3-3-1-53-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-53-13

Otsuse kuupäev

31. märts 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Ivo

Pilving, Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Epp Jursi, Arp-Mihkel Lahe, Piret Koppeli, Valdur Maari,

Peep Martverki, Vivian Mesila, Anna-Mai Märtsoni, Ants

Tammemägi, Linda Tõnissoni ja Marika Uusi kaebused Eesti

Vabariigi poolt õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. märtsi 2013. a otsus haldusasjas

nr 3-09-3166

Menetluse alus Riigikohtus

Justiitsministeeriumi ning Piret Koppeli, Arp-Mihkel Lahe,

Valdur Maari, Anna-Mai Märtsoni ja Linda Tõnissoni,

kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Piret Koppeli, Arp-Mihkel Lahe, Valdur Maari, Anna-Mai Märtsoni ja Linda

Tõnissoni kassatsioonkaebused rahuldamata.

2. Rahuldada Justiitsministeeriumi kassatsioonkaebus.

3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. märtsi 2013. a otsus haldusasjas nr 3-09-3166 osas,

millega jäeti rahuldamata Anna-Mai Märtsoni, Linda Tõnissoni ja Justiitsministeeriumi

apellatsioonkaebused ning muutmata halduskohtu otsus osas, millega rahuldati Epp Jursi,

Anna-Mai Märtsoni, Peep Martverki, Linda Tõnissoni ja Marika Uusi kaebused.

4. Tühistada Tallinna Halduskohtu 20. juuni 2012. a otsus haldusasjas nr 3-09-3166 osas,

millega rahuldati Epp Jursi, Anna-Mai Märtsoni, Marika Uusi, Linda Tõnissoni ja Peep

Martverki kaebused ning mõisteti neile välja hüvitis õigustloova akti andmata jätmisega

tekitatud mittevaralise kahju eest ja kantud menetluskulud.

5. Teha halduskohtu otsuse tühistatud osas uus otsus, millega

a) jätta rahuldamata Epp Jursi, Anna-Mai Märtsoni, Marika Uusi, Linda Tõnissoni ja Peep

Martverki kaebused;

b) jätta halduskohtu menetluskulud Epp Jursi, Anna-Mai Märtsoni, Marika Uusi, Linda

Tõnissoni ja Peep Martverki endi kanda.

6. Jätta halduskohtu otsus muutmata osas, millega

a) jäeti rahuldamata Piret Koppeli, Valdur Maari, Vivian Mesila, Ants Tammemägi ja Arp-

Mihkel Lahe kaebused;

b) jäeti Piret Koppeli, Valdur Maari, Vivian Mesila, Ants Tammemägi ja Arp-Mihkel Lahe

menetluskulud nende endi kanda.

7. Jätta ringkonnakohtu otsus muutmata osas, millega

a) jäeti rahuldamata Piret Koppeli, Arp-Mihkel Lahe ja Valdur Maari apellatsioonkaebused;

b) jäeti menetluskulud menetlusosaliste endi kanda;

c) jäeti rahuldamata Valdur Maari taotlused täiendavate tõendite asja materjalide juurde

võtmiseks ning Saksamaa Riigiarhiivile järelepärimise tegemiseks;

d) Valdur Maarile tagastati tema apellatsioonkaebusele lisatud tõendid – Riigiarhiivi

18. jaanuari 2002. a arhiiviteatis nr 67/MS ja Tallinna Linnaarhiivi 10. jaanuari 2002. a kiri nr

1-7/10.

8. Arp-Mihkel Lahe, Anna-Mai Märtsoni, Linda Tõnissoni, Valdur Maari ja Piret Koppeli

tasutud kautsjonid arvata riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Epp Jurss, Piret Koppel, Arp-Mihkel Laht, Valdur Maar, Peep Martverk, Vivian Mesila,

Anna-Mai Märtson, Ants Tammemägi, Linda Tõnisson ja Marika Uus esitasid 8. oktoobril 2009

Tallinna Halduskohtule kaebused Eesti Vabariigi poolt õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud

varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Kaebajad loobusid varalise kahju hüvitamise

nõudest ja taotlesid mittevaralise kahju hüvitamist halduskohtu äranägemisel. Halduskohus liitis

kaebused ühte menetlusse. Kaebuste põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised:

1) mittevaralise kahju hüvitamise õiguslikuks aluseks on riigivastutuse seaduse (RVastS)

§ 14. Kaebajad kasutasid (kasutavad) üürilepingu alusel 1939. a ja 1941. a sõlmitud lepingute alusel

Saksamaale ümberasunud isikute omandis olnud ja õigusvastaselt võõrandatud hoonetes asuvaid

eluruume. Kuna ei olnud selge, kuidas lahendatakse ümberasunutele kuulunud vara tagasta-

mine/kompenseerimine, ei olnud kaebajate jaoks selge, kas neil on võimalik nende kasutuses olevaid

eluruume erastada. Kahju tekitati sellega, et Eesti Vabariik ei kõrvaldanud alates põhiseaduse

vastuvõtmisest kuni 12. oktoobrini 2006 õiguslikku ebaselgust, mis sai osaks isikutele, kes kasutasid

eluruumi ümberasunutele kuulunud majades. 28. oktoobril 2002 tunnistas Riigikohus asjas nr 3-4-1-

5-02 omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg 3 vastuolus olevaks PS § 13 lg-ga 2 ja §-ga 14

nende koostoimes ning kohustas seadusandjat viima ORAS § 7 lg 3 kooskõlla õigusselguse

põhimõttega. Kohustus anda õigustloov pärast Riigikohtu 28. oktoobri 2002. a otsust tulenes

kohtuotsuse punktis 37 expressis verbis sätestatud Riigikogule antud kohustusest lõpetada

õigusselgusetus õigustloova akti andmise kaudu ning see periood lõppes 12. oktoobril 2006, mil

jõustus Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-63-05, millega tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks. Õiguslik

ebaselgus kestis 14 aastat 3 kuud ja 14 päeva (28. juunist 1992 kuni 12. oktoobrini 2006) ning rikkus

kaebajate kodu loomise ja perekonnaelu korraldamise tegevusplaane, st nende põhiõigust perekonna-

ja eraelu puutumatusele;

2) üle kümne aasta kestnud ning riigi tegevusetusest põhjustatud ebamäärasus oma eraelu

korraldamisel on sügav eluperspektiivi ja elukvaliteedi riive. Tegemist on olulise rikkumisega RVastS

§ 14 lg 1 tähenduses. Norm on otsekohaldatav ning kaebajad kuuluvad eriliselt kannatanud isikute

rühma RVastS § 14 lg 1 tähenduses. ORAS ei sea ühegi teise isikute grupi puhul õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise kohta tehtavat otsust sõltuvusse tingimustest, mis võivad, kuid ei

tarvitse tulevikus saabuda, v.a Saksamaale ümberasunute puhul. Seega moodustasid viimased selgelt

eristatava rühma võrreldes omandireformi teiste subjektidega. Selgelt eristatava rühma moodustasid

ka sellistes hoonetes eluruume kasutanud üürnikud, sest ükski teine üürnike grupp ei olnud

teadmatuses sellest, kas nende kasutatav eluruum võib muutuda omandireformi objektiks või mitte.

Kuigi paljudel juhtudel vaieldi hoonete omandireformi objektiks ja/või isikute omandireformi

subjektiks tunnistamise üle, oli neil juhtudel tegemist õigusliku vaidlusega seaduse kohaldamise

kohta üksikjuhtumile. Kõnealune õigusselgusetus puudutab isikute gruppi tervikuna. Saksamaale

ümberasunutele kuulunud hoonetes eluruumide kasutajate kuulumine selgelt eristatavasse rühma

tuleneb ka Tallinna Halduskohtu 18. veebruari 2002. a otsusest D. Kalle asjas. Halduskohus leidis

viidatud lahendis, et ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikuid koheldakse ebavõrdselt võrreldes isikutega,

kellel on õigus taotleda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, ning

ebavõrdne kohtlemine seisneb selles, et vara tagastamise või kompenseerimise avalduste lahendamine

on edasi lükatud määramata aega, mistõttu valitseb nende puhul õiguslik ebakindlus ja selgusetus.

Seega on kohtuotsusega tuvastatud Saksamaale ümberasunute ebavõrdne kohtlemine omandireformi

käigus ning see tuvastus laieneb ka isikutele, kes kasutavad ümberasunutele kuulunud hoonetes

eluruumi. ORAS § 121 lg-st 9 tulenevalt on tagastatud elamus elavatel üürnikel õigus taotleda laenu

või toetust riigilt või kohalikult omavalitsusüksuselt ümberasumiseks või eluruumi ostmiseks

erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse alusel. Viidatud regulatsioonist ei piisa õigusliku

ebaselgusega tekitatud mittevaralise kahju kõrvaldamiseks. Pikaajaliste kohtuprotsessidega kaasneva

stressi ning ebakindlate tulevikuväljavaadete tõttu olid kaebajad pikka aega jäetud ilma võimalusest

elada täisväärtuslikku era- ja perekonnaelu. Mittevaralise kahjunõude suuruse määratlemisel paluvad

kaebajad toetuda Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale mittevaralise kahju hindamisel.

2. Tallinna Halduskohus jättis 20. juuni 2012. a otsusega rahuldamata P. Koppeli, A.-M. Lahe,

V. Maari, V. Mesila ja A. Tammemägi kaebused ning rahuldas E. Jursi, P. Martverki, A.-M. Märtsoni,

L. Tõnissoni ja M. Uusi kaebused, mõistes Eesti Vabariigilt E. Jursi, A.-M. Märtsoni ja M. Uusi

kasuks välja igaühele 1135 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks ja 319 eurot 69 senti

menetluskulude katteks, L. Tõnissoni kasuks 1135 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks ja 255 eurot

75 senti menetluskulude katteks ning P. Martverki kasuks 456 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Halduskohus põhjendas otsust osas, milles see praeguseks ei ole jõustunud ja on kasseeritud,

kokkuvõtlikult järgmiselt:

1) kaebused esitati oktoobris 2009. Kaebajad taotlevad riigilt mittevaralise kahju rahas hüvitamist

RVastS § 14 lg 1 alusel ajavahemiku 28. juuni 1992 kuni 12. oktoober 2006 eest;

2) halduskohus selgitas, miks ta on seisukohal, et isikul on õigus PS § 25 alusel nõuda ka õigustloova

aktiga või selle andmata jätmisega enne 1. jaanuari 2002 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist.

Alates 1. jaanuarist 2002 tekkinud mittevaralise kahju hindamisel tuleb lähtuda RVastS § 14 lg-st 1;

3) PS § 25 järgi on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja

materiaalse kahju hüvitamisele. Riigikohtu 22. märtsi 2011. a otsuses nr 3-3-1-85-09 avaldatud

seisukohtade järgi võib PS § 25 alusel õigustloova akti või selle andmata jätmisega tekitatud kahju

hüvitamise üldiste eeldustena lähtuda RVastS § 14 l-st 1 tulenevatest printsiipidest. RVastS § 14 lg 1

(25. juulil 2004 jõustunud redaktsioon) järgi võib isik nõuda õigustloova aktiga või selle andmata

jätmisega tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja

kohustuste olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning isik

kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma;

4) riigil oli õigustloova akti andmise kohustus, mis tulenes algselt Eesti Vabariigi Ülemnõukogu (ÜN)

20. juuni 1992. a otsuse „Omandireformi aluste seaduse“ p-st 5 ning hiljem ORAS § 7 lg-st

3. Eeltoodud sätted panid riigile kohustuse lahendada Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist

lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise/kompenseerimise taotlused riikidevahelise kokkuleppega. Sellist kokkulepet riigid ei

sõlminud, mille tulemusena jäi selgusetuks, kas ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud vara võõrandamise keeld

laieneb ümberasujatelt õigusvastaselt võõrandatud varale ja kas seda vara võib erastada. Riigikohus

on leidnud, et selline olukord takistas vara kasutajatel selgusele jõuda kodu loomise ja perekonnaelu

korraldamise tegevusplaanides. Õigusselgusetusega on tegemist ka siis, kui ühtedele inimestele

antakse lootus saada vara tagasi või selle eest kompensatsiooni ja teistele säilitatakse ebamäärane

väljavaade võimaluse kohta erastada sellist kasutatavat vara (Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a

otsuse asjas nr 3-4-1-5-02 p-d 34 ja 35). Selline õigusselgusetus riivab vaieldamatult Saksamaale

ümberasunute Eestisse maha jäänud hoonetes elavate inimeste (sundüürnike) PS §-st 26 tulenevat

õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele;

5) viidatud ÜN otsusest ja ORAS-s sätestatud kohustavast normist tekkis riigil esialgu kohustus

positiivseks tegevuseks (lepingu sõlmimiseks Saksamaa LV-ga), mistõttu sai otsuse p-i 5 ning ORAS

§ 7 lg-t 3 pidada rikutud kohustuse aluseks olevaks normiks. Lepingu sõlmimiseks mõistliku aja

möödumisel muutus norm kaebajate põhiseaduses sätestatud õigusi rikkuvaks, kuna tekitas ebaselgust

ümberasunute vara omandiõiguse üle. Seega osutus norm teatud ajast PS §-dega 13 ja 14 vastuolus

olevaks, mistõttu võis kaebajatele võrdselt kahju tekitada nii normi alusel lepingu sõlmimata jätmine

kui ka norm ise, millega riik taolise ebamäärase kohustuse endale võttis. Riigi kohustus oli seega

kahetine: ÜN otsuse p-st 5 ja ORAS § 7 lg-st 3 tulenev lepingu sõlmimise kohustus, teiselt poolt PS

§-dest 13 ja 14 tulenev õigusselgusetuse likvideerimise kohustus. Mõlemal juhul kaasnes kohustuse

täitmata jätmisega sundüürnike perekonna- ja eraelu puutumatusele oluline riive. PS § 13 järgi on

igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele ning § 14 järgi on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku,

täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Viimati nimetatud sättest tuleneb

isikute üldine põhiõigus korraldusele ja menetlusele teiste, sealhulgas ka PS §-st 26 tuleneva

põhiõiguse tagamiseks. Kaebajate õigusi ei rikkunud iseenesest asjaolu, et riikidevahelist lepingut ei

sõlmitud, vaid see, et nende õigus enda valduses olevat eluruumi erastada oli ebaselge ning riik ei

olnud sellise ebaselguse kõrvaldamiseks mingeid samme astunud. ÜN otsuse p 5 ja ORAS § 7 lg 3

taustal ning PS § 13. ja 14. paragrahvi koosmõjus §-ga 26 arvesse võttes tulenes seadusandjale

piisavalt täpne ja selge kohustus reguleerida Saksamaale ümberasunute Eestisse maha jäänud vara

omandiõiguse küsimus. Seadusandja kohustusele korrespondeerus ümberasunute ja sundüürnike

õigus nõuda seadusandjalt probleemi lahendamiseks riikidevahelise lepingu sõlmimist või

õigusselgusetust tekitava õigusnormi kehtetuks tunnistamist;

6) riigi rikkumine on tuvastatud nii Tallinna Halduskohtu 18. veebruari 2002. a otsusega haldusasjas

nr 3-401/2002 kui ka Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsusega asjas nr 3-4-1-5-02, millega

tunnistati ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks põhiseaduse § 13 lg-ga 2 ja §-ga 14 nende koostoimes.

Euroopa Kohtu lahenditest tuleneb, et riigi rikkumine on piisavalt tõsine, kui ilmselgelt on

tähelepanuta jäetud Euroopa Kohtu asjassepuutuv kohtupraktika, millega on rikkumine tuvastatud (vt

Brasserie du Pêcheur ning Gerhard Köbler). Riigikohtu halduskolleegium, analüüsides 22. märtsi

1999. a määruses ORAS § 7 lg-t 3 ning ÜN 20. juuni 1991. a otsuse p-i 5, ei tuvastanud veel riigi

rikkumist. Pärast Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsust oleks Riigikogu aga pidanud

viivitamatult sõlmima kas riikidevahelise lepingu või ORAS § 7 lg-ga 3 tekitatud õigusselgusetu

olukorra asjakohase seadusemuudatuse vastuvõtmisega kõrvaldama. Kui jätta Riigikogule Riigikohtu

üldkogu otsust arvesse võttes ka paarikuine tegevusruum, oleks seadusandja pidanud astuma samme

õigusselgusetust kõrvaldava seaduseelnõu väljatöötamiseks hiljemalt alates 1. jaanuarist 2003 ning

sellest päevast alates loeb kohus riigi rikkumise piisavalt tõsiseks. Vaidlust ei ole selle üle, et

seadusandja tegevusest tingitud õigusselgusetu olukord kestis kuni 12. oktoobrini 2006 ehk kokku 3

aastat 9 kuud ja 12 päeva;

7) kaebajatele tekitas mittevaralist kahju väidetavalt õiguslik ebaselgus, mis seisnes selles, et kaebajad

kui NSV Liidu ja Saksa Riigi vahel 1939. ja 1941. a-l sõlmitud lepingute alusel Saksamaale

ümberasunud isikute omandis olnud majades eluruume kasutavad üürnikud ei teadnud, kuidas

lahendatakse ümberasunutele kuulunud vara tagastamine või kompenseerimine, millest oli omakorda

sõltuvuses kaebajate võimalus nende kasutatud eluruume erastada. Riigikohus on leidnud, et kuigi

ORAS § 7 lg 3 ebaselguse tõttu ei saanud üürnikel tekkida õiguspärast ootust nende kasutatava

eluruumi erastamiseks, võis neil tekkida moraalne kahju seadusandliku võimu kestva tegevusetuse

tõttu õigusselgusetuse kõrvaldamisel (Riigikohtu halduskolleegiumi 2. märtsi 2005. a otsuse asjas nr

3-3-1-92-04 p-d 12 ja 14). Seega võis õigusselgusetu olukord kaebajatele põhimõtteliselt mittevaralist

kahju tekitada. Samas on mittevaraline kahju alati isikliku iseloomuga, mistõttu tuleb hinnata selle

eksisteerimise võimalikkust iga kaebaja puhul eraldi, vastasel juhul tekiks olukord, kus kõik

Saksamaale ümberasunute majades elanud sundüürnikud oleksid õigustatud saama mittevaralise

kahju eest hüvitist, sõltumata sellest, kas õigusselgusetus neid ka faktiliselt isiklikult riivas;

8) Euroopa Inimõiguste Kohus on väljendanud seisukohta, et kui on tuvastatud ebamõistlikult pikk

menetlusaeg, siis tuleb üldjuhul eeldada mittevaralise kahju tekkimist süüdistataval, kui pole

tõendatud vastupidist. Kohus loeb ka praeguses haldusasjas õigusselgusetu olukorra kestvuse

ebamõistlikult pikaks, kuid kaebajatel sai mittevaraline kahju tekkida siiski vaid juhul, kui

õigusselgusetus neid ajavahemikus 1. jaanuarist 2003 kuni 12. oktoobrini 2006 vahetult ja isiklikult

puudutas;

9) P. Koppeli, A.-M. Lahe ja V. Maari õigusi ei saanud õigusselgusetus rikkuda. P. Koppeli

erastamisavalduse rahuldamine ei olnud 1. jaanuari 2003. a seisuga enam võimalik, sest hoone, kus

asub tema kasutuses olev eluruum, oli selleks ajaks tagastatud ja hiljem korduvalt võõrandatud.

Majavalduse, kus asus A.-M. Lahe kasutuses olev eluruum, tagastamise või erastamise otsustamine

pole vahetult viibinud seadusandja tegevusetuse tõttu. Ka ei olnud A.-M. Lahe juhtumi puhul

vaidlustamata otsust hoone kuulumise kohta Saksamaale ümber asunule, millest võinuks tekkida

õiguspärane ootus riigi positiivsele tegevusele. Majavaldus, kus asus V. Maari kasutuses olev

eluruum, jäeti maha reaalse repressiooniohu tõttu ja pole tuvastatud, et see kuulus rahvusvaheliste

lepingute alusel Saksamaale ümber asunud isikule;

10) E. Jursi, A.-M. Märtsoni, L. Tõnissoni ja M. Uusti puhul leidis kohus, et ORAS § 7 lg 3 õigus-

selgusetus mõjutas neid 1. jaanuarist 2003 kuni 12. oktoobrini 2006. P. Martverki, kes omandas

7. juulil 2004 elamumaa sihtotstarbega kinnistu, tegevusplaane ei saanud õigusselgusetus vähemalt

alates 7. juulist 2004 enam mõjutada, mistõttu tal sai mittevaraline kahju tekkida vaid ajavahemikus

1. jaanuarist 2003 kuni 7. juulini 2004;

11) kohus nõustus vastustajaga, et võimaluse puudumine saada kunagi selle eluruumi omanikuks,

mida on aastakümneid koduks peetud, tabas ühteviisi kõiki tagastatud majades elavaid üürnikke.

Seejuures mitmete kaebajate, kelle kaebusi kohus ei rahulda, emotsionaalsed kannatused on olnud

isegi suuremad kui neil, kelle kaebused rahuldatakse (nt P. Koppel, kelle kasutuses olnud eluruumi

Tallinna Linnavalitsus õigusvastaselt tagastas ning kelle tagastatud hoone uus omanik koos asjadega

tänavale tõstis; V. Maar, kes vahetult enne omandireformi algust vahetas oma kaks korterit

õigusvastaselt võõrandatud hoones asuva korteri vastu, jäädes lõpuks kõigest ilma). Praeguse

haldusasja lahendamisel ei saa aga arvestada ebasoodsate asjaolude kokkusattumuse tõttu isikutel

tekkinud isikliku ebaõnne määra, vaid ainult seda, kas õiguslikke ja faktilisi asjaolusid kogumis

arvesse võttes sai seadusandja tegevus tekitada kaebajatele vahetult mittevaralist kahju. E. Jursi,

M. Uusi, L. Tõnissoni, A.-M. Märtsoni ja P. Martverki puhul tuvastati, et seadusandja õigustloova

akti andmata jätmine tekitas neile mittevaralist kahju, mis on vahetult seotud õigusselgusetu

olukorraga, mille esinemine ja kestvus ei sõltunud muudest objektiivsetest asjaoludest. Mõistet

„eriliselt kannatanud isik“ ei tohiks RVastS § 14 lg 1 tõlgendades ka üle tähtsustada. Kohtuasjas

Gerhard Köbler vs. Austria leidis EIK, et siseriiklikes õigusaktides sätestatud kahju hüvitamise

tingimused ei tohi olla ebasoodsamad kui samalaadsete siseriiklike nõuetega seotud tingimused ning

need ei tohi olla sellised, et hüvitise saamine oleks praktikas võimatu või ülemäära raske. Kui

sisustada eriliselt kannatanud isiku mõistet liiga kitsalt, oleks õigustloova aktiga/akti andmata

jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamine praktikas saavutamatu eesmärk. Ka loobus

seadusandja Riigikogus menetletavas uues RVastS eelnõus (7 SE) nõudest, et isik kuuluks õigust-

loova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma;

12) kohtu hinnangul polnud E. Jursil, M. Uusil, L. Tõnissonil, A.-M. Märtsonil ja P. Martverkil

võimalik kahju ära hoida. Esmasteks õiguskaitsevahenditeks, mida RVastS § 7 lg 1 kohaselt kasutada

tuleb, on haldusakti kehtetuks tunnistamise nõue (§ 3), jätkuva toimingu lõpetamise nõue (§ 4) ning

haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõue (§ 6). Riigikohtu üldkogu leidis 22. märtsi 2011. a

otsuse nr 3-3-1-85-09 p-s 115, et RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud nõudeid saab esitada üksnes

haldustegevuses. Seega ei saa õigustloova akti andmisest tuleneva kohustuse täitmata jätmisel

kohaldada RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud kohustust kasutada esmaseid õiguskaitsevahendeid. Ka ei saa

isikute õigust nõuda kahju hüvitamist teha sõltuvaks nende tegevuse aktiivsusest õigusloome suunal.

Seega puudus kaebajatel arvestatav võimalus kasutada enda õiguste rikkumise ärahoidmiseks ka

muid, RVastS-s nimetamata õiguskaitsevahendeid;

13) kaebajad taotlevad, et kohus teeks ise kindlaks nende mittevaralise kahju suuruse. Selleks tuleb

kohtul kaaluda E. Jursi, M. Uusi, L. Tõnissoni, A.-M. Märtsoni ning P. Martverki õiguste rikkumise

intensiivsust. Riigikohus on leidnud, et õigusselgusetu olukord takistas vara kasutajatel selgusele

jõuda kodu loomise ja perekonnaelu korraldamise tegevusplaanides. Õigusselgusetusega on tegemist

ka siis, kui ühtedele inimestele antakse lootus vara tagastamiseks või kompenseerimiseks ja teistele

säilitatakse ebamäärane väljavaade võimaluse kohta erastada sellist kasutatavat vara (Riigikohtu

üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsuse asjas nr 3-4-1-5-02 p-d 34 ja 35). Selline õigusselgusetus riivab

vaieldamatult Saksamaale ümberasunute Eestisse maha jäänud hoonetes elavate inimeste

(sundüürnike) PS §-st 26 tulenevat õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele. Ka Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 8 lg 1 kohaselt on igaühel õigus

sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu ja kodu. EIK on leidnud, et kodu kaotus on EIÕK

artiklis 8 sätestatud õiguse kõige ekstreemsem riive (Yordanova jt vs. Bulgaaria 24.04.2012 otsus,

avaldus nr 25446/06, p 118 (iv)). Käesoleval juhul ei saa küll rääkida kodu kaotusest, kuid suhteliselt

intensiivseks tuleb pidada ka õigusselgusetusest tulenevat riivet kaebajate õigusele oma eraelu

korraldada. Kuigi võib väita, et isikutel oli võimalik õigusselgusetus lõpetada ja üürida või omandada

teine eluruum, ei saa selle võimaluse kasutamata jätmist kaebajatele ette heita olukorras, kus uue

eluruumi omandamine eeldas pangalaenu võtmist ja koduks peetud eluruumi erastamise võimatus

polnud ilmselge. Ka ei saanud kaebajatele olla ettenähtav ebaselge olukorra võimalik kestvus, küll

aga pidi olema neile ettenähtav, et eluruumist lahkumisega kaotavad nad eluruumi

erastamisvõimaluse jäädavalt. Arvestada tuleb sedagi, et osa kaebajaid (nt M. Uus) olid oma kodusse

rahaliselt palju panustanud. Kaebajate kohtuistungitel antud seletused ja emotsionaalselt raske

olukorra kirjeldused ei jäta kahtlust selles, et teadmatus koduks peetud eluruumi omandamise

võimaluste kohta mõjutas negatiivselt nende elukvaliteeti. Vastustaja seisukoht, mille kohaselt saab

üürnik ORAS §-le 121 tuginedes ise oma elamistingimuste halvenemist vältida ei arvesta, et säte

reguleerib üürilepingu kehtivust tagastatud elamus. ORAS § 121 ei reguleeri üürnike õigusi elamu

puhul, milles olevate eluruumide tagastamine või erastamine on vaidluse all;

14) kaebajate mittevaralise kahju suurust hinnates arvestab kohus EIK praktikat. Kaasuses

Broniowski vs. Poola ei suutnud Poola riik aastakümnete vältel seadustega reguleerida endale

lepingutega võetud kohustust maksta hüvitist kodu ja vara kaotuse eest isikutele, kes asustati ümber

1939. aastal Nõukogude Liidu okupeeritud Poola äärealadelt, mis on praegusel ajal Valgevene,

Ukraina ja Leedu koosseisus. Kaasuses Yordanova jt vs. Bulgaria analüüsis EIK kohaliku oma-

valitsuse otsust, mis kohustas ca 180 mustlast 7 päeva jooksul oma seadustamata ehitatud kodudest

lahkuma. Kaasuses Tronin vs. Venemaa vaidlustas isik Vene riigi ligi aastakümne kestnud suutmatuse

välja töötada ja vastu võtta seadused, mis näeksid ette Urozhay-90 obligatsioonide lunastamise

isikutele, kellele need olid makstud vahetuskaubana teatud põllumajandustoodete eest;

kahjuhüvitisena määrati 1800 eurot. Kaebajad on kahjusummast rääkides viidanud ka kohtuasjale

McFarlane vs. Iirimaa, milles kohus tuvastas, et ligi 10 aastat ja 6 kuud kestnud eeluurimine

kriminaalasjas rikkus mõistliku aja nõuet ning mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju

hüvitisena 5500 eurot;

15) kriminaalasja kohtueelse uurimise käigus toimunud rikkumised, sealhulgas ka kohtueelse

kinnipidamise ebamõistlik pikkus on oma iseloomult oluliselt intensiivsemad rikkumised kui riigi

tegevusetus õigustloova akti andmisel või andmata jätmisel. Eeltoodu nähtub otseselt ka kohtuasjades

Tronin vs. Venemaa ning Mc Farlane vs. Iirimaa mittevaralise kahju hüvitamiseks väljamõistetud

kahjusummade mitmekordsest erinevusest. Ka tuleb isiku põhiõiguse korraldusele ja menetlusele

riivet pidada vähem intensiivseks kui mõne muu põhiõiguse riivet, kuna õigus korraldusele ja

menetlusele ei andnud kaebajatele õiguspärast ootust eeldada, et vara tagastamine ja eluruumi

erastamine lahendatakse neile soodsalt. Selle poolest erineb praegune juhtum EIK menetluses olnud

juhtumitest. Õigusselgusetus sai riivata E. Jursi, M. Uusi, L. Tõnissoni ja A.-M. Märtsoni õigusi 3

aastat 9 kuud ja 12 päeva ning P. Martverki õigusi 1 aasta 6 kuud ja 7 päeva. Arvestades tuvastatud

rikkumise ajalist kestvust ning EIK senist praktikat mittevaralise kahju väljamõistmisel, on kohaseks

mittevaralise kahju hüvitiseks E. Jursi, M. Uusi, L. Tõnissoni ning A.-M. Märtsoni puhul 1135 eurot

ning P. Martverki puhul 456 eurot.

3. P. Koppeli, A.-M. Lahe, V. Maari, A.-M. Märtsoni ja L. Tõnissoni apellatsioonkaebustes

paluti tühistada nende kohta tehtud halduskohtu otsus ja teha uus otsus mittevaralise kahju

hüvitamiseks kohtu äranägemisel.

4. Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus osas, milles

rahuldati E. Jursi, P. Martverki, A.-M. Märtsoni, L. Tõnissoni ja M. Uusi kaebused, ning teha uus

otsus, millega jätta ka nende kaebused rahuldamata ja menetluskulud nende endi kanda.

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis P. Koppeli, A.-M. Lahe, V. Maari, A.-M. Märtsoni, L. Tõnissoni

ja Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebused rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata.

Menetluskulud jäeti menetlusosaliste endi kanda. Rahuldamata jäeti ka V. Maari taotlused täiendavate

tõendite asja materjalide juurde võtmiseks ning Saksamaa Riigiarhiivile järelepärimise tegemiseks. V.

Maarile tagastati tema apellatsioonkaebusele lisatud tõendid – Riigiarhiivi 18. jaanuari 2002. a

arhiiviteatis nr 67/MS ja Tallinna Linnaarhiivi 10. jaanuari 2002. a kiri nr 1-7/10. Ringkonnakohus

põhjendas otsust järgmiselt:

1) halduskohtus vaieldi ning apellatsioonimenetluses vaieldakse selle üle, kas RVastS § 14 lg 1 alusel

saab mittevaralise kahju eest hüvitist välja mõista, kas kaebajate puhul on täidetud RVastS § 14 lg 1

kohaldamise eeldused ning millal algas avaliku võimu kohustuste rikkumine, mis on seotud

õigustloova akti andmata jätmisega. Apellatsioonimenetluses vaieldakse ka selle üle, kas kaebajate

taotlusel kohtu äranägemisel mittevaralise kahju hüvitiseks määratud summa vastab EIK

kohtupraktikale analoogilistes asjades;

2) apellatsioonkaebuste väited ei anna alust nende rahuldamiseks ja halduskohtu otsuse tühistamiseks.

Halduskohus on põhjalikult ja piisavalt käsitlenud mittevaralise kahju hüvitamise nõude aluseks

olevaid faktilisi asjaolusid ning seostanud need asjakohaste õigusnormidega. Halduskohus ei ole

menetlusnorme oluliselt rikkunud ega eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu põhjendustega ja tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg-

st 4 ei põhjenda oma otsust. Apellatsioonkaebustes ei ole uusi seisukohti esitatud. Ringkonnakohus

analüüsib sisuliselt üksnes A.-M. Märtsoni ja L. Tõnnissoni apellatsioonkaebusi osas, milles A.-M.

Märtson ja L. Tõnnisson leiavad, et neile kohtu määratud mittevaralise kahju hüvitisse suurus ei ole

kooskõlas EIK kohtupraktikaga, ning V. Maari apellatsioonkaebust osas, milles viimane taotleb

ringkonnakohtult täiendavate tõendite kogumist ja nende alusel kaebust rahuldava otsuse tegemist;

3) kaebajad on taotlenud neile õigusliku ebaselgusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist ja

jätnud õiglase hüvitise suuruse üle otsustamise kohtule. A.-M. Märtsoni ja L. Tõnissoni väitel ei ole

halduskohus hüvitise suurust argumenteerinud ega arvestanud hüvitise suuruse määramisel EIK

praktikat. Need etteheited pole põhjendatud. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise korral

võib nõutava hüvitise summa märkimata jätta ja taotleda õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Sellisel

juhul määrab kohus kahjusumma suuruse siseveendumuse järgi. Halduskohus on kaebajate mitte-

varalise kahju suurust põhjalikult hinnanud otsuse p-s 66, kus on käsitletud asjakohast EIK praktikat

ja selgitatud, mille poolest erineb praegune juhtum EIK menetluses olnud juhtumitest ja miks

rikkumise ajalist kestust (3 aastat 9 kuud ja 12 päeva) ja laadi (põhiõiguse riive korraldusele ja

menetlusele on muu põhiõiguse riivest vähem intensiivsem) arvestades tuleb lugeda L. Tõnissoni ja

A.-M. Märtsoni puhul kohaseks hüvitise suuruseks 1135 eurot;

4) V. Maari puhul tuvastas halduskohus, et lisaks sellele, et pole tuvastatud vara Rahvamaleva

(praeguse nimega Maleva) 6 majavalduse kuulumine Saksamaale ümberasujale, ei kuulu V. Maar

õigustloova akti andmise/andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma ka seetõttu, et

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastati juba aastatel 1996 ja 1998. Seetõttu pidi talle olema enne 1.

jaanuari 2003 teada, et ta ei saa Maleva 6-2 eluruumi erastada. Õigusselgusetus ei puudutanud teda

vahetult ja isiklikult. Seepärast jätab ringkonnakohus rahuldamata täiendavate tõendite kogumise

taotluse ja asja juurde võtmata apellatsioonkaebusele lisatud arhiiviteatised, mis väidetavalt

kinnitavad, et Rahvamaleva 6 endine omanik oli Saksamale ümberasuja.

6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse kaebajad P. Koppel, A.-M. Laht,

V. Maar, A.-M. Märtson ja L. Tõnisson ning vastustaja Justiitsministeerium. A.-M. Laht, A.-M.

Märtson (Papp), L. Tõnisson, V. Maar ja P. Koppel paluvad tühistada ringkonnakohtu otsus neid

puudutavas osas ja saata asi läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Justiitsministeerium palub

tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata tema apellatsioonkaebus.

Justiitsminister vaidlustab hüvitise väljamõistmise E. Jursile, P. Martverkile, A.-M. Märtsonile,

L. Tõnissonile ja M. Uusile.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. A.-M. Laht, V. Maar ja P. Koppel, kelle kaebused halduskohus jättis rahuldamata, väidavad, et

mittevaralise kahju hüvitamisel tuleb lähtuda sellest, et kaebajatele osakssaanud õigusselgusetus

eraelu korraldamise perspektiivis seoses Saksamaale ümberasunutele kuulunud vara tagastamisega

algas ORAS § 7 lg 3 vastuvõtmise hetkest.

P. Koppel väidab lisaks sellele, et tema nõude üle otsustamisel tuleb lähtuda sellest, et ta kasutas

eluruumi Saksamaale ümber asunud isikule kuuluvas hoones ja et selliste hoonete tagastamise

otsustamise suhtes kehtis moratoorium, mis keelas neid tagastada, kompenseerida või erastada.

Kaebaja suhtes seda moratooriumi ei täidetud. Moratooriumi rikkumine tähendab, et kaebaja tuleb

paigutada olukorda, milles ta olnuks, kui hoonete tagastamine olnuks peatatud. Sel juhul ei oleks

kaebaja, kelle eluruum tagastati ümberasunule, tajunud stressi ja hingevalu õigusselgusetuse tõttu,

mitte seetõttu, et tagastamine oli tema arvates ebaõiglane. Teiste sõnadega, isegi kui hooned tagastati

endistele omanikele või nende järglastele vaatamata moratooriumist tulenevale keeliule, tuleb kaebaja

puhul lähtuda õigusselgusetuse põhimõttest. Vastasel juhul kujuneks olukord, kus riik vabaneb

kohustusest hüvitada mittevaraline kahju seetõttu, et ta on rikkunud moratooriumist tulenevat hoonete

tagastamise keeldu. Tallinna Ringkonnakohtu 25. novembri 2008. a otsusega asjas nr 3-99-2 on

tuvastatud, et hoone endine omanik oli ümberasunu.

A.-M. Laht väidab lisaks sellele, et 1. jaanuari 2003. a seisuga oli Pärnu mnt 40 hoone tagastamine

otsustamata. On arusaamatu, kuidas see asjaolu välistab kaebaja kuulumise eriliselt kannatanud

isikute gruppi. Hoone oli tagastamata just vaidluste tõttu ORAS § 7 lg 3 kohaldamise üle. Kohtuotsus

on vastuoluline. Mööndes kohtusaaga seost Saksamaale ümberasunutega, leiab halduskohus samas, et

õigusselgusetust ei olnud. Tegelik olukord on vastupidine. Kui riik taganuks õigusselguse, siis ei

olnuks alust paljudel vaidlustel. Kinnistu kuulumine Saksamaale ümberasunule on tõendatud Tallinna

Ringkonnakohtu 25. aprilli 2005. a otsusega asjas nr 2-3/335/05.

V. Maar väidab lisaks sellele, et ta ei nõustu halduskohtuga, et hoone, kus ta elas, ei kuulu

Saksamaale ümber asunud isikule. Halduskohus tugineb Tallinna Halduskohtu 12. jaanuari 1999. a

otsusele asjas nr 3-1555/99. Kaebaja viitas halduskohtule esitatud kaebuses, et kinnistu kuulumine

ümberasunule on tõendatud haldusasjas kaebaja esitatud tõenditega. Halduskohus ei võtnud nende

tõendite kohta seisukohta. Esitatud tõendid pärinevad hilisemast ajast kui 12. jaanuari 2002. a kohtu-

otsus ja seega ei olnud need halduskohtul asja otsustamise ajal teada. Kaebaja palus lugeda

tuvastatuks, et ta kasutas eluruumi Saksamaale ümberasunule kuulunud elamus. Kui ringkonnakohus

ei pidanud võimalikuks seda tuvastada, siis palus kaebaja alternatiivselt teha järelepärimine Saksamaa

Riigiarhiivi selgitamaks, kas M. Mühle on kantud ümberasujate nimekirja. Ringkonnakohus ei võtnud

selle taotluse kohta seisukohta.

8. A.-M. Märtson ja L. Tõnisson, kelle kaebused halduskohus rahuldas, ei nõustu välja mõistetud

hüvitise suurusega ja väidavad järgmist:

1) mittevaralise kahju hüvitamisel tuleb lähtuda sellest, et kaebajatele osakssaanud õigusselgusetus

eraelu korraldamise perspektiivis seoses Saksamaale ümberasunutele kuulunud vara tagastamisega

algas ORAS § 7 lg 3 vastuvõtmise hetkest;

2) halduskohus pole põhjendanud hüvitise suurust. Piirdumine otsuse punktis 66 üldsõnalise viitega

sellele, et kohus arvestab hüvitise määramisel Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga, ei anna sisulist

võimalust kohtuga vaielda, sest halduskohus ei osuta, millist praktikat ja hüvitise määrasid ta silmas

peab;

3) halduskohus kohaldas hüvitist suurust, mis erineb kaebaja kahjuks enam kui kümnekordselt

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas määratud hüvitistest. Praeguse asjaga on sarnane kohtuasi

Broniowski vs. Poola, milles kohus aktsepteeris Poola valitsuse ja kaebuse esitaja kokkulepet, millega

valitsus maksis mittevaralise kahju hüvitiseks 50 000 eurot kogumis varalise, mittevaralise kahju ja

kulude eest. Reeglina on Euroopa Inimõiguste Kohus aktsepteerinud mittevaralise kahju hüvitist

vähemalt samas suurusjärgus tema poole kuludeks väljamõistetud summaga. Suurkoja 22. juuni 2004.

a otsusega mõisteti isikule kuludeks 12 000 eurot. Seega oli mittevaralise kahju hüvitis vähemalt

suurusjärgus 12 000 eurot. See rikkumine oli ajaliselt lühem, praeguses asjas olnud rikkumisest.

Kohtuasjad on analoogilised, sest mõlemad puudutavad II maailmasõja sündmustest põhjustatud

omandiõiguse riivet ja riive on seotud õigusselgusetusega omandiõiguse regulatsioonis.

Ringkonnakohus eksib, et halduskohus on mittevaralise kahju suurust põhjalikult hinnanud ja

käsitlenud Euroopa Inimõiguste Kohtu asjakohast praktikat.

9. Justiitsministeerium väidab järgmist:

1) perekonna- ja eraelu puutumatus kohustab riigivõimu hoiduma sekkumisest perekonna- või eraellu.

Nende põhiõiguste eesmärgiks on kaitsta isikut riigivõimu meelevaldse sekkumise eest. Riik ei

sekkunud kellegi era- ja/või perekonnaellu, kui jättis väidetavalt andmata õigusakti mis pidi

reguleerima seda, kas teatud vara kuulub ORAS alusel tagastamisele või mitte. Vara tagastamine või

tagastamata jätmine puudutab omandiõigust. Seega ei saanud selge regulatsiooni kehtestamata

jätmine rikkuda põhiõigust perekonna- või eraelu puutumatusele. Mõnedel juhtudel võib riigivõimul

PS § 26 alusel olla ka positiivne kohustus tagada perekonna- ja eraelu puutumatus. Kuid see kohustus

saab seisneda õiguses saada riigilt kaitset teiste isikute tegude vastu;

2) otsusest ei nähtu, et halduskohus hindas ja tuvastas iga kaebaja puhul hingelise valu ja kannatuste

olemasolu, mis annaks aluse välja mõista hüvitise mittevaralise kahju eest. Halduskohtu järeldused on

hinnangulised ja üldised. Kohtute järeldused ei vasta võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 5 nõuetele ja

on seetõttu ebaõiged. Ühtlasi on väärad kohtute seisukohad põhjusliku seose kohta;

3) kohtud pole rikkumise olulisuse hindamisel arvestanud omandireformiga kaasnenud olukorda ja

selle lahendamise keerukust. Kuna tegemist oli ainulaadse olukorraga, siis ei saa eeldada, et Eesti riik,

üritades tagada korraga ja võrdselt kõigi omandireformi subjektiks olnud isikute õigusi, oleks pidanud

olema suuteline korraldama omandireformi ilma igasuguste eksimusteta. Kuna omandireformiga

puudutatud isikute ring oli äärmiselt lai ja enamiku jaoks lahenes olukord mõistliku aja jooksul, siis ei

saa Eesti Vabariigi poolseks oluliseks rikkumiseks pidada asjaolu, et osadel isikutel tekkis

omandireformi mingis faasis väidetavalt ajutine ebaselgus. Täidetud ei ole RVastS § 14 lg 1 eeldus,

mille järgi on vastutuse eelduseks avaliku võimu oluline rikkumine;

4) kohtud on ebaõigesti leidnud, et kaebajad kuuluvad eriliselt kannatanud isikute hulka. Õigus-

päraselt tagastatud elamutes elanud sundüürnike teadmatus oma tuleviku ees ei olnud väiksem või

neid vähem koormav kui kaebajatel;

5) kohtud leidsid ebaõigesti, et RVastS § 14 lg 1 alusel saab nõuda mittevaralise kahju hüvitamist;

6) isegi kui saaks leida, et hüvitis tulnuks välja mõista pidanuks halduskohus hüvitise väljamõistmisel

arvestama VÕS § 127 lg-t 5 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 62 lg-t 1 ning tuvastama, kui suures

ulatuses iga kaebaja, kelle nõue rahuldati, sai kasutuseeliseid ja millises ulatuses tuleks need

kasutuseelised kaebajate väidetavast kahjust maha arvata. Kohtud pole seda teinud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

10. Halduskohtule esitasid kaebuse E. Jurss, P. Koppel, A.-M. Laht, V. Maar, P. Martverk, V. Mesila,

A.-M. Märtson, A. Tammemägi, L. Tõnisson ja M. Uus.

Halduskohus jättis rahuldamata P. Koppeli, A.-M. Lahe, V. Maari, V. Mesila ja A. Tammemägi

kaebused. Halduskohus rahuldas E. Jursi, P. Martverki, A.-M. Märtsoni, L. Tõnissoni ja M. Uusi

kaebused, mõistes Eesti Vabariigilt nende kasuks välja hüvitise mittevaralise kahju eest ja kantud

menetluskulud.

Halduskohtu otsuse apelleerisid Justiitsminister (vastustaja) ning kaebajad P. Koppel, A.-M. Laht, V.

Maar, A.-M. Märtson ja L. Tõnisson. Kaebajad P. Koppel, A.-M. Laht ja V. Maar ei nõustunud

sellega, et halduskohus jättis nende kaebuse rahuldamata ja taotletud hüvitise välja mõistmata.

Kaebajad A.-M. Märtson ja L. Tõnisson ei nõustunud neile välja mõistetud hüvitise suurusega.

Vastustaja ei nõustunud sellega, et halduskohus mõistis hüvitise välja E. Jursile, P. Martverkile,

A.-M. Märtsonile, L. Tõnissonile ja M. Uusile. Ringkonnakohus jättis kõik apellatsioonkaebused

rahuldamata.

Kaebajad V. Mesila ja A. Tammemägi ei apelleerinud halduskohtu otsust. Kuna nende kohta tehtud

halduskohtu otsust ei apelleerinud ka vastustaja, siis on V. Mesila ja A. Tammemägi kohta tehtud

halduskohtu otsus praeguseks jõustunud (HKMS § 176 lg 2).

Kassatsioonkaebuse on esitanud nii vastustaja kui ka kaebajad P. Koppel, A.-M. Laht, V. Maar, A.-M.

Märtson ja L. Tõnisson. Vastustaja pole nõus sellega, et osale kaebajatest hüvitis üldse välja mõisteti.

Halduskohus mõistis hüvitise välja nii A.-M. Märtsonile ja L. Tõnissonile kui ka E. Jursile, M.

Matverkile ja M. Uusile. Kaebajad A.-M. Märtson ja L. Tõnisson ei nõustu sellega, et neile jäi hüvitus

välja mõistmata ajavahemiku eest, mis nende väitel algas 28. juunist 1992 (põhiseaduse

vastuvõtmisest) ja kestis kuni 12. oktoobrini 2006, ning sellest johtuvalt ka neile väljamõistetud

hüvitise suurusega (1135 eurot). Kaebajad P. Koppel, A.-M. Laht ja V. Maar pole nõus sellega, et

neile jäi hüvitis üldse välja mõistmata. Kõik kassaatorid taotlevad nende väidetele vastavas osas

halduskohtu ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist.

Apellatsioonkaebuse esitanud kaebajad E. Jurss, P. Martverk ja M. Uus ei ole ringkonnakohtu otsust

kasseerinud.

Kuna kassatsioonkaebuse on esitanud ka vastustaja, siis tuleb kolleegiumil lahendada asi kõigi nende

kaebajate osas, kelle kohta halduskohtu otsus pole jõustunud. Sellisteks kaebajateks on E. Jurss, P.

Koppel, A.-M. Laht, V. Maar, P. Martverk, A.-M. Märtson, L. Tõnisson ja M. Uus.

II

11. Kohtuvaidlus tekkis sellest, et 7. märtsil 1997 jõustunud ORAS § 7 lg 3 ja enne seda kehtinud

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse "Omandireformi aluste seaduse" rakendamise

kohta punkt 5 ei võimaldanud Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist ümber asunud isikutele

kuulunud õigusvastaselt võõrandatud eluruume üürilepingu alusel kasutanud isikutel erastada nende

kasutuses olevaid eluruume.

ORAS § 7 lg-s 3 sätestati järgmist:

„Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse

riikidevahelise kokkuleppega.“.

Sama sisuga kui ORAS § 7 lg-ga 3 oli Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse

"Omandireformi aluste seaduse" rakendamise kohta punkt 5, millega sätestati järgmist:

„Omandireformi õigustatud subjektidele, kes lahkusid Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel,

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise küsimused lahendatakse

riikidevaheliste lepingutega määratud korras.".

Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist ümber asunud isikutele kuulunud õigusvastaselt

võõrandatud vara erastamine ei olnud kuni ORAS § 7 lg 3 kehtivuse kaotamiseni võimalik, kuna

Ülemnõukogu otsuses ja ORAS § 7 lg-s 2 nimetatud riikidevahelist lepingut ei sõlmitud. Tulenevalt

Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsusest asjas nr 3-3-1-63-05 tekkis sellise vara tagastamise või

erastamise võimalus 12. oktoobrist 2006.

12. Kaebajad soovisid, et riik hüvitaks neile tekitatud varalise ja mittevaralise kahju. Kuna kaebajad

loobusid halduskohtus varalise kahju hüvitamise nõudest, siis lahendasid kohtud nende nõuet

hüvitada mittevaraline kahju.

13. Kohtumenetluses on kaebajad mittevaralise kahju nõuet sõnastanud mõneti erinevalt. Kolleegium

lähtub kassatsioonkaebusest, mille kohaselt nõudsid kaebajad riigilt hüvitist mittevaralise kahju eest,

mis tekkis seetõttu, et neil oli õiguslik ebaselgus selles, kas nad saavad erastada nende kasutuses

olevaid kortereid, mis kuulusid Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunud

isikutele. Kaebajad väidavad, et neile on mittevaraline kahju tekitatud õigusselgusetust kõrvaldava

õigustloova akti andmata jätmisega, s.o seadusandja tegevusetusega.

14. Vastustaja on seisukohal, et RVastS § 14 lg 1 ei võimalda hüvitada õigustloova akti andmata

jätmisega tekitatud mittevaralist kahju. Kolleegium ei nõustu vastustaja selle väitega.

RVastS § 14 lg-s 1 sätestatakse järgmist: „Isik võib nõuda õigustloova aktiga või selle andmata

jätmisega tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja

kohustuste olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning isik

kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma.“

Kolleegium on seisukohal, et riigivastutuse seaduse see säte, samuti teised sätted ei välista

õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Seaduses pole ühtki

sellist piiravat tingimust.

15. Kaebajad väitsid halduskohtus, et õiguslik ebaselgus kestis 14 aastat 3 kuud ja 14 päeva

(28. juunist 1992 kuni 12. oktoobrini 2006). Kaebusest nähtuvalt on kaebajad seisukohal, et kogu

selle ajavahemiku kestel oli tegemist põhiseadusevastase õigusselgusetusega ning kogu selle aja

jooksul lasus seadusandjal kohustus selline õigusselgusetus kõrvaldada.

16. Kolleegium märgib edasise arutelu parema jälgitavuse huvides, et seonduvalt ORAS § 7 lg-ga 3

tuleb eristada paratamatut õigusselgusetust, mis eksisteeris ajal, mil selles sättes nimetatud lepingu

sõlmimise perspektiivitus ei olnud veel ilmsiks saanud. Samuti tuleb eristada hiljem tekkinud põhi-

seadusevastast õigusselgusetust ning avaliku võimu kandja kohustuste olulist rikkumist põhiseaduse-

vastase õigusselgusetuse kõrvaldamisel. Nimelt on RVastS § 14 lg 1 järgi riigivastutus

põhiseadusevastase olukorra kõrvaldamata jätmisel võimalik vaid siis, kui avaliku võimu kandja on

oma kohustusi rikkunud oluliselt.

17. Kolleegium nõustub kaebajatega selles, et põhiseadusevastane õiguslik ebaselgus lõppes

12. oktoobril 2006, mil ORAS § 7 lg 3 kaotas kehtivuse (vt ka käesoleva otsuse punkt 20). Kuid

kolleegium ei nõustu kaebajatega, et põhiseadusevastane õiguslik ebaselgus algas 28. juunil 1992.

Kolleegiumi arvates ei ole üheselt võimalik määratleda hetke, millal oludest tingitud paratamatu

õigusselgusetus ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompen-

seerimise küsimuses muutus põhiseadusevastaseks õigusselgusetuseks. Kolleegium lähtub seepärast

sellest, et põhiseadusevastane õigusselgusetus oli tekkinud hiljemalt 28. oktoobriks 2002. Nimelt

tunnistas Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsusega asjas nr 3-4-1-5-02 ORAS § 7 lg 3

põhiseadusevastaseks õigusselgusetuse tõttu. Varasemal ajal põhiseadusevastane õiguslik ebaselgus

võis küll eksisteerida, kuid ei olnud seda tuvastavat kohtuotsust. Ka ei olnud varem kohtuotsust,

millest oleks tulenenud riigi kohustus kõrvaldada põhiseadusevastane õigusselgusetus.

Varasema õigusselgusetuse põhiseaduspärasust ei ole praegu tarvis hinnata, sest ainuüksi

põhiseadusevastasusest ei piisa selleks, et kindlaks määrata aeg, millest alates on võimalik hüvitada

õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud mittevaraline kahju.

18. Selgitamist vajab kõigepealt see, millisest ajast alates võimaldab kehtiv RVastS § 14 lg 1 välja

mõista hüvitise õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju eest. Nimelt jõustus see säte

praegu kehtivas redaktsioonis 25. juulil 2004 ning sel ei olnud tagasiulatuvat jõudu. Varem nägi

RVastS § 14 lg 1 ette vaid õigustloova akti andmisega tekitatud kahju hüvitamise.

Halduskohus ja ringkonnakohus ei ole arvestanud sellega, et enne 25. juulit 2004 ei võimaldanud

riigivastutuse seadus välja mõista hüvitist õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju eest.

Halduskohus on E. Jursi, A.-M. Märtsoni, M. Uusi, L. Tõnissoni ja P. Martveki kasuks õigustloova

akti andmata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju välja mõistnud ka ajavahemiku eest, mis eelneb

25. juulile 2004, algatamata seejuures põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust. Ringkonna-

kohus nõustus halduskohtuga.

Kolleegium on seisukohal, et 25. juulile 2004 eelnenud ajal tekkinud mittevaralise kahju hüvitamine

olnuks võimalik vaid juhul, kui kohus jätnuks kohtuotsuse resolutsiooniga RVastS § 14 lg 1 varasema

redaktsiooni kohaldamata ja tunnistanuks selle põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse

§ 9 lg 1 alusel põhiseadusevastaseks osas, milles RVastS § 14 lg 1 ei võimaldanud õigustloova akti

andmata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Analoogiliselt talitas Riigikohtu üldkogu

asjas nr 3-3-1-85-09. Selles asjas tunnistas Riigikohtu üldkogu kohtuotsuse resolutsiooniga

riigivastutuse seaduse põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei näe ette ebamõistlikult pika

kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, ning rahuldas kaebuse ja

mõistis Eesti Vabariigilt kaebaja kasuks välja hüvitise ebamõistlikult pika kohtueelse

kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju eest.

Kolleegium märgib, et RVastS § 14 lg 1 enne 25. juulit 2004 kehtinud redaktsioon, mis ei näinud ette

õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist, riivab põhiseaduse § 25.

19. RVS § 14 lg 1 järgi peab rikutud kohustuse aluseks olev norm olema otsekohaldatav.

Kolleegium on seisukohal, et ORAS § 7 lg-st 3, ka selle sätte koostoimest põhiseaduse §-dega 13 ja

14, ei tulenenud riigi kohustust kõrvaldada õigusselgusetus, mis oli Saksamaale ümberasunutele

kuulunud korterite üürnikel nende kasutuses oleva eluruumi erastamise võimaluste suhtes. ORAS § 7

lg 3 eesmärgiks oli arvata Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunud isikutele

kuulunud vara välja omandireformi käigus tagastatava või kompenseeritava või erastatava vara

hulgast kuni asjakohase välislepingu jõustumiseni.

Kolleegiumi arvates on praeguses asjas otsekohaldatav norm siiski olemas. Otsekohaldatava normi,

millest tulenevalt on riigil kohustus kõrvaldada õigusselgusetus nii Saksamaale ümberasunud isikute

kui ka nendele kuulunud korterite üürnike jaoks ning tagada põhiõiguste kandjate õigus

õigusselgusele, moodustavad sooritusõigusi sätestavad põhiseaduse §-d 13 ja 14 ning Riigikohtu

üldkogu kui nn negatiivse seadusandja otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-5-02. Selle

kohtuotsuse resolutsiooniga tunnistas üldkogu ORAS § 7 lg 3 põhiseaduse §-dega 13 ja 14 vastuolus

olevaks. Üldkogu möönis otsuse põhjendavas osas, et ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasuse

konstateering tähendab ebamäärase olukorra jätkumist, ning märkis, et seadusandja peab selle

ületamiseks andma asjakohase õigusliku regulatsiooni. Ehkki üldkogu ei pannud kohtuotsuse

resolutsiooniga seadusandjale kohustust kõrvaldada põhiseadusevastane olukord ja luua õigustloova

akti andmisega õigusselgus nii Saksamaale ümberasunute kui ka nende korterite üürnike jaoks on

seadusandjal lasunud niisuguse kohustuse olemasolu pärast Riigikohtu üldkogu otsust piisavalt selge,

et lugeda kohustus tekkinuks otsekohaldatava normi alusel.

20. Riigikogu rikkus seda otsekohaldatavat normi ega kõrvaldanud õigusselgusetust pärast üldkogu

otsuse jõustumist asjas nr 3-4-1-5-02. Täitmata jäi ka Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a osaotsus

asjas nr 3-3-1-63-05, millega Riigikohus tunnistas ORAS § 7 lg 3 kehtetuks ja andis Riigikogule kuni

12. oktoobrini 2006 aega, et jõustada seda sätet muutev või kehtetuks tunnistav seadus (vt ka

käesoleva otsuse punkt 23). Asjas nr 3-3-1-63-05 6. detsembril 2006 tehtud teise osaotsuse

põhjendavas osas konstateeris Riigikohtu üldkogu, et kuna ORAS § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks

tunnistav seadus ei ole jõustunud, siis on ORAS § 7 lg 3 Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a

otsusest tulenevalt kehtetu alates 12. oktoobrist 2006.

Seega saabus õigusselgus Saksamaale ümberasunud isikutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise, kompenseerimise või erastamise kohta 12. oktoobril 2006.

21. Eeltoodu põhjal on kolleegium seisukohal, et praegusel juhul algas otsekohaldatavast normist

tulenev seadusandja kohustus 28. oktoobril 2002 ja lõppes 12. oktoobril 2006. Seega kestis seadus-

andja kohustus kõrvaldada ORAS § 7 lg-st 3 tulenev põhiseadusevastane õigusselgusetus umbes kolm

aastat ning üksteist ja pool kuud.

22. RVastS § 14 lgt 1 kehtiva redaktsioonis järgi võib isik nõuda õigustloova aktiga või selle andmata

jätmisega tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja

kohustuste olulise rikkumisega.

Kolleegium on seisukohal, et Riigikohtu otsuse täitmata jätmine kujutab endast avaliku võimu kandja

kohustuste olulist rikkumist. Kuid kogu nimetatud ajavahemiku kestel ei olnud tegemist avaliku

võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, hoolimata sellest, et Riigikogul ei õnnestunud täita

Riigikohtu 12. aprilli 2006. a otsust asjas nr 3-3-1-63-05. Avaliku võimu ORAS § 7 lg-st 3 tulenevate

kohustuste oluline rikkumine kestis mõnevõrra lühemat aega. Nimelt püüdis seadusandja kahte

seaduseelnõu menetledes kõrvaldada Riigikohtu tuvastatud põhiseadusevastast õigusselgusetust.

Kolleegium on seisukohal, et avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega olnuks tegemist,

kui seadusandja olnuks sel perioodil tegevusetu või ei tegutsenud piisavalt kiiresti.

23. Kolleegium on erinevalt halduskohtust seisukohal, et avaliku võimu kandja kohustuste oluline

rikkumine ei ulatunud 12. oktoobrini 2006, mil ORAS § 7 lg 3 kaotas kehtivuse tänu Riigikohtu

12. aprilli 2006. a otsusele asjas nr 3-3-1-63-05. Kolleegium arvab, et avaliku võimu kandja

kohustuste oluline rikkumine lõppes märksa varem.

Nimelt algatati Riigikogus 6. veebruaril 2006 (seega enne Riigikohtu 12. aprilli 2006. a otsust asjas nr

3-3-1-63-05) Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise seadus

(830SE). See seadus võeti 14. septembril 2006 küll vastu, kuid Vabariigi President jättis selle 20.

septembril 2006 välja kuulutamata ning tegi Riigikogule ettepaneku seadust uuesti arutada ja viia see

põhiseadusega kooskõlla. Riigikogu võttis 27. septembril 2006 seaduse muutmata kujul uuesti vastu.

Vabariigi President jättis selle uuesti välja kuulutamata ja esitas 4. oktoobril 2006 Riigikohtule

taotluse tunnistada seadus põhiseadusega vastuolus olevaks. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegium rahuldas Vabariigi Presidendi taotluse ja tunnistas Vabariigi Presidendi välja kuulutamata

jäetud seaduse 31. jaanuaril 2007 asjas nr 3-4-1-14-06 tehtud otsusega põhiseadusega vastuolus

olevaks.

Kolleegium on seisukohal, et Riigikogu ei ole alates 6. veebruarist 2006 rikkunud avaliku võimu

kandja kohustust RVastS § 14 lg 1 mõttes, hoolimata sellest, et Eesti Vabariigi omandireformi aluste

seaduse § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise seadus tunnistati põhiseadusevastaseks ning ORAS § 7 lg

3 kaotas kehtivuse 12. oktoobril 2006, mil jõustus Riigikohtu 12. aprilli 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-

63-05. Riigikogu alustas 6. veebruaril 2006 ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu

menetlemist ja võttis ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise seaduse vastu enne Riigikohtu 12. aprilli

2006. a otsuse jõustumist. Riigikohus nägi 31. jaanuari 2007. a otsuses asjas nr 3-4-1-14-06 Vabariigi

Presidendi välja kuulutamata jäetud seaduse põhiseadusevastasust mitte ORAS § 7 lg 3 kehtetuks

tunnistamise tõttu, vaid seepärast, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise seaduse rakenduslikud

sätted ei olnud kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõtte ja õigusselguse nõuetega. Sellist seadusandja

eksimust ei saa pidada, arvestades seadusandja suurt kujundamisruumi õiguskorra loomisel, oluliseks

avaliku võimu kandja kohustuste rikkumiseks RVastS § 14 lg 1 mõttes olukorras, kus seadusandja

asus põhiseadusevastast olukorda kõrvaldama. Kolleegium lähtub ka sellest, et tegelikkuses jätkus

omandireform ilma seadust muutmata suuremata tõrgeteta ka pärast ORAS § 7 lg 3 kehtetuks

muutumist ja Riigikohtu 31. jaanuari 2007. a otsust asjas nr 3-4-1-14-06.

24. Eeltoodu põhjal on kolleegium seisukohal, et kehtivast riigivastutusõigusest lähtuvalt saaks

ORAS § 7 lg 3 õigusselgusetusega seonduva mittevaralise kahju hüvitamine kõne alla tulla üksnes

ajavahemiku eest 25. juulist 2004 kuni 6. veebruarini 2006.

25. Kuid riigivastutuse seadus ei võimaldanud enne 25. juulit 2004 välja mõista hüvitist õigustloova

akti andmata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Kui lähtuda eeldusest, et RVastS § 14 lg 1

oli enne 25. juulit 2004 põhiseadusevastane osas, milles ei näinud ette õigustloova akti andmata

jätmisega tekitatud kahju hüvitamist, siis tuleb kolleegiumil määrata ka ajavahemik, millest saaks

praegusel juhul tekkida riigi kohustus hüvitada kahju. Kolleegium lähtub ka siin eeldusest, et enne 25.

juulit 2004 tulnuks niisugune kahju hüvitada vaid avaliku võimu kohustuste olulise rikkumise korral.

Halduskohus asus 28. oktoobril 2002 asjas nr 3-4-1-5-02 tehtud Riigikohtu otsust tõlgendades

järgmisele seisukohale: „Kui jätta Riigikogule Riigikohtu üldkogu otsust arvesse võttes ka paarikuine

tegevusruum, oleks seadusandja pidanud astuma samme õigusselgusetust kõrvaldava seaduseelnõu

väljatöötamiseks hiljemalt alates 01.01.2003 ning sellest päevast alates loeb kohus riigi rikkumise

piisavalt tõsiseks.“ Kolleegium ei nõustu halduskohtu selle seisukohaga.

Riigikogus algatati selle ühe fraktsiooni poolt Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lõike

3 muutmise seadus (1290 SE) 15. jaanuaril 2003. Eelnõu seletuskirjas märgiti, et eelnõu on vajalik

Riigikohtu 28. oktoobri 2002. a otsuse asjas nr 3-4-1-5-02 täitmiseks. Eelnõu oli Riigikogu

menetluses ja selle menetlemiseks oli määratud juhtivkomisjon. Juhtivkomisjon küsis eelnõu kohta

Vabariigi Valitsuselt seisukohta toona kehtinud Riigikogu kodukorraseaduse § 55 alusel 17. jaanuaril

2003. Seaduseelnõu langes Riigikogu menetlusest välja Riigikogu kodukorraseaduse § 562 alusel

seetõttu, et Riigikogu IX koosseisu volitused lõppesid.

Riigikohtu üldkogu leidis, et ORAS § 7 lg-ga 3 seonduv probleem on keerukas ja parlamentaarseks

otsustusprotsessiks võib kuluda aega (12. aprilli 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-63-05, punkt 32). See

üldkogu seisukoht on laiendatav ka Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsusele asjas nr 3-4-1-5-

02 vahetult järgnevale ajale.

Kolleegium on seisukohal, et kui võtta arvesse üldkogu märgitud probleemi keerukust ning toona

kehtinud Riigikogu kodukorraseaduse §-dega 34 ja 35 ette nähtud Riigikogu töönädalat, istungeid,

töötsüklit ja töö ajagraafikut, ei ole ajavahemik 28. oktoobrist 2002 kuni seaduseelnõu algatamiseni

(15. jaanuar 2003) möödunud aeg, ebamõistlikult pikk selleks, et pidada seda avaliku võimu kandja

kohustuste oluliseks rikkumiseks RVastS § 14 lg 1 mõttes. Avaliku võimu kandja kohustuste olulisest

rikkumisest ei saa kõnelda ka ajal, mil eelnõu oli Riigikogu menetluses. Avaliku võimu kandja

kohustuste olulisest rikkumisest Riigikohtu 28. oktoobri 2002. a otsuse asjas nr 3-4-1-5-02 täitmisel

saab kõnelda alates Riigikogu IX koosseisu volituste lõppemisest. Kolleegium on seisukohal, et juba

Riigikogu see koosseis pidanuks viima ORAS § 7 lg 3 kooskõlla põhiseadusega. Riigikogu IX

koosseisu volitused lõppesid 21. märtsil 2003.

26. Seega algas seadusandja oluline rikkumine, mis seisnes Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a

otsuse asjas nr 3-4-1-5-02 täitmata jätmises, 21. märtsil 2003 ja lõppes 6. veebruaril 2006.

27. Kui lähtuda eeldusest, et RVastS § 14 lg 1 oli kuni 25. juulini põhiseadusevastane osas, milles ei

näinud ette õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist, siis eeltoodust lähtuvalt

kestis ajavahemik, mil oli põhimõtteliselt võimalik nõuda ORAS § 7 lg 3 õigusselgusetusega

tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitist, 21. märtsist 2003 kuni 6. veebruarini 2006, seega umbes

kaks aastat ja üksteist kuud, mitte aga 14 aastat 3 kuud ja 14 päeva, nagu väidavad kaebajad.

28. Kaebajate E. Jursi, A.-M. Märtsoni, L. Tõnissoni ja M. Uusi kohta, kellele halduskohus mõistis

hüvitise välja, leiab kolleegium, arvesse võttes halduskohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid ning

kolleegiumi eespool võetud seisukohti, et nende suhtes on avalik võim oma kohustusi oluliselt

rikkunud 21. märtsist 2003 kuni 6. veebruarini 2006. Kaebaja P. Matverki puhul, kellele halduskohus

samuti mõistis hüvitise välja, algab nimetatud ajavahemik samuti 21. märtsist 2003 ja lõpeb, lähtudes

halduskohtu poolt tuvastatust, 7. juulil 2004.

Seega langeb kehtiva riigivastutusõiguse järgi kaebaja P. Martverki puhul kogu vaidlusalune periood

aega, mil RVstS § 14 lg 1 kehtis redaktsioonis, mis ei näinud ette õigustloova akti andmata jätmisega

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebajate E. Jursi, A.-M. Märtsoni, L. Tõnissoni ja M. Uusi

puhul langeb vaidlusalune ajavahemik nii aega, mis eelnes praegu kehtiva RVasts § 14 lg 1

jõustumisele, kui ka sellele järgnevale ajale.

29. RVastS § 14 lg 1 ei loetle juhtumeid, mil õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud

mittevaraline kahju tuleb hüvitada. Kuid RVastS § 14 lg-t 1 saab mittevaralise kahju hüvitamisel

kohaldada üksnes koos sama seaduse § 9 lg-ga 1. Viimases sätestatakse järgmist:

„Füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise,

tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise,

au või hea nime teotamise korral.“

RVastS § 9 lg-s 1 sätestatakse ammendav (suletud) loetelu õigushüvedest, mille kahjustamisega

tekitatud mittevaralist kahju saab riigivastutuse seaduse alusel hüvitada. Need õigushüved on

erinevate põhiõiguste kaitsealas.

Kolleegium on seisukohal, et õigushüvede, mille kahjustamisega tekitatud mittevaraline kahju saab

riigivastutuse seaduse alusel hüvitada, suletud loetelu kehtestamine on iseenesest kooskõlas põhi-

seaduse §-ga 25. Siiski ei ole seadusandja vabadus RVastS § 9 lg 1 kujundamisel piiramatu. Riik on

ka siin seotud põhiseadusega (vt ka käesoleva otsuse punktid 40 ja 41).

30. Käesoleva otsuse punktis 19 kirjeldatud norm on küll otsekohaldatav, kuid sellest rikutud normist

tulenevat põhiõigusi – õigust korraldusele ja menetlusele ning õigust riigi poolsele kaitsele, mis

kaebajate puhul seisneb nende kasutada olnud eluruumide erastamise võimaluses õigusselgusetuse

kõrvaldamises –, pole RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud. Seetõttu ei anna pelgalt selle normi rikkumine

kaebajatele alust nõuda õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist.

31. RVastS § 9 lg-s 1 loetletud õigushüvesid ühendab see, et need õigushüved on valdavalt

tõrjeõiguste kaitsealas. Ka praeguses asjas vaatluse alla tulevad kodu või eraelu puutumatus on

RVastS § 9 lg-s 1 sõnastatud kui õigushüved, mis on tõrjeõiguste kaitsealas. RVastS § 9 lg 1

võimaldab hüvitada mittevaralist kahju ka siis, kui selles sättes nimetatud õigushüvesid on rikutud

koos sooritusõiguse rikkumisega.

32. Kaebajad on kohtumenetluses väitnud, et õiguslik ebaselgus rikkus nende tegevusplaane kodu

loomisel ja perekonnaelu korraldamisel, ning on nimetanud rikutud sättena põhiseaduse § 26.

Halduskohus leidis, et põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tuleneb üldine põhiõigus korraldusele ja

menetlusele teiste, sealhulgas põhiseaduse §-st 26 tuleneva põhiõiguse tagamiseks. Halduskohus

leidis, et kaebajate õigusi rikkus see, et nende õigus enda valduses olevat eluruumi erastada oli

ebaselge ning riik ei olnud sellise ebaselguse kõrvaldamiseks mingeid samme astunud; Eesti Vabariigi

Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse p 5 ja ORAS § 7 lg 3 taustal ning põhiseaduse § 13 ja § 14

koosmõjus põhiseaduse §-ga 26 arvesse võttes tulenes seadusandjale piisavalt täpne ja selge kohustus

reguleerida Saksamaale ümberasunute Eestisse maha jäänud õigusvastaselt võõrandatud vara

omandiõiguse küsimus.

33. RVastS § 9 lg 1 sätestab mittevaralise kahju hüvitamise võimaluse kodu või eraelu puutumatuse

rikkumise korral, kuid ei nimeta perekonnaelu puutumatust. Kolleegium on siiski seisukohal, et

RVastS § 9 lg 1 laieneb nii perekonna- kui ka eraelule, sest neid kaitsevaid põhiõigusi on kõrvuti

nimetatud põhiseaduse §-s 26 ning mõlemasse põhiõigusesse sekkumiseks on sätestatud ühesugused

reservatsioonid.

34. Kodu loomine ja perekonnaelu korraldamine on kahtlusteta põhiseaduse §-s 26 nimetatud

põhiõiguste kaitsealas. Kuid põhiseaduse §-s 26 sätestatud põhiõigused on loomult tõrjeõigused.

Riigi kohustus seonduvalt põhiseaduse §-ga 26 on kolmetine johtuvalt sellest, et §-s 26 on sätestatud

tõrjeõigused. Esiteks, riik ei tohi enda aktiivse tegevusega meelevaldselt takistada põhiõiguste kandjal

kodu loomist (sekkuda kodu loomisesse). See on põhiseaduse § 26 tõrjeõiguslik sisu. Teiseks, riik

peab looma õigusselge õigusliku regulatsiooni, mis kodu loomisel kaitseb põhiõiguste kandjat

kolmandate isikute eest. Selline sooritusõiguslik sisu on põhiseaduse §-l 26 koostoimes põhiseaduse

§-dega 13 ja 14. Kolmandaks, riik peab looma õigusselge õigusliku regulatsiooni, mis on vältimatult

vajalik selleks, et põhiõiguste kandja saaks kodu luua. Ka selline sooritusõiguslik sisu on põhiseaduse

§-l 26 koostoimes põhiseaduse §-dega 13 ja 14.

Kolleegium on seisukohal, et praegusel juhul ei ole riik takistanud kaebajatel kodu luua – kaebusest

nähtuvalt oli kaebajate koduks üürilepingu alusel kasutatav eluruum, mida nad soovisid erastada.

Kolleegium märgib, et eluruumi erastamisõigus ei ole põhiseaduse § 26 kaitsealas, vaadates seda sätet

nii eraldi võetuna kui ka koostoimes sooritusõigusi ette nägevate sätetega. Seadus tagas kaebajate

õiguse kasutada eluruume üürilepingu alusel nii enne õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist kui

ka pärast sellise vara tagastamist, kaitstes üürnikku nii riigi kui ka üürileandja ja kolmandate isikute

eest.

Kuna eluruumi erastamisõigus ei ole põhiseaduse § 26 kaitsealas ning õigusesse kasutada eluruumi

üürilepingu alusel riik ei sekkunud, siis ei saa käesoleva otsuse punktis 19 kirjeldatud normi

rikkumine, mis seisnes selles, et seadusandja ei loonud selgust eluruumi erastamise võimalustes, tuua

RVastS § 14 lg 1 ja § 9 lg 1 järgi kaasa mittevaralise kahju hüvitamist.

Vastupidist järeldust ei ole võimalik teha ka Riigikohtu üldkogu otsusest asjas nr 3-4-1-5-02, mille

punktis 34 leidis üldkogu järgmist: „Selline olukord takistab vara kasutajatel selgusele jõuda kodu

loomise ja perekonnaelu korraldamise tegevusplaanides.“ Kolleegium on seisukohal, et üldkogu ei

võtnud seisukohta, et ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastase õigusselgusetusega tekitatud võimalik mitte-

varaline kahju on hüvitatav kehtiva riigivastutusõiguse järgi või peaks olema hüvitatav tulenevalt

põhiseaduse §-st 25.

35. Koduga seondub ka põhiseaduse § 33. See paragrahv ei sätesta õigust kodule (õigust luua ja

omada kodu), vaid tõrjeõigusena keelab kodu olemasolul sellesse tungida. Ka koostoimes sooritus-

õigusi sätestavate põhiseaduse §-dega 13 ja 14 ei taga põhiseaduse § 33 õigust kodule. Seega ei ole

põhiseaduse § 33 praegusel juhul asjassepuutuv.

36. Õigus saada koduks eluruum ning õigus sellele, et oleks selgus koduks eluruumi saamise

võimaluste kohta, võib teatud tingimustel olla sooritusõigusi ette nägeva põhiseaduse § 27 lg 1

kaitsealas koostoimes põhiseaduse § 28 lg-ga 2. Sellist seisukohta toetab parandatud ja täiendatud

Euroopa sotsiaalharta artikkel 16, milles sätestatakse: „Et kindlustada vajalikud eeldused perekonna

kui ühiskonna aluse täielikuks arenguks, kohustuvad lepingupooled edendama perekonnaelu

majanduslikku, õiguslikku ja sotsiaalset kaitset sotsiaal- ja peretoetuste, maksukorralduse, peredele

eluaseme võimaldamise, äsjaabiellunute toetuste ning teiste asjakohaste meetmetega.“

Kolleegium on seisukohal, et põhiseaduse § 27 lg 1 ja § 28 eraldi võetuna ega koostoimes ei kaitse

õigust saada eluruum enda omandisse. Ka ei ole põhiseaduse § 27 lg-ga 1 ja § 28 lg-ga 2 kaitstavaid

õigushüvesid nimetatud RVastS § 9 lg-s 1.

37. Kaebajad on soovinud saada koduna kasutatavat eluruumi enda omandisse erastamise teel.

Erastamine omandireformi kontekstis tähendas asja erastamisväärtpaberite või raha eest enda

omandisse saamist. Erastamisõigus on paigutatav põhiseaduse § 32 lg 2 esimese ja teise lause kaitse-

alasse üksnes kui õigus kasutada enda väärtpabereid või raha erastamiseks kui selliseks. Põhiseaduse

§ 32 ei kaitse avaliku võimu omandis oleva ühe või teise objekti erastamise võimalusi. Põhiseaduse §

32 lg 2 esimesest ja teisest lausest koostoimes põhiseaduse §-dega 13 ja 14 tuleneb riigi kohustus luua

õigusselged õigusinstituudid, mis on vajalikud selle sätte kaitsealas olevate õiguste teostamiseks.

Omandireformi tingimustes, mis hõlmab eluruumide erastamist, tähendab põhiseaduse § 32

koostoimes põhiseaduse §-dega 13 ja 14 ka riigi kohustust luua erastamise kõigis aspektides selge

õiguslik regulatsioon. Praegusel juhul on seda kohustust rikutud sellega, et puudus õigusselgus ORAS

§ 7 lg-s 3 nimetatud vara erastamise õiguse kohta. Samas ei näe RVastS § 9 lg 1 ette mittevaralise

kahju hüvitamist, kui rikutud on põhiseaduse § 32.

38. Iseenesest õige on kaebajate väide, et Saksamaale ümberasunud isikutele kuulunud õigusvastaselt

võõrandatud majade üürnikud moodustasid ainsa isikute grupi, kes oli seadusandja tegevusetuse tõttu

pikka aega teadmatuses nende kasutada oleva eluruumi erastamise võimalusest või selle puudumisest,

ning neid on seetõttu teiste üürnikega võrreldes ebavõrdselt koheldud.

Kolleegium on seisukohal, et pärast Riigikohtu 28. oktoobri 2002. a otsust asjas nr 3-4-1-5-02, mille

punktist 27 nähtub, et ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud lepingut ei õnnestu sõlmida, puudus legitiimne

eesmärk kohelda eluruumi erastamisel erinevalt üürnikke, kes elavad Saksamaale ümber asunud

isikutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonetes, ja ülejäänud üürnikke. Kolleegium näeb siin

võrdsuspõhiõiguse rikkumist. Kuid RVasts § 9 lg-s 1 ei nimetata ka üldist võrdsuspõhiõigust

(põhiseaduse § 12) ega anna seetõttu alust praegusel juhul välja mõista hüvitist õigustloova akti

andmata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju eest.

39. Kolleegium on eelnevalt nentinud (vt käesoleva otsuse punktid 37 ja 38), et praeguses asjas on

riik, jättes õigusvastaselt vastu võtmata õigusselgust loova seaduse, rikkunud käesoleva otsuse

punktis 19 kirjeldatud otsekohaldatavat normi, samuti põhiseaduse § 12 ja § 32. Kolleegiumil tuleb

seetõttu võtta seisukoht, kas RVastS § 14 lg 1 koostoimes § 9 lg-ga 1 on kooskõlas põhiseaduse §-ga

25 osas, milles ei võimalda välja mõista hüvitist õigusselgust tagava õigustloova akti põhiseaduse-

vastase andmata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju eest.

40. Põhiseaduse § 25 ei takista avalikes huvides kehtestada regulatsiooni, mis ei võimalda õigustloova

akti andmise või andmata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist.

Õigustloova akti andmise või andmata jätmisega tekitatud kahju võib puudutada suurt hulka isikuid

ning võimaldada massnõuete esitamist. Kuna sellised nõuded võivad ülemäära koormata maksu-

maksjaid ja riigieelarvet ning raskendada riigi muude ülesannete täitmist, ka näiteks sotsiaalsete

põhiõiguste tagamist, siis on taolistel juhtudel põhiseaduspäraselt võimalik piirata riigi vastutust

seadusandja tegevuse või tegevusetuse eest.

Põhiseaduse § 25 ei nõua, et seadusega oleks kehtestatud riigi vastutus kõigi põhiõiguste igasuguse

rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Põhiseaduse § 25 ei nõua ka seda, et õigusselgust

loova õigustloova akti õigusvastase andmata jätmisega tekitatud kõigi põhiõiguste igasuguse

rikkumise korral peab järgnema riigi kohustus hüvitada tekitatud mittevaraline kahju. Põhiseaduse

§ 25 eesmärk ei ole Riigikohtu otsuse täitmata jätmise korral „trahvida“ riiki sel teel, et hüvitist

mittevaralise kahju eest tuleb maksta ka isikutele, kellele haldusakti või -toiminguga samade

põhiõiguste rikkumise korral hüvitist mittevaralise kahju eest maksta ei tule. Teisisõnu, kolleegium ei

näe põhjust, miks tuleks õigustloova akti õigusvastase andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamisel

erinevalt kohelda isikuid, kelle suhtes seadusandja on rikkunud Riigikohtu otsust ja jätnud

õigustloova akti andmata, ning isikuid, kelle suhtes Riigikohus ei ole seadusandjale pannud

õigustloova akti andmise kohustust.

Kolleegium märgib, et traditsiooniliselt ongi riigi vastutus õigustloova akti või selle andmata

jätmisega tekitatud kahju eest avalikes huvides piiratud.

41. Kolleegium arvab, et RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud rikkumisi eristab paljude muude põhiõiguste

muudest rikkumistest see, et selles sättes nimetatud põhiõigustesse sekkumise intensiivsus on era-

kordselt suur juba eelduslikult ning isik on riigipoolse õigusvastase tegevusetuse tõttu jäetud välise

sekkumise eest riigi kaitseta. RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õiguste rikkumisel on pöördumatud

tagajärjed.

Kolleegium on seisukohal, et seadusandja ei ole kohustatud lülitama RVastS § 9 lg-sse 1 õigus-

hüvesid, mille rikkumise iseloom ei ole analoogiline RVastS § 9 lg-s 1 loetletud õigushüvede

rikkumise iseloomuga, ning sätestama, et ka selliste rikkumiste korral hüvitatakse õigustloova akti

andmata jätmisega tekitatud mittevaraline kahju.

42. Põhiseaduse § 32 rikkumise puhul ei ole see praegusel juhul nii. Kaebajatele oli omandireformi-

seadustega tagatud võimalus kasutada erastamisväärtpabereid muu vara erastamiseks. Ebaselgus

puudutas vaid kaebajate võimalust erastada vara, mida nad soovisid erastada. Põhiseaduse §-st 32 ei

tulene riigi kohustust luua regulatsioon, mille järgi põhiõiguste kandjal peab olema õigus erastada

talle meelepärast vara. Ka ei olnud seadusandja rikkumise kestus, eeldades enne 25. juulit 2004

kehtinud RVastS § 9 lg 1 koostoimes RVastS § 14 lg-ga 1 põhiseadusevastasust, selline, mis

eelduslikult tingiks põhiõigustesse sekkumise pidamist erakordselt intensiivseks.

43. Kolleegium nentis praeguses asjas ka põhiseaduse § 12 rikkumist. Ühed isikud said erastada

nende kasutada olnud eluruume (neile meelepärast vara), teised isikud olid aga seadusandja

põhiseadusevastase tegevuse tõttu teadmatuses, kas neil avaneb võimalus meelepärast vara erastada.

Põhiseaduse § 12 toimib praegusel juhul koos põhiseaduse §-ga 32, mis ei taga õigust erastada isikule

meelepärast vara. Ka nende sätete koostoimes rikkumise korral ei ole rikkumine võrreldav nende

rikkumistega, mida on loetletud RVastS § 9 lg-s 1.

44. Kolleegium on seisukohal, et põhiseaduse §-des 12 ja 32 nimetatud põhiõiguste rikkumine ei

saanud praeguses kohtuasjas kirjeldatud asjaoludel olla ka erakordselt pikaajaline. Kolleegium

meenutab, et asus käesolevas otsus punktis 26 seisukohale, et seadusandja põhiseadusevastane

tegevusetus õigusselguse loomisel (Riigikohtu otsuse täitmisel) kestis 21. märtsist 2003 kuni

6. veebruarini 2006, seega umbes kaks aastat ning üksteist ja pool kuud.

45. Õigusselgusetus mõjutab põhiõiguste kandjat intensiivselt, kui see saab oluliselt mõjutada inimese

käitumist.

Riigikohtu üldkogu leidis, et see, kas Saksamaale ümber asunud isikutele kuulunud õigusvastane vara

tagastatakse või kompenseeritakse, on seadusandja poliitiline otsus (28. oktoobri 2002. a otsus asjas

nr 3-4-1-5-02, punkt 37). Kuid kolleegiumi jaoks on praegusel juhul oluline ka see, et Saksamaale

ümber asunud isikutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud eluruumide üürnikel ei saanud, võttes

arvesse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise prioriteetsusest lähtuva omandireformi üldist

loogikat, olla enne ega pärast 21. märtsi 2003 mõistlikku lootust sellele, et õigusselgusetu olukord

laheneb tänu parlamendi poliitilisele otsustusele neile soodsalt ning seadusega kehtestatakse

regulatsioon, mille järgi Saksamaale ümber asunud isikutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud

vara, mis on säilinud endisel individualiseeritaval kujul ja mille eest pole selle endistele omanikele

makstud kompensatsiooni, ei tagastata, vaid see tuleb kompenseerida ja üürnikele erastada.

46. Praeguse kohtuasja asjaolud ei anna alust seada kahtluse alla RVastS § 14 lg 1 koostoimes sama

seaduse § 9 lg-ga 1 põhiseaduspärasust osas, milles need ei võimalda välja mõista hüvitist Riigikogu

õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud mittevaralist kahju eest, kui sellega on rikutud

põhiseaduse § 12 ja § 32.

47. Kolleegium on eeltoodud põhjendustel seisukohal, et Justiitsministeeriumi kassatsioonkaebus

tuleb rahuldada. Halduskohtul puudus alus rahuldada E. Jursi, P. Martverki A.-M. Märtsoni,

L. Tõnissoni ja M. Uusi kaebusi. Ka P. Koppeli, A.-M. Lahe ja V. Maari kaebusi ei saa rahuldada,

isegi kui lähtuda sellest, et õiged on nende väited, mis on esitatud käesoleva otsuse punkti 7 lõikudes

2, 3 ja 4.

III

48. Eeltoodu põhjal võtab kolleegium asjas järgmised seisukohad:

1) P. Koppeli, A.-M. Lahe, A.-M. Märtsoni, L. Tõnissoni ja V. Maari kassatsioonkaebused jäävad

rahuldamata;

2) rahuldada tuleb Justiitsministeeriumi kassatsioonkaebus. Kolleegium, rahuldades Justiits-

ministeeriumi kassatsioonkaebuse, tühistab

a) ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata A.-M. Märtsoni ja L. Tõnissoni ning

Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebused ning muutmata halduskohtu otsus osas, millega rahuldati

E. Jursi, A.-M. Märtsoni, P. Martverki, L. Tõnissoni ja M. Uusi kaebused;

b) halduskohtu otsuse osas, millega rahuldati E. Jursi, A.-M. Märtsoni, M. Uusi, L. Tõnissoni ja

P. Martverki kaebused ning mõisteti neile välja hüvitis õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud

mittevaralise kahju eest ja kantud menetluskulud;

3) tühistatud osas teeb kolleegium uue otsuse, millega

a) jätab rahuldamata E. Jursi, A.-M. Märtsoni, M. Uusi, L. Tõnissoni ja P. Martverki kaebused;

b) jätab HKMS § 108 lg 1 alusel halduskohtu menetluskulud E. Jursi, A.-M. Märtsoni, M. Uusi,

L. Tõnissoni ja P. Martverki endi kanda;

4) halduskohtu otsus jääb muutmata osas, millega

a) jäeti rahuldamata P. Koppeli, V. Maari, V. Mesila, A. Tammemägi ja A.-M. Lahe kaebused;

b) jäeti P. Koppeli, V. Maari, V. Mesila, A. Tammemägi ja A.-M. Lahe menetluskulud nende endi

kanda;

5) ringkonnakohtu otsus jääb muutmata osas, millega

a) jäeti rahuldamata P. Koppeli, A.-M. Lahe ja V. Maari apellatsioonkaebused;

b) jäeti menetluskulud menetlusosaliste endi kanda;

c) jäeti rahuldamata V. Maari taotlused täiendavate tõendite asja materjalide juurde võtmiseks ning

Saksamaa Riigiarhiivile järelepärimise tegemiseks;

d) V. Maarile tagastati tema apellatsioonkaebusele lisatud tõendid – Riigiarhiivi 18. jaanuari 2002. a

arhiiviteatis nr 67/MS ja Tallinna Linnaarhiivi 10. jaanuari 2002. a kiri nr 1-7/10;

6) A.-M. Lahe, A.-M. Märtsoni, L. Tõnissoni, V. Maari ja P. Koppeli tasutud kautsjonid arvata HKMS

§ 107 lg 4 kolmanda lause alusel riigituludesse.

49. Kolleegium selgitab, et käesoleva otsusega kujuneb olukord, kus kõik halduskohtusse praeguses

asjas esitatud kaebused jäävad rahuldamata.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann