteoga saadud

vara laiendatud konfiskeerimiseks ja maakohus ka arestis sõiduki laiendatud konfiskeerimise

tagamiseks, on tegelikkus siiski prokuröri poolt väidetuga võrreldes mõnevõrra teistsugune. Nimelt,

nii nagu on märgitud eelnevalt p-s 1, ei ole vara arestimise taotluse peetud võimalikuks või vajalikuks

selgelt välja öelda, kas vara arestimist soovitakse kuriteoga saadud vara n.ö tavalise konfiskeerimise

või laiendatud konfiskeerimise tagamiseks. Prokuröri taotluses on nimelt märgitud, et registrinumbrit

XXX XXX omav sõiduauto BMW X5 tuleb arestida tulenevalt ohust, et seda võidakse võõrandada

„vara konfiskeerimise vältimiseks (KarS § 831 ) või laiendatud konfiskeerimise vältimiseks (KarS §

832)“.

12. Olen seisukohal, et ei kuriteoga saadud vara konfiskeerimise materiaalõigusliku regulatsiooniga

ega ka KrMS §-s 142 sätestatu mõttega ei ole kooskõlas, kui vara arestimist taotletakse üldiselt

mistahes konfiskeerimise takistamise ohu kõrvaldamiseks. Hinnang sellele, kas mingi vara on saadud

vahetult kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo tulemina (KarS § 831) või see on pikema aja

vältel asetleidnud süüdistatava kuritegeliku eluviisi oletatav produkt (KarS § 832 ), saavad tugineda

kardinaalselt erinevatele faktilistele asjaoludele. Täiesti erinev on kõnealusel kahel juhtumil ka

aktualiseeruv tõendamise problemaatika. Arestides kuriteoga saadud vara konfiskeerimise tagamiseks

(KarS § 831), kuulub üldjuhul tõendamisesemesse muuhulgas ka see, et arestitav vara on käsitatav

menetletava kuriteo tagajärjena ja et menetlusesemeks oleva teo ning kõnealuse tagajärje vahel on

põhjuslik seos. Aktiivne kaitseõiguslik strateegia aga võib olla kõnealusel juhul rajatud nii konkreetse

tagajärje kui ka konkreetse põhjusliku seose puudumise tõendamisele. Kui aga prokurör soovib

arestida midagi kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimise tagamiseks (KarS § 832 ), on

tõendamisese hoopis teistsuguse ulatuse ja struktuuriga. Nimelt ei ole siis vajalik ega üldjuhul ka

mitte võimalik lähtuda antud menetletava kuriteo asjaoludest vaid tuvastada tuleb süüdistatava

kuritegelik eluviis pikema aja vältel ning oletatavasti just sellisest eluviisist lähtuv legaalse

sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme oluline lahknemine. Tuleb tähele panna, et ka

vara laiendatud konfiskeerimise tagamiseks vara arestides lasub menetlejal eelnimetatud asjaolude

konkreetne ja positiivne tõendamiskohustus. Seda on oluline toonitada põhjusel, et prokurör

määruskaebuses märgitust võib jääda eksitav mulje, nagu puuduks laiendava konfiskeerimise

tagamiseks vara arestimise korral menetlejal üldse tõendamiskohustus ja ainuke, kes siin midagi

tõendama peaks, on süüdistatav - nimelt seda, et ta on konfiskeerimise tagamiseks arestitava vara

saanud seaduspäraselt. Selline seisukoht ei tugine seadusele. Süüdistataval ja vastaval juhul ka

kolmandal isikul, tulenevalt KarS § 832 lg 1 viimasest lausest on nimetatud asjaolu tõendamise õigus,

kuid seda vaid subsidiaarselt - pärast menetleja positiivse tõendamiskohustuse täitmist.

13. Tõdedes kokkuvõtvalt veelkord, et vara arestimise taotluses oleks pidanud olema võetud ühene

seisukoht küsimuses, kas soovitakse arestida KarS § 83 1 või 832 alusel, oleks minu arvates käesoleva

kohtuasja kontekstis tulnud lahendada küsimus ka sellest, et kas ja kuivõrd oleks kohus võinud omal

algatusel muuta vara konfiskeerimise materiaalõiguslikku alust vara arestimise taotluses märgituga

võrreldes.

13.1.Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses asjas nr 3-1-1-97-13 on kajastatud olukorda, mil

prokuratuur oli taotlenud korteriomandi arestimist tuginevalt KarS § 831 lg-le 1 ja §-le 84. Maakohus

aga leidis, et kõnealune korter ei olnud saadud menetletava kuriteo tulemina, kuid pidas samas siiski

võimalikuks korteriomand arestida hoopis KarS 832 alusel. Riigikohtu kõneluse määruse p-s 16

märgitu kohaselt väljus maakohus kirjeldatud viisil toimides lubamatult prokuratuuri

arestimistaotluse piiridest. Riigikohus märkis, et prokuratuur ei tuginenud taotluses asjaoludele ehk

teisisõnu - ei pidanud vajalikuks tõendada, mis oleks mingilgi määral võimaldanud teha järeldust

KarS § 832 kohaldamise aluseks oleva süüdistatava kuritegelik eluviis kohta, samuti sellest lähtuva

legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme lahknemise kohta. Kokkuvõtvalt

tõdes Riigikohus selles asjas, et kohus võib vara arestimise taotlust lahendades muuta küll vara

arestimise materiaalõiguslikku alust, ent ei saa vara arestides tugineda faktilistele asjaoludele, mis

oluliselt erinevad prokuratuuri taotluse aluseks olevatest asjaoludest. Selle kohtuasja kontekstist

lähtuvalt on põhjust väita, et vara arestimise materiaalõigusliku aluse muutmist aktsepteerides on

Riigikohus silmas pidanud kohtu põhimõttelist võimalust arestida vara KarS 832 alusel, kuigi taotleti

arestimist KarS § 831 alusel.

13.2. Kui püüda oletada, et millistel konkreetsetel juhtudel võiks kohtul olla praktiliselt võimalik

õiguspäraselt muuta eelkirjeldatud viisil vara arestimise materiaalõiguslikku alust ilma, et kohus

seejuures hälbiks prokuratuuri taotluse aluseks olevatest asjaoludest, tuleb minu arvates silmas pidada

järgnevat. Ei saa nimelt unustada, et kohtupraktikas valitsevat arusaama, et kohus ei pea vara

arestimise menetluses toimima uurimisprintsiibile tuginevalt ega otsima enda algatusel

kuriteokahtluse või vara arestimise aluste kohta tõendeid, mida taotlusele lisatud ei ole ( vt nt vt

RKKK määrus nr 3-1-1-105-11, p 17). Sellest tulenevalt ja arvestades vara arestimise menetluse

piiratud iseloomu, saab maakohus käsitletaval viisil muuta vara arestimise materiaalõiguslikku alust

vaid tingimusel, kui juba vara arestimise taotluses eneses sisalduvad mingil kummalisel põhjusel

faktilised asjaolud sama objekti suhtes samaaegselt nii kuriteoga saadud vara tavaliseks, kui ka

laiendatud konfiskeerimiseks. Tegelikkuses tuleb aga sellise taotluse koostamise võimalikkust pidada

ebatõenäoliseks, pigem võimatuks. Tunduvalt tõenäolisem on aga võimalus, et vara arestimise

materiaalõiguslikku alust saab muuta ringkonnakohus ja seda määruskaebemenetluses

ringkonnakohtule esitatud uutele faktilistele asjaoludele tuginevalt (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi määrus kohtuasjas nr 3-1-1-127-13, p 9).

Eerik Kergandberg