3-3-1-7-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-7-14

Otsuse kuupäev

26. märts 2014

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Harri Salmann

Kohtuasi

Valeri Koti kaebus Politsei- ja Piirivalveameti tekitatud

varalise kahju 766 euro ja 94 sendi hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2013. a otsus haldusasjas

nr 3-10-149

Menetluse alus Riigikohtus

Valeri Koti (Kot) kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Valeri Koti kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada osaliselt Tartu Halduskohtu 22. augusti 2012. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 8.

oktoobri 2013. a otsus haldusasjas nr 3-10-149. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista

Politsei- ja Piirivalveametilt Valeri Koti kasuks välja täiendavalt 72 eurot ja 50 senti, seega

kokku on hüvitise suuruseks 145 eurot.

3. Ülejäänud osas jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Valeri Koti menetluskulude katteks riigituludesse 11

eurot ja 65 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Anatoli Prokofjev tõi 21. juulil 2007 Tallinna Vanglasse kinnipeetav Valeri Koti nimele käsipaki.

26. juulil 2007 kontrolliti vanglas kinnipeetavate isiklike asjade laos nimetatud käsipaki sisu ja

selgus, et pakis olnud musta värvi saabaste sisetaldade sisse olid peidetud mobiiltelefon ja akulaadija.

Tallinna Vangla edastas selle käsipaki 30. juulil 2007 kaaskirjaga nr 5-16/17571-1 väärteo-

menetluseks Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuurile (PPA) ja teatas sama kirjaga nende

esemete leidmisest ka V. Kotile. Harju Maakohus mõistis 10. jaanuari 2008. a otsusega väärteoasjas

nr 4-07-6391 A. Prokofjevi süüdi ja määras talle karistuseks rahatrahvi ning asitõendid – mobiil-

telefon, akulaadija ja musta värvi saapad – otsustati hävitada.

2. V. Kot eeldas, et käsipakis olnud muud esemed tagastatakse temale, kuid kuna seda pikemat aega

ei tehtud, siis pöördus ta teabenõudega Tallinna Vangla ja PPA poole, et saada tagasi pakis olnud

ülejäänud esemed (sokid, aluspüksid, alussärgid, T-särgid, džemprid, teksapüksid, spordijalatsid,

sussid). PPA kinnitas 11. novembri 2009. a vastuses teabenõudele nr PHJ 10-16.13/69951, et

väärteoasjas hävitati ainult asitõendid, kuid teiste käsipakis olnud asjade kohta ei teatatud midagi.

V. Kot pöördus PPA poole korduva teabenõudega, et välja selgitada asjade asukoht ja nende

tagastamise asjaolud.

PPA selgitas 25. novembri 2009. a vastuses teabenõudele nr 69551 V. Kotile, et väärteoasjas on PPA-

le menetlemiseks saadetud ainult asjasse puutuvad keelatud esemed – mobiiltelefon, akulaadija ja

saapad. Ülejäänud esemed olid viidud kinnipeetavate isiklike asjade lattu Tallinna Vanglasse, kus

nendega tegelesid vangla julgeolekuosakonna spetsialistid ja PPA. V. Kotil soovitati pöörduda

Tallinna Vangla julgeolekuosakonna juhataja poole.

Tallinna Vangla teatas 14. detsembri 2009. a vastuses teabenõudele nr 1-14/64399-1 V. Kotile, et

käsipakk ja selles olnud esemed saadeti PPA-le väärteomenetluse alustamiseks. Koos vastusega

edastas vangla V. Kotile vanglalt PPA-le käsipaki saatmise kaaskirja, ettekande ja teatise koopiad

ning õiendi, milles vangla julgeolekuosakonna spetsialist selgitas, et keelatud esemed koos kõigi

teiste käsipakis olnud esemetega edastati väärteomenetluseks PPA-le.

3. V. Kot esitas 16. jaanuaril 2010 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles PPA tekitatud varalise

kahju 12 000 krooni (766 euro ja 94 sendi) hüvitamist. Kaebaja oli seisukohal, et selles asjas on

vastustajaks PPA, sest Tallinna Vangla edastas pakis olnud asjad PPA-le.

4. Tartu Halduskohus jättis 16. jaanuari 2010. a otsusega kaebuse rahuldamata.

Tartu Ringkonnakohus rahuldas 16. detsembri 2011. a otsusega V. Koti apellatsioonkaebuse, tühistas

halduskohtu otsuse ja saatis asja Tartu Halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis,

et haldusorgani, s.o Tallinna Vangla kaasamata jätmine kohtumenetlusse oli menetlusviga.

Ringkonnakohus selgitas täiendavalt, et käesolev haldusasi on mõneti sarnane Riigikohtu

halduskolleegiumi lahendatud haldusasjaga nr 3-3-1-91-06 (p-d 16–17), kus kohtumenetluses selgus,

et õigusvastaselt võis käitunud olla hoopis teine haldusorgan. Riigikohus selgitas, et niisuguses

olukorras lasub halduskohtul selgitamiskohustus ja kaebajale tuleb anda võimalus kaebust muuta,

esitamaks kaebus ka teise haldusorgani vastu, mille tulemusena oleks asjas kaks vastustajat ning asja

lahendamisel selguks, kes peab kaebajale kahju hüvitama. Ringkonnakohus märkis, et

vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 8 kohaselt on kahju hüvitamise kaebuse esitamise eelduseks

kohustusliku kohtueelse menetluse läbimine, kuid ringkonnakohtul puuduvad kindlad andmed, kas

kaebaja on selle kohustusliku kohtueelse menetluse läbinud või mitte. Kui kaebaja ei ole sellist

menetlus läbinud, siis oleks võimalik olukord, et kui halduskohus asja uuel läbivaatamisel leiab, et

kahju eest vastutab Tallinna Vangla, mitte PPA, ja jätab kaebuse rahuldamata, siis esitab kaebaja

pärast seda kohtueelses menetluses kahju hüvitamise või toimingu lõpetamise nõude Tallinna

Vanglale. Kui vangla jätab selle nõude rahuldamata, oleks kaebajal võimalik pöörduda kaebusega

halduskohtusse VangS § 11 lg 5 või lg 8 alusel. Välistatud ei ole seegi, et kaebaja esitab

kohustuslikus kohtueelses menetluses toimingu lõpetamise nõude (kohustamisnõude) või kahju

hüvitamise nõude Tallinna Vangla vastu kohe, paralleelselt käimasoleva kohtumenetlusega. Kui

kaebaja ei ole kohtueelse menetluse tulemusega rahul, võib ta esitada kaebuse halduskohtule ja

taotleda selle asja liitmist käesoleva asjaga. Kui halduskohus leiab, et uus kaebus on lubatav, siis

tuleb kahju hüvitamise nõue või toimingu lõpetamise nõue lahendada sisuliselt ja kui asja

menetlusstaadium võimaldab, siis saab uue haldusasja liita käesoleva asjaga. Sellisel juhul saab

lugeda asjas vastustajaks nii PPA kui ka Tallinna Vangla ja asja saaks lahendada haldusasjas nr 3-3-1-

91-06 kirjeldatud viisil.

Tartu Halduskohus jättis 21. veebruari 2012. a määrusega kaebuse käiguta ja andis kaebajale tähtaja

kaebuses puuduste kõrvaldamiseks, kaebuse täiendamiseks või muutmiseks. Kohus palus esitada ka

tõendid, mis kinnitaksid kaebuses kirjeldatud asjaolusid ja kahju suurust, samuti märkida ära kahju

tekitanud haldusorgan või haldusorganid ning kolmandad isikud, keda tuleks menetlusse kaasata.

V. Kot esitas 5. märtsil 2012 kaebuse täienduse, milles ta oli jätkuvalt seisukohal, et asjas on

vastustajaks PPA. Ta taotles Tallinna Vangla kaasamist menetlusse kolmanda isikuna ja tunnistaja

Tatjana Koti istungile kutsumist, kes võib kinnitada, et käsipakis olid uued asjad, ja kinnitab ka nende

maksumuse.

Tartu Halduskohus võttis 13. märtsi 2012. a määrusega V. Koti kaebuse menetlusse, määras

vastustajaks PPA ja kaasas kolmanda isikuna menetlusse Tallinna Vangla.

5. Tartu Halduskohus jättis 22. augusti 2012. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu

põhjendused:

1) kaebajale anti võimalus kaebust muuta ja esitada kaebus ka Tallinna Vangla vastu. Sellisel juhul

oleks asjas kaks vastustajat ja asja lahendamisel selguks, kes peab kaebajale kahju hüvitama. Kaebaja

jäi aga selle juurde, et asjas on vastustajaks PPA, mitte Tallinna Vangla;

2) kuigi Tallinna Vangla kinnitas kohtule, et käsipakk koos kõigi esemetega saadeti PPA-le, ei ole

Tallinna Vangla 30. juuli 2007. a kaaskirjas märgitud, millised konkreetsed esemed PPA-le edastati.

PPA 25. novembri 2009. a vastusest teabenõudele nähtub, et väärteoasjas on ära võetud ja menetlus-

toimingute tegemiseks PPA-le saadetud ainult asjasse puutuvad esemed ehk mobiiltelefon, laadija ja

saapad. Tallinna Vangla väited on paljasõnalised;

3) kuna on tõendamata, et PPA tekitas V. Kotile varalise kahju, jääb hüvitamiskaebus rahuldamata.

Kaebaja ees ei ole vastutav PPA, vaid Tallinna Vangla. V. Kotil on võimalik esitada Tallinna Vanglale

kohustuslik kohtueelne kahju hüvitamise taotlus või toimingu lõpetamise nõue kohustamisnõude

vormis;

4) kaebajal ei saa tekkida õigust esemetele, mille ta on korda rikkudes omandanud, ja õigust nõuda

esemete kaotsimineku korral nende väärtuse hüvitamist. Ebaseaduslikult omandatud esemete kaotsi-

minek ei ole käsitatav kahjuna, mille hüvitamist võiks riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1

kohaselt nõuda PPA-lt.

6. V. Kot esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu

22. augusti 2012. a otsus tühistada ja teha uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellatsioon-

kaebuse põhjendused:

1) halduskohus leidis ebaõigesti, et PPA poolt kaebajale varalise kahju tekitamine ei ole tõendatud.

Kaebaja ja Tallinna Vangla esitatud tõenditega on tõendatud, et Tallinna Vangla edastas PPA-le

käsipakiga toodud mobiiltelefoni, laadija ja saapad, samuti muud pakis olnud esemed. On vähe-

usutav, et Tallinna Vangla ei oleks kaebajale riideesemeid kätte andnud, kui need oleksid olnud

vangla valduses. Vanglates on kinnipeetavate isiklike asjade ladudes range register, milles fikseeri-

takse laos hoiul olevad esemed. Seetõttu on välistatud, et nii suur kogus riideesemeid, mis käsipakiga

toodi, on vangla süül vangla laost kaduma läinud;

2) vastustaja PPA ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et PPA on saanud Tallinna

Vanglalt väärteomenetluses ainult saapad, mobiiltelefoni ja laadija;

3) kaebajale jääb arusaamatuks halduskohtu seisukoht, mille kohaselt ebaseaduslikult omandatud

esemete kaotsiminek ei ole käsitatav kahjuna, mille hüvitamist võiks RVastS § 7 lg 1 kohaselt nõuda

PPA-lt. Käsipakis olnud esemed (v.a saapad, telefon ja laadija) ostis kaebajale tema abikaasa ja

abikaasa edastas need kaebajale tema tuttava A. Prokofjevi kaudu. Riideesemed olid ostetud poest ja

edastati kaebajale seaduslikul teel. Ta ei nõua hüvitist saabaste, mobiiltelefoni ja laadija eest. Ta

nõuab hüvitist käsipakis olnud teiste esemete eest, mis on läinud kaduma PPA süül. Tulenevalt

põhiseaduse (PS) §-st 25 ja RVastS §-dest 7 ja 8 tuleb temale hüvitada varaline kahju rahas.

7. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 8. oktoobri 2013. a otsusega V. Koti apellatsioonkaebuse osaliselt.

Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse osas, millega halduskohus oli jätnud PPA-lt V. Koti

kasuks välja mõistmata 72 eurot ja 50 senti, ning tegi uue otsuse, millega mõistis PPA-lt V. Koti

kasuks välja 72 eurot ja 50 senti. Muus osas jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu

otsus muutmata. PPA-lt mõisteti V. Koti menetluskulude katteks riigituludesse 30 eurot ja 67 senti. V.

Koti menetluskulud jäeti ülejäänud osas riigi kanda. Ringkonnakohtu põhjendused:

1) menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas V. Kotil tekkis omandiõigus Tallinna Vanglasse käsi-

pakiga saabunud lubatud esemetele, sh õigus nõuda nende esemete kadumisega tekitatud kahju

hüvitamist. Kaebajal tekkis VangS § 98 lg-te 1 ja 2 alusel nõudeõigus Tallinna Vanglalt esemete,

mida kinni ei peetud, talle üleandmiseks ja ka esemete kadumisega tekkinud kahju hüvitamiseks.

Kaebaja omandiõigus tuleb lugeda tekkinuks hoolimata sellest, et asjade valdus kaebajale faktiliselt

üle ei läinud Tallinna Vangla võimaliku (õigusvastase) käitumise tõttu. Kui lähtuda A. Prokofjevile

süüks arvatud teo sisust – keelatud esemete üleandmine –, saab lugeda kaebajale üleantuks ka lubatud

esemed ja kaebaja omandiõigus sellega asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg 1 alusel tekkinuks. Kaebajal

on PS §-st 32 ja RVastS §-dest 7 ja 8 tulenev kahju hüvitamise nõue PPA vastu;

2) menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas esemete kadumises on süüdi Tallinna Vangla või PPA, st

kas Tallinna Vangla edastas PPA-le käsipaki kogu sisu või ainult pakis olnud keelatud esemed.

Kogutud tõendid ning ka Tallinna Vangla ja PPA seisukohad on sedavõrd vastuolulised, et ei

võimalda kahtluseta järeldada, et PPA-le saadeti Tallinna Vanglast käsipakk koos kõigi selles olnud

riideesemetega. Tallinna Vangla ei ole esitanud piisavalt tõendeid PPA-le edastatud käsipaki sisu

kohta. PPA ei ole peale ühe ametliku kirja esitanud ühtegi tõendit neile Tallinna Vanglast edastatud

saadetise sisu kohta. Olukorras, kus ei ole kahtlusteta võimalik tuvastada, kumb haldusorgan kahju

tekitas, tuleb lugeda mõlemad haldusorganid 50% ulatuses kahju tekkimises vastutavaks. Sellises

olukorras ei saa panna haldusorganite õigusvastase tegevuse tõendamiskoormat kaebajale. Tallinna

Vangla õigusvastane tegevus seisneb lubatud riideesemete kaebajale õigusvastases üle andmata

jätmises. PPA õigusvastane tegevus seisneb väärteomenetluses mittevajalike riideesemete tagastamata

jätmises. Kuna vastustajaks on praegu ainult PPA ja kaebaja ei ole esitanud kahju hüvitamise nõuet

Tallinna Vangla vastu, on võimalik kahju välja mõista vaid 50% ulatuses PPA-lt. Muus osas jääb

kahju hüvitamise nõue rahuldamata. Hüvitamisega tuleb luua varaline olukord, milles oleks

kannatanu siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud;

3) PPA vaidlustab kaebaja märgitud kahjuhüvitise suurust. Kadunud on 3 paari sokke, 3 paari alus-

pükse, 3 alussärki, 3 T-särki, 3 džemprit, 2 paari teksapükse, spordijalatsid ja sussid. Kaebaja hindab

kahju suuruseks 766 eurot ja 94 senti. Kaebaja on märkinud kahju umbkaudse suuruse, kuid tõendid

esemete maksumuse kohta puuduvad. Kaebaja arvates võis osa talle kodust saadetud esemetest olla

uued, osa aga kantud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 6 kohaselt, kui kahju täpset suurust ei saa

kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. Ringkonnakohus luges tõendatuks, et tegemist oli

kantud või vähekantud riideesemetega. Ringkonnakohus leidis, et kaebaja märgitud kahju suurus ei

ole mõistlik. Kahju suuruse kindlakstegemiseks lähtus ringkonnakohus veebilehel http://www.osta.ee

avaldatud meesteriiete ümardatud keskmisest maksumusest ja seda järgmiselt: sokid – 1 euro paar,

aluspüksid – 3 eurot paar, alussärk – 4 eurot, T-särk – 5 eurot, džemper – 12 eurot, teksapüksid – 15

eurot, sussid – 10 eurot, spordijalatsid – 30 eurot. Ringkonnakohus sai kahju kogusummaks 145

eurot. Ringkonnakohus märkis, et 50% sellest summast (PPA osa) on 72 eurot ja 50 senti.

Halduskohtu otsus tuleb tühistada osas, millega jäeti PPA-lt kaebaja kasuks välja mõistmata kahju 72

eurot ja 50 senti.

Muus osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata;

4) kaebaja oli haldus- ja ringkonnakohtus riigilõivu tasumisest vabastatud. Kaebuse halduskohtule

esitamise ajal 17. jaanuaril 2010 tulnuks kahju hüvitamise nõudelt (766 eurot ja 94 senti) tasuda

riigilõivuseaduse (RLS) § 56 lg 11 alusel riigilõivu 38 eurot ja 34 senti. Apellatsioonkaebuse

esitamise ajal 19. septembril 2012 tulnuks tasuda RLS § 571 lg-te 2 ja 7 järgi riigilõivu 23 eurot.

Lähtudes kaebuse rahuldatud osast, mõistab ringkonnakohus Politsei- ja Piirivalveametilt riigi-

tuludesse 30 eurot ja 67 senti.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. V. Kot esitas kassatsioonkaebuse, milles palutakse Tartu Ringkonnakohtu otsus tühistada osas,

millega jäeti välja mõistmata PPA-lt kaebaja kasuks varalise kahju hüvitis 694 eurot. Kassatsioon-

kaebuse põhjendused:

1) ringkonnakohus lähtus ebaõigesti veebilehel http://www.osta.ee avaldatud hindadest. See on

oksjone korraldav veebileht, kus on märgitud alghinnad, mis ei ole lõplikud;

2) ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et vaidlus algas 2007. aastal, kui nende

riideesemete turuväärtus oli märksa suurem kui praegu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Tartu Ringkonnakohus asus otsuses seisukohale, et kuna ei ole võimalik piisava kindlusega

tuvastada, kumb haldusorgan V. Kotile kahju tekitas, siis tuleb lugeda mõlemad haldusorganid 50%

ulatuses kahju tekkimises vastutavaks. Kuna asjas on vastustajaks ainult PPA ja kaebaja V. Kot ei ole

esitanud kahjunõuet Tallinna Vangla vastu, siis on võimalik kahju hüvitis välja mõista vaid 50%

ulatusest PPA-lt.

Kassaator ei nõustu Tartu Ringkonnakohtu välja mõistetud kahjuhüvitisega 72 eurot ja 50 senti ning

on seisukohal, et tal on õigus saada PPA-lt lisaks 694 eurot hüvitist.

10. Tartu Ringkonnakohus ei ole kohtuotsuses märkinud, millisel õiguslikul alusel ta leiab, et

mõlemad haldusorganid tuleb lugeda 50% ulatuses kahju tekkimises vastutavaks.

11. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega

avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist. RVastS § 7 lg 4 sätestab, et

kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega,

kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisele lisaks riigivastutuse seadusele

ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. RVastS § 12 lg 1 järgi on kannatanule kahju hüvitama

kohustatud avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati.

12. Mitme isiku tekitatud kahju hüvitamist reguleerivad võlaõigusseaduse (VÕS) §-d 137–138. VÕS

§ 137 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes

viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt.

13. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud, et mitu haldusorganit on ühiselt kahju tekitanud. VÕS § 138 lg

1 sätestab, et kui tekkinud kahju eest võivad vastutada erinevad isikud ja on kindlaks tehtud, et kahju

võis tekitada neist igaüks, võib kahju hüvitamist nõuda neilt kõigilt. VÕS § 138 kohaldamise

eelduseks on olukord, kus on teada mitu võimalikku kahju tekitanud isikut, kuid ei suudeta kindlaks

teha, kes neist kahju tekitas (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus asjas nr 3-2-1-75-05, p 17).

Kolleegiumi hinnangul tuleks käesolev asi juhul, kui kahju oleks tekitanud mitu isikut eraõiguslikus

suhtes, lahendada nimetatud normi alusel. VÕS § 138 lg 3 järgi võib sellisel juhul igalt isikult nõuda

kahju hüvitamist määral, mis vastab tõenäosusele, mil määral isik võis kahju tekkimist põhjustada.

Seega ei teki sellisel juhul solidaarvastutust, vaid osavastutus.

14. Kuigi RVastS § 7 lg 4 näeb avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel ette ka

eraõiguse kahju hüvitamise sätete kohaldamise, saab eraõiguse norme kohaldada üksnes juhul, kui

riigivastutuse seadus ei sätesta teisiti. Kolleegium on seisukohal, et RVastS § 12 lg 4 on avalik-

õiguslikes suhetes kahju tekitamise korral erinorm VÕS § 138 lg 3 suhtes. Nimelt sätestab RVastS

§ 12 lg 4, et kui kahju on kohustatud hüvitama mitu avaliku võimu kandjat, vastutavad nad kannatanu

ees solidaarselt. Kolleegiumi hinnangul on seadusandja selle sättega näinud ette osavastutuse asemel

solidaarvastutuse kohaldamise avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamisel. Vastasel korral

puuduks vajadus küsimust reguleerida riigivastutuse seaduses, sest vastutuse liik oleks võimalik siis

kindlaks määrata alati RVastS § 7 lg 4 järgi võlaõigusseaduse alusel. RVastS § 7 lg-s 4 sätestatud

põhimõtet tuleb kohaldada ka siis, kui kahju võivad olla tekitanud mitu haldusorganit.

15. VÕS § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt, võib võlausaldaja

nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.

Seega ei pidanud kaebaja käesolevas asjas esitama kaebust samal ajal nii Tallinna Vangla kui ka PPA

vastu. Kui kaebaja esitas kahju hüvitamise kaebuse üksnes PPA vastu ja PPA võis olla kahju

tekitanud, tuligi kogu hüvitis välja mõista PPA-lt. VÕS § 69 lg-st 2 tulenevalt läheb

solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu, välja arvatud talle

endale langevas osas. Tartu Ringkonnakohus leidis, et mõlemad haldusorganid tuleb lugeda kahju

eest vastutavaks 50% ulatuses. Seega läheb PPA-le üle kaebaja nõue Tallinna Vangla vastu 50%

ulatuses käesolevas asjas väljamõistetavast kahjuhüvitisest.

16. Kuivõrd ei ole võimalik kindlaks määrata kaotsiläinud esemete täpset maksumust, pidi VÕS

§ 127 lg 6 järgi hüvitise suuruse kindlaks määrama kohus. Tartu Ringkonnakohus määras kahju-

hüvitise kogusummaks 145 eurot. Kaotsiläinud kasutatud esemete hinna saab kindlaks määrata

üksnes ligikaudselt ja asjakohase võrdlusmaterjali leidmine on samuti keeruline. Kolleegiumi

hinnangul ei ole ringkonnakohtu määratud kahjuhüvitise suurus ebamõistlikult väike, mistõttu ei pea

kolleegium vajalikuks hüvitise suurust muuta või saata asi sel põhjusel uueks läbivaatamiseks

alamalseisvale kohtule.

17. Eeltoodud põhjustel rahuldab kolleegium V. Koti kassatsioonkaebuse osaliselt. Tühistada tuleb

Tartu Halduskohtu 22. augusti 2012. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2013. a otsus

haldusasjas nr 3-10-149 osas, millega jäeti PPA-lt V. Koti kasuks välja mõistmata 72 eurot ja 50 senti.

Riigikohus teeb selles osas uue otsuse, millega rahuldab V. Koti kaebuse täiendavalt 72 euro ja 50

sendi ulatuses, st mõistab PPA-lt V. Koti kasuks kokku välja kahjuhüvitise 145 eurot. Ülejäänud osas

jääb kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu otsus muutmata.

18. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või

teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta ka kohtukulude jaotust. Alates 1. jaanuarist

2012 kehtiva HKMS § 285 lg 1 järgi kohaldatakse enne sama seadustiku jõustumist tehtud menetlus-

toimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud haldus-

kohtumenetluse seadustikus sätestatut. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise

rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Samasisuline on

halduskohtumenetluse seadustiku vana redaktsiooni (v.r.) § 92 lg 2.

HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetlus-

kulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud, tema poole vastaspoolelt välja riigi-

tuludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. HKMS v.r. § 95 lg 1 sätestas, et kui kaebuse esitaja

oli riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt tasu-

misele kuulunud riigilõivu riigituludesse. HKMS § 118 lg 3 kohaselt kui menetlusabi saaja on

kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus

menetluskulud riigi kanda.

Kaebaja oli halduskohtus kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud. Menetlusabi jätkuvuse

korras oli kaebaja riigilõivu tasumisest vabastatud ka ringkonnakohtus. Kaebuse halduskohtule

esitamise ajal 17. jaanuaril 2010 tulnuks kaebajal riigilõivuseaduse (RLS) § 56 lg 11 alusel tasuda

riigilõivu 5% summast, mille väljamõistmist taotletakse, kuid mitte alla 250 krooni ja mitte rohkem

kui sama suure hagihinnaga hagi esitamisel tsiviilkohtumenetluses. Kahju hüvitamise nõudelt

suurusega 766 eurot ja 94 senti tuli seega tasuda riigilõivu 38 eurot ja 34 senti. Apellatsioonkaebuse

esitamisel 19. septembril 2012 tuli tasuda RLS § 571 lg-te 2 ja 7 järgi riigilõivu 23 eurot.

Kaebus on rahuldatud ligikaudu 19% ulatuses, st kaebaja taotletud 766 eurost ja 94 sendist mõisteti

vastustajalt välja 145 eurot. Lähtudes kaebuse rahuldatud osast, mõistab Riigikohus Politsei- ja Piiri-

valveametilt riigituludesse 11 eurot ja 65 senti ((38,34 + 23,00) × 0,19).

19. Kaebaja oli menetlusabi korras täielikult vabastatud ka 25 euro suuruse kautsjoni tasumisest.

Kautsjonit ei tule siiski vastustajalt HKMS § 118 lg 2 alusel riigituludesse välja mõista, sest

kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise korral kautsjon tagastataks HKMS § 107 lg 4 alusel, mitte ei

kantaks riigituludesse.

Tõnud Anton, Ivo Pilving, Harri Salmann