3-4-1-2-14 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-2-14

Otsuse kuupäev

27. märts 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Tõnu Anton, Eerik

Kergandberg, Lea Laarmaa ja Lea Kivi

Kohtuasi

Riigilõivuseaduse § 57 lg 14 (alates 1. juulist 2012 kehtivas

redaktsioonis) põhiseaduslikkuse kontroll osas, mis sätestab

kohustuse

tasuda

kohtumääruse

peale

määruskaebuse

esitamisel riigilõivu suuremas määras kui määruskaebuse

elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu

Menetluse alus

Harju Maakohtu 14. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-

13-51779, Harju Maakohtu 23. jaanuari 2014. a määrus

tsiviilasjas nr 2-13-31310 ja Harju Maakohtu 23. jaanuari

2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-9726

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tunnistada riigilõivuseaduse § 57 lg 14 alates 1. juulist 2012 kehtivas redaktsioonis

põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, mis sätestab määruskaebuse muul viisil

esitamisel kohustuse tasuda riigilõivu suuremas määras kui määruskaebuse elektroonilisel

esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK TSIVIILASJAS nr 2-13-51779

1. RLS Finance S.A (hageja I) esitas 31. oktoobril 2013 Harju Maakohtule hagiavalduse Aktsiaseltsi

Eesti Krediidipank (kostja) vastu aktsionäride erakorralise üldkoosoleku otsuse vastuvõtmata jätmise

tuvastamiseks, otsuste tühisuse tuvastamiseks ja otsuste kehtetuks tunnistamiseks. Koos

hagiavaldusega esitas hageja I hagi tagamise taotluse, mille Harju Maakohus rahuldas osaliselt

4. novembri 2013. a määrusega.

2. 18. novembril 2013 esitas OAO Moskva Pank (hageja II) Harju Maakohtule hagi kostja vastu sama

üldkoosoleku otsuste kehtivuse tuvastamiseks (tsiviilasi nr 2-13-54535). Harju Maakohus võttis

3. detsembri 2013. a määrusega hageja II hagi menetlusse ja liitis tsiviilasjaga nr 2-13-51779.

3. Hageja II esitas 10. detsembril 2013 kohtule määruskaebuse Harju Maakohtu 4. novembri 2013. a

hagi tagamise määruse peale. Harju Maakohus jättis 18. detsembri 2013. a määrusega määruskaebuse

menetlusse võtmata.

4. Hageja II esitas 2. jaanuaril 2014 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse Harju Maakohtu

18. detsembri 2013. a kohtumääruse peale, taotledes määruse tühistamist ja asja uueks arutamiseks

saatmist Harju Maakohtusse hageja II 10. detsembri 2013. a määruskaebuse menetlusse võtmise

otsustamiseks. 2. jaanuari 2014. a määruskaebuse esitas hageja II kohtule Harju Maakohtu

elektronposti aadressil (harjumk.menetlus@kohus.ee), tasudes määruskaebuse esitamisel riigilõivu 25

eurot.

5. Harju Maakohus võttis 14. jaanuari 2014. a määrusega tsiviilasjas nr 2-13-51779 hageja II

2. jaanuari 2014. a määruskaebuse menetlusse. Kohus jättis kohaldamata ja tunnistas põhiseadusega

vastuolus olevaks RLS § 57 lg 14 (alates 1. aprillist 2013 kehtivas redaktsioonis) osas, mis sätestab

tsiviilkohtumeneltuses kohtumääruse peale määruskaebuse muul viisil esitamisel kohustuse tasuda

riigilõivu suuremas määras kui avalduse esitamisel elektrooniliselt veebilehe www.e-toimik.ee kaudu.

Kohus võttis hageja II määruskaebuse puhul aluseks lõivumäära 25 eurot, mis kohaldub ka

määruskaebuse elektrooniliselt veebilehe www.e-toimik.ee kaudu esitamisel.

6. Maakohus luges asjassepuutuvaks RLS § 57 lg 14 üksnes osas, mis näeb ette kohustuse tasuda

kohtumääruse peale määruskaebuse muul viisil esitamisel riigilõivu suuremas määras kui avalduse

veebilehe www.e-toimik.ee kaudu esitamisel, kuigi RLS § 57 lg 14 näeb alates 1. aprillist 2013

soodsama lõivumäära ette ka kaebuse esitamisel veebilehtede https://ettevotjaportaal.rik.ee/,

https://kinnistuportaal.rik.ee ja e-notari infosüsteemi kaudu. Pidades muuhulgas silmas maakohtu

registriosakonna ja kinnistusosakonna töökorra erinevat õiguslikku regulatsiooni võrreldes maakohtu

kantseleidega ning elektroonilise kinnistusraamatu pidamist, oleks kogu RLS § 57 lg 14

põhiseaduslikkuse kontroll võinud kohtu arvates tuua kaasa vajaduse käsitleda täiendavaid asjaolusid.

7. Maakohus edastas 14. jaanuari 2014. a määruse tsiviilasjas nr 2-13-51779 põhiseaduslikkuse

järelevalve menetluse algatamiseks Riigikohtule. Maakohtu määrus saabus Riigikohtusse

16. jaanuaril 2014 ja registreeriti Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve asjana nr 3-4-1-2-14.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK TSIVIILASJAS nr 2-13-31310

8. Anželika Veits (avaldaja) esitas 25. juunil 2013 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäitur Elin

Vilippuse (kohtutäitur) 10. juuni 2013. a otsuse peale täiteasjades nr 022/2010/10601 ja

nr 022/2010/10602. Kohus jättis avalduse 26. juuli 2013. a määrusega menetlusse võtmata.

9. Avaldaja esitas määruse peale 15. augustil 2013 määruskaebuse ja taotles menetlusabi riigilõivu

tasumisel. Kohus jättis 18. septembri 2013. a määrusega avaldaja menetlusabi taotluse rahuldamata.

Avaldaja esitas määruse peale 2. oktoobril 2013 määruskaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus jättis

16. oktoobri 2013. a määrusega rahuldamata.

10. Harju Maakohus jättis 8. novembri 2013. a määrusega menetlusse võtmata avaldaja 15. augusti

2013 määruskaebuse. 20. novembril 2013 esitas avaldaja määruskaebuse, milles palus tühistada

Harju Maakohtu 8. novembri 2013. a määrus ning taotles menetlusabi riigilõivu tasumisel.

11. Harju Maakohus jättis 2. detsembri 2013. a määrusega avaldaja määruskaebuse käiguta ja andis

avaldajale tähtaja kaebuses puuduste kõrvaldamiseks. Puuduste kõrvaldamiseks pidi avaldaja esitama

kohtule menetlusdokumendi väidetega selle kohta, milles seisneb õigusrikkumine Harju Maakohtu

8. novembri 2013. a määruse tegemisel. Kohus jättis 16. detsembri 2013. a määrusega avaldaja

määruskaebuse menetlusse võtmata põhjusel, et avaldaja ei olnud kaebuses puudusi kõrvaldanud.

12. Avaldaja esitas 13. jaanuaril 2014 Harju Maakohtu 16. detsembri 2013. a määruse peale

määruskaebuse. Ühtlasi taotles avaldaja kohtult menetlusabi riigilõivust vabastamiseks. Avaldaja

esitas kohtule määruskaebuse muul viisil kui elektrooniliselt veebilehe www.e-toimik.ee,

https://ettevotjaportaal.rik.ee/, https://kinnistuportaal.rik.ee või e-notari infosüsteemi kaudu.

13. Harju Maakohus tunnistas 23. jaanuari 2014. a määrusega kohtuasjas nr 2-13-31310

põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata RLS § 57 lg 14 (alates 1. aprillist 2013

kehtivas redaktsioonis) osas, mis sätestab kohtumääruse peale määruskaebuse esitamisel kohustuse

tasuda riigilõivu suuremas määras kui avalduse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee,

https://ettevotjaportaal.rik.ee/,

https://kinnistuportaal.rik.ee

või

e-notari

infosüsteemi

kaudu.

Maakohus määras tasumisele kuuluvaks riigilõivuks 25 eurot. Kohus jättis rahuldamata avaldaja

taotluse saada menetlusabi riigilõivu tasumisel määruskaebuse esitamisel Harju Maakohtu

16. detsembri 2013. a määruse peale. Maakohus jättis avaldaja määruskaebuse käiguta, andis

avaldajale tähtaja ja pani kohustuse määruskaebuses puuduse kõrvaldamiseks.

14. Maakohus leidis, et kohtusse pöördumise viisist sõltuv lõivumäärade eristamine ei ole sobiv

abinõu menetlusökonoomia saavutamiseks. Avaldaja viibib kinnipidamisasutuses, kus võib puududa

võimalus kasutada arvutit ja Internetti ning samuti võib avaldajal puududa võimalus anda

digitaalallkirja. Maakohtu hinnangul ei pruugi avaldaja põhiõigused olla piisavalt tagatud ka

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 139 lg-s 21 sätestatud võimalusega taotleda mõjuval

põhjusel madalama lõivumäära kohaldamist. Selle sätte kohaldamiseks tuleb kohtul anda

menetlusosalisele, kes ei ole kohtule avaldust avaliku e-toimiku kaudu esitanud, võimalus põhistada

mõjuvat põhjust, miks ei ole võimalik avaldust või kaebust elektrooniliselt avaliku e-toimiku kaudu

esitada. Seejärel peab kohus otsustama, kas menetlusosaline on mõjuva põhjuse olemasolu

põhistanud või mitte ja kas võimaldada teha menetlustoiming madalama riigilõivumääraga. Seega

võib suureneda kohtu töökoormus. Sellisel juhul kulub kohtul ressurssi rohkem menetluslike, mitte

sisuliste küsimuste lahendamisele, ning riigilõivu suuruse sõltuvusse seadmine avalduse esitamise

viisist ei aita menetlusökonoomia eesmärgi saavutamisele kaasa, vaid takistab seda. Lisaks sellele ei

ole seaduses ette nähtud TsMS § 139 lg 21 alusel taotlust lahendava kohtulahendi peale edasikaebe

võimalust. Seetõttu ei pruugi avaldaja võrdne kohtlemine ja kohtusse pöördumise põhiõigus olla

piisavalt tagatud TsMS § 139 lg-s 21 sätestatud võimaluse kaudu taotleda madalama lõivumäära

kohaldamist.

15. Maakohus edastas 23. jaanuari 2014. a määruse tsiviilasjas nr 2-13-31310 põhiseaduslikkuse

järelevalve menetluse algatamiseks Riigikohtule. Maakohtu määrus saabus Riigikohtusse

23. jaanuaril 2014 ja registreeriti Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve asjana nr 3-4-1-3-14.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK TSIVIILASJAS nr 2-13-9726

16. Konstantin Zjukin (avaldaja) esitas 28. veebruaril 2013 Harju Maakohtule avalduse, milles taotles

kohtutäitur Kaire Põltsi taandamist ja täitemenetluse lõpetamist täiteasjas nr 025/2009/84. Maakohus

algatas 8. novembril 2013 hagita menetluse kohtutäituri taandamiseks. 19. novembri 2013. a

määrusega jättis kohus Konstantin Zjukini 28. veebruaril 2013 esitatud avalduse kohtutäituri

taandamiseks läbi vaatamata.

17. Avaldaja esitas 27. novembril 2013 määruskaebuse 19. novembri 2013. a kohtumääruse peale ja

menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks. 17. jaanuaril 2014 esitas avaldaja kohtule

seisukoha, milles avaldas, et RLS § 57 lg 14 võib olla põhiseadusega vastuolus.

18. Harju Maakohus tunnistas 23. jaanuari 2014. a määrusega tsiviilasjas nr 2-13-9726 põhiseadusega

vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata RLS § 57 lg 14 (alates 1. aprillist 2013 kehtivas

redaktsioonis) osas, mis sätestab kohtumääruse peale määruskaebuse esitamisel kohustuse tasuda

riigilõivu suuremas määras kui avalduse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee,

https://ettevotjaportaal.rik.ee/, https://kinnistuportaal.rik.ee või e-notari infosüsteemi kaudu. Kohus

leidis, et kohtusse pöördumise viisist sõltuv lõivumäärade eristamine ei ole sobiv abinõu soovitud

eesmärgi – menetlusökonoomia – saavutamiseks. Kohus määras tasumisele kuuluvaks riigilõivuks 25

eurot, rahuldas avaldaja menetlusabi taotluse ja vabastas avaldaja riigilõivu tasumisest.

19. Maakohus edastas 23. jaanuari 2014. a määruse tsiviilasjas nr 2-13-9726 põhiseaduslikkuse

järelevalve menetluse algatamiseks Riigikohtule. Maakohtu määrus saabus Riigikohtusse

23. jaanuaril 2014 ja registreeriti Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve asjana nr 3-4-1-4-14.

20. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium liitis 26. veebruari 2014. a määrusega Harju

Maakohtu 14. jaanuari 2014. a määrusega tsiviilasjas nr 2-13-51779 algatatud põhiseaduslikkuse

järelevalve asja nr 3-4-1-2-14, Harju Maakohtu 23. jaanuari 2014. a määrusega tsiviilasjas nr 2-13-

31310 algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve asja nr 3-4-1-3-14 ja Harju Maakohtu 23. jaanuari

2014. a määrusega tsiviilasjas nr 2-13-9726 algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve asja nr 3-4-1-4-

14 ühte menetlusse. Kolleegium määras liidetud põhiseaduslikkuse järelevalve asja numbriks 3-4-1-

2-14.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

21. Riigikogu põhiseaduskomisjon on seisukohal, et RLS § 57 lg 14 on põhiseadusega kooskõlas.

Erinevate riigilõivumäärade kehtestamine on õigustatud eesmärgiga soodustada avaliku e-toimiku

kasutamist, vähendada kohtute töökoormust ja tagada isikutele tõhusam juurdepääs kohtutele.

Kohtuametnike töökoormus peaks menetlusdokumentide e-toimiku kaudu esitamisel siiski vähenema.

Kui

üldjuhul

täidab

suure

osa

kohtute

infosüsteemi

andmestikust

kohtuametnik

(kui

menetlusdokumendid esitatakse muul viisil kui e-toimiku kaudu), siis e-toimiku kaudu dokumentide

esitamise korral täidab vajalikud andmeväljad dokumentide esitaja. Lisaks jääb e-toimiku kaudu

dokumentide esitamisel ära vastavate dokumentide skaneerimine ja infosüsteemi üleslaadimine.

Menetlusosalise koormus menetlusdokumentide e-toimiku kaudu esitamisel ei suurene, vaid teiseneb,

kuna paberkandjal peab ta niikuinii esitama vajalikud andmed.

22. Neile isikutele, kel ei ole arvuti kasutamise võimalust või kellel napib arvuti või Interneti

kasutamise alaseid teadmisi, on Justiitsministeeriumi andmetel paigaldatud e-toimiku kasutamise

toetamiseks maakohtute kohtumajadesse avalikud arvutid ning isikul on võimalik saada vajaduse

korral ametnikelt abi e-toimiku kasutamiseks. Samuti on e-toimiku kaudu kohtusse pöördujal

võimalik saada vajaduse korral abi e-toimiku kasutajatoelt. Lisaks on isikutele, kellele e-toimiku

kasutamine on raskendatud (võimed, majanduslik seisukord) või võimatu, nähtud ette võimalus

tasuda riigilõivu siiski madalamas määras (TsMS § 139 lg 21). Komisjon möönab, et see võib tuua

kohtutele mõningase lisakoormuse, kuid see ei saa tõenäoliselt olema siiski nii märkimisväärne, et

kaaluks üles regulatsiooni üldeesmärgi.

23. Lisaks sellele leiab komisjon, et RLS § 57 lg 14 põhiseaduspärasus ja riigilõivu suuruse

põhjendatus ei ole lahendatav abstraktsel kujul, vaid seda tuleks kaaluda isiku- ja faktipõhiselt

konkreetsete üksikjuhtumite lahendamise käigus. Lõivumäära erinevus ei pruugi olla problemaatiline

kõrgema sissetuleku, vastavate võimaluste ja oskustega isikutele. Samas madala sissetuleku, oskuste

ja võimalusteta isikutele võib see osutuda oluliseks takistuseks põhiseadusliku õiguse (juurdepääs

kohtumõistmisele) teostamisel.

24. RLS Finance S.A. (hageja I tsiviilasjas nr 2-13-51779) leiab, et Harju Maakohus on õigesti

tunnistanud RLS § 57 lg 14 alates 1. aprillist 2013 kehtivas redaktsioonis põhiseadusega vastuolus

olevaks.

25. OAO Moskva Pank (hageja II tsiviilasjas nr 2-13-51779) leiab, et RLS § 57 lg 14 (alates

1. aprillist 2013 kehtivas redaktsioonis) tuleks tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja

kehtetuks osas, mis sätestab tsiviilkohtumenetluse avalduse muul viisil esitamisel kohustuse tasuda

riigilõivu suuremas määras kui avalduse elektroonilisel esitamisel veebilehtede www.e-toimik.ee,

https://ettevotjaportaal.rik.ee/, https:// kinnistuportaal.rik.ee või e-notari infosüsteemi kaudu.

26. AS Eesti Krediidipank (kostja tsiviilasjas nr 2-13-51779) on seisukohal, et RLS § 57 lg 14, mille

järgi tuleb tasuda määruskaebuse esitamisel lõivu 50 eurot, e-toimiku vahendusel esitamisel aga 25

eurot, ei ole põhiseadusega kooskõlas.

27. Korteriühistu Masti (puudutatud isik tsiviilasjas nr 2-13-31310) leiab, et RLS § 57 lg 14 alates

1. aprillist 2013 kehtivas redaktsioonis on põhiseadusega vastuolus.

28. Lada Zjukina (sissenõudja tsiviilasjas nr 2-13-9726) nõustub Harju Maakohtu 23. jaanuari

2014. a määruses toodud põhjendustega ja leiab, et vaidlusalune säte on põhiseadusega vastuolus

osas, mis sätestab kohtumääruse peale määruskaebuse esitamisel kohustuse tasuda riigilõivu

suuremas

määras

kui

avalduse

elektroonilisel

esitamisel

veebilehe

www.e-toimik.ee,

https://ettevotjaportaal.rik.ee/, https://kinnistuportaal.rik.ee või e-notari infosüsteemi kaudu.

29. Õiguskantsler on seisukohal, et põhiseaduse (PS) § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõiguse, § 12

lg-s 1 ettenähtud võrdse kohtlemise põhimõtte ning §-s 11 sisalduva proportsionaalsuse põhimõttega

ei ole kooskõlas RLS § 57 lg 14, mis näeb ette erineva suurusega riigilõivu määrad määruskaebuse

esitamiseks sõltuvalt kohtusse pöördumise viisist (muul viisil või avaliku e-toimiku (www.e-

toimik.ee) vahendusel − vastavalt 50 ja 25 eurot).

30. Õiguskantsler leiab, et RLS § 57 lg 14 oli tsiviilasjades nr 2-13-51779, nr 2-13-31310 ja nr 2-13-

9726 asjassepuutuv norm osas, mis puudutab kohtusse pöördumist e-toimiku süsteemi kaudu. Teised

RLS § 57 lg-s 14 nimetatud elektroonilised süsteemid on loodud maakohtu registriosakonna ja

kinnistusosakonna

töö

korraldamiseks

ning

väljuvad

konkreetse

kohtuasja

asjakohasest

õigusnormistikust. Seetõttu ei ole see RLS § 57 lg 14 sätteosa, mis puudutab määruskaebuse esitamist

https://ettevotjaportaal.rik.ee/,

https://kinnistuportaal.rik.ee

või

e-notari

infosüsteemi

kaudu,

asjassepuutuv konkreetsel juhul. Õiguskantsleri arvates on asjassepuutuv säte põhiseadusega

vastuolus alates selle kehtestamisest 1. juulil 2012, mitte alates viimasest muudatusest 1. aprillil

2013, nagu on määranud maakohus.

31. Õiguskantsler märgib, et kahe lõivu (50 ja 25 euro) vahe ehk edasikaebeõiguse piirangu ulatuse

vahe on kahekordne. Kohtusse pöördumisel ei tohi elektrooniliste võimaluste kasutajaid ja

mittekasutajaid meelevaldselt erinevalt kohelda ning iga riigilõivu summa peab olema majanduslikult

mõõdetav ja põhjendatav ka siis, kui riigilõivu menetlusökonoomia osa on mingis ulatuses

hinnanguline. E-toimiku kasutamise soodustamine ei peaks seisnema kohtusse pöördumise õiguse

märkimisväärselt erineva ulatusega riive kehtestamises. Seda iseäranis juhul, kui kohtusse

pöördutakse küll elektrooniliselt, kuid mitte e-toimiku kaudu.

32. Justiitsminister vaidlustatud sätte kohta tähtaegselt arvamust ei esitanud.

PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTTED

33. Riigilõivuseaduse (RT I, 29.06.2012) § 57 "Tsiviilkohtumenetluse toimingud" lg 14:

[---]

(14) Kohtumääruse peale määruskaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu 50 eurot. Kui nimetatud

määruskaebus esitatakse elektrooniliselt veebilehe www.e-toimik.ee, https://ettevotjaportaal.rik.ee/,

https://kinnistuportaal.rik.ee või e-notari infosüsteemi kaudu, tasutakse riigilõivu 25 eurot.

[---]."

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

34. Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, peab olema vaidluse lahendamisel

asjassepuutuv (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2).

35. Maakohus tunnistas RLS § 57 lg 14 põhiseaduse vastaseks ja jättis kohaldamata kolmes

kohtuasjas (Harju Maakohtu tsiviilasjad nr 2-13-51779, nr 2-13-31310 ja nr 2-13-9726), milles

otsustas TsMS § 663 lg 1 alusel määruskaebuste menetlusse võtmise üle. Kõigis kolmes kohtuasjas

esitasid kaebajad määruskaebuse muul viisil, mitte elektrooniliselt veebilehe www.e-toimik.ee kaudu.

36. Tsiviilasjades nr 2-13-31310 ja nr 2-13-9726 tunnistas kohus RLS § 57 lg 14 põhiseadusvastaseks

osas, mis sätestab kohtumääruse peale määruskaebuse esitamisel kohustuse tasuda riigilõivu

suuremas

määras

kui

avalduse

elektroonilisel

esitamisel

veebilehe

www.e-toimik.ee,

https://ettevotjaportaal.rik.ee/,

https://kinnistuportaal.rik.ee

või

e-notari

infosüsteemi

kaudu.

Tsiviilasjas nr 2-13-51779 leidis maakohus, et RLS § 57 lg 14 on asjassepuutuv ja põhiseadusvastane

üksnes osas, mis sätestab kohtumääruse peale määruskaebuse esitamisel kohustuse tasuda riigilõivu

suuremas määras kui avalduse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu.

37. Kolleegium leiab, et määruskaebuse menetlusse võtmise üle otsustamisel maakohtus oli RLS § 57

lg 14 kõigis kolmes kohtuasjas asjassepuutuv osas, mis sätestab kohtumääruse peale määruskaebuse

esitamisel kohustuse tasuda riigilõivu 50 eurot, avalduse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-

toimik.ee kaudu aga 25 eurot. Kaebajad ei esitanud määruskaebusi https://ettevotjaportaal.rik.ee/,

https://kinnistuportaal.rik.ee või e-notari infosüsteemi kaudu. Seega ei ole RLS § 57 lg 14 viimati

nimetatud osas käesolevas asjas asjassepuutuv.

38. Kõigis tsiviilasjades tunnistas kohus RLS § 57 lg 14 asjassepuutuvaks ja põhiseadusvastaseks

alates 1. aprillist 2013 kehtivas redaktsioonis. Kolleegium märgib, et vaidlusalune säte, RLS § 57

lg 14 kehtestati 1. juulil 2012 jõustunud riigilõivuseaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste

seaduste muutmise seadusega (RT I, 29.06.2012, 3). Alates 1. juulist 2012 kehtinud redaktsioonis tuli

RLS § 57 lg 14 kohaselt kohtumääruse peale määruskaebuse esitamisel tasutada riigilõivu 50 eurot,

määruskaebus esitamisel elektrooniliselt veebilehe www.e-toimik.ee kaudu tuli tasuda riigilõivu 25

eurot. 1. aprillil 2013 jõustus riigi õigusabi seaduse, riigilõivuseaduse, tsiviilkohtumenetluse

seadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (RT I, 22.03.2013, 9), mille § 1 p 1

kohaselt täiendati RLS § 57 lg 14 teist lauset pärast tekstiosa "www.e-toimik.ee" tekstiosaga

"https://ettevotjaportaal.rik.ee/, https://kinnistuportaal.rik.ee või e-notari infosüsteemi". Eeltoodust

lähtudes loeb kolleegium asjassepuutuvaks RLS § 57 lg 14 alates 1. juulist 2012 kehtinud

redaktsioonis.

39. Põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine (vt alates Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 6. märtsi 2002. a otsusest asjas nr 3-4-1-1-02, p 12).

Kohtumenetluses määruskaebuselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad PS § 15 lg 1

esimeses lauses tagatud igaühe põhiõigust pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtu poole

(Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. a otsus asjas nr 3-2-1-67-11, p 22.1) ja PS §-s 32 tagatud

omandipõhiõigust (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 12. septembri 2013. a

otsus kohtuasjas nr 3-4-1-26-13, p 18). Seejuures riivab RLS § 57 lg 14 intensiivsemalt nende isikute

põhiõigusi, kes esitavad määruskaebuse kohtule muul viisil kui avaliku e-toimiku kaudu

(vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10. detsembri 2013. a otsus kohtuasjas nr 3-

4-1-20-13, p-d 48–49). Vaidlusalune säte, RLS § 57 lg 14 riivab ka PS § 12 lg-s 1 tagatud

võrdsuspõhiõigust, kuna kohtleb erinevalt isikuid, kes esitavad määruskaebuse veebilehe www.e-

toimik.ee kaudu, ja isikuid, kes esitavad sama hinnaga avalduse muul viisil.

40. Riigilõivuseaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

(XII Riigikogu seaduseelnõu, 206 SE) seletuskirja kohaselt on riigilõivumäärade kohtusse

pöördumise viisist sõltuvusse seadmisel sihiks riigi ressursside säästlik ja otstarbekohane kasutamine,

täpsemalt soov vähendada kohtute koormust tehnilise töö vähenemise kaudu, ja sel eesmärgil ka

avaliku e-toimiku kasuks otsustamise motiveerimine.

41. Riigikohus on tunnistanud põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks RLS § 57 lg-d 1 ja 15 ning lisa 1

alates 1. juulist 2012 kehtivas redaktsioonis osas, mis sätestas tsiviilkohtumenetluses avalduse muul

viisil esitamisel kohustuse tasuda riigilõivu suuremas määras kui avalduse elektroonilisel esitamisel

veebilehe

www.e-toimik.ee

kaudu

(Riigikohtu

põhiseaduslikkuse

järelevalve

kolleegiumi

10. detsembri 2013. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-20-13). Lisaks sellele on Riigikohus tunnistanud

põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks RLS § 57 lg 4 alates 1. juulist 2012 kehtivas redaktsioonis osas,

mis sätestab hagita menetluses avalduse muul viisil esitamisel kohustuse tasuda riigilõivu suuremas

määras kui avalduse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu (Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10. märtsi 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-6-14).

42. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 10. detsembri 2013. a otsuses

kohtuasjas nr 3-4-1-20-13, et avalduse esitamise viisist sõltuvate lõivumäärade eristamise eesmärgiks

on menetlusökonoomia, mis tähendab tõhusat menetlust samal ajal riigi ressursside säästmisega.

Kohtute tehnilise töö väidetav vähendamine ja elektrooniline asjaajamine ning väljaspool avalikku e-

toimikut esitatud avaldustega kaasnevate võimalike lisakulude panemine menetlusosalistele saavad

olla üksnes vahendid menetlusökonoomia saavutamiseks, mitte iseseisvad eesmärgid põhiõiguste

piiramiseks. Menetlusosaliste osalemist õigusemõistmise kulutuste kandmises on Riigikohus küll

pidanud riigilõivu tasumisel legitiimseks, kuid see ei saa alati õigustada isikute erinevat kohtlemist

riigilõivu tasumisel. Sarnases olukorras olevate menetlusosaliste erinev kohtlemine lõivu tasumisel

peab ülekaalukalt aitama kaasa tõhusamale menetluse toimumisele (otsuse p 56).

43. Avalduse esitamise viisist sõltuvate lõivumäärade eristamine ei olnud Riigikohtu hinnangul sobiv,

vajalik ega mõõdukas vahend eesmärgi saavutamiseks. Kohtute tehnilise töökoormuse vähendamine

ei suurenda menetlusökonoomiat, kui sellega ei vähene õigusemõistmisega kaasnev ressursikulu

ühiskonnas tervikuna. Vahendi sobivuse paneb kahtluse alla eelkõige see, et TsMS § 56 annab

võimaluse pidada tsiviilasjades toimikut paralleelselt ka paberil ning suurel osal menetlusosalistel

puudub võimalus või oskus arvutit ja Internetti kasutada või võimalus anda digitaalallkirja (otsuse p-

d 60–65). Erinev kohtlemine ei olnud ka vajalik, sest kõrgema ja madalama riigilõivumäära vahe on

oluliselt suurem, kui seda saab olla avaliku e-toimiku väliselt esitatud avaldusega riigile põhjustatav

lisakulu tsiviilkohtumenetluses. E-toimiku laialdasemat kasutuselevõttu soodustaks hoopis see, kui e-

toimiku süsteem muudetakse nii menetlusosalistele kui ka kohtutele piisavalt kasutajasõbralikuks

(otsuse p-d 69–70). Kolleegiumi hinnangul ei ole erinev kohtlemine mõõdukas abinõu eesmärgi

saavutamiseks, kuna riivatakse õigusriigis olulisi põhiõigusi (otsuse p 71).

44. Tuginedes Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10. detsembri 2013. a otsuses

kohtuasjas nr 3-4-1-20-13 toodud õiguslikele põhjendustele ja juhindudes PSJKS § 15 lg 1 p-st 2,

tunnistab Riigikohus RLS § 57 lg 14 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks osas, mis sätestab

kohtumääruse peale määruskaebuse muul viisil esitamisel kohustuse tasuda riigilõivu suuremas

määras kui määruskaebuse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu.

45. Kuna kolleegium tunnistab põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks RLS § 57 lg 14 osas, mis sätestab

kohtumääruse peale määruskaebuse muul viisil esitamisel kohustuse tasuda riigilõivu suuremas

määras kui määruskaebuse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu, jääb praeguse

otsuse jõustumisel RLS § 57 lg 14 kehtima osas, mis näeb ette kohustuse tasuda kohtumääruse peale

määruskaebuse esitamisel riigilõivu 25 eurot.

Priit Pikamäe, Tõnu Anton, Eerik Kergandberg, Lea Laarmaa, Lea Kivi