3-2-1-191-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-191-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 26. märts 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

DSV Transport AS hagi INTER EURO COMPANY OÜ

vastu lepingust tuleneva kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. augusti 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-27936

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

INTER EURO COMPANY OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

134 728 eurot 32 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja DSV Transport AS (registrikood 10342368), esindaja

vandeadvokaat Kai Amos

Kostja INTER EURO COMPANY OÜ (registrikood

11126879), esindaja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski

Asja läbivaatamise kuupäev

3. märts 2014. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 29. augusti 2013. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-12-

27936 muutmata, kuid muuta ja täiendada selle otsuse õiguslikke põhjendusi.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes INTER EURO COMPANY OÜ kanda.

4. Arvata kassatsioonkaebuselt 19. septembril 2013 tasutud kautsjon 1347 (üks tuhat kolmsada

nelikümmend seitse) eurot 30 senti riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. DSV Transport AS (hageja) esitas 18. juulil 2012 Harju Maakohtule INTER EURO

COMPANY OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista lepingust tulenev kahju

134 728 eurot 32 senti.

Hageja väitel soovis Tšehhi Vabariigis asuv äriühing Draka Kabely s.r.o. vedada Eestis asuvale PKC

Eesti AS-le (PKC) kaupa (24 000 kg kaablit) ja tellis 19. mail 2011 hagejalt kauba veo. Tellimuse

kohaselt oli pealelaadimise aeg 20. mail 2011 kell 10.00 müüja juures. Hageja esitas 19. mail 2011

veotellimuse kostjale. Kostja emafirma asub Tšehhi Vabariigis ja ta oli varem hagejale teatanud, et

saab korraldada Tšehhis kaupade vedu. Kostja võttis hageja veotellimuse täitmisele ja kohustus

olema 20. mail 2011 kell 10 müüja juures pealelaadimiskohas. Kostja tellis omakorda veo tegelikult

vedajalt Astra-dopravni s.r.o (ka Astra). Tegelik vedaja võttis 20. mail 2011 saatelehe ning müüja

arvete alusel müüjalt (saatja) veoks vastu kauba maksumusega kokku 134 728 eurot 32 senti. Kaup

sihtkohta ei jõudnud. Hageja küsis kostjalt tegeliku vedaja ja kauba asukoha andmeid, kostja ei

osanud vastata. Hageja teatas 26. mail 2011 PKC-le e-kirja teel, et kauba asukoht on teadmata, ja

palus juhtunust teavitada oma kindlustusfirmat. Kostja teatas hagejale 27. mail 2011 e-kirja teel, et

kauba kaotsimineku kohta on esitatud Tšehhi Vabariigis politseile kuriteo avaldus ja et kostja

informeeris juhtunust oma kindlustusandjat.

PKC jäi ostetud kaubast ilma, ostja kindlustusandja IF Vahinkovakutuusyhtiö Oy (IF) esitas hagejale

19. septembril 2011 regressinõude 134 728 eurot 32 senti. IF teatas, et hüvitas ostjale kauba

kaotsiminekust tekkinud kahju. Pärast kindlustushüvitise väljamaksmist loovutas PKC oma nõude

vedaja vastu IF-le. IF palus hagejal kui vedajal hüvitada kantud kahju. Hageja edastas IF-i nõude

19. septembril 2011 kostjale, teatades et esitab kostjale saadud nõude kohta arve. Arve koostas hageja

28. oktoobril 2011, mille palus 14 päeva jooksul maksta. Kostja keeldus arve tasumisest ka pärast

korduvate nõudmiste (21. novembril 2011, 18. juunil 2012) esitamist.

Pooltevahelistele suhetele kohaldub rahvusvaheline kaupade autoveolepingu konventsioon (CMR).

Kauba kaotsimineku põhjustas kostja oma tahtliku õigusvastase tegevusega. Kostja jättis

kontrollimata tegeliku vedaja tausta (mh vastutuskindlustuse olemasolu). Hageja viitas sellele, et

nähtuvalt kohtulahenditest ei ole esmakordne, kui kostja vahendatud veo puhul kaup täielikult kaob.

Varasemast kogemusest oleks kostja pidanud tegema vajalikud järeldused. Kostja vastutab täies

ulatuses Astra tahtliku ja õigusvastase veolepingu rikkumise ning selle rikkumisega tekitatud kahju

eest. Nimetatud nõue kostja vastu aegub kolme aasta jooksul.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja taotles aegumise kohaldamist. 19. mai 2011. a veotellimuse kohaselt

oli kauba kohaletoimetamise tähtpäevaks 23. mai 2011. Järelikult algas nõude aegumise tähtaja kulg

23. juunil 2011. Seega pidi hageja esitama oma nõude kostja vastu hiljemalt 23. juunil 2012, s.o ühe

aasta jooksul. Hagi on aga esitatud 18. juulil 2012.

Asjaolu, et kaup ei ole siiamaani jõudnud saajani ja et Tšehhi Vabariigis on politsei algatanud

kriminaalmenetluse, ei tähenda automaatselt, et kauba kaotsimineku põhjustas kostja tahtliku

õigusvastase tegevusega. Kostja vabaneb vastutusest CMR art 17.2 alusel, sest kaup läks kaotsi

asjaoludel, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. Kostja kontrollis

tegeliku vedaja tausta. Kuna hageja ei ole kahju eest IF-le hüvitist tasunud, siis ei ole tal õigust

kostjalt midagi nõuda.

3. Harju Maakohus rahuldas 25. veebruari 2013. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 134 728 eurot 32 senti. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste järgi ei ole vaidlust selle üle, et poolte lepingule kohaldub CMR.

Maakohus leidis, et kostja ei olnud järjestikune vedaja CMR art 34 mõttes. Kostja vastutus hageja ees

rajaneb nendevahelisele lepingule, mida CMR täpsemalt ei reguleeri. Kuna CMR mõtteks ei ole

välistada veolepingu poolte muid lepingust ja riigisisesest õigusest tulenevaid nõudeid teineteise

vastu, tuleb veolepingule kohaldada lisaks ka riigisisest õigust (VÕS § 774 lg 1).

Lepinguga võttis kostja hageja ees kohustuse vedada kaablikoorem Tšehhist Eestisse. Kauba saatjaks

on enamasti isik, kes sõlmis või kelle nimel sõlmitakse vedajaga veoleping. Seega oli hageja

nimetatud lepingulises suhtes kauba saatja ja kostja vedaja. Hagejaga sõlmitud veolepingulise

kohustuse täitmiseks sõlmis kostja oma nimel Tšehhi äriühinguga Astra omakorda veolepingu. Seega

vastutab kostja nõudeõigusega isiku ees kauba eest kui vedaja CMR art 17.1 alusel, sh ka oma

lepingupartneri, s.o järgmise vedaja tegevuse eest hageja ees CMR art 3 alusel.

Hagejal on nõudeõigus kostja vastu. Asjaolu, et hageja ei ole tasunud kauba saajale või tema

kindlustusandjale nimetatud summat, ei välista hageja õigust nõuda kostjalt tekitatud kahju

hüvitamist hageja ja kostja sõlmitud lepingu alusel. Hageja otsene varaline kahju tuleneb kostja

lepingurikkumisest ja on hageja vara vähenemine 134 728 euro 32 sendi ulatuses, s.o summa, mille

hageja kohustub tasuma PKC-i kindlustusandjale. Ka Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11 tehtud

otsuse p-s 14 asunud seisukohale, et kahju hüvitamise nõuet ei saa jätta rahuldamata põhjusel, et

hageja ei ole eeldatavaid kulusid veel kandnud.

Kostja tegeles sisuliselt vedamise korraldamisega VÕS § 855 mõistes, mis vastab ekspedeerija

tegevusele VÕS § 854 kohaselt. VÕS § 861 sätestab ekspedeerija vastutuse analoogselt vedajaga.

VÕS § 861 lg 1 kohaselt peab ekspedeerija hüvitama veose, mille vedamist ta korraldab,

kaotsiminekust tekkinud kahju. Arvestades, et kostja veostaadium on rahvusvaheline CMR art 1

mõttes, on selles kostja vedajaks ja hageja saatjaks ning kuigi hüpoteetiliselt CMR VI peatükk ei

kohaldu, rajaneb kostja vastutus CMR-l ja see on vastutus hageja ees. CMR art 3 sätestab, et vedaja

vastutab nii oma tegevuse ja hooletuse kui ka oma agentide, teenistujate ja kõigi teiste isikute, kelle

teenuseid ta kasutab, tegevuse ja hooletuse eest, kui need agendid, teenistujad või teised isikud

tegutsevad nendele pandud kohustuste piires. Astra kohustused tulenesid tema ja kostja sõlmitud

lepingust.

Kostja ei vabane vastutusest CMR art 17.2 alusel, sest kaup ei läinud kaotsi asjaoludel, millest vedaja

ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. CMR art 18.1 kohaselt lasub vedajal

kohustus tõendada, et kauba kaotsiminek oli tingitud art-s 17.2 nimetatud asjaoludest. Kostja ei ole

oma sellekohaseid väiteid tõendanud. Kostjal oli kohustus olla vedaja valikul hoolikas ning ta oleks

pidanud enne veolepingu sõlmimist tuvastama, kas Astra on usaldusväärne isik. Selleks tulnuks

kontrollida Astra kohta üldisi kättesaadavaid andmeid, sh maksehäirete andmeid, samuti kostjale

esitatud vedude korraldamise litsentsi ning vastutuskindlustuse tõepärasust.

Hageja viidatud tsiviilasjas nr 2-09-23326 tehtud jõustunud lahenditest nähtuvalt ei ole tegemist

esmakordse juhtumiga, kui kostja lepinguga vedamiseks võetud koormad on jäljetult kaduma läinud.

Lahenditest nähtuvalt on detsembris 2008 läinud kaduma kaks autokoormat töötlemata alumiiniumit

koos vedajaga, kelle kostja oli valinud tegelikuks vedajaks. Kostja näitas kauba veoks vedaja valikul

ja vedamiseks vajalike juhendite andmisel üles ükskõiksust ja jättis täitmata vedajal lasuva käibes

vajaliku hoolsuskohustuse.

Hageja nõue ei ole aegunud. CMR art 32.1 kohaselt kehtestatakse konventsiooni kohaldamisalasse

kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele üheaastane aegumistähtaeg. Tahtliku õigusvastase

tegevuse või sellise kohustuste mittenõuetekohase täitmise puhul, mis vastavalt asja läbivaatava

kohtu kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega, kehtestatakse hagi

kolmeaastane aegumistähtaeg. Tahtliku õigusvastase tegevusega seotud vedaja vastutust

reguleeritakse CMR art-tega 29.1 ja 29.2. Art 29.1 kohaselt kannab vedaja vastutust kaupade

kaotsimineku, vigastamise või kohaletoimetamisega viivitamise eest täies ulatuses juhul, kui kahju on

tekitatud vedaja õigusvastase tegevuse või kohustuste mittenõuetekohase täitmise tagajärjel. Sama

kehtib ka vedaja agentide ja vedaja poolt kaupade transportimiseks kasutatavate isikute suhtes

art 29.2 järgi. Eespool leidis maakohus, et tegemist oli vedaja raske korraldusliku hooletusega. Kuna

vedaja kohustuste mittenõuetekohane täitmine on võrdsustatav vedaja tahtliku õigusvastase

tegevusega, siis tuleb kohaldada hagi kolmeaastast aegumistähtaega.

4. Kostja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi

rahuldamata või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Nii kostja kui ka hageja on vedajad

CMR art 34 mõttes. Kostjale nõude esitamiseks on oluline, et hageja on saaja nõude juba rahuldanud.

Kohtumenetluses ei ole tuvastatud, et kostja kohustused on täidetud mittekohasel viisil. Hageja nõue

on aegunud (CMR art 32 lg 1 ja VÕS § 802 lg 1).

5. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. augusti 2013. a otsusega maakohtu otsuse muutmata,

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kahes kohtuastmes kostja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohtadega täies ulatuses.

Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et hageja ja kostja on vedajad CMR art 34 mõttes. Nimetatud

sätte kohaselt, kui ühe lepinguga kindlaksmääratud tingimustel vedu korraldavad järgemööda mitu

autovedajat, siis igaüks neist kannab vastutust kogu veo eest; teine vedaja ja igaüks järgnevatest

vedajatest muutub kauba saatekirja vastuvõtmise järel veolepingust osavõtjaks saatekirjas nimetatud

tingimustel. CMR art 34 reguleerib üht vedu ühe lepingu alusel järjestikku vedavate isikute suhteid.

Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, millest võiks järeldada, et hageja ja kostja olid

järjestikused vedajad CMR art 34 mõttes. Kuna tegemist ei ole järjestikuste vedajatega, ei kohaldu ka

CMR art 37, sest viimati nimetatud säte asub konventsiooni viiendas peatükis, mis käsitleb

järjestikku mitme vedaja korraldatavaid vedusid puudutavaid õigussuhteid. Seetõttu on õige

maakohtu järeldus, et hageja ei pea nõude esitamiseks kostja vastu tasuma enne temalt nõutavat

kahjuhüvitist.

Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et hageja ei ole tõendanud oma väiteid, mis puudutavad kostja

valitud lõppvedajat. Kostja leidis, et ta vabaneb vastutusest, kuna kaup kadus ära asjaoludel, millest

vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida (CMR art 17.2). Selle tõestamine, et

kauba kaotsiminek, vigastamine ja kohaletoimetamisega viivitamine oli esile kutsutud art 17 p-s 2

toodud asjaolude tõttu, lasub vedajal, seega kostjal (CMR art 18.1). Pooled ei vaidle selle üle, et veok

läks koos kaubaga kaduma, kuid sellest tulenevalt ei vabane kostja veel automaatselt vastutusest.

Hageja heitis kostjale ette, et kostja valis välja lepingu täitmiseks vedaja, ilma selle tausta ja

vastutuskindlustust piisavalt kontrollimata, mis põhjustas kauba kaotsimineku. Seega pidi kostja

tõendama, et kontrollis piisavalt lepingupartneri tausta. Maakohtu menetluses kostja sellekohaseid

tõendeid ei esitanud. Apellatsioonimenetluses andis ringkonnakohus pooltele võimaluse oma

seisukohti selles osas täpsustada ja tõendeid esitada. Ringkonnakohtu kirjale vastates ei ole kostja

esitanud tõendeid, millest järelduks muu kui tegeliku vedaja registris oleku ja litsentsi kontrollimine.

Nimetatut ei saa lugeda piisavaks hoolsuskohustuse täitmiseks. Kostja ei ole tõendanud, et kontrollis

lepingupartneril vastutuskindlustuse olemasolu. Kindlustuse olemasolu korral ei oleks hagejale kahju

tekkinud.

Maakohus hindas kostjapoolset lepingurikkumist õigesti tahtlikuks lepingurikkumiseks ja kohaldas

õigesti kolmeaastast aegumistähtaega (CMR art 32.1 teise lause kohaselt). Kostja ei vabane

vastutusest asjaolu tõttu, et pöördus pärast kauba kadumist politseisse ja teatas sellest ka oma

kindlustusandjale. Kostja käitumine pärast kauba kaotsiminekut võib ilmestada kostja suhtumist, kuid

ei oma tähendust vaidluse lahendamisel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse ja maakohtu otsuse tühistada ja saata asi

uueks lahendamiseks kas ringkonnakohtule või maakohtule.

Kaebuse järgi on hageja samuti vedaja CMR art 34 tähenduses, sest hageja poole pöördus kauba

vedamiseks PKC, kes oli kauba tellija. Hagejal ei ole nõuet kostja vastu, sest ta ei ole tasunud

kindlustusandja arvet (CMR art 37).

Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kostja ei olnud kontrollinud lõppvedaja tausta. Kostja

kontrollis vedaja registris olekut ja litsentsi. Kriminaalmenetluses on tuvastatud, et Astra oli kauba

pealelaadimise hetkeks ümber kirjutatud uue tegevjuhi ja omaniku nimele, kes äriühingu üleandmisel

esitas ilmselt võltsitud isikutunnistuse.

Kohtuotsusest jääb arusaamatuks, mida pidanuks kostja teisti tegema, milles seisnes kostja raske

korralduslik hooletus. Nõue on aegunud. Jääb arusaamatuks, milles seisnes kostja tahtlik

õigusvastane tegevus. Kostja pöördus kohe politseisse ja oma kindlustusandja poole.

8. Hageja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu

otsus muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse

resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada ringkonnakohtu otsuse õiguslikke

põhjendusi.

10. Kolleegium vastab kõigepealt kassatsioonkaebuse väidetele CMR art-te 34 ja 37 kohta.

CMR art 34 reguleerib järjestikust vedu, mil ühe lepinguga kindlaksmääratud tingimustel veo korral

kannab iga vedaja vastutust kogu veo eest. CMR art 37 järgi võib vedaja esitada teise vedaja vastu

regressinõude juhul, kui ta on CMR alusel tasunud veol tekkinud kahju eest hüvitist. Kostja on

menetluses väitnud, et hageja on järjestikune vedaja ega ole kahju eest hüvitist maksnud.

Maakohus on otsuses leidnud, et kostja ei olnud järjestikune vedaja CMR art 34 mõttes, kostja

vastutab hageja ees nendevahelise lepingu alusel. Ringkonnakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud

asjaolusid, millest võiks järeldada, et hageja ja kostja olid järjestikused vedajad art 34 mõttes.

Riigikohus ei saa TsMS § 688 lg-test 3–5 tulenevalt ise tõendeid hinnata, menetluslikke minetusi

tõendite hindamise osas kolleegium ei leidnud.

Riigikohus on 10. mail 2002 tsiviilasjas nr 3-2-1-59-02 tehtud otsuse p-s 12 leidnud, et CMR art 37

kohaldamise eelduseks on järjestikuse veo toimumine art 34 järgi. Kuna praeguses asjas ei ole

kohtute tuvastatu kohaselt tegemist järjestikuse veoga, ei saa kohaldada ka CMR art-t 37.

11. Järgnevalt käsitleb kolleegium vaidlust hageja nõude aegumise üle. CMR art 32 kohaselt kehtib

vedudest tulenevatele nõuetele üldjuhul üheaastane aegumistähtaeg. Tahtliku õigusvastase tegevuse

korral (in the case of wilful misconduct) või sellise süü vormi (default) korral, mis vaidlust lahendava

kohtu kohaldatava õiguse järgi võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega, kehtib aga

kolmeaastane nõude aegumistähtaeg.

Maakohus on otsuses leidnud, et kostja kui vedaja tegevus oli raskelt (korralduslikult) hooletu. Seega

ei ole maakohus tuvastanud kostja tahtlikku õigusvastast tegevust CMR art 32 tähenduses, nagu võib

aru saada ringkonnakohtu lahendist maakohtu otsuse selle osa kohta. Ringkonnakohus on leidnud, et

maakohus hindas kostja lepingurikkumist õigesti tahtlikuks lepingurikkumiseks. Tõenäoliselt pidaski

ringkonnakohus sõna „hindas" all silmas seda, et maakohus võrdsustas kostja raske hooletuse tahtliku

õigusvastase tegevusega, kuid see järeldus tulnuks täpsemalt sõnastada. Korrektsuse huvides tuleb

ringkonnakohtu otsuse seda põhjendust vastavalt muuta. Seega on mõlemad kohtud lugenud kostja

käitumise raskeks hooletuseks ja võrdsustanud selle CMR art 32 lg 1 teise lause alusel tahtliku

õigusvastase tegevusega sama lõike esimese lause mõttes.

12. Selgitamist vajab küsimus, kas Eesti õiguse kohaselt võib CMR art 32 lg 1 teise lause alusel

võrdsustada tahtlikku õigusvastast tegevust raske hooletusega või tuleks piirduda vaid tahtlusega.

VÕS § 104 lg 2 kohaselt on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus.

TsÜS § 146 lg 4 kohaselt on tehingust tuleneva nõude korral selle nõude aegumistähtaeg tavapärasest

pikem (kümme aastat), kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Riigikohus on sisustanud

TsÜS § 146 lg-t 4 nt 16. septembri 2009. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09.

Kolleegium leiab, et sobivaks võrdlusaluseks CMR nõuete aegumise regulatsiooni sisustamiseks on

siiski riigisisene regulatsioon veolepingust tulenevate nõuete aegumise kohta, mis on eriregulatsioon

võrreldes TsÜS-i järgsete tehingust tulenevate nõuete üldiste aegumistähtaegadega. Sobiv on selline

võrdlusalus seetõttu, et CMR-st tulenevale vastutusele ja nõude aegumisele ei ole põhjust esitada

teistsuguseid kriteeriume, kui on kehtestatud riigisiseses õiguses. See vastab ka CMR art 32 lg 1

teisele lausele, mis viitab konventsiooni osalisriikide õiguse kohaldatavusele. Viimati mainitud viide

on kättesaadava õiguskirjanduse (vt nt M. Clarke, International Carriage of Goods by Road: CMR,

4th edition, 2003, lk 293 jj) järgi toonud mh kaasa olukorra, mil CMR artiklit 32 ei sisustata kõikides

konventsiooni liikmesriikides ühtemoodi, kuid erinevat praktikat võimaldabki konventsiooni viide

osalisriikide õiguse kohaldatavusele selles küsimuses.

Riigisiseselt reguleerib kaubaveolepingust tulenevate nõuete aegumist VÕS § 802. VÕS § 802 lg 1

esimese lause kohaselt on kaubaveolepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg üks aasta. Sama lõike

teise lause järgi on tahtluse või raske hooletuse tõttu tekitatud kahju hüvitamise nõude

aegumistähtaeg kolm aastat. Seega on võimalik VÕS § 802 lg 1 alusel järeldada, et ka raske hooletus

on asjaolu, mis annab aluse kohaldada pikemat aegumistähtaega. Kaubaveolepingul põhineva nõude

aegumistähtaja õiguslik käsitlus tuleneb seega lisaks CMR art-le 32 ka VÕS §-st 802 ja

ringkonnakohtu otsust tuleb täiendada Riigikohtu otsuse praeguses punktis esitatud seisukohtadega.

Ringkonnakohus ei ole otsuses põhjendanud, millisest riigisisesest õigusnormist lähtudes on raske

hooletus võrdsustatav tahtliku õigusvastase käitumisega CMR art 32 tähenduses.

13. Kolleegium nõustub kohtutega, et kostja käitumine on võimalik praegusel juhul kvalifitseerida

raske hooletusena VÕS § 802 lg 1 teise lause tähenduses. Kostja on kohtute tuvastatud asjaolude

kohaselt jätnud mh kontrollimata tegeliku vedaja vastutuskindlustuse olemasolu (tõele vastavuse).

Vastutuskindlustuse puudumine rahvusvaheliste kaubavedudega tegeleval ettevõtjal oleks kindlasti

pidanud viima sellise ettevõtjaga lepingu sõlmimisest loobumiseni või vähemalt asjaolude täiendava

kontrollimiseni. Asjaolude täiendavat kontrollimist võimaldanuks praegusel juhul tavapärasest

hõlpsamalt ilmselt ka asjaolu, et kostja menetluses esitatud väidete kohaselt elab kostja juhatuse liige

Tšehhi Vabariigis. Ka tegelik vedaja on Tšehhi Vabariigi äriühing. Hageja nõue ei ole seega aegunud.

14. TsMS § 162 lg 1 ja TsMS § 173 lg 4 alusel tuleb jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes kostja

kanda.

15. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks