3-4-1-42-13 · Riigikohus

Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus Riigikohtu otsusele põhiseaduslikkuse järelevalve asjas

nr 3-4-1-42-13

1. Olen nõus sellega, et kriminaalmenetluse seadustiku § 251 lg 2 tunnistatakse põhiseadusevastaseks

ja kehtetuks osas, milles see ei näe ette tõhusat kontrollisüsteemi enne 1. jaanuari 2013 lõppenud

jälitusloa alusel tehtud jälitustoimingust teavitamata jätmise jätkuva põhjendatuse üle.

2. Ma ei nõustu aga kohtuotsuse põhjendusega, et praegusel juhul riivatud põhiseaduse § 44 lg 3

esimeses lauses sätestatud põhiõigust. Põhiseaduse § 44 lg 3 esimeses lauses sätestatakse järgmist:

"Eesti kodanikul on õigus seaduses sätestatud korras tutvuda tema kohta riigiasutustes ja kohalikes

omavalitsustes ning riigi ja kohalike omavalitsuste arhiivides hoitavate andmetega." Kolleegiumi

enamus on seisukohal, et sellest sättest tuleneb isiku õigus tema suhtes tehtud jälitustoimingust

teavitamisele, kuna selline teavitamine loob eelduse enda kohta riigiasutuses hoitavate andmetega

tutvumiseks. Kolleegiumi enamus seostab vaidlusaluse sätte põhiseadusevastasuse just põhiseaduse

§ 44 lg 3 esimese lausega (otsuse punktid 50 kuni 57 ja 70).

Arvan, et põhiseaduse § 44 lg 3 esimesest lausest sellist teavitamiskohustust ja kriminaalmenetluse

seadustiku § 251 lg 2 põhiseadusevastasust tuletada ei saa. Arvan, et põhiseaduse § 44 lg 3 esimesest

lausest tuleneb vaid isiku õigus enda taotluse alusel saada juurdepääs tema kohta ametiasutustes või

arhiivides hoitavatele andmetele ning ametiasutuse või arhiivi kohustus võimaldada juurdepääs neile

andmetele või põhjendada juurdepääsust keeldumist. Teha ametiasutusele või arhiivile päring ja saada

vastus enda kohta ametiasutuses või arhiivis hoitavatest andmetest ei ole takistatud ka siis, kui isik ei

tea, kas ametiasutuses või arhiivis leidub tema kohta andmeid.

Tuletan riigi teavitamiskohustuse ja kriminaalmenetluse seadustiku § 251 lg 2 põhiseadusevastasuse

põhiseaduse teistest sätetest.

3. Olen nagu kohtukoosseisu enamuski seisukohal, et jälitustegevus võib riivata põhiseadusega

tagatud erinevaid õigusi ja vabadusi, näiteks põhiseaduse § 26 lg-ga 1 tagatud perekonna- ja eraelu

puutumatust, aga ka põhiseaduse § 33 lg-ga 1 tagatud eluruumi, valduse ja töökoha puutumatust,

põhiseaduse § 43 lg-ga 1 tagatud sõnumisaladust, põhiseaduse §-ga 40 tagatud südametunnistuse,

usu- ja mõttevabadust, põhiseaduse §-ga 42 sätestatud keeldu koguda andmeid isiku veendumuste

kohta, põhiseaduse § 19 lg-ga 1 tagatud üldine vabaduspõhiõigus (vt otsuse punkt 40).

Järgnevalt põhjendan kriminaalmenetluse seadustiku vaidlusaluse sätte põhiseadusevastasust

põhiseaduse nende sätete kaudu.

4. Jälitustegevus riivab alati põhiseaduse § 26 kaitsealas olevaid põhiõigusi – õigust perekonnaelu

puutumatusele või õigust eraelu puutumatusele. Seda ka siis, kui samaaegselt on riivatud teisi

põhiõigusi.

Põhiseaduse § 26 riive pole olematu ka siis, kui inimene ei tea tema suhtes läbi viidud

jälitustoimingutest. Küll on sellisel juhul keeruline esitada kohtusse riigi vastu kahjunõuet

põhiseaduse § 26 rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Sellise kahjunõude

esitamise õigus on tagatud põhiseaduse §-dega 15 ja 25. Praeguse näite korral on riik, kehtestades

vaidlusaluse sätte, rikkunud põhiseaduse § 26, § 15, § 25 ja § 14 nende koostoimes sellega, et ei ole

näinud ette tõhusat kontrollisüsteemi enne 1. jaanuari 2013 lõppenud jälitusloa alusel tehtud

jälitustoimingust teavitamata jätmise jätkuva põhjendatuse üle.

5. Inimese huvi ei pea aga seisnema üksnes õiguses nõuda õigusvastase jälitustegevusega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamist kohtu kaudu.

Põhiseaduse §-s 26, samuti teistes sätetes nimetatud põhiõiguste riive kestab ka pärast jälitustegevuse

lõppemist, kui kogutud andmeid säilitatakse. Aja jooksul võib ka õiguspäraselt kogutud

jälitustegevusega saadud teabe säilitamine kasvada õigusvastaseks. Samuti peab isik olema vaba

ohust, et jälitustegevusega kogutud andmeid võib riik mingis määramatus tulevikus kasutada mingis

seoses tema vastu. Inimese huvi ei puuduta üksnes kompromiteerivaid andmeid, vaid ka muid

andmeid, näiteks intiimandmeid, mida isik tahaks enda teada hoida.

Inimese huvi võib seisneda selles, et ametiasutus kustutaks tema kohta jälitustegevusega kogutud

andmed.

Tulenevalt tõrjeõigusi loetlevatest põhiseaduse sätetest koostoimes põhiseaduse §-ga 14 peab

seadusega olema kehtestatud regulatsioon, mis võimaldab põhiõiguste kandjal taotleda tema kohta

jälitustegevusega kogutud andmete kustutamist. Selliste andmete kustutamist on aga efektiivselt

võimalik taotleda vaid siis, kui on kehtestatud tõhus kontrollisüsteem jälitusloa alusel tehtud

jälitustoimingust teavitamata jätmise jätkuva põhjendatuse üle. Arvan, et sellise kontrollisüsteemi

puudumist mittetagav kriminaalmenetluse seadustiku § 251 lg 2 on vastuolus eriarvamuse punktis 4

(kohtuotsuse punktis 40) loetletud põhiõigustega koostoimes põhiseaduse §-ga 14.

Jüri Põld