3-1-1-16-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-16-14 Otsuse kuupäev 27. märts 2014 Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg Kohtuasi Ardi Kolju väärteoasi jahiseaduse § 57 lg 1 ja § 573 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu 24. septembri 2013. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-13-2368 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Keskkonnainspektsioon, kassatsioon Teised kassatsioonimenetluse pooled Menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat Kaspar Lind Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 26. veebruar 2014, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tartu Maakohtu 24. septembri 2013. a kohtuotsus Ardi Kolju suhtes väärteomenetluse lõpetamises ja saata väärteoasi samale maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. 2. Rahuldada kohtuvälise menetleja kassatsioon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Keskkonnainspektsiooni 4. aprilli 2013. a otsusega karistati Ardi Koljut jahiseaduse (edaspidi JahiS) § 57 lg 1 ja § 57³ järgi rahatrahviga 100 trahviühikut, s.o 400 eurot. 1.1. Esiteks karistati A. Koljut selle eest, et ta pidas 8. detsembril 2012 ajajana Valgamaal Hummuli vallas Alamõisa külas Rulli jahipiirkonnas ühisjahti, mille käigus surmas enda jahirelvast abitusse seisundisse sattunud 8 metssiga. Ajajate ja jahikoerte poolt Väikese Emajõe jääle suunatud metssead olid abitus seisundis sellepärast, et läbi jää vajunult puudus neil põgenemisvõimalus. Küttides abitus seisundis olevaid metssigu, rikkus A. Kolju JahiS § 40 lg 2 p 9, mille järgi on jahipidamine keelatud abitus seisundis olevale ulukile, kui seadus või jahieeskiri ei sätesta teisiti. 1.2. Teiseks heideti A. Koljule ette, et tema, viibides laetud jahirelvaga ühisjahis ajajana, rikkus keskkonnaministri 7. märtsi 2003 määrusega nr 20 kehtestatud jahieeskirja (edaspidi JahiE) § 6 p 15, mille järgi on ajajatel jahiohutuse tagamiseks keelatud viibida ajus laetud jahirelvaga, välja arvatud juhul, kui koeraga ajus olles tulistatakse ajus seisvat ulukit. 2. Menetlusalune isik esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale maakohtule kaebuse, taotledes Keskkonnainspektsiooni otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist.

3. Tartu Maakohtu 24. septembri 2013. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus, väärteomenetlus lõpetati VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ja menetlusaluse isiku kaebus rahuldati. Kohtuotsuse põhistused olid lühidalt järgmised. 3.1. Tegemist ei olnud keelatud viisil jahipidamisega, kuna ühegi õigusaktiga ei ole keelatud koerte poolt tagaaetavate loomade peatamine nende veekogusse või selle õhukesele jääle ajamisega. 3.2. Ulukite abitu seisundi mõistet sisustades tuleks lähtuda põhimõttest, et jaht ongi iseenesest looma abitu seisundi ärakasutamine, sest loom ongi küti tegevuse ees alati abitu. Kusagil ei ole öeldud, et abitus seisundis on loom ainult siis, kui ta võitleb ellujäämise eest samaaegselt mitme asjaoluga. Küti ees on loom abitu igal juhul olenemata abitust põhjustavate asjaolude paljususest. Looma abitu seisundi mõiste peaks hõlmama vaid juhtusid, mil loom on haige või noorloom sõltuvuses enda ilmaletoojast. 3.3. Kohus ei saa otsuse tegemisel tugineda ainult oletusele, et ajujahis ajajana osalenud A. Kolju jahipüss oli ajus olles laetud. Kui A. Kolju ulukeid tulistas, siis olid nad koerte poolt juba peatatud. JahiE § 6 p 15 sätestas: „Jahiohutuse tagamiseks on keelatud ajajatel viibida ajus laetud jahirelvaga, välja arvatud juhul, kui koeraga ajus olles tulistatakse ajus seisvat ulukit.“ Uluki vees olekut (vees hulpimist) võib pidada tema seiskamiseks (ta ei liigu enam maismaad mööda tema valitud suunas edasi, seega ta seisab ajus). Kohtuotsuses märgitu kohaselt võib uluki seiskamiseks pidada ka: “veest välja tulles jahimehe juures oleva koera või koerte haukumise tõttu takistust tajudes kas otsest seismajäämist või mitte sihipärast edasiliikumist. Seega isegi siis kui jahipüss oli A. Koljul laetud, võis ta seda olla”. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni kohtuvälise menetleja Keskkonnainspektsioon esindaja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja väärteoasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kassatsiooni põhistused on kokkuvõtvalt järgmised. 4.1. Teo toimepanemise ajal kehtinud JahiS § 57 lg 1 sätestab blanketse väärteokoosseisu, mille kohaselt on jahipidamine keelatud vahendiga või viisil või keelatud kohas karistatav rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Rikkumine, mis on menetlusalusele isikule inkrimineeritud, seisnes teo toimepanemise ajal kehtinud JahiS § 40 lg 2 p 9 rikkumises. Keelatud on pidada jahti abitus seisundis ulukile, kui seadus või jahieeskiri ei sätesta teisiti. Seega keelatud jahipidamise viisiks oli abitus seisundis uluki surmamine, mitte koertega ajujahis metssigade ajamine. 4.2 Maakohtu poolne uluki abitu seisundi sisustamine muudaks JahiS § 40 lg 2 p 9 sätestatud keelu dubleerivaks ja normitehniliselt ebakorrektseks. Nii teo toimepanemise ajal kehtinud kui käesoleval ajal kehtiv jahiseadus sätestavad eraldi võimaluse haige või vigastatud uluki küttimiseks (teo toimepanemise ajal kehtinud JahiS § 23 lg 1 p 5 ja § 23 lg 3 p 4, kehtiva JahiS § 23 lg 3 p 3ja § 23 lg 4 p 4). Samuti on jahieeskirjas kehtestatud jahiajad, mis reguleerivad jahipidamist erinevas vanuses

ulukitele (varasema JahiE § 1 lg 23 p 1, kehtiva JahiE § 5 lg 6 p 1). Seega ei saa maakohtuga nõustuda, et abitus seisundis looma küttimine tähendab vaid küttimist keelatud jahiajal ja haige looma või noorlooma küttimist. 4.3. Ükski õigusakt ei määratle uluki abitut seisundit. Samuti puudub sellekohane kohtupraktika. Abitusse seisundisse sattunud uluki definitsioon puudub ka uue jahiseaduse seletuskirjas. Kui õigusaktis puudub uluki abitu seisundi mõiste määratlus, tuleb selle mõiste sisustamisel lähtuda keskmise inimese tavapärasest arusaamast. Lisaks tuleb lähtuda jahiseaduse piirangute eesmärgist. Eesmärk on vähendada inimese üleolekut looma suhtes ja rõhutada humaansemate jahipidamisviiside ning -vahendite vajalikkust. Sellest johtuvalt tuleb looma abitu seisundina käsitada olukorda, mil ta on asetatud või sattunud sellele loomaliigile ebatavalisse või kaitsetusse olukorda. Selliseks kaitsetuks olukorraks võib näiteks nimetada uluki sattumist aedikusse või kukkumist šahtkaevu. 4.4. Menetluse käigus on tuvastatud, et metssead vajusid jahipidamise käigus läbi jää. Olles hirmunud, pidi loom võitlema ellujäämise eest kahe asjaolu vastu. Esiteks oli uluk sunnitud põgenema jahimehe eest ja teiseks - olles vajunud läbi jää, pidi ta end päästma uppumissurmast. Metssiga on suuruluk, kelle igapäevane elu ja keskpärane liikumine toimub maismaal. Jões jääkatet murdes oli loomadel kaks valikut: kas uppuda või liikuda tagasi kaldale koerte ja küti suunas. Väljapääsmatus olukorras ellujäämise eest võideldes muutusid metssead jahimehele kergeks saagiks, sest pääsemisvõimalus oli sisuliselt olematu. Kuna metssigadel kirjeldatud olukorras põgenemisvõimalus puudus, tuleb nad lugeda abitus seisundis viibinuteks. 4.5. Kohtuotsus pole jälgitavalt põhistatud ja pole selge, millised faktilised asjaolud on otsusega tuvastatuks loetud. 5. Kassatsioonile esitatud vastuses leiab A. Kolju kaitsja vandeadvokaat K. Lind, et maakohtu otsus on põhjendatud ja selle tühistamiseks ning kassatsiooni rahuldamiseks puuduvad õiguslikud alused. Looduslik keskkond ei saa üldjuhul olla metsloomale abitut seisundit tekitavaks. Nii koerte kasutamine kui rasked tingimused muutsid loomade olukorra raskemaks, kuid sellises olukorras jahi pidamine ei ole keelatud. Kassaatori seisukoht, et ulukid surmati vees, on vastuolus tunnistajate ütlustega ega ole tõendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 6. VTMS § 123 lg-s 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (de novo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest. Väärteoasja arutamine de novo tähendab muu hulgas maakohtu kohustust vastata VTMS §-s 133 loetletud küsimustele ja kajastada VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüsi kui ka seda, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Samuti tuleb kohtul vastavalt VTMS § 133 p-le 4 muu hulgas välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldu tähendab, et otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Olukord,

kus maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1- 71-09, p 12). Käesolevas asjas puudub maakohtu otsuses hinnang väärteoasjas kogutud tõenditele ja nende pinnalt on jäänud jälgitavalt tuvastamata faktilised asjaolud. Kohus on kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust lahendades piirdunud üksnes kaebuses esitatud taotluste ja õiguslike seisukohtade käsitlemisega. Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. 7. Väärteoasja uuel arutamisel tuleb kohtul muuhulgas tõendeile tuginevalt välja selgitada, kas metssead surmas A. Kolju, kas tema jahirelv oli laetud enne loomade seiskamist ja kas metssead viibisid laskmise ajal vees, jääl või kaldal. Alles siis saab kohus anda õigusliku hinnangu sellele, kas metssead seisid surmamise ajal ajus või olid abitus seisundis ja kas A. Kolju rikkus jahipidamise nõudeid. 8. Maakohtu otsusest ei ole arusaadav, millise väärteokoosseisu (JahiS § 57 lg 1 või § 57³) kohaldamine välistatakse otsuse põhistustega. Kuni 31. maini 2013 kehtinud JahiS § 57 lg 1 (sellele vastab kehtiva JahiS § 57) nägi ette vastutuse jahipidamise eest keelatud ajal, vahendiga või viisil. JahiS § 57 lg 1 tähenduses jahipidamise keelatud viisid olid loetletud JahiS § 40 lg-s 2 (kehtiva JahiS § 24 lg 4). JahiS § 40 lg 2 p-i 9 (kehtiva JahiS § 24 lg 4 p-i 9) kohaselt oli keelatud jahipidamine abitus seisundis olevale ulukile. Seevastu JahiS § 57³ (kehtiva JahiS § 58) kohaselt oli karistatav muuhulgas ka jahiohutuse nõuete (JahiS § 43, kehtiva JahiS § 32) rikkumine, st jahist osavõtvate ja teiste inimeste ohtu seadmine. Lisaks oli mitmeid jahipidamise nõudeid kehtestatud ka jahieeskirja §- des 6-9. Nii oli JahiE § 6 p 15 (kehtiva JahiE § 8 p 8) kohaselt ajajatel keelatud viibida ajus laetud jahirelvaga, välja arvatud juhul, kui koeraga ajus olles tulistatakse ajus seisvat ulukit. Väärteoasja uue kohtulikul arutamisel tuleb väärteokoosseisude nimetatud erinevust arvestada. 9. Lisaks tuleb väärteoasja uuel lahendamisel silmas pidada järgmist. Metslooma abitu seisund on jahiseaduses, looduskaitseseaduses ja loomakaitseseaduses ning nende eelnõude seletuskirjades tõepoolest defineerimata mõiste. Sellegipoolest ei saa nõustuda maakohtu otsuses väljendatud seisukohaga, et uluk on relvaga jahti pidava inimese suhtes alati abitus seisundis ja seadusandja võis silmas pidada üksnes juhtumeid, kui kütitakse haigeid või vanematest sõltuvaid noorloomi. Noorloomade kaitse on seadusandja reguleerinud nt jahikeelu aegade kehtestamisega (vt JahiS § 27 lg-d 1 ja 2 p 1, § 41 lg 4 ja § 42, kehtivas JahiS § 24 lg 3). Samuti võib haigete loomade küttimine olla metsa sanitaarseisundi tagamisteks teatud juhtudel isegi vajalik (vt nt JahiS § 23 lg 1 p 5, § 23 lg 3 p 4, kehtiva JahiS § 23 lg 3 p 3, § 23 lg 4 p 4), mistõttu väärteokoosseisu objektiivse tunnuse "uluki abitu seisund" selline sisustamine ei vasta seadusandja mõttele. Kohtuväline menetleja on õigesti märkinud, et abitu seisundi all tuleb eelkõige silmas pidada olukorda, kui uluk on inimese (jahimehe) poolt välja toodud talle liigiomaselt loomulikust elukeskkonnast ja ta peab võitlema samaaegselt mitme ebasoodsa välise mõjuriga. Uluki abitule seisundile võib viidata ka asjaolu, kui lühikese aja jooksul surmatakse ühe isiku poolt samas kohas mitmeid loomi. 10. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes VTMS § 174 p-le 7, § 175 p-le 2, § 150 lg 1 p-le 7 ning §-

le 152, rahuldab kriminaalkolleegium kohtuvälise menetleja kassatsiooni, tühistab Tartu Maakohtu 24. septembri 2013. a kohtuotsuse ja saadab väärteoasja samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Lea Kivi, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg